Ettekandes võetakse vaatluse alla lavastaja Kaarel Irdi (1909–1986) formaalne ja mitteformaalne suhete võrgustik mitme naiskriitikuga, eeskätt nendega, kes Irdi loomingut enim analüüsinud ja sünkroonkriitikas kajastanud. Vaatlusaluseks perioodiks on 1960–1980, põgusalt markeeritakse ajajärgu teatrikriitikale omaseid tendentse ja suundumusi. 1960. aastate teatrile ja teatrikriitikale oli iseloomulik publiku igakülgne aktiviseerimine, mis väljendus nii aruteludes lavastuste üle, teatriinimeste ja vaatajate kohtumistes kui ka mitmesugustes teatriteemalistes poleemikates ajakirjanduses, kus sageli võtsid sõna ka n-ö inimesed teatrisaalist (õpetajad, arstid, üliõpilased jne). Ettekandes tuleb juttu mõnest Irdi loomingu ja isiksuse ümber puhkenud poleemikast ning ühe või teise kriitiku rollist selles, samuti Irdi enda tegevusest poleemikate käivitaja ja nendes osalejana.
Ettekanne tugineb eeskätt Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) kogudes leiduvatele epistolaarsetele allikatele, mis võimaldavad avada eri kriitikute positsiooni Irdi võrgustikes. Püütakse leida vastuseid järgnevatele küsimustele. Kas ja kuivõrd mõjutasid isiklikud suhted kriitikute erapooletust? Mida näitab samade autorite nn ametliku kriitika (perioodikas ilmunud sünkroonkriitika) ja kirjavahetustes leiduva retseptsiooni võrdlus? Kas ja kuivõrd Ird oskas ja suutis kriitikat oma huvides ära kasutada? Kas lavastaja ja tema looming olid saagiks kriitikute võrgus või hoopis vastupidi? Kas Ird osava kultuuripoliitiku ja mängurina suutis manipuleerida ka kriitikutega? Nõukogude kultuuripoliitika hoidis teatreid intensiivse ideoloogilise kontrolli all – kas ja kuivõrd mõjutas poliitika kriitikat?
Lähemalt vaadeldakse järgmiste kriitikute seoseid Irdi lavastaja- ja teatrijuhitööga: