Tiina Sulg

Virtuaalist paberile: digipäritolu kirjandus raamaturiiulil

Kirjanduskriitikas pole eriti palju räägitud virtuaalmaailmast paberile jõudnud kirjandusest, üksnes Piret Viires, kes uurib põhiliselt küberkirjandust, on pööranud rohkem tähelepanu ka digikirjanduse ja trükitu suhetele.

Oma ülevaates puudutan ma eestikeelseid digikeskkonnast välja kasvanud, elektroonilist suhtlust imiteerivaid ja virtuaalsust kirjeldavaid raamatuid.

Kõige enam on ilmunud blogiraamatuid, st. blogipostituste põhjal kokku pandud raamatuid. On nii tõsielulisi (nt Epp Petrone „Roheliseks kasvamine”) kui ilukirjanduslikke (nt Olavi Ruitlase „Naine”) blogiraamatuid, eraldi väärivad mainimist reisiblogiraamatud (nt Jaanus Piirsalu „Kirjad Venemaalt”).

Elektroonilisi suhtluskeskkondi on kirjanduses kasutatud nii vormimänguna (nt Hannu Luntiala SMS-romaan „Viimased sõnumid”) kui ka tausta loomisel (nt põnevuskirjanduses).

Virtuaalsust kirjeldavad raamatud võivad olla reaalsed kogemuslood (nt Clifford Stolli „Käomuna”) või ulmelised tulevikunägemused (nt William Gibsoni „Idoru”).

Küberkeskkond on uutele kirjutajatele ka päris hea katsetamiskoht.