Toomas Kiho
Rahutu Gee üle rahutu vee
toomas.kiho [at] akad.ee
Ajakiri Akadeemia
Muidugi on see Gailit, kellest siin juttu tuleb. Temale viitab pealkirjas nii algus kui ots. Ja olgu seal hakatuses ka veidi harjumuspäratu kirjapilt – Gee –, on see vahest riimi pärast sallitud. Kuna pealkirja ots juba konkreetsemalt viiteid Gailiti ülemereromaanile annab.
Peegeldumise paradigma esindagu mu jutus aga see, et eeskätt Gailiti peegeldumist ja kajastumist teatrilaval vaatan. Ja seda, kuidas ta vastu on võetud. Ning milliseid inimesi ta siinpool sedasama rahutut merd kõnetanud on. Õigupoolest huvitab mind kogunisti see, kas ja kuidas Gailiti peegeldused teatrist ja filmistki tagasi kirjandusretseptsiooni jõuavad.
Gailit on murdnud end teatrilavale ja murrab üha igal uuel hooajal. Varem on Gailit otsinud teed (või on Gailiti abil otsitud teed) ka filmilinale – tasub küsida: kui õnnestunult? Kui hästi on filmipeegeldused Gailiti teksidele mõjunud? Sest teatavasti eksisteerib kirjandustekstide puhul peenike võimalus, et teksti peegeldus filmis „surmab“ teksti. Enamasti see muidugi nii ei ole – iga töötlus draamažanris on algupärandi pelk peegeldus. Kuid siiski võib leiduda sähvatusi, mis tõstavad peegelduse üle kirjandusliku algmaterjali. Seetõttu on huvitav – just Gailiti näite varal – analüüsida
filmietableerumise (ja lavaetableerumise) osa kirjandusklassika enda kohal või kõrval. Mis jääb järele kirjandusest pärast seda, kui film on teda jumalikult puudutanud? Ja missugused riismed jäävad siis üle veel selleks, et midagigi kõlbaks ka teatrilavale panna? (Utreerides: „Kevadet“ ei loe enam keegi, samas „Tõde ja õigust“ tuuakse ikka ja jälle värskelt lavale.)
Küsigem gailitlikult tema tekstide lavapeegelduste kohta, kas on veel alles või on hoopiski kadunud see eriline säde, mis ennastunustava lugeja (või publikumi) meeltesse tungis ning siis jälle vihurina end teisipidi pööras kõigi pealtvaatajate (või lugejate) rõõmuks ja unistuseks. Kuhu on jäänud need sädelevad dialoogid, kummalisimad saatused, kellega ta mängib? Kus on see August Gailit, kes tuleb, ta äratuntav pikk kogu kätega vehkimas, et oma asju eesti rahva kultuuripõllul ajada? Kas unustame ta ja matame hoopis või näeme tema ekkesid ja katariina jeesid ikka ja jälle üle rahutute lavalaudade kõndimas ning rahva tundekeeli puudutamas?