Toomas Kiho
Ain Kaalepi kohaluule
Eestis on paiku ja on kirjanikke, mis kuuluvad kokku. On kohti – õigupoolest tavalisi Eesti kolkaid –, mis n-ö omakirjanikuta ei eristuks teistest omasugustest ega tõuseks kuidagi esile, ammugi mitte ei saaks neist harilikest küladest või taludest väärtmaastikke ega eestlase rahvusmõtet kandvaid tüvipunkte. Nii oleks Palamuse lihtsalt üks alevik Põhja-Tartumaal ja Tammsaare väljamäe talusid Kõrvemaa metsade taga võinuks tabada samasugune saatus, mis Eesti soosaari ikka räsinud on, ning sealsed hooned oleksid võinud mahajäetuna ammugi laguneda ja põllud võssa kasvada – kui poleks olnud Oskar Lutsu ja A. H. Tammsaaret.
Aga on ka Mats Traat ja tema Tartumaa jutud ning elulood, on Abruka vennad Tuulikud ja Albert Uustulnd. Kui nüüd päris laialt lehvitada.
Samuti on isamaalaulikuid Koidulast ja Anna Haavast ning ärkamisaja suurmeestest Mihkel Veskest ja teistest kuni Runnelini, kes on Eesti isamaad oma lauludes ülistanud.
Kaalep eristub neist kõigist. Tegu on maailmakodanikuga – aga mitte pealiskaudses moodsas võtmes, kus maailmakodanik harilikult palju enamat ühest tavalisest njuujorklasest ei tähenda. Just sellest Kaalepist ja tema luule seostest Eesti maa ja maastikega juttu tulebki. Mälestades meie suurt humanitaari ja humanisti.