Toomas Muru
PAABELI TORN JA GOOTI KATEDRAAL
1.
Tee visioonini gooti katedraalist ja Paabeli tornist, nende võrdlusest, viib läbi sügavalt isiklike kogemuste ja äratundmiste. Tegelemisel kirjanduse ja teiste “kaunite kunstidega”, tekib vajadus interpreteerida, sõnastada tähendusi. Kõik saab alguse uurija sisemisest dispositsioonist, sättumusest ja kalduvustest.
Üldjoontes on olemas kaks võimalust. Esimene on lasta end kaasa tõmmata teadvuse voolust, mõtetest, mis uuritava objektiga tegelemisel sugenevad, nautida ootamatuid assotsatsioone ja käike. Sellise lähenemise võlu on ootamatusel ja prognoosimatusel, kunagi ei või teada kuhu välja jõutakse, milline on tulemus.
Teine moodus on rakendada hierarhiliselt korrastatud mõistelisi struktuure ja seoseid. Sellise metoodika puhul paigutuvad üksikud märgid ehituse üldisesse konteksti, mis hakkab neile andma tähendusvälju. Uurija liigub üksikseiku ja vihjeid mööda mõistete hierarhiasse, madalamalt meeleliselt tasandilt kõrgemale, teoreetilisele. Ideaalis peaks nii jõudma hierarhia tippu, absoluutse märgi, logoseni. Teid selle tunnetamiseks on palju, kuid tulemus peaks põhimõtteliselt olema sama – ontoloogilise taipamise kogemus. Mitte lihtsalt intuitiivne aimamine, vaid verbaalselt formuleeritud, võimalikult täpselt sruktureeritud ja määratletud järeldus.
2.
Kirjanduse uurimise puhul on oluline küsimus, kas metatasandil liikudes on mõttekas ja lubatav kasutada universaalseid mõisteid ja kategooriaid. Kas on õigustatud näiteks kirjandusteose, kirjandusprotsessi seostamine arhitektuuri ja muusikaga, kas kirjanduslikke ilminguid võib katta mõistetega teistest kunstiliikidest? Näiteks kas saab muusikateoreetilisi mõisteid rakendada muudesse esteetika valdkondadesse, mis jäävad väljapoole “puhast muusikat”. Praktikas end selliste probleemidega eriti ei vaevata. Thomas Mann kirjutas oma peateose “Doktor Faustus” sonaadivormis. Muusika ei ole selles romaanis mitttte ainult peategelase eriala, vaid kogu romaani ülesehituse printsiip. Mann ise pidas end kirjandusse transponeeritud muusikuks. Eesti kirjandusest võiks näiteks tuua Karl Ristikivi, kes ajalooliste romaanide sarja komponeerimisel võttis eeskujuks Bachi “Fuugakunsti” ning arhitektuuri alalt gooti katedraali.
Kas ja missuguseid mõisteid tohib interpreteerimisel rakendada sõltub otse uuritava objekti kooskõlast kasutatava mõistestikuga. Alati kummitab oht taandada teos mõne teoreetilise kontsepti illustratsiooniks. Asi muutub lihtsamaks siis, kui autor on ise teadlikult loomeprotsessis kasutanud mõnd eeskuju (nagu ülalpool viidatud). Sellisel juhul kuulub see, mida on kasutatud spetsiifilisena teose poeetikasse, teos tuleb selle kaudu esile.
On veel üks põhjus, mis lubab muusikasse ja arhitektuuri puutuvaid mõisteid kanda üle kirjanduse vaatlemisele. See on osade mõistete universaalsus. Kui võtta näiteks teose poeetikasse ulatuva arhitektuuriga ühise tähendusväljaga sõna ‘arhitektoonika’, saame ühendava silla.
Ja lõpuks, ka kõige rangemas teaduslikus tekstis pole võimalik vältida sõnade mitmetähenduslikkust ja metafoorsust.
3.
Pealkirjas mainitud kaks ehitist – Paabeli torn ja gooti katedraal – on minu jaoks eelkõige kindla tähendusega arhitektoonilised mõisted, teatud maailmanägemise viisid. Paabeli tornist on juttu Piiblis (1. Mo 11.). Selle motiivi juures on olulised kaks momenti:
1) inimeste loomuomane edevus: Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma. Tol piibliajal olid üks keel ja ühesugused sõnad, seega ideaalne olukord kommunikatsiooniks.
2) Jehoova karistus: Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil enam võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks! – Tagajärjeks akommunikatiivsus, segadus sõnades ja mõistetes.
Kirjandus(kunsti)teoorias tähistab “paabeli torn” minu jaoks segadust ja möödarääkimist. Seda, et interpretatsioonis puudub korrastatud mõistete struktuur; seda, et asjadest polegi enam võimalik aru saada; seda, et mõisteid ja sõnu kasutatakse suvaliselt, sest puudub nn koordinaatteljestik ja pole enam võimalik orienteeruda. See on hirm ära eksida. Samuti võimaldavad pealtnäha efektsed ja elegantsed mõtekäigud, mis on korrastamata mõistelise tagamaaga, jätta petliku mulje asjatundjast.
4.
Gooti katedraali kui märgi puhul tuleks antud võrdluse puhul paabeli torniga tähele panna järgmisi aktsente:
I. Katedraal koondab endasse kogu klassikalise kõrgkeskaja tunde ja mõttemaailma, sellega tipneb üks olulisi Õhtumaa ajaloo etappe. Selles mõttes pole see mitte lihtsalt üks ajastule iseloomulik ehitis, vaid keskaegse maailma suurejooneline mudel, kokkuvõte.
II. Katedraal koosneb põhimõtteliselt kahest osast – materiaalsest ja vaimsest. Selles on harmoonilises kooskõlas skolastiline mõtlemine ja meeleline reaalsus. Gooti katedraal ongi trantsententaalse ilu materiaalne peegeldus. Põhimõtteliselt koosneb ju ka kunsti väikseim “algosake” kujund kahest osisest – meelelisest reaalist ja selle tähendusest.
Näha asju gooti katedraali päraselt tähendab korrastada nende tähendusi, suunduda üles kõrgusesse pürgivasse hierarhiasse, mis tipneb absoluutse märgi ja selle tähendusega. Oluline pole selle märgini jõudmine, vaid tendents, hoiak kui niisugune. See on küsimus maailmas olemisest, maailmavaatest.
5.
Iga kunstiteost, mis end potentsiaalse uurija ees lahti rullib on võimalik interpreteerida suvalistest printsiipidest lähtuvalt. On võimalik luua mõisteline kaos, ajada asi võimatult segaseks ja keeruliseks või labastavalt lihtsustada, mille tulemusena uuritav teos sulgub iseendasse ja hakkab omandama suvalisi tähendusi ja mõtteseoseid. Traditsiooniga kinnistatud tõlgendus loob korrapära ja selgitab mõistelise struktuuri, selle algupära, lepib kokku mõtteoperatsioonide reeglistiku. On vägagi oluline, kas üldine tendents suundub Paabeli torni või gooti katedraali. Lõppude lõpuks tuleb endale siiski aru anda, mida ja kuidas ehitatakse.