Tuuli Kaalep
Tuhkatriinust inimeseks?
Heites pilgu traditsiooniliste naistekate maailma, tuleb tõdeda, et nende lugude tegevus kulgeb sissetallatud rada mööda. Süþee varieerub vähe, tegelased jagunevad kaheks – head jäävad lõpuni headeks, halvad halbadeks. Sedalaadi ajaviitekirjandust võib muu hulgas vaadelda ka kui üht imemuinasjutu ilukirjanduslikku järeltulijat. Tegelaskond pannakse kokku, kombineerides muinasjutureegleid autorifantaasiaga. Igal tegelasel on täita kindel ülesanne, milleks vajatakse teatavaid omadusi – nii on sarnaselt muinasjutuga tegu pigem þanritegelaste kui isiksustega. Mõnevõrra tegeldakse küll ka (kannatava) peategelase hingeeluga, kuid see kipub jääma oma saatuse üle kaebleva Tuhkatriinu maailmavaluks.
Feminiinsete (naispeategelasega) muinasjuttude kangelanna on esitatud meeste vaatenurgast, “hea” naine on passiivne, “halb” aktiivne. Ka naistekate – ehkki naiste poolt ja naistele jutustatud lood väärtustavad sedasama meestekeskset maailma – peategelane, hea naine, on passiivne (ilus, töökas, lahke) ja laseb end mehel juhtida. Naise aktiivsus (sh. ka agressiivsus) on muinasjutus kurja tegelase (võõrasema, võõrasõde jne.) kanda. Naistekas esineb selles rollis õel ja esialgu edukalt salaplaane hauduv teine naine. Mees (prints) on suhteliselt passiivne tegelane, kes on oma otsustes naiste (esmalt halva, lõpuks hea) mõjuväljas.