Ülle Pärli
Valeri Bezzubovi vene/nõukogude kirjandus
ulle.parli [at] ut.ee
Tartu Ülikool
Valeri Bezzubov õpetas aastakümneid Tartu Ülikoolis vene ja nõukogude kirjandust. Vene kirjanduse kateedri semiootikast küllastunud atmosfääris armastas Bezzubov rõhutada, et ta ei ole mitte teoreetik ega semiootik, vaid kirjandusloolane. Tema kursused hõlmasid kirjanduslugu 19. sajandi lõpukümnenditest kuni 1980. aastate aktuaalse kirjandussituatsioonini. Sel moel kujunes võimalus mõtestada pea sajandi ulatusega protsesse, ühiskondlike kataklüsmide mõju kirjanduse arengule, jälgida teatud tsüklilisi arenguid, mis ületasid vene ja nõukogude kirjanduseks jaotamise piirid (tavapärased nõukogulikus kirjanduskäsitluses). Näiteks peegeldas 20. sajandi teise poole kirjanduse arengu loogika eelneva aastasaja lõpukümnenditele omast liikumist rõhutatult sotsiaalse paatosega kirjanduselt „eetilisele realismile“. Selline seoste esiletoomine oli aluseks ka Bezzubovi väitekirjale, mis vaatles Leonid Andrejevi loomingut eelkäijate ja kaasaegsete – Tolstoi, Dostojevski, Tšehhovi, Bloki ja Gorki – kunstimaailmade taustal kui keerulises peeglite süsteemis.
Valeri Bezzubov ei olnud teadlane, kes oma ideed oleks tingimata lõpetatud kontseptsioonideks välja arendanud ja kirja pannud. Tema stiihiaks oli suuline kõne, vestlus, kus ta heldelt ja mõneti hoolimatult jagas oma mõtteid ja tähelepanekuid. Tema pärand, mis on osa nii vene kui eesti kultuurist, on valdavalt laiali pillutatud tõlgete saatesõnades, jäänud loengukonspektidesse, salvestatud raadiovestlustesse. Bezzubovi suurepärane vene kirjanduse tundmine ja hea maitse on suurel määral kujundanud nõukogude vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise praktikat.
Ettekande eesmärgiks ongi meelde tuletada ja nooremale põlvkonnale tutvustada Valeri Bezzubovit kui paradoksaalset isiksust ja õppejõudu, kes suutis peaaegu et võimatut: lugedes ülikoolis ja tutvustades kirjasõnas (valdavalt) vene nõukogude kirjandust, kujunes ta eestlaste jaoks tõelise vene intelligendi võrdkujuks.