Valdur Mikita
VÕÕRA KULTUURISEMIOOTILISED PARADOKSID
Eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel pakkus kommunikatsioonipsühholoog Charles
E. Osgood sõnade tähenduse mõõtmiseks välja polaarsete sõnapaaride hindamisel põhineva meetodi, mille ta nimetas sõna semantiliseks diferentsiaaliks. Olgu siinkohal välja pakutud üks katseline skeem sõna võõras prototüübi hindamiseks eesti keeles. Oma hinnangud skeemil joonega ühendades võib saada isikliku (konnotatiivse) tähendusmustri sõna võõras kohta.
Üks kultuurifilosoofide ees seisvaid paradokse on see, et mida “suuremaks” kasvab kultuuristatud ala, seda enam pikeneb ka kokkupuutejoon tundmatuga. Mida rohkem on märke, seda enam saame teadlikuks mittemärgilise ala suurusest. Veelgi enam: kultuuri areng toob kaasa ka tumedate laikude tekkimise kultuuris endas. Inimesed teavad, mis on oma ja mis on võõras, mis on keelatud ja mis on lubatud, mis on hea ja mis on halb ja mis on kõige selle taustal inimene või inimese mõte. Äkki juhtub kultuuris midagi ja inimesed hakkavad kahtlema asjades, mis varem moodustasid nende maailmast arusaamise vundamendi.
Paradoks on seegi, et niisuguseid asju ei ole võimalik ette ennustada. Nii nagu inimmõtlemine on kohati irratsionaalne, käitub irratsionaalselt ka kultuur. Üheks põhjuseks, miks ei ole siiamaani suudetud luua rahuldavat “mõtlemise teooriat” või siis ühtset arusaadavatel printsiipidel põhinevat kultuuriteooriat (mis oleks teistest märgatavalt parem), on see, et nende teooriate piires ei ole võimalik ära seletada kultuuri või mõtlemise irratsionaalset, etteennustamatut komponenti. Võime asju ette näha, mitte neid tagantjärele seletada, on aga mis tahes teadusliku teooria nurgakiviks. Maailm ja seda kirjeldav keel peavad olema mingil määral komplementaarsed: ähmaseid asju ei saa väga hästi kirjeldada liialt täpse ja ülemäära struktureeritud keele abil. Siin tekibki vastuolu kultuurinähtuste ja inimteadvuse kirjeldamisel (nende kahe teatav sarnasus oli muuhulgas üks Juri Lotmani põhiveendeid): mida “adekvaatsemat” teooriat me püüame luua, seda udusemaks ja ebateaduslikumaks muutub selle teooria abil loodav kirjeldus. Ja vastupidi: mida täpsem on meie keel, seda väiksemat ja tõenäoliselt ebaolulisemat osa kultuurist õnnestuks meil selle abil määratleda. Kultuuriteoreetikutest võib-olla ongi selle küsimuse üle kõige rohkem mõtisklenud Juri Lotman ja Jacques Derrida, teadusfilosoofidest ehk Karl Popper ja Paul Feyerabend. Ühest lahendust siin vaevalt olla saabki, üks väljapääs, milleni ka humanitaarteadused ise on oma loogilise arengu käigus jõudnud, on loobumine ühe ja ainuõige logotsentristliku alusteooria otsimisest, nagu see on iseloomulik fundamentaalteadustele. Selliseid teooriaid peabki olema mitu, et tagada metakeelte paljusus ning hõlmata kogu seda keerukat inimtunnetusele omast nähtuste virvarri, mida aeg-ajalt tavatsetakse nimetada kultuuriks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et probleem oma ja võõra, tuntud ja tundmatu, kirjeldatava ja kirjeldamatu vahel on kultuuriteoorias niisama segane, käsitamatu ja paljulubav nagu eesti keele prototüübiski sõna võõras kohta.
Kirjandus
1. Bahtin, Mihhail (1987). Valitud töid. Vene k. tlk. M. Jõgi jt. Tallinn: Valgus.
2. Bruner, Jerome (1990). Acts of meaning. Cambridge: Harvard University Press.
3. Derrida, Jacques (1995). Positsioonid. Pr. k. tlk. H. Krull. Tallinn.
4. Feyerabend, Paul (1991). Against method. New York: Verso.
5. Lotman, Juri (1990). Kultuurisemiootika. Vene k. tlk. P. Lias jt. Tallinn: Olion.
6. Osgood, Charles E. (1957). A behavioral analysis of perception and language as cognitive phenomena. In Bruner, J. S. (Ed.), Contemporary approaches to cognition. Cambridge, MA: Harvard University Press.