Valle-Sten Maiste
Mart Kivastiku “Teenrist”
Olen Mart Kivastiku “Teenrist” kirjutanud juba Teater.Muusika.Kinos nr. 8–9 2003. Kui avanes tore võimalus Nüplis millestki kõnelda, otsustasin teema juurde tagasi tulla kahel põhjusel. Usun, et suudan näitemängu toonase käsitlusega võrreldes märgatavalt detailsemalt lahti mõtestada. Teiseks usun, et “Teener” seda ka väärib, s.t on mõnevõrra tähelepanuväärsem-tähenduslikum-kõnekam-mitmeplaanilisem jne draamateos, kui teatri ja üldse kirjandustekstid keskelt läbi.
Pean “Teenrit” „märgilise tähendusega“ näitemänguks. Teatrikriitika kasutab seda väljendit liigagi sageli tegelikult nüridele ja erilise kandvusega fenomenidele osundades, olles mõistet mõnevõrra devalveerinud. Osundades, et Kivastiku “Teener” on meie Suure Teise taandumise (Zizek) või küünilise mõistuse (Sloterdijk) esiletõusu ajastul „märgilise tähendusega“, soovin ma sellele väljendile siiski keskmiselt tugevamat ambitsiooni anda, kõrvutades “Teenrit” kandvuselt selliste oma epohhi sümboliseerinud näidenditega, nagu Becketti näidendid (eriti muidugi “Godot’d”), aga miks mitte ka P.-E. Rummo „Tuhkatriinumäng“ modernismi kõrgajal või Tšehhovi näidendid teatava kindla elutunde esitajatena.
Tundub, et “Teenri” põhiline jõud ei ole „kohalikkuses“ (Madis Kõiv), vaid näitemängus esitatud suhete taga on struktuur, mis väga läbinägelikult iseloomustab ihakapitalismi (fordijärgne info ehk imagoajastu kapitalism vastandina fordilikule kola ehk industriaalkapitalismile) ajastu protsesse suunavat ja toestavat loogikat. Kui me võtame omaks tänase õhtumaa lugemise „Suure Teise taandumise“ ja „küünilise mõistuse esileastumise“ (see pole mingi laialttõlgendatav nihilistlik irvitus, vaid kindel vormel: me teame küll, aga teeme seda ikkagi) võtmes, saame vaadelda “Teenrit” neid nähtusi iseloomustava kõneka abstraktsioonina, mille kosmopoliitsus läheneb matemaatika omale, sobides vormilt (aga miks mitte ka sisult) hiilgavalt iseloomustama „internatsionaalset kirjandust“ Marxi mõttes (küll võib-olla mitte niisama hästi „maailmakirjandust“ Goethe mõttes).
Oma ettekandes püüangi “Teenri” ülaltoodud võtmes lahti mõtestada ja lõpetuseks küsin, kas sellist tüüpi teatriteksti maailmas „kosmopoliitse abstraktsioonina“ reklaamimine võiks mingis mõttes tulemuslik olla või läheb ka kõige kosmopoliitsema eesti kirjanduse tee läbi kolgaste.