Новости

Pühapäeval anti pidulikult üle kultuurkapitali 2021. aasta peapreemiad ja elutööpreemiad ning kujutava ja rakenduskunsti, audiovisuaalse kunsti ja rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiad. 

Rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustaja ja talletajana pälvis Ottilie-Olga Kõiva. Tema huvi ja armastus regivärsilise rahvalaulu vastu sai alguse ülikoolipõlves kui tegi Kihnu saarel välitöid. 1954. aastal lõpetas Kõiva Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas folkloori eriala, misjärel töötas ta toonase Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna (Eesti Rahvaluule Arhiiv) teadurina, aastatel 1966—1977 osakonnajuhatajana, olles rahvaluulekogude vastutav hoidja ning jätkates samal ajal teadlase ja publitseerijana. Folkloristitööd on Olli Kõiva pühendunult teinud ka pärast pensionile jäämist 1993. aastal, ilmunud on rida mahukaid akadeemilisi väljaandeid, viimati 2021. aastal „Vana kannel XIV. Peetri regilaulud“ (viiside osa koostas Janika Oras).

Peamisteks uurimisteemadeks on Kõival laulikuisiksused ja nende loomisviisid, lauluteemade seos kohaliku keskkonna ja isikliku elukäiguga, laulud pulmarituaalis ning Kihnu laulukultuur tervikuna. Kihnu kõrval teine oluline piirkond on Kõiva enda kodukant (Peetri, Anna, aga ka Paide kihelkond), kust Olli enda kogutu kaalub mahult üles tema muudest piirkondadest talletatu. Oma laulu- ja luulelembeses kodus on Olli salvestanud nii ema kui venda. Pärast pensionile jäämist oli võimalik pühenduda Järvamaa „Vana kandle“ köidetele: ilmusid Paide ja Anna (2012) ning Peetri kihelkonna akadeemilised väljaanded. Nii on Ottilie-Olga Kõiva Jakob Hurda idee ja algatuse – publitseerida kõigi Eesti kihelkondade akadeemilised regilauluväljaanded seerias “Vana Kannel” –  kõige järjekindlam jätkaja. 

Lisaks ise kogumisele on Olli Kõiva organiseerinud mitmeid kogumismatku üle Eesti: Võnnu, Nõo, Sangaste, Põlva, Karula, Urvaste, Rõuge, Hargla kihelkonda jne. Kogumismatkadel käis kaasas inimesi väljastpoolt, sealhulgas näiteks Veljo Tormis, kellega jäid sidemed püsima aastakümneteks, viisikogujad-tudengid konservatooriumist, inimesi teistest kõrgkoolidest jne. Paljude aastate vältel on ta juhendanud arhiivi korrespondentide tööd, mis toona tähendas pikki ja põhjalikke kirjavahetusi, järjekindlat materjaliga tutvumist ja tagasiside andmist. Endale omase põhjalikkuse ja vastutulelikkusega konsulteeris ja abistas Olli Kõiva kõiki arhiivi külastanud uurijaid õpilastest ja koduloolastest professoriteni. Peale akadeemilise tegevuse on Ottilie-Olga Kõiva teinud südamega ka populariseerimistööd: lastele on ta koostanud rahvalauluvalimikud “Sõnakera” (1961) ja “Sinikirja linnukene” (1971); ajatu on laiale huviliste ringile mõeldud heliplaatide antoloogia “Eesti rahvalaule ja pilliligusid” ning selle juurde kuuluv tekstide ja kommentaaride vihk (1970, koostajad Olli Kõiva, Herbert ja Erna Tampere). 

Palju õnne!