Новости

Seminari üldteemaks on seekord “Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”

Ingliskeelsete ettekannetega esinevad Michael Cole Tartu Ülikoolist ja Svetlana Maslinskaya Grenoble’i Alpi Ülikoolist.

Michael arutleb teemal “Vaikus enne tormi. Ukraina kultuuriline vastupanu Venemaale enne 2014. aastat” (“The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”)

Palju on kirjutatud Venemaa valest eeldusest, et kiire sissetung Ukrainasse toob edu ja Vene armee võetakse vastu kui vabastaja. Volodõmõr Zelenskõi on saavutanud rahvusvahelise tähelepanu kui kangelaslikku vastupanu osutav meediateadlik president. Kuid märkimisväärne on ka ukraina rahva tugevus ja ühtsus. Kuigi eksistentsiaalse ohu ees näivad ukrainlased kollektiivse rahvusliku identiteedi kinnitamisel ühtsemad kui kunagi varem, pole see alati nii olnud. 2014. aastast peale on loodud mitmesuguseid nii ülaltpoolt alla kui altpoolt üles suunatud tegevusi, et kujundada uus, sobivam identiteet kindlalt Vene agressiooni vastu seismiseks.

Ettekanne põhineb enne Venemaa sissetungi – 2021. aasta sügisel – Mariupolis, Ternopilis, Kiievis ja Lvivis tehtud intervjuudel ja visuaaletnograafiliste välitööde materjalidel. Esineja hinnangul pole popkultuur üksnes lõbustamiseks, vaid annab vahendi mõistmaks käimasolevat sõda ja Ukraina ühiskonna ühtsuse ja vastupanu tasandeid.

Svetlana peab ettekande teemal “Ajarännak sõjateemalises lastekirjanduses. Meenutamispragmaatika evolutsioon” (“Chrono-journey in Children's Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

Tänapäevases sotsiaalpoliitilises diskursuses kohtame sageli väljendeid minevikku sattumisest, mineviku tagasitulekust, viibimisest aastates 1937/1941. Kirjanduses on teise aega siirdumise kujutamisvõtteks ajarännak kui ajaloolise fiktsiooni liik.

Ajarändurist peategelane (попаданец) leiab ennast teises ajas ja osaleb seal toimuvates sündmustes suuremal või vähemal määral. Venekeelses lastekirjanduses (nii nõukogude kui vene kirjanduses), aga ka filmides ja animatsioonides võime sellist süžeearendust näha asetatuna mitmesugustesse (eel)ajaloolistesse aegadesse.

Lähemalt käsitletakse lastele mõeldud teoseid (nii Nõukogude Liidu kui vene kultuuri näiteid), kus ajarändur satub Teise maailmasõja aega ja ruumi. Niisuguste teoste pragmaatika arengus perioodil 1970ndatest kuni 2020ndateni on näha sõjakogemuse meenutamise üldisi trende ning mõjusid, mis on tingitud earühmast, kellele teosed on suunatud.