Новости

15. detsembril ilmus ajakirja Methis. Studia Humaniora Estonica sügisnumber (nr 34, 2024), mis on pühendatud Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo professori Ülo Matjuse (1942–2023) mälestusele ning veebis kõigile kättesaadav.

Erinumber „Fenomenoloogia ja kirjandus“ võtab vaatluse alla fenomenoloogia ja selle seose kirjandusega. Fenomenoloogia on 20. sajandi filosoofias võrdlemisi viljakas mõttekoolkond, mille mõju on märkimisväärne ka tänapäeval. Fenomenoloogia rajajaks peetakse saksa filosoof Edmund Husserlit ja seda arendasid edasi tema õpilased või muidu tema mõtlemisest mõjutatud, kellest tuntuimad on Jean-Paul Sartre, Maurice Merleau-Ponty, Martin Heidegger, Edith Stein, Roman Ingarden, Max Scheler, Emmanuel Levinas, Jan Patočka jt.

Üks keskseid fenomenoloogilise lähenemise tunnusjooni on eemaldumine juba ette eeldatud kontseptuaalsetest süsteemidest ning eelarvamustest ja keskendumine nähtusele endale, nii nagu see ennast kogemuses näitab. 

Juhan Hellerma ja Karin Kustassoo artikli fookuses on fenomenoloogilise filosoofia suurkujude, Edmund Husserli ja Martin Heideggeri fenomenoloogia-käsitused. Uuritakse, kuidas nad mõistsid fenomeni ja tõlgendasid fenomenoloogilist meetodit.

Husserli ja Heideggeriga jätkab Tõnu Viik, kes analüüsib enesereflektiivselt filosoofilist mõtlemist, tuues välja selle eripära ning jõudes tõdemusele, et filosoofiline mõtlemine sõltub olemuslikult keelest.

Husserl ja keel on kesksed ka Jaanus Sooväli artiklis, kus ta uurib, kuidas Husserli fenomenoloogia suhestub kahe suure õõnestaja Friedrich Nietzsche ning Jacques Derrida filosoofiaga. Kui Husserli mõtlemine püüab puhastada teadvust kõigest välisest, et muuta võimalikuks tähenduse puhas kohalolu, siis nii Nietzsche kui Derrida näitavad, et teatud välisus ja „materiaalsus“ pole mitte üksnes teadvusse alati kaasa haaratud, vaid koguni konstitueerivad teadvuse kui sellise.

Leo Luksi artiklis on esiplaanil Martin Heideggeri fenomenoloogia. Luks arutleb selle üle, kuidas on võimalik tajuda ontoloogilist diferentsi ehk oleva suhtes täiesti teist. 

Regina-Nino Mion arutleb Edmund Husserli filosoofiast lähtuvalt kultuurifenomenoloogia kui meetodi üle. Ta vaatleb kriitiliselt Tõnu Viigi väljatöötatud kultuurifenomenoloogiat ja leiab, et tähenduse kujunemise protsesside uurimiseks on Husserli staatilise fenomenoloo¬gia (millele Viik toetub) asemel sobilikum tema hiljem väljatöötatud geneetiline fenomenoloogia.“

Kevin Rändi ja Oliver Laas analüüsivad pilditehnika rollile keskendudes süvavõltsinguid postfenomenoloogia vaatenurgast. Nad väidavad oma artiklis, et süvavõltsingud on episteemiliselt kahjulikud, kuna need õõnestavad usaldust salvestustehnoloogiate vastu. Autorid pakuvad oma analüüsi põhjal ka lahendusi, kuidas süvavõltsingutega seotud probleemidega toime tulla.

Bruno Mölder uurib, kas rahvapsühholoogial on ajalised piirid, s.t kas see rakendub või ei rakendu ülilühikesel ajaskaalal ehk mikroskaalal. Autor osutab eri võimalustele, kuidas käsitleda rahvapsühholoogia, mikroskaala ja mentaalse omavahelisi seoseid. 

Erinumbri teemaartiklitele järgneb vabaartikkel teatriteaduse valdkonnast. Autorid Karl Saks, Hedi-Liis Toome, Anu Sööt ja Ele Viskus käsitlevad Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias lavastaja eriala üliõpilastega läbi viidud loovuurimuslikku projekti, mille eesmärk oli luua ja katsetada kujutlusvõimet käivitavaid ülesandeid. Hüpotees, et teistest distsipliinidest pärit meetodid annavad üliõpilastele uusi kompositsioonilisi ideid ja võimaldavad neil jõuda oma loomingus uute töövõteteni, leidis projekti käigus tõestust. 

Teooriavahenduse rubriigist leiab Marko Pajevći artikli, mis rõhutab keele möödapääsmatut rolli fenomenide tajumisel ning keskendub Peter Handke poeetikale ja poeetilisele mõtlemisele. 

„Varia“ rubriigis annab Pille Tekku ülevaate Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo professori Ülo Matjuse fenomenoloogilisest mõtlemisest ja tegevusest. Professor Matjus, kelle mälestusele käesolev erinumber on pühendatud, oli üks Eesti esimesi ja kesksemaid fenomenoloogilise traditsiooni uurijaid.

Rubriigis „Arhiivileid“ kommenteerivad Eduard Parhomenko ja Marin Laak luuletaja Aira Kaalu oma nooremale kolleegile Ene Mihkelsonile 6. juulil 1984. aastal  saadetud kirja, mis pakub võimalust arutleda maailmapildi mõiste filosoofilis-ideoloogilise tähenduse üle ja mõtteainet luuletaja vastuolulise muutumise kohta ajas.

2024. aasta sügisnumbri koostaja ja toimetaja Karin Kustasoo on Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi mõtteloo külalisteadur ning Jaanus Sooväli on mõtteloo teadur.

Ajakiri Methis. Studia Humaniora Estonica on rahvusvahelise kolleegiumiga eelretsenseeritav perioodiline teadusajakiri, mis avaldab humanitaarteaduslikke originaaluurimusi, peamiselt kirjanduse ja kultuuriuurimise ning teatriteaduse alalt.

Ajakirja trükiversiooni annab välja Tartu Ülikooli Kirjastus Eesti Kultuurkapitali toetusel.

Ajakirja asutasid Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut ning Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv.

Ajakiri ilmub kaks korda aastas ning järgmine number, mis on pühendatud vaimsele tervisele ja kunstidele, ilmub 15. juunil 2025.  

Ajakiri on elektrooniliselt kättesaadav ja loetav siin >>>

Mõnusat ja harivat lugemist pühadeaega!