Uudised

Hommik pärast Eesti Vabariigi aastapäeva tõi kurva uudise. 25. veebruari varahommikul lahkus pärast rasket haigust meie armastatud kolleeg, ajakirjandusloolane ja museoloog, tulihingeline kultuuripärandi eestkõneleja, hoidja ja väärtustaja Krista Aru.  

Krista Aru töötas direktorina kolmes olulises mäluasutuses: Eesti Kirjandusmuuseumis (1995–2005), Eesti Rahva Muuseumis (2006–2012) ja Tartu Ülikooli raamatukogus (2019–2024).  Ta seisis (digi)kirjavara kättesaadavuse eest, olles Eesti Kirjandusmuuseumis eesti kultuurimälu jaoks olulisi rahvustrükiseid koondavate „Eesti trükise punase raamatu“ ja DEA (Digiteeritud Eesti Ajalehed) projektide algatamise juures ning ERMis suuremahuliste kultuuripärandi digiteerimisprojektide eestvedaja. ERMi direktorina ühendas ta rahvuskultuuri huvid ja sellele hääleks olemise, tõstes muuseumi rahvusvahelist tuntust ja liikudes uue maja ehituse suunas. Tema eestvedamisel sai alguse koostöö Eesti Maanteeametiga, mil ühistöö tulemusena märgistati Eestis omaaegsed kihelkonnapiirid.

Eesti Kirjandusmuuseumi asus Krista Aru juhtima 9. märtsil 1995. aastal, olles ise kõigest 36-aastane. Vaieldamatult algas Krista tulles selles majas täiesti uus ajastu. Tormises siirdeühiskonnas toimunud kiiretele, keerulistele muutustele tuli südikal ja energilisel juhil veel suurema kiirusega reageerida, tema algatatud uus tänapäevane juhtimisstiil ja töökultuur tõi asutuse täiesti uuel tasemel uude aastatuhandesse. Noore lennuka visiooniga juhi ametiaega jääb kirjandusmuuseumi tiigrihüpe digimaailma, asutuse muutmine arhiivimaterjalide ja uurimuste kirjastajaks, saamine Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Tippkeskuseks. Krista oli riiklike humanitaarteaduste programmide “Eesti keel ja rahvuskultuur”, “Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud” ja “Eesti keel ja rahvuslik mälu” ellukutsuja.

Krista Aru oli olulisemaid nüüdisaja eesti ajakirjanduse ajaloo uurijaid. Teadlasena on kõige tähenduslikum tema põhjalik monograafia „Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem“ (2019). Eesti ajakirjanduse ajaloo ning Jaan Tõnissoni kultuuri- ja ajaloolise tähenduse mõtestamine oli olulisel kohal tema uurimis- ja loometöös ning tegi temast Jaan Tõnissoni Seltsi eestvedaja, suurmehe aadete tutvustaja ja edasikandja.

 Ajakirjandusajaloo valdkonnas oli ta mitmete põlvkondade hinnatud õppejõud. Krista Aru oli aktiivne ühiskondliku väärtusruumi kujundaja, ta võttis otseselt osa Eesti kultuuri- ja teaduspoliitika kujundamisest SA Teadusagentuuri juhatuse liikmena ja Riigikogu liikmena. Ta oli seotud paljude Eesti kultuuri-, meedia- ja mäluasutuste tegevuse planeerimisega, olles nende juhtorganites: SA Kultuurileht, Eesti Rahvusarhiiv, Põlva Talurahvamuuseum, Eesti Muinsuskaitse, ERM, Eesti Ajalooarhiiv, Eesti Rahvusringhääling, SA Vanemuine, Eesti Rahvuskultuuri Fond, TÜ muuseum, Maaülikooli kuratoorium, MTÜ Kirjandusfestival Prima Vista, MTÜ Jaan Tõnissoni Selts (esimees alates 2014).

Krista Aru oli aastakümneid Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu kirjandusmuuseumide alakomitee aktiivne liige. Esinemistega rahvusvahelistel konverentsidel, aga ka sadades Eesti paigus täitis ta oma missiooni tutvustada Tartut ja parimat osa Eesti kultuurist.

Krista Aru pärjati mitmekülgse tegevuse eest riiklike, Tartu linna ning valdkonna auhindadega: Valgetähe III klassi teenetemärk (2000), Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (2004), Tartu Kultuurikandja (2011, 2016), aasta kodanik (2012), Tartumaa Kuldne Tammeoks (2013), Eesti Teaduste Akadeemia sõber (2018), Jaan Krossi kirjandusauhind (2021), Tartu Ettevõtlike Daamide Assotsiatsiooni aastate daam (2022), Eesti Teaduste Akadeemia medal (2022), Tartu Ülikooli aumärk (2023), Rahvusmõtte auhind (2024). 2023. aastal lisati Krista Aru jalajäljed Tartu Teerajajate alleele. 2025. aastal tunnustas Tartu linn Krista Arut Tartu aukodaniku tiitliga.

Kirjandusmuuseumi pere on sügavas leinas. Teadsime ja tundsime Krista erilist armastust ja hoolimist selle maja ja siin töötavate inimeste vastu. 

Krista oli jäägitu eestluse eestseisja, kui vaja siis tegi seda käredalt, kui vaja siis huumoriga, argumenteerides või kehtestades. Tal oli põhimõtteid, mille eest ta oli valmis lõpuni minema, mis on harukordne meeleomadus igal ajal. Ta oli lojaalne oma inimestele ja erialale, ajakirjandusele, ehkki ta liikus sealt kaugele edasi. Tal jätkus enesekindlust ja aru noomida ja tunnustada, olla kirglik.

Meie viimane ühine ettevõtmine oli seotud raamatuaasta tegevustega. Krista rõhutas: “Küsimus on meie suutlikkuses sõnastada 500-aastase eesti raamatu tähendus kõike rahas hindavale tänapäevale sellisena, et see avardaks mõtte- ja suhtumistasandit ning looks eeldused rahvusliku kultuuri kui elurikkuse kasvamiseks.”

Detsembris salvestasime Kristaga raamatuaasta videoloengu eestikeelse ajakirjanduse sünnist. 

Ajakirjandusloolane: Perno Postimees avas maarahvale kogu maailma uksed | Kirjandus | ERR

Viimati kohtusime ja kallistasime Kristaga 4. veebruaril arhiivraamatukogus, kus ta käis salvestamas Tartu linna aukodaniku videointervjuud ja silitas ühtlasi oma armsaid 19. sajandi Postimehi. 

Hüvasti, kallis Krista, meenutame ja hindame Sinu sisse tallatud radu. Tunneme südamest kaasa lähedastele.