Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 1999
Paar sammukest XVI
EESTI KIRJANDUSMUUSEUM 1999. AASTAL
Krista Aru
1999. aasta oli Kirjandusmuuseumile mõneti vastuoluline aasta: eriline siia mahtunud ettevõtmistelt ja sündmustelt ning nii masendavalt tavaline oma probleemidelt. Probleemid koondusid ikka ja jälle asutuse iseloomu ja ülesannete ning aina kasvavate võimaluste ja vajaduste ümber. Teadmine, mida ja kuidas tuleks teha ning sellele vastukaaluks tõsiasi, kuidas on olemasolevatest tingimustest lähtudes võimalik teha, sundisid ikka ja jälle kompromissile: kord tegema pea olematute vahenditega näitust, kord hoidma kokku raamatu trükihinnalt.
Pole kerge olla ühtaegu kirjanduslik keskarhiiv, rahvustrükise kogu, teadusliku uurimistöö keskus, praktikabaas, ürituste ja näituste korraldaja. Võib-olla on seda kõike lihtsalt liiga palju? Ühest vastust küsimusele ei ole, sest eks samas tähenda soov elada ja töötada humanitaarteadusliku uurimisbaasina nõuet teha palju ja hästi. Seda enam, et polüfunktsionaalsus ja mitmekesisus on need võtmesõnad, mis kannavad Eesti Kirjandusmuuseumiga sarnaste asutuste tegevust kogu Euroopas. Selles oli meil endil võimalus veenduda.
RAHVUSVAHELINE, AASTAPÄEVAHÕNGULINE ja UUENEV
1999. aastat alustas Kirjandusmuuseum sooviga kasvada rahvusvahelises plaanis senisest enam kuuldavaks ja nähtavaks. Soovi täitumiseks oli konkreetne võimalus: ICOM-ICLM nõukogu otsus korraldada 22. rahvusvaheline kirjandusmuuseumide konverents Tartus. See võimalus oli ühtmoodi nii väljakutse, kõikide jõudude proovilepanek kui ka kontroll ja võrdlus tehtu ning saavutatu osas. Nädal aega kestnud konverents ühes oma teaduslike ettekannete ja kultuuriprogrammiga tõestas eelkõige meile endile, et me oleme võrdväärsed partnerid teistele kirjandusmuuseumidele, asugu need siis meist idas, läänes, põhjas või lõunas. Iseenda oskuse ja võimekuse, koha ning tähenduse tunnetamine rahvusvahelisel kultuurimaastikul on kindel alus asutuse arenguks ka uuel sajandil.
1999. aasta oli tänuväärne teisestki küljest: aasta sundis Kirjandusmuuseumi hindavalt vaatama oma mineviku ja ühes sellega ka tuleviku peale. Üheksakümmend aastat tagasi, 1909. aasta 1. (vkj 14.) aprillil, asutati Oskar Kallase väsimatul eestvedamisel Eesti Rahva Muuseum ja ühes sellega teaduslik keskraamatukogu eestikeelse ja eestlastesse puutuva kirjanduse kogumiseks, säilitamiseks ja uurimiseks. Keskraamatukogu nime asemel võeti kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi päevil kasutusele nimi arhiivraamatukogu, kuid raamatukogu ülesanded jäid endiseks. Me ei saa väita, et raamatukogu elu ja töö olid kindlustatud, kaitstud ja tagatud kõikidel möödunud aastakümnetel. Probleemid olid pidevalt. Kord enam materiaalsed, kord enam sisulised. Seda viimast muidugi eelkõige nõukogude aastatel, mil raamatut kardeti niivõrd, et osa neist tuli paigutada lisaks erifondile veel erifondi erifondi (suurde raudkappi maja seinas). Ideoloogiline valve vaesestas raamatukogu ning kõverdas selle tähendust, kuid kõigist vaimsetest piirangutest hoolimata ei kergitanud küsimust raamatukogu vajalikkusest. Taasiseseisvunud Eesti aeg on aga arhiivraamatukogu ette igal aastal toonud küsimuse eksisteerimise võimalikkusest selle kõige igapäevasemas tähenduses. Kui arhiivraamatukogu, mille kogud ei tähenda ainuüksi kõige täielikumat vanema eestikeelse trükise kogu, vaid kogu, mille pea iga raamat on osa eesti vaimuilmast, peab ellujäämiseks muutuma viieaastaseks projektiks, on otsustamistasandil midagi väga valesti nähtud ja tehtud. Keegi ei kahtle (ja kui ka kahtleb, ei julge seda avalikult välja öelda) arhiivraamatukogu vajalikkuses ja väärtuses. Kuid eluks ja tööks ei piisa ainult sõnadest. On vaja elementaarset baasi, mis tagaks stabiilsuse ja annaks seega arhiivkogule aluse tema ainulaadsuses edasiviivateks ja täiendavateks projektideks. Seda pole ju palju tahetud?
1999. aasta 6. aprillil seitsmekümne aasta vanuseks saanud kultuurilooline arhiiv on liikunud paari viimase aastaga elektrooniliste andmebaaside ja seega ka elektroonilise arhiivi poole. Küsimusi ja probleeme on sel teel pidevalt rohkem kui vastuseid. Aastakümneid äärmise täpsusega korraldatud, mahukas ja isikupärane arhiivmaterjal nõuab ka andmebaasilt kõikvõimalike iseärasuste arvestamist ja võimalust neid välja tuua. Andmebaas üksi on aga alles esimene etapp. Sellele tuleb anda ka sisu. Kuid millise jõuga suudetakse elektrooniliseks muuta saja ja enama aasta vanused unikaalsed käsikirjad? Ja milline osa paberkandjal olevast arhiivmaterjalist muuta kättesaadavaks arvuti vahendusel? Kas meil on õigust muuta arvuti abil kättesaadavaks siia hoiule usaldatud mälestused, päevikud, kirjavahetus? Need küsimused iseloomustavad aega ja uusi tingimusi, kuid ei kõrvalda arhiivi elusse ja tegemistesse sisse imbunud põhivastuolu: finantseeritakse arhiivis tehtavat teadustööd, kuid teadustöö alus, nagu suuresti kogu maja ja osa eesti vaimukultuuri kandja, on siia kogutud ja kogutav, korraldatud ja siin säilitatav arhiivmaterjal. Viimase olemasolu kindlustamist ei taheta aga kuidagi näha teadusliku uurimistöö osana.
Rahvaluule arhiivi plaanipäraselt töökat elu, millesse mahutus nii ekspeditsioone kui ka rahvusvahelisi koostööprojekte, sundis minevikust tulevikku kaaluma ja vaagima Arvo Krikmanni algatusel päevakorda kerkinud ja kohe ka konkretiseerunud kava seniste Eesti Keele Instituudi folkloristide tulekust Eesti Kirjandusmuuseumi alluvusse. Idee, et eesti rahvaluule uurimine kuulub sinna, kus on rahvaluule arhiivid, aastasaja jooksul kogutud rahvaluule allikmaterjal, pärineb Ülo Tedre väitel juba 1970. aastatest. Aastakümneid on seda põhimõtteliselt õigeks peetud ja toetatud, kuid ikka on algatus pooleli jäänud. Kas kartusest, et nii suure hulga folkloristide koondumine ühe asutuse juurde vähendab elutervet ja edasiviivat konkurentsi (Kirjandusmuuseum saab nüüd vaieldamatult suurimaks ja tugevamaiks rahvaluule keskuseks) või põhjusel, et palju häid koos ei pruugi alati tähendada summaarset kasvu kvaliteedis, on raske öelda. Kuid nüüd, aastal 1999, pääses siiski võidule usk ja asjaosaliste ühine arvamus, et kõikvõimalikest ohtudest ollakse üle ning rahvaluule uurimise koondumine Tartusse toob kasu mitte ainult eesti rahvaluuleteadusele, vaid kogu eesti kultuurile ja teadusele.
HINDAV ja SUUNAV
Kirjandusmuuseumi teadusnõukogu töötas oma endises koosseisus, mis kinnitati haridusministri poolt juba 1997. aastal. Nõukogu pidas 1999. aastal kaks korralist ja ühe erakorralise istungi. Aasta alguse istungil arutati ja hinnati Kirjandusmuuseumi tööd 1998. aastal. Kõige positiivse kõrval tuli leppida ja omaks võtta nõukogu liikmete õigustatud märkused selle kohta, et Kirjandusmuuseumi teaduritel läheb endiselt väga visalt teaduskraadide kaitsmine. Kuigi näib, et mitmel teaduril nii rahvaluule kui ka kultuuriloolisest arhiivist on teadustööd kohe-kohe valmis, lükkub väitekirja kaitsmine ikka ja jälle edasi. Põhjused on meile kõigile selged, kuid selge on ka see, et lõputult venitada teaduskraadini jõudmisega pole aega ega õigust.
11. novembril toimunud teadusnõukogu vaatas läbi teadusteemade täitmise aruanded ning kinnitas sihtfinantseeritavate teadusteemade taotlused 2000. aastaks. Nõukogu valik tõstis avalikul konkursil kandideerinute hulgast arhiivraamatukogu juhatajaks Merike Kiipuse ja rahvaluule arhiivi teaduriks Mari Sarve, arvestades siinjuures mõlema kandidaadi varasemat töökogemust, oskusi ning teaduslikku potentsiaali.
Teadusnõukogu erakorralisel koosolekul 29. juunil oli päevakorras vaid üks küsimus: Eesti Keele Instituudi folkloristika sektori taotlus tulla alates 2000. aasta 1. jaanuarist Eesti Kirjandusmuuseumi alluvusse. Eelnevalt oli EKI teadusnõukogu otsustanud, et toetab folkloristide plaani. Kirjandusmuuseumi teadusnõukogu vaagis põhjalikult folkloristide liitumise häid ja riskantseid pooli. Näiteks Ingrid Rüütel, kes on Kirjandusmuuseumi teadusliku nõukogu liige ja ühtlasi ka EKI etnomusikoloogia sektori juhataja, avaldas etnomusikoloogia sektori selget soovi, et ümberkorralduste käigus ei kaoks etnomusikoloogide iseseisvus, mille kadumine võiks ohustada pooleliolevat teadustööd. Kokkuvõttes andis teadusnõukogu rahvaluuleteaduse koondumisele Tartusse oma heakskiidu, manitsedes samas ettevaatusele liitumisest ja ümberkorraldustest tõusvate uute probleemide (kuidas tagada rahaliste ressursside piiratuses kogu kirjastustegevus?) ees.
SÕBRALIK, TÖÖKAS ja ÜKSMEELNE
Majas, milles on üksteisega nii tihedalt põimunud mitmed erinevad tööülesanded, oleks peaaegu võimatu mingeid arvestatavaid tulemusi saavutada, kui siin ei valitseks hea tööõhkkond. Iga inimene oma tööga on oluline ja ainult üheskoos suudetakse tagada ürituste õnnestumine, aga ka osalemine paljudes projektides ja ettevõtmistes.
Eesti Rahvaluule Arhiivi juhib alates 1999. aasta algusest Ergo-Hart Västrik, kes käsikäes teema vastutava täitja Mall Hiiemäega on suutnud suurepäraselt ühendada ja edasi viia rahvaluuleteadust ja arhiivi korralduslikku külge. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi teadusteema (arhiivi juhataja Piret Noorhani ja teadusteema vastutav täitja Sirje Olesk) raames viiakse kokku kultuuriloolised allikad ja uusim kirjandusteadus. Suurte dokumentide või käsikirjade, fotode või salvestuste üleandmine kultuuriloolisele arhiivile on siinse teadusliku korraldustöö algus. Valminud artiklikogu, kultuurilooline trükis või publikatsiooni akadeemiline väljaanne on vaid töö kõigile nähtav osa. Suur osa tehtust jääb aga kõrvalseisjale alati nähtamatuks. Seda rohkem peame ise suutma väärtustada arhiivide korraldustööd.
Viis aastat arhiivraamatukogu juhatanud Mihkel Volt sai tööpakkumise Eesti Rahvusraamatukogust ning lahkus Kirjandusmuuseumist selle aasta veebruaris. Et arhiivraamatukogu finantseerimine oli sel ajal veel täiesti ettearvamatu, ei julgenud me konkurssi juhataja koha täitmiseks välja kuulutada, vaid kogu see töö langes bibliograafia osakonda juhatava Merike Kiipuse õlgadele (toeks oli Merikesele eelkõige raamatukogu väike ja tubli kollektiiv, kus igaüks teab ja tunneb suurepäraselt oma töölõiku ning suudab selle eest ka vastutada). Samas sai aasta jooksul selgeks, et arhiivraamatukogu vajab siiski kõikide õiguste, kohustuste ja volitustega juhatajat. Juhatajat, kes suudaks raamatukogu mitte ainult elus hoida, vaid raamatukogu omapära arvestades seda ka kindlalt edasi viia.
Eesti Teadusfondi grandid, sihtkapitalidest saadud toetused projektidele, erakapitali annetused jne, jne ? see finantseerimise mitmekesisus on toonud pearaamatupidajale Inge Liivile ja raamatupidajale Mare Möldrile aina uut arvepidamist ja aruandlust. Kuid nad on ikka ja alati ka kõige segasemad arvuread õigesse ritta saanud ja meie vigased numbrid õigeks seadnud.
Restaureerimisosakonnale (Sigrid Vooremäe ja Signe Tobi) pole kahjuks saanud osta ei paberivalamismasinat ega ühtegi muud kaasaegset ja vajalikku aparaati. Kuid hästi on siin kulgenud ja oma esimese etapiga edukalt ka lõpule jõudnud UNESCO poolt toetatud eestikeelse trükise säilimist uuriv projekt "Thule". "Thule" on Eesti Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikooli, Eesti Akadeemilise Raamatukogu ja Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu ühisprojekt, mille järeldused on mitte ainult õpetlikud, vaid vajalikud kõikide järgmiste sammude astumiseks. Me peame jõudma selleni, et suudame adekvaatselt hinnata erinevas vanuses trükise olukorda ning sellest lähtuvalt teha kõik, mis asjakohane ja vajalik, trükiste säilimistingimuste parandamiseks. Aeg, mil tegutseti vaid parema äratundmise järgi, on jäädavalt möödas. Suur osa selle veendumuse kujunemisel on just lõppeval "Thule" projektil.
Helistuudio aparatuur ja sellel tehtav töö kannatab välja pretensioonikamagi võrdluse. Seda suuresti tänu Jaan Tamme ja Einar Sinijärve enda ettevõtlikkusele ning visadusele.
Helistuudiota poleks meil varsti viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel kogutud rahvalaule ja pillilugusid ega vanu filmilinte. Nüüd on need taastatud endisest paremas kvaliteedis.
Muidugi on Kirjandusmuuseumis päevi, kus ebaõnnestub üks ettevõtmine teise järel ning nagu kuri vaim lehvib mööda fondi- ja tööruume. Kõige raskem on nendel päevadel Elo Maandil, kelle juurde kahjuks jõuab siis mitte ainult kiirus (mis on siin nii tavaline), vaid ka närvilisus. Õnneks on ta ise hea ja rahulik inimene.
TOETUST ja MÕISTMIST
on Kirjandusmuuseumile jagunud sõprade poolt kaugelt ja lähedalt. Arhiivraamatukogu kauaegse juhataja Richard Antiku testamendis fikseeritud soovid aitasid ja aitavad ka edaspidi arhiivraamatukogu hävimisohus trükiste restaureerimisel ning hoiutingimuste parandamisel. Kultuuriloolist arhiivi on toetanud Paul Laan ja Arvo Mägi. Eesti ja Tartu Kultuurkapitali ning Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogud on ikka ja jälle leidnud, et Kirjandusmuuseumis on projekte, mis väärivad fondide toetust. Tänu oleme võlgu kultuuriministeeriumi kirjastusnõunikule Mall Kaevatsile, muuseuminõunikule Ülle Reimetsale ning raamatukogude nõunikule Meeli Veskusele, kes pole kunagi endas kandnud Eesti väiksust arvestades arusaamatut suhtumist ("Kirjandusmuuseum pole kultuuriministeeriumi asutus!") vaid on lähtunud alati teoksiloleva ettevõtmise olemusest ja vajalikkusest.
Vanade heade koostööpartnerite kõrvale (Eesti Keele Instituut, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tartu Ülikooli õppetoolid, Eesti Rahvusarhiiv, kõik raamatukogud ja muuseumid Eestis, Soome Kirjanduse Selts jt) leidsime sel aastal hulgaliselt uusi sõpru, kellega meid seob nii ühine mõtteviis kui ka soov paremini säilitada ja mõistetavaks teha oma rahva kultuuriloolist pärandit.
Kõige selle ilusa ja hea kõrval on aga ikkagi väga kahju, et palju uut ja vajalikku jäi tegemata, sest selleks lihtsalt ei jätkunud jõudu. Riikliku programmita "Eesti keel ja rahvuskultuur" poleks meie arhiivraamatukogu suutnud ellu jääda, kuid samas takerdus seetõttu Jakob Hurda rahvaluulekogude digitaliseerimine ja lagunevate eestikeelsete ajalehtede mikrofilmimine. Sellised valikud asutuses, kus peaaegu ei ole vähetähtsaid asju, pole kuidagi õigustatud ega põhjendatud. Võib-olla säästab meid nendest aasta 2000?
