Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2004
Paar sammukest XXI
EESSÕNA
"Paari sammukese" koostamine oli seekord Arhiivraamatukogu ülesanne. Algul keerukana tundunud tööst kujunes siiski meeldiv kogemus tänu eelkõige autoritele, toimetajale, küljendajale ja headele kolleegidele.
Juba üheksandat korda järjest ilmub muuseumi aastaraamat jooksval aastal. See on suur saavutus, kuigi aeg-ajalt on kostnud ka nurinat, miks kirjutatakse aastaülevaateid novembris enne tegevusaasta lõppu. Kuigi mõned kokkuvõtvad numbrid ülevaadetes ei kajastu, on muuseumi aastane tegevus ometi täpselt kirjas.
Käesoleva aastaraamatu alapealkirjaks võiks olla "Paberist trükiseni", sest kõik artiklid on ühel või teisel kombel seotud paberiga. Olgu tegemist kas paberi valmistamise või vesimärkidega, paberile käsitsi kirjutatud või trükitud tekstidega, mis omakorda on tänapäeva lugejale säilinud ajalehtede, ajakirjade ning raamatute ja raamatukollektsioonide näol. Viis artiklit: "Eesti Euroopas, Euroopa Eestis: 16.-18. sajandi raamatuid sirvides", "Sigmund Herberstein ja tema Venemaa reisiraamat", "Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu kujunemislugu ja saatus", "Aino Kallase teoste tõlked tema memoriaalkogus", "Eesti pagulasilukirjandus võõrkeeltes" on valminud Oskar Kallase päeva ettekannete baasil. Käesolev kogumik on seotud ka eelmise Kreutzwaldi-teemalise aastaraamatuga, sest avaldamisele tuleb Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kiri Anton Schiefnerile 24. augustist 1859, mida on kommenteerinud Rein Saukas. Nagu ikka on aastaraamatu lõpus Kirjandusmuuseumi kroonika osa, kus muuseumi tegemisi vaevad direktor Krista Aru ning arhiivide ja osakondade juhatajad. Ära tuuakse ka sündmuste kroonika ning uute väljaannete bibliograafia.
Aastaraamatu artiklite osa ülesehitus on enam-vähem kronoloogiline. Alustatakse 16.-18. sajandil Euroopas levinud trükistest (Tiiu Reimo) ning peatutakse pikemalt Sigmund Herbersteini reisiraamatul (Imbi Pelkonen, Silli Peedosk). Seejärel kummutatakse müüti 1632-1638 Tartus tegutsenud paberiveskist (Õie ja Leo Utter). 18. sajandist puudutatakse põgusalt esimest eestikeelset ajakirja "Lühhike õppetus" ning käsitletakse põhjalikult sellele järgnenud uut ajakirjanduslikku puhangut Põltsamaal 20. sajandi 20.-30. aastatel (Krista Aru). Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu kujunemislugu jääb 19. sajandisse ning selle saatus otsustatakse 1950. aastal (Kersti Taal). 19. sajandi teisel poolel jõuab eesti ajalehtedesse raamatureklaam (Gerli Kangur) ning sajandi lõpust on pärit hiljuti leitud paber üheksa regilaulutekstiga (Kanni Labi). 20. sajandist pärinevad Aino Kallase teoste tõlked tema memoriaalkogus (Heino Räim) ning Eesti pagulasilukirjandus võõrkeeltes (Anne Valmas).
Artiklite järjestusel oli määrav ka topograafiline aspekt. Kui esimeses käsitluses on põhirõhk Euroopal ja Liivimaal, siis teises jõuame taas Euroopasse (Basel, Viin) ning sealtkaudu hoopiski Venemaale. Kolmandas artiklis oleme põhiliselt Tartus ning neljandas Põltsamaal, viiendas jällegi Tartus, kuuendas seikleme põgusalt peaaegu terves Eestis (Narva, Kuressaare, Tartu, Tallinn). Seitsmendas ülevaates paelub meid Ambla, kaheksandas jõuame jällegi Tartusse tagasi ning hakkame liikuma teiste maade keeleruumi ning üheksandas siirdume Rootsi kaudu hoopiski laia maailma. Nagu eelnevast näha, on sõlmpunktiks Tartu, millest liigutakse eri suundades. Selline eesti kultuuriruumi seotus on tähelepanuväärne. Ükskõik mis teemal autorid ka ei kirjuta, igast artiklist kooruvad välja mingid uued seosed olnu, oleva ja tulevaga siin Eestis ja kogu maailmas.
Head lugemist!
Merike Kiipus
