OLEN ELUS NII MÕNDAGI NÄINUD
Ühe elu lugu
Elulugude kogumine, uurimine ja avaldamine on üheks võimaluseks teada saada, kuidas inimesed mõistavad oma elu ja ühiskonna ning kultuuri muutusi. Sellistena on elulood väärtuslikuks uurimismaterjaliks erinevate teadusalade jaoks (sotsioloogia, ajalugu, psühholoogia, kirjandusuurimus jt). Elulugude kogumine ja uurimine on rahvusvahelisel areenil eriti hoogsaks muutunud viimase kümnekonna aasta jooksul, mil uute interdistsiplinaarsete uurimisvaldkondade teke (nagu naisuurimus) on avanud uusi vaatenurki. Naisuurimus näiteks on püüdnud esile tuua meeste ja naiste poolt kirjutatud autobiograafiate erinevusi, rõhutades fakti, et sugupool mõjutab üksikisiku elukäsitust ja viisi, kuidas ta oma elust kirjutab. Mis on üldse elulugu, kitsamalt autobiograafia? On ju elulugusid kirjutatud juba ammusest ajast, nii et zhanrina ei ole elulugu tundmatu. Teada tuntud on kuulsate inimeste elulood. Tavaliste inimeste elulood on lugemismaterjalina vähem harjumuspärased.
Autobiograafia on täpsemalt määratledes kronoloogiline proosajutustus, kus kirjutaja jutustab minavormis oma elust, rõhutades isiklikku arengut. Mälestustest eristab autobiograafiat rõhuasetus, mis mälestuste puhul siirdub "minalt" teistele - ajale, traditsioonile, ümbrusele. Autobiograafia puhul on seega oluline subjektiivne aspekt: see on inimese enda nägemus oma elust, kus inimene ise otsustab, mida kirja panna ja mida mitte. Elulugu on laiema tähendusega, elulugu võib olla ka kellegi teise poolt kirja pandud või saadud hoopis inimese küsitlemise teel intervjueerija poolt. Autobiograafia on aga inimese enda poolt tekstina kirjapandud jutustus oma elust, mis võimaldab kirjutajal endal valida stiili, keelekasutust jne.
Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on elulugusid kogutud 1989. aastast alates, mil ajakirjanduses avaldati esimene üleskutse elulugude kirjutamiseks. Praeguseks on kogutud üle 400 eluloo, mille pikkus varieerub mõnest leheküljest kuni mõnesajani. EKLA-t võib seega pidada elulugude kogumise traditsiooni üheks algatajaks, samas kui elulugude uurimise ja publitseerimise traditsioon meil senini praktiliselt puudub. Seetõttu tekkiski mõte koostada ja publitseerida valik neist elulugudest, mida senini on kogutud. Et valiku aluseks said just naiste elulood, ei ole päris juhuslik. Naiste elulugudest kogumiku koostamise lähtekohaks oli soov tuua esile naiste autobiograafiate eripära, näidata, millised on naiste kirjutatud elulood nii tekstidena kui reaalse elu kujutustena. Kuidas naised kirjutavad oma elust, millised on nende arusaamad ja väärtushinnangud? Kuna üleskutsetes elulugude kirjutamiseks ei olnud paika pandud erilisi sisulisi ja vormilisi piiranguid, siis on elulugude kirjutajad olnud suhteliselt vabad: naised on kirjutanud oma elust nii, nagu nad seda mõistavad ja sellises vormis, nagu nad ise tahavad.
Valiku tegemine naiste elulugude kogumiku jaoks ei olnud kerge, sest elulood ise on tekstidena väga erinevad nii oma pikkuselt kui ka kirjutamistaseme poolest. Kogumikku said valitud ladusamalt kirjutatud elulood, muidugi eeldusel, et esindatud oleksid erineva sotsiaalse staatuse ja haridusega, erinevatesse vanuserühmadesse kuuluvad naised. Praeguseks on naiste elulugude kogumik käsikirjana valmis, kuid seni on puudunud raha kogumiku trükis avaldamiseks.
Käesolev elulugu, mis on kirjutatud 1995. a, pärinebki naiste elulugude kogumikust ja on siin avaldatud tervikuna. Elulugu on võimalikult minimaalselt toimetatud, püüdes säilitada autori oma keelekasutust. Siiski on tulnud teksti keeleliselt kohendada, viies seda vastavusse meil üldiselt omaksvõetud õigekeelsusnormidega. Loomulikult on muudetud ka eluloos esinevad nimed ja mõned muud isikuloolised andmed. Elulugu on avaldatud eluloo autori nõusolekul, kellele siinkohal suur tänu selle teksti avaldamisloa eest.
Eve Annuk
Ühel käredal külmal talvepäeval, 18. veebruaril 1939. a sündis Tartus, Näituse tänava erakliinikus tütarlaps, see olin mina. Praeguseks ei ole seda hoonet enam, sõda purustas selle. Sünnitus oli raske, nabanöör oli kaks korda ümber kaela. Kui siis kõik möödas oli, olin sakslasest arsti kätel ja tema sõnul olin ''ilus väike tütreke''. Ema ütelust mööda olin olnud tõesti ilus laps, nii et kogu haigla personal oli mind imetlemas käinud: pisike trullakas, roosa näo, suurte tumedate silmade, pikkade tumedate juuste ja ülipikkade peente sõrmedega. Kui isa koos oma emaga mind vaatama tuli, oli isa pisut kohmetu minu nii tumedate silmade ja juuste pärast. Vanaema aga öelnud: ''Mart, ta on ju täpselt sinu nägu!'' Tuli ka lell ja pistis mulle sõrme pihku. Hiljem oli ta kõigile öelnud, et ma olevat tal sõrme pigistanud! No muidugi, lell oli mul tol ajal veel väga noor mees, ainult 14aastane. Nii olin ma perekonda vastu võetud. Mul oli veel vanem vend, kes mind väga armastama hakkas ja oma sõprade ees uhkustamagi hakkas.
Olin saanud endale ülitoredad vanemad. Ema oli otse naiselikkuse ja õrnuse kehastus. Väike, habras, suurte siniste silmade ja heleblondide juustega kaunitar. Isa oli pikk ja sihvakas, tumedate lokkis juustega ja toredate kõrgete kulmudega mees. Veel toredam nägi ta välja hiljem, kui kasvatas endale kähara habeme.
Elasime Tartus Supilinnas, Kartuli ja Oa tn. nurgal. See maja aga sai pommitamisel täistabamuse ja mina seda maja ei mäletagi. Kui juba mäletama hakkasin, elasime Kartuli tänavas Paltseri hoovipealses majas. Seal oli meil kaks tuba ja veel köök, kus isal oli ka osaliselt töötuba. Kui isa höövelpingil puutööd tegi, olid minu lemmikmänguasjadeks höövlilaastud.
Ema oli pärit Tartust juba mitmendat põlve. Et tema isa oli surnud, kui ema alles väga väike oli ja peres oli mitu last, tuli emal, kes eluaeg linnalaps olnud, ka maal taludes tüdrukuna teenida. Nii saadi perele talveks toidumoon. See maal oldud aeg tuli hiljem kasuks ka meie perele, sest ema oskas väga tervislikku ja head toitu teha, mida tavaliselt linnas ei valmistatud. Nii kasvasime priskete ja tervetena. Omaküpsetatud leib ja tangu- ning hernetoidud andsid meile tugevad hambad.
Isa oli peaga mees, kes ennast ise koolitanud. Ka tema oli jäänud kolmeaastaselt isata ja tema ema, kes oli väga täisvereline naisterahvas, ei pannud erilist rõhku poja tulevikule, vaid soovis leida endale uut elukaaslast. Isa koolitas ennast ise, lõpetas Tartus Kutsetehnikumi, sai teadmised peenraua, puutöö jm osas. Ei olnud asja, mida minu isa ei oleks osanud teha.
Elu oli keskmine. Tol ajal, kui elasime Kartuli tänavas, töötas isa linna kommunaalmajanduse osas, ta oli meister, ema oli lihttööline. Mina olin siis alles 3- või 4-aastane ja kuidagi hoiti mind ära, nii et vend sai koolis käia ja vanemad tööl. Ei tea ilusamaid lapsepõlvemälestusi tahta, kui seda oli Supilinn oma majade, munakivitänavate, aiaaukude, kahekordsete puukuuride, pesuköökide, igasuguste muude põnevate kohtadega. Ja muidugi Emajõgi! Emajõgi oma suurte üleujutatud luhtade ja palgiparvedega. See oli meie elu. Seal kulges see hommikust õhtuni oma rõõmude ja ohtudega. Eks ole uppumissurmaski oldud ja pääsetud. Eriti põnev oli meile, lastele see, kui kevadine suurvesi ulatus Kartuli tänavalegi. Siis ei saanud seal muidu, kui sõideti parvega. Ühel pool tänavat elas aednik Paurson, teisel pool tänavat aednik Peterson. Nemad ei saanud ilma parveta teineteise poole minna. Poisid meisterdasid hiigla kõrged kargud, mille otsa nad kusagil aia najal ronisid ja siis nendega läbi vee kõndisid. Muidugi sai palju nalja ja lõbu, sest mitte alati see ei õnnestunud.
1943-44 veeresid aga sõjalained üle meie väikese Eesti. Tuli meilgi aeg jätta kodu ja minna sõjapakku. Et ema ootas last, pisteti mind lapsevankrisse ja mäletan, kui läksime üle Tähtvere mäe Ilmatsalu poole. Seisatusime ja nägime põlevat Tartut, üks maja sai täistabamuse ja tulesammas tõusis kõrgele. Taevast valgustasid sakslaste ''jõulupuud''. Rahvas lahkus linnast, hirmunud ja ärevil. Kardeti kohutavalt venelast, räägiti õudseid jutte mingitest koera pea ja inimese kehaga olevustest. Hiljem olen jõudnud selgusele, et see ''koerakoonlane'' on tulnud eeposest ''Kalevipoeg'', kus tõesti olid slaavlased sõjakäikudel kasutanud hundi nahka, millel pea otsas ja mis tõmmati endale üle. Ilmatsalus saime me siis näha ka vene sõdureid. See oli hall, vatikuubedes ja pükstes salk, kes tuli läbi põgenike laagri. Rahvas vahtis neid tardunult. Ilmselt ei juhtunud midagi hullu, sest minu mälus seda ei olnud. Vahepeal olid emal sünnitusvalud alanud. Isa oli saanud kusagilt hobuse ja ema arsti juurde viinud. Sain endale sõja-aja kõhnukese ja sinise venna. Olin nii pettunud, sest tahtsin ilusat prisket tüdrukut. Nõudsin kategooriliselt lapse ümbervahetamist.
Sõjapaost koju jõudes tõdesime rõõmuga, et meie kodu oli terveks jäänud. Aasta pärast oli meil õnne saada suurem korter Kartuli ja Herne tn nurgale, kus all oli kauplus ja on seda praegugi. Elu läks jõukamaks. Isa töötas autobaasis ja temast sai üks ''bensiinikuningaid'' Narva mnt bensiinijaamas. Isa kuulus Kaitseliitu, oli suurtükiväes allohvitseri aukraadis, omas Valgeristi. Oli teeninud allohvitserina Saksa sõjaväes, võideldes kommunismi vastu. Muidugi ka kaalutlusel kindlustada oma perekonda majanduslikult, sest sakslane lubas seda. Linnas oli nälg ja raha eest ei saanud turult mitte midagi, oli ainult vahetuskaup. Emal oli väga raske kolme lapsega, kõik oli toidu vastu vahetatud, mis vähegi vahetada andis. Nälg oli ukse ees ja isa ei tulnud ... Ema mõtted rändasid isegi juba enesetapu teele, et lapsed saaksid siis riigi leivale ega sureks nälga. Siis aga ühel ööl tuli isa ja hakkas oma seljakotist välja laduma mett, konserve ja kõike muud. Meie, lapsed, vahtisime seda kõike imetlusega nagu võlumuinasjuttu.
Niisiis, isa töötas nüüd ''bensiinikuningana'' ja et ta oli tubli mees ning valmis igal ajal välja minema, kui vaja, sai ta ka väärilist tasu. Meile ilmus koju telefon, sest tihti tulid kütusetsisternid öösiti ja isa pidi minema neid vastu võtma. Eks kindlasti olid seal mängus väga suured summad. Meie pere elas jõukalt. Ema oli kodune ja sai lastele ning kodule pühenduda. Kodu oli meil alati väga puhas, hubane ja ilus. Alati ootas meid soe toit, ükskõik kuna me tulime. Mõnikord korraldati meie pool koosviibimisi tähtpäevadel ja pühade ajal. Mäletan, et kõik olid väga ilusasti riides ja et ema kutsuti prouaks ja isa härraks. Isa ja ema olid üks silmapaistvaim abielupaar. Autobaas tegi tihti väljasõite loodusesse ja seal käidi koos perekondadega.
Minu isa oli üks suur loodusearmastaja. Igal vabal hetkel sõitsid nad emaga jalgratastega metsa või kuhugi järve äärde. Isa rattal oli tema omavalmistatud iste minu jaoks ja see asus ratta raami küljes, isa ees. See sai aastate vältel minu lemmikkohaks. Hiljem sõitsime kogu aeg Vasulasse, kus Vasula mõisa lähedal asus vanaema väike talukoht. Vanaema oli abiellunud raudteeametnikuga ja nad olid hiljem ostnud selle koha.
Vahel suviti olin ma seal, aga vanaema ei osanud eriti lastega ringi käia ja nii olin ma seal üsna hooletuses. Tegelikult olin ma kinni oma Supilinna sõprade küljes, seal oli minu tõeline paradiis. Olin kena heleda lokkis peaga tüdruk, aga koos poistega kasvades üsna kraadelik, tüüpiline Supilinna laps. Aga kui magus ja põnev see oli!
1946. a tuli mul minna kooli, Tartu 11. Mt. Keskkooli Kroonuaia tänaval. See ei olnud minu jaoks sugugi kole, sest olin oma vanemate sõbrannadega seal juba mitmel korral käinud ja tundideski istunud. Nii ei lubanud ma oma vanematel ennast kooli saatma tulla. Õppimine läks hästi, tunnistusel olid peaaegu kõik viied. Olin ilmselt klassis üks pailapsi, alati puhtakene ja viisakas. Seda enam rahmeldasin ennast kodus välja. Mul oli paras sõbranna ka ja ei olnud koerustükki, mida me poleks teinud. Mõnda on häbi meenutadagi. Siis aga haaras mind lugemiskirg. Ei olnud kooliraamatukogus ega tuttava hambaarsti perekonna raamatukogus raamatut, mida ma poleks lugenud. Sain tuttavaks ka mikroskoobiga samas arsti perekonnas. Uurisin koos nende tütrega, kes oli minust tunduvalt vanem, putukaid, taimi jpm.
Samal ajal tegime oma tempe. Lapsi oli palju, vahel oli kampade vahel tülisid ja kakelusigi.
Üheks sündmuseks, mida ootasime, oli sibide tulek. Kui kostus hõige - sibid! - ilmusid kõik lapsed nagu nõiaväel. Olid lausa vaatamist väärt need puust tünnid, pika varrega ammutamiskopsikud, need mehed ise ja nende eriliselt vaiksed hobused. Ja see lõhn (hais), mis kõige sellega kaasas käis! Ja see, kuidas siis täis tünnidega sõideti mööda munakivitänavat (loksudes!) Tähtvere poole, saatmas kogu Supilinna noorus.
Teine tore asi oli talvel, kui hommikuti tulid talumehed hobustega turule. Matsid tulevad! Ja jälle saatis neid lasteparv. Sooviks oli saada ree äärest kinni ja kasvõi mõni meetergi saanisõitu saada. Mõnikord nähvati piitsagagi, mõnikord aga lubati tükk maad sõitagi.
Talvel olid muidugi kelgu-, uisu- ja suusamõnud. Oli igasuguseid endavalmistatud kelke, uiske ja suuskigi. Mõnusaim koht oli Marja tänava mägi ja kaugemal muidugi Tähtvere mägi. Emajõele oli tehtud karussell, kus sai alles mõnusat kelgusõitu tunda. Mõnikord oli jõgi järsku külmunud ja säras nagu peegel. Siis sai kilomeetrite kaupa uisutatud ja kelgutatud ja vahitud jäässe õhumullidest tekkinud huvitavaid kujundeid ning kujutatud seda vetevana riigina. Huvitav oli veel vaadata, kuidas külmhoone tarvis Emajõest jääd lõigati ja koormate kaupa ära veeti. Siis oli see piirkond lipukestega tähistatud ja keelavate siltidega ära märgitud. Eks meie uudishimu hoidnud vanemate meeli ärevil. Ei mäleta küll ühtegi õnnetust.
Piinavaks mälestuseks on jäänud aasta, mil olin teises klassis. See oli siis 1947-48, kui kord klassi tulid kolm meest püssidega ja küsisid õpetaja käest, kes on meie klassis Ene K. Ene oli meie klassi priimus. Väga tark, intelligentne tüdruk. Ta viidi sel päeval ära nende püssimeeste seltsis ja rohkem me teda ei näinud. Vaatasime ehmunult oma õpetaja poole. Ta seisis akna all ja vaatas välja ning tema silmadest jooksid pisarad.
Hakati jagama ehituskrunte ja anti riigilaenu. Et minu isa oli alati unistanud oma kodust, võttis ka tema riigilaenu ja ta sai ehituskrundi endise Raadi mõisa põllule. See oli minu kolmanda kooliskäimise aasta ajal, 1948. a. Kahju oli lahkuda oma armsatest lapsepõlvesõpradest ja võrratust Supilinnast, kus iga aiaauk oli tuttav. Teadsime pimedast peast kõige otsemat teed igasse tähtsamasse kohta. Oma kümnenda sünnipäeva pidasin juba uues kodus, mis muidugi oli alles ehitusjärgus. Kuna aiamaa vajas hooldamist, oli aga kaugelt raske käia. Isa rajas viljapuuaia ja ema võttis seapõrsagi. Ümbrus oli alles lage, mõni üksik oli enne meid ehitust alustanud. Tartu varemetest taastamisel saadud kivid olid aidanud ehitusele kaasa, taastamas olin käinud koos vanemate ja vennaga minagi.
Meie ehituskrunt oli Raadi mõisale üsna lähedal, paistis mõisahoone ja Raadi park. See saigi üheks põnevamaks mängupaigaks. Siis võis veel aimata kunagise hoone ilu ja leida sealt ümbrusest hulgana haruldasi taimi ning imetleda Raadi pargi puude liigirohkust. Töötas ka Raadi viinaköök ja praak lasti tiiki, kust ümbruskonna lehmapidajad seda suurte nõudega koju vedasid. Praaga peal kasvasid tiigis elutsevad kogred ülisuureks, keda siis poisikesed püüdmas käisid. Kõik see oli põnev seni, kuni Raadi lossi kolis Vene sõjavägi. Lossi järelejäänud osa lagastati, tehti ümberehitused, ehitati garaazhid, veeti transport ja tiik reostati. Inimesed ei tulnud enam Raadile. Meenutati vaid kunagisi suuri rahvapidusid Raadi pargis ja minu mälus olid manöövrid, kus isa suurtükiväelasena alatasa käis ja meie emaga (mina vankris) ka teda vaatamas käisime.
Hakkasin käima Puiestee tn koolis, mida kutsuti ''Jõlli ülikooliks''. See oli küll kõva nimi ja majad olid ka kõvad, punastest tellistest ehitatud. Samal ajal hakati ehitama uut koolimaja PuiesteeLiiva nurgale, millest pidi saama 3. Keskkool.
1952. a ühel koolipäeval jooksid mulle kooli vastu minu uued sõbrad, naabrilapsed ja ütlesid, et ära koju mine, teil on kodus küüditamine. Pistsin kodu poole nagu tuul ja tormasin tuppa. Toas olid võõrad püssidega mehed, nende hulgas ka kaks venelast. Üks nendest hoidis parajasti näppude vahel isa Valgeristi ja sättis seda endale rinna peale, ise irvitades. Teised sorisid isa kirjutuslaua sahtlites, kõik oli segi puistatud ... Olin küll kuulnud mingist ''hallist majast'', ülekuulamistest ja ''töötlemisest'', aga see reaalsus lõi mul silme eest mustaks. Jooksin isa juurde ja haarasin tal ümber kaela kinni. Mind tiriti eemale ja minu isa viidi ära. Pealekaebus, kade meel, et inimene oli elus jalad alla saanud. Teadsin ka seda nime, aga olen unustanud. Ta sai selle eest ''pea raha'', mida oli viinapudelisse uputanud ja siis purjus peaga teiselegi öelnud, et see on P. pea raha, mis ma viinaks tegin ja sullegi pakkusin.
25+5 koos varanduse konfiskeerimisega. Ära viidi kõik hinnaline, eriti kahju on raamatutest, isa isiklikest asjadest. Emale jäi kolm last ja suur riigilaen ja imekombel ei tahetud ka seda poolikut võlgades maja.
Ema läks konservitehasesse tööle. Palk oli armetult väike. Vahete-vahel õnnestus odavamalt osta ribikonte jms. Ema oli väga hea töötaja, ta oli autahvlil ja teda hoiti väga. Palgast ei piisanud riigilaenu maksmiseks ja laste kasvatamiseks. Mäletan tema alatisi käimisi pandimaja vahet, kus ta aina pantis ja ostis jälle tagasi seda mõnda hinnalist asja-eset, mis imekombel meile olid alles jäänud. Mäletan seda nahkjopis ja portfelliga meest, keda ema kartis - see oli maksuinspektor. Õnneks oli ta hea inimene ja mõnelgi korral pikendas tähtaega. Ema tahtis iga hinna eest meie kodu säilitada. Vanem vend teenis Nõukogude armees Valgevenes. Tema ei saanud isa pärast nelja aasta kestel puhkuselegi. Ema ootas tema tulekut pikisilmi. Mäletan, kuidas talvel lõppesid küttepuud. Talumehed tõid hommikuti ree peal küttepuid, mida siis linnarahvas juba teele vastu minnes ostis. Ilmselt oli linnas kütte puudus. Ema läks mõnikord vara hommikul mitu kilomeetrit Narva maanteele talumeestele vastu, et mitte puudest ilma jääda. Hiljem sai ta tehasest mõnikord vanu kastilaudu, mida me siis harutasime ja lõhkusime. Elu oli küllaltki raske. Õnneks oli meil aga hooldatud aed, mis andis head saaki. Mulle meeldis väga koos emaga aiatööd teha. Meie aed oli alati väga korras. Selleks oli kulunud palju vaeva, sest põllumaa oli olnud kivine ja täis orasheina. Mäletan neid tohutuid orasheina juurte hunnikuid, mis me olime välja korjanud, samuti suurte tünnide kaupa väikseid kive. Aiavili kasvas ilus, kartul oli meil omast käest ja õunapuudki hakkasid kandma.
Elu oli muutunud aga väga keeruliseks. Koolis olid puhuma hakanud kommunismituuled. Kooli direktor oli vahetatud mingi umbkeelse grusiinlase vastu, kes hakkas üsna varsti huvi tundma suuremate klasside tüdrukute vastu, kutsudes neid oma kabinetti ''vestlusele''. Teati, aga vaikiti. Koolist viidi aeg-ajalt ära suurema klassi poisse, keda süüdistati Raadi parki püstitatud ausamba õhku laskmises. Mind ja minu venda nimetati fashisti, hobusevarga ja päti lasteks. Eriti kannatas selle all minu noorem vend, kes oli elava loomuga poiss ja keda ähvardati pidevalt isa juurde Siberisse saata. Isa aga oli Vasalemma karjääris. Me käisime emaga teda vaatamas ja ta oli ennast maskeerinud pika kahara habemega, mille ta oli kasvatanud. Veel peeti teda Narva laagris ja Patareis. Andsime sisse armuandmispalve ja imekombel piirdus tema vangistus Eestiga.
1953. a suri J. V. Stalin. Koolimajas valitses lein. Lapsed ei tohtinud kõvemat häältki teha. Oli leinamiiting, kogu 3. Keskkooli pere aeti kokku. Direktor ja õppealajuhataja ilmusid kooli nagu isa matusele - üleni mustas ja pisaratest nõretavatena. Saadeti kaastundeläkitus Moskvasse.
Õppisin koolis hästi. Ema hoolitses, et oleksin puhtalt ja korralikult riietatud ja tahtsin seda ise ka. Koolis oli laulmisõpetajaks Uno Uiga, kes kutsus lapsi üles mitte jätma laulu. Laulud aga olid Doni kasakatest, Samaara linnakesest, laiuvast Volgast, Gorki linnast helgest jne. Laulda me tahtsime ja laulsime, aga kodus kiigel laulsime igal õhtul hoopis teisi laule. Laulsime nii, et kogu ''küla'' kajas. Et ka sõbrannad olid head lauljad, on inimestel praegugi meeles meie laulud. Nagu ütles mu noorem vend, oli see sealkandis ilusaim aeg, kui olime noored tüdrukud ja kiigel laulsime. Laulsime Läänemere laineist, väikesest Muhumaast, Kawe keldrist jpm laule, nende hulgas palju keelatud laule. Kord üritasime kruusaaugu kõrgeimale kohale teha jaanituldki, Võidupühast ei teadnud me siis veel midagi, ja peagi olime miilitsatest ümber piiratud. Paar väiksemat last tegid püksid märjaks. Meid ähvardati kaasaviimisega, otsiti üles meie vanemad ja tuli pilluti laiali.
Omavahel hoidsime väga kokku. Et minu sõbrad olid suurest perest, kus oli seitse last, ei olnud neilgi jõukust majas. Kõik, mis meil oli, jagasime omavahel. Kogunesime kokku ja igaüks tõi midagi toidupoolist kaasa, kes leiba margariiniga, kes soolasilku, kes kartuleid või supipära. Ühiselt sõime ja kiitsime. Siis õmblesime ajalehtedest suured torbikud ja käisime igasuguseid söödavaid marju - kibuvutsamarju, jahumarju jne korjamas. Olime terved ja reipad.
Koolitee muutus aga ohtlikuks. Koos sõjaväega tulid kaasa ka nende perekonnad. 3. Keskkool muutus segarahvuseliseks. Kool hakkas käima kahes vahetuses, ühel aastal hommikupoolikul venelased ja õhtupoolikul eestlased ja teisel aastal vastupidi. Mingit läbisaamist omavahel ei olnud. Püüdsime neid igati vältida, ometi tuli lahkhelisid. Meie hoidsime alati kokku ja käisime koos kooli. Kulges ju meie koolitee läbi Raadi kalmistu. Olime juba ilusad suured tüdrukud ja meie ''vabastajate'' pojad heitsid meile mõnikord pilkegi, millele me muidugi ei vastanud. Eriti agarad olid kamp ohvitseride poegi, kasvult suured ja tursked. Nemad ei andnud endile aru isegi noorte kenade pedagoogide kimbutamisel.
Meid hakati aga kimbutama koduteel, surnuaias. Varitseti põõsaste taga ja kui me tulime, hakati meid kumminuiadega peksma ja taga ajama. Kaevata ei olnud kellelegi. Olime kõik tüdrukud, meieealisi poisse ei olnud, pealegi olid poisid hoopis teises koolis, 1. Keskkoolis.
1956. a jõudis amnestiaga koju isa. Ta sai tööle Tartu Veevarustusse masinistina. See oli meie perele suur õnn, olla jälle koos. Ema oli oma õrna organismiga küllaltki kurnatud kõigist nendest üleelamistest. Samal ajal oli meie linnaosa elanikel tõsiseid probleeme kaupluses käimisega. Meil ei olnud seal linnaosas ühtegi kauplust ega käinud ka bussi. Nii tuli käia nii kauplusesse, kooli jm ikka kas läbi Raadi surnuaia või Narva mnt kaudu. Ohtlikud teed olid mõlemad. Vene mustapagunimeestele oli antud vaba voli uidata ringi nii siin kui seal. Surnuaeda kasutati peamiselt oma kallikestega kurameerimiseks. Murti sületäite kaupa sireleid ja muid õitsvaid oksi, istuti pinkide peal ja mõnelgi korral tuli koolist koju tulles näha ka rõvedusi. Ema, kes oli üldse väga õrn, jooksis ennast mitmel korral lausa hingetuks. Kord läksime emaga läbi surnuaia linna. Vastu tuli Vene sõdur ja haaras emal kohe rinnast kinni, hüppasin vahele ja panin talle rusika nina alla. Ema kartis alati minu pärast. Aga me käisime koos kambaga. Ei olnud aga kedagi, kes oleks kaitsnud kahte suurema klassi tüdrukut, keda koolist tulles vägistati. Vägistati ka vanemaid hauakoristajaid. Inimesed ei julgenud enam omaste haudade peale tulla. Ka meil tuli paaril korral sõdurite eest joosta, kui õhtul kinost tulime. Olid ajad. Õhtuti lonkisid need ''mustad'' surnuaias ja püüdsid siile, keda seal hulganisti leidus, sidusid nööri otsa ja vedasid Raadi parki kasarmusse, kus siis tules küpsetasid. Me mõnikord sõimasime neid, aga nad ei saanud ju aru ja ainult jõmisesid vastu. Öösiti lõhuti õunapuude kallal, kust kisti õunad koos okstega maha.
Et olin hea joonistaja, toimetasin kooli seinalehte ja tegin muid töid. Sel päeval joonistasime ja kirjutasime emadele naistepäevapeo jaoks kutseid. Õpetaja palus mul need ka posti viia. Nii jäin ma üksi koju tulema. Olin 10. klassi tüdruk, 18 aastat vana. Oli aasta 1957. Tulin üksi läbi surnuaia kodu poole. Veidi maad õnnistusmajast edasi märkasin teel üht kogu minemas. Läksin edasi ja siis see kõik juhtus. Mind haarati kahelt poolt, minu kohvrike võeti mul käest ja mind hakati tirima teelt kõrvale. Need olid minu ''koolivennad'', noodsamad pikad ohvitseride pojad ja nende tentsikud. Kokku oli neid 7, nagu mulle hiljem öeldi. Mind hakati kiskuma, lükati pikali ja hakati mu riideid rebima. Pead topiti pidevalt lumehange, et ma ei saaks karjuda. Võitlesin mis hirmus, nina hakkas koledasti verd jooksma ja kõige koledamad mõtted jooksid peast läbi. Õnneks oli külm aeg ja riideid palju seljas. Juba hakati kakkuma alumisi riideid ja siis kuulsin äkki koera haukumist ning nägin, kuidas üks mees virutas ühele pikale rusikaga vastu lõugu ja siis teisele ja kuidas see kari jalga lasi. Koer lakkus mu käsi ja nägu - tuli välja, et see oli minu enda koer ja mees oli meie perekonnatuttav ja ühtlasi minu sõber. Ta karjus mulle pidevalt: ''Mis nad sulle tegid?'', aga mina aina nutsin. Siis talutas ta mind koju. Mäletan ema surnukahvatuks kohkunud nägu ja isa värisema hakanud lõuga. ''Tütreke?! ...'' Isa tormas toast, ta läks esimese postil oleva miilitsa juurde ja rääkis minu loo. Too osutus üllataval kombel eestimeelseks meheks ja ütles, et kohapeal oleks olnud vaja need maha lasta, seitsmekesi ühe tütarlapse vastu. Jaoskonnas tegi isa avalduse. Kamp nabiti minu näitamise peale kinni ja imekombel anti asjale ametlik käik. See oli minu isast julge tegu. Minul oli kohutavast närvipingest peavalu. Ees ootas veel kohtuekspertiis, mis pidi üles lugema kõik minu kiskumisedkriimustused ja muidugi minu puutumatuse. Selle piinliku protseduuriga valmis saanud, pidin viima andmed miilitsajaoskonda, kus pidin veel piinlikkust tundma kommentaarist: ''Nii suur tüdruk ja ei tahagi veel!'' Olin kurnatud, ees ootas kohus. Kohtupäeval püüdsid lennuväeohvitserid, kelle pojukesed olid süüalused, mulle altkäemaksu anda, et jätaksin protsessi katki. Kohtus oli aga 16 minu kooliõde, keda samuti ühel või teisel viisil olid samad poisid püüdnud käppida. Nende hulgas ka alles 6. klassi tüdruk, kes oli kooli keldrisse veetud. Venelaste poolt palgatud advokaat rääkis ilusat juttu kirgede ärkamisest vastassugupoolte vahel jne, aga unustas ütlemata, miks on selleks vastassugupooleks eesti tüdruk. Siiski loeti tegu vägistamiskatseks ja karistust tuli neil kanda. Et asja mitte rahvuslikuks teha, soperdati ''Noorte Hääles'' kokku artikkel, kuidas noodsamad venelased olid surnuaeda läinud julguse proovile ja kuidas nad olid kuulnud appihüüdu ja päästnud tüdruku ühe mehe käest.
Mees, kes mind päästis, oli üks minu lapsepõlvesõpradest. Ta oli sel õhtul meie poolt läbi läinud ja ema oli palunud tal koeraga mulle vastu tulla. Tema e teda õie, mida ta on enda jaoks hoidnud.
Nii me abiellusime 1959. aastal. Olin 20-aastane. Minu arvamus abielust, abikaasat ja armastusest oli välja kujunenud väga paljude armastusromaanide põhjal, milliseid olin tohutult palju lugenud. Minu tuttavad olid kusagilt pööningult leidnud suure hulga taolisi romaane ja ma neelasin neid öösiti, kui kõik magasid. Uskusin tõelisse armastusse, romantikasse. Olin füüsiliselt terve tüdruk, tahtsin mitut last ja pisikest kollast maja kusagil metsa ääres. Eluaeg olen tahtnud elada maal, aga ma olen pidanud elama linnas. Tänu oma vanematele on mul aga olnud oma maja, oma aed, oma õunapuu, oma koer ja kass.
Abielu ebaõnnestus. Minust 6 aastat vanem abikaasa soovis ainult esimese õigust ja naist oma ihade rahuldamiseks. Ta ei soovinud lapsi, vedas mind mingite arstide juurde, kui arvasin, et olen rase, ja lõpuks solvas mind, et olen nii rumal, et jään rasedaks. Ta viis mind viimase piirini, ma hakkasin üleni värisema, kui nägin teda. Me läksime lahku vähem kui aasta pärast, aga lahutusega piinati meid (mind) veel tükk aega, ülemkohus Tallinnas jne.
Töötasin trükikojas masinalladujana. Meil oli noorte vahetus, kõik keskkoolist tulnud. Hiljem hakkasin ajalehte laduma, käisime läbi toimetuse rahvaga, kohtusime huvitavate inimestega ülikooli kohvikus. Kõik see võlus ja kaotas mus kibestustunde. Töökaaslaste seast leidsin huvitava sõbratari, kellel olid kunsti- ja muusikahuvid. Külastasime näitusi ja kontserte, õhtuti mängis ta klaverit, kui istusime tema pool kodus. Teenisime hästi, olime omandanud kõrgeima kategooria masinalladujatena. Teenistus lubas hästi riietuda. Vahetasin igal aastal garderoobi, tundsin mõnu ilusatest riietest. Sünniaegsed tumedad juuksed olid ammugi asendunud pikkade blondide veidi lokkis juustega. Figuur oli korras, nr 46 II kasv ja võisin kauplusest osta, mida soovisin. Klappis iga nööp ja haak. Armastasin siiski originaalitseda ja ka ise õmmelda. Vabal ajal käisime sõbrannaga jalgsi Vasula järve ääres, kus üürisime paadi ja sõitsime taha järvesoppi. Ujusime, päevitasime, öösel olime tööl oma tinavinguses ruumis. Olime terved, noored, tugevad.
1963. a. kohtusin oma kunagise sõbra ja klassivenna Matiga. Koolipõlves olin talle meeldinud, aga me polnud kurameerinud. Vahepeal oli temagi jõudnud õnnetult abielluda ja lahku minna ühe minu endise kooliõega. Neil oli ka pisike tütar. Mati oli õppinud Harkovis külmutusseadmeid, igasuguseid automaatikaseadmeid, kassaaparaate jne. Ta oli peaga poiss ja väga teadlik tehnikas. Pärines haritlase perekonnast. Otsustasime oma eluteed siduda ja suvel abiellusime. Järgmisel aastal sündis meile terve ja tugev poeglaps, minu esimene laps. Olin juba 24-aastane ja Mati 25-aastane.
Elasime minu vanemate juures. Ka mõlemal vennal sündisid poisid ja nii oli meid seal koos üsna palju.
Oli tore ja lõbus. Et minu isa ja ema armastasid laulda ja vendade naised ning mina samuti, olid meie kodused sünnipäevad väga lõbusad. Tõime välja kõik laulikud ja laulsime läbi kõik laulud. Tegime ise suhkrupeedist magusat koduõlut. Viinaga liialdamist ei olnud meie peres kunagi olnud, pudelist jäi alati pool järele. Ka ei olnud meie peres suitsumehi.
Tuli mõte minna omaette elama. Isa-ema hoolitsus ja armastus oli küll alati meiega, aga tahtsime omaette ja maale. Kuustes oli tol korral väike ''Kevade'' kolhoos, mille esimeheks oli mu mehe vanemate tuttav. Ta pakkus mu mehele head töökohta ja meile üht tühja talumaja. Hakkasin seal remonti tegema. Materjali sain kolhoosi poolt ja tahtsin teha hästi. Vahepeal olin trükikojast töölt lahkunud, kuna polnud võimalik väikese lapse juurest kolmes vahetuses töötada. Olin lõpetanud autokooli ja saanud kutseliseks juhiks. Olin oma töökohaga rahul, mulle meeldis vaheldusrikas ja liikuv töö. Tulime mehega juba ''Kevade'' kolhoosi tööle. Tema töökoja juhatajaks, mina autojuhiks. Siis aga ühendati väikesed kolhoosid Kuuste sovhoosiga ja meie väljavaated tulevikule muutusid. Äkitselt suri mu abikaasa isa ja see lõi talle raske hoobi, ta oli oma isa väga armastanud. Kolisime Rapla rajooni, kus asusime elama Lohu mõisa vesiveskisse, kus oli olnud ka mõisa köök. See oli veel tegutsev vesiveski, kus ümbruskonna talumehed käisid jahvatamas ja valmistati ka laaste laastukatuse jaoks. Veski asus kaunil Keila jõel, millel oli tamm ja see kosekohin sai meile unelauluks. Ümbrus oli väga kaunis. Mõisaaegne tohutu suur park haruldaste puuliikidega, rippsild saarele, millel jahimajake. Paari kilomeetri kaugusel asus Loone linnus, mis oli üks eestlaste esimesi linnuseid. Lapsega oli hea madalas jões hullata. Naabriks oli zootehnik, kellel lehm ja soe piim alati käepärast. Poiss kasvas punapõskse ja priskena. Võtsin endale 12 kana, kes veskiliste pudenenud viljaterade peal hästi munesid. Muidu oli elu vaesevõitu, mees, kes oli sovhoosis elektrik, sai selle töö eest vaid kopikaid. Mina esialgu ei töötanud, polnud last kellegi hoolde jätta. Hiljem sain hommikusele piimaringile. Läksin kell 4 hommikul sõitu, korjasin piimad kokku, viisin selle meiereisse, võtsin lõssi peale ja viisin sigalasse. Kui laps ärkas, olin juba kodus. Need hommikused sõidud olid väga kaunid. Päike oli alles tõusnud, heinamaa säras kastepärlites ja kõik oli alles värske. Hiljem sain lauta karja peale. Mul oli 102 looma, mullikad ja vasikad. Kogu töö tuli teha käsitsi. Mina kui linnalaps polnud loomadega kokku puutunud, aga kõik läks hästi ja loomad hoidsid mind. Õhtupoolikul võtsin koera ja lapse kelguga kaasa ja läksime kolmekesi talitama. Oli umbes 3 km maad.
Sealses kandis oli maarahvas jõukas. Suured sõjad olid selle kandi laastamata jätnud. Suuremad tööd tehti talgude korras. Ka mind kutsuti ja alati pandi mulle midagi kaasa, kuna minule ei olnud talgulisi vaja. Paha oli see, et kolhoosi oli tulnud igasugust juhuslikku rahvast (nagu meiegi) ja paljud mehed olid viinalembelised. Nii sigines ka meie poole aeg-ajalt selliseid ''sõpru'' ja see kurvastas mind. Meil oli pahandusigi. Nädalavahetustel püüdsime ikka Tartusse sõita, meil oli ''Moskvitsh''. Võtsime koera ja sõitsime minu vanemate poole. Mõnikord jäi poja vanaema-vanaisa juurde, olid seal ju teised poisid ka. Ja vahel tuli minu emal neid kolme kõiki kantseldada. Küll võis see olla raske!
Eluga me seal edasi ei läinud, aga ega ma ei kurtnud. Mees ei olnud oma tööga rahul ja läks uusi jahimaid vaatama. Jäime pojaga kahekesi ootama-lootma. Oli talvine aeg ja kõva külm, aga meil ei olnud puid varutud, kuna pidime enne talve ära kolima. Nii ruttu aga kõik ei läinud. Põletasin ära kõik, mis kätte sain, et mitte külma jääda oma lapsega. Aga see tohutu mõisa ahi neelas puid nagu hundi kurk. Kahemeetrised puud kadusid tema suurde kurku nii, et otsagi ei paistnud. Lõpuks õnnestus mul saada kuupmeeter puid ja kütsin ahju kuumaks, aga kui see kord kuumaks sai, seisis ta soe mitu päeva. See oli väga ilus ahi shokolaadipruunidest glasuurpottidest ja pliidi osa oli helekollastest glasuurpottidest, kus oli ka soekapp vasksete ustega. Kui mu Tallinnas elav onu meil külas käis, vahtis ta vaimustunult seda ahju ja pliiti. Oli ta ise ju õppinud pottsepp.
Just sellel öösel kell kaks tuli minu abikaasa meile järele ja viis meid otse une pealt kaasa, teadmatusse. Ruttu panin asjad kokku, võtsin lapse ja koera ja sõitsime uude kodusse. See oli tüüpiline kahekorruseline silikaatmaja, kus meile oli antud esimesel korrusel uus kahetoaline korter. Vesi, vannituba WC-ga. Ühesõnaga mugavustega. Aga maja ise asus Rummus. Mees oli saanud tööle Keila TK külmutusseadmete mehaanikuks ja elukoht oli antud Rummusse. Kui naabrid ärkasid, oli meil juba kõik paigas ja korras. Hommikul võisin imetleda oma uue kodu ümbrust. Vasakul kasarmu, paremal teenindusmaja ja kauplus, üle tee aga vangilaagrid. Kõik kandsid vormi, kas sõjaväe või vangide oma. Olime ühed vähesed tsiviilisikud. Kogu elu käis vene keeles ja laps, kes ei olnud veel viienegi, hakkas varsti mingit segakeelt rääkima. Pidin samuti tööle minema ja viisin lapse raske südamega lasteaeda. Sealt põgenes ta korduvalt koos eesti kaksikutest poistega. Kuidagi sain ikka töötada. Läksin samas asuvasse teenindusmajja, et õppida õmblejaks. Kahjuks ei olnud aga kleidiõmbleja õpilast vaja ja mul tuli hakata ohvitseride mundrite õmblemist õppima. Õpetajaks oli kunagine suurkaupmees Tallinnast, kes tegi väga ilusat tööd. Aga ei meeldinud mulle see töö. Tihti jäin igatsevalt mööda sõitvatele autodele järele vaatama. Naised ütlesid, et mis sa piinad ennast, otsi auto peale koht.
Meie majas elas kapten Juzhuk, kes oli laagriülema asetäitja. Ta kutsus mind sanitaarauto peale juhiks. Ma kartsin vange ja vangilaagrit, aga ta ütles, et seisan oma masinaga väljaspool laagrit ja sõidan vastavalt käsule kas Tallinnasse või Keilasse. Armastus autojuhi ameti vastu sai kartusest võitu ja peagi istusin sanitaarmasina roolis. Muidugi tuli mul käia ka ''tsoonis'' ja nii sain ülevaate kinnipidamiskohast. See elu seal, ümbritsetud kõrgetest müüridest, oli minu jaoks masendav. Muidugi oli hea see, et siis jätkus seal tööd, tehti mööblit, mähiti elektrimootoreid. Maksid hundiseadused tugevama õigusega. Oli pätte, oli metsavendi ja oli poliitilisi vange, kes olid seal istunud juba väga kaua. Ka minu teinepool sai sinna töökoha, ta oli elektrimootorite tsehhis meister ja istus klaaskabiinis.
Kaua sellist elu elada ei saanud, see oli närvide surm. Minul oli tegelikult kerge elu. Hommikul sõidutasin ülemused Tallinnasse ministeeriumisse ja olin vaba. Võisin sõita kas Piritale, Kloogale või kuhu tahtsin. Mõnel päeval tuli käia Tallinnas pangas raha järel või ohvitseride prouadega kaubajahil. Aga õhtul tuli ikkagi minna Rummusse, ja näha kasarmu ning vangilaagri kõrgeid müüre.
Sõitsime sealt tulema. Oleksime ehk minu vanemate juurde tagasi läinud, aga sealgi olid vendade pered suurenenud. Mees sai töökoha T-sse automaatikaseadmete mehaanikuna. Elukohaks saime esialgu endise vallamaja, mis oli korteriteks ära ostetud.
Koht oli hea, mets lähedal, bussipeatus ja kauplus käepärast. Hiljem saime furgoonauto endi käsutusse. Mina hakkasin töötama autojuhina veomasina peal, vedasin kaupa, hiljem sõitsin kauplusauto peal. Poeg oli kasvanud tugevaks ja iseseisvaks poisiks, ta oli juba 6-aastane. Küllaltki tihti tuli tal omapead olla koos oma koeraga. Aga õuepealses maja elas naabriperekond, kus alati keegi kodus oli. Muidugi käisin alati lõuna ajal kodus ja mõnikord olime koos tööl.
1979. a suunati mind Tallinnasse külmutusseadmete mehaanikute kursustele. Lõpetasin need kiitusega, sain tunnistuse ja jaotasime abikaasaga tööpiirkonnad ära. Suuremad tööd tegime koos.
Ei ole näinud kohta, kus oleks hullemini urgitsetud teise inimese isiklikus elus, kui oli seda T. Igasugused jutud, igasugune urgitsemine. Kuna minu abikaasa oli kena pikk mees ja seltskondlik, ei olnud vähe ka naisi, kes talle pilke heitsid. Ja tema oli mees. Tekkisid kolmnurgad. Need küll lagunesid kiiresti, aga meie suhetele ei mõjunud need hästi. Olin solvunud, sest mõnelgi korral oli tema partner minu arvates kehvem kui mina. Lõpuks tekkisid kolmnurgad meil mõlemil.
Pean aga tunnistama, et minu puhul oli selline kiindumine palju tugevam. Tegelikult armastasime me teineteist, aga midagi oli rikutud. Proovisime uuesti alata, aga ei tulnud välja. Kõige õnnetum oli poeg, temal seisis just kooliminek ukse ees. Armastasin teda väga ja olime teineteisesse väga kiindunud.
Saime korteri T. linna, aga meie isa ei tulnud meiega. Tal oli parajasti üks tugev kiindumus ja ta ei osanud midagi ette võtta. Mul oli hea meel, et poeg ei pidanud kaugelt kooli käima. Siin oli koolimajja viie minuti tee. Ta hakkas kohe esimesest klassist hästi õppima ja sain tema kohta ainult kiitvaid sõnu kuulda.
Vahepeal olin töö juures tutvunud ühe noormehega, kes töötas autokaupluse juhina. Olime saanud sõpradeks ja ma meeldisin talle. Ta tegi mulle alguses lihtsalt nalja oma jutuga, sest ta oli minust 10 aastat noorem. Aga ta oli töökas ja abivalmis ning aitas mul saadud korterit remontida.
Minu abikaasa ''head sõbrannad'' arvasid, et me peame lahutama ja koostasid isegi abielulahutuse avalduse, kus oli kirjas, et me ei jaga enam ammu sängi kui mees ja naine. Seda ootas pikisilmi aga üks naine, kes oma mehega oli ka sängi poolitanud. Mina ka ei jõudnud enam, lasin asjal minna seda teed ja meie lahutus läks libedasti. Teisel hommikul jooksid kõik naised Matil töö juures kätt suruma ja õnnitlema, mind aga mitte keegi. Mati aga ei paistnudki õnnelik. Ütlesin siis talle, et andsin sulle selle, mida sa väga tahtsid, vabaduse, oska seda siis hinnata.
Tegin omalt poolt kõiki üllatava teo, abiellusin oma noore sõbraga ja hakkasin ka kohe titat ootama. See oli vist nii suur pauk, et andis aega, enne kui kõik toibusid. Isegi Mati ütles mulle: ''Mida sa tegid! Oleksin ju teie juurde tagasi tulnud!'' Oli see nüüd fraas või tõsi, jäi mulle teadmata, sest küllalt lõbus ja närviline elu olid viinud ta niikaugele, et ta suri, lõhkes veresoon peas. See oli kohutav päev, kui kuulsin sellest. Kuna see oli juhtunud Tallinnas, ei saanud ma kohe ka sinna sõita. Lamasin elutuna põrandal ja minu noor mees ei teadnud, mis minuga peale hakata. Olin andnud talle (Matile) kõige kallima, aga millise hinnaga! Ja ta ei osanud seda kasutada. Meie kooselu oli kestnud 9 aastat ja sellesse mahtus nii palju! Käisime pojaga matusel ja ma teadsin, et armastasin tema isa ikka veel. Nüüd oli kõik möödas. Närvid aga kannatasid selle all tugevasti. Ainult mina üksi teadsin, mida see kõik oli mulle tähendanud...
Elu läks edasi. Olin saanud lisaks pojale ka tütrekese. Poeg kasvas tugevaks ja õppis hästi. Vaadates teda, tundsin, et koos temaga jäi mulle alles ka tema isa. Mida vanemaks, seda rohkem sarnanes ta oma isaga. Ta elas askeetlike eluviisidega ja pühendus õppimisele ning treeningule, ta omas õilsaid või koguni rüütellikke põhimõtteid. Ta erines tunduvalt suuremast jaost temavanustest poistest.
Ehitasime endile kodu. Päevade kaupa, aastate kaupa tuli meil käia ''krundi'' peal. Loobuda tuli paljust, ka pojal, kellest oli sirgunud juba noormees. Tal polnud paljusid neid asju, mis teistel olid (makid, möllud), aga tal oli ka rohkem, mida teistel ei olnud ja mida ei saanud osta. Oli arusaamine. Sain tema kohta õpetajatelt aina kiitusi ja tänusõnu. Ta õppis väga hästi, oli viisakas. Öeldakse, et poeg on ema uhkus ja seda ta oli. Tuli aeg lõpetada keskkool ja minna teenima aega armeesse. Raske oli lahkuda. Juba kahe nädala pärast sõitsin Karjalasse oma poega vaatama. Käisin tema juures mitmel korral. Olime nii õnnelikud koos olles ja lahkumine oli kurb. Kirjutasime peaaegu iga päev. Ka meie kodu oli valmis saanud. Olime seda ehitanud 13 aastat.
Tütar õppis juba 5. klassis. Mina aga olin juba mõnda aega Tartus tööl. Kuna minu ema tervis oli halvenenud, läksin Tartusse tööle, et saaksin oma vanemaid tihedamini näha. Töötasin bakterioloogia laborandina. Laborist oli vanemate poole vähe maad.
1979.a suri aga äkitselt minu armas ema ja see üleelamine oli suurim kõigist eelmistest. Tundsin, et minu jaoks jäi maailma tühi auk, mida keegi ei suuda kunagi täita. Nii hella ja armastavat ning head inimest ei teadnud ma kedagi. Seda ütlesid ka tema miniad. Igal vabal hetkel lippasin Raadile surnuaiale, kus kohtusime tihti isaga. Ma ei suutnud enam, tulin Tartust töölt ära. Töötasin L-s automaatseadmete elektrikuna, hiljem T-s soojustehnikuna. Alatasa kummitas mind kartus isa pärast, et mitte kaotada ka teda. Isa oli tihti meie pool. Meie elu aga kulges edasi, poeg tuli sõjaväest koju, tütar hakkas õppima med. koolis. Meil oli oma kodu, oma õunaaed. Eriti jõukad me ei olnud, elasime nagu paljud teisedki. Poeg astus ülikooli õigusteadust õppima, samal ajal töötas ta tehnikuna. Siis kutsuti ta kordusõppustele keset õppeaastat ja tuli minna, minna lihtsalt lolli mängima.
Saabusid uued tuuled. Laulev revolutsioon, Balti kett, unustamatu öö Eesti-Läti piiril. Vabadus! Nägin rõõmupisaraid oma hallipäise isa silmis, nägin teda hardunult lahti rullimas meie trikoloori. Olin rõõmus tema pärast ja kogu meie rahva pärast ning oma laste pärast. Meie Eesti Vabariik!
Poeg koos sõpradega hakkas otsekohe taaselustama Kaitseliitu. Mäletan neid öid, mil nad aina kirjutasid ja arutlesid. Moskva putshi ajal käidi kaitsmas meie pealinna. Tore oli näha noori, tugevaid mehi tõsistena ja teotahtelistena tegutsemas. Õnnelik oli ka minu isa, kes jagas endagi kogemusi.
Aastad on läinud. Oleme harjunud oma iseseisvusega. Poeg on teinud karjääri, on abielus, tütre isa. Tütar töötab haiglas med. õena. Abielus, varsti juba 3 lapse ema. Meil abikaasaga hakkab lähenema hõbepulmapäev. Aastad on lennanud. Kahjuks pidin saatma kaks aastat tagasi igavikuteele ka oma armsa taadi, keda minu lapselapsed kogu aeg taga küsivad.
Olen elus nii mõndagi näinud ja see on teinud mind rikkamaks. Olen pidanud kokku puutuma igasuguste inimeste ja olukordadega ja see on mulle andnud kogemusi. Saan hakkama enamasti iga asjaga, oskan kasutada tööriistu, oskan juhtida masinat, tunnen elektriasjandust. Minu viimaseks töökohaks oli Tartu KEK, kus töötasin 8 aastat keevitajana punktkeevitusaparaadil. Praegu olen pensionil ja kasvatan lapselapsi. Aitan noori, et nad saaksid töötada. Mul on oma põllumaa, kus kasvatan kartulit ja köögivilja, on oma kasvuhoone, kus kasvatan kurki-tomatit. Olen kursis meie ühiskondliku eluga. Aeg-ajalt kirjutan ajalehele artikleid. Kolm korda nädalas käin jõutrennis, sõidan palju jalgrattaga. Olen küllaltki korpulentne, aga mitte vedel. Armastan väga loodust. Armastan kuupaistelisi öid, armastan merd, armastan meie Eestimaad.
