XIX sajandi lõpukümnendil tuli keskikka jõudnud emandal mõte oma perele Tartusse maja ehitada. Marie oli Pärnumaa ühe rikkaima mõisniku Johann Heinrich Staёl von Holsteini tütar. Ta oli üle kümne aasta tagasi abiellunud oma noorema õe ootamatu surma järel tema mehega. Mees Nicolaus Karl von Grote oli siis 50-aastane ja teenis rittmeistrina (ohvitserina) Tsarskoje Selos. 32-aastase Marie hoolde jäi kohe ka 4-aastane õepoeg Heinrich. Marie abikaasa Nicolaus Karl von Grote mõisad asusid Valgamaal ja Lätis.

Marie isa rahadega osteti Tartus Riia maantee Maarja kiriku ja raudtee vahel aiamaade mäealal sobiv krunt. See oli kuulunud linnaarst Georg Weidenbaumile ja maksis 5000 rubla. Aiamaal oli puid, põõsaid ja peenraid, ainsaks ehituseks tööriistade varjualune.

1894. a. kevadel hakatigi hoonet ehitama. Projekteerijaks ja tööde järelevalvajaks sai Tartu ülikooli arhitekt Reinhold Guleke. Aasta lõpuks oli maja katuse all. Elumaja Gartenstrasse 26 (dokumentides Садовая улица hilisem Aia / Vanemuise 42) on imposantne neoklassitsistlik ehitus.

Hoone sisekujunduses (interjööris) on esiplaanil hilisbarokk erinevate kokkusobitamistega (eklektika). On taotletud vaheldust, sageli ülekuhjamist, aga vahel huvitavat rõhutamist. Ruumides on rikkalikult kaunistatud eriilmelisi lagesid, vähem on erinevaid seinakaunistusi, muutuvad parketimustrid ruumide kaupa. Ühelaadsete akende kõrval on kahesuguseid aaderdatud uksi – kahepoolseid ja kitsaid. Sageli võivad mõjuda detailid (erinevad valgustid, heledad või tumedad ahjud, akendel tava- või peegelklaas).

Kahekorruselise elumaja (lisaks keldrikorrus) välispikkus tänava ääres on 33 meetrit, laius 18 meetrit. Hoone on kirde-edelasuunaline. Põhjapoolses otsas oli algselt kahe meetri laiune trepikoda kahepoolsete ustega. Paremal oli viie meetrine sissepääs (antree) külaliste vastuvõturuumi (salongi), milles on esinduslik Peterburi meistrite ehitatud kamin. Sealt nn kaminasaalist pääseb paremale peremehe kabinetti või vasakule peosaali. Siit on nähtav ka barokile iseloomulik anfilaad – paraaduste kohakuti paiknev rida – 33 meetrit kabinetist buduaarini.

Elamu idaküljel on kõige pidulikum suur peosaal (8 x 10 m2). Siin on laes rohkesti bareljeefe, seinad jagatud pannoodeks, heledatest säravatest kividest (ostetud Riiast Zehni töökojast) Tartu meistrite laotud ahjud. Laes on Itaaliast toodud Firenze meistrite pastelsetes toonides kroonlühter. See on säilinud perekond Grote ajast, legendiga vargusest 1943-1945. Peale taimeornamentide on laes ruudustikku, servadel ka inglite või laste erinevaid kujutusi.

Peosaali kõrval maja lääneküljes on söögisaal. Tume tammepuud imiteeriv lagi ja vastakuti kaks tumedat helkivatest kividest ahju lubavad rahulikult keskenduda toidulauale või üldse mõtestatud tegevusele.

Kogu ruumide paigutus ja sisustus lähtub otstarbest – aknad, uksed, ahjud, korstnad, kivitrepp läänes, puutrepp lõunas. Keldrikorrusel olid pesuköök, köök ja toiduvalmistamise abiruumid, laod, käik veinikeldrisse, teenijatoad ja majahoidja korter. Igal korrusel ühendavad tube avarad sisekoridorid – põhikorrusel on need antiikstiilis kujundatud.

Meetripaksused maakivist keldrimüürid ja võlvlaed kindlustavad keldrikorruse ühtlasena püsiva mikrokliima. See oli ka 1924. a. maja väga oluliseks väärtuseks müügioperatsioonil.

Kogu ehitis oli ühele perekonnale liigagi avar – pinda üle 1700 m2. Esialgu kasutati valminud ruume 8 pereliikmele, teenijaskonnale ja koduõpetajatele. Muidugi kutsus uus maja külastama ja pidutsema. 23-aastane perepoeg Henri oli parimas eas, et leida suheteks sobivat kaaslast. Armsa noore daami kodus juhtuski enne abiellumist efektne üllatus. Noorhärra tädist kasuema sai uudishimust muhu otsaette, kui kuulis saali ukse taga oma mehe ja poja ärevat vestlust. Isa tahtis hoogsa joviaalsusega teatada poja edust ja naisele jäi kogu eluks meelde lause: mu poiss on kaunitari Natalie von Richteri juures maganud.

Uude majja asuti 1895. a. Isa Nicolaus oli siis juba 69, ema Marie 51, poeg Henri 23, tütred Amalie 15, Mary 13, Frieda 12, Katarina 11 ja Olga 9 aastat vana. Varsti sõlmitud poja abielu kujunes õnnelikuks ja lasterikkaks. Sündisid poeg Nicolaus 1897, tütar Elisabeth 1890, poeg Alexander 1901, tütar Isabella 1908, pojad Otto 1909 ja Alfred 1916. Kõigil Heinrichi ja Natalie lastel kujunesid pered ja sündisid järeltulijad (kokku 18).

Tütardest abiellusid Gartenstrasse (Aia/Vanemuise) tänava kodust kaks vanemat. Amalie meheks sai Felix von Berg ja neil sündis 9 last. Mary abiellus Edgar von Engelhardtiga ja neil sündis 3 poega ja 1 tütar. Perekond elas oma majas kuni I maailmasõja aastateni. Aga ruume üüriti ka üliõpilasseltsile Fraternitas Estica (1907). Nicolaus von Grote (1826–1911) ja tema tütar Frieda (1893–1913) on surnud Tartus ja maetud kodumetsa Karula rahutule kabelimäele.

Vabadussõja aegadel liitus 17-aastane Alexander Landeswehriga ja sattus Võnnu lahingus haavatuna eestlaste kätte vangi. Seetõttu soovitati kogu von Grotede perekonnal Eestist lahkuda. Marie von Grote müüs Aia tänava maja 1919. a. oktoobris vabrikant Johann Postile, kes üüris ruume ka jalaväerügemendi staabile. Et vana mees varsti suri, jäi maja pärijatele ja pandi müüki.

Grotede pere asus Saksamaale. Elati erinevates linnades, hiljem siirduti ka teistesse maadesse. Noorem tütar Katarina abiellus Saksamaal Hans Schneideriga, pesamuna Olga jäi vallaliseks. Majaehituse korraldaja Maria von Grote (1844–1932) suri kõrges vanuses.

1924. a. leidus majale uus ostja Eesti Rahva Muuseum. Tulevane omanik maksis J. Posti pärijatele 6,5 miljonit marka. 1924. a. teisest poolest on majas rahvuslike kultuurivarade hoiukoht. Sobivate keldritega ja kohandatud ruumidega on see hinnatud säilituskoht. Sõja ajal olid varad koos ülikooli teaduskogudega rinde eest evakueeritud Eestimaa erinevatesse paikadesse ja peosaali asus Saksa välisandarmeeria raadiosaatejaam (1943–1945). Pärast sõda on hoonele kolmel korral – 1962, 1992 ja 2012 – tehtud mahukaid juurdeehitusi. 120 aastaga on majakompleksi pindala suurenenud viis korda 1700-lt 9100-le ruutmeetrile.

Asutuse algse maja sünniloost on mõnesid andmeid ilmunud Tartu Postimehes 26. nov. 1997. Seal kinnitab Eesti Kirjandusmuuseumi tolleaegne direktor Krista Aru: „Enamik sellest, mis Grotede ajal sai majja ehitatud, on küll aegadega kulunud, kuid terve ja alles. Jätkuks vaid tarkust ja jõudu seda hoida.“