Litteraria 8

 

     

MÄRKMIKUST

22. sept. 1943. - Eilne päev oli tähtsust päris tulvil täis: hääd juttu kirjandusest ja mis kõige tähtsam, ühiseid mõtteid ja maitset. See annab end kohe tagantjärele tunda ja tulemas on rahu. Meenub laulust, mis küll kõneleb ööst, üsna tundmuse põhjal ja mitte mingi assotsiatsioonita pääle teadmuse: О giesse die Himmelsfrieden in dieses Herz.¹ Assotsiatsioonid ja viis tulid alles tagantjärele, et see polnud öö vaid päivä.

Muide: öö ei olnud suurem asi - uni tuli alles pääle kella kahe. Magatud seega 5 tundi, mis on liiga vähe, et ette võtta midagi uut. Kuid selle uue mõte ja toon hakkas eos arenema. Päiväl² oli õigus - tuleb!

Lai päiksepaiste, mis tavalistel aegadel viiks mere äärde, Käsmu Kuusikranna poole suurte kivide otsa. Ja tuul piiluks ta juukseid.

Kuid ei olegi täna see karm päike oma halastamatu käredusega - täna on ta pehme ja lepitav.

Muid mõtteid kui eelmainitud öö ega hommik ei andnud. Võib olla, et neid oli, kuid nad olid küll siis nii kobavad ja seoseta ja ebamäärased, et neist pole midagi kasu. Olen nagu natuke unine, veidi näljane.

Moosesel vist mõni püha, on end visanud “wurff’i”. Oli eile õhtul agressiivne, väga julge oma väidetes, kõneles poliitikast ja neist suurtest nõudmistest, mis olgu täidetud vanal ajaloolisel ruumil ning alal. See on meie ja see on meie oma, kõlas igaltpoolt läbi. Ma lepitasin tema vihase oleku ühe võileivaga.

K. 3.45. - Õieti mitte midagi tehtud, väljaarvatud lugemine. Nõusid küüritud, passjanssi pandud nagu ikka tulemuseta. Ja nüüd sammusin veidi mööda tühja tuba edasitagasi, mõtlesin, nagu juba tükk aega, mida võiksin Päiväle kinkida sünnipäevaks. Neis oludes! Ja mõtted käisid ja käisid, läksid sellelt ainelt ainult siis üle teemale, mille nüüd püüan päästa unustusest.

Olin L. O.³ juures enne mulle tähtsat käiku Jaani⁴ juurde. Viimasega polnud vahekord suurem asi, kuid olin teenistuseta ja tahtsin vaadata, kas teatava tegevusvabaduse juures on võimalik asuda toimetusesse.⁵

Tookord oli Tõnissoni seisukord jällegi halb ses suhtes, et oli palju kaotanud poolehoidu ja ka toimetus koosnes peaaegu vaid ainult väikestest jõududest. Aineline seisukord väga kriitiline. Mis ju oma kinnituse leidis ka pärastises jutuajamises.

L. O. pani oma tavalist passjanssi klaveril ja lausus mu minekul hoopis teises toonis kui harilikult. Toonis oli mingi tõsine veendumus:

“Kuule, anna õige Jaanile nõu, et nüüd oleks tal viimane aeg ära leppida Heinrich Koppeliga⁶ ja Kõpuga⁷.” Lubasin edasi ütelda sel kujul, et see nõuanne tuleb L. O. poolt.

“Ükskõik,” ütles ta.

Ma tundsin selles O. hoiakus mingit osavõttu Jaani saatusest.

Sest siin peab vahele lükkima, et L. O. ja Tõnissoni vahel aastaid kestnud vaen, kui seda nii nimetada, ei oleks lasknud oodata nii sõbralikku nõuannet. Edasi peab ka vahele lükkima vaenu põhjust ning avaldusviise.

Alguse võttis tutvusegi lõpetamine sellest, et mõlemil oli E.Ü.S-i liikmeina pidanud aset leidma aukohus sellepärast, et Tõnisson oli sündsuseta kombel kallale tunginud L. O. abikaasale ja seega ka L. O-le nende kirikuvaba abiellumise pärast⁸. Aukohtus oleks Tõnisson pidanud alla jääma. Oma poliitilise “läkituse” pärast loobus Tõnisson aukohtust. Et ta edasi võis jääda E.Ü.S-i, on mulle praegugi ainult seletatav sellega, et ta oma seisukohta suutis Seltsis põhjendada. Omast arust tegi ta küllaltki kontsessiooni, et ta isiklikult läks, “salaja”, nagu L. O. ütles, L. O. poole mingit lepitust sobitama. Ja seda viimast sammu ei saanud L. O. temale andestada.

Tema poolt oli siis pärastine hoiak alati Tõnissoni vastu. Kuid suulistel väidetel ja vahest ülesastumistel koosolekuil polnud ammugi seda mõju, mis oli Tõnissonil käepärast oleval ajalehel. Kuigi ei olnud kallaletungid säältpoolt sagedased, siis ikkagi raskelt diskrediteerivad. Algavale advokaadile võiksid nad surmavad olla, samuti ka teine taktika, mitte kunagi mainida, kui kohtus oli mingi protsess - ja O. ajas päämiselt ainult põhimõttelisi protsesse, mis olid aluseks samadel küsimustel tekkivaile tulevikus - L. Oleski nime, kuna Rütli⁹ kõige väiksemgi hanevarguse protsess märgiti lehes reklaamiks jalamaid üles - poliitilises võitluses tavaline võte, mis iluduse poolest just ei hiilga.

Kui nüüd Olesk oma noblessis talle nüüd nagu sõbramehe poolest soovitas temale midagi kasulikku, siis olin ma edasiandmiseks enam kui valmis.

Olin oma asja Tõnissonile ära rääkinud ja ta mulle ütelnud, et leht praegu kuidagi ei saa kanda “kvaliteet-ajakirjaniku” kulu, siis oli seega sel ainel mu jutul ka lõpp. Tõusin ja ütlesin, ukselink peos: “See oli nüüd minu asi, kuid nüüd tuleb Teie asi - Lui Olesk laseb Teile minu kaudu ütelda, et on viimane aeg Heinrich Koppeliga ja Kõpuga ära leppida.” Ja jäin ootama.

Tõnisson oli rahulik, pani pliiatsi kord püsti, siis külili, siis jälle püsti, vaatas aknast välja, minu otsa, pliiatsile ja vastas aeglaselt:

“Nüüd, kus olen vastu seina surutud, ei saa ma seda teha. Kuid kui mina sellest seisukorrast väljas olen....”

“Siis ei ole Teil neid enam tarvis ja ei mõtlegi seda teha,” naeratasin maja panin ukse enda taga kinni.

Ma olin haavunud, vist ülekohtuselt. Sest ma olin oodanud mingit reaktsiooni nimelt Oleski suuremeelsusele. Kas ta lepib Koppeliga ja Kõppuga, oli mulle hoopis tagaplaanil. Ma tahtsin rüütlikkusele vasturüütlikkust. Kas või pilguski. Kuid sellest, et ettepanek tuli Oleski poolt, ei teinud ta väljagi, sama hästi oleks võinud seda ettepanekut teha, hääsoovlikkust avaldada Juku või Jass. Kuid vist olin ma ülekohtune sellepärast, et maju ise ei andnud aegagi, vaid läksin uksest välja.

Kuid mul oli oma solvumiseks ka teisi kogemusi. Ja see oli juba teine kord, kus Olesk näitas oma inimlikult suuremat joont.

Mitu aastat varem oli juba toimetuses kidur koosolek, sest kvalitatiivselt oli toimetus nõrk, Menning¹⁰ oli lahkunud, Simm¹¹ läinud, Põld¹² läinud -kandvamaid jõude ei olnud. Ja mitte see, et need nimetatud kandvad jõud läinud olid, ei olnud raskuseks, vaid nad olid, välja arvatud Põld, häälestatud Postimehe ja Tõnissonivastu. Mulle oli raske taluda seda killunemist ja ükskord Sisaski¹³ juures postkontoris olid koos Menning, Simm, Olesk kõik korraga. Siis vaidlesime nõnda kaua, et kõik kolm volitasid mind Tõnissonile ütlema, et nad on valmis toimetusesse astuma. Olesk ütles: “Hää küll, kui asi nõuab, lepin minagi ära ja tulen.”

Ma olin täis kõige suuremat rahuldust ja rõõmu. Läksin järgmisel hommikul Tõnissoni kabinetti ja rääkisin, et omal algatusel ja lihtsa häda pärast rääkisin nende kolmega ja nad on valmis tulema. Ja uskusin, et asi on küps.

Mitte ei mäleta Tõnissoni sõnu, aga ilme jäi meelde: ta oli lahkelt üllatatud.

Kuid mis sündis? Ta tegi ettepaneku - ainult Simmile!

Selle asemel, et lepitada kõiki, ajas ta nad veel rohkem opositsiooni, minu hää tahtmine ja teiste vastutulek olid kõik mahavisatud ja ma sain pilgata päälegi oma naiivsuse pärast.

Ja siis kukkusin ma esmaskordselt mõttele, et ta kurivaim on lugenud Machiavellit nagu andevaene koolipoiss tuubib kõik pähe ja ei oska sisuga muud pääle hakata, kui reegleid korrata. Nii vist arvas ta jällegi: divide, et impera¹⁴ - sellest klikist Simm üle tõmmata, siis on vastaste leer väiksem, ja et nii tugev grupp korraga toimetuses kasvaks talle üle pää.

Õigus tal ju võis olla, kuid üks häätahtlik ja üldist asja silmas pidav grupp võiks mulle kümme korda üle pää kasvada - ma võiksin ka vähemusesse jääda ja oma vaadete eest võidelda, mitte ainult alati sic volo, sic jubeo!¹⁵

Aga Tõnisson ei saanud. Tema loomus oli juba niisugune, et ta enam lihtsalt ei mõistnud mõtelda, südamlikult ammugi mitte. Temale oli mõne uue toimetusliikme artikligi parandamine iuba suuraktsioon. mille kallal ta võis sõna-sõnalt ja rida-realt ise kõik ümber kirjutada.

Kord oli ta mu pääle tige ja siis tahtis ta oma üleolekut näidata, laskis mu juhtkirja äratõmbe trükikojast üles tuua ja hakkas teda parandama. Istusin juures. Kui oli mööda läinud 1 ja 1/4 tundi ning kõik läbi parandatud, ütles ta “nii!” Ja tahtis alla saata. “Ei, nii ei lähe,” ütlesin lahkelt-isalikult - “siin puudub veel midagi.” Ta vaatas mulle küsivalt otsa. “Siin puudub ju Teie nimi.” Ja siis tõmbas ta sõna lausumata kõik oma parandused maha ia saatis äratõmbe alla nii nagu mina ta olin kirjutanud. Niisuguse lapsikuse pääle raisatud minu ja tema aega 1 ja 1/4 + 1 ja 1/4 = 2 ja 1/2 tundi! Ainult et näidata, kes siin peremees on!

Ma ei mäleta, kas olen kuskil kirjutanud sellest, kuidas ta kord mu kutsus kabinetti, ma vaadaku tema juhtkiri läbi, kas pole liiga käre? Avaldasin arvamist, et seda juhtkirja ka pehmemal kujul üldse ei tohiks lehte panna. “Noh, ma võin ta siis ka välja jätta,” lausus ta.

Vaatasin sellele kui öeldud mehesõnale, kuid õhtul oli juhtkiri sees. Ja järgmisel päeval kõndis ta minust toimetuses mööda nagu oleksin ma õhk. Veel mitu päeva mängis ta titat, kes on paha teinud ja kartes noomimist seletab, et onu on pähh!

Tehku mistahes-niisugused jooned aga tegid lõbu!

Nelja silma all võis ta ütelda: “Teie võite ju ütelda, et ma olen harimata inimene ja [pole] ka mingi diplomaat,” seejuures kratsis ta kõrvatagust ja siis tõstis häält: “aga ma ütlen Teile...” ja siis tuli pikk ettekanne, mille lõpul enamasti oli mingi kallaletung, näiteks: “Aga Teie raiskate end oma joomisega ja pillate oma andi.”

See oli sagedane võte, kuna etteheide ise püsis parajais piires: vist 4-5 korda ajas ta seda viljatut juttu, siis jättis. Kord seadis enda eeskujuks, kuidas ta üliõpilasena joonud “õlleklaasi täis konjakut ära, et jutt oli taga, ja siis läksin kolleegi [konventi?] ja kirjutasin terve loengu järele.” Kuid siis pannud hoopis maha. Ma vastasin seepääle, et see pole sugugi üleliigne, kui kultuurrahvad metsrahvastele keelavad alkoholi. Seega vihjasin tõigale, et ta neil väga haruldastel juhtudel üliõpilaspõlves, kus ta liiga palju oli joonud, hakanud klaase ja toole puruks peksma. Et ta hiljem kunagi kuskil alkoholi oleks joonud, - kõneldakse Kopenhagenis Eesti de jure tunnustamise puhul poole klaasi sekti - pean ma siiski legendiks. Kuid võib olla - räägitakse, abikaasa olevat ütelnud, ta tehku kord üksainumas väljavõte. Ilus, kui ta selle tegi. Peeter Põld suri parem, ei võtnud arstide poolt soovitatud šampanjat! Halb on ütelda nii armsa kadunu kohta puupää, kuid peab ütlema.

Pimedaks läheb - vahepääl mässasin priimusega ja tean lõplikult, et põleb korralikult 20 minutit ja siis hakkab jantima - nii et aeg väga kulus. Ja nüüd lähen magama. Söön enne herkuloputru piimaga. Hääd ööd. Kui saaksin ainult kontrollida, kas on eeltingimusi vähemalt rahulikuks ööks. Ringi kolada vaimuna.

x

5 nov. 1943. - Algan täna. Mis temast välja tuleb, ei tea, sest pää on uimane, külmetus, hingeldamine. Võtsin quajacoli õhtul, kell 4 hommikul prontosili. Kuid hää meel siiski, et ilmus aine. Raske aine, huvitav, igatahes mitte lastejutt. Või siiski? Vaevalt. Väga põhimõtteline maailmaprobleem. Stiil vahest vajub iseendast sulge.

Ei ole märkimisväärset juhtunud, ainult üks väga raske tüli, millest nähtus, et ülemusel ei ole kuraasi ega jõudu vastuhakkamisi taltsutada.

К 5.45. - Praegu tuli pakk raamatuga ja kirjaga. Teen kõike oma tervise hääks, nagu P.¹⁶ nõuab, sest ma ei taha ei temale muret ega rohkem raskusi teha. Manitsus oli ju ilmaaegne - ta teab ju, et ma kindel olen ja mitte vaid sõnu ei tee.

Neil ridadel oleks hoopis teine väärtus, kui nad oleksid tal veel täna õhtu käes. Ja ühes seletusega, et alustasin.

Ma ei ole jõudnud kaugemale kui vaevalt lehekülje ulatuseni. Aga las’ küpseb. Kui juba on alustatud, siis peab ta ka jõudma mingile lõpule.

Võtan huviga Dauthendey¹⁷ kirjavahetuse vastu. Olen temas lehitsenud. Ja olen mulje saanud igavesest igatsusest, mis kattub Möller-Brucki¹⁸ ütelusega” “Dauthendey erkennt ausser der Liebe garnichts an.”¹⁹

Et ma selle mehe tutvust hülgasin, see oli jälle üks neid arrogantsi hooge, mis omal ajal mulle pääle tulid.

Ma ei mäleta teisi põhjusi, mis ju ka võisid kaasa mõjuvad olla, kui seda arrogantsi. Olime Möller-Bruckiga kõndinud Closerie aux Lilas’se²⁰, natuke istunud suurte puude all ja joonud oma Grogk Americain, kui Moeller-Bruck ütles: “Da kommt ja Dauthendey mit seiner Frau!”²¹

Nad võtsid istet meist 4-5 tühja lauda eemal, eelõhtune päike paistis, Möller-Bruck läks neid tervitama. Heitsin ainult põgusa pilgu sinnapoole, nägin, et Dauthendey oli krässus juustega ja minust veidi väiksem, tüüp, keda ma elurõõmsana ka kodumaal olin näinud, elurõõmsana aga väheütlevana. Naine aga oli minu meelest midagi pr. Suitsu²² ja pr. Rütli²³ vahelmist, igatahes jämeda toimega. Ja tol ajal käisid mulle niisugused naised, eriti kui nad olid maitsetult riides nagu siin, tundmuse vastu. Kui Möller-Bruck tagasi tuli ja küsis, kas meie ei istuks kokku, ütlesin, et mul pole esiteks raha ja teiseks ootab töö ja läksin minema.

Ei olnud ma Dauthendeyst mitte midagi muud lugenud kui üht luuletust, kus üks raamaturiiul täis raamatuid anub lugemist. Ja üldse olid kõik need neoromantikud mulle liiga überschwenglich²⁴, nii harjumatud, et nimetasin kogu voolu väga halva nimega. Kõik, mis mulle silma oli puutunud, paistis nagu endast viimast välja kiskuvat, et vaid algupärane olla. Momberti²⁵ mõni luuletus ainult mõjus, mõni Dehmel²⁶. Ja imelikul, kuid loomulikul viisil meeldisid mulle kui sentimentaalsust harrastavale mahajäänule tugevamate jõudude epigoonid nagu Schönaich-Carolath²⁷, Falke²⁸, Burk-Palma²⁹, j.n.e. paremini kui päristuusad. Mu sõber Georg Ewers³⁰ aga kui epigoonide epigoon oli ainult Kraftmeier³¹ sõnades, tunnet aga ta[l] mitte mingit. Nii siis ei tundnud ma ka sel põhjusel huvi Dauthendey vastu, olgugi et Möller-Bruck veel paar korda talle propagandat tegi.  Ja päälegi - mul on alati mu enda kahjuks midagi selle vastu olnud kambaviisi kunsti teha. Nüüd kahetsen ma seda - sääl oü rahvast, Eestis aga kampa minna oli juba päris alla astumine. Võib olla, ma eksin. Võib olla, et nii mõnigi eestlasest poeet - ma ei mõtle siin Visnapuud ega Schützi³² ega Suitsu -mõne targa märkusega mõnda minus oleks liikuma pannud - vahest Semper. Kuid Visnapuu ja Suits kokutavad ja ma ei talu, kui sõna suus takerdub ja mõte ei tule välja kohe prägnantse elaaniga. Schütz aga on ainult kultuurita talent. Mida ka Visnapuu on. Ja Suits on rohkem teoreetik - nooruses luuletab ju igaüks. Ja ka tema noorusluuletustesft] ja pärastistest ütlevad mulle väga vähesed midagi. Marie Under? Ja, teine jutt! Aga meie pole kunagi kunstist kõnelenud - miks oli meil seda vaja? Vastastikku “edasiharimist” harrastada? Pas notre genre.³³

Minu kannatamatu iseloom pannakse nüüdsel ajal kõvale proovile: praegu on mul kiri Mallele³⁴ valmis, homme läheb Päivä sinna, see kõik oleks siis edasi antud ja sääl ka natuke rõõmu. Pääasi aga see, et ma ei saa kunagi spontaanselt Päiväle ütelda, kuidas on, et pakk käes ja et ma kõigi oma hääde tundmustega teda tahaksin hellitada.

Mallele kirjutasin ka päris spontaanselt Kruebeli³⁵ lugemist pooleli jättes. Vist oli sääl mõni lause, mis mulle meenutas, kui vaene ta õieti on. Siis on hääl sõnalgi oma väärtus. Ja panin raamatu kõrvale ja kirjutasin.

Aga Päivät maju tean: ta räägib talle niipalju hääd, et teisel ka meeleolu paraneb.

Kell hakkab pool 7 saama, kirjutada ei taha enam. Olen unine. Kohendasin pääle lõunat oma tühjaks magatud voodikotti pleetnõeltega ja täna vist magan pehmelt, kuna seni puusaluud ikka valutasid. Ei ole ju seda liikumisega treenitud musklit vahel - kõik lodev ja vajub ära. Mais ça passera.³⁶

6. nov. 1943. - Läinud ööst eelmine polnud suurem asi. Lootsin korralikku magamist õhtul juba, kui olin oma voodi kohendanud magamiskõlvuliseks, kuid enne kella 3 ei uinunud vist, sest viimasel kellavaatamisel oli ta umbes pool 3. Olin teinud kõike, isegi tublisti söönud nii kella 12 paiku. Aga teadsin Põllul³⁷ olevat juttu, millest ma kas või vaid päältkuulajana osa ei saanud võtta ja nii käisid mõtted sinna, uitasid säält mujale igale poole, et siis jälle sinna tagasi tulla. Kui need mõtted vaid oleksid natukenegi tegelenud mu tööga! Oh ei! Ikka ja alati mujale. Nagu mingi hooletus, et oh, küllap saab. Ja nii siis alustan järge täna hoopis ettevalmistamata.

Võib olla, et see töö saab ronima nagu vana tööhobune. Kuid küll ta juba sihile jõuab. Ja natuke ülerinna tõstetud on ta ka. Probleemi üksiknähtusi liiga palju sünteesiks. Võib olla mitu sünteesi. See viiks laialivalgumisele. Kuid seda jälle tuleb vältida. Kui juba tekkis võrdlus hobusega, siis peaks juttu olema mitmest hobusest, kellede ohjad kõvasti käes peavad olema.

Esialgu siis vaid üksikud väljalõiked, osad nagu mosaikus - kuidas üteldakse Eestis: mosaiik või mosaaik? - ja siis hiljem vaatame, kuidas võiks olla üldiselt. Nüüd aga loen, siis veidi kaarte - eile tuli minul välja, Päiväl mitte, ja ma tahaksin pigemini vastupidi - ideaaliks oleks, et mõlemil.

x

Kell 5.30. - Päev, kus õieti midagi pole tehtud. Kirjutatud 4 rida, see on kõik. Loetud. Ahju köetud. Pesu pestud. Kohvi keedetud ja nüüd mõistlikult: priimust kasutatud ainult selleks. Ja siis ta ka ei möllanud. Lumel jalavaip puhtaks klopitud. Väljas mitte käidud. Kaarte pandud negatiivsemate tagajärgedega. Tulemasinale taht sisse aetud. Viimane pasteet ära söödud, aknast välja vahitud ja jalutamas mitte käidud - välja arvatud vaibakloppimine. See on ka kõik.

Ning mõttes päikse käes pruunilt paistvat küngast vaadates visioon:

Kõnnime Päiväga Pakkulis³⁸. Mamma ütles: “Kuhu te selle poriga ikka lähete!” Me aga tahame värsket õhku, lõolaulu, lume alt vabaneva mulla lõhna ja põldudel ja kraavides nirisevat ja kõvasti vulisevat vett näha.

Koerad on kohe valmis, nii valmis, et silmad neil põlevad. Ares nohiseb ja väntab kogu kehaga, Neero on juba aidast mööda ees ja keerab end enda ümber kutsudes, et tulge nüüd ometi rutem. Rowdy ja Ilka on kõigega väga nõus, aga neil on oma käpataldadest esialgu nagu kahju. Neero aga näeb, et keerame raudtee poole ja tuleb ajades tagasi nii et sulavesi pritsib: “Ah sinna? Miks te kohe ei ütelnud?” Ja siis on nad Aresega juba lumisel nurmel, kus pole pori, Rowdy ja Ilka kilades järel.

Kuiva raudteetammi mööda keerame paremat kätt alla. Õhk on vaatamata päiksele kevadiselt kare. Päivä tõmbab oma armsa nina boasse ja sirge, sale ja tume vastu taevast üle soo.

Sool on alles kõik raagus, tedred ei kudruta veel, kidurad männad ja kased on alles keset lumelaiku.

Kõnnime tasa ja liiv krudiseb taldade all. Varsti on ebamugav kõndimine liipritel möödas ja me sammume tammilt alla, et siis mäekallakult üles minna Lambiku metsa.

Siin on vaigu lõhna ja varsti on koerad ühe pedaja all haukumas: orav.

Siin on vaikne pääle tasase orelitooni tuulest puud latvades. Kuhu päike on saanud paista, sääl on sammal haljas. Ja leppade ja kaskede okstel on juba aralt paisuvad nupud.

Siin on vaikne olla ja mul on kurb olla. Siin leidis kunagi aset hirmus äraandmine ja mõrtsukatöö. Siin vaatas mulle äreva põnevusega ja ootusega silma tiine poolverd foxterrier. Ma lasksin talle revolvriga otse silmade vahele. Veel viimastel tõmblustel liputas ta oma lühikest saba. Neero nägi seda, nuusutas, laskis saba longu ja kõrvad lonti ja tippis üle nurme otsesihis koju, pää täis jubedusest keerlevaid mõistatusi. Teised koerad nuusutasid ka korjust, kuid olid kohe jälle oma nuuskimiste ja toimetuste juures.

Ma sellest Päiväle ei räägi. Ta on mulle nii väga, väga kallis - miks pean talle seda jutustama päeval, mis on nii kaunis ja kus talle nii meeldib hingamine, liikumine, lume alt välja trügiv mustikate varrestik ja pedajate, kuuskede ja kadajate päikse käes hauduv vaigulõhn.

Vanad kartulikoopad on alles täis lund. Ka sellest ma ei räägi, kuidas ma palju aega pidin kulutama, et sisse kukkunud kõnne ja sitikaid välja loopida. Oli mõnikord pahandavgi - pillud konnad välja, siis aga on paaril neist pää segi ja nad hüppavad jälle tagasi. Ja kui siis töö tehtud, siis ära mine ära pedakust, vaata enne kõik kartulikoopad läbi, et mitte olla ülekohtune ja jätta vähem õnnelikke nälga surema. Noh, hiljem olin targem: lõikasin leppadest kärbiseid ja oksi - ka männaoksad olid hääd - pildusin sisse. Järgmisel päeval polnud koobastes ühtegi vangi enam.

Me istume vastu päikest männiku serval raudkivide hunnikule ja suitsetame. Vaatame kuldnokkade lenduja kuulatame seda imelikku kõige varajasemat kevadlindu, kes ikka teeb tsikk-tsikk, tsikk-tsikk. Ma ta nime ei tea. Vaatame maanteele, kust keegi keerab reega parem põllule, sest juba on kohati kruus väljas. Ja varsti on teel põhi alt.

Teddinel ja Lambikul kirevad kuked, meie omad vastavad. Ja meie haned kaagatavad sääl eemal talli juures.

Me käime Päiväga seda teed, mis on meil tavaline: alla jõe äärde. Pedakust viib põllupeenar maanteele, säält karjatee koplisse, ja siis olemegi jõe ääres. Päivä tahab üle minna, ma ei soovita. Riisiko pärast ju võib, mul on põhi tuttav ja koht on kitsas, aga teisel pool pole ju mitte midagi vaadata. Ka mitte igivanu kartulikoopaid või mis nad on, sest need on ju täis lund. Ja nüüd pole ju näha ka taimi ja puid, mis on kultuurtaimed, siia mahajäänud vist mõnest endisest elamust, millest polegi muud jälge, kui nimelt need kultuurtaimed. Kohe, kui jääminek on möödas, ujun ma üle ja vaatan sääl nende liivaaukude ümber järele, kas kannikesed juba lumehange sulava räästa alt pistavad pääd. Neid siin on, viola odorata³⁹, neid leidsin kogemata, kui mulle teine kallas alles oli tundmatu ja ma pääle jäämineku üle ujusin.

Aga lumepalli võin ma kohe näidata. Istume siis mu supelkoha pingile ja sääl paremat kätt kõrge kase kõrval ongi see kõveralt ja loogas ladvaga jää sisse külmanud puhmas, näeb raagus nii välja nagu oleks pihlak või toomingas - see ongi lumepall. Olen jaaniöödel ja niisugusel suvisel aja[l] teda vaadanud kui mulle päris uut õit metsas: ehtne lumepall, mitte see pooliku õiekeraga. Ilus oli vaadata, kuidas jõe voolust mõnikord õis end jälle välja tõstis, et siis uuesti tagasi langeda metsa sügavtumeda vastupeegeldusesse vees.

Võib kõndida kuiva jalaga edasi mööda jõekallast, sääl, kus vesi on külmanud oranžkollaseks ja violetseks keltsaks kuni vana lagunend saunani, millest muud pole järel kui alusmüür, paar suitsend laetala ja katuseroided. Siin asus kord ju talu. Kuni ta koos kahe teisega liideti neljandaga Pakkuliks. Sääl üleval meie selja taga oli mu siiakolimise ajal veel üks moonakatemaja. Kui aga olin üks semester jälle koolis, siis teda enam ei olnud ja siis künti jälle selle moonakamaja all olnud mulda põlluks.

Vana sauna juurest kõnnime lepiku varjus kõvaks jäänud lund mööda kuni raudkividega kanditud laia karjateeni ja keerame siis jälle alla teise jõekääru poole. Paremat kätt hakkab paistma Teddine, paar versta temast kaugel oleva mõisa valge moonakatemaja, soliidne, põline ehitus. Küllap oli ka siin vanasti mingi karjamõis või midagi - tal on niisugune härrasmoelik laad. Käime päris Teddine all ära, kus lõpeb meie piir ja siis läheme mäkke üles heinaküüni juurde, et siis keerata jälle karjateele, sepikojast maantee ääres mööda, suurest küünist juba meie sissesõidutee, noore puiestee ääres ka mööda, oleme moonakate doppeltlaudaja meie talli, lauda, tõllakuuri vahel, siis suurest aidast mööda ja astume trepi paar astet üles.

Hää kohvi lõhna lööb juba võõruses vastu. Nad on juba lauas, Onkel Dunkel⁴⁰ segab lusikaga oma suures kruusis ja ütleb: “Wer nicht kommt zur rechten Tid, der geht seiner Mahlzeit quitt”⁴¹, siis Bennole, kes parajasti paneb oma tassi 3 tükki suhkurt: “Glaubst du, dass Zucker vorn Himmel fällt”⁴² ja paneb endale muiates 4 tükki kruusi. “Vala endale ise sisse,” ütleb mamma Päiväle, “mul tainas kerkib.” Köögist on tunda sibula ja peki lõhna, Leena toob parajasti puid ahju ette. Nii et enne õhtut saame veel ahju ees istuda, Martha lubab veel kohvi kõrvetada ja õhtuks on meil pekipirukaid. Woldi on sõitnud Ruhja, küll ta tuleb vahest tunni pärast ja toob värskeid ajalehti ja posti. Onkel Dunkel on nagu alati altväterisch⁴³ viisakas, ulatab Päiväle suhkurt ja võid, kuigi see on laua väiksuse pärast otse lähimas käeulatuses. Ja teeb naljasid, kentsakaid kõnekäände ja jutustab anekdoote mõisnikest ja õpetajaist, et Päiväl oleks lõbus. Rowdy ja Ilka kükitavad oma kohal ahju juures, tõstavad kord ühte käppa põrandalt, kord teist, vahetavad jalga ja vaatavad laua poole vaid juttu kuulates, sest säältpoolt ei too õhk mingit neid huvitavat lõhna. Muidu oleksid nende pilgud hoopis elavamad.

Mugav on olla, nii kodune, nii armas ja Päivä joob 4 tassi kohvi ja sööb võileiba paksu piimaga, munaga, singiga ja kiluga kord peenleival, kord jämedal leival, kord üleeilsel saial.

Aknast on näha talli juurest juba mööda sõitvat Woldit, varsti noogutab saarlase pää ja lühikeseks lõigatud lakk trepi ees. W. paneb pakid võõrusesse ja sõidutab hobuse tõllakuuri ette. Ta on läinud väikse saaniga ja sõitnud hoopis Eritse teed, külateed, kus on veel rohkem lund. Ma toon pakid sisse: 20 [naela] suhkrut, rosinaid, pärmi, väikseid pakikesi mitu. Lehed on tal küll ühes kirjadega kasukataskus. Jeekabs võtab hobuse rakkest ja W. tulebki juba, astub aida ees olevasse veeloiku ja sammub läbi, proovides oma säärsaabaste veelkindlust. Ning ongi siis toas, istub varsti lauda, valab oma suure kruusi kohvi täis. Ja jutustab Ruhja uudiseid, mis annab põhjust pikemaks lauasistumiseks. Sest ta joob ju 3 kruusi. Ja nüüd saab Marthagi mahti lauda istuda ja joob oma väikesest roosidega tassist W.le seltsiks - nad on ju need mõlemad kohvitantad.

Kuni Onkel Dunkel tõuseb ja läheb oma tuppa. Siis on kuulda vana klaveri spinetihäält, paar akordi saalist ja siis “O du lieber Augustin...” Tal on ikka veel ilus hääl ja laul tähendab praegu: “Tulge siia, siin on ka kena.” Me tõuseme Päiväga ja Bennoga, jätame W. ja M. kohvi jooma, neile lisaneb vist varsti ka mamma. Saalis aga on kõik nii roheline lilledest, suur efeu katab ümber aeda viivate akende kogu seina, õhtusse vajuva päikse laigud on klaveripoolsel seinal ja ahjul ja klaveri ees laulja kollakasvalgetes kuklajuustes. Kui laul on lõppenud, lööb ta veel mõned akordid, ütleb Bennole: “Too mulle mu sigarietüü lauasahtlist,” pakub Päiväle ja mulle oma paberossitaskust Gabai tubakast - 1/4 [naela] 1 rbl. 50 kop. - paberosse. Mulle on need liiga kerged, ma võtan omaenda suitsu Laferme - 1/4 [naela] 75 kop. - ja siis käivad varsti sinakad suitsuviirud päikse põiksammastest läbi. Päivä istub sohval, mina suures tugitoolis ja Benno on vaibal kõhuli maas ja kuulab isa juttu, kes kõnnib edasitagasi ja vari kõnnib seinal ja ahjul kaasa. Päike hakkab juba punetama, ta nägu on ristipõigiti ploomi-ja kirsipuu oksade jooni täis, kuid need jooned kumavad kõik nagu auravas vanakullas ja nende läige on Päivä näol, mis hõõgub tumeda rhododendroni taustal...

Nii kaugele ulataski see hetkeline viirastus, milles kirjeldamatu harmoonia põhjal ridastusid sähvatuse kiirusega pildikesed. Mis hiljem tuli, kus oli üldse piir nägemuse ja juba teadliku soovi pildistamisega, seda ma kuidagi ei oska eritleda. Ainult üksikud märgusõnad veel: Õhtu... loen ette kõigile muinasjuttu... Onkel Dunkel kuulab hommikukuues ja tuhvlites kõndides päält, käed seljal... Keegi ei küsi, kas trükitakse ja mida selle eest saadakse - post ju toob sagedasti maal kuulmatuid summasid, milledest Onkel Dunkel mõnikord mu käest laenab - Päivä viskab pääle lugemise mõned küsimused sekka, kas ei maksaks välja tõsta rohkem ühte või teist kohta või kas ei maksa pehmendada mõnda teist - nad on kõik vait ja vagusad ühe võimise nähtuse ees, milledest nad seni on vaid umbkaudu kuulnud ja mis nüüd on ilmsi päris nende keskel: looming. Mamma vist mõtleb, et see on kõik saadud sellest alalõpmata lugemisest nooruses. Ja siis järsku mõttekäik, et nüüd peaks süüdatama jõulupuu, kuigi on ju alles Palmipuude püha. Päivä tõmbab käega üle päälae ja ütleb, et tal on väga hea meel.

Nii võib üksainumas vaade pruunile künkale käima panna mõtete, aimude, kujutluste välkkiire rea, millest sageli tekivad juttude osad või juttudele alused.

x

7. nov. 1943. - Praegu toodi üles altjõe poolt vana korvipunuja. Oli eile välja läinud korvivitsu tooma. Olin mitu korda näinud, kuidas ta neljakäpuli oma vitsarulli mäkke üles veeretas - kargud jättis üles moreeni kaldale. Nii ta töötas end visalt üles, tema liikus neljakäpuli kergemini kui karkudega. Nüüd oli ta siis eile välja läinud. Ja kaaselanikest ei ütelnud keegi, et ta tagasi pole tulnud. Niisugused nad on. Vanamees oli püüdnud mööda järsku kallakut jälle üles ronida, rada kõik ärakraabitud. Aga oli libe olnud ja ta on tagasi alla veerenud. Vist appi ka karjunud, aga kuhu nii vana mehe hääl kostab? Öö kätte jäänud, end selili keeranud ja surnud. Päike paistab nii pehmesti.

x

Mul oli öö rahulik, ärkamist vaid pooleks tunniks. Kuid siiski pole pää veel selge muinasjutuks. Aga täna pressin end lihtsalt refereerivaist kohtadest, kus ju pole pinget, üle, nagu end lootsikuga madalaist kohtadest üle tõugatakse lahedasse sõiduvette. Võib olla, et selle lihtsama toimingu juures läigatab midagi ja siis oleks ju sõit sees. Enne aga proovin, kas kaart langeb kord soodsalt või mitte. Päiväl on ilus päev täna. Aga kui ta tark on, magab ta veel - kell on päikse järele alles vähe.

x

Kell 1.10. - Ei hakanud kirjutama - panin kaarte. Mul tuli välja teise korraga juba, Päiväl jäi kolme kaardiga kinni. Rikkus tuju. Hakkasin Dauthendeyd lugema, jõudsin kohale, kus ta 1903 Möller-Bruckiga ja Ewersiga koos oli olnud ja kus ka mina teda nägin. Siis panin raamatu kõrvale ja mõtlesin natuke, kui halb tal oli kogu aeg. Ja et sel sügisel juba jäin ma päris üksi ja töötasin päris naeruväärselt väikeste võlgade pärast ainult ööseti, et päeval mitte näha võlausaldajaid, mõnda 5 frangiga, mõnda 4 frangilist - oh taevas küll! Kõige suurem võlg oli tuba - 32 franki! Vene rahas mitte kümmet rublagi! Aga kui seda ei oleja kuskilt pole võtta ja endale oled ütelnud, et kodust ei palu, ja kui oled nii rumal alles, et ei teadnud, kuidas ka kodust oleks võinud söögipakke saata, sööki, mida sääl nii rohkesti oli, et selle puudusest sääl ei osatud unistadagi - oi taevas, küll võib kogemusteta ja teistest inimestest end lahus hoidev kõike endasse sööv inimene narr, abitu ja saamatu olla. Alles kui Schmitz⁴⁴, vahest nädalat paar enne mu sõitu kodumaale tuli ettepanekuga, me telligu, tema,

Lickteig⁴⁵, Schickele⁴⁶ ja mina, nelja mehe pääle Westfaalenist endale vorsti ja sinki, alles siis läksid mul silmad lahti, kuigi kartsin tolli ja sekeldusi. Kuid kõik oli nii lihtne, toredaid vorste ja sinna jõudis pärale ja toll? Minu pääle tuli 1 franc 80 centimes’i = 60 kop.! Mamma oleks mulle sisse pakkinud terveid praaditud hanesid ja saatnud võid kohe 20 naela korraga, searibisid ja isegi peentleibaja oleks nn rõõmus olnud, et seda teha saab! Jah, üksi on inimene väga, väga rumal. Võib olla, nad oleksid vahest tulnudki kuidagi kellegi kaudu mõttele, kui nad oleksid mu nälgimisest midagi kuulnud. Kuid ma ei lausunud sellest mitte kui midagi - olin oma osa saanud, ära tarvitanud ja sellega basta! Mõrud võlad ka veel teinud -edasi endast lugupidamine minna enam ei lubanud. Kuid selle toega oleksin ma nagu kodus olnud Pariisis, aastaid võinud elada, ilma et kodus keegi üldse selle tohutu toidurikkuse juures sääl mõne iva ärasaatmist oleks märganudki! Ja pääasi - mammale ja Marthale ja Onkel Dunkelile oleks niisugune pakkidesaatmine igakord olnud piduks, kus igaüks oma armastuse juurde sisse oleks pakkinud. Oh saeeslitaoline noorus küll!

Ning alles praegu, Schmitzi üritusele vaatamata, tuleb see võimalus oma täies ulatuses mu teadvusesse, kuna saadetis Westfaalenist oli nagu mingi avastus küll, kuid kadus kohe jälle mälust, viljelemata, edasi arenemata!

Nüüd ma enam praegu ei kirjuta - südame võttis raskeks, kuipalju häädmeelt kodus oleks olnud sellest tihedast sidemest.

x

Kell 3. - Tulen praegu jalutamast. Tuli äkki hullpöörane lootus, et viimaks Päivä tuleb ja nüüd lähen kohe vastu. Ühtlasi proovisin veel saapaid, mis toredasti peavad vett. Läksid päris puhtaks hallitusest. Ja ei võtagi praegu jalast, sest seest on kuivad.

Leidsin portsjoni hagu, lähen homme kiiniga parajaks raiuma. Saab vahest 3 ahjutäit.

Tegin süvahingamisi, sest olin ju jalutamas viimast korda Päivä siinolekul. Ja väikest venimist on kopsudel ikkagi vaja, kuigi nad suurt lõõtsutamist sugugi ei salli.

Aga märkmikku kirjutada mul nagu täna enam midagi tähtsamat ei ole. Nii et pole ka tegevust. Kui tee on toodud ja joodud, vahest katsetan muinasjutuga. Kuigi plaanist, refereeritavaid seiku kirjutada, midagi välja ei tulnud - olin ju jõudnud nimelt kohale, kus juba vaja on kujutamist. Ja selleks ei tunne ma end veel võimeline olevat. Kui midagi kujuneb, küll siis teen.

Kell 6. - Kogu aeg lugenud. Juba 112 lehekülge. Kogu neljandiku. Nüüd silmad enam ei võta.

Senimaani loen, et vaene mees ikka väga hädas on. Ja rahaga ümber käia ka ei oska. Sellest küljest olevat ta niisamuti lapselik nagu Liliencrongi⁴⁷, ütles Möller-Bruck.

Kuid kuigi tema tundmusteilm samasugune on nagu ikka tugevalt ja lõplikult armastava mehe oma, siiski on tema temperament ja küllap ka iseloom ja kasvatus teine. Need “Korenamen”⁴⁸ on kindlasti ehtsalt tuntud, kuid mitte meeste maitse. Üldse see tundmuste avaldamine ühtelugu, need alatised armuavaldused nagu peaksid tundmust ennast vähendama. Minu tunde järele paisutab kinnine viis neid tundmusi rohkem või hoiab neid rohkem ülal, kui neid ei banaliseerita ülisagedase väljapaiskamisega. Tean endast, et ise olen selles suhtes ka liiga pillav ja seega oma enda silmis liiga vähe mehelik, aga sel mõõdul nagu tema ma seda küll kunagi ei saa olla. Võib olla, oli ta väga südamlik laps, võib olla, et tal oli vene njanja -tal on ju suhteid Venemaaga - ja nii on ta siis harjund ülevoolava südamlikkusega. Kui ta ütleb “Dein Kater”, siis on see vene “твой котик“, mis kõlab saksakeeles väga võõralt, peaaegu naeruväärselt kui võrdlus.

Muide - mõnda venekeelset raamatut oleks mul ikkagi vaja ka, üsna mõistetavail põhjustel. Muidu on lektüür silmapaistvalt ühekülgne.

Ei kannata silmad kirjutamist ka mitte enam. Joon parem külma kohvi.

x

8. nov. 1943. - Juba vara oli Õie⁴⁹ siin ja tõi mulle lehti ja ühe raamatu ära. Lugesin, mida Päivä ise oli kirjutanud oma tööst ja jäin asjalikkusest väga rahule. Kõik nii korralik, ilma mingi üleliigsuseta. Siis vaatasin, mis ütlevad kaardid selle kohta. Ja nad ütlesid, et pigijuga voolab edasi.

Praegu kaalun, kas lähen hagu tooma, loen või kirjutan. Ja niisugune kaalumine on ikka ebakindluse tunnuseks - ei olda täies vormis. On mingisuguse latentse indispositsiooni märk, ja kõrvades ka on nagu midagi läinud lahti - nagu oleks vett suplemisel sisse läinud. Mujal tohib mul vigu ja valu olla, mitte aga pääs! Siis on mõtlemine nõrgaaruline. Kui ka mitte täielikult, kuid nende väikeste finesside jaoks, mis teevadki töö kunstitööks. Die kleine dreimalgestrichene Note, die plötzlich alle andren mitklingen lässt. Während alle andren Noten für sich einsam klingen.⁵⁰

Kui praegu oleks kiin või kirves siin, siis oleksin loomulikult väljas ja raiuksin. Juba värske õhu pärast. Aga kuna neid alles peab otsima ja küsima, siis venib otsus, mida teha. Nii pisikestest asjaoludest ripub meie saatus. Võib olla lähen alles siis välja, kui karu tuleb metsast ja mulle kallale. Võib aga ka olla, et karu praegu läheb mööda ja ma tulen puuduva kiini pärast hiljem, kus karu juba kaugel on. Esivanemad aitasid endid niisugustel juhtudel kummardustega puuslikkude ees, praegused löövad pinges risti ette, meiesugusel pole midagi teha kui paberossi suitsetada ja mõtelda vanale mällu jäänud, kuid hingest ammu kadund koraalile:

Wer nur den lieben Gott lässt walten
und hoffet auf ihn alle Zeit,
den wird es wunderbar erhalten
trotz aller Not und Traurigkeit,
wer Gott dem Allerhöchsten traut,
der hat auf keinen Sand gebaut.⁵¹

Nii nagu selles sõjas, kus kõik pooled avaldavad sedasama kindlat usku! Vähemalt emad.

Kell 12. - Käisin hagu tegemas. Haruldaselt soe. Jalad said märjaks. Nüüd istun tuhvlites ja olen otsustanud mitte tööd teha. Pole tekkinud pähe midagi mind ennast huvitavat ja kirjutama sundivat. Võib olla päälelõunat. Esialgu loen.

x

Kell 2.30. - Ein kleiner Junge, der erwachsen schreibt.⁵² Aga tema pää-igatsus murrab ka läbi nagu igavene palve: Ich will nach Hause!⁵³ See on - Würzburgi, oma enda kodusse, mis tal veel pole, milleks ta mööbli on alles näinud vaateaknal. Ja see unistamine Nobeli auhinnast, nagu tooks selle jõulumees. - Nüüd on mu silmad väsind, nüüd õieti tahaksin ma süüa -lõuna polnud isegi tumm, nii vedel. Kuid ma panen kaarte ja ootan teed.

x

Kell 3.15. - Pikk passjanss Päiväle tuli välja! Olgu siis - hakkan töötama. Kui rohkem ei saa, ühe lehekülje teen ikkagi. Peab end ka sundima ja vaatama, mis sellest õige saab. Kuid mingisugused riivid on ajuluukidel ees, ei ole tõmbetuult, õhuvahetust ajus, nii et ühest ajukambrist teisse jookseks kiirelt hapnikku ja paneks igas nurgas kõik elama.

Jah, Päivä näeb läbi akna päiksepaistet ja tahaks mõtelda muretusele, jalutamisele, hingamisele, peab aga olema sumpund idiootlikus töövangis, mis kunagi ei lõpe.

Teine vannub troopilisi palavusi ja steamereid⁵⁴ ja dressi ja õhupuudust - aga küll tahaksin olla Päiväga selles hinge matvas õhus sääl⁵⁵ - ikkagi vaba sellest orjusest. Ega D-l hää ei olnud, see rahaootamine, see rippuvus kõigist võlgnikest sääl ja see deklasseeritud tunne miljardäride keskel -tunnen seda veidi. Oleksinisiklikult nii palju kordi ei ütelnud, kui Dr., mis ta nimi nüüd oli, vahuveini proponeeris, kuid pidin ju ka representeerima. Jah, Dr. Trolli oli ta nimi. Oh, tegin end nii nägematuks kui võisin oma luksuskabiinis, kirjutasin omaette nagu praegu, kuid ikka kisuti sekka, isegi öösel, une päält. Õieti olen ma säält vähe kaasa toonud - ainult 2 tööd. Kirjad maha arvatud. Ja tean praegu, et mul säält oleks õieti veel väga palju kirjutada - mälust. Aga D. tahab kogu maailma kokku kirjutada ja ei mõtle sellele sugugi, et see ju aega nõuab, istumist, pidevat, ühe sõnagatööd.

Ja nüüd mõistan ma, et olen Möller van den Bruckist valesti aru saanud. Ma arvasin nii, et Dauthendey on parajasti Mexikost tagasi jõudnud, kui ta sinna Closerie aux Lilas’se ilmus. Ei, tol ajal püüdis ta nende kirjade järele end Pariisis tikkimistest elatada. Mis pagan meie kaks kirikurotti oma muredega ja üksteisega pääle oleksime hakanud? Sest kohe pääle selle algas ju see aeg, kus ma iga päev söögi pääle välja võisin anda ainult 8 kopikat!

Kell 5.50. - Mitte midagi ma ei kirjutanud! Vahtisin tükk aega viimast lauset ja - panin pliiatsi ära. Ei võtnud aju kontakti eelseisvaga! Mitte mingit. Ja ainult ruumitäitvat või muidu kirjutada oli järsku nii tülgas, et võtsin parem raamatu ja lugesin seda igavest martüüriumi, mis endale nii tuttav. Ja sellepärast ka nii põnev ja ikka ootama panev, kas ometi kord ei õnnestu.

Nüüd on väga kahju, et ma nii kaugel neist istusin ja mitte selle haruldase naise nägu ei näinud. Põgusalt oli mul ju ainult üldmulje ja seegi liiga põgus, kuna maju sinnapoole vaadatagi ei tahtnud. Ei teadnud ma tol ajal ka veel Dehmeli arvamist, kes Dauthendeyst umbkaudu nii ütles, nagu oleks tema ainsam nagu oma näoga, kuna kõik teised luuletajad olevat alles potil istujad - kas see pole ka Heine võrdlus? - Kõrk ju Dehmel oli, kui ta kõiki millegiks ei pidanud, ei Stefan Georget⁵⁶, Mombertit, Schlafi⁵⁷, Arno Holzi⁵⁸, Hugo Salast⁵⁹ j.n.e., kes ometi olid igaüks oma füsiognoomiaga, eriti vahest Riike⁶⁰. Noh, Schaukal⁶¹ kandis oma luuletusi alles restorani lavalt Münchenis ette, Morgenstern⁶² vist polnud veel horisondil kõrgel, Schickele oli mõne laulu mõnes lehes avaldanud ja Liliencroni vist luges ta vanemate sekka. Kahju, et mul Möller-Brucki raamat kõikide lüürikate kohta, keda ta sinna sisse oli võtnud, Elberfeldis ühes mu kohvris vagunis ära varastati - oleks praegu väga huvitav näha, kuidas arvamused ajaga on muutunud ja kes on jäänud püsima, kes mitte.

x

Kell 7.20. Isu läks tohutuks. Keetsin kohvi. Piimapurki veel ei avanud. Vanas oli veel niipalju. Sama tulega tegin leivamäärde lambalihast, sibulast ja herkulost. Sepikul maitseb absoluutselt nagu pekipiruk. Naaber sinder määris endale liiga paksult. “Noh, kui Teie nii paksult määrite, teen ka mina seda.” “Olge lahke,” ütleb ta ja ei taipa midagi. Meenutas mulle kedagi teist kes singipasteeti võttis nagu võetakse tanguputru, ikka päris toiduna. Edasi meenutas üht šveitslasest külalist juustnikku, kes laual oleva juustu lihtsalt pooleks võttis ja supi sisse pudistas-nii maitsevat väga toredasti. Kahe nädala juust läks suppi. Ja meenutas veel totramaid, nagu V. Emitsat⁶³, kes Reimani tütrele kosja läks ja siis Reimanilt saapad laenas, nendega minema läks ja tagasi ei andnud. Ja üht Päivä austajat, kes temalt pääle refüseeritud⁶⁴ kosjaettepaneku kõikide kohvikuarvete tagasimaksmist nõudis. Ja meenutas veel rea teisi mehi teistelt planeetidelt. Või olen mina teiselt planeedilt ja nemad on siin indigeensed⁶⁵. Vielleicht bin wirklich ich das Mondkalb.⁶⁶

Saab näha, mis minust homme saab. Kas hakkan kirjutama või mitte. Igatahes on kõht praegu rahuldatud, sepik paraku otsas ja see mait passija ei tee saia. Vist hoiab endale pühapäevaks. Kookide jaoks polevat rasvaainet. Mul temale andmiseks ka mitte, mina teen temast endale pikaks ajaks midagi, tema aga mulle vaid üheks päevaks. Ja kui Päivä veelkord jahu peaks tooma, siis ei anna ma temale seda mitte. Selle hulga jahust seni ainult kaks pätsikest, üks sepikut, teine saia.

Mis on “mist” ingliskeeles? Ainuke sõna, millest ma Dauthendeys aru ei saanud. The Maid of the mist.⁶⁷

Silmad ei taha kirjutamist. Päivä jõudis vist praegu koju.

x

9. nov. 1943. - Iga kord ikka uuesti see võitlus, mis on ju ka piin, kas saata raamatud ära ühes mõne reaga või mitte. Ikka seesama heitlus, alati põhjused poolt ja vastu ja alati needsamad. Tuleb veel mõni väike tähtsuseta soov ja tõukab ja tõukab, nagu oleks see mõni seadus, kui ta ütles, ma vaid ütelgu, et ma siiskohe, jalamaid pean ütlema. Ja nagu oleks tal suur vaiadus. et ma ütleksin. Ja nagu oleks tal muret oma teadmatuses. Ja nagu peaksin ma ikka olema endiselt “aufmerksam”⁶⁸ ja juba ette ruttama teatega, et mul pole viga midagi. Ja nagu peaksin ma endiselt seisma telefoni juures ja ootama, ootama, ootama ühendust, et siis kuulda: liin rikutud. Või olen ma ikka veel ennast nii täis, et pean jalamaid ja võimalikult sagedasti endast märku andma, sellest, mida ma teen või mõtlen?

Ta ise on ju teisiti neis asjus olnud, ei ole tal palju kiiret olnud, sest kiiret on tal olnud väga paljude teiste asjaõienduste ja inimeste jaoks ka. Hele valgus jäi kauaks jälle kumama, kui ta ütles, et üle kahekümne on saanud paberit ja mina palusin vaid ühte ümbrikku. Miks pidin viimane olema mina? See on varem mind väga pannud kannatama. Nüüd lähenen ma jõudsalt sellele rahulikule võimele, mis on “abgeklärt”⁶⁹, mis on “weise”⁷⁰.

Kuigi minus on ikkagi hulka veel vanast Aadamast. Sest kui Dauthendey igatseb kirjas oma töö ettelugemist naisele ja ütleb, et igatseb “von Dir gelobt zu werden”⁷¹, siis jahmatasin päris, et ma ise mitte sedasama pole ütelnud, vaid justament neid sõnu endas ei ole leidnud, mitte üleski otsinud ja seega selle tunde ja igatsuse enda sisse maha olen matnud. Aga nii ta on, vastuvaidlemata nii: just nagu poisikene tahan mina kõrges eas täpselt sedasama.

Täna hakkan tõsiselt pihta. Õieti takerdun ma vist oma publikumi pärast - ma ei tea, kellele kirjutada. See kogu idee on nii palju arenguastmeid hõlmav, et ei oska leida keskteed, ei teagi, kas kesktee ongi õige. Kõige õigem oleks rahvalik muinasjutu vorm, koondatud ainult sündmustikku ja prägnantsesse dialoogi. Nii nagu jutustati Kaval-Antsu ja Vanapaganat. Siis aga tundub, et muinasjutu nõiduslik elevus, transtsendentaalsus läheb kaotsi. Seda alles jättes pean ma pöörduma väga nõudlikkude täiskasvanute poole ja arendama kogu temaatikat leitud aforismile: on tsentripetaalseid jatsentrifugaalseid südametunnistusi. Raske!

Kell 12. - Käisin nagu narr jälle väljas ja tegin oma vildid märjaks. Nüüd on saapad jalas ja ootan ahjukütmist viltide kuivatamiseks.

4 rida kirjutasin - mis ei lähe, ei lähe.

x

Kell 4. - Lugesin. Ikka raskemini mõjub see lugemine teades, et see igatsus kunagi täide ei lähe. See kannatus annab end edasi närvikavale ja on kohati võimatu taluda, siis paned raamatu natukeseks kõrvale. See’p see kurat ju on, et Möller-Bruck ütles: “Sie würden sich gut verstehn - Sie haben sehr ähnliche Züge...”⁷², Seda igatsust ja lakkamata mõtlemist ma tunnen.

x

Kell 5. - Suur ime see õieti ei olnud, see steriilsus ajus. Paar päeva järjest jalad niisked ja tõmbetuul mööda sääremarju. А. E. teab seda, mis on külmad jalad. Ja mina ka. Kuid arvasin, et see on ainult tõmbetuul. Nüüd aga tõmbasin jälle vildid jalga, mis on ahjust veel soojad. Aga sokid olid ka niisked. Ja nii hääd on need soojad vildid praegu. Köetud mitu päeva ei olnud, vist 3 päeva - ei saanud oma asju ju nii põhjalikult kuivatada nagu tavaliselt. Kuigi muidugi oli ka teisi põhjusi mu ajutardumusele, siiski väga suur osatähtsus ikkagi külmadel jalgadel. Tegin küll kõik kunstid ära, seisin ja kõndisin varvastel - midagi ei aidanud. Aga praegu on nii “möllig”⁷³ mu jalgadel. Nagu tujugi tahaks teha. See Dauthendey on ju vägagi lähedane kaasaegne, kuid meenutab kõiki enda tundeid liiga palju, nõnda et kurvaks teeb. Ja on väga põrutav ja ikka ängistavamaks läheb see lootus ja ootus kuni - surmani. Aastaid kaks vist. Vaatan, kunas ta välja sõitis. Nii siis 14. aprillist - 29. augustini 1918. Neli aastat!

Eile õhtul voodis arvutasin meie mõlemi vanadust: ma olin siis, kui teda nägin, 27 ja tema juba 36. Pidasin teda nooremaks. Ewers vist 31, Möller-Bruck 24-26, ei mäleta, Schickele alles 20 - aga kui endakindel! Ja mina kinni muinasjuttudes ja provintsialismis, ainult “ein Charakter”. “Ein Deibelskerl”⁷⁴, nagu M-Br. Nänni v. Ebertile⁷⁵ oli ütelnud. Ich habe gekannt manch liebliches Kind und manchen frohen Gesellen. Wo sind sie hin, es pfeift der Wind, es wogen und wandern die Wellen...⁷⁶

x

Segati. Anti juustu. Siis tuli Vurle ja palus leiba vahetada juustu vastu. Andsin talle 300 grammi leiba. “Dobrõi tšelovek,” ütles ja koputas mind õlale. Siis lõikasin juustukoorukesed ära ja andsin Ubachile, kes tegi oma ehmund jumalaõnnistuse näo - nagu oleksin mina taeva saadik. Ja kohe põske ja närima, et oh seda õnne, ära päästsid hingekese! Der geborene Subalterne!⁷⁷

Kuna mul nüüd juustu on, siis on mul ka leivalepanemiseks pääle ühe lambaliha-pasteedi midagi. Aga täna tegin veelgi teisiti: leivale võid ja terve sibul otsa. Haises ja maitses - lõunaoodakuks oli vaja, kere on imelikult tühi mõnikord.

Minu jälestamisnärvid on tuimenenud: võin juba põrandalt pasteeti võtta ja ära süüa. Tempora mutantur et nos mutamur in illis.⁷⁸

Täna tean, et leib on paberis appetiitlikum. Aga paberis hoida teda /ei/ maksa - hallitab kergemini.

Mitte ei mõista, mida see tähendab - eile oli laupäine tunne, täna laupäine tunne, kuid mitte rahulik, vaid midagi ootavat sees, mis armas pole.

Ma õige loen edasi. Ja homme kirjutan soojade jalgadega.

Jälestusetunne võõra pesa vastu pole aga veel tuimenenud. Kuidas vältida võõrast padjapüüri, selle üle murran pääd. Vist pesen viimaks ise padjapüüri ära. Kuid seda pean tegema hommikul, et õhtuks jälle kuiv oleks. Jah, see on õigem kui kõik muu. Linadega saan nii hakkama, et võõra lina panen jalutsisse alla - mu linad on liiga lühikesed - siis magan ikkagi kahe oma lina vahel.

Ja nüüd loen natuke edasi - kaartides käib pigijuga edasi, ei maksa katsudagi.

x

Kell 6.30. - Silmad lugemist enam ei luba. Ja süda ka ei taha lubada. On liiga kurb, see kõik. Sest kuigi ta võib kirjutada “es war sehr lustig” või “es war wunderschön”⁷⁹, siiski tundub see nii nagu põgus moment silmakilel, kuid silmad ise nutavad kogu aeg pisaraid hinge sisse. Ka kui ta ei kaeba, on kõik nii läbiimmutatud leinast ja igatsusest ja ta on saatuse poolt päris maani murtud liiga lasuva koormaga, et pää püsti hoidmise žest kedagi ei peta, kes natuke mõistab närvidega lugeda.

x

10. nov. 1943. - K. 7.30. - Vist on P. praegu tööle minemas või end selleks ette valmistamas. Nii siis rahutu askeldamine. Ja ma armastan palju rohkem ärgata siis, kui ta alles on voodis ja ise veel poolune vahel.

Minu magamine on kasulik vist küll tervisele, mitte aga mõtlemisele. Heidan ja jään varsti ja ärkan hilja, nii et tuleb mõtelda tõusmise ja koristamise toimingule - tööle mõtlemiseks ei jää üle seda, mida nimetatakse “musse”. Ja kuigi tahad end sundida - ikkagi käänab nüüd mõtted ära Dauthendey poole.

Möller-Bruck oli Lucy⁸⁰ vastu D. ja minu kohta seletanud: “Beide sind je reinliche Menschen”⁸¹ Küllap minu kohta sellepärast, et ma seda “metekide”⁸² Pariisi ei sallinud sugugi ja et mul oli väga tugev aversioon kõige selle mängleva armatsemise vastu sääl elus, pildis ja kirjanduses või ajakiijanduses, selle “elu vastupeegelduse” vastu. Ja nüüd nähtub raamatust, et ta kõike seda, mida näeb silm selletaolist, puudutab ülelibisevalt: mitte kunagi ei jää ta viivitades vaatlema. Kui nad minu ja Lucy viisid kord ühte vastleitud Fragonard’i⁸³ vaatama, siis olin ma pahane, nähes ühte küll briljantselt maalitud alasti naisterahvast, kuid kuidagi ei tahtnud mõista, miks ta nimelt ühel puust bideel end kasima peab. Kogu see Fragonard ja tema imetlejad mu n.n. sõprade näol tegid mind hirmsasti kõrgiks ja üleolevaks. Vahest niisugustest nähtustest kasvas arvamus minu puhtustundest.

Roda-Roda⁸⁴ katsetas minuga korra ühe läila, nilbe anekdoodiga. Ma vaatasin talle ainult otsa. Kuid siis tuli ta juba välja grotesksete anekdootidega, ja siis nautisin ma küll. Ja võin seda ikka, olgu see anekdoot nii ropp kui tahes - rõhk on siis pöörasel grotesksusel ja vaimul. Kui ma ütlesin, et R.-R. katsetas, siis tean ma, et ma talle olin veidi aega mõistatuseks. Ükskord küsis ta cafes, kui ma jälle malendid olin korralikult kasti tagasi pannud: “Sagen Sie mir doch, warum tun Sie das - das ist doch Sache des Garçon?”⁸⁵ - Ja ma olin siis jalamaid ise endale probleemiks, kuni sain vastata: “Wohl anerzogene Ordnungsliebe.”⁸⁶ Ja vist on see õige ka selles natuke altruistlikus kallakus, et ei talu teist enda järele koristama panna.

See oli selsamal päeval, kui kirjutasin Mallele kaardi ja R. R. palus käekirja vaadata tohtida ja siis lausus: “Ungemein kritischer Geist, aber auch ein Selbstmörder. Hatte einen Freund mit genau derselben charakteristischen Note - der erschoß sich.”⁸⁷ Nii umbes kokkuvõttes olid ta sõnad. Ma vist olen sellest kunagi kuskil kirjutanud? Võib olla ainult kirjas Päiväle? Või aga jutustanud.

Kohvi toodi. Valasin ¾ ära ja panen hiljem oma kohvijahu sekka. Singist sõin viimase tüki ära - nüüd on mul juustu nädalaks.

Kohvigi juues mõtlesin Dauthendeyle ja tema naisele. Küll olid aga igavesed summad, mis neile tarvis läksid! Ja tugev naine. Ja see alatine misäär!⁸⁸ Siis mõtlesin, et kui tal poleks olnud paberit ja kohta, oma mõtteid paberile panna - ta oleks veel varem surnud. Ja mõtlesin endale: kui poleks paberit ja selle eest hoolitsevat Päivät - mida ma õieti ootaksin päevast päeva ja vist aastast aastasse, mis vahest kunagi ei tule. Ja ainult peaksin ootama, kas saab kõige primaarsemat - leiba - oh taevas, kas aru üldse oleks vastu pidanud senimaani. Ja tervis?

Halb aeg terviste suhtes üldse. Algavad suremised, Prontalbini 2 tabletti veel, quajacoli pean tempima ja juba lahjat. Vist laulavad kopsud juba sellepärast, et olen juba selle rohuga ka kokkuhoidlik. Ei tea, mis kõhuhaigus Danthendeyl oli? Muidugi mingi troopiline - ka mind kästi flanellsidet ümber kõhu pidada, kuid ma seda ei teinud nagu enamik seda siiski tegi. Schwarzwasserfieber.⁸⁹ Keegi tuli Euroopast ja oli neljandal päeval juba surnud. Üks suri viiendal päeval päiksepistest. Kuid üks elas 28 aastat sääl ja kiitles, et ta kunagi pole troopikakiivrit kandnud.

Saalimine - saun. Kuna niikuinii midagi teha ei saa, hakkan habet ajama.

Kell 10.40. - Habe aetud. Kui olin vahuga koos, tõi Õie kirja. Aga lugesin põgusalt ülepääkaela kuivaks pühitud näppudega. Rõõm läks väga suureks, kui lugesin, et Mutt on Sulu kaasa toonud. Hiljem alles nägin oma eksitust. Ikka ma neelan kohe kirja ja siis on alati eksitusi. Minu nägemine ja Päivä käekiri loovad hulle kujutelmi.

Aga väga hää meel oli ikkagi. Kõigest. Et Päivä tuleb, et jutustab hääd ja et ta on kirjutanud nähtavasti koormamata tujus.

Siis on see kiri ühest küljest minult võtnud ühe koorma. Neid on latentseid vist mitu. Olen nagu laev, mille üks külg istub sügavalt vees. Nüüd ajas see viimaks ometi tulnud paber ta ühe väga tugeva nõksaku/ga/ õige asendi ja tasakaalu poole. Andis väga kindla tunde. See püsib ja teeb ränka isu, nii et söön leiba kõrnetega ja sibulaga. Nimelt sulatasin sealiha rasvaks ja kõrneteks - rasva on alati vaja, sealiha aga söödakse ruttu ära ja siis ei ole midagi enam, ei sealiha, rasva ega kõrneid. Uurisin paberit, ei pea andmeid meeles ja ei tea, mis temaga edasi sünnib, ainult seda tean, et võin ütelda: “Üteldi mulle, et see on vajalik ja siin ta on - milleks vajalik, küllap isandad teavad ise.” Ootan Päivä ära, küllap ta ütleb. Ilma temata ei tee ma üldse mitte midagi, see on kord juba maha tehtud.

Nii - leib on söödud. Seejuures nägin rahuldusega, et rasva on mul ikkagi peaaegu pool plekkpurgikest ühes kõrnetega. Muidugi haiseb tuba nüüd sibula järele, aga mis sest, kindel tunne sees.

Ei tea, mida Malle peaks kaasa toonud olema. On mul alati imelik tunne, kui ollakse mu vastu kena või “aufmerksam”⁹⁰: kui tuuakse midagi, mida ma üldse ei vaja, siis ei oska ma olla. Rõõmu teeselda ei saa, tähelepanelikkus teeb võlglaseks ja siis sagivad mind igakord kõiksugu segased tundmused, mis õieti kogusummas annavad kurvastatud liigutuse mulje. Heterogeensed tundeained oma summas kurvastuse? Kentsakas! Vist nii nagu tärpentiin + uriin = kannikese lõhn! Verrückt.⁹¹ Aga küll keemikud teavad nii mõndagi näilist absurdumit. Liiv + salpeeter = klaas. Puuvill + glütseriin = nitroglütseriin!

Täna päälelõunat vist kirjutan küll. Ennelõunat jahtisid vist kõik end väsinuks, siis on vahest rahu. Ja kui siis olen kirjutanud, annan endale autasu kohviga. Ja koorega. Ja suhkruga. Olgu kord.

Ikka, kui võtan mapist paberit, on sääl mõistatused vahel. Siis mõtlen, kui armas see oli Päivält ja et oli väga tume aeg, kus aju nälgis, väga nälgis. Ja kui panen suurt passjanssi, siis tuleb alati Kurrikoff⁹² meelde, kellest proua ütles: “Das ist Johanns liebste Patience.”⁹³ Mõtlen siis temale, kui hää mees ta oli ja nii täiesti ühest valangust, ilma mingi komplikatsioonita. Oli mulle hää sõber. Nii lihtne mõista. Nii gentleman. So duldsam. Vornehm.⁹⁴ Ilus oli põhjendus, kui ta aitas asunikke tema krundist võetud maale hooneid ehitada: “Kuidas nad muidu saavad!”

Varsti on lõuna - loen veel natuke. Päälelõunat püüan töötada. Hirmus lust on Päivät näha.

x

Kell 14.15. Peab juba kokkuhoidlikult lugema. Ma tunnen tema häda päris kehalikult. Kõik, mida ma kunagi olen tundnud igatsusest, üksiolekust, kohalenaelutatud olekust, ümbrusest, seltskonnast, tülpimusest, kõik, kõik toob tagasi selle mulje, nagu oleks nahk ummistund, ei hingaks enam, tahaks lõhki minna või nutta. Kuid see naine peab olema nii tohutu suure jõuga, et ta üldse võimalikuks teeb nii liigutavaid palveid ja ülesandeid. Ma ei usu, et ma suudaksin nii väga paluda. Muidu on ühist ju tõepoolest palju. Vist on tal häda ka tõepoolest üle pää kasvamas ja taon väliselt küll püsti, kuid kokku langemas. Naine kaotab ju niiviisi pää ja omas ahastuses jääks taju haigeks. Aga Maximilian Dauthendey on väga hää, armas poiss. Ja on nii hästi kasvatatud, mitte ainult Kinderstube⁹⁵, vaid kõrge kasvatus. Und auch ein artiger Junge, der nie aus Wut etwas kaputt schlägt. Auch keinen beleidigt, keinen ohrfeigt, garnicht kritisiert.⁹⁶ Niisugune kontrast Wedekindile⁹⁷, Dehmelile ja teistele hambaid näitavaile rowdy’dele⁹⁸.

Ma hakkan töötama.

x

Kell 3/4 6 pl. - Natuke kirjutasin. Kuid ikkagi tundega, et stiil pole õige, et peaks lakoonilisem olema. Siis aga läheb kaduma pärastine elevuslik. Küll on imelik: võib juhtuda, et hoopis ümber kirjutan. Seda ma pole veel kunagi teinud. Seda küll, et ühe skitsi või veerandvalmis aluse järele olen teinud teise pärisvalmis töö. Aga nii kohe mõne lehekülje järele ümber kirjutada ma vist veel kunagi pole teinud. Või siiski kunagi ses pikas elus? Aga ei mäleta. Ja ei viitsigi mäletama hakata - pole nii tähtis. Tähtsam on see, et nii poolikuid asju olen vahest päris tosina võrra ärapõletanud. Sest ained kasutasin teisiti ja mujal teistes töödes. Artiklitega on seda juhtunud väga palju - kuid mis ma sellest arutan! Pää on lihtsalt väsind ja lobiseb nagu vana veski vanast inertsist.

Pime on, silmad ei taha ei seda ega teist. Kaarte võib panna. Kuid sääl olen ma hajameelne ja ei lao õieti.

Kuid siiski. Quand meme!⁹⁹

x

Kell 7 pl. - Otsustasin ümber teha! Punktum! Elevuse külg tuleb ohverdada, Päivä! Muidu on ta poolik, pole ei seda ega teist. Hakkan homme pääle. Ja nüüd, kus ma tean, kuidas, nüüd vahest hakkab nihkuma. Hääd ööd!

x

11. nov. 1943 - kell 9 h. - On vaja tere hommikut ütelda ja siis kiirelt muinasjutu ümbertöötamise kallale. Öösel kella 1-3 oli natuke mõtlemisaega. Polnud närvitsemist, kuigi pulber on otsas - õieti rahu. Aga köha vaevas. Võtsin siis tugeva annuse quajacoli, mida seni olin lahjendanud kokkuhoiu pärast. Aitas - tegi köha lahti ja pani magama. Praegu värskust küllalt - ahju panin küdema, jõin külma kohvi ja sõin kaks leiba pisut rasvaga juurde. Nüüd on keha kindel ja nüüd siis võib kirjutama hakata.

x

Kell 7 õ. - Olen ainult 3 lehekülge ümber töötanud, veidi stiili sisse saanud, edasi aga mitte jõudnud. Kuid küll ma edasi ka jõuan, ainult et ära väsisin. Paar tundi läks kaotsi ka malega ja kuuekümne kuuega -leidsin ühe partneri.

Aga mõtted käivad ikka Dauthendey poole. Lugesin veidi - palju ei tohi, sest muidu lõpeb liiga ruttu otsa.

Niisugune luuletaja pole meil mõeldav. Ta murtakse kohe maha. Kohe hirnuksid luuletajaist lihunikud ta ümber, teda naeraks põrmu meie jõmmkärarikas poeetide kraaderivi. Nii nagu teda naersid Jaaval kõrgemad poesellid, bitsepsiuhked banaalsusatleedid. Ja kui liigutav on tema palve 310-311, et ärgu sõtkutagu ometi ta tundeelul, mis on kogu tema loomingu aluseks sine qua non¹⁰⁰. Es vibriert so unendlich zart wie ganz hoffnungslose leidende Musik in den Sätzen, wie nur Bitte um Frieden - ach, dafür habe ich ja gar keine Worte, nur dass es erschüttert.

So ein Mensch bei uns? Unmöglich!¹⁰¹ Siin peab iga jõhkruse vastu rusikas valmis olema nagu iga närususe vastu vahedaks teritatud sõna. Ernst Enno oli nii õrn hing ju küll, kuid nii vähe kunstnik, nii väikse päritud kultuuriga ja mitte sugugi omaenda nägu, vaid ikka mõru eleegilise sakslase oma. Mitte kunagi seda nii põrutavat lihtsust, mis Dauthendeyl on proosaski, näiteks ühes lauses, mida praegu ei tea enam üles otsida, mis aga umbes nii kõlas: “Ära ole mulle pahane, et ma armukade olen, aga ma ju armastan sind ja ei taha sind kaotada.” Mitte mingit vaimukust, vaid tundmuse kõige lihtsam ja lapselikum ja kõikeütlev avaldus.

Jah, kui mina oleksin siin omal maal ainult oma siin resonantsina kaasa väriseva õrnusega, kui ma poleks oma maa laps vastava toorusega ja nii tugeva vastulöömise tahtega, siis oleksin ma pidanud kerjama ja mind oleks tagantjärele kõik Parnassile roomavad tsivilisatsioonitõusikud ainult välja naernud.

Kuid et ma suutsin jalule jääda, siis võidi ka seda õrna külge mu juures tunnustada, isegi väljaspool zunfti, nii et Hans Kruuski üllatas mind lausega: “Ja see suur varjatud kannatamine”.... Nimelt ümbruse all, sellesama all, mille all kannatas ka Dauthendey.

Päiväga lüürika üle ei saa kõneleda - ta lüürikat kuni siiamaani ei ole sallinud, ütleb ta. Alles viimasel ajal on ta luuletusi lugenud. Nii on tal suur kauniduseriik võõras olnud. Mulle aga oli üks osa, neoromantikud ja sümbolistid, nii harimatud, et ma neid ei talunud, seega siis ka Dauthendeyd ei tahtnud tunda. Kuigi mõni luuletus otsekohe “lõi sisse”. Nagu Momberti päälkirjata luule:

Müde trägt man mich in mein
Heimatland.
Ferne komm ich her,
über Klüfte, über Schlunde,
über ein weites Meer.
Müde trägt man mich in mein
Vaterland.¹⁰²

Esimene võhiku, nii siis ka minu küsimus, mis see on? Surm? Uni?

Kuni lõpuks taip ütleb, et see on niisama rumal nagu mõne maastiku ees küsida, kust see on? Tähtis pole ju aadress ja tähtis pole rubriik, mille alla panna seda luuletust, kas palaviku, surma, une või visiooni alla, tähtis on ainult ja ainult see tundmus, mille ta välja kutsub. Ja see tundmus ongi järeletuntav, seda ta tahtiski avaldada, ja seda tundmust võib tunda uinumisel, suremisel, palavikus ja visioonis. Ja see tundmus on jäägita edasi antud, briljantselt ja tunnustatakse õigeks iga närvi poolt.

Aga mis ma siin vaidlen esteetilis-kriitilistel aladel ja kelle vastu? Pime ka. Lõpetan. Vorträge halten? Wem? Auf Java?¹⁰³

Naiivne ta oli ka väga. Ise kipub sõtta, inglased aga ei taha ju saksa sõjaväge suurendada. Ja loevad ta kirju. Ja ta loodab, et nad teda lasevad! Päris naiivne.

12. nov. 1943. - Praegu kirjutan päris lühidalt. Sest eile tööga kaugele ei saanud. Märgin üles vaid D. nõuande naisele, ta lugegu Goethet ja Schillerit, see tegevat unangreifbar¹⁰⁴. Ja tahtsin lisada pikemalt, kuidas ta sekka ütleb suuri tarkusi, sest kõrgete vaimudega vaimuühenduses olla teeb su isiklikuks aadlikuks ja annab selle seesmise üleoleku teiste vastu, kes pole mitte lugenud Goethet ja Schillerit ja siiski suu täis võtavad kunstist ja kirjandusest. Kes pole pääle ajalehtede, selle lagastava ja alla viiva lektüüri, üldse midagi tõsist lugenud, võib ollaTolstoisid jaDostojevskisid, kes ju tõepoolest ühtegi hinge kõrgele ei või tõsta, pigemini oma suure kunstiga kisuvad alla.

Kuid ma tahtsin seekord vaid üsna lühidalt midagi üles märkida, et kohe asuda tööle. Kell juba pool 10. Päivä tööl! Täna!

Kell 3/4 4. - Unprägnant im Satzbau, oft.¹⁰⁵ Kui ta ütleb “Götter sterben oime Anbetung”¹⁰⁶, siis on mõte päris alles otsitav. Kui ta aga ütleks: “Ohne Anbetung sterben (die) Götter, Dichter verlernen zu wissen, dass sie leben, wenn sie nicht gehört werden”,¹⁰⁷ siis alles on mõte täiesti selge.

Olen tükk aega kirjutanud, vähe edasi jõudnud. Kardan, et pean kolmandat korda ümber kirjutama, et olgu ühest valangust. Ta sinder on raske komponeerida. See on nii väga valmis raami sisse maalida, mõõdud pole vabad. Aga küll ma toime tulen.

Päivä orjab. Nii halb, nii halb see kõik. Ja siis 8 külalist! Vaene Päivä - lagedaks löödi tal kõik sahvrid ja kapid ja nüüd siis jälle palavikuline otsimine. Mul on nii kahju - vaevalt sai Mutt tuua - kohe jälle läinud. Ja ma tean ju, kui heldelt ta jagab. Nüüd on ta siis veel mures ka minu pärast. Ja ei peaks seda olema. Leivaga kisun kuidagi läbi. Kui muud ei aita, söön herkulot, seda veel on. Ja kuidagi olen ma enamasti ta külalistele tige -nad on nii hoolimatud ja lasevad endid alati toita ja keegi ei küsi, kust seda saadakse ja missuguste raskustega. Olen neid liiga palju Päivä juures näinud ja siis veel vähem söönud kui muidu.

Dauthendeyl kukub nii palju õiget sulest, hoopis tahtmata ja kogemata: “Aber ich [will] nicht zuviel davon sprechen, damit mir die Lust nicht vergeht,”¹⁰⁸ ütleb ta ühe oma töö kohta. Stimmt. Stimmt genau¹⁰⁹ - siis kaob mingi saladusliku võimu kaudu tuju ja kogu su enda pinevus on karsoss.

x

K. ¾ 6 p.l. - Nüüd on siis Dauthendey surnud, raamat läbi. Aga ta elab veel rohkemad aastad sääl Tosaris¹¹⁰. Kuidas ta elas, see olevat Langeni¹¹¹ juures ilmunud raamatus “Letzte Reise”¹¹² olemas. Ka seda tahaksin lugeda. Eine ergreifende Lektüre. Eine hohe Liebe. Ein kristallklarer Mensch.¹¹³

Kell 7 õ. - Kohvi läheb mulju sellepärast palju, et õhtul on kõht tühi. Seda esiteks. Ja teiseks ei saa ometi üksi juua, peab teisele ka pakkuma -nad on ju nii näljased. Aga ma keedan ka võimalikult harva, parem kannatan tühja kõhtu kui seda lagastamist teise vaeva kallal. Homme vist saame leiba, siis on jälle kriis möödas. Ta on küll nii, et praegu naeran: juustu mul on, võid mul on, aga leiba ei ole, millega neid süüa. Ja passijamait ei tee ega tee saia. Ja piima pole ta tilkagi toonud. Та on üks hoolimatu, toores inimene, kohe ütlesin seda, kui mul aru hakkas veidi selgemaks minema. Teeb ennast nii mahedaks, et las’ aga olla. Kui aga tige on, siis ta võtab nendega, kellest ta üle on, et Jumal hoidku.

Päivä lubas häid uudiseid. Kui need aga on vananenud ja luitunud, neist üle on voolanud halbade uudiste laava, ega siis neist polegi seda meelt ülendavat kasu, mida saame igast meeleolu tõstmisest. See on nagu hää värske kohvi sisse valada külma ja lahjendavat vett: saab midagi paratamatut kohtu ja muud midagi kui rikkanemist mõnesuguste faktide kaudu, mis ei vähenda ootamise vaeva.

Praegu toodi leht. Ühekülgne nagu ikka. Pää ei võta.

Kõiksugu nipetnäpet ilusti kaetud laual meenub ja pahandab.

x

13. nov. 1943. - Parajasti kui olin Ubachi koorikud ära söönud - ma venitasin kavalalt temale andmisega - toodi leiba. Väga varakult seekord, juba kella 8 ajal.

Homo homini lupus est!¹¹⁴ Kui eile kirjutasin tusaselt, et külalised Päivä lagedaks on söönud, siis ei tulnud mulle meeldegi, et nad ju niisama vaesed hundid on nagu minagi ja siis ka mulle Päivä poolt lubatud “palju” leiva ära sõid. Ja et mu 2 nädala ratsioon seekord oli kohanenud ühe nädala ratsiooniks. Ja et sellepärast lõppeski mu leib enneaegselt otsa.

Kuid mingi vaist on selles anahoreetilises elus ettevaatuse veel ettevaatlikumaks teinud, nii et kui tuleb mingi õhupeegeldus, kohe oli nagu Polykrates¹¹⁵ valvel, et õnnele tuleb range reaktsioon. Sellepärast sai Ubach ka ühe väiksema koorikuratsiooni. Ja sellepärast sain oma külma kohvi hääde rasva sees röstitud koorikutega mõnuga ära süüa. Väike eksitus ainult oli: arvasin, et leiba toovad alles nagu tavaliselt lõunal. Nüüd aga vist olid ise märganud, et kõigil juba otsas pidi olema. Igatahes, kuni teisipäevani saan nüüd läbi, kui ma koorikuid ei anna. Kõht on mõnusalt rahuldatud ja kohe hakkan tööle.

Sest täna sai ometi ka natuke mõtelda: magasin kella 8-1, 1-2 üleval,

2-7 - magatud, 7 - ¾8 mõteldud välja magatud pääga. Rohtudest eile: lõuna ajal uricedini, siis üks thiocol. Õhtul marju ja 1 tablett cebioni. Tund aega hiljem uricedini, pool tundi sellest hiljem thiocoli 1 pulber. Kell 1 marju ja 1 pulber thiocoli. Nüüd on rind lahti ja kõrvad ei huuga nii kõvasti veresurvest. Söön oma uricedini nüüd ka ära - vist kogu aasta pole võtnud. Aeg niisugune, et peab rohtudega kõigi kurjavaimude ja haigusetontide vastu valvel olema. Ei tea, kus Päivä on oma rohutagavara täiendas? Mul on 2 tabletti prontalbini veel.

Nipetnäpete asjus laual võitlesin imaginaarset võitlust mõne naise viisi vastu täita mehe kõhtu õhuliste bagatellidega: ühel alusel 5 kilu, teisel 4 liistu juustu, kolmandal 2 härjasilma, neljandal 1 heeringas, viiendal 7 redist, kuuendal 100 grammi praaditud putru, kaheksandal 2 tükki verevorsti, üheksandal 4 liistu sinki, kümnendal 1 tükk verekäkki, üheteistkümnendal 2 külma lusikakooki, kaheteistkümnendal 1 külm kotlett. Ja lillesid kaja 3 inimest. Nii et 3 inimese pääle 12 toitu. Kuid peremees kimbus, sest kõht on tühi iamitte ühtegi toitu! Kas või tanguputru kolmele. Mida ta küll ei armasta, kuid kõhtu peaks midagi ju saama. Kuna need 12 toitu koos on ainult ühele inimesele.

Reste müssen aufgegessen werden,¹¹⁶ see deviis on õige. Aga enne peaks süüa saama. Kuidas aga nüüd teha külalisega? Loosida, kes sööb mida? Haavaks perenaist hinge põhjani. Joosta restorani ja tuua igaühele kas või ühe frankwurteri? Nutt! Ise minna ühes külalisega restorani. Nutt mitmeks päevaks. Minna kolmekesi kõigi meelitamistega restorani - aga kuidas jätta lauale kõik need üksikasjad - dilemma. Pidada endale niisugusteks alatisteks juhtudeks isiklik tagavara, mida siis lauale tuua? “Ikka peab ta midagi muud tahtma!” Jälle solvatud. Niisugust alatist võitlust kujutada muinasjutu vormis oleks huvitav ülesanne. Kuid raske nende üksikasjade loetelu pärast. Aga enne ikka mu praegune muinasjutt, nii siis tööle.

x

К. ¼ 5 pl. - Ometi kord nii söödud, et ei jäänud ühtegi soppi ka igatsema: veel vahest natuke! Mitte kuidagi ei mäleta enam nii täiuslikku söömist juba paar aastat - alati jäi tunne, et ei või teiste eest ära süüa ja siin jäi tunne, et peab ka teiseks korraks jätma. Täna sõin hoolimatu rõõmuga. Ja seda, mida ma tahan. Passija oli 2 nädala järele ometi kord liitri piima toonud. “Homseks kohviks,” ütles ta. Homme kohvi! Tänase tee asemel jõin ¾ liitrit ära, sõin oma poole leiva ära, panin võid vahest veidi ettevaatlikult ja juustu ka - vaat’ nüüd alles on olek! Tormab jäme kuivast tubakast sigarett ja ahi hakkab ka soojaks minema - höchst angenehm, tres supportable!¹¹⁷

Natuke jõudsin tööga edasi ka. Seda tööd ma teen praegu nagu raskemat novelli. Kaaludes ja vaagides, ikka samm-sammult. Saab näha, millena ta välja kukub. Ja ta iseloom ehk aine on ju niisugune, et jäägita rahulolu tunne peab tal puuduma, ikka vist jääb veidi mõru maik järele inimese nõutusest.

Kord lugesin Lickteigile öösel ühe oma luuletuse ette. Ta oli hää arvustaja ja ütles: “Es klingt nicht in Erlösung aus, immer bleibt da eine unerlöste Frage.”¹¹⁸ Ja see saab küll ka selles muinasjutus olema. Kuid kas peab Erlösung olema? Ka sellele ei saa ma vastata. See on meie igatsus küll, aga Erlösungi asemele tuleb ju ikka küsimismärk, mõistatus.

“Habe nun ach Philosophie,
Juristerei und Medizin
und leider auch Theologie j.n.e.
dass wir nichts wissen können,
das will mir schier die Seele verbrennen.”¹¹⁹

Ega sellega Faust veel Erlösungi¹²⁰ ei paku, et Gretchenile töötatakse armu. Mitte mingi küsimus ei ole seega lahendatud - küsimused jäävad endisteks. Meie vaid tahame, et Gretchen pääseks

13. okt. 43. - Enne siis bulletin, siis mõttekäigud.

Hoopis, hoopis parem. Võtsin 2 prontosili, magasin raskelt, ärkasin kell 7. Palavikku enam ei ole, kops lahe.

Hommikul kell 8 tuju sügavalt rikkuv pilt: mees, keda ma mitu korda olen palunud, kellele ma paberosse olen andnud ja rohtu, et ütelgu mulle, kunas läheb linna, istub saanis, üks naisterahvas korvidega pääl. Tuleb veel 2 naisterahvast, linnaminekuvalmis. Ma oleksin ju saanud sedeli saata pärimisega, kas midagi on juhtunud.

Ei maksa pikemalt peatada mu tunnete juures, ega see ometi ei aita.

Kui mul oleks nüüd mingi teade, et kõik on korras, võiksin ma selle tervisega praegu palju ära teha, otse tujuga kirjutada.

Hommikul mõtlesin terve rea mõtteid selle lõpuni, mis lubavad panna punkti ja palju punkte. Kuid punktide taga sünnib ju jälle uusi mõtteid.

Nii jõudsin ma välja Jaan Koortini, kelle “Kapsapää”, mille eest teda niipalju kiidetakse, on tõepoolest hää skits. Aga kindlasti mitte tema oma.¹²¹ Ta on kellegi kunstniku kingitus vist, niisuguse kunstniku oma, kes on juba üle pointellismis¹²² ja võtnud polükroomseid pintslitõmbeid. Ja ateljeedes on sageli kombeks üksteisele anda skitse, milledel ju pole palju turuväärtust ja kunstnikule endale kui katsed enam palju ei tähenda. Noh, Koort muudkui tõmbas asjakesele oma nime alla ja viis Eestis näitusele. Mitte keegi arvustajaist pole veel küsinud, miks Koort selles maneeris mitte edasi pole maalinud, sest see on ju kõrge täiuslikkus. Ja mitte keegi pole küsinud, miks ta üldse mitte pole maalinud, kuna tema plastikatööd alguses olid ju vaid koolitööd, kaugelt, kaugelt madalamad kui see kapsapää.

Koort-jätkem kõrvale tema pärastine tähendus meile propagandana-oli luiskaja ja valetaja ja petis osalt fantaasiast ja luulest, osalt elufilosoofiast, osalt puhtpraktilisest utilitarismist. Kui ta oleks osanud ladinakeelt, oleks ta ütelnud mundus vult decipi¹²³ ja luisanud end filosoofiks. Tema jutustused, kuidas teda Venemaa saatkonnas Pariisis hiilgavalt vastu võetud ja kui suurte härradega ta sääl koos olnud, kurseerisid sääl ja äratasid lõbusat tuju. Tableau¹²⁴ oli aga siis, kui Tassa ämm otsis mingis asjas prl. Isvolsky¹²⁵, saadiku tütre protektsiooni ja toetus Koortile kui majas liikuvale kunstnikule. Preili ei teadnud alguses, kellest võis jutt olla, kuid naeris siis: “Ach, c’est l’arni de ma femme de chambre!”¹²⁶ Mis muidugi oli aadliuhkele prouale, kes laulatuskuulutuses tegi oma tütre mehe, Tartu kooliteenri Tassa krahviks. Le comte Rodolphe de Tassa!¹²⁷

Koorti kõnelemisand oli väike. Ja kui ta kõneles, siis temperamendikalt, eriti kui see puutus tema credodesse kunstis või moraalis. Niipea aga kui ta hakkas jutustama midagi, siis ei usutud ühtegi silpi. Siis oli kõik segamini, fantastika ja teadlik luiskamine, kusjuures ta erilise õigustusena võttis petta bourgeois’d või epater le bourgeois^l28. Ja pettuse sekka kuulub ka “Kapsapää”.

Meenub üks teine jutt, mis leidub Konrad Mägi monograafias¹²⁹, kus temale Rudolf Paris omistab ühe härjavõitleja joonise. Kui sa tead, et Mägi kõige nõrgemaks küljeks oli nimelt joonistamine, et ta selles ei küündinud kunstikooli lõpetajate võimiseni, siis peaks igaühele silma torkama meisterlikkus, millega paberile oli visatud see härjavõitleja. Ja kui ma mitte väga ei eksi, on see koguni - Goya töö. Võis olla reproduktsioon, tagumine külg valge, nõnda et niisugune kunstitundja nagu Paris¹³⁰ - ta ei tunne kunsti üldse ja pole teda õppinudki - pani ta kui Mägi päranduses leitud kunstitöö kohe tema arvele. Juhtub meil. Isegi Kompus¹³¹ ühel näitusel kritiseeris üht reproduktsiooni kui originaali!

(Peaks ometi linnas kõik korras olema - mure!)

Ma jatkan, sest midagi peab ometi tegema piina peletamiseks.

Sattusin mõttelõngas Koortile õieti sel teel: kui palju on meil üldse olnud inimesi, kes on kohe algusest saadik oma kutsumuse poole tüürinud oma sellekohaste omaduste pärast. Koort vist nagu väga paljudki fautе de mieux¹³² - ta oleks ka võinud harmoonikat mängida või põllumees olla, kui tal viimast võimalust silmas pidades maad oleks olnud. Aga kunstnikest on suur osa küll kutsevaliku teinud suurema või väiksema talendi, s.o. seesmise sunni kohaselt. Muusikamehed eriti. Tobiast ei saa ma muus ametis üldse kujutleda.

Mis aga puutub teisi alasid, siis võiks väga, väga väheseid leida, kes läksid neile kutsumuse pärast. Politikas Tõnisson, Päts ja Vilms¹³³. Kas Jakobson, see on küsitav, ma ei tunne tema varajasemaid kalduvusi. Vilms aga teadis oma teed juba koolis. Teised politikamehed on kõik olnud juhuslikud ja dilettandid, asjaarmastajad ja olude poolt sinna lükatud, kus nad ageerisid¹³⁴ suurema või väiksema osavusega. Filosoofe meil ei ole -Rudolf Kallasel¹³⁵ oli kalduvusi, oli aga kirikuõpetaja, Tennmann¹³⁶ samuti. Samuti ei tea mina ühtegi arsti, kes oleks hakanud selleks talendi pärast. Advokatuur on jälle aga ala, milles vist nooruses ei saagi kutsumus ilmsiks tulla suure iha näol õiguse eest võidelda. See on liigselt abstraktne. Usun, et praegune põlv loodusteadlasi, vähemalt osa neist, valinud ala huvi ja kalduvuse pärast. Ja tean, et Heinrich Koppel oleks olnud parema meelega loodusteadlane kui arst, niisama nagu Schulzenberg¹³⁷ oleks innuga parandanud vanu jalgrattaid.

Kokkuvõttes siis - teoloogid jätan niikuinii välja ja keemikud jätan välja sellepärast, niisama nagu insenere, sest et ma sääl suurusi ei tunne ja tean neist üldse liiga vähe - ei ole meil siis seda “jumalikku sädet” kas mitte palju olnud või ei ole teda saadud rakendada.

Iseennast vaadeldes pean ütlema, et maju olen ka kogematus, kuigi mu ala on õige ja mõlemad alad õiged. Niisama õige oleks olnud aga veel arstiteadus ja loodusteadus ühes antropoloogiaga ja etnograafiaga. Et mul oli alul idee fixe kunstnikuks saada, seda sundis pääle silmapaistev and, mis end nooruses ometi ei saa kuidagi avaldada loodus- ja arstiteaduse sugemeil, vähemalt mitte silmapaistvalt. Ka kirjanduses alles minu 20. aastal ühe päeviku kaudu, millest Jaska¹³⁸ ütles: “Hör, dieses müsstest du entwickeln” või “kultivieren” või “pflegen”¹³⁹ - mõte vaid on mulle kindlalt meeldejäänud. Aga kutsevalik oli tehtud, pidin jääma kunstnikuks ja maha logelema neli kallist aastat! Kas see on absoluutne kutsumus? Aga kui mul oleks olnud isa või onu arst, oleks endastmõistetavalt minust arst saanud, samuti nagu minust oleks loodusteadlane saanud, kui mul isa oleks olnud kalefaktor¹⁴⁰ loodusteaduslikus instituudis. Ja loomaarst oleksin ma kindlasti olnud, kui ma poisikesena juba oleks kolanud Veterinaarinstituudi ambulantsides. Neil puhkudel oleks jäänud see talent, mis end ju avaldas (alul) vaid karikatuurides, jäänud “liebhaberiks”¹⁴¹, hoopis kõrvaliseks meelelahutuseks, nagu väga suur karikatuuriand Hanno Kompusel, Pitka pojal¹⁴² ja Tobiase tütrel¹⁴³ on jäänud kõrvaliseks ja vist nüüd vähe viljeldud nähtuseks.

Teine lugu on kirjandusega.

See oleks iga teise ameti juures küll ka jääda kõrvalisemaks tegevuseks, oleks end aga ikkagi läbi tunginud. Nagu paljudel arstidel ja loodusteadlastel ja muude alade esindajail, kes kas dilettantlikult voolivad pulma- ja juubelisalme või aga meisterlikult valitsevad sulge ja on kirjanikud. Kreutzwald, Munthe¹⁴⁴, Struvvelpeteri autor¹⁴⁵ - oh, see rida on tohutu pikk.

Kui ma kunagi olen mõtet avaldanud, et ma oleksin võinud hoopis teine inimene olla, kui olen, sest et mul on aimu igalt alalt, siis on sel ütelusel omajagu õigus. Peaaegu veendumustki sees. Olen ju aegamööda tundma õppinud oma visadust ka ja kannatlikkust - minu loomuliku kannatamatuse ägedamat vastaspoolt. Ja oleksin võinud end ülestöötada selle muudetava iseloomu põhjal rikkaks ja politikameheks ja riigimeheks. Muidugi oleks see mulle väga raske olnud, kuna näiteks Rütlile oli rikkakssaamine juba koolis Aja O. Ma oleksin siis aga pidanud nii palju neist omadustest endas maha murdma, mis mulle kallid on, nimetagu rahvas neid kergemeeleks, noblessiks, hoolimatuseks enda vastu, pillamiseks ja üldse elu nautimiseks. Et ma jooni maha murda jõuan, seda ma tean -kuhu on mu äkkviha jäänud? Kuhu on jäänud oodatalaskmised päevade kaupa kodust võetud hobusega, kuhu on jäänud kirjade vastamata jätmine - emale Münchenist vist ainult 2 kirja - kuhu on jäänud võlgadetasumises see “ah, mis, küll teinekord maksan”? Nii et minust oleks võinud saada seltskonna tugi, kellele vaadatakse aukartlikult alt üles. Kuid mulle on mingi seesmine tunne pidanud oma vabadust ja rippumatust paremaks enda maltreteerimisest, mis oleks viinud rahva silmis kõrgele. Ma ei ole end mõnes asjas mitte põrmugi tahtnud parandada.

Nii arvan ma ka mõistvat Päivät. Ainult et kergem oleks, kui ma selle üle ei peaks nii palju juurdlema. Ja mõne teise asja üle. Oleks kergem, kui see poleks probleem, vaid läbipaistvalt selge esimesel hoobil.

Ma olen nimelt niipalju pidanud mõtlema, millest tulevad tema täielikud ja poolikud lubamised ja siis puuduvad täitmised. Ning mina arvan nüüd, kui ka veel juurde arvame välised takistused, et ka tema ei taha end muuta. Et ka temal on vaistlikult sees mingi muretuse joon, mida ta maha ei taha murda. Tal on hää. lubada. Sest ta loodab, et saab täita. Kui ta ei saaks loota, siis tema temperamendi juures kardab vaistlikult siis tekkiva pessimismi ülitarkust. kas ta seda üldse jõuaks kanda.

Paraku peab ta tema intelligentsi juures valikut tegema selle ja tema sõnade usutavuse vahel üldse. Ta valib aga parem esimese, sest talle pole see usutavalt nii tähtiski.

Ainult nii võin ma sellest aru saada.

Üks teine asi oli, mida lükkasin edasi, see oli tema viimases kirjas kinnitus, et ta mulle ikka ja alati kõige paremat on soovinud ja soovib.

Siin aga ei leia ma seletust. Ta on ju niipalju lugenud: kas talle kunagi pole silma torganud, et niisuguseid lauseid kirjutatakse jumalagajättudel? Siis, kui midagi muud lohutavat mahajäetule enam ütelda ei ole?

Mispärast enesestmõistetava kinnitus? Kellele ta seda ei soovi? Ta on häätahtlik inimene, kelle vist ainsaks usundiks ongi häätegevus, hääolemine, lahkus, abivalmis olek inimeste vastu. Ta ei saa kaua pahanegi olla isikuile, kes teda või tema perekonda raskelt on teotanud. Ja see peaks midagi muud soovima, kui hääd? Tehvani-tädile, Simmi-tädile, üldse, üldse kõigile, nende seas siis ka minule.

Ainumaks seletuseks võib ju olla mingi sõnadevaheline kohmakus, nii nagu vahest on üks ja seesama “tere” olemas, kuid hääldatakse kas jahedalt, soojalt või aga juubeldavalt. Intensiivsust hääldamises asendab kirjas ju sõna. Kuid seda sõna tal pole vahest käepärast? - “ach, wie man ja immer der Thor ist, bessern zu wollen, wenn man unwürdig liebt!”¹⁴⁶ Nii seisab Vischeris.¹⁴⁷

Raske, sügav sõna. Kuid kuidas teda mõista õieti? Kas on siin “unwürdig”¹⁴⁸ - “würdelos”¹⁴⁹, kas on see armastus (А. E.) “unwürdig” või on armastatu “unwürdig”? Tekstist, õigemini sündmustikust, võib seda kõike välja lugeda.

Mis puutub siin mind, siis ei ole mina sugugi alati tahtnud parandada, õieti üldse vähem parandada, kui aru saada. Minu oma elus olen paari tagajärjeta jäänud märkuse järele iga katse maha pannud, pole kunagi loomataltsutaja ega koolmeister kepiga olnud. Aga siin on ju kaks alatist ja korduvat nähtust, mis mu mõistusele pole olnud ligipääsetavad. Kui taevas mulle on andnud taipu, pean ma teda rakendama. Kuni ma ometi mingi lahenduse leian.

Muide soovitan muude hääde asjade seas lugeda lkg. 826 ja 830, kus ma päris õrnalt paar kriipsu olen tõmmanud. Eriti koht “konservatiivsest vabariigist” on huvitav.

x

Kell ¼  5. - Lugesin mõnda kohta uuesti ja soovitan 3 väga hästi tähelepandud ja tabavat mõtteavaldust lugeda: lkg. 349 kuni 350 teise lõikeni. Lisaks veel ka lugeda järgmist lõiget kirjade kirjutamisest, kus meie eneste tähelepanekud on. Eriti peen ja hää on viimane lause halvast sulest.

x

Ka 858 on tore, eriti “Hamlet”.

x

½ 8. - Päike tõotab homseks ilusat ilma. Milleks? - Olen pesu pesnud täna, Õielt laenanud petroli ja pannkooke küpsetanud, kohvi keetnud, priimusega maadelnud kannatlikult, kui toas liiga palju suitsu oli. Siis kustutasin lõpuks-oli ka tühi juba. Kuid kohv oli siiski joodav. Nii et kõht sai täis. Joon teda ilma suhkruta nüüd varsti parema meelega kui magusalt.

Lehitsen Vischerit uuesti - ta on ju väga rikas. Toredaid lauseid ja tark silm. Mõni sentents või ka vaade on siiski niisugune, et ma end sisse ei saa elada. Ma pole kunagi mõista võinud, miks sõda ühe raisku mineva rahva jälle värskeks teeb. Vähemalt pole ma kunagi lugenud paika pidavaid põhjendusi. Ja seepärast on see väide minu jaoks ikka vaid jäänud hüpoteesiks, kui mitte sõnakõlksuks. Üht laisaks minevat organismi kõigi haiglaste nähtustega võiks ju küll tugev kakelus virgutada, teise surnukslöömine suurt emotsiooni pakkuda, kuid vere ringvool ja seedimine paranevad ju ka puuraiumisega. Kui võtta organismina isikut ja niisama rahvast, miks peaks vahe siin nõnda oluline olema? Neid fraase tunnen ma muidugi, mis kõnelevad “viimase” andmisest, ustavusest, vaprusest, vastupidavusest, ohvrisurmast j.n.e., kuid mitte ei saa ma oma tundega uskuda, et kogu selle kohta käiv kirjandus ja propaganda tasakaalustavad kogu toorenemist, eetilist allakäimist, moraalset langust ja kasvavat kõlvatust. Kui mulle seda keegi võiks ajaloolisest materjalist selgeks teha! Mul endal puudub ülevaade rahvaste sotsiaalsest seisukorrast pääle sõdade, tean vaid, et 30-aastane sõda tegi Saksamaa uskumatuseni armetuks ja pätistas ta peaaegu täielikult. On tunne, et see jutt sõja tervendavast mõjust on hiline romantika õis nagu legend “von frischen, fröhlichen Krieg”¹⁵⁰. Et nii kriitiline vaim nagu Vischer ka selles küsimuses lahku ei lähe teistest sakslastest, see paneb võõrastama.

x

Linnasõitja on tagasi. Pole nähtavasti käinud ametikohas - mulle pole mingit sedelikest. Varsti lähen magama. On ju ka palvetamine, kui kogu hingest soovin, et kõik jäägu vähemalt nii nagu ta on - õnnetust on ju niikuinii üliküllalt olnud. Ja on edasi.

x

Jälle tuleb vist periood, kus ma teadmatuse pärast midagi tõsisemat ei saa teha. Sest lehekülgede kirjutamine on ju ikkagi mõtete eemaleviimine päämuredest ja päähuvidest.

14. okt. 43. - Jälle unevaene öö. Hommikul oleksin maganud, aga saunapäev, ja Õie äratas juba kell 7. Ma muidugi ei läinud kõigile meelitustele vaatamata.

Piip ei maitse - noh, maitsemiseks ta mul ju polegi, ainult nikotiinitarve rahuldamiseks. Sama mõnuga võib vist küll suitsetada igasuguseid puu-juurikaid. Söök on mõru: väike palavik veel sees. Ja prontosili ma eile ei võtnud: liiga vähe ja tuleb hoida võimalikkude tõsisemate juhtude jaoks. Ja ise ma ei saagi aru, miks ma nende tõsisemate juhtude vastu nii tahan sõdida.

Päivä tapab end ju ära - ta ei ole arvestanud - arvestamises pole ta ka üldse meister - nii pika pansionipidamisega. Tõsiselt, päris veenvalt pean pääle käima, et ta Tehvani-tädi raha äratarvitaks - kui tuleb mul äkilisi asju, siis ju see ka kuhugi ei vii. Ei tea, kes ometi niisugustele juhtudele mõtles? Või oli vaid andmise tahtmine ja siis rutuga leitud sellele mingi seletus?

Täna vist alustan veidi umbse pääga uut muinas- või mõistujuttu, sest eilne päev oli möödasaadetud nii, et peab üldse midagi tegema, muidu söövad mõtted su ära. Aga jäi tühi tunne järele, nagu ei oleks üldse midagi tehtud. Kui aga tõesti püüan midagi luua, siis ei tarvitsegi see olla mingi jääva väärtusega. Ta võib olla seda, mis on skits ja etüüd mingi pärastise tüsedama jaoks. Kas või harjutusena.

Mul oleks pidanud olema oma arhiiv kõikide nende poolikute ja etüüditaoliste asjade jaoks, mis mul nüüd kaduma on läinud ühes kõiksugu huvitava ja mulle isegi püha kirjavahetusega. Onkel Dunkeli kirjad, Onkel Augusti omad, mu omad varajasemad ja hilisemad kavandid, Jaan Tõnissoni ja Jürgensteini, Aino Kallase ja Oskar Kallase kirjad - kus on nad kõik?¹⁵¹ Olen ise põletanud ja olen nad oma korratuses laiali unustanud - vist küll ka tundes, et mul iialgi ei saa olema rahulikku ja muretut paika nendega tegelemiseks.

Üks ärklituba, poolenisti ateljee, väljavaade veele ja metsale ja rahu.

Ei peaks praeguses olekus nii tujuta midagi alustama, kuid on ju teisiti liiga paha. Nii siis võtan raske südamega kätte ja otsin päälkirja. Olen ju veel raskemas hingelises vaevas novelligi kirjutanud - kui ainult mäletaksin, mis novell see oli. Meelest on see küll sellepärast läinud, et ta mul polnud mingiks elamuseks, vaid raudne kohus koos vilumusega. Ma mäletan temast

niipalju, kui raudne see pinge oli teda kirjutada, nagu kehalikult mäletan enda kokkuvõtmise hinge kinni pidavat pressi.

x

Ei saa veel, teised tulevad saunast ja vatravad.

x

Mõnda kübemekest meelelahutust oleks tarvis, mõnda teadet, et vähemalt midagi halba pole juurde tulnud. Benno¹⁵² kirjad on otse igatsetavad. Kirjad, mis teistes oludes oma põhjaliku kontsentratsiooniga pisiasjades olid poolvihastavad, poolnaljakad ja panid õlgu kehitama. Suur portsjon A. E-d. Seda oli ta isal, kuid ülekaaluka huumoriga, Onkel Augustil puhta hüpohondriana, kuid suure tähelepanuvõimega. “Hat jedes alte Geschlecht seinen eingeborenen Zug”....¹⁵³

/- - -/

x

15. okt. 43. - Närve tappev riid passija ja Moosese vahel: esimene ei taha teed valada kannu, vaid kruusi: kannust minevat ikka üle põrandale. Ehtnaiselik võitlusviis: ise karjub teisele pääle ja on tige, kui teine endakaitseks veidi tõstab häält, siis kohe: “Ärge karjuge mu pääle!” Halb, väga halb iseloom, serviilne, valmis hammustama igatühte mõnuga, kui ülemus käsib - silmad muudkui ootavad. Ja siis käib ruttu. Kuigi kõik need nähtused sündisid minu kasuks - “energilise” mehe väljatõstmine. Polyphemi¹⁵⁴ räbalate ja kolikastide eemaldamine toast, lõpuks ühel hääl päeval Polyphemi enda väljatõstmine, siis oli ta kiire ja muudkui vaatas Õiele, kas see ei käse veel kiiremalt ja radikaalsemalt.

Mis ta kätte satub, see ei tule enam kergesti tagasi, mõni asi sugugi mitte. Ühe särgi ja aluspükside pesemine läks maksma Päivä kogu pesupulbri ja suure tüki seepi. Sest ajast saadik pole ta pesnud ega midagi tagasi toonud. Mu suur hulk koogitainast, mida ma priimuse streikimise pärast ja põhjakõrbemise pärast ei saanud küpsetada, läks tema kätte ja on vist ammu söödud: vähemalt 30 pannkooki. Ei kõssagi. Ainsam, mida sain, ühe pätsi hääd seppikut. Ilma selleta oleks mul juba üleeile leib otsas olnud, see päästis. Päivä omas optimismis arvab muidugi, et nüüd on ju hulka jahu ja ma peaksin sellest ometi midagi saama, unustab aga, et ma tähelepanu endale tülidega sugugi tõmmata ei või ega inimesi enda vastu häälestada - ma pean talumaja kannatama.

Ega ma seda jahu temale ju poleks andnudki pääle seppikujahu, aga mul polnud ju kookide küspetamiseks petroli. Need 2 liitrit, millest Päivä kõneleb, võivad ju küll olla 2 liitrit, on selleks aga ka jäänud rohkem kui 2 kuud. Selle asemel tuli küll denaturaati, kuid see on ju nii, et kui mul pole tubakat, siis on mul tikku, kui mul pole tikku, siis ei saa koopaküünalt põlema, kui mul pole koopaküünalt, siis on mul selle eest mõnikord kuuvalgust.

Ma pean kord seda 20 aastat kestnud nähtust, mis meie elu nii on alatise hingepiitsutamise all hoidnud, probleemi seisukorrast välja viima ja püüdma õiget põhjust või põhjusi leida, et kumbki tõesti teaks, kus on viga. Surema peame mõlemad, kuid inimesele on rahustav surra teades, kus olid need elu raskendavad ja viltu ajavad põhjused.

Kas on see Päivä lubamise ind ja täitmata jätmine patoloogiline, pärivuslik ja seega mõistetav ja vabandatav? Pea kinni, hea - nii ei lähe, muidugi on kõik pärivuslik, sest ka kõik neid nähtusi pidurdavad omadused on päritud. Me peame ilusasti teaduslikult jaotama kahte liiki, mis on “ererbt”¹⁵⁵ ja mis “erwerben”¹⁵⁶. Kriminoloogidki tunnevad pääle arstide ja loodusteadlaste seda vahet. Minu meelest on see vahe aga millesimaalkaaluga kaalutud, mitte detsimaalkaaluga. Sest “erworben” on olude kaudu kasvanud omadus eost, mis ikkagi on päritud. Sest kõik eod on minu arust päritud, milledest, olgu nad nii väiksed kui tahes, aretamise teel kasvab omadus. Aretajaiks võime lugeda olusid, millede sekka võib käia ka aretaja ise.

Mis on siis prevaleeriv, optimism, millele võime palju nimetusi leida ja palju komponente? Või on kaaluvam unustamine? Või on mõlemad ühetugevused ning annavad summas täitmata lubadusi?

Minu viimasel ajal sagedased unustamised on patoloogilised, vist kuluva organismi nähtused. Pidevalt unustan uuri üleskeerata. Kuid niipalju on valvavat korrektuuritahet veel sees, et ma seda ikka märkan rahutusega ia ette võtan end parandada. Ja tükk aega ka saan. Siis aga tulevad olud oma suure ülekaaluga, kombinatsioonid, mida süüa, mida suitsetada, kust saada kui väiksemad pahed suurte kõrval, mis koosnevad suurtest muredest ja väike uur jääb alla.

Nii võib ka Päivä juures olla tema päris tohutu koormaga, mille ta vapralt püüab olematuks luisata omas altruismis ja usub, et tema seletuste intensiivsus ja temperament võib veenda ühte aju, mis on loogilise mõtlemisega harjunud. Ega ma muidu poleks kunagi olnud välkkiire päästarvutaja - omadus, mis kaduma on läinud, loogikas ja malemängus aga oma transfiguratsiooni on leidnud. Kui veel juurde arvata praeguseid aegu oma üha kaela tormavate muljetega ja ülesannete põrgulikkusega, siis ei saa mitte kahaneda mainitud omadused, vaid peavad loomulikult kasvama. Et nad aga pole kasvanud, vaid on üldjoontes päris endisteks jäänud, see annab tunnistust iseloomu erilisest tugevusest püsivuse mõttes. Ja see lohutab. Väga. On ometi midagi konstantset.

Mõnikord on lubamiste ja sõna pidamata jätmiseks väga suurt joont, geniaalsustki. Suveräänne üleolek pisiasjus - mis on üks lubamine? Väga palju suurvaime olid kuulsad sellepoolest. Meil oli tüüpiliseks Jaan Tõnisson. Muidugi oli sääl vahet puhta unustamise ja meelega unustamise vahel, mõnikord segunesid nad nagu kõik kõrvutijooksvad voolust segunevad.

Ta lubas palkasid ja vähendas neid hiljem kõiksugu väljamõeldistega.¹⁵⁷ Ta lubas lehes rahvale kalendri,¹⁵⁸ kunagi õigel ajal ei andnud. Ta lubas osatähtede eest 8% ja tegi nende osatähtedega 2 korda pankrotti,¹⁵⁹ nõnda et nende omanikud protsendi saamise asemel pidid juurde maksma. Ta lubas kirjadele vastata, ei teinud seda. Ta lubas inimesi kohtadele panna, jättis tegemata. Ta tõotas lehes III klassis sõita ja lihtsalt süüa, sõitis II klassis ja sõi banaane. Ta lubas mulle mu tingimist täita, kui mu meelitas Tartusse vastutavale¹⁶⁰ kohale, mulle korterit muretseda ja ma pidin 2 kuud hotellis elama ja toa eest 9 rubla päev maksma, ei saanud naist ära tuua. Vastutava kohaga tegi ta nii, et kui ta oma jaburuses arvas “palast-revolutsiooni” tulevat, siis olin mina järsku kohast ilma ja Sumberg¹⁶¹ kaubeldi asemele. Et mind veel radikaalsemalt kahjutuks teha, pani ilma teatamata “Sädemed”¹⁶² endisel kujul kinni, minu seljataga salaja, ja nüüd purulollilt - ka geniaalsuse ühekülgsuse tunnus - arvates, et olen täiesti läbija mitte võimeline tema vastu parteid luua. Mu naise rahad olid läinud tema osaühisusse ja kadunud, nõnda et suur plaan pidi õnnestuma. Aga ta eksis. “Päevaleht” võttis mu hõiskega vastu - tema arvates pidi see tee mulle mõne tüli pärast sääl kinni olema. Noh, ja lisaks ta veel ässitas Mända¹⁶³ oma lehes mu vastu kirjutama. Aga mida sai Mänd kirjutada, kui ta ses asjas mu poolt oli. Siis võttis ta ise sule, et mind avalikult diskrediteerida. Noh, ja siis ütlesin ma üldise asja pärast alati peetud distsipliini üles ja valasin vastu. Nagu ta hiljem ise melanhoolselt - kui see sõna tema juures üldse sünnis on - et tema languse põhjuseks on minu artikkel olnud.

Ja niisugune suur aktsioon sellepärast, et Kerem¹⁶⁴ ja Järve¹⁶⁵ ei talunud omachefi enda naeruvääristamist ühe tühipaljažirandi Aaviku¹⁶⁶ pulmadel ja Järve kirjutas “Postimehes” artikli kaudselt selle pulmajandi pärast ka Tõnissoni pihta. Õieti pean selle loo üleskirjutama.

Olen pikali voodis, küüritakse, välja minna ei saa, vildid märjad.

Ja kirjandusest ei tule niikuinii midagi välja, paar ideed oli, köitsid koguni, aga lähevad nüüd sellesse nähtamatusse paberikorvi, millesse mul on kadunud väga, väga palju ideid. Nagu kaovad sõjas geniaalsetes päädes leiutused ja tõed, inimsugu rikastavad mõtted ja edasi viivad usundid. Mis kahju siis mu paarist muinasjutust? Neist võiks ühes tulevases, vahest võimalikus töös järele jääda lause: “Ta tahtis kirjutada muinasjutu, aga ei saanud, sest mõtted vajusid üha mujale.” Kes pagan lugeja teab, mis mõne niisuguse lause taga mõnes romaanis on ilusat maha maetud?

Nii! Nüüd on minu pool puhas, võisin pingi kõhult võtta ja põrandale panna, jälle oma harilikku käekirja kirjutada.

Vahepääl teatas passija, et kuldnokad on väljas. Ah taevas, nad on mulle elus palju ilusat laulnud - nüüd seda enam ei ole ega tule.

See selle Pulma-Aavikuga oli nimelt nõnda: Tõnisson Tallinnas, mina “poliitiline toimetaja”, Jürgenstein¹⁶⁷ kõigile temale antud lubadustele vaatamata ainult “vastutav”, kõik Tõnissoni disponeerida ja mitte kellegilt küsiva tahte järele.

Mina helistamas, telefoniga küsiti ses või teises asjas nõu, Kerem toimetuse sekretär, Järve toimetuse kõrgemast kaadrist. Mänd alles noor, ei kaalunud veel palju, Tõllassepp¹⁶⁸ ja Kenn¹⁶⁹ umbes samal kõrgusel. Muu ei lugenud juhtimisel üldse.

Lugesin artiklit, sündmused üksikasjaliselt veel teadmata, kui tuleb Keremilt väga tungiv palve, ma tulgu linna, pagan on lahti.

Leian eest erutatud toimetuse: Tõnisson on nendega ümber käinud nagu koertega. Isegi tasakaalukas Kerem sügavalt solvunud. Nad ei taha seda taluda. Nad soovivad protestida.

“See on mehe mood,” mõtlen ma, “mis liig, see liig.” Protestime. Kirjutan protestikirja valmis, tõmban toimetuse kokku, loen ette, kas ollakse nõus? Ollakse. Allkirjad? Kas alfabeedi järele või kuidas? Kõhklemine. Ma mõistan, mitte keegi ei taha esimene olla. Otsustan ise: mina kui asjast üldse mitte puudutatu kirjutan alla esimesena, teised siis, kuidas tahavad. Teen seda. Näen, et kõhkleb veidi Tõllassepp, kuid kirjutab.

Ma viin protesti Tõnissonile kätte, kes istub oma kabinetis, ütlen kohe ette ära, et toimetus ei võta ette ühtegi midagi muutvat sammu, palub aga kohtlemist, mis au ei riiva.

“Au, au,” ütleb Tõnisson nagu peaaegu endamisi, kuid urisevalt, “autunded mul... nagu Järve... au...” Võtab lehe, käed värisevad tal lausa, ma pole seda kunagi temast uskunud. Kui on läbi lugenud, siis tunnen otse, kuidas pinevus temas kahaneb, kiirelt, kuidas alaneb mingi ülitugev veresurve. Ta tõuseb vabastatuna, kergena, ütleb: “Hää küll, homme ennelõunat toimetuse koosolek.”

Ka mina lahkun kergendatult - halb oli näha nii vägevat inimest nii hirmul, mil küll polnud hirmu nägu, aga oli hirm. Sest tema tolleaegses seisukorras järsku toimetuse streik, lahkumine, teise lehe asutamise võimalus kõige toimetusejõudude kaasatulekuga, seletused, poliitiline ulatus, tema niikuinii kriitilise positsiooni veeremapanek - see kõik võis tema ennast alati suurelt mõtlevale isikule paista tohutu hädaohuna. Meist polnud keegi sinnapoolegi mõtelnud - nad tahtsid ainult, et nende šeff end ei blameeriks kõiksugu Aavikutega ja nõudsid korralikku kohtlemist.

Juba siis, kui kõik olid alla kirjutanud, ütlesin neile, et protest on vajalik, aga “pange tähele, ta ei vabanda end, vaid sõimab näo täis.”

Ja nii tuligi. Järgmisel päeval koosolek, Tõnisson peab pika kõne maha ja lõpuks tuleb ikkagi nii välja, nagu andestaks tema.

See ongi see suurus tema juures, mitte mõõdetav tavaliste mõõtudega, see enda keskuseks ja päikeseks pidav tsentraaljõud. Ja toimetusel oli tõepoolest niipalju huumorit, et ta naeris, kui Tõnisson pääle paatosrikka lõpu kõndis väärikalt välja.

Aga suur oli ka järgnev aktsioon. Tõnisson oli omast arust suurest poliitilisest ja materiaalsest ohust pääsenud. Korduda niisugune seisukord ei tohi. Kus on raskuspunkt, kust alata, et seda solidaarset mässuvaimu kahjutuks teha? Kõigepäält: divide et impera.¹⁷⁰ Kutsus Tõllassepa sageli enda juurde - mis ta temale lubas, ei tea. Püüdis mõnda toimetuseliiget panna “ridade pääle”, mis minu vastuseismisel ei õnnestunud. Ja üldse, praegusel momendil nii hädaohtlik leht nagu “Sädemed”. Annab sulle endale ootamata pähkleid närida. Üldse see organiseerimisvõime, et viia toimetus nii kaugele, et on solidaarsust! Järjelikult: järsku on Sumberg sääl, peab temaga nõu, kutsub ka minu juurde, et teatada, neil ja neil erakondseil j.n.e. põhjustel pidavat tema saama toimetuse juhiks. Mina protestin, sest ainult sel tingimisel tulin Tallinnast ära, kus mu oma palgaga sain toredasti toime, siin aga nagu maavärisemisel, kus kassa jookseb alalõpmata tühjaks ja toimetuseliikmed peavad väärtuseta maksuorderitega oma palka kauplustelt kerjama ja sõimata saama seda sõimu, mis kulub vaid “Postimehe” omanikule. Raske tüli. Järgmisel päeval on “Sädemed” Tõnissoni poolt sisteeritud, selle palk tõmmatakse mu büdžetist maha.

Siis oli juba lihtne. Läksin “Päevalehe” juurde. Siis väikseid nääklemisi mõlemas lehes. Siis Tõnissoni suur artikkel minu vastu.¹⁷¹ Ja siis mu vastus.

Nad olid Postimehe juures arutanud ja Tõnissonile soovitanud veel kirjutada - need “nad” olid ärijuhatuse mehed, aktsionäärid ja muud igitruud erakondlased - kuid Tõnisson oli resigneerivalt vastanud: “Tal on ju kirjad.”

Jah, need mul olid! Kus on nad nüüd? Ja temale väga kahjulikud kirjad, mis avaldamise puhul tal jalad oleksid päris alt ära löönud. Kes aga seda tahtis? Mina mitte. Rahvale peavad omad idool id jääma. Kuid endakaitset nii pika maltreteerimise järele, kogu mu noorema ea distsipliinipidamise järele, mu naise varanduse äravõtmise järele ilma mingi kompensatsiooni pääle mõtlemise järele ja ainult tema suurusehullu idee fixe’i pärast, nagu oleks tema vastu koledad troonilttõukamise plaanid käimas, seda endakaitset pidin ette võtma, muidu oleks ta mu tõepoolest vääratanud. Ja siis mind küll jälle vastu võtnud sulasena, kui ma tüma oleksin olnud ja palunud.

Ma ei kaitsenud end pikalt, ma ei pidanud viha nagu paljud. Üksainumas löök vastu ja siis oli vastasel mõõk maas.

Nüüd ta nägi küll, et minus on palju rohkemat kui ainult suulist vastuhakkamist. Oli küllalt liginemiskatseid, kaudseid, kiitusi, milledest teati, et ulatavad mu kõrvu, kas Järve kaudu, või aga kutsus mind Hilda tema sünnipäevale ja ütles: “Jaan seletab, et ilma Teieta ikka ei ole midagi.” Või aga saadeti Jürgenstein sobitama. Kui aga “Päevaleht” pani mu ridadele, siis polnud minust nagu midagi enam karta ja lasti mind langeda.

(Mahorkajuured lasevad endid ka sigaretiks väänata - ei teadnud. Visalt, aga lasevad - piip ikka pole minu riist.)

Selle Tõnissoni suuruse juures (Beek¹⁷² ütles kord üsna vaikselt, olgugi et ta oli tema vastane üdini: “Ta on ikka väga suur mees.”) oli nimelt huvitav tema endausaldus igas asjas. Iga teadusharu juures oli ta nagu üle, sääl ei võinud küsimused olla teised, kui tema arvab. Koguni malet püüdis tema hiigeltahtejõud mõista ja möllas minu vastu mitu tundi täielikult lootusetu seisundis. Aga ta pidi jagu saama. Inimesi pidi nähtama tema silmaga. Ja see teine külg siis, see absolute Borniertheit¹⁷³, mis nii suure tahtejõuga inimeste juures sagedane, ei lasknud näha lihtsamaid, väiksegi taibuga inimestele selgeid põhjusi, miks ta endale kuldseks ja teistele meelepäraseks tahtis teha inimesi, kes sedakuidagiviisigi ei väärinud. Võttis Aaviku oma poja ristiisaks, sest Aavik andis ju žiirosid, käis Wuolijoe¹⁷⁴ juures külas ja lansseeris teda samadel põhjustel. Non olet!¹⁷⁵ Aga tema ise seda põhjust ei uskunud või mattis nii sügavale oma hinge paatose taha, et ta ise teda ei näinudki enam. Ja siis, kui talle üteldi, nagu avastas, üllatusega.

Üks niisugune nähtus oli mul siis, kui oli meie esimene suur tüli ja mu esimene lahkumine “Postimehest”. Aga selle loo pean ju kaüleskirjutama. Selle looni exclusive ulatas ju ka mu “Elukroonika”. Ja jäi iileskirjutamata sellepärast, et rahvale on tarvis idoole.

Võib olla, et jõuan ka selle loo täna üleskirjutada. Pää on küll alles uimane ja pisikesed päevamured (leib, tubak, petrol, kalmuküünal j.n.e.) tükivad suure mure seas ka veel segama. Ablenkung muss sein, sonst wird man gemütskrank. Das wäre das Äusserste.¹⁷⁶ Et kui ruttaks äkki linna. Aga ma olen elus, pikas elus juba niipalju ahastusaktsioone ette võtnud ja nad on kõik ainult kõike veel halvemaks teinud. Ma pean selle aja sees ometi õppinud olema ja mitte tegema, millest ma tean, et ta kahjulik on.

Nüüd aga puhkan, mõtted ei lase end koos hoida, hargnevad.

x

Ja kõige põhjus: naeruväärt pisikene - üks niisama pillutud sõna, millele mina annan lubaduse sisu, mitte kunagi leppida tähtsa teadmisega, et isegi tõsiselt võetud lubadusi ei saada mõnikord pidada. Ja sellest kontakti katkemine kõigi kaasnähtustega, iga teate puudumine. Ja minu poolt võimetus läkitada midagi. Sest kui tahetakse jäädvustada midagi, ei tohi midagi, mingi osa sellest kaduma minna. Peab olema kindel ühendus ja kindel teadmine, et ta on kohal ja mitte voodis ja et midagi vedelema ei jää võõraste ja vaenlaste kätte.

Kus on praegu Tõnissoni kirjad. Nüüd kahtlustan koguni kadund Jürgensteini, kes neid lugeda võttis, et vahest koguni ülesandel nad kaotas. Ta tegi mõnikord sarnaseid asju.

Kell 2. - Suur langus: sõin poole pimedale määratud koorikuist ära. Jälkusetunne määrdunud sõrmede vastu oli juba väiksem. Kuid kõht sai täis: panin supi sisse ühe terve hernekonservi.

Nüüd siis panen passjanssi - sest pää ei taha veel kirjutamist.

“Ei saanud kõhtu täis,” ütleb naaber. Ime küll! Aga alles eluvõitluses olen ma nii egoist, et hernekonservi ei pakkunud ja muud mul pakkuda ei ole, kui puudub kõige alus leib. Ja see ei saa kunagi regulaarseks nähtuseks, võib veelgi haruldasemaks jääda.

x

Muidugi - väga tähelepaneliku ladumise pääle vaatamata jäid ärtud ja ristid lõpupoole takerduma. - Naistel on veidi kergem, nad saavad pikalt nutta. Üks psühhiaater ütles, neil peab laskma nutta, neil on siis parem.

x

Esimene tüli, suur tüli - väikseid oli alalõpmata - tuli niiviisi. Pind oli ettevalmistatud põhjusega, millele õieti keegi ei kukuks. Jaan armastas, vist esmakordselt ja selle pimeda kirega, mis on omane suurtel temperamentidel. Mina vaatasin tütarlast hoopis erapooletu pilguga - oli tavaline kena tütarlatsekene, naiivne, vist see, mida Vischer nimetab “dümmlich”¹⁷⁷, kindlasti hääkene ja naiivne. Ega ta muidu ei oleks ütelnud: “Ei tea, miks Jaan nii väriseb, kui ta kallistab.” Vanad mehed teadsid ja muigasid ja tegid rumalat nalja, Robi Holst¹⁷⁸ tahtis kihla vedada, et laseb Hildal¹⁷⁹ Jaani habeme maha võtta j.n.e. Nagu suured kunagi, kel mõõtu ega takti, pidas Tõnisson oma privaatasja rahva asjaks ja kirjutas lehes, et inimesel on ka õigus pääle töö või töö kõrval, ei mäleta, eraõnnele. Selleks oli Varik¹⁸⁰ teda provotseerinud väitega, et rahvajuhid peavad anduma täielikult oma paleustele. Hildakene aga oli nii lapselik, et ei teadnud rahva asjust midagi, helistas, kui oli toimetuse koosolek või mõni muu tähtis nõupidamine, ja Jaan katkestas koosoleku ja kadus, et kõike pooleli jätta, järgmiseks korraks jälle määrata ja talitada helistamise pääle endisel viisil. Kõndis liiliatega peos üle Toome ja oli kentsakas.

Meie aga identifitseerisime “Postimeest” ja kogu rahvuslikku hoogu Tõnissoniga ja leidsime lubamatu olevat end naeruvääristada. Grande passion¹⁸¹ minugipärast, kuid ikka piiridega! Muidugi tegin ma mürgiseid märkusi, kui telefon helises ja Jaan kadus. Muidugi kehitasin ma õlgu. Ja tõmbasin pikse nii aegamööda enda pihta.

Pikselöögi väliseks tõukeks oli Martin Lipp’u luuletuskogu,¹⁸² mille Sööt¹⁸³ mulle tõi arvustamiseks. Kokkusaamisel ütlesin talle, et on lihtsalt vastutustundetu rikkuda algavaid luuletajaid nii halva eeskujuga. Samal arvamisel oli Sööt ettevaatlikult isegi, aga ta oli kui kirjastaja huvitatud. Palus, kas ma ei võiks pehmelt raamatuga käituda. See vihastas mind. Ah sellepärast, et ta on seltskonna tugi ja Tõnissoni sõber ja rikas, sellepärast pean mina oma veendumust kunsti asjus muutma? Oh ei. Ütlesin, et seni lehitsesin ainult, kui tõsiselt loen ja leian midagi hääd, ei jäta seda ütlemata. Lugesin ja - arvustasin maha ning andsin lattu. Pidi ilmuma mõni päev hiljem.

Sööt kui endine toimetusliige ja praegune juhatusliige võis muidugi laoruumis arvustust¹⁸⁴ lugeda, tuli minu juurde, et kas parem mitte üldse arvustamata jätta. Muidugi, kui praegu mõtlen, oleks see olnud kõige parem lahendusviis. Aga mind pahandas liiga see pressimine.

Õhtul istume Beek’iga “Vanemuises” ja joome punši. Sööt tuleb mööda. Ma naeran: “Noh, kas allkirja annate, kui välja jätan?” Sööt kohe huviga lauda: “Kui suur see peab olema?” Me Beegiga pahvatame suure häälega naerma - Sööt solvununa minema.

Kui arvustus oli ilmunud, tuleb Tõnisson juba vara hommikul tusasena sisse ja minu poole: “Te olete selle arvustuse kirjutanud kui uulitsapoiss!” Mina: “Teie toon on voorimehe oma!” Tema (häält väga tõstes): “Teie olete tahtnud Sööti šantažeerida.” Mina püsti ja temale käega kaela kallale, siis toibusin, lips jäi ripakile.

See plahvatus oli mõlemapoolne ja nõnda äge, et tekkinud vaikuses jooksis Kallas¹⁸⁵ välja. Siis algas sõnelemine ja mõlemapoolne karjumine. Sööt oli varuks hoitud kabineti ukse taga, kutsuti välja ja pidi ütlema, et mingit santaaži pole toimunud, Tõnisson aga ütles, et see olevat väga tõenäone, kuna mina rahalaenamistel olevat nii päälekäiv ja järelejätmata nagu mitte keegi. Mina jälle vastasin, et kui tema oma toimetusliikmeile kunagi õigel ajal palka ei maksa, siis peavad nad laenama, kuid kas tema pääle ei käi, kui laenata tahab? Kas pole tema viis pankades mitte väljapressimine, santaaž oma lehe ja mõjuvõimu kaudu?

See väide lõi tema hoole väikse tõkke sisse, ta toon muutus taltsamaks nagu järsu pidurdamise järgi, pöördus siis ventiili otsides järsku Sööti poole ja karjus talle, et tema ärgu püüdku toimetust mõjutada kõrvalistel teedel ja oma nägu ärgu näidaku. Sööt kadus nagu ei oleks teda olnudki, kuna Tõnisson hakkas üsna ootamata paljastama kogu selle aktsiooni või plahvatuse õiget põhjust. Et ärgu meie kõik arvaku, et tema ei tea, kuidas on looduses siis, kui tuleb mängu armastus, siis olevat kõik metsloomad ümberringi hiilimas ja vahtimas, see olevat nii põtrade juures, et kõik on siis elevil ja pole muud kui üks jõllitamine. (Hinc illae lacrimae¹⁸⁶, sain ma jalamaid aru, kuid selles päris hirmsas erutuses läks muidugi koomiline külg mul kaotsi.)

Kuid enne seda paljastas ta veel üht joont, milles ta näitas arusaamist ühisest tööst ühe sihi poole, töökameraadlikkusest ja õigusest ühte ja sedasama asja ühiseks pidada. Kui ma nimelt tema “lipsu olin katsunud”, nagu ütles üliõpilasžargoon, möirgas ta ärijuhi Kapsta tuppa, see toogu linnavahi minu väljaviimiseks, mispääle mina ütlesin, et toogu kas või kaks, aga minul on “Postimehe” pääle niisama palju õigust kui temal. See pani teda ka juba peatuma, nagu ei oleks ta kõrvad õieti kuulnud. Temale, omanikule, nii ütelda! Õigusest rääkida. Kuid jalamaid mõistis ta seda kõrgemat õigust, mis ei seisa osatähtedes (need tekkisid ju ka alles aasta 1½ hiljem) ega varas. Ma usun, siis alles hakkas ta mõistma ka minu hoopis teistsugu suhtumist, kui see oli teistel, kelledest kaugelt suurem osa olid ainult palgalised, õigemini, keda tema pidas ainult palgalisteks, rääkigu ta “mõtteosalistest” niipalju kui tahes.

x

Ei jõua! Hingetuks võttis! Äkki tuli turvast tuua ja kopsud on nagu korsetis. Puhkan veidi.

x

Sööt oli juba läinud, Kapsta oli käinud linnas hulkumas, et Jaani viha lahtuda lasta, tuli siis linnavahiga ja lausus üle ukse, see olevat kohal.

“Pole tarvis, mingu jälle ära,” ütles Tõnisson.

Mina ütlesin, et mina lahkun nüüd ilma linnavahita Postimehe juurest üldse, läksin Kallase tuppa ja nutsin. Sest vahepääl olin näinud, et Märt Raud¹⁸⁷ oli pää pannud kätele ja nuuksus. Tal oli see stseen vist tulnud liiga suure paljastusena tema jumaldatud šeffi suhtes.

Kallas tuli, silitas mu pääd ja ütles, ta käinud üle koridori Beek’i pool ja küsinud. Muidugi oli kõik olnud ülemeelik pilkamine, seda oli ta kohe arvanud. Ja Tõnisson olevat äge ja kahetsevat, ma ei tarvitsevat ikkagi “Postimehe” juurest ära minna.

Mina vastasin, et “Postimees” on idee ja oma idee juurest lahkuda pole kerge. Aga niipalju kui ennast tunnen, ei saa ma Tõnissoni tükk aega enam näha ilma häbi tundmata tema pärast. Ma lähen üheks aastaks, siis tulen tagasi. Seda lubasin (omaks õnnetuseks) Kallasele ja oma lubadusi ma pean. Kuigi Päevaleht oli väga ja väga solvatud.

Tõnisson istus oma kabinetis ja kirjutas mulle 28-leheküljelise kirja, milles lõppude lõpuks ikkagi mina olin mitmeti põhjust andnud tema käitumisele. Niisuguste inimeste kirjadest aga tuleb niiviisi aru saada, et kirjutamine ise on juba vabandus, olgu sisu kas või sõim.

Ma ei mäleta, kas ma üldse vastasin või lasksin Kallase poolt edasi anda, et aasta pärast tulen tagasi. Korrektne ma olen, ütlesin ka Päevalehele, et tulen üheks aastaks. Kuid nad lootsid pikemale koostööle ja olid väga solvatud. Georg Luiga¹⁸⁸ pidas veel kaua vingu. Aga Pusta¹⁸⁹ sai ja jäi sõbraks - ta oli hoopis kõrgema lennuga omas mõistuses ja tundeelus.

Selle “kõrge lennu” juures meenub mulle Jaan Tõnissoni ütelus, et “Selle naisega saab kõrget lendu teha.” Sümptomaatne niisugune lause: tema isakotkas, Hilda emakotkas! Nii annab mees naisele selle kuju, mis on tema enda paleuseks. Ja teiste silmis oli Hildakene väike kenakene pehme tütrekene ilma ühegi väljapaistva omaduseta pääle naiivsuse, mis ei meenutanud sugugi tiirlevat kõrgel lendavat röövlindu, vaid valget natuke veel udusulgis tuvikest, kes veel hästi lennatagi ei mõista.

x

Need kaks põhjalikku tüli on siis üles kirjutatud, väiksemaid oli ühtelugu, Postimehe juurest lahkumisi mitu. Olin hell ja teatasin lihtsalt, et enam ei tule. Võtsin tõlkimiseks mõne romaani kaasaja olin mõnikord

Mustvees, teine kord Pakkulis, mõnikord paariks kuuks, mõnikord pooleks aastaks, mõnikord nädalaks, kuni jälle kutsuti.

Siiski - tore oli Tõnissoniga kakelda! Kus oli alles jõud vastas. Ja niisugune “catch as catch can”¹⁹⁰, et tema poolt oli lubatud iga võte, see tähendab, tema tarvitas kogu oma jõudu, mõjuvõimu, abilisi ja kriukaid. See oli otsemaid suuraktsioon, mitte niisama ühesuguste relvadega.

Oli paar korda näha, mida ta kõike vastaselt ei eeldanud.Kord vedasime sõrme. Ma tampisin oma kontsa kõvemini mulla sisse. Tema kohe, et see ei ole lubatud. Ta arvas nimelt, et tahan talle varvaste pääle tampida. Seekord olin väga solvunud. Hiljem nägin palju, mis aimata laskis, millega ta ise toime tuleb: sic volo, sic jubeo?

Selles tülis andis ta end veelkord ära, nimelt seda, mis teda vaevas. Kui ma talle ütlesin santaaži kohta: “Teie seltskonnas tehtakse kõiksugu kelmusi, mina hoian end nii eemale, et ainult Teie võite mõtelda kõiksugu nurjatusi,” siis karjus ta: “Tehke selgeks, tehke selgeks!” Millest ma kohe aru sain, et mõtles oma tulevasele äiale, kellest kõneldi, et ta end oli rikkaks assekureerinud ja põletanud. Ega tal kerge ei olnud oma grande passioni teenida!

Nüüd on see suur kuju, eestlaste Oid Man oma suure lennu teinud suure traagikaga kuni traagilisema surmani. Nüüd ei sega need read enam tema tegevust ja nüüd võib saada temast täielikum pilt.

     

TÕLKED JA KOMMENTAARID
     

1 O giesse... (sks. k.) - oh kalla taeva rahu ka sellesse südamesse.

2 Päivä (sm. k. päike) - Olli Olesk (16. IV 1906 - 26. II 1988), jurist, vanim Minni Kurs-Oleski ja Lui Oleski neljast tütrest.

3 L. O. - Lui Olesk (1876-1932), advokaat, poliitik, korduvalt minister. “Postimehe” toimetuse töötaja lühemat aega 1902. aastal.

4 Jaan - Jaan Tõnisson (1868-?), riigitegelane, “Postimehe” omanik ja väljaandja 1896-1930, “Postimehe” peatoimetaja 1930-35.

5 Hindrey peab silmas oma taasasumist “Postimehe” toimetusse 1923. a.

6 Heinrich Koppel (1863-1944) - arstiteadlane, Tartu ülikooli rektor 1920-28, “Postimehe” k/ü aktsionär. 1911. a. algul, kui “Vanemuise” eestseisuses arutati seltsi näitemüügi korraldamist, ei saanud Tõnisson muude asjatoimetuste tõttu kohal viibida. Samal ajal otsustas eestseisus näitemüügi ajal puhvetis ka alkoholi müüa. Tõnisson oli sellest kuulda saades solvunud, sest nägi selles otseselt mitmete põhimõtteliste seisukohtade (karskusidee “Postimehes”) reetmist. Et Heinrich Koppel oli sel ajal (1906-1914) “Vanemuise” seltsi eesotsas, pani Tõnisson toimunu suures osas just Koppeli süüks, kirjutades: “Uskumata on küll see lugu, et inimene, kes nüüd juba 15 a. meie avalikus elus osa etendab, nii tühine, tuuline ja alatu on” (Postim. 1911, nr. 35, 12. (25.) veebr.).

Vastastikune süüdistamine-õigustamine jätkus veel mitu aega nii seltskonnas kui ka “Postimehe” veergudel (vt. Post. 1911, nr. 36, 14. (27.) veebr., nr. 37, 15. (28.) veebr., nr. 44, 23. veebr. (8. märts)). 7 Johan Kõpp (1874-1970)-usuteadlane, ajaloolane, Tartu ülikooli rektor 1928-37, ühiskonnategelane. “Postimehe” toimetuses 1897-98, “Postimehe” k/ü aktsionär.

8 Lui Olesk ja Minni Kurs abiellusid 1. veebr. 1905 kiriku väliselt, saates

laiali abiellu astumise teate. Kodanlik abielu ei olnud sel ajal seadusega sätestatud.

9 Johan Rütli (1871-1949) - advokaat, ühiskonnategelane.

10 "Karl Menning, (1874-1941) - “Vanemuise” lavastaja, teatripedagoog, diplomaat. “Postimehe” toimetuses 5. VII - 21. VII 1907. a.

11 Ants Simm (1877-1946) - näitleja, lavastaja. “Postimehe” toimetuses 1902-08 ja 1921-22.

12 Peeter Põld (1878-1930) - haridustegelane, pedagoogikateadlane, 1918-25 Tartu ülikooli kuraator. “Postimehe” toimetuses 1905-07, 1917-18, “Postimehe” k/ü aktsionär.

13 Juhan Sisask (1880-1940) - pangandus- ja seltskonnategelane.

14 divide et impera (ld. k.) - jagaja valitse.

15 sic volo, sic jubeo (ld. k.) - nagu tahan, nii teen.

16 P. - Päivä.

17 Max Dauthendey (1867-1918) - saksa luuletaja, prosaist ja maalikunstnik, uusromantik ja impressionist, kelle loomingus on palju impulsse kaugetest maadest, elu lõpul elas Jaava saarel.Vrd. К. A. Hindrey, “Murrang”, Tartu, 1930, lk. 116 jj.

18 Möller-Bruck - Moeller van den Bruck, Arthur (1876-1925), kunstiajaloolane ja rahvuslik-aristokraatse hoiakuga saksa kirjanik, kelle teoses “Das dritte Reich”(1923) hiljem natsionaalsotsialismi ideid esile tõsteti. Vrd. “Murrang”, lk. 116 jj.

19 Dauthendey erkennt... (sks k.) - Dauthendey ei tunnusta midagi peale armastuse.

20 Closerie aux Liias - sajandi alul populaarne Pariisi kohvik.

21 Da kommt... (sks. k.) - Sealt tuleb Dauthendey oma naisega.

22 pr. Suits - Aino Suits (1884-1969).

23 pr. Rütli - Wilhelmine (Mimmi) Rütli, surn. 1957.

24 überschwenglich (sks. k.) - määratu suur.

25 Alfred Mombert (1872-1942) - saksa luuletaja, sümbolist ja ekspressionist.

26 Richard Dehmel (1863-1920)-sajandivahetusel saksa populaarsemaid luuletajaid. Vt. “Murrang”, lk. 111.

27 Emil Schönaich-Carolath (1852-1908) - saksa uusromantiline kirjanik. 

28 Gustav Falke (1853-1916) - D. v. Liliencronist mõjustatud saksa luuletaja.

29 Burk-Palma - teadmata.

30 Georg Ewers, tegelikult Franz Evers (1871-1947) - saksa lüürik ja draamakirjanik. Vt. “Murrang”, lk. 110 jj.

31 Kraftmeier (sks. k.) - jõumees.

32 Schütz - luuletaja Juhan Sütiste (1899-1945).

33 Pas notre genre (pr. k.) - Ei ole meie viis.

34 Mall - arvatavasti К. A. Hindrey abikaasa Amalie (Maali) Hindrey (sünd. Palm, 1890-1958).

35 Kruebel - teadmata.

36 Mais 9a passera (pr. k.) - Kuid see läheb üle.

37 Põllul - Iru vanadekodu lähedal asuv talu.

38 Pakkuli - Hindrey vanemate ja õemehe H. Krugi poolt 1897. a. ostetud suurtalu Lätis, Ruhjast 6 versta ida pool.

39 viola odorata - lõhnav kannike.

40 Onkel Dunkel - Hindrey õemees Hermann Krug, esineb paljudes Hindrey teostes “Elukroonikast” “Aovalgete akendeni”.

41 Wer nicht... (sks. k.) - Kes ei tule õigeks ajaks, see ei ole oma sööki ära teeninud.

42 Glaubst du... (sks. k.) - Kas sa usud, et suhkur taevast kukub. 

43 altväterisch (sks. k.) - auväärne, patriarhaalne.

44 0skar Schmitz (1873-1931) - saksa kirjanik, vt. “Murrang”, lk. 141. 

45 Lickteig - Hindrey Pariisi tuttav, vt. “Murrang”, lk. 134 jj.

46 Rene Schickele (1883-1940) - saksa prosaist ja näitekirjanik.

47 Detlev v. Liliencron (1844-1909) - sajandi lõpul tuntud saksa luuletaja ja prosaist.

48 Korenamen - siin: tütarlaps, neitsi.

49 Õie - tõenäoliselt üks Iru vanadekodu töötajaid.

50 Die kleine... (sks. k.) - Kolm korda allakriipsutatud noot, mis äkki teistega kokku kõlab sel ajal kui kõik teised noodid ükshaaval kõlavad.

51 Wer nur... (sks. k.) - Kes armsat Jumalat laseb valitseda ja loodab tema peale kogu aeg, seda hoiab ta imeliselt läbi häda ja leina, kes kõigekõrgemat Jumalat usaldab, ei ole [oma maja] liivale ehitanud. Sõnad ja viis Georg Neumark( 1621 -81). Vrd. Kiriku laulu-ja palveraamat, 1991, laul 350, lk. 480.

52 Ein kleiner... (sks. k.) - Väike poiss, kes täiskasvanu moel kirjutab. 

53 Ich will... (sks. k.) - Ma tahan koju.

54 steamer (ingl. k.) - aurik.

55 Siin ja järgnevalt vihjab Hindrey oma Kongo-reisile 1927. a., mille aitas korraldada Eesti saadik Pariisis ja Belgias K. R. Pusta. Hindrey reisis väikeriigi ajakirjanikuna. Reisist kirjutatud kaks teost on “Kongosõit” (1929) ja esimese novellikogu “Välkvalgus” (1932) niminovell.

56 Stefan George (1868-1933) - saksa luuletaja, sümbolismi nimekamaid esindajaid.

57 Johannes Schlaf (1862-1941) - saksa naturalistlik kirjanik.

58 Arno Holz (1863-1929) - saksa kirjanik, saksa naturalismi algatajaid.

59 Hugo Salas - teadmata.

60 Rainer Maria Riike (1875-1926) - austria kirjanik, 20. saj. tuntumaid luuletajaid.

61 Richard Schaukal (1874-1942) - saksa kirjanik.

62 Christian Morgenstern (1871-1914)- saksa luuletaja, tuntud grotesksete

ja fantaasiarikaste värsside poolest.

63 Villem Ernits (1891-1982) - keeleteadlane, karskus- ja hõimuliikumise organisaator: sama episoodi Ernitsast vt. ka H. Mäelo “Talutütar”, Lund 1959, lk. 152.

64 refüseeritud - ära öeldud, tagasi lükatud.

65 indigeensed, p. o. indigneensed - äärmiselt pahased.

66 Vielleicht bin... (sks. k.) - Võib-olla olen ma tõepoolest väärastunud

(värdjas).

67 mist (ingl. k.) - udu; The Maid of the mist - uduneid.

68 aufmerksam (sks. k.) - tähelepanelik.

69 abgeklärt (sks. k.) - selginud, tasakaalukas.

70 weise (sks. k.) - tark.

71 von Dir gelobt zu werden (sks. k.) - Sinu poolt kiidetud olla.

72 Sie würden... (sks. k.) - Nad peaksid teineteist hästi mõistma, neil on väga sarnased näojooned.

73 möllig (sks. k.) - mõnus.

74 Ein Deibelskerl (sks. k.) - pagana poisike.

75 Nanni v. E. - Nany von Ebert, samaaegselt Hindreyga Pariisis viibinud (laulmist õppinud) baltisaksa tütarlaps, vt. “Murrang”, lk. 127 jj.

76 Ich habe... (sks. k.) - Ma olen tundnud mõnda armast last ja mõnda lõbusat selli. Kus on nad nüüd. Tuul vilistab ja lained kiiguvad ja liiguvad.

77 Der geborene... (sks. k.) - siin: sündinud armuleivasööja.

78 Tempora mutantur... (Id. k.) - Ajad muutuvad ja meie ühes nendega.

79 es war... (sks. k.) - oli väga lõbus; oli imeilus.

80 Lucy - Lucy Kaer(r)ick, Hindrey Pariisi-aastate lähedasi tuttavaid (“Murrangus” Lou). Pärnu, hiljem Ruhja kaupmehe tütar, kelle kodu oli Hindrey de Pakkuli lähedal. Õppis Peterburi konservatooriumis laulmist ja esines sajandi alul Theodor Lemba saatel ka Eestis.

81 Beide sind... (sks. k.) - Mõlemad on korralikud inimesed.

82 "metekide” - tõenäoliselt võõramaalane, sissesõitnu (vrd. kreeka ‘metoikos’).

83 Jean Honore Fragonard( 1732-1806) - prantsuse maalikunstnik, rokokoo esindaja, kelle maalidel on sageli galantseid stseene.

84 Alexander Roda-Roda (1872-1945) - saksa satiirik ja humorist.

85 Sagen Sie... (sks. k.) - Öelge ometi, miks Te seda teete, see on ju teenija töö?

86 Wohl... (sks. k.) - sissekasvatatud korraarmastusest.

87 Ungemein... (sks. k.) - Erakordselt kriitiline vaim, aga ka enesetapja. Mul oli üks täpselt samasuguste iseloomujoontega sõber - see laskis end maha.

88 misäär (pr. misere) - viletsus, kannatus, vaev.

89 Schwarzwasserfieber (sks. k.) - musta vee palavik.

90 aufmerksam (sks. k.) - tähelepanelik.

91 verrückt (sks. k.) - meeletu.

92 Johan Kurrikoff (1873-1943?) - Krootuse mõisa omanik.

93 Das ist... (sks. k.) - See on Johanni armsaim pasjanss.

94 So duldsam... (sks. k.) - Nii leplik. Suursugune.

95 Kinderstube (sks. k.) - lastetuba.

96 Und auch... (sks. k.) - Ja nii armastusväärne noormees, kes kunagi midagi vihaga puruks ei löö. Ei tee kellelegi kahju, ei anna vastu kõrvu, sugugi ei kritiseeri.

97 Frank Wedekind (1864-1918) - saksa näitekirjanik, sajandivahetusel Hauptmanni kõrval tuntuim saksa dramaturg.

98 rowdy (ingl. k.) - riiukukk.

99 Quand meme (pr. k.) - Kõigest hoolimata.

100 sine qua non (ld. k.) - [tingimus], ilma milleta ei saa.

101 Es vibriert... (sks. k.) - See vibreerib nii lõpmata õrnalt nagu leinamuusika oma lõplikus lootusetuses nagu rahupalve - ah, selleks pole mul üldse sõnu, see ainult vapustab. Niisugune inimene on meil võimatu.

102 Müde trägt... (sks. k.) -

Väsinult kantakse mind kodumaale. Kaugelt tulen ma siia üle sügavike, üle kuristike, üle laia mere.

Väsinult kantakse mind isamaale.

103 Vorträge halten... (sks. k.) - ettekandeid pidada. Kellele? Jaaval?

104 unanagreifbar (sks. k.) - vastupidav[aks], kättesaamatu[ks].

105 Unprägnant... (sks. k.)-Sisutu lausekonstruktsioonides, sageli.

106 Götter sterben... (sks. k.) - Jumalad surevad ilma kummardamiseta.

107 Ohne Anbetung... (sks. k.) - Jumalad surevad kummardamiseta, kirjanikud võõrduvad mõttest, et nad elavad, kui neid ei ole kuulda.

108 Aber ich... (sks k.) - Aga ma ei taha sellest palju rääkida, et mitte tuju kaotada.

109 Stimmt... (sks. k.) - Klapib. Klapib täpselt.

110 Tosar - asula Jaaval.

111 Langen - kirjastus Münchenis.

112 "Letzte Reise” (sks. k.) - “Viimane reis”.

113 Eine ergreifene... (sks. k.) -Liigutav lektüür. Ülev armastus. Kristallselge inimene.

114 Homo homini... (ld. k.) - Inimene on inimesele hunt.

115 Polykrates - Samose türann (surnud 522. e. m. a.), kelle õukonnas elas tuntud poeete ja teadlasi, tapeti reeturlikult.

116 Reste müssen... (sks. k.) - Jäägid tuleb ära süüa.

117 höchst angenehm, tres supportable (sks. ja pr. k.) - äärmiselt meeldiv

118 Es klingt... (sks. k.) - See ei kõla lahenduse moodi, ikka jääb mõni lahendamata küsimus.

119 "Habe nun...” (sks. k.) - katkend Goethe “Faustist”. Viimane värss on Goethel: “das will mir schier das Herz verbrennen.” A. Sanga tõlkes:
    “Olen, ah, kõik läbi uurind,
    mõtte-, arsti-ja õigusteadust
    ja ka Uut ja Vana Seadust.
    - - -
    ja näen, et midagi ei tea,
    kas südant sööma see ei pea.”
“Faust”, Tallinn, 1967.

120 Erlösung (sks. k.) - lahendus.

121 J. Koorti õlimaal “Kapsapää” valmis ajavahemikul 1907-09 Pariisis, oli eksponeeritud 1909. а. II eesti kunstinäitusel. Koorti autorsuses ei ole üldiselt kaheldud.

122 pointellism - puäntillism, neoimpressionistlik maalimistehnika.

123 mundus vult decipi (ld. k.) - maailm tahab petetud olla.

124 tableau (pr. k.) - pilt.

125 Aleksandr Izvolski (1856-1919) - 1910-17 Vene suursaadik Pariisis.

126 Ach, c’est... (pr. k.) - Ah, see on mu toatüdruku kallim!

127 Le comte Rodolphe de Tassa! (pr. k.) - krahv Rudolf Tassa. Hindrey eksib, Rudolf Tassa ja ta vend, kirjanik ja kunstnik Aleksander Tassa (1882-1955) olid Tartu kooliteenri pojad. Rudolf Tassa teenis Pariisis elatist mitmesuguste tööde ja viiulimänguga. Abiellus Pariisis põlisest aadlist pärineva Germaine Bonamour du Tatre’iga. Rudolf Tassa suri 1920. aastail tuberkuloosi. Vt. Ferdinand Kull, “Mässumehi ja boheemlasi”, Tallinn, 1933, lk. 108 jj.

128 epater le bourgeois (pr. k.) - ärritada kodanlasi.

129 Konrad Mägi monograafia - R. Paris, “Konrad Mägi”, 1932.

130 Rudolf Paris (1896-1973) - eesti kunstnik ja kunstiajaloolane.

131 Hanno Kompus (1890-1974) - eesti lavastaja ja kunstikriitik.

132 faute de mieux (pr. k.) - parema puudumisel.

133 Jüri Vilms (1889-1918) - poliitik, Päästekomitee liige ja Eesti Ajutise Valitsuse kohtuminister, hukati sakslaste poolt Helsingis.

134 ageerisid - mängisid teatavat osa.

135 Rudolf Gottfried Kallas (1851 -1913) - vaimulik, pedagoog, matemaatika õpikute ja juturaamatute autor.

136 Eduard Tennmann (1878-1936) - usuteadlane, 1926-36 Tartu ülikooli võrdleva usuteaduse professor, uurimusi usundite ja usundifilosoofia alalt.

137 Anton Schulzenberg (1867-1942) - arst, EÜS-i vilistlane.

138 Jaska - “Postimehe” kaastööline.

139 Hör, dieses... (sks. k.) - Kuule, seda peaksid sa arendama või kultiveerima või harrastama.

140 kalefaktor (ld. k.) - kalfaktor, teenija-ahjukütja.

141 Liebhaber (sks. k.) - harrastaja.

142 Pitka poeg - poliitikul ja sõjaväelasel Johan Pitkal (1872-1944) oli viis poega (Imant, John, Andreas, Oliver-Edward, Stanley).

143 Tobiase tütar - helilooja Rudolf Tobiasel oli 3 tütart: Sylvia (1908-1985), harfimängija, Beatrice ja Helen Tobias-Duesberg (sünd. 1919), helilooja ja muusikapedagoog.

144 Axel Munthe (1857-1949) - rootsi kirjanik ja arst.

145 Struvvelpeteri autor - Hoffmann, Heinrich (1809-94), arst ja saksa lastekirjanik.

146 ach, wie man... (sks. k.) - ah, kuis alati ollakse narr ja tahetakse seda olukorda parandada, kui armastatakse ebavõrdset!

147 Friedrich Teodor Vischer (1807-87) - saksa proosakirjanik ja kirjandus-teoreetik. Ei ole teada, millist teost Hindrey silmas peab

148 unwürdig (sks. k.) - ebavõrdne.

149 würdelos (sks. k.) - vääritu.

150 von frischen... (sks. k.) - reipast, rõõmsast sõjast.

151 K. A. Hindrey andis oma arhiivmaterjale 1944. а. veebruaris Eesti Kultuuriloolisele Arhiivile, sealhulgas 3 J. Tõnissoni, 2 A. Kallase, 4 O. Kallase, 2 A. Jürgensteini kirja.

152 Benno - Bernhard Krug, К. A. Hindrey õepoeg, ajakirjanik.

153 Hat jedes... (sks. k.) - Igal vanal suguvõsal on omad kaasasündinud omadused.

154 Polyphem - Polyphemos, kükloop, kellel Odysseus torkab silma peast ja kes pimedana ei saa teda kätte.

155 ererbt (sks. k.) - päritud.

156 erwerben (sks. k.) - omandatud, ära teenitud.

157 1914. a. novembris vähendas J. Tõnisson toimetuse palkasid 25% võrra. Otsus oli tagasiulatuv ja alates augustikuust arvestati juba kättesaadud palkadest 25% ettemaksuna. 1915. a. jaanuaris taastati toimetuses 1914. a. suve palgad.

J. Tõnissoni otsus oli tingitud I maailmasõja tõttu tekkinud sularaha nappusest. Kõike tuli osta sularaha eest: paberit, trükivärvi jne. Et päevaleht “Postimees” ilmuks, tegi Tõnisson kokkuhoidu teistes väljaminekutes, ka toimetuseliikmete palgas. (Vt. Postimees, 1914, nr. 299, 31. XII ja Päevaleht, 1926, nr. 25, 26.1.)

1922. a. lubanud Tõnisson Hindreyle, et viimane hakkab Tartus teenima 35 000 marka kuus, nendest 25 000 töö eest “Postimehe” toimetuses ja 10 000 “Sädemete” tegemise eest (J. Tõnissoni kiri К. A. Hindreyle 30. sept. 1924, KM EKLA, f. 185, m. 11:9). Hindrey aga uskus kõik 35 000 marka saavat “Postimehe” toimetusest (К. A. Hindrey kiri J. Tõnissonile, dateerimata, KM EKLA, f. 185, m. 9:10).

158 "Postimehe” seinkalendrid hilinesid erinevatel põhjustel (paberi või raha nappus, trükikoja ülekoormatus) korduvalt ja ilmusid sageli lubatud novembri-detsembri asemel alles jaanuaris-veebruaris.

159 Sellist lubadust, maksta osatähtede eest 8%, kirjalikul kujul olemas ei ole. Alates 1911. a., Eesti Kirjastuse Ühisuse “Postimees” asutamisest, otsustas rahaasjade ning ka osatähtede hinna ja protsendi üle kirjastusasjade juhatus, mitte J. Tõnisson. Kirjastusühisuse pankrotti ei ole olnud. Osatähtedesse paigutatud raha aga kätte ka ei saadud, sest kirjastusühisus oli pidevalt rahalistes raskustes. 1935. a. pandi kirjastusühisus siseministri määrusega sekvestri alla ja senised osanikud jäid kõigest ilma.

160 Jutt käib 1922. aastast. Hindrey väite järgi kutsunud Tõnisson teda “Postimehe” tegevtoimetaja kohale, lubades palka 35 000 marka ja muid soodustusi, kuid tegelikult võtnud tegevtoimetajaks Herman Sumbergi (К. A. Hindrey kiri J. Tõnissonile, dateerimata, KM EKLA, f. 185, m. 9:10). Tõnissoni väite järgi polevat ta Hindreyd kunagi “peatoimetaja asemikuks” kutsunud. Pakkunud vaid talle kui vanemale mehele “poliitilisetoimetaja nimetust” (J. Tõnisson К. A. Hindreyle 30. sept. 1924. a., KM EKLA, f. 185, m. 11:9)

161 Herman Sumberg (1890-1964) - advokaat, “Postimehe” tegevtoimetaja 1924-26.

162 1905. a. Hindrey poolt asutatud “Postimehe” kaasande “Sädemed” sulges J. Tõnisson 1924. а. 1. augustil, kui Hindrey Pühajärvel puhkas, põhjusel, et “Sädemed” ilmusid liialt suure kahjumiga.

163 Oskar Mänd (1901-68) - advokaat, “Postimehe” toimetuses 1922-35, 1928. a-st tegevtoimetaja, 1929. a-st vastutav toimetaja.

164 Arnold Kerem (1893-1942) - teoloog, “Postimehe” toimetuse sekretär 1922-25.

165 Jaan Järve (1896-1945)-teoloog, “Pärnu Postimehe” toimetaja 1917-18, “Postimehe” vastutav ja tegevtoimetaja 1920-21 ja 1923.

166 ilmselt Johan Aavik (sünd. 1871) - mõisavalitseja, taluomanik, majandustegelane, abiellus 1923. a. Elli-MariaBlumanniga.

167 Anton Jürgenstein (1861-1933) - ajakirjanik ja kirjanduskriitik, “Postimehe” toimetuses 1906-29, tegev-, hiljem vastutav toimetaja, k/ü aktsionär.

168 August Tõllassepp-ajakirjanik, “Postimehe” toimetuses” 1913-40, к/ ü aktsionär.

169 Leopold Julius Kenn (1891-1941) - õigusteadlane, “Postimehe” toimetuses 1920-26.

l70 divide et impera (ld. k.) - jagaja valitse.

171 J. Tõnisson, “Tallinna ajalehtede ja nende käsilaste väiklase keelepeksu vastu” (“Postimees”, 1926, 19.1). See artikkel oli vastus К. A. Hindrey kirjutisele “Haige leht” (“Päevaleht”, 1926, 12.1). Pärast avaldas Hindrey veel kaks “Postimeest” ründavat artiklit (vt. “Päevaleht”, 1926, 15. I ja 25.1).

172 Artur Beek (1881-1938) - advokaat Pärnus ja Tallinnas, EÜS-i vilistlane.

173 Borniertheit (sks. k.) - vaimne piiratus, kitsarinnalisus.

l74 Hella Wuolijoki (1886-1954) - soome-eesti näitekirjanik ja prosaist, kuni 1908. a-ni Ella Murrik, õppis 1901-04 Tartus Puškini nimelises tütarlastegümnaasiumis ja kuulus J. Tõnissoni tutvusringkonda. Õppis 1904-08 Helsingi ülikoolis, 1908-22 abielus Sulo Wuolijokiga. Esimene artikkel “Postimehes” 1906. Hiljem Soomes äri-ja poliitikategelane.

175 Non olet! (ld. k.) - [Raha] ei haise!

176 Ablenkung muss... (sks. k.) - Vaheldust peab olema, muidu minnakse hulluks. See oleks halvim.

177 dümmlich (sks. k.) - rumalavõitu.

178 Robert Artur Holst (1885-1943) - tööstur.

179 Hildegard (Hilda) Tõnisson (1890-1976) - Tartu õlle vabrikant Lõhmuse tütar, J. Tõnissoni abikaasa 1910. aastast.

180 Varik - ilmselt mõeldakse Jaak Varikut (1882-1941), õppis 1903-16 teoloogiat, 1916-20 Tartus ENKS Tütarlaste Gümnaasiumi usuõpetaja, hiljem Jõhvi pastor.

181 grande passion (pr. k.) - suur kirg.

182 Martin Lipp (1854-1923)-luuletaja, pastor Tartus ja Saaremaal. 1909. a. ilmus ta neljas luulekogu “Päikese kullas”.

183 Karl Eduard Sööt (1862-1950) - luuletaja, kirjastaja, Tartu seltskonnategelane, “Postimehe” toimetuse liige 1920 ja 1925-26 ja vastutav toimetaja 1921-23

184 Hindrey arvustus M. Lipu luuletuskogule ilmus “Postimehes” nr. 287,

14. XII 1909. Hindrey ei leidnud Lipu luules midagi algupärast, kuid seda ei leidnud teisedki

185 Oskar Kallas (1868-1946) - rahvaluuleteadlane ja diplomaat. EÜS-i juhtivaid tegelasi ja Eesti Rahva Muuseumi rajajaid. Pärast doktorikraadi kaitsmist Helsingis (1901) töötas Peterburis ja asus 1903 Tartusse, kus töötas 1903-18 pedagoogina ja oli samaaegselt Postimehe toimetuse liige, ka "Postimehe" k/ü aktsionär. 1918-22 Eesti Vabariigi saadik Soomes, 1922-34 Inglismaal.

186 hinc illae lacrimae (Id. k.) - sealt need pisarad, s. t. see on selle kurva tõsiasja põhjus.

187 Märt Raud (1881-1980) - ajakirjanik ja haridustegelane, 1906. a. “Postimehe” Tallinna toimetaja, 1907-11 “Postimehe” toimetuses Tartus ja 1912-14 Pärnus.

188 Georg Eduard Luiga (1866-1936) - ajakirjanik, alates 1908. aastast “Päevalehe” peatoimetaja.

189 Karl Robert Pusta (1883-1964) - diplomaat ja poliitik, Eesti saadik Prantsusmaal ja Belgias kuni 1933. a-ni, hiljem Poolas ja Skandinaaviamaades. К. A. Hindrey sõber.

190 catch as catch can (ingl. k.) - püüa, kui suudad.