Esimestest piltnikest

ESIMESTEST PILTNIKEST EESTIMAAL
JA NENDE FOTODEST EESTI KULTUURILOOLISES ARHIIVIS
(1844-1900)
 

Vilve Asmer

 

Piltnikud Eestis aastatel 1844-1900
 

Enam kui poolteist sajandit tagasi, aastal 1839, levis üle kogu maailma elevust tekitanud sõnum prantslase Daguerre'i leiutisest, mis võimaldas mistahes kujutist jäädvustada hõbetatud vaskplaadile. Saadud tulemusest dagerrotüübist sai fotograafia ajaloo suursugune algus, "hõbedane ime", mis oma harukordsusega on imeks jäänud tänapäevani. Ometi ei saa väita, et fotograafia ainuleiutaja tiitel kuulub Daguerre'ile. Juba 1835. aastal oli inglasel W.Talbotil õnnestunud teha esimene paberfoto. Seega, oma meetodite ja vahenditega samas valdkonnas üheaegselt eksperimenteerijaid leidus kahtlemata mitmeid, töötati aga eri paigus ja üksteisest sõltumatult. Määravaks sai asjaolu, et Daguerre'i poolt lõplikult välja töötatud, kuid samas osalt ka ta eelkäijate varasematel katsetustel põhinev pildisaamise viis jõudis esimesena ning seejuures suure pidulikkusega avalikkuseni, tuues kaasa hämmastust, imetlust ja uudishimu.

Tallinnasse tõi esimese dagerrotüüpkaamera kaupmees Martinsen 1840. aasta suvekuudel Pariisist. Möödus aga neli aastat enne kui sakslane Carl Friedrich Wilhelm Borchardt kuulutas, et ta oma ateljees Vene tänaval valmistab dagerrotüüpportreesid, olles seega Eesti esimeseks statsionaarseks fotograafiks. Tema lahkele üleskutsele pilditegemisele rohket tähelepanu osutada võis paraku reageerida ainult maksujõuline klient, kuna hõbeplaadi hind oli kõrge. Soovijaid küll leidus, kuid aja jooksul oldi sunnitud klientuuri laiendamiseks tegema mõningaid muudatusi. Nii lisandusid dagerrotüüpidele peagi ambrotüübid (kergelt alavalgustatud ning mustale alusele asetatud klaasnegatiivid) ja ferrotüübid (kujutis mustaga värvitud ning valgustundliku emulsioonikihiga kaetud plekitükil), mis olid oma eelkäijast tunduvalt odavamad. Ükski sellistest piltidest ei olnud paljundatav. Nad olid ainulaadsed ja kordumatud.

Ehkki C.Fr.W. Borchardt tegutses dagerrotüüpia alal üle kahekümne aasta, ei saa me nende väheste Eestisse jäänud dagerrotüüpide põhjal kinnitada tema autorlust, kuna tol korral ei tavatsetud pildile märkida selle valmistaja nime. Enamus seesuguseid fotoharuldusi on aga tõenäoliselt koos sakslastega kui tookordse jõukama tellijaskonnaga nende Eestist lahkumisel Saksamaale jõudnud.

Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on hoiul viis dagerrotüüpi, kaks ambrotüüpi ja neli ferrotüüpi. Dagerrotüüpidest vanim kuulub ilmselt aastasse 1844 või 1845. Seda lubavad oletada tagaküljele märgitud pildil oleva kolme lapse Marie, Georg ja Karl Maria v. Seidlitzi sünniaastad, mis on vastavalt 1832, 1840 ja 1838. Pilt on mõõdus 8,4×6,8 cm ja väga hästi säilinud. Veidi suurem dagerrotüüp, mõõdus 10×7,7 cm on nende laste isast Carl Johann v. Seidlitzist (1798-1885), tuntud arstist ja loodusteadlasest. Eestis teadaolevaks suurimaks dagerrotüübiks, 14×10,5 cm,on pilt Justine v Seidlitzist (1816-1898) tütarde Justine ja Helenega. Taas laste sünnidaatumeid arvestades võib selle valmistamisajaks pakkuda 1853. või 1854. aastat. Dateerimata ja samuti anonüümseks jääb dagerrotüüp Leopold Krohnist (1835-1888), mõõdus 9,8×7,4 cm. Ainsana on oletatav autor teada dagerrotüübil, millel on jäädvustatud Fr.R.Kreutzwaldi abikaasa, tütar Adelheid ja poeg Aleksis (6,5×5,6 cm). Selleks on Robert Borchardt ja kuulub see arvatavasti aastasse 1853. Tundmatute autorite ambrotüüpidel on ühel Helene ja Justine v Seidlitzid, seekord umbes 1865. a, teisel grupp tundmatuid. Ferrotüüpidest on pildid Jakob Kõrvist ja Otto Taurist, kaks jäävad kindlaks tegemata.

Dagerrotüüp valitses Eestimaal ligi viisteist aastat, veel ka siis, kui juba oli kanda kinnitanud ja populaarsust kogumas foto paberil, ent kui ikka veel leidus tänavanurkadel nn "plekkfotograafe", ferrotüüpide valmistajaid. Põhjusi dagerrotüübi lõplikuks taandumiseks oli mitmeid. Esiteks, hind püsis hõbeplaadi tõttu endiselt kõrge ning seetõttu oli tellijaskond piiratud. Teiseks, jäädvustatud kujutis oli peegelpildis, tegelikkusele vastupidine ja nähtav ainult teatava nurga all langevas valguses. Kolmandaks, dagerrotüüpiline foto saadi ainult ühes eksemplaris. Neljandaks, mitmekümneminutilise säritusaja jooksul nõudis fotografeerimine pildistatavalt liikumatust ja kannatlikkust. Palju kordi vähenõudlikum oli inglase W.Talboti pildisaamise moodus, mille abil sai negatiivvõtet paljundada odavale valgustundlikule paberile. Seesugune pildi valmistamise viis, uudne ning avaramate võimalustega, huvitas eelkõige litograafe.

Eestisse litograafiakunsti toonud Georg Friedrich Schlater oli juba 1837.a asutanud Tartus oma töökoja ning katsetanud kivitrükiga. Rahva hulgas sai ta tuntuks Tartu vaadete albumitega ("Malerische Ansichten von Dorpat u dessen Umgebung", 1837 ja 1838; "Das malerische Dorpat", 1852-1853; "Album von Dorpat u. Umgebung", 1860) ning esimese Kalevipoja-aineliste maalide autorina (6 akvarelli ja 2 õlimaali). 1852.aastal tuli Schlaterile tunnustus Peterburi Kunstide Akadeemia poolt, mis andis talle vabakunstniku astme. Seetõttu, müünud 1857. a oma litograafiatöökoja ja jätkanud ainult fotograafina, kasutas Schlater edaspidi oma tööde allkirjastamisel tiitlit "Akademischer Künstler". Kui litograafina olid olnud tema objektideks linna- ja maastikuvaated, siis fotograafina eelistas ta inimest. Ligi seitsmekümnest EKLA fotokogus olevast väikeseformaadilisest (6×9 cm) portreepildist, mis kannavad signeeringut "F. Schlater. Akad. Künstler. Dorpat.", on enam kui pooled Tartu Ülikooli tolleaegsetest professoritest: E.Bergmann, Fr.Bidder, A.Fr.Christiani, G.Flor, A. v. Oettingen, G. v. Oettingen, E.Reissner, C.Chr. Rummel, L.Stieda, A.Vogel jt. Teiste elualade esindajatest on Schlateri poolt pildistatud pastor ja "Kalevipoja" tõlkija Carl Reinthal, Põlva pastor Johann Georg Schwarts, Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert Hugo Willigerode, Tartu Ülikooli kuraator Alexander Keyserling, Õpetatud Eesti Seltsi esimees ja "Inlandi" toimetaja Theodor Heinrich Beise, Tartu Tütarlastekooli õpetaja Ferdinand Biedermann, Peterburi arst Ernst Bidder, piiskop Ferdinand Walter jt. Ainsal väikesemõõdulisel grupipildil on Toikvere mõisaomaniku abikaasa Helene Paul oma kolme tütrega. Portreteeritavad on enamasti pandud nn kolmveerand-asendisse, otsevaateid ei ole kasutatud. Kõik fotod on tugevatel papp-alustel, pruunides toonides, selgete kontuuridega.

G. Fr.Schlateri 1860-ndate aastate väärtuslikku pildimaterjali, ühtlasi kui Eesti vanimaid paberfotosid, täiendavad samaväärselt Louis Höflingeri tööd. Viimane oli saanud ostu teel 1857. aastal Schlateri litograafiatöökoja uueks omanikuks. Alustanud samuti litograafina ("Album von Dorpat u. Umgebungen", 1860), huvitus ta kiiresti ka fotokunstist ning tema töödes jääb äratuntavaks foto- ja litograafia tihe seos. L.Höflingeri kümnekonna väga ilmeka portreefoto hulgas on tõenäoliselt vanim umbes 1860. aastast pärinev pilt Tartu Ülikooli käskjalast. Tolle aja teiste tavapäraste ateljeevõtete kõrval jääb see kahtlemata eredamana meelde täisfiguur lihtsakoelisest, säärsaabaste ja pika mantliga käsku täitvast ametnikust, kogukas raamat kaenla all hoogsal sammul astumas. Seega on autor osanud lihtsa võttega pildi huvitavamaks ja köitvamaks muuta. Hiljem on ta oma tööde ilmestamiseks kasutusele võtnud ka suuri dekoratiivseid tagapõhju. 

L.Höflingeri poolt portreteeritute seas on pastor Schwarts, apteeker Fr.Beckmann, muusikategelane Fr.Brenner, advokaat H.Jürgenson, Tartu Ülikooli professorid M.Engelhardt, F.Hörschelmann jt. Katsetanud on ta ka nn mosaiikpildiga, millel on viisteist Tartu õpetajat. Höflingeri töödest enim huvipakkuvaimaks on aga jäänud 1952. aastal Õpetatud Eesti Seltsi pildikogu hulgas Eesti Kultuuriloolisele Arhiivile üle antud kaheksa fotot Tartu kooli- ja üliõpilastest umbes 1870. aastal. Suurte maalitud foonide taustal on siin püütud näidata ka tolleaegse tudengielu lõbusamat poolt üliõpilasnoormehed kord veini-, kord õllelaua taga klaase ja kannusid kokku löömas või siis tudengimütsidega poseerimas. Siit selgub, kuivõrd avaramaid kompositsioonivõimalusi pakkusid grupivõtted ja kuivõrd hoolikalt need ka läbi mõeldi. L. Höflingeri ligi kahe aastakümne töödest on EKLA s hoiul väga väike, kuid vaieldamatult hinnatav osa. 1876. aastal müüs ta oma ettevõtte Laakmannile ja lõpetas oma fotoalase tegevuse.

Ehkki on andmeid, et juba 1854. aastal oli Tartus oma alalise fotoateljee asutanud Tallinnast tulnud farmatseut Ernst Ignatius, jäi ta Schlateri ja Höflingeri tegevuse kõrval varju. Viimaste poolt pandi alus ja tagati fotograafia areng eelkõige Tartus. Tänu nende tööle kindlustas foto endale ajaloolise dokumendi positsiooni. Kunagisest imest oli saamas igapäevane, harjumuspärane toiming. Pildistamine muutus ajapikku kõigile kättesaadavaks, fotograafe hakati kutsuma kõikvõimalikele sündmustele pulmadesse, matustele, talgutele, ristsetele. Foto populaarsuse kasvule aitas mõjusalt kaasa ka sagedane reklaam ajakirjanduses.

1857. aastal samuti litograafina Tartus alustanud Carl Schulzist sai tema pikaajalise tegevuse jooksul üks produktiivseim, tuntuim ja nõutavaim piltnik. Kuulutus "Eesti Postimehes" nr 28, 12. juunil 1867. a pühendab rohkesti ruumi nii fotokunstile kui selle kõrval ka C. Schulzi reklaamimisele: "Päevapildid ei ole meie päevil mitte tundmata asjad, nagu nüüd nii mitu asja enam tundmata ei ole, millest meie vanemad poolsada aastat tagasi veel uneski ei teadnud. Tahtis end vanemal ajal keegi maalida lasta ja oma kuju järeltulejatele mälestuseks jätta, siis pidi temal hea rahakukkur olema /---/ vaesemad ja alamad inimesed võisid oma nägu veeämbris näha seniks, kuni ise seal ees seisid. Kuid nüüd on lugu sellega koguni teine. Päike teeb pildi valmis, ja seda silmapilkselt, mis nii su enda nägu on, kui Jumal Sind loonud. /---/ Siin Tartus näeme väga sagedasti pilditegija Karl Schulzi juures maalt inimesi olevat, kes ennast nõnda odava hinna eest maalida lasevad. Schulz elab Schrammi majas, mis Rüütli ja Küütri uulitsa nurga peal seisab Staabimaja nurga vastas, kus iga talve nekruted vastu võetakse. Tema juures said ka need suured päevapildid tehtud mis hiljuti praost Willigerode 25-aasta ametipühal mälestuseks anti. Pildid tehakse seal ilusasti ja odavalt."

Carl Schulzi üle poole sajandi väldanud töö tulemusena kuuluvad tema pärandisse nii portree- ja grupipildid kui ka linna ja maastikuvaated. EKLA fotokogu on saanud tema töödest täiendust ligikaudu kahesaja viiekümne foto võrra. Ehkki suures osas dateerimata, jääb oletatavasti enamus möödunud sajandisse. Ligikaudu pooled neist on üksikisikute fotod, millede hulgas seesuguseid avalikkusele tuntud nimesid nagu Paula Brehm, Anna Haava, Miina Härma, Oskar Kallas, Heinrich Koppel, Marie Koppel, Aino Tamm, Paul Willigerode, Gustav Wulff-Õis jt. C.Schulzi klientuur oli üsna kirev. Tema teeneid kasutasid inimesed nii maalt kui linnast ja erinevatelt elualadelt. Nõnda on siin esindatud õpetaja, professor, arst, apteeker, advokaat, pastor, kingsepp, postiametnik, põllu- ja taluperemees. Erinevalt Schlaterist, kes kasutas standardseid võtteid, on Schulzi poolt portreteeritud inimesed väga ilmekates poosides. Maalitud taust-dekoratsioone küll esineb, kuid sagedamini asendavad neid mingid konkreetsed esemed (laud, tool, raamat), mis fotot oluliselt täiendavad. Lisaks tavapärastele rinnaportreedele on ta pildistanud ka pool-, kolmveerand- ja täisfiguure. Erinevusi on formaadis ja värvitoonides (pruunid, mustad, mustjaspruunid), kasutanud on ka ovaalset raamistust. Oma ülesehituselt lausa säravateks võib aga pidada C.Schulzi väikesearvulisi grupipilte: Elisabeth Luiga poja ja tütrega, Salme Hermann ja Paula Brehm, Jaan Jõgever koos rahvakoolide inspektoritega. Volmaris, vabas looduses on ta 1869. aastal pildistanud gruppi baltisaksa tegelasi. Kõnekateks näideteks foto tähtsusest kultuuriajaloos on C.Schulzi suureformaadilised grupipildid (koos alusega umbes 48 x 64 cm), milledest möödunud sajandisse kuuluvad: üliõpilaskorporatsioonid "Estonia" 1871. a ja selle koosseis koos Fr.R.Kreutzwaldiga (daatumita) ning "Livonia" 50. aastapäev 1872 ja 75.aastapäev 1897; Treffneri gümnaasiumi õpetajaid ja õpilasi 1890/91. õppeaastast, kus õpilaste keskel hoiab lippu hilisem piiskop Jakob Kukk; tuletõrjujate kokkutulek Riias arvatavasti 1879. a. Seesuguste suurte grupivõtete puhul väärib imetlust autori oskus sobitada meisterlikult kaadrisse sadakond inimest, säilitades seejuures pildi teravuse.

Rohkesti leidmisrõõmu pakuvad C.Schulzi sajandivanused fotod Tartust, millede arv EKLA pildikogus ulatub üle neljakümne. Vaatamata sõdade hävitustööle on tolleaegsetest tänavapiltidest jäänud tänaseks palju äratuntavat. Oma ilmakuse, täpsuse ja konkreetsusega ning autori poolt oskuslikult valitud vaatenurgaga, mis viitab heale perspektiivitunnetusele, mõjuvad need pildid äärmiselt vahetult, tuues vaataja ette selle ajastu olud ja inimesed. Väärtust lisab ka korrektne tehniline teostus. Kaksteist fotot on C.Schulz koondanud väikesesse albumisse pealkirjaga "Dorpat", mis on aja jooksul mõnevõrra tuhmunud. Heas seisukorras on ülejäänud pildid tugevatel alustel, pruunikates toonides, korralikus vormistuses. Esindatud on sellised Tartule iseloomulikud hooned ja paigad nagu Ülikool ja Ülikooli raamatukogu, Kivisild ja Inglisild, Toome varemed, Botaanikaaed, Barclay plats, Maarja kirik; tänavatest Rüütli, Lai, Jakobi, Pepleri, Karlova, Uueturu. Kuigi 19. sajandi lõpul oli Tartus avatud juba päris palju fotoärisid, jäi C.Schulz endistviisi autoriteetseks ja arvestatavaks fotograafiks. Veel käesoleva sajandi esimestel aastakümnetel oli Tartus tegev temanimeline ateljee, seda arvatavasti pärijate omandina.

Esimese kutselise piltniku Carl Friedrich Wilhelm Borchardti kõrval on Eesti fotograafia ajaloost teada veel kaks samanimelist meest, nimelt Robert Borchardt ja Carl Amandus Borchardt. Teadaolevalt olid kaks viimast vennad, kelledele esimene oli vaid nimekaim. Robert Borchardt töötas Tartus dagerrotüpistina 1853.-1855. a ja asus pärast seda koos vennaga elama Riiga. Lisaks eelpoolmainitud dagerrotüübile on EKLA pildikogus temalt kuus Riias valmistatud paberfotot: 1864. aastast pärinev portreepilt Kuramaa pastorist Johann Heinrich Kawallist, dateerimata foto dr. Hermann Hessest, grupivõte 1881. a Riias toimunud Baltimaade suurpõllumeeste kongressist osavõtjatest ning kolm tundmatut fotot. Carl Amandus Borchardt pöördus Riiast tagasi 1858. aastal ja astus avalikkuse ette 1861. aastal Tallinnas. Selleks ajaks oli fotograafide seas tekkinud juba mõningane konkurents ning edu saavutamiseks tuli sellesse valdkonda pürgijatel tõsiselt pingutada. Määravaks said töö hind ja kvaliteet, ateljee asukoht, oskuslik reklaam. Carl Amandus Borchardt

alustas teenistust üsna enesekindlana. Tema ateljee sai hästikõlava nime "Charles Borchardt" ning ühe foto hinnaks kuulutas ta julgelt kahest rublast kuni viiekümne rublani hõbedas. Seesugune hinnavahe võis olla tingitud ka tema kõrgest enesehinnangust, mis lubas arvestada jõukama tarbijaskonnaga. Ch.Borchardti signeeringut kandvast mõnekümnest fotost EKLA-s on ülekaalus portreed pastoritest, näiteks Rakverest G.M.Paucker ja L.W.Pallon, Keilast C.G.Fick ja M.W.Fick, Iisakust A.K.Intelmann, Jõhvist H.T.W.Christoph, Kuusalust E.Ahrens, Väike-Maarjast C.F.L.Fankhänel jt. Kaksikportreed on Aleksis Kreutzwaldist koos Sophia v. Huseniga kas 1871. või 1872. aastal ning Johann Kunderist Teofile Freiberg-Kunderiga. Kui esimene neist on säilitanud oma esialgse kvaliteedi, siis viimane on saanud tugevasti kahjustada. Charles Borchardt tööd lubavad pidada teda uute võimaluste otsijaks nii kunstilise kui tehnilise poole pealt, millele viitavad erinevused fotografeeritute pooside valikul ning piltide vormistuses. Seletatav on see ilmselt ka püüdega olla kursis ja pidada sammu kogu maailma fotograafia arenguga.

Charles Borchardti kaasaegsetest jäid pealinna tihedas konkurentsis püsima vähesed. 1860. algusaastail fotograafiasse tulnutest on G.Dietz, H.Ellrich ja C.Schmidt ainsad, kellelt EKLA

fotokogus on üksikuid pilte. Kaks väga hästi säilinud, korrektse teostusega fotot on G.Dietzilt: umbes 1870. aastast kooli lõpetamise puhul Sophia v. Husenist (hilisem Aleksis Kreutzwaldi abikaasa) ja ajavahemikul 1864-1876 Kadrinas pastoriks olnud Fr.W.Treuerist. H.Ellrichi allkirja kannavad kuus fotot. Kaks portreevõtet on J.Köleri albumis Catherine Gernet 1863. a ja Rudolf Gernet ning neli pilti pastoritest - Türi pastor V.E.Grohmann, Karuse pastor Fr.W.A.Hasselblatt, Paide pastor C.G.Hammerbeck ja Tallinna Oleviste kiriku pastor O.C.H.Girgensohn. C.Schmidti teenust on nähtavasti mõnevõrra kasutanud Rosenthalide ja Mohrfeldtide perekonnaliikmed ning samuti mõned pastorid, kokku on temalt kuusteist pilti. Isegi nende väheste fotode põhjal võib öelda, et ka need kolm piltnikku olid vastavalt aja nõuetele katsetajad ja otsijad, suutmaks pakkuda tellijaile erinevaid kujunduslikke võimalusi.

1864. aastal alustas Tartus L.Höflingeri juures fotokunsti õpinguid Reinhold Sachker. Viie aasta möödudes asus ta iseseisvale tööle, avades 30. märtsil 1869. a oma pilditöökoja ja olles seejuures selle elukutse esindajate hulgas esimeseks eestlaseks. Kõikidest 19. sajandi piltnikest on R.Sachkeri panus eesti kultuuriloosse nii arvult kui sisult suurim. Tema sihikindlusele oma ametis viitab fakt, et ta polnud mitte ateljees kliente ootav piltnik, vaid aktiivselt tegutsev fotoreporter. Visuaalsed jäädvustused rahvusliku ärkamisaja kultuurisündmustest ja -tegelastest on sündinud tänu tema järjekindlusele ja missioonitunnetusele.

Eesti Kultuuriloolises Arhiivis ulatub R.Sachkeri tööde arv üle neljasaja. Neist 235 on klaasnegatiivid (fotokoopiad on valmistanud E.Selleke) ja kuuluvad temanimelisse kogusse. Rohkem kui kakssada originaalfotot on saadud aja jooksul erinevatest allikatest, sealhulgas K.E.Söödi, M.J.Eiseni, M.Härma, K.A.Hermanni, M.Mitti, A.Kitzbergi, A.Schulzenbergi, J.Kurriku ja "Vanemuise" materjalidega. R.Sachkeri poolt pildistatute nimekirjas on peaaegu kõik tolleaegsed nimekad kultuuritegelased: A.Adamson, E.Ahrens, E.Aun-Raup, J.Bergmann, M.J.Eisen, A.Grenzstein, A.Haava, K.A.Hermann, J.Hurt, M.Härma, C.R.Jakobson, J.V.Jannsen, L.Koidula, Fr.R.Kreutzwald, J.Köler, V.Reiman, A.Rennit, A.Saal, K.E.Sööt, H.Treffner, M.Veske, E.Vilde jt. Neist piltidest enamikul on kujunduslik sarnasus, valmistatud visiitfotodena, pruunikates toonides ja ovaalses raamistuses. Ka R.Sachker on kasutanud suuri maalitud tagaseinu ja mitmeid lisaelemente, mis lisaks pildi ajaloolisusele selle veel väga pilkupüüdvaks on muutnud. Taoliste hulgas on fotod Treffneri gümnaasiumi esimestest õpetajatest (Kurrik, Jõgever, Grenzstein, Ohmann), K.E.Söödist oma ristiisa Karl Fischeriga 1890. a, Jaan Söödi (K.E.Söödi isa) perekonnast, Jakob Hurda lastest koos vanaemaga 1880. a, Aino Tamme vanematest, Holstre pasunakoorist 1879. a, Neeruti laulukoori liikmetest 1894. a, Neeruti rahvast J.Hurti ärasaatmisel Otepäält 1880. a, Tartu-Maarja kihelkonna koolmeistritest ja kiriku vöörmündritest.

Alates 1872. aastast oli R.Sachker tegev "Vanemuise" teatris. Alustanud näitlejana, sai temast peagi näitejuht A.Wiera eelkäijana kuni 1878. aastani. Tema näol oli tegemist kindlakäelise juhiga, kes ainelises kitsikuses olevat teatrit suutis kuue aasta kestel tegevuses hoida. Tänu R. Sachkerile on EKLA s terve rida "Vanemuisega" seotud pilte: "Vanemuise" meeste-lauluseltsi esimestest asutajatest ja asukohast 1865. a (mosaiikpildina, valmistatud tõenäoliselt hiljem), esimesest teatrimajast Tartus Aleksandri tn 57, "Vanemuise" asukohast Jaani ja Laia tänava nurgal 1866-1867 ning Jaama tänaval 1869-1903, teatri suvisest näitelavast Jaama tänava aias 1887. a, "Vanemuise" majast asukohaga Suurturg 15 peale põlemist, uuele teatrimajale Aia tänaval nurgakivi panekust 1905. a, teatri ehitustöödest ja valmis teatrihoonest. Fotodokumendid on olemas ka R.Sachkeri algatusel alates 1883. aastast korraldatud igasuvistest lõikuskuu rahvapidudest, samuti mitmetest "Vanemuise" eestseisuse liikmetest 1872. a, nende seas R.Sachkerist endastki. Tähelepanuta pole jäänud ka laulupeod, pilte leidub IV laulupeo peaproovist, rongkäigust ja peost Eesti Kirjameeste Seltsi aias 15.-17. juunil 1891. a ning V laulupeo rongkäigust 1894. a.

Et R.Sachker eesti rahva hulgas tunnustust oli leidnud, kinnitab tema 25. tööaasta täitumise puhul kirjutis "Postimehes" 17. märtsil 1894. a: "Sachker on täiesti Eesti rahva liige ja sõber, on oma pikal ametiajal ikka ning alati kõigest rahvatööst osa võtnud, on ka esimene Eesti päevapiltnik, kes oma asutust juba 25 aastat on jõudnud elus hoida." Muuhulgas öeldakse samas: "Ka nimi "päevapilt", mis nüüd terve rahva suus, on Sachkeri sünnitatud".

Nn "päevapildistamine" tõmbas magnetina ligi erinevate elukutsetega inimesi. Üheks selliseks oli Jakob Jobso, kes juba 1867. aastal oli loobunud kooliõpetaja ametist. Tema tõsisem fotoharrastus sai alguse siiski hiljem, mistõttu esimese eesti soost piltniku tiitel jäi endistviisi R.Sachkerile. Tegutsenud mõnda aega tõlkekirjanikuna, tõid talle kuulsust neli saksa keelest "maakeelde" tõlgitud haledasisulist ja õpetlikku laadi jutustust, mis ühtlasi olid teesillutajateks maarahva keskele rändpiltnikuna. Paratamatult oli selles ametis kokkupuuteid ka "sakstega", seepärast pidas J.Jobso paremaks võtta perekonnanimeks Livenstroem (ka Livenström). Pärast ringirändamisi jäid tema pikemateks peatuspaikadeks Valmiera, Viljandi ja lõpuks Paide.

EKLA-s on J.Livenstroemi töödest hoiul umbes 60 kultuuriloolist fotot, nende hulgas: Lilli Suburgi, hiljem Anna Wiegandt - Lammase eratütarlastekooli õpetajaid ja õpilasi 1885. ja 1895. a ning dateerimata fotol sama kooli kasvandikke oma koolimaja ees; Kolga-Jaani kooliõpetajaid möödunud sajandi viimasel kümnendil koos Villem Reimaniga, kes alates 1890. aastast oli seal kohalikuks pastoriks; Fr.Kuhlbars, G.Blumberg ja N.Bogajevski 1889.a (tagaküljel Fr.Kuhlbarsi pühendus K.A.Hermannile 1891.a); Aino Tamm noorena koos õdede ja vennaga; põllumees, seltskonna- ja majandustegelane Jaan Tamman perekonnaga 1880ndatel aastatel; üksikportreed Aino Tammest, Andres Rennitist, Mihkel Kampmaast, Mats Tõnissonist, Pauline Brunbergist jt. J.Livenstroemist kui innukast pastorite portreteerijast annavad tunnistust üle saja selle ameti esindaja portreepildi (osad neist kopeeritud teiste autorite joonistest, litodest, siluettvõtetest). Välisvaadetest kannavad tema allkirja fotod Põltsamaa lossist ja Paide lossi varemetest. J.Livenstroemi tööde tehnilise poole pealt torkab silma asjaolu, et puudub seesugune teravus ja kontrastsus nagu oli ehk C.Schulzi töödel. Korrektsus vormistuses oli seevastu üks olulisemaid komponente. Kõik fotod on tugevatel alustel, pruunides toonides ning varustatud autori allkirja ning kohanimega. Nii on need vastavalt kas Volmar (Valmiera), Fellin (Viljandi) või Weissenstein (Paide). Sageli on ka fotode tagaküljel kaunistused või lisatud sinna näiteks järgmise sisuga tekst: "Valmistanud J.Livenstroemi Pildikoda Viljandis 1886. Järele trükkimised ehk järele kujutamised sellest pildist on ära keeldud." J.Livenstroemi töö fotograafina oli kultuuriloo seisukohalt igati tähelepandav. Arvestada tuleks kindlasti sedagi, et suur osa J.Livenstroemi klaasnegatiividest, tema tööde paremik, müüdi pärijate omandina koos autoriõigusega 1910. a tegutsema hakanud fotoärile "Vennad Parikased".

Eesti fotograafia oli 1880-ndateks aastateks saavutanud üsna kõrge ja arvestatava taseme, ridamisi avasid ateljeid üha uued kutselised piltnikud. EKLA kogude põhjal neil aastail alustanutest väärivad lähemat tutvustust Tallinna fotograafid B.Lais ja P.Schmidt ning Tartust Ch.Treyer.

Bernhard Lais alustas 1882. aastal. Fotoäri avamisele oli ajakirjanduses eelnenud julge reklaam ning järgnenud põhjalik

ülevaade pilditöökoja interjöörist. Et tegemist oli tõepoolest omal alal võimeka inimesega, tõendavad faktid nagu näiteks see, et ta oli esimene, kes suutis teha momentvõtteid liikuvatest objektidest ning katsetas ka väga suureformaadiliste (kõrgusega kuni 1 m) fotode valmistamisega. Rahvusvaheline tunnustus, mis oli ühtlasi tunnustus kogu Eesti ias korraldatud näitustelt, kus B.Laisile omistati kunstiliste fotode eest esimene auhind. Sealt saadud aumärgi kujutise võttis ta hiljem kasutusele fotode tagaküljel ning samuti omanimelisel kirjapaberil, rakendades seda kui üht reklaamvõtet. B.Laisi tööd on igati korrektsed, silma torkab eriline rõhuasetus vormistusele. Ühe võimalusena pildi välisilme muutmisel kasutas ta kuldäärega raamistust, seda vastavalt tellija soovile, kuna töö hind seetõttu kallines. Hinnasoodustus kehtis aga hulgitellimustele, seda kinnitab katke B.Laisi kirjast A.Suurkasele 28. oktoobril 1895. a: "1 tossin nende piltisid ma saan Teile rehkendama 3 Rbl. 50 Kop. ja ˜ tossin 1 Rbl. 75 Kop. kui 100 viisi ilma kuld ärega tulleb 100 15 Rbl. kullase ärega 20 Rbl." (KM EKLA f 124 m 3, lk 12). B.Laisi paarikümne foto hulgas EKLA-s on rida pastoreid (J.C.Bergwitz, Fr.W.Ederberg, H.Girgensohn, Chr.O. v. Hörschelmann, C.E.Malm, E.P.H.Paucker jt), üksikuid portreepilte V. Rosenthali albumis, M.J.Eiseni kogus ja mujal. Ajalooliseks dokumendiks on suur grupipilt Albu valla rahvast tolleaegse Albu mõisahärra Otto von Lilienfeldti poolt korraldatud peol tähistamaks tema 25. mõisaomanikuks olemise aastapäeva 2. septembril 1886. a.

Visiitkaartide ja kabinetpiltide valmistajana reklaamis ennast Paul Schmidt, kes avas 1884. a päevapilditöökoja, mille täpsem asukoht oli ära märgitud tema fotode tagaküljel: "Paul Schmidt. Langstrasse. Haus Behrens in Reval." EKLA-s leidub tema töid vähe, vaid kümmekond portreepilti, nende hulgas J.H.Vahtrik 1882. a M.Lipp, A.Weizenberg, Julie Brunberg (E.Bornhöhe õde). Mõnevõrra rohkem on kultuuriloolist pildimaterjali Ch. Treyerilt, fotoäri omanikult alates 1885. aastast asukohaga Tartus Kivi tänaval. Koos Anna Haava pärandiga on EKLA fotokogusse laekunud kümme tema

allkirjaga tööd, need on pildid luuletajast endast, tema emast, vennast ja sugulastest. Ligi kahekümne ülejäänu hulgast olgu olulisematena nimetatud K.A.Hermanni pereliikmeid, L. Koidula õepoeg Elmar Rosenthali J. Hurda poeg Max Hurtüliõpilasena, Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert H.Willigerodet Möödunud sajandi lõpukümnendist pärinevad Ch.Treyerilt ka pildid Treffneri gümnaasiumi õpilastest ja Võnnu koolmeistritest.

Nagu teada, oli juba R.Sachker enne tööle asumist õpilaseks L.Höflingeri juures. Niisugune järjepidevus, kus oma teadmisi ja oskusi noorematele edasi antakse, jäi ka fotograafias kestma. Jakob Livenstroemi juurest said tema Valmiera perioodil ametialast õpetust vennad Kristinid. Olid siin põhjuseks sugulussidemed või siis teisalt vendade edukus, aga 1884. aastal, J.Livenstroemi lahkumisel Viljandisse, jäi viimase ettevõte Kristinite käsutusse. Ent paremate võimaluste otsinguil likvideeriti see ateljee üsna pea. Hans Kristin siirdus Peterburi ning Jaan Kristini Tartusse. Ühisateljee avati taas 1890. aastal ja seda Tallinnas Kaarli kiriku vastas ning vend Hansu nime all. Kolm aastat töötati koos, kuni Jaan Kristin asus ametisse Narva ja hiljem Narva Jõesuusse. Vennad Kristinid on kasutanud oma tööde allkirjastamisel nii kumbki oma nime kui ka ühiseid paspartuusid saksa või prantsusekeelse tekstiga, vastavalt "Gebr. Christin" või "Freres Christins" (lühendatult "Frs.Christins"). Kuigi töötati teineteisest lahus, loodeti ilmselt konkurentide kõrval sel kombel endale rohkem tähelepanu tõmmata. Ehkki teadaolevalt oli Kristinite omanduses Tallinnas üheaegselt kolm fotoateljeed, oli pealinnas paikselt tegutsejaks vaid vend Hans Kristin. Suuremaid teeneid omavaks peetakse seevastu vend Jaani. Nimelt oli tema oma töös rohkem liikuvam, mille tulemusena valmis seeria Eesti vaadetega postkaarte. EKLA pildikogus kannavad Kristinite erinevaid signeeringuid sadakond pilti. Mõnikümmend nende hulgas on linnavaated, peamiselt Tallinnast ja Tartust, mis võivad aga kuuluda ka käesoleva sajandi algusaastatesse. Paarkümmend portreefotot on pastoritest, tuntumatest kultuuritegelastest on E.Bornhöhe, Chr.Rutoffi, A.Tamme, K.Türnpu fotod. Neist viimane on ka koos K.A.Hermanni ja J.Kappeliga kui VI üldlaulupeo juhid pildistatud selle peo toimumise päevil 8.-10. juunil 1896. Järgmisest, 1897. aastast pärineb foto Paistu kihelkonnakooli õpilastest koos Fr. Saebelmanni ja P. Ruubeliga. Kristinite fotode välisilme on köitvam nende tööde puhul, kus on kasutatud ühiseid paspartuusid, mis olid eelnevalt põhjalikult ette valmistatud. Seevastu Jaan Kristini Narva perioodi töödel seesugune rõhuasetus vormistusele puudub, keskendatud on rohkem sisulisele küljele ning fotod on ühetaolises postkaardiformaadis.

Kristinite ateljeedes said omakorda õpetust ja erialaseid kogemusi paljud tulevased fotograafid, nende hulgas ühena ka endine Harju Jaani vallakooli õpetaja ja vallakirjutaja Heinrich Tiidermann. Väga edasipüüdliku ning järjekindlana saavutas ta kiiresti edu ning oli seejärel ise mitmete päevapiltnike koolitajaks. Nõudlikkus enese suhtes ei lubanud tal aga koheselt konkureerida pealinna arvukate ametikaaslastega, seetõttu alustas ta 1898. a Tallinna lähistel Peningil, tutvustades end erapäevapiltnikuna. Kahe aasta möödudes oli tema asupaigaks juba üks Kristinite ateljeedest Tallinnas.

H.Tiidermanni nimi seostub eelkõige etnograafiliste fotode loojana ning esimese eestikeelse fotokäsiraamatu autorina.

Tema väheste piltide seast EKLA fotokogus olgu ära märgitud prosaist ja ajakirjanik Jakob Mändmets, A.H.Tammsaare vend August Hansen, raamatukaupmees ja kirjastaja August Busch, põllumees Hans Liiv Järvamaalt, Tallinna Pühavaimu kiriku sisevaade. H.Tiidermanni fotode tagaküljed on varustatud ateljee omaniku nime ja täpse aadressiga, seda rohkete kaunistuste keskel, mida võib pidada oma töösse korrektse suhtumise märgiks.

19. sajandi lõpukümnendil avasid üksteise järel fotoärisid ja täiendasid arvukate päevapilditöökodade ridu Tartus M.Fiala (1891), F.Dannenberg (1892), W.Staden (1894) ja Th.John (1896) ning Tallinnas C.E.Meyer (1892), G.A.Schreiberg (1893) ja M.Meixner (1897). EKLA fotokogu põhjal kokkuvõtteid tehes on neist produktiivseimad olnud tartlased W.Staden ja Th.John. Loomulikult jääb aga ülekaalukas osa nende töödest uue sajandi algusesse, enamasti esimese maailmasõja-eelsesse perioodi. Lühike ülevaade nende eelnenud sajandilõpu töödest oleks järgmine. M.Fiala - üks foto Puhja köstri Rudolf Peerna vanematest. F.Dannenberg - umbes kolmkümmend tööd, sealhulgas Otto Grossschmidti kogus kümme portreefotot: O.Grossschmidt, tema abikaasa, Eesti Panga direktor K.Kaarna, õpetajad J.Juuno ja J.Kits, kaksikportree R. ja J.Bernakoffist jt. Teistest kogudest väärivad äramärkimist pildid Tartu Linna arhivaarist A.Hasselblattist (raamitud, klaasi all), Türi pastorist R.Landesenist, usuteaduse professorist A.K. v. Oettingenist, muusikategelasest L.Neumannist, L.Suburgi kooli õpilasest A.Suitsust, dr E.Jannsenist perekonnaga, kirjanik H.Raudsepa vanavanematest, emast ja onust, M.Kurs-Oleskist kaaslastega kooli lõpetamisel 1898.a jt. W.Staden saavutas oma ametikaaslaste hulgas kiiresti kindla positsiooni. Ligi sajast pildist on täpselt dateerituid üsna vähe, kuid oletatavasti kuuluvad neist möödunud sajandisse ehk paarkümmend. Üksikportreedest on nende hulgas A.Haava, K.A.Hermann, A.Läte, L.Olesk ning gruppidest Tartu Ülikooli üliõpilasi 19. sajandi lõpul, H.Treffneri gümnaasiumi õpilasi A.Lüüsiga, vallakirjutajad Ch.Kallas, J.Must ja P.Fuchs 1898. a, Tartu tuletõrjujaid umbes 1900. a. Th.John andis 1896. a ajakirjanduse vahendusel endast teada järgmiselt: "Th.Johni päevapildiäri Tartus, Aleksandri uul. nr. 10 uuesti ehitatud ja nüüdse aja tarvitusi mööda klaas majaga, kõige paremate masinatega ja muude tööriistadega täiendatud, soovitab üksikute kui ka seltskonnapäevapiltide valmistamist kõigis suuruses." (Postimees, 16.03.1896). Rohkem kui kakssada fotot Th.Johnilt on muuseumi tulnud M.J.Eiseni, K.A.Hermanni, J.Köleri, A.Lüüsi jt materjalidega. Mitmeid pilte leidub A.Kitzbergi, J.Kurriku, L.Neumanni ja H.Rosenthali albumites. Enne sajandivahetust valmistatud pilte on neist aga vähene hulk.

C. E.Meyer on ennast teostanud eduka pastorite portreteerijana, millest annavad tunnistust umbes nelikümmend Põhja ja

Lääne Eesti ning peaaegu kõikide Tallinna kirikute sajandilõpu pastorite pildid. Lisaks neile on temalt üksikuid fotosid V. ja H.Rosenthalide ning A.Mohrfeldt-Mäevälja albumites. G.A.Schreibergilt on vaid kaks Tallinnas tehtud pilti Karl Brauer (Jaan Tatika algkuju E.Bornhöhe "Kuulsuse narridest") ja tema abikaasa. Üheksa fotot K.A.Hermanni pildikogus on tema poolt valmistatud Peterburis. M.Meixner nelja foto seas on haruldane ülesvõte Marie Underist koolipäevil, arvatavalt Karl Hacker tundmatu mehega ja kaks fotot Toomas Gutmannist.

Tallinn ja Tartu olid linnad, mis tookordsetele fotograafidele pakkusid paremaid teenimisvõimalusi ja igati soodsamaid tingimusi. Ometi ei jäänud selle ameti esindajatest ilma ka väikelinnad, kuhu jäid püsima vähemnõudlikumad, kes polnud huvitatud enese proovilepanekust tugevas konkurentsis. Nõnda kujunesid mitmetel maakohtadel teatud "oma" pilditegijad, kelle nimi jäi seotuks selle paiga ajalooga. Kultuuriloosse on jäädvustanud oma töid Kuressaarest Aleksander Grünbladt, Pärnust Paul Lanz ja Viljandist Jaan Riet.

1881. a oma ateljee avamisloa saanud A. Grünbladt on pildistanud 1880ndatel aastatel Kuressaare gümnaasiumi õpetajaid. EKLA sse on need tulnud koos Oskar Kallase materjalidega, kes oli neil aastail seal õpilaseks. Sellest ajast, täpsemalt 1885. aastast, on ka ajalooline fotojäädvustus noorest Oskar Kallasest koos baltisakslase Wittrocki ja lätlase Vihtolsiga. P. Lanz ja Pärnu on eelkõige seostatavad J. Vares Barbaruse gümnasisti-ajajärguga 1904-1910. Varasemad, arvatavasti 19.sajandi lõpuaastaist pärinevad nn visiitfotodena võetavad tolleaegsed traditsioonilised ateljeevõtted Mart ja Liisu Saalist (Andres Saali vanemad), Julie Suburgist abikaasa Mart Tampuga, kirjanik Elisabeth Aspest ja "Virmalise" toimetaja Jaan Reinvaldist. J.Riet alustas möödunud sajandi lõpuaastail ateljeefotograafina, pildistades erinevate elukutsetega inimesi. Väga isikupärased on tema varasemad perekonnafotod: Jaan Lõo vanemad, Andres Rennit abikaasa ja lastega. Teisalt on J.Riet tuntud kui Viljandi linna visuaalse ajaloo jäädvustaja, millest üksikuid näiteid on ka EKLA pildikogus.

Kõigi eelpoolnimetatud piltnike töid vaadeldud ajajärgul on Eesti Kultuuriloolises Arhiivis arvult kokku üle tuhande. Möödunud sajandisse jäävate fotode koguarv ulatub aga kahe tuhandeni. Siia

mahuvad ka väljaspool Eestit tegutsenud fotograafide tööd - Peterburist R.Beyerilt ja A.Jasvoinilt ning keisrikoja piltnikelt C.Bergamascolt, C.Bullalt, H.Denierilt ja S.Levitskilt; Helsingist D.Nyblinilt ja E. Sundströmilt, kelledelt on Krohnide perekonna pilte; Leipzigist Naumannilt, kahekümne portreepildi autorilt M. Veske albumis jt. Umbes kakssada on täpselt dateeritud, ent ilma fotograafi signeeringuta tööd ning ehk viissada, mis suure tõenäosusega kuuluvad küll möödunud sajandisse, jäävad nii autori kui täpse aja poolest määratlemata. Omaette väärtus on kindlasti sajandivanustel albumitel. Nüüdseks EKLA-s hoiul olevate fotoalbumite endisteks omanikeks on olnud K.A.Hermann, J.Hurt, J.Köler, A.Mohrfeldt-Mäevälja, H.Rosenthal, V.Rosenthal, K.E.Sööt ja M.Veske.

Fotograafia oli oma kujunemisaastail kuni 19. sajandi lõpuni, seega rohkem kui viiekümne aasta kestel, läbinud kiire ja eduka arengu. Esialgsest hämmastusest sai uudishimu, mis pilditegijates kasvas üle põnevuseks ja hasardiks. Foto köitis oma maagilisuse ja suutlikkusega, siin avanes võimalus ühendada huvi elukutsega. Fotograafia tõusuajal 1880. aastatel, mil pakkumine ületas nõudmise, sai alguse ka fotoamatörism. Erinevate fototarvete ja kemikaalide odavnemine ning lihtsustused aparatuurides põhjustasid selle harrastuse laienemise ka ettevõtlikematele lihtrahva hulgas. Nende teeneks on jäänud oma kodukandi ärksamate inimeste jäädvustamine ajalukku.

Tänaseks, mil fotograafia on saja viiekümne aasta jooksul läbi teinud erinevaid muutusi ning üle elanud mitmeid katsumusi, on alust tõdeda, et foto on jäänud truuks oma missioonitunnetusele, teadvustanud enesele, kuivõrd tähtis on säilitada midagigi kordumatust, hoidmaks sel kombel alal tagasiside minevikuga. Meie kohuseks jääb olla foto suhtes austav ja lugupidav.