Parteibürokraatiast, teatriuuendusest ja Irdist

PARTEIBÜROKRAATIAST, TEATRIUUENDUSEST JA IRDIST
Fondikorraldaja mõtteid ja väljakirjutus

Tiina Saluvere

 

Ajaloo pöördehetked toovad endaga tihtipeale kaasa hinnangute muutusi eelneval perioodil tehtule. Eriti puudutavad need ümberhindamised kultuurivaldkondi, kus ühe väljendusvahendina kasutatakse sõna ja mis seega on ideoloogiliste mõjutuste ees näiliselt kõige kaitsetumad. Paraku võib esialgne radikaalsus uute hinnangute andmisel ulatuda totaalse eituseni, mis sisuliselt oleks ju mineviku unustamine. Kuid kui pendel on ühest servast teise kõikunud, jääb ta peatuma keskel. Järgmise tõukeni.

Tundub, et praegune aeg võiks olla juba küps selleks, et rahuliku pilguga möödunud aastakümnetele tagasi vaadata, aastakümnetele, mil eesti kultuurist rääkides oli kombeks sõna eesti juures kasutada täiendit nõukogude.

Igasugust kultuurinähtust aitab paremini mõista ajastu kui metateksti tundmine, nõukogude perioodil loodu­tehtu puhul näib see olevat aga suisa möödapääsmatu. Liiatigi sisaldab see metatekst palju sellist, millest loomingus kui tekstis mingit märki ei pruugi leiduda, ilma milleta aga looming poleks sellisel kujul üldse sündida saanud. Ridade vahelt lugemine, mõistatuslikud alltekstid jms, mis tolle ajaga kaasas käis, võib inimesele, kes pole selles ühiskonnas elanud, tunduda paranoiline ja absurdne, suures osas kindlasti ka mõistmatu või vääritimõistetav. Ometi on see üks ajajärk meie kultuuriloos. Ja isegi siis, kui kõik tollal loodu kaalumisel kergeks osutuks, on midagi, mis talle ajaloo ees kaalu ja väärtuse tagab: rahvusidentiteedi hoidmine kultuuri järjepidevuse säilitamisega.

Teater, kus looming sünnib vaid siin ja praegu, on kõigist kunstidest kõige enam oma aja laps, sõltudes ümbritseva elu parematest ja halvematest päevadest. Näitlejal ja lavastajal puudub võimalus oma loomingut sahtlisse kirjutada ja paremaid aegu oodata. Küllap on teatriaja kiire kulg ja loomingu paratamatu kaduvus olnud paljudele teatriinimestele ajendiks memuaaride kirjutamisel, et mingi peegeldus nende elutööst jõuaks ka tulevaste põlvedeni. Vähe on neid, kellest kirjutatakse monograafiaid - ja ega seegi pole ju rohkem kui põgus peegeldus, subjektiivne pealegi. Usutavasti elab see, mis teatrikunstist järele jääb, osasaanute mälestustes ja legendides tõesemalt kui mistahes analüüsides ja kirjeldustes. Legende­müüte võib täiendada, täpsustada või ka kummutada faktide abil, kuid õigust nendele ei saa kelleltki ära võtta.

Järgnev on vaid põgus pilguheit tollesse paradokse täis aega, mil kultuurielu oli range suunamise ja kontrolliga kammitsetud ja mis vaatamata sellele oli eesti teatri ligi 130-aastase ajaloo üks põnevamaid perioode. 1960.-70.aastate murrang eesti teatrielus - teatriuuendus - oli nähtus, mis paljusid sulge haarama on sundinud. Noor reii ja teatriuuendus polnud siiski ainsad märksõnad, mis tolle perioodi teatrielu iseloomustavad. Selle ajajärgu tõusud ja mõõnad, võidud ja kaotused, nende tähendus ja koht eesti teatriloo üldises pildis alles ootavad analüüsi ja üldistust.

Eesti Kultuuriloolises Arhiivis asub Kaarel Irdi mahukas isikufond. Käesoleva kirjutise raames püütakse seal leiduvate materjalide põhjal kõnealusest perioodist seni kirjutatule­räägitule veidi lisa leida, aimata piire, milles tuli püsida, kui tehti teatrit reaalse sotsialismi tingimustes, ja vaadelda ka K.Irdi suhteid teatriuuendusega.

Fakt, et teatrid kui ideoloogiatööga tegelevad asutused olid sotsialismiajal partei- ja võimuorganite erilise tähelepanu ja kontrolli all, pole kellelegi uudiseks. Kui põhjalik see suunamine ja juhtimine täpselt oli, missugust võtete arsenali kasutati, seda teavad täpsemalt vaid need, kes ise tolle süsteemiga lähemalt kokku puutusid. Iga tolleaegse teatrijuhi paberite hulgas leidub kindlasti neid ajastule iseloomulikke otsuseid, suuniseid, käskkirju ja juhendeid, mille abil teatreid nö õigel kursil püüti hoida. Irdi fondis on taolisi pabereid sadu lehekülgi ja läbi aastakümnete, mistõttu neid koos lehitsedes tekib omalaadne kvantiteedi kvaliteediks ülemineku efekt, mis toob silme ette kunsti parteilise juhtimise süsteemi kogu oma jõulisuses ja absurdsuses.

Juhtnööride jagamine ja kontroll nende täitmise üle oli mitmeastmeline. Kõige kõrgemaks astmeks olid NSVL Kultuuriministeeriumi (ja ­ministri) käskkirjad, otsused, määrused, suunised. Neid pöördumisi iseloomustab stiil, mis oli omane ka NL riigijuhtide kõnedele - seal on palju suuri sõnu ja väga raskesti tabatav mõte. Reeglina algavad need tekstid pateetilis-ülistavalt: "Igaveses ja murdmatus leninlikus sõpruses on meie paljurahvuselise sotsialistliku riigi rahvad saavutanud majanduse, teaduse, kultuuri ja kunsti arengus enneolematu taseme. Õitsele on puhkenud vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik kultuur" (19:71 *). Edasi peatutakse pikalt varasematel saavutustel, mis reeglina on seotud nõukogulike tähtpäevade tähistamisega. Ja alles viimases kolmandikus jõutakse konkreetsete ülesannete ja juhtnöörideni, mis mõistagi antakse selleks, et sünniks taas uued saavutused, mille üle edaspidi oleks põhjust rõõmustada.

Teatavasti käis NL-s ajaarvestus viisaastakutes, lisaks sellele olid üliolulisteks tähisteks NLKP kongressid, oktoobrirevolutsiooni ja NL moodustamise aastapäevad, Lenini sünnipäevad jms, mida kõiki oli tarvis tähistada. Jääb mulje lausa permanentsest pidutsemisest. Kusjuures iga tähtpäevaga seoses oli ülesandeid­soovitusi-üritusi ikka rohkem kui üks. Olulisteks sündmusteks hakati valmistuma õige varakult. Nii näiteks on üleliidulise kunstinõukogu istung seoses valmistumisega SSOR-i 50.aastapäevaks peetud juba 1964 (seega 3 aastat varem).

Kui NL Kultuuriministeeriumi käskkirjade, otsuste, suuniste sõnastus on sõbralik-malbe (ikka see töökindel demagoogiline võte - apelleerimine vabale tahtele ja ühisele soovile!), siis järgmine aste kultuurielu juhtimise hierarhias kasutab keelt, mis on oma väljendustes märksa konkreetsem ja nõudlikum. Need on NSVL Kultuuriministeeriumi ja selle allasutuste kirjad. Siin seletatakse käskkirjades-suunistes leiduvat põhjalikumalt lahti, jagatakse täpsemaid ülesandeid ning nõutakse tagasisidet. Eriti groteskselt mõjuvad kirjad, kus on ridamisi koos mitmed ülesanded. Üks iseloomulik näide NSVL Kultuuriministeeriumi kirjast Irdile novembrist 1970:

"NSVL Kultuuriministeerium palub teatada:

1. Lenini 100. sünniaastapäevaga seoses võetud kohustustest.

2. Läbiviidud ja plaanis olevatest üritustest seoses NLKP KK juulipleenumi otsusega "Partei järjekordsed ülesanded põllumajanduse valdkonnas".

3. Lavastustest ja üritustest, mis on teatril planeeritud NLKP XXIV kongressi puhul" (18:15/17).

Nendele kirjadele tuli tingimata reageerida, vastasel korral järgnes range meeldetuletus. Nii näiteks on Irdile saadetud NL Kultuuriministeeriumi poolt 1978. a teistkordselt üleliidulise konkursi "Kangelane ja aeg" juhend, millele kaasneb resoluutne nõudmine viivitamatult tutvuda mõningate nõukogude näidenditega, eriti Shatrovi näidendiga "Nii me võidame!" (19:30/40).

Et teatrid ideoloogiliselt õigelt kursilt kõrvale ei kalduks ja kõik tähtpäevad ikka väärikalt tähistatud saaksid, selle eest kandsid hoolt vabariikide kultuuriministeeriumid koos oma allasutustega (Teatrite Valitsus jt). Mõistagi pidid nemad omakorda kõrgemale poole aru andma. Eesti NSV Kultuuriministeeriumi (ja -ministri) otsused, käskkirjad ja kirjad dubleerivad juhiste jagamisel teatud määral NSVL Kultuuriministeeriumi poolt etteantut, on aga omapoolses interpreteerimistuhinas pahatihti lubatud mänguruumi niigi ahtaid piire veelgi kitsendavad. Püüdlikust kupja rolli täitmisest tulenevalt on neile tekstidele omane stiil, kus põimuvad oma võimu rõhutamine ja hirm kõrgema võimu ees. Võrreldes Moskva saadetistega mõjuvad nad veelgi rusuvamalt.

"Puudujäägiks repertuaaris oli teatrite vähene tähelepanu teoste vastu, millistes käsitletakse nõukogude rahvaste, sealhulgas ka eesti rahva ajaloolis­revolutsioonilist võitlust, nõukogude inimeste heroismi Kodu- ja Suures Isamaasõjas. Eesti NSV 25. aastapäeva ja nõukogude rahva ajaloolise võidu 20. aastapäeva Suures Isamaasõjas tähistasid teatrid kõigest kolme vastavasisulise lavastusega. [---] Vabariigi teatrites ei ole veel õiget hoogu võtnud ettevalmistus Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva ja Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks. Teatrites ei ole veel loodud juubeli tähistamiseks planeeritud uuslavastuste lavastusbrigaade. Kunstide Valitsuse draama- ja muusikateoste toimetuse kolleegiumile ei ole teatritelt laekunud ka ühtegi ettepanekut lepingute sõlmimiseks dramaturgide ja heliloojatega vastavasisuliste teoste loomiseks. [---]

Arvesse võttes eeltoodut ja esinenud puuduste likvideerimiseks käsin:

1. Teatritel, kui ideoloogilise kasvatustöö tähtsatel asutustel, suunata jõupingutused eelkõige selliste lavateoste loomisele, mis aitavad kujundada nõukogude inimese kommunistlikku maailmavaadet ja ellusuhtumist, mis tõetruult ja kaasakiskuvalt kujutavad meie kangelaslikku kommunismiehitamise ajastut ja töörahva ajaloolis­revolutsioonilist võitlust, laiendavad vaatajate silmaringi, süvendavad nende veendumust Marxi ja Lenini ideede õigsuses, tõstavad nende poliitilist teadlikkust ning innustavad võitluseks kommunistliku ühiskonna ülesehitamise eest" (2:2-10).

Võib küsida, kuidas taoliselt reglementeeritud tingimustes üldse oli võimalik teha midagi, mis loomingu nime vääriks? Iseäranis uskumatuna näib aga fakt, et just neil aastail, mil Moskvast saadeti teatritele juhend Lenini mängimiseks (18:32/43) ja Eesti NSV kultuuriminister nõudis repertuaari rikastamist teostega, "mis kujukalt ja veenvalt näitavad leninlike ideede võitu nii meie maal kui meie piiride taga" (2:11), sai eesti teatris sündida selline nähtus nagu teatriuuendus.

Pole vist liigne meenutada ajastule omast topeltmoraali, lõhet sõna ja teo vahel, millest johtuvalt ka taolisi tekste ei võetud õnneks kunagi sõna-sõnalt ja neiski raamides oli võimalik osava tõlgenduse ja diplomaatilise kavaluse abil luua küllaltki avar mängumaa, teostamaks seda, mis enda jaoks oluline. See eeldas aga ülihead orienteerumist mängureeglites ja jõuvahekordades, mis võimaldas hea maletaja kombel mitu käiku ette mõelda, suhteid ja positsiooni nii võimu- kui kunstiringkondades, teadmisi, sõnaosavust ja mõnikord ehk enesemüümistki. Ird rõhutas korduvalt, et elu on pidev valimine halva ja veel halvema vahel. Kuid ta on öelnud ka: "Muidugi olen ma väga auahne, kuid kui paljud tahavad suureks teha eelkõige iseennast, siis mina tahan teha suureks selle koha, kus ma olen" (22:182). Eelnevast järeldub üsna loogiliselt, miks Ird aeg-ajalt võttis lavastada teoseid, mille kunstiline väärtus oli üsnagi kaheldav, kuid mille autor oli Moskvas kultuurielu võtmepositsioonil (nt T.Hrennikov). Ja kui lavastaja Ird selle teoga teeniski ära mõningate teatriringkondade ja publiku pahameele järjekordse "punase sigaduse" pärast, oli peanäitejuht Ird nõus seda hinda maksma, et seeläbi saavutada midagi "Vanemuise" eksistentsi jaoks olulisemat (dotatsioon, mitmeanrilisuse säilitamine jms).

Laiema üldsuse silmis oli Ird lisaks "Vanemuise" peanäitejuhi ametile ikka ka poliitik, kommunist. Kahtlemata oli see nii ja tema poliitilised vaated ning nende kujunemist mõjutanud tegurid on omaette keeruline ja põnev teema. Kuid eelkõige oli ta suur teatripoliitik, kõik muu toimus selle nimel. Ja kõigele lisaks jäi ta elu lõpuni suureks näitlejaks, kes eluteatris vägagi erinevaid rolle etendas. Vaevalt, et tema eluajalgi (seda enam tagantjärele vaadates) võis olla üheselt ja selgelt mõistetav, mil määral lavastaja Ird pidi kuuletuma peanäitejuht Irdile, peanäitejuht teatripoliitikule või vastupidi - ja kuidas näitleja Ird neid suhteid publikule (sõltuvalt publikust) eksponeerimiseks interpreteeris. Kord ühel teatrikülastajate konverentsil küsiti Irdilt, kas ta ei tahaks mängida härra Maurust, mispeale Ird kavala muigega vastas, et miks mitte, kui leiduks lavastaja, kes talle seda rolli pakuks. Aeg, milles ta elas, oli selleks lavastajaks. Paraku on tolle suure elurolli saatuski sarnane teatrirollide omale, mis pärast eesriide langemist elavad edasi eelkõige mälestuste ja legendide kujul. Mõningaid punktiire selle rolli mastaapidest võimaldab visandada see osa Irdi suurest kirjavahetusest, mille tinglikuks üldnimetuseks võiks olla "asjaajamine partei­ ja valitsusasutuste ja -tegelastega". Need kirjad on põnevad ajastu dokumendid, mis sisaldavad hulgaliselt infot strateegia ja taktika kohta, mis tagasid tulemusliku tegutsemise antud aegruumis; siin leidub võitlust tõeliste ja kujutletud deemonitega, sõnaosavust ja manööverdamisoskust. Neis kirjades leidub seda kohustuslikku aruandlust, millest oli juttu juba eespool, kuid läbivaks teemaks on sõna otseses mõttes võitlus "Vanemuise" igapäevase eksistentsi pärast. See võib kõlada banaalselt ja pateetiliselt, kuid asjad olid tunduvalt keerulisemad kui nad kõrvaltvaatajale võisid paista. Lugedes Irdi fondis leiduvaid materjale, mis puudutavad koosseise, palganorme jm finants­majanduslikke küsimusi ning perioodilise järjekindlusega Moskvast saabunud hiiobi sõnumeid, kus teatati dotatsiooni vähendamisest, jagati soovitusi riiklike vahenditega ökonoomsemaks ümberkäimiseks jne, võib selles veenduda. "Vanemuise" teatri jaoks tähendas see reaalset ohtu koosseisude koondamiseks, millest järgmine samm oleks paratamatult olnud mitmeanrilisuse likvideerimine.

Tulemuslik asjaajamine ministeeriumide ja keskasutustega nõudis kavalat strateegiat. Huvitav on vaadata nende kirjade stiili ja kompositsiooni. Tavaliselt algavad nad saavutuste loetlemisega, raporteerimisega võetud ülesannete-eesmärkide edukast täitmisest, kusjuures huvitav on jälgida, kuidas Ird kasutab siin väga osavalt samu stilistilisi võtteid, mis on omased Moskva võimuorganite kirjadele (riiklike tähtpäevade rõhutamine jms). Muredest rääkides on toon tihti üle dramatiseeritud. Korduvalt on kasutatud võtet, et tuuakse näiteid eesti teatriloo varasematest perioodidest ja välismaa teatrite praktikast, mis peavad tõestama, et juhul, kui plaanis olevad negatiivsed otsused vastu võetakse, oleks võrdlus igal juhul nõukogude teatri kahjuks. Nii ei tohiks ju ometi juhtuda - see on järeldus, milleni adressaadid neid kirju lugedes peaksid jõudma ja vastavalt sellele oma tegevust ja otsuseid korrigeerima.

"Eesti professionaalne teater on oma tekkimise esimestest aastatest peale saanud töötada ainult seltskonnalt, linnade omavalitsustelt või riigilt saadud pideva toetuse abil. 1930-ndail aastail, mil teatrikülastajate üldarv Eestis oli kaks korda väiksem kui praegu, kattis riiklik dotatsioon 40-60% teatrite eelarvest. [---]

Ma ei oska millegagi inimestele põhjendada, miks dotatsioon on praegu palju väiksem kui sõja ajal ja sõjale otseselt järgnenud aastatel, mil meie maa majanduslik olukord oli palju raskem kui praegu," (5:1/1-1/4) kirjutab Ird NL kultuuriminister Furtsevale 1963.a. K.Irdi kirjast NSVL Kultuuriministeeriumi Välissuhete Valitsuse juhataja asetäitjale Ivan Badjulile, mille teemaks on "Vanemuise" sõprussidemed Potsdami Hans Otto Teatri ja Olomouci Teatriga, võime lugeda järgmist: "Kas üks või teine meie poolt planeeritud üritus kinnitatakse või mitte, see on NSVL Kultuuriministeeriumi õigus, aga suhetes niisuguste maadega, nagu Saksa DV ja Tehhoslovakkia, kus teatrid töötavad väga täpsete plaanide ja graafikute järgi, peab meiepoolne asjaajamine olema korrektne. Ära ütlemine keset alanud hooaega on niisugune korralagedus, mida ükski sealne teatritegelane, kes on harjunud korraga, ei mõista. Ja see viib niikaugele, et niisuguste suhete arendamine muutub võimatuks" (4:1/12).

Veel üheks iseloomulikuks jooneks, mis sedalaadi kirjadele omane, on pöördumise laad, mille kaudu Ird apelleerib adressaadi isiklikule vastutusele ja otsustusõigusele antud küsimuses. Viimati tsiteeritud kiri (nagu paljud teisedki) algab pöördumisega "Austatud Ivan Ivanovit", millele järgneb vabandus familiaarse pöördumise pärast ja komplimendid tema kui inimese aadressil, kes vaatamata bürokraatlikule asjaajamisele, mida ta töö nõuab, oskab läheneda asjadele sisuliselt ja inimlikult.

Huvitav nüanss on seegi, et Irdi kirjad, mis sisaldavad peamiselt aruandmist, on allkirjastatud nime ja ametinimetusega, seevastu aga need, mille sisuks on soovid, nõudmised, pretensioonid, on varustatud kõikvõimalike tiitlitega.

Teatrijuhina oskas Ird suurepäraselt kasutada NL võimustruktuuride mitmetasandilisust, ajades asju tihtipeale astme võrra kõrgemal tasandil, kui see tavaloogika seisukohalt lähtudes oleks pidanud olema. Nii on "Vanemuise" ja Tartu linnavõimude suhteid puudutavad küsimused lahendatud ikka enamasti Tallinna võimukoridorides, ja probleemid, millele lahenduse leidmine võinuks olla vabariigi ametiasutuste pädevuses, kuid mis siiski Irdi ja "Vanemuise" jaoks rahuldavat lahendust ei leidnud, on jõudnud Moskvasse. Muidugi eeldas selline asjaajamise stiil üsna tugevat positsiooni, kuid ühtlasi aitas seda ka kindlustada, tekitades ametnike ringkondades kartuse Irdi kui ebamugava isiku ees - asjata polnud Irdi üheks hüüdnimeks "bürokraatia hirm".

Keerdkäikude abil leitud lahendused tõid sageli ilmsiks bürokraatliku masinavärgi lausa uskumatuna tunduvat jäikust ja Ird kasutas neid fakte tihtipeale tolle aparaadi töö üle ironiseerimiseks, jätmata seejuures kasutamata ka võimalust jõuvahekordadele vihjamiseks. Üks näide Irdi kirjast ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale A.Greenile: "Vastavalt NSVL kultuuriministri käskkirjale [---] on kõikidel ooperi-, balleti- ja operetiteatrite lauljatel-solistidel ja orkestri puhkpillimängijatel õigus pensionile minna, kui neil on täitunud 25 a. erialast tööstaai. Möödunud aasta juunis aga teatati Tartu Sotsiaalkindlustuse osakonnast, et vastavalt Eesti NSV Sotsiaalkindlustuse Ministeeriumi korraldusele ei rakendata seda käskkirja enam "Vanemuise" töötajate suhtes, kuna "Vanemuine" ei olevat ooperi-, balleti- ega operetiteater, vaid mingi "segateater". [---] selle küsimuse lahendamine kestis 7 kuud ja lõppes alles siis, kui NSVL kultuuriministri asetäitja Kuhharski Eesti NSV Sotsiaalkindlustuse ministrile Puusepale kirjutas, et "Vanemuine" on tõesti ooperi- ja balletiteater" (6:8/28).

Hulgaliselt nöökeid, mõnikord üsna sarkastilisi, leidub Irdi kirjades ENSV kultuuriminister Albert Lausile. Kirjas 29. jaan. 1968, mis on kirjutatud "Täienduseks RAT "Vanemuise" bilansi juurde", analüüsib Ird põhjusi, miks teatri tulude plaan jäi täitmata, tuues seejuures peamise põhjusena esile asjaolu, et ajakirja "Teatr" toimetus oli esitanud Irdi Lenini preemia kandidaadiks. "Sellega seoses hakkasid Moskvast Lenini preemiate komitee esindajad ja komisjonid käima, kellele tuli preemiale esitatud lavastusi mitmel korral näidata ja lõpuks tuli teatril teatavasti viie lavastusega teatri normaalse töö seisukohalt täiesti ebasobival ajal veel Moskvasse sõita. [---] Mis puutub preemiale esitamisse, siis tuleks kaaluda, kas tohib üldse nii väikese teatri näitejuhte nii paljude lavastustega nii kõrgetele preemiatele esitada, kuna nende lavastuste komisjonidele näitamine ja Moskvasse viimine tekitab igal juhul teatrile suurt kaudset ja otsest kulu.

Teiseks tuleks kaaluda, kas ei peaks preemiaid saanud isikutel laskma saadud preemiast need kulud hüvitada, sest au jääb ju igal juhul neile!" (9:7/21)

Huvitavaid näiteid Irdi kirjadest võimukandjatele võiks tuua väga palju, kuid piirdugem siinkohal nendega. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tänu valitud strateegia edukale rakendamisele oli Irdi positsioon 1970. aastateks selline, et NSVL Kultuuriministeerium palus tema arvamusi ja kommentaare määruste väljatöötamisel (18:25/31, 26/35). See aga tähendas ka suuremat vabadust ja avaramaid tegutsemisvõimalusi nii Irdile endale kui "Vanemuisele" tervikuna. Ja Irdist rääkides tuleb meeles pidada, et "tema looja­egosse mahtus vähemalt kogu "Vanemuine". Need mahupiirid ehk ongi määravad, kui ühe inimelu hea ja kurja dialektikas orienteeruda püüame" (L.Tormis, 21:48).

Vahemärkusena olgu öeldud, et tegutsemine nn võimukoridorides oli vaid üks liin. Strateegia, mille eesmärgiks oli "Vanemuise" (ja seeläbi eesti teatrikultuuri) tutvustamisel­teadvustamisel geograafiliste piiride avardamine, sisaldas endas veel väga palju erinevaid komponente, millel peatumine ei mahu antud kirjutise raamesse.

1960. aastate lõpp oli eesti teatriloos oluliseks tähiseks, mil sai alguse nn teatriuuendus, mis seostub eelkõige Jaan Toominga ja Evald Hermaküla nimedega ning "Vanemuise" teatriga. Pole põhjust üle korrata noore reii ja teatriuuenduse kohta trükisõnas avaldatut. Järgnevalt visandaksin vaid mõned põgusad punktiirid Irdi ja teatriuuenduse vahelistest seostest.

Küsimus "Vanemuisest" teatriuuenduse paigana (kuigi Suitsu­õhtu toimus Tallinnas Kirjanike Majas) seostub nii või teisiti ka "Vanemuise" juhi Irdiga. Üsna laialt on tuntud legend, et tänu Irdile sai teatriuuendus üldse sündida. Kuna see aspekt on seni põhjalikumalt uurimata, siis hõljub selle ümber ka mõnevõrra skeptilisi kahtlusi, nagu oleks Ird selle legendi suuresti ise loonud. Ei julge küll väita, et ilma Irdita poleks noore reii läbimurre teostunud, kuid oletada võib, et nii jõuliselt ja tegijate jaoks suhteliselt valutult poleks see küll toimunud. Valutult ühiskondlik­poliitilisest aspektist ja võimalike repressioonide mõttes, loomingu sünnivaludest ei pääse nagunii.

Uue ja olulise sünniks on tavaliselt vajalik mitmete õnnelike juhuste kokkulangemine. Peamiseks eelduseks oli kindlasti see, et aeg oli selleks küps, uued ideed õhus, seda enam, et taoline läbimurre uute vormide ja väljendusvahendite osas oli kujutavas kunstis, muusikas ja kirjanduses juba toimunud või toimumas.

"60. aastate keskpaiku on eesti nooremates teatriringkondades tunda ilmset käärimist. Selleks ajaks on Panso laad, mis kunagi tõi värskeid tuuli sumbunud teatriõhustikku, juba omakorda kanoniseerumas ja hakkab tekkima tarve uute väljendusvahendite järele. Publikust peab saama kaasosaline, kes tõmmatakse suurde mängu" (J.Sang, 20:65).

Uute väljendusvahendite otsinguil püüti teoreetilist tuge leida ka mujal maailmas tehtust (Artaud' ja Brechti süntees, Brook, Grotowski jt). Teatriuuenduse teoreetilise külje peamisi kandjaid ja ideolooge oli Mati Unt, kes aastatel 1966-72 töötas "Vanemuise" teatris kirjandusala juhatajana. Varsti pärast Suitsu­õhtut tuli "Vanemuisesse" tööle ka Jaan Tooming, tehes siin oma esimese iseseisva lavastuse. Irdi stuudio "Vanemuises" oli lõpetanud Evald Hermaküla, kes oli küll mõnda aega teatrist eemal (teenides aega Nõukogude armees ja töötades Eesti Televisioonis), kuid polnud katkestanud sidemeid "Vanemuise" teatriga ja arutas Irdiga nii oma elu­ ja loominguplaane kui eesti teatrielu tulevikuga seotud probleeme: "Oleks tegelikult hädasti vaja Teiega paar sõna tõsist juttu poliitikast ja kunstist rääkida, sest nii ja teisiti olete Te mu ainuke õpetaja (ülikoolis polnud ühtegi käepärast, teistest kohtadest rääkimata). Rääkimata sellest ka veel, et tõsist juttu pole ju õieti kellegagi rääkida, kui omavanused maha arvata.

Minu arusaamise järgi räägivad vanemate põlvkondade arvukad esindajad kui mitte päris jama, siis vähemasti üsna mööda. (See kõik kokku on muidugi minu noorusehullustus ehk marunooruslus.)" (3: 3/8-3/9). Nii kirjutab noorsõdur Hermaküla Irdile. (Olgu lisatud, et Ird on pidanud kirjavahetust teistegi stuudio kasvandikest noormeestega, kes olid sõjaväes aega teenimas (E.Aavik jt), aidates neil seeläbi teatriga sidet säilitada ja julgustades neid edaspidi teatriteed jätkama.)

Hermaküla ja Irdi kirjavahetuses leidub märke teatriuuenduse eelloost ja eesti uuema näitekirjanduse sünnivaevadest.

"Kas minu või Teie pikkade palvete ja tagantsudimise peale - või tont teab mille peale - on ta [A.Valton] igatahes nüüd niikaugele viidud, et ta lubas poole teatriõhtu suuruse näidendi selleks ajaks valmis kirjutada (loomulikult ei jäta ma ühtegi juhust kasutamata, et teda veelgi tagant sudida). Härra Paul-Eerik ei ole veel vedu võtnud, aga ma ei ole veel sugugi lootust kaotanud. Kuskilt kohast peab ju paljukannatanud Eestimaal noori näitemängukirjutajaid välja ilmuma. Ma olen kindel, et Teie olete selles samuti veendunud (et küll nad kuskilt ükskord ikka välja ilmuvad)" (3: 3/6, daatumita).

P.-E.Rummo "Tuhkatriinumäng" (lav. E.Hermaküla, 1968), G.Suitsu luuleõhtu "Ühte laulu tahaks laulda" (lav. E.Hermaküla ja J.Tooming, 1969) ja A.Kitzbergi "Laseb käele suud anda" ("Enne kukke ja koitu", lav. J.Tooming, 1969) on need kolm lavastust, millega eesti teatriuuenduse algust ennekõike seostatakse.

15. jaanuaril 1968 kirjutab Ird Hermakülale: "Nagu mulle paistab, on Paul­ Eeriku näidend valmis. Mul oleks väga hea meel, kui Teie selle lavastaksite. Aga millal Te seda siis teeksite? Kas ei juhtu nõnda, et Paul-Eeriku näidend võib meie teatrile kaduma minna, mis oleks minu arvates kurb" (7: 2/3).

"Tuhkatriinumängu" lavastus sai esitamisküpseks 1968. a. mais, kuid nädal enne planeeritud esietendust katkestas kultuuriminister A.Laus lavastuse proovid, tuues põhjenduseks, et teater pole näidendi esitamisluba küllalt aegsasti taotlenud. "Tuhkatriinumäng" pääses siiski publiku ette tänu Irdi aktiivsele tegutsemisele ja vististi ka tollase EKP KK ideoloogiasekretäri Olaf Uti abile, kelle poole Ird selles küsimuses pöördus. 10-leheküljelises kirjas Utile võitleb Ird "Tuhkatriinumängu" eluõiguse eest, kasutades argumentidena kirjanike- kommunistide arvamust näidendi kõrgest kunstilisest tasemest, Moskva teatrite repertuaarikinnitamise praktikat jm tolle aja jaoks mõjusaid võtteid, sealhulgas ka vana tuntud võtet "parim kaitse on rünnak": "Samal ajal ei saa ma aga ka kuidagi õigeks pidada, et Ministeeriumi repertuaarikolleegiumi liikmetel kulus nõukogude eesti algupärase näidendi lugemiseks, niisuguse suureandelise kirjaniku puhul nagu P.-E.Rummo, ligi kaks kuud. Minu arvates näitab see väga suurt ükskõiksust meie algupärase dramaturgia vastu. [---] Üldse ma pean tarvilikuks rõhutada, et uute algupäraste näärmiselt operatiivne" (11: 4/42-4/43, 17. V 1968).

"Tuhkatriinumäng" oli võimumeestele siiski pinnuks silmas, mille kohta positiivsete arvamuste avaldamist püüti takistada.

"Võin Sulle ütelda, et kirjutasin tõepoolest "Sirbile", et pean oma möödunud aasta suurimaks teatrisündmuseks "Tuhkatriinu" etendust "Vanemuises". Glavlit olevat välja võtnud," kirjutab Karin Kask Irdile (12: 32/44, 1. I 1969).

Jaan Toominga esimesele lavastusele "Laseb käele suud anda" sai osaks hävitav kriitika Boris Tuchi sulest ajalehes "Sovetskaja Estonija" 8. III 1970, milles võis aimata püüdu noort teatriuuendajat raamidesse suruda. Kasutades oma sidemeid vene teatriteadlaste ringkondades, kutsus Ird etendust vaatama grupi Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinoinstituudi õppejõude-aspirante, kes kirjutasid oma arvamused lavastuse kohta, mis olid eranditult positiivsed ja arvustasid Tuchi artiklit kui ebaprofessionaalset (15). Sellest piisas edasiste rünnakute blokeerimiseks.

Taolisi näiteid võiks tuua veel palju. Irdi ja noorte lavastajate vahel tekkis vaatamata nende loomingulaadide erinevusele algusest peale üksteist mõistev ja toetav suhe, millest võitsid mõlemad pooled, eelkõige aga "Vanemuine". Ka noorte huvid ja püüdlused ei piirdunud ainult oma isiklike ideede ja ambitsioonide realiseerimisega, vaid nende meeli ja mõtteid erutasid samavõrra "Vanemuise" teatri eksistents ja perspektiivid. E.Hermaküla kirjast Irdile võib lugeda: "Meie (st eelkõige Mati Undi, Jaan Toominga, Kuno Otsuse ja minu) kohtumiste alatiseks ja peamiseks arutlusobjektiks on olnud ja jääb "Vanemuine" ja tema tulevik. [---].

Ühesõnaga [---] on meie siiras soov olla Teile ja "Vanemuisele" abiks niipalju kui vähegi võimalik. Ma loodan, et me oleme suutnud aru saada ka sellest, et see on meie kohus meie rahva ees. Ma julgen kinnitada, et keegi meist ei taha "Vanemuist" mingil kombel lõhkuda või teda eksperimentaalteatriks muuta. Meie ainuke tõsine eesmärk teatritegemisel on säilitada "Vanemuine" sellisena, nagu ta juba mitmeid aastaid on olnud. [---] Me ei trügi pumba juurde ega ürita võimupööret (nagu mõned kadunud suured näitlejad). Me tahame lihtsalt oma rohelistvõitu südamed "Vanemuisesse" siirdistutada. [---] Ka tahame me jõudumööda näitejuhi kui organisaatori ja äriinimese funktsiooni täita. Poliitikat me ilmselt keegi teha ei oska ja see on väga tõsine puudujääk" (3: 8/22-8/27).

Esmapilgul võib tunduda paradoksaalne, kuid tollest viimati mainitud puudujäägist kujunes pigem voorus, kuna see jättis igaühele oma mängumaa ning tagas Irdile patrooni rolli ja võimaluse teatri arengut suunata oma strateegiat kasutades. Poliitika valdkonnas oleks dubleerimine tõenäoliselt kasu asemel pigem kahju toonud. Oma kurb ja õpetlik kogemus oli Irdil selles osas juba olemas: konflikt näitleja Jaan Sauliga, millele vihjab ka Hermaküla võimupöördest rääkides. See, mis juhtus "Vanemuises" aastal 1964, on teema, mis vääriks omaette käsitlust. Öelda, et neist sündmustest sai alguse Irdi­Panso konflikt, on kindlasti liiga lihtsustav, kuid üheks oluliseks põhjuseks kahe suure teatrimehe teineteisest kaugenemises ja rivaliteedi tekkimises oli see kindlasti. Meenutagem, et vaid mõni aasta varem oli Ird võimaldanud Pansol teha "Vanemuises" mitu lavastust (J.Shvartsi "Vari" 1959, J.Smuuli "Lea" 1960, Sophoklese "Kuningas Oidipus" 1963), kuna viimane oli Draamateatris tekkinud keerulise olukorra ja vastuolude tõttu peanäitejuht Tammuriga praktiliselt vabakutseline. Rääkides Irdi püüdest toetada ja kaitsta nooremaid andekaid teatriinimesi, kes mingil põhjusel olid võimu hammasrataste vahele jäänud või ebasoosingusse sattunud, tuleb kindlasti puudutada sedagi aspekti (mida tegelikult võiks pidada teatriuuenduse eellooks). Sellele asjaolule juhtis tähelepanu Lea Tormis oma ettekandes "Panso ja Tartu" "Vanemuise" juubelikonverentsil 21.sept. 1995 ning veenvaid fakte leidub selle kohta ka Irdi ja Maria Knebeli kirjavahetuses (8 ja 13).

Omal kombel on teatriuuenduse eellooks ka 1964.a kriis, mis teataval määral kandis põlvkondade-vahelise vastuolu pitserit ja millest tulenevalt Ird oma suhtumistes ja taktikas oli sunnitud korrektiive tegema. Mainitud kriisiolukorraga seoses kirjutab Nigol Andresen Irdile: "Muidu mitmeski asjas rinnetes ülalpool, olen seekord, nagu võid arvatagi, Sinu positsioonidel - mida juba Tartus olles ühele asjaomasele selgesti ütlesingi. Sest: kõik Sinu vastu öeldud argumendid võivad üksikult õiged olla, kuid dialektikas on nende summa siiski tühine. Traagiline on ainult see, et Sa ise ei ole tähelepanu pöörand Tartu noorpõlvele, kellega Sul on palju hingesugulust. Ma ei näe - Tartust eemal olles - praegu mingit lahendust, kuid ma loodan, et Sa ei kaota närvidevisadust ning ütled järgneva sõna" (1: 3/3, 24. VI 1964).

Ird ütles selle järgneva sõna "Vanemuise" juhtimises, suutes ühendada oma maurusliku laveerimisoskuse, donkihhoteliku võitlusvaimu, tolerantsuse, auahnuse ja kogemused, suunates nad ühe eesmärgi, "Vanemuise" teenistusse.

Muidugi oleks ülim naiivsus arvata, et suhted Irdi ja noorte lavastajate vahel alati ja kõiges vastuoludeta sujusid - selleks oli kahe osapoole vahel siiski liialt palju erinevat.

Murelikumaid noote leidub usalduslikuma-isiklikuma kirjavahetuse hulgas. Siiski ei ulatu need kõhklused pessimismi ja eituseni ega murra usku noorte meeste andekusse. 16.märtsil 1971 kirjutab K.Kask Irdile: "Rääkisin poistega ja mul on siiski neist hea meel. Nad on ju entusiasmi täis. Ja see on ise juba üks kuldaväärt asi. Oleks ju hirmus, kui nad tahaksid kõike nii teha, nagu enne on tehtud. [---] Ma tahan enda jaoks selgeks teha selle nende "jalgratta­tegemise kombainist". Võib­olla on sedagi tarvis, seda tahtmist, selleks et kombaini tõeliselt tundma õppida. Igatahes on mul neisse usku. Ma tean, et Sul samuti" (12: 42/55).

Ametlikes kirjades, eriti neis, mille adressaatide tegevusest võis sõltuda keelamine­lubamine, on Irdi hinnangud Toominga ja Hermaküla tegevusele eranditult positiivsed, sageli ülivõrdelisedki. Mõnikord lisanduvad iroonilised märkused kahtlejate, mittemõistjate aadressil: "Kui paar aastat tagasi EKP Tartu Linnakomitee büroo kord arutas teatri repertuaariplaani, siis avaldas tookordne täitevkomitee esimees Karu kahtlust, et kas mujal maailmas näitlejad ka ikka nii tohutu jõuga mängivad, nagu mängivad Hermaküla ja Tooming "Inimese tragöödias". Ja kui ma talle kinnitasin, et mujal ainult nii mängitakse, siis ei jäänud ta seda uskuma. Nüüd on Karu õllevabriku direktor, endine õllevabriku direktor on Karu asemel," kirjutab K.Ird O.Utile veebruaris 1974 (11: 7/115).

Teatriuuenduse vastaste leeris oli paraku ka kogenud ja tarku teatriinimesi, nende hulgas Voldemar Panso, kes mitmel korral ajakirjanduse veergudel üsna teravas toonis noorte lavastajate püüdlusi kritiseeris. Eriliseks pommiks oli Panso artikkel "Et sinilinnust ei saaks part", millele lisas kaalu ja andis teatava poliitilise kõrvalmaigu fakt, et see ilmus üleliidulises ajalehes (17). Artiklis, mis oli kirjutatud kui avalik kiri õpilasele, nägid paljud rünnakut Jaan Toominga vastu, kes oli ainus Panso õpilane tuntumate teatriuuendajate hulgas. Artiklis on kasutatud küllalt ränki väljendusi: "Teid veetleb ANTI. Kuni antiteatri, antinäitleja, antikangelaseni. Ja te ise ei märkagi, et võite jõuda antikunstini, antiinimlikkuseni" (17: 1).

Panso artiklist olid okeeritud paljud, nende hulgas tuntud Moskva teatriteadlane Natalja Krõmova, kes kirjutas Irdile: "Mis puutub Panso artiklisse, siis ütlen Teile, et selliseid kibedaid hetki pole olnud just palju minu mitte just väga lõbusas elus. Aga see on pikk jutt" (14: 21/32).

Ird on kirjutanud pika kirja O.Utile, kus ta analüüsib ja kritiseerib Panso artiklit, kaitstes noorte õigust uue otsingule. Ühtlasi võrdleb-vastandab ta siin juba Pansot ja noori (st on läinud avalikku opositsiooni Pansoga): "Ma olen praegu üsna palju tunde juttu ajanud Toomingaga ja ma pean ütlema, et see noormees on praegu mitu-mitu aastakäiku küpsem kui Panso tema aastates. Ja ta on ka mitu-mitu korda erudeeritum kui Panso tema aastates. Ja lõpuks on see poiss tohutult töökas, mitu korda töökam kui Panso tema aastates" (11: 6/79). Puudutades samas kirjas veel mõnd teatrielu valupunkti, arvab Ird kokkuvõtteks: "Kuid vabariiklikke probleeme saame me ju ise lahendada. Hakkame neid siis ometi kord lahendama! Selle asemel, et lakkamatult ahvi­ ja nõiaprotsesse organiseerida meie kõige andekamate noorte lavastajate ja "Vanemuise" teatri ümber. [---] Kas siis tõesti peale lehma- ja seakasvatamise on eesti rahvale millegi muu saavutamine vastunäidustatud?" (11: 6/80-6/81.)

1970. aastate keskpaigaks olid ägedad lahingud peetud, läbimurre toimunud, uued väljendusvahendid nii teatriringkondades kui võimukoridorides aktsepteeritud, tähelepanu ja tunnustust pälvitud väljaspool "raudset eesriietki". 1976 kirjutab Mardi Valgemäe: "Noorte näitekirjanike ja reissööride uus (tegelikult küll igivana) kehade grammatika on vähemalt osaliselt vabastanud eesti lavakunsti sotsialistliku realismi provintslikest põhimõtetest ning paisanud selle tagasi läänemaailma teatrivoolude dünaamikasse" (23: 122).

1970. aastateks olid juba selgelt välja kujunenud Hermaküla ja Toominga erinevad lavastajaisiksused ning mõlemad olid jõudnud küpsete saavutusteni oma laadis. Samasse perioodi langevad ka Irdi mitmed tipplavastused. Lisaks Epp Kaidu, Ülo Vilimaa tööd. Et nii palju põnevat ja eriilmelist samal ajal ühte teatrisse mahtus! Liiatigi ajal, kus Moskvast saabusid meeldetuletused ikka ja jälle korduvatest tähtpäevadest ja Tallinna võimumehed pidasid vajalikuks teatreid noomida selle eest, et mõnes lavastuses "ebaselge kontseptsiooni tõttu tekivad käärid autorimõtte ja lavastuse vahel, samuti maitsevääratused ja kahemõttelised alltekstid" (2).

Peatähtsaks osutus vististi teatri arukas juhtimine, mis võimaldas kõigil, kes seal töötasid, oma vagu ajades maksimumi anda. Ilusasti iseloomustab Ird oma rolli teatrijuhina kirjas P.E.Rummole 1975. aastal: "Minu nooremaid kolleege "Vanemuises" huvitavad teatrikunsti globaalsed probleemid, mina oskan aga elada teatri argipäevamuredega st mehena, kellele iga uus algav hooaeg on nagu põllumehele kevad, kel tuleb järjekordselt küli maha teha ja siis aasta otsa põuda, rahet, liigvihma ja muid taolisi jõude karta, mille vastu inimjõud on veel võimetu" (10: 1/1,14. X 1975).

Teatrikriitik Tatjana Leontovskaja kirjutas Irdile kord: "Teie teater kannab hea jumala Vanemuise nime, aga jumalad, nagu teada, on surematud" (16:  2/6. Küllap aitas seegi teatril ajapainele vaatamata ellu jääda.

---

* Esimene number näitab arhivaali kohta kasutatud allikate loendis, teine lehekülge.

Allikad:

1. N.Andresen K.Irdile. KM EKLA, f 307, m 8: 18

2. Eesti NSV Kultuuriministeeriumi käskkirjad, otsused. KM EKLA, f 307, m. 193: 2

3. E.Hermaküla K.Irdile. KM EKLA, f 307, m 12: 34
4. K.Ird I.Badjulile. KM EKLA, f 307, m 1: 6
5. K.Ird J.Furtsevale. KM EKLA, f 307, m 4: 24
6. K.Ird A. Greenile. KM EKLA, f 307, m 1: 49
7. K.Ird E.Hermakülale. KM EKLA, f 307, m 2: 6
8. K.Ird M.Knebelile. KM EKLA, f 307, m 2: 46
9. K.Ird A.Lausile. KM EKLA, f 307, m 3: 16
10. K.Ird P.-E.Rummole. KM EKLA, f 307, m 5: 32
11. K.Ird O.Utile. KM EKLA, f 307, m 1: 7
12. K.Kask K.Irdile. KM EKLA, f 307, m 14: 12
13. M.Knebel K.Irdile. KM EKLA, f 307, m 15: 19
14. N.Krõmova K.Irdile. KM EKLA, f 307, m 16: 12
15. Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinoinstituut. Kirjad-retsensioonid J.Toominga lavastuse "Laseb käele suud anda" kaitseks. KM EKLA, f 307, m 207: 5
16. T.Leontovskaja K.Irdile. KM EKLA, f 307, m 17: 17
17. V.Panso.Ðtobõ sinjaja ptitsa ne obernulas utkoi. - Sovetskaja kultura 17. III 1970, lk 1-2
18. NSVL Kultuuriministeerium K.Irdile. KM EKLA, f 307, m 19: 14
19. NSVL Kultuuriministeeriumi käskkirjad, otsused, määrused. KM EKLA, f 307, m 193: 5
20. J.Sang.Pealtnägija tunnistus. Teater, Muusika, Kino 1986, nr 12, lk 64-74
21. L.Tormisjt. Kaarel Ird ... Teater, Muusika, Kino 1987, nr 4, lk 38-48
22. M.Unt.Irdi juubeliartikkel. - Kuradid ja kuningad. Tln 1989, lk 181-185
23. M.Valgemäe.Koerad laval ehk kehade grammatika. - Linn ja teater. - Tln 1995, lk 115-123