Uudised

Täna kinnitas valitsus riiklike preemiate laureaadid. Preemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest väärisid Ingrid Rüütel ja Ene-Margit Tiit.

Ingrid Rüütel asus Eesti Kirjandusmuuseumisse tööle 1959. aastal ning on alates 2022. aastast Kirjandusmuuseumi emeriitteadur. Üle 60 aasta kestnud teadusliku karjääri jooksul on Ingrid Rüütel teinud mitmekülgset ja viljakat uurimistööd eesti rahvamuusika alal ning rakendanud oma oskusi eesti folklooriliikumise arendamiseks. Tema silmapaistva teadusliku tegevuse keskmes on olnud püüe mõtestada ja avada pärimuskultuuri olemust ning selle kaudu väärtustada nii eesti rahvuslikku kui kohalikke regionaalseid identiteete. Samad ideed on mõjutanud ka tema soome-ugri rahvaste teemalist teadustegevust. 

Üheks Ingrid Rüütli teadustöö põhisuunaks on olnud regiviiside süstematiseerimine ja kvantitatiivne analüüs, seostades selle tulemusi regiviiside arengu ja funktsioonidega. Ta on koostanud eesti regiviiside tüpoloogia ja andmebaasi (koostöös arvutiinsener Koit Haugasega). Viiside tüpologiseerimisel arvestatakse eelkõige meloodiakontuuri kuju ja tugihelide kombinatsiooni. Regiviise üksteisest selgelt eristavate muusikaliste tunnuste nappuse tõttu polnud regiviiside tüpoloogia ega geneesi (re)konstrueerimine varem õnnestunud. Vanemaid viise ei ole kerge rühmitada, sest neis on palju sarnast, üksteisega segunemisi ja põimumisi, mis moodustavad pigem tihniku kui viisipuu. Oma uudse süsteemi järgi on Rüütel tüpologiseerinud mitmeid andmehulki ning tüpologiseerimise põhimõtteid tutvustavad arvukad uurimused. 

Ingrid Rüütel on avaldanud erinevaid teadustöid: uurimusi nii eesti kui soome-ugri rahvamuusika kohta kui ka populaarseid kirjutisi rahvakultuuri kohta. Rüütli elutöö erinevaid tahke esindab mahukas artiklikogumik „Muutudes endaks jääda“ (2010). Raamatu läbiv teema on identiteet – telg, mille ümber ehitub nii inimese mina-pilt kui ka rahvuse kuvand. 

Silmapaistva panuse on Ingrid Rüütel andnud eesti rahvamuusika arenguloo uurimisse etniliste suhete kontekstis, mille rekonstrueerimine on olnud keerukas vanemate allikmaterjalide vähesuse tõttu. Nendele teemadele on pühendatud Rüütli mõlemad doktorikraadile vastavad väitekirjad „Eesti uuema rahvalaulu kujunemine“ (1969, avaldatud 2012) ja „Исторические пласты эстонской народной песни в контексте этнических отношении“ („Eesti rahvalaulu ajaloolised kihistused etniliste suhete kontekstis“) (1996), „Estonian folk music layers in the context of ethnic relations“ (1998). Need uurimused annavad olulise panuse eesti ja läänemeresoome etnilise ajaloo uurimisse, aga ka laiemalt ajaloolise laulmise uurimisse.

Ülikooliajast peale on Ingrid Rüütel käinud korduvalt rahvaluulet talletamas mitmel pool Eestis, kõige rohkem saartel: Kihnus, Saaremaal ja Muhus. Ta on avaldanud oma kogutud ja rahvaluule arhiivi kogudel põhinevaid rahvamuusika allikmaterjale (noodistusi, heli- ja videosalvestusi) teaduslikul tasemel koostatud väljaannetes, mis annavad nii teoreetilisi teadmisi kui sobivad praktiliseks kasutamiseks folklooriliikumises, näiteks „Eesti uuemad laulumängud“ I, II (1980, 1983). Rüütli osalusel kogutud materjal oli oluliseks täienduseks eesti regilaulude monumentaalväljaande „Vana Kannel“ Kihnu köidetele (Ottilie Kõiva, Ingrid Rüütel 1997, 2003). Ingrid Rüütel koostas Kihnu „Vana Kandle“ muusikaosa ja avaldas seal ka artiklid „Kihnu pulmalaulude viisid“ (1997) ja „Kihnu regivärsiliste laulude viisid“ (2003), mis põhinesid rikkalikul ja pikaajalisel isiklikul kogemusel ja arhiivimaterjali analüüsil. Koostöös Sille Kapperiga valmis ka põhjalik ülevaateteos „Kihnu tantsud“ (2015).

1969. aastal asutas Ingrid Rüütel rahvaluuleosakonna juurde rahvamuusika uurimissektori (esialgu peamiselt heliarhiivi funktsioonis) ning 1978. aastal TA Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi juurde rahvamuusika sektori, mis aastal 2000 korraldati ümber Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnaks. Seda osakonda, mis nõukogude ajal jätkas eesti rahvamuusika uurimistraditsioone, juhtis Ingrid Rüütel aastail 1978–2002. Sel ajal asutati osakonnas rahvamuusika-alaste teaduslike väljaannete sari „Ars Musica Popularis“ (ilmunud 17 numbrit 1980–2005) ja piirkondlik lauluvalik „Ühte käivad meie hääled“ (2 numbrit, 1997–2001). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadurina töötades on Ingrid Rüütel koostanud sarjas „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist“ viis teaduslikku CD/DVD kogumikku: Saaremaa, Muhumaa, Pärnumaa, Virumaa ja Viljandimaa rahvamuusikast. Kogumikke täiendavad avaldatud materjali teaduslikud ülevaated koos noodistustega Ingrid Rüütli algatatud sarjas „Mis on jäänud jälgedesse“. 

Rahvamuusika uurija ja vastava sektori juhina on Ingrid Rüütel tugevalt panustanud rahvamuusika uurimistraditsiooni jätkamisse, õpetades ja motiveerides uut põlvkonda sel ajal, mil rahvamuusika eriala Eesti kõrgkoolides ei õpetatud ja võimalusi eri maadesse õppima minna ei olnud. Ta andis oma teadmisi edasi nii viiside praktilisel korrastamisel, väljaannete ettevalmistamisel kui teoreetiliste tööde juhendamisel. Tema korraldas enne arvutiajastu algust tänini ühe nõutuma „andmebaasi“ – rahvalauluviiside kihelkondliku kartoteegi loomise.