Oskar Luts I maailmasõjas ja tema selleaegsed päevikud
Oskar Lutsu suhteliselt väheste käsikirjaliste materjalide seas Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas äratavad tähelepanu tema kaks päevikut, mõlemad Esimese maailmasõja ajast.
Neist üks on väikseformaadilises tagasihoidlikus märkmikus, millel puuduvad kaaned ning pealkirjad ja mis koosneb 48 ruudulisest lehest (f. 168, m. 12:5). Märkmiku esimesel 4 leheküljel on aadressid. Edasi tuleb 10 tühja lehekülge. Lehtedel 8-44 leidub O. Lutsu päevik, mille sissekanded ulatuvad 11. oktoobrist 1915 kuni 5. juunini 1916. Ligi 8 kuu juhtumused ja mõtted on mahutatud 74 väikesele leheküljele. Märkmiku viimased 8 lehekülge sisaldavad loominguliseks tööks tehtud mitut laadi märkmeid, alates üksikuist väljendeist kuni pikemate lõikudeni. Märkmiku on käsikirjade osakonnale vahendanud J. Peegel 1955. a.
Kirjeldatud päevik, mida edaspidi nimetame „esimeseks”, seisab n.ö. üksinda, sest sellele eelnev ega järgnev päevik pole Kirjandusmuuseumi jõudnud. Küll on siin Lutsu võib-olla ülejärgmine päevik (f. 68,m. 16:2), mis haarab maailmasõja lõpuperioodi ja Eesti Vabadussõja algusaja (20. XII 1917 - 20. I 1919). Need ülestähendused sisalduvad tavalises ilma pealkirjata ruudulise paberiga kaustikus. Säilinud on 70 lehekülge. Sellest on 55,5 lehekülge teksti, 1,5 leheküljele on kleebitud abikaasa kolm postkaarti, 9 leheküljele ajalehelõigendid ja kolm lehekülge on tühjad. Samast kaustikust välja käristatud lehtedele kirjutas Luts „Suve” (28. X 1918; siin ja edaspidi on viidatud sissekande kuupäevale päevikuis). Kaustiku esikaane siseküljele on kleebitud Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luba 25. märtsist 1917 farmatseut Lutsule sõiduks Vitebski linna. Päeviku, mida edaspidi nimetame „teiseks”, andis üle K. Koger 1974. a.
Lutsu päevikute avaldamise1 ajendiks on soov anda kirjaniku isiku- ja loominguloo uurijate, samuti kirjandushuviliste laiemate ringkondade kasutusse noore kirjaniku enda usaldusväärne ja siiras sissevaade tema mõtte- ja tegude maailma keset halastamatut sõjaolustikku. Oluline on seegi, et esimene päevik laseb end võrrelda Lutsu pika „Mälestuste” sarja viimase raamatuga ja on ühtlasi sellele omalaadseks jätkuks.
Kõnealustest päevikutest esimese kirjutamise ajal sai Oskar Luts 29-aastaseks. Teise päeviku lõpetas ta varsti pärast 32. sünnipäeva. Nii oli ta selleks ajaks juba suuresti väljakujunenud isiksus, olgu inimese või kirjanikuna. Kaheksa kooliaastaga (1894 - 1902) oli ta saanud tolle aja kohta päris korraliku üldhariduse, kuigi jäänud ilma lõputunnistusteta. Tänu õnnelikele asjaoludele sai Lutsust pikaks ajaks Tartu ülikooli raamatukoguhoidja A. Rastorgujevi hoolealune ning viimase targal suunamisel tutvus ta süstemaatiliselt vene ja väliskirjanduse paremikuga. Tõsise edasipüüdlikkusega käis O. Luts oma kord valitud farmatseuditeed. Omandanud 1903. a. apteekriõpilase ja 1907. a. apteekriabilise kutse, kandis ta raske apteegitöö koormat 1903. aastast alates Tartu, Narva, Tallinna ja Peterburi apteekides, tegi läbi sõjaväeteenistuse ja hakkas 1911. a. kuulama farmaatsiat Tartu ülikoolis. Kõige selle kõrval kujunes aga ka kirjanik Oskar Luts.
Heade jutuvestjate tütrepojana ja kirjandushuvilise Posti talu lapsena luges ta tüdimatult oma koolipoisi ja apteegitöö aastatel, kuni hakkas ka ise
loomingulisi katsetusi tegema. Esimesed luuletused jõudsid trükki 1907. a., lühijutud ja vested alates 1908. a., päris esimesed näidendid ei jõudnud aga ei lavale ega trükki. Ja siis tuli lõpliku läbimurde aasta 1912: „Paunvere” sai seltside näidendivõistlusel ergutusauhinna, ilmus „Kevade” I osa ja lavastati „Kapsapea”. Ametlik tunnustus, publikumenu ja esimesed kirjanikurõõmud - kõike seda koges 25-aastane Luts tollel 1912. aastal. Veel jõudis ta avaldada „Kevade” II osa (1913), romaani „Kirjutatud on...” (1914) ja aastail 1913-1915 kuus näidendit. Muidugi, Lutsu 67 raamatust olid need üheksa väike osa. Ja ometi kirjutas siin avaldatavaid päevikuridu noormees, kes võis end juba ülemaaliselt tuntud kirjanikuks pidada, sest ta oli „Kevade”, „Kapsapea”, „Paunvere” ja „Kirjutatud on...” autor.
Puhkenud I maailmasõda sundis ka O. Lutsu sõjaväemundrisse, katkestas tema õpingud ja kirjanikutöö. Jäi vaid kutsetöö sõjaväeapteekides siin ja seal sõdival Venemaal. Kõige kauem - ligi kolm aastat - teenis ta Väliapteegis nr. 1 Vitebskis, kuhu ta saadeti hilissuvel 1915.
Kohe pärast Vitebskisse ümberasumist oli Lutsul võimalus käia Tartus kodustel külas. Sealt oma väliapteeki tagasi jõudnud, haigestus ta raskekujulisse kõrvahaigusesse ning pandi 19. septembril 1915 hospidali. Seal viibimise 23. päeval ongi ta alustanud oma esimese päeviku märkmete tegemist. Esialgu on need väga katkendlikud ja seosetud, niisugused, nagu toibuv haige nägi oma palatikaaslasi ja haiglatöötajaid või mõtles oma ringiuitavaid mõtteid.
Mõtteavaldusi oma päevikupidamise kohta Lutsul üldiselt ei ole, kuid põnevate sõjasündmuste üle mõtiskledes on ta 1916. a. esimesel päeval siiski kirjutanud järgmised read: „Õiguse pärast on käesolevad sündmused väärt, et neid iseäralikku päevaraamatusse kirjutada. Aga kellel on seks aega, ka püsivust? Vast aitavad needki veiksed märkused läbielatud ja nähtud aegu meele tuletada kunagi tulevikus.” See lootus läks täide.
Esimese päeviku lõpetab Luts kindla otsusega: „Seega on see raamatukene lõpul. Homme ostan uue, et ka edaspidi mõningaid märkusi üles tähendada.” (5. VI 1916.) Et ta seda tõepoolest tegi, kinnitab märkus teise päeviku lõpul: „Ka see heft hakkab lõpule jõudma. Kes teab, kas minu teised heftid Viitebskis alles peaksid olema? Neis oli nii mõndagi.” (20. I 1919.) Saab selgeks, et Lutsu vahepealsed päevikud jäid sinna maha ning on ilmselt meie jaoks kadunud.
* * *
Oskar Lutsu päevikud sisaldavad enam-vähem kõike, mida me loodame leida ühe noore kirjaniku, ühe kodust sadade kilomeetrite taha kistud sõduri ja lõpuks ühe elutõde ja armastust otsiva noore mehe ülestähendustest.
Enamiku oma esimese päeviku ja olulise osa teise päeviku mahust on Luts andnud puhtisiklike sündmuste, sealhulgas igapäevase eluviisi ja armuvahekorra ning perekonnaelu, samuti loomulikult oma haiguste, meeleolude ja murede kirjeldamisele või meenutamisele.
Kuid päevikitis on loomulikult palju muudki, meie jaoks hoopis olulisemat. Teises päevikus saame aimu Lutsu elu vähetuntud Saraatovi-perioodist. Kahjuks on seal 2,5-kuuline lünk, 1918. a. augustist oktoobri lõpuni, s.o. raske koduteekonna ja esimeste Täitus elatud nädalate aeg, mil polnud mahti ülestähenduste tegemiseks. Alles 12. novembril tegi Luts lühikokkuvõtte teekonnast, kahjuks vaikides oma esimestest Tartu-muljetest. Hoopis pikemalt ja emotsionaalsemalt on ta seda teekonda kirjeldanud oma „Inderlinis”. Päevikusse on kirjutanud Luts nii: „Mu elus pole olnud nii rasket aega. Üksi reisides oleks see mulle olnud muidugi ainult lõbusõit ...” (12. XI 1918.) Päevikuis joonistub välja Lutsu tutvuskond Tartus, saame aimu tema suhetest ema ning isaga ja murest venna pärast.
Huvitume tema hinnangutest loetud kirjandusele (Hamsun) ja arutlustest omaenda loomingu („Suvi”, „Kirjad Maariale” jm.) kohta. Loeme mõtteavaldusi oma kirjanikest kolleegide üle (Kitzberg, siurulased).
Esimene päevik näitab, kui tähelepanelikult jälgis Luts maailmasõja sündmuste käiku nii ida- kui läänerindel. Ajalehtede kaudu on ta olnud kõigega hästi kursis ja ei ole jätnud operatiivselt üles tähendamata ühtegi olulist lahingut ega arengusuunda. Välise objektiivsuse juures on ometi aimatav Lutsu kaastunne agressiooni ohvriks langenud väikerahvastele (belglased, montenegrolased) ja pidev rahuigatsus.
Venemaaga seotud sündmustest 1918. a. algupoolelt leiavad Lutsu teises päevikus mainimist näiteks Asutava Kogu laialisaatmine ja Bresti rahuläbi-rääkimised. Iseloomulik on seegi, et 1918. a. jaanuaris-veebruaris on Luts oma päevikusse kleepinud umbes 20 lõigendit ajalehest „Novaja Žizn” -sõnumitega aktuaalsetest sise- ja välissündmustest. Tervikuna on siia kleebitud „Vitebski Listoki” kaks eriväljaannet uudistega Tallinna ja Tartu vallutamisest sakslaste poolt.
Teine päevik lõpeb juba Tartus alates novembrist 1918 kirjapanduga olukorrast Eestis - Saksa sõjaväe viimastest röövlitegudest ning Vabadussõja pöördelistest sündmustest Tartus 1918. aasta lõpul ja järgmise algul.2
Esimese päeviku teeb huvitavaks võimalus võrrelda seda O. Lutsu mälestusraamatutega. Nii lõpeb tema „Mälestuste” sarja XII raamat „Sõjarändur” (Tartu, 1940) autori haigestumise ning haiglasse panemisega, millele on vihjatud päeviku algusridades. Ja „Mälestuste” XIII raamat „Pikem peatus” (Tartu, 1941) algab nii nagu päevikki: Luts vaevleb ikka hospidalis oma haige kõrvaga. Mälestusraamat katab päevikust ainult selle lühikese algusosa: kuni 1. I 1916 tehtud sissekandeni (incl.). Kui nüüd arvata, et sellegi ühise perioodi piirides raamatu ja päeviku sisu enam-vähem ühte langevad, siis üllataval kombel see nii ei ole, mõlemad pigem täiendavad teineteist, ühist on väga vähe. Ometi võime kindlad olla selles, et 1915-16 aastate päevik oli Lutsul töölaual, kui ta veerand sajandit hiljem oma „Pikemat peatust” kirjutas.
Oskar Lutsu kaks säilinud päevikut I maailmasõja aastaist on väärtuslik allikas tema elukäigu, loominguloo ja vaadete üksikute tahkude valgustamiseks.
Sõtta mobiliseeritud kirjaniku isikliku elu mitmete külgede, aga samuti tema perekonnaliikmete ja tutvuskonna kohta koguneb päevikuridadest hulk uudset infot, pealegi perioodist, mida tunneme tema eluloos küllalt pealiskaudselt. Samuti täpsustub kirjanikul sõja-aastail käsilolnud või valminud teoste sünnilugu. Huvitav on põgus pilguheit tema tolleaegsesse lektüüri. Üllatav on Lutsu päevikute kaudu nende autorit tundma õppida kui kodanikku, näha teda terasel pilgul ja tundliku südamega jälgimas ümbritsevat elu suurte ühiskondlike sündmuste ning murrangute ajastul.
Päevikute tekst on edasi antud maksimaalselt selle algsel kujul. Kõik erinevused tänapäevasest ortograafiast on säilitatud, kui need ei sega teksti õiget mõistmist.
Teksti arusaadavuse huvides on lisatud üksikuid kirjavahemärke ja mõni algustäht suureks parandatud. Nn. näpuvead on parandatud ilma neile osutamata. Koostaja poolt lisatud sõnad või sõnaosad on asetatud nurksulgudesse. Lühendatud sõnad on välja kirjutatud siis, kui see on vajalik teksti paremaks mõistmiseks.
Meelik Kahu
Esimene päevik publitseeritakse siin teist korda. Esimene trükk oli samas sarjas: Oskar Lutsu päevik aastaist 1915-1916. / Koost. M. Kahu, toim.
S. Olesk. - Tln., 1986 /! 1987/. - 56 lk. - (Litteraria; vihik 3)
Päevikute sisu põhjalikumat käsitlust vt. Kahu, M. Oskar Lutsu päevikud Esimese maailmasõja aastaist. - Keel ja Kirjandus 1987, nr. 1, lk. 36 - 45.
I (1915-1916)
Oktoober 1915
Viitebsk [1], 2 Ühend. hospit.
Pühap. 11 Okt. 1915.
Hospidalis, kõrvahaigusega 19. septembrist saadik[2], mõni päev pärast Tartuskäiku [3].
Tartuskäik iseenesest oli juba midagi väärt. Mäletad?
Hrad: Zinowsky, Kapten, kellele ainult vaja oli selja kondi külge koputada, et... Ametnik. 20 eelpunktist. Tohter Odinets. Junker, kes hoigas. Õde Solovieva kui hoolas tööline. Teine õde (noor), kes 100 rbl korjanud. Õde Soremba[4] , mesimagusa kõnega, ohvitser Soremba alaline võeras, kes viimase fruktitel ja schokolaadil alaliseks võeraks oli; kes aga alamväeliste vastu kohe oma tooni muutis.
Siis õde Madonna silmadega. Сестра с глазами Мадонны.
Маруся minu korteris Елагск. пер.... Kui täidikud kehavormid nii noorelt.
Igav on. Midagi pole eespool, mis rõõmustaks, mida oodata maksaks.
Parem kõrv kaotab vist teravama kuulmise hoopis.
Sõda kestab edasi. Sakslased seisavad ikka veel Dvinski[5] all ja Riia lähedal. Sõjamoona öeldakse juba olevat. Prantslased said hiljuti kaunis suure võidu Arras’is[6]. Vangi langes üle kahetuhande sakslase 100 suurtükiga.
Ka vene vägedel oli neil päevil paar „успех’ i”[7] Galitsias [8].
Kuu aega tagasi võttis keiser ülemjuhatuse enese kätte. Ta onu, endine ülemjuhataja[9], läks Kaukaasia maavalitsejaks.
16 Oktoobril 1915.
Ikka hospitalis.
Tänasest „Витебский Вестнику” numbrist loen: Kõik I ja II järgu ratnikud[10] , kes veel sõjaväkke pole võetud, võetakse nüüd keisri käsul, mis Liivimaa kohta antud. (Võib olla ka teiste kuberm. kohta, kuid Viitebski leht ei ütle seekohta midagi). Võin arvata, missugune ärevus selle sõnumi puhul Tartus valitseb. Lähevad kõik, lihtsalt kõik 43 aasta vanaduseni. Muu seas ka: vennaks[ed] Simmid[11], adv Beek[12], Olesk[13], B. Linde[14], kunstnikud Leppik[15] ja Roosileht[16], peaaegu kõik näitlejad, P. Leppik[17] (!) hoho! Tomson j.n.e. j.n.e. Missugune möll! P. Leppik läheb vaevalt, liig paks on ta kõht. Ka palju teisi rabelevad muidugi välja, aga ärevus jääb ärevuseks. Saab kuulda.
Loen ja loen. Д 'Амичис[18], Честертон[19], Kellermann[20], Strindberg[21], j.n.e. j.n.e. (Д'Амичис - Дневник] Школьн[ика].)[22]
21 Oktoober 1915
Ikka hospitalis.
Kõrv jookseb ikka mäda, ehk küll vähemal mõedul kui enne. Valud on ära. Selle eest annab jooksva end sel sügisel iseäranis tunda. (Vähemalt näib mulle nii) Täna öösel magasin enda korteris. Uni on viimseni rahutu. Piinavad unenäod vaevasid kõige öö. Öösel kojutulles, mõtle ainult, olin kusagilt ukselt mingisuguse plaadi ja veel ühe asja, mida praegu enam ei mäleta, ära tõmmanud ja kiitlesin sellega enda majaperemehe (Paris, kui ma [ei] eksi) ees, kõike süüdi enda peale võtta lubades. Missugused valed ma kõik välja mõtelsin, et uurija ees süüdi enda kaelast ära ajada. Aga refrainina käis unenäost läbi, et teenistusest pool lubata koju olin tulnud ja iga silmapilk tagasi sõitma pidin. See on juba kuu aega (peale viimist kodus olekut) minu igaöösiste unenägude põhijoon.
Kui ükskord koju saaks ja enam kuhugile vaja sõita poleks!
Ema kirjutab, enamasti igal pühapäeval. Isa olla pühapäiviti alati kodunt ära Jumal teab kus. Tartus suur petroleumi ja suhkru puudus. Söögiained minevat kallimaks.[23]
Ka siin, Viitebskis, pole niihästi õli kui suhkurt ega jahu. Linn vaevalt valgustatud. Poodid poolpimedad. Nahka kaalutakse kullaga.
Sõda kestab edasi ja kaldub Balkani poolsaarele. Ühendatud Saksa-Austria-Bulgaria sõjaväed tungivad Serbiale kallale. Viimastele on juba Prantslased ja inglased abi saatnud. Venelased lubavad saata.
Vene frondil ilma muudatusteta. Sakslased seisavad ikka Riia ja Dvinski all.
November 1915
Kuu aega hiljem, tähendab - 22 Novembril, 1915
Hospidalist juba nädalat 3 väljas. Töötan. Kõrv pagiseb vahel. Kantselei. Hr. Aleksejeff[24]. Mingit suuremat uudist pole niihästi maailma sõjas, kui ka enda elus. Seisak sõjas. Talv. Viitebskis on koledad muutlikud ilmad. Päev külma, päev sula, päev lund, päev vihma. Õhtud isand Arbusovi[25] juures. Kokolin. Õhtud minu juures. Ja nii läheb aeg. Nii läheb aeg surma poole.
Ja prl K. kirjutas Tartust. Seekord olla ta suuremate nõuetega: tahta 150 rbl. Hädasti tarvis. Kohe ei olla tal võimalik maksta, aga kui ma nii... paar aastat oodata võiksin.[26]
Teodor[27] teeb muret. Tahab sõjameheks hakata. Ka õppused ei lähe tal hästi. Tema eelharidus on veike.
Detsember 1915
14 Dets.
Jõulud lähenevad, aga rahu ei lähene, ehk küll rahu jutud liikumas (aegajalt. Viimasel ajal olid kaunis kibedasti). Ford...[28] Ema kirjutas, Tartus kardetavat, et Riia langeb. Ja kui Riia langeb, siis olla Tartlastel minek. Tahaks teada - kuhu? Kamarad[29] kutsuvat teda enesega. Minu nõu. mingu Palamusele Sohvi[30] juurde. Teodor võitleb kahedega.
Kirjavahetus prl. Perschinaga[31].
Muinasjutt (kahekordne muinasjutt valgest kirikust)
Välja apteegis[32] on revisjoon. Nagu see ka mind ehk kedagi teist huvitaks?
Kirjutasin Grosschmidtile[33].
P. N. Leppik Petrograadis vabrikus.
Serbiaga on asi otsas. Teine Belgia.[34] Aga minus ei suuda nad seda kaastundmust äratada, mis Belglased.
Jaanuar 1916
1. Jaanuar 1916.
Kirjutatakse 1916.
Vanaasta õhtu kodus, 2 Елагский 18. Kirjutasin kolm kirja: koju (isale), Audovale[35] ja Grosschmidtile. Audova läheb nüüd kaitsekraavi, nagu ta kirjutas (Riiast). Grosschmidt heitleb Tartu heategijatega ja on neile käsikandleks. Isa, ja kord tuli ka temalt kiri. Tööd küll, tegijaid vähe, kõik lähevad sõjaväljale.[36] Jõuluks ostnud väheldase sea. Siis kirjutas ema. Ta heidab pilku minevikku. Tal on natuke (võib olla ka palju) kirjaniku andi, nii kenasti kirjutab ta minevikust. (29 aastat tagasi.)[37] Ainult Teodor vaikib järjekindlalt. Andsin isale nõu Kimli poegi[38] endise tasu eest kostile võtta, lubasin enda käest 5 rbl. kuus juurde maksta.
Sõda. Ta on nüüd Balkanilt kusagile mujale pöörmas. Serbiat ei ole enam. Ainult mustamäelased[39] võitlevad veel viimseid võitlusi Austria-ungarlaste vastu. Gallipoli poolsaarelt[40] on liidulased[41] oma väed ära viinud, nagu ametlikult teatatakse. Sealt viib inglane enda väed India ja Egiptuse kaitseks. Muidu muutuseta. (Vene frondil).
Viimasel ajal oli pealetungimine Galiitsia poole, aga nüüd on seegi seismas. Nüüd läheb sõda kolmandasse aastasse. Näis, kus olen tulevastel jõuludel, kui elupäivi peaks jätkuma.
Rahujutud olid... aga nüüd ei ole neid enam. Venelased lubavad viimseni võidelda, kuni lõpuliku võiduni vaenlase üle.
Oli keegi Vassiltschikova, kes rahu sobitas. Teda kahtlustatakse äraandmises. Esiteks saadeti ta ainult pealinnast välja, enda mõisasse elama. Tema seljataga istub nähtavasti liig suur ja kõrge ringkond, kes teda kohtu kätte anda ei lase.[42]
Õiguse pärast on käesolevad sündmused väärt, et neid iseäralikku päevaraamatusse kiijutada. Aga kellel on seks aega, ka püsivust? Vast aitavad needki veiksed märkused läbielatud ja nähtud aegu meelde tuletada kunagi tulevikus... Igatahes kirjutame juba 1916.
10 jaanuaril 1916.
On mingisugune pühapäev. Tõesti „mingisugune”, sest need on kõik ühesugused hallid. Olen dejour[43]. Aga „dejoureerin” kodus, sest muidugi võttis isand Jürgenson[44] kõik raskused enda peale.
6mal Jaanuaaril, s.o. Kolmekuninga päeval, sai aasta kui esimest korda Viinasse[45] sõitsin. Seekord peatasin [võõras]temajas „Швейцария. Mäletan tumedalt, nagu oleks sildil muu seas seisnud: Hotel Suisse. Ja, see oli küll „Suisse”. Ööseti jäselesid juudid koridoris. Iseäranis õelad olid nad laupäeva öösel. Seda päeva (6. jaan) mälestasin tänavu is[and] Arbusovi juures. Sõime „Kokolini” küpsetatud kartulid ja jõime igavest „plurkschi” „Löwenbräu”[46]. Mis inimene hädaga kõik ära ei tee!
Kuulsad õhtused istumised Kokolini seltsis on nagu ära jäänud. Nad tüütasid tõesti. Kokolin oma alati ühe ja sama jutuga.
Нетрулевич, Садукевич, [47]прилетели, поросенок с хреном - объедение.[48]
Mustamäelased andsid Austriale alla ja panivad sõjariistad maha. Mis võis halasti ja näljaselt rahvalt muud nõudagi. Serblased kolivad jaolt Korfu saarele, jaolt ühinevad liidulastega Saloniki juures.[49] Uueaasta pidusöögil Inglise saadiku juures (Petrograadis) joodi muu seas ka pres. Wilsoni[50] terviseks. Keda aga meele ei tuletatud, ja mis iseäranis sil[ma] puutub, on Prantsuse pr[esident] Poincare. Mis see tähe[ndab], seda näitab tulevik. Vene lehed ütlevad ainult, et hr. Bjökeneni (Ingl. saadik) kõnel olla suur poliitiline tähtsus.[51] (Rohkem ei tohi nad nähtavasti ütelda). Detsembri kuu jooksul, 1915, pole ühtegi telegr[ammi] Venemaalt välja maale lastud. See oli see aeg, kus separaatrahu jutud kõige rohkem käimas olid. M-me Vassiltschikova olla koja preili (neitsi). Nüüd on Keiser talt selle aunime ära võtnud.
Uueaasta manifestis sõjaväele ütleb Keiser: Soldatid harjugu selle mõttega, et rahu ainult lõpuliku võiduga võimalik [on].
Teodori jõulunumbrid polnudki väga meeleheitlikud. Ta tikub juba praegu ohvitser-inseneri (sapööride) kooli. Mina käin kindlasti peale, et ta kooli lõpetaks. Ses sihis kirjutasin talle täna jälle kirja.
Loen praegu Hamsuni „Nälg”.
2. veebruaril, vist Küünlapäeval, nagu endisest ajast mäletan. „Nälg” on mõjuvatest mõjuvam raamat. Need kaks: „Nälg” ja „Pan”, ka „Mysteeriumid”,[52] need on tööd, kus ta halastamatu käega oma enese haavadelt sidemed kisub ja haavades sorib (wühlt) ja sellest valust nagu lõbu tunneb. Ta on viimseni halastamatu (ja avalik), nagu seda iga „suur” on ja olema peab. Seal naelutab ta end igal leheküljel risti ja kõigub siis naeru ja pilke all; ja hirvitab ise kaasa. Kõige juures ikkagi lõpmatu üleoleku-tunne ja võrratu esteetiline maitse. See viimne ongi, mille vastu ta kunagi ei patusta.
Umbes kuu on mööda sest, kui siia viimati paar märkust kirjutasin. Vast aitavad needki mõned märkused tulevikus, et möödaläinud aegu meeletuletada - nagu kord tähendasin. Muidugi oleksid praegused sündmused suurema väärt. Sõber Arbusov kirjutab oma päevaraamatusse kõik üles. (Tal on juba viies raamat käsil.) Kas ta ka ilmasõja kohta midagi kirjutab - ei tea. Politikast ei tea ka tema midagi. Temale on ükskõik. Ka minule on ükskõik, kes ... Ainult niipalju: Uue tekkimisel saaksid kodused laiali pillutud. Ainult see. Muud midagi.[53]
Elan ikka veel siin - Елаги. Minu kõrval elab keegi endine telegrafist. Ma ei kannata tema sammusid ja toimetusi kõrvaltoas. Elan alatises piinas. Nagu oleksin kellegist ära rippuv. Minu ümber peab olema vaikus. Ja ainult vaikus. Siis võin töötada ja elada. Ainult siis. Pärast sõda peab veikse enda päralt majakese üürima.[54]Ehk veikse maa-apt[eegi], „kus vähe inimesi käib”.
Jooksva läheb iga talvega ullemaks, nagu märkan. Missugust vaeva teeb ta mulle siin, Viitebskis. Ka on närvid väga, väga rikkes. Painajad, mis enne peale alkoholi käisid, hakkavad nüüd ka ilma selleta käima.
H. E-ga [55]peab ainult väga, väga pealiskaudselt läbikäima. Üleüldse aga ei pea kellegiga läbi käima.
Hiljuti tuli mõte: Kui saaks kuidagi näha kuu teist külge. Siis tuli teine mõte: Kui korraga ilmasse üksainsam naine (Weib) jääks. Missug[used] sõjad ja sekeldused tekkiksid ta pärast. Ilm läheks vist - nagu öeldakse - kõige lähema aja jooksul hukka. Ameerikast tuleksid miljonäärid, lõpmata fetischistide karjad käiks ümber ja kakleksid ühe tema Kinga pärast, Juuksesalka kaalutaks hingeõnnistusega. Korraga kaoks ta ära. Keegi kaval vürst oli ta oma salakambritesse peitnud. Mõninga aja pärast ilmub ta uuesti ja algab uus trall.
Soome keele õpetuse[56] tellisin Tartust. Tahame Arbusoviga ka Ingliskeele õpperaamatud tellida.
A. Kitzbergi 60 a sünd. päev on nüüd suure tulevärgi pragisemise saatel mööda. (Nagu ta ise Postim. kirjutas.)[57] Vaene O. Grosschm[idt] kirjutas: ütle õige, mis arvad sina sest asjast. Ega tast (K-st) ikka midagi asja ei ole. Vaene Gr. Elu on ta ära söönud. Õigemini: elu on sellegi natukese, mis tal oli, ära hävitanud. Ta leidis minugi häädsooviva kirja enese kohta haavava olevat. H. E-st on ta siiski palju parem - tal on veel palju naiivsust alles - ja see maksab ka midagi.
Mis arvan mina Altmeister [58]A. K[itzbergi]-st? „Aimre” kirjutaja (Ta nimi ei tule mulle praegu meele. Kudas ma unustama hakkan.) ütles: Kitzberg imeb enda tööd pliiatsi otsast. Peaaegu võib sellele alla kirjutada.
Ilmasõjas pole mingit suuremat muutust, ehk, nagu suurvürst Nicolai Kaukasi frondilt telegrafeerib: „Без перемен.”
Liitlased on endid nüüd Soluni [59]juures koondanud. Mis nad seal teevad ehk plaanitsevad - seda teab Jumal.
Ühte arvan: Tulev kevade ja suvi toovad suuri sündmusi ühes. Ma ei tea kummale poole kaldub, aga ühele poole kaldub ta vägevalt. Üks vene tegelane olla ütelnud, või koguni lehes kirjutanud: Venel pole veel vaja hädatseda: Volga ja Uuralid on alles ees.
,Aimre” kirjutaja nimi on Reintam.[60]
Veebruar 1916
5 Veebr. 1916.
Ja kuulus Kärss ja Erserum
sai ära võetud, kui lõi trumm.[61]
Nüüd on Tartu meestel täielik põhjus seda laulu laulda.
J. Aaviku „Soome keele Õpetus” tuli.[62]
19 Veebr. 1916.
Nagu vastuseks Erserumile, tormavad sakslased Verden’i kindlusele kallale. Võitlus Verdeni pärast kestab 12— päeva.[63] Seni on saksl[ased] umb. 8 kilomeetrit] edasi tunginud. Fort Duamon on juba purustatud ja mõningate sõnumite järel sakslaste käes. Mõned näevad Verdeni operatsioonis rutulist sõja lõppu: sakslane mängivat oma viimsed trumbid välja. Mõned: saksl[ane] tahab liitlasi üksikult nõrgendada, et korraga kallale tungimist ära hoida (liitlaste poolt).
Ema kirjutas ja küsis, kuhu temal minna põgenemise puhul. Ka Sohvi ei jää Palamusele. Võimude pärimise peale lubanud ta Moskvasse kolida. Ja, ema, see umbkeele-mees. Kui tema kellegist (teistest) lahku läheb, siis on ta kadunud.
Ta võiks Kamarate ehk Striegelite[64] perekonnaga ühes sõita. Ses mõttes kirjutasingi talle täna.
Mis kurjad ajad! Nagu vanast! Põgenemine vaenlase eest käsil.
Aaviku soome keele õperaamat näib raske, nagu haootiliselt kokkuseatud. Tast olen umb 20 §§ läbi vaadanud.
Märts 1916
10mal Märtsil 1916
Täna kolisin jälle. Praegu tulin siia, Vana-Kloostri (Старомонастырская) N 10а. Vahepeal elasin mõne päeva juutide juures (Орловская 26). Igatahes olen ikka veel Viitebskis.
Jelaagidest tulin (aeti) ära, sest et kodanlise moraaliga kokku põrkasin. Liida fotografeerimine... ja üleüldse. Võitis Muumia, perenaise ainsam tütar, kes asjata ootas, et minust asja saab. Nii. Nüüd olen siin. Pererahvas kas venelased või poolakad. Proua noor, aga põsed punetavad tal nagu haiglaselt. Tuba kaunis sümpaatlik. Saab näha, kuis vaikusega lugu, mida nii väga armastan. Kõrval on köök. Köögi kõrval tuba. Seal kõnelevad praegu kaks naisterahvast. Üks neist on arvatavasti see noor ja paks neiu, keda sissetulekul üle ukse nägin. Kõik selgub edaspidi. Kui palju tubasid ja korterisi olen ma juba näinud, kui palju võib neid veel ees olla.
Sõda. Verdeni kindlus. Viimane on ikka veel prantslaste käes. Sakslaste vihased tormijooksud pole teda seni võtta suutnud. Sakslaste kaotused öeldakse olevat 250 tuhat sõjameest. Kahjuks toidame endid ainult Prantsuse sõnumitest, ehk filtreeritult neutraaliste maade hallikatest võetutest. Jutud Venelaste pääletungimisest liiguvad viimasel ajal rohkem kui enne. Näib nii olevat, nagu läheks meie frondil tõesti elavamaks. Staabi telegrammid venivad pikemaks.
Ja, mis ma veel ütelda tahtsin: Olen tõesti abitu, ka lihtsais asjus. Märkasin seda nüüd iseäranis kolimises.
Missuguste kuludega on iga minu vähemgi tegevus ühenduses. Kui ruttu langeb minu meeleolu vähema kui äparduse juures.
Aga kõik see oli juba enne, silmapilgul ei tekki midagi uut juurde. Mida enam me iseendaga selgusele jõuame - seda parem.
Kodus kõik endine. Tutt[65] kipub teiseks aastaks jääma. Seda arvasin isegi. Ta on lõpmata kärsitu isik. Saab näha, kuda ta ükskord elama hakkab. Kindlasti on ta palju naiivsem kui mina. Enesekriitikat on tal palju vähem kui mul. Võib olla on mul seda viimast liiga palju.
Ka see selgub edaspidi.
17 Märtsil 1916.
Uus korter läheb korda. Minu vastu oldakse väga tähelepanelik.
Uus sõjaminister hr. Schuvajev, hr. Polivanovi asemele.[66]
Meie kaua oodatud pääletungimisest ei taha midagi suuremat välja tulla. Telegrammides pole sõnumeid, millest suurt pääletungimist võiks näha.
Nüüd algab kevadise suurvee ajajärk ja siis on veel vähem midagi oodata. Verdeni juures muutuseta. Siiski arvavad prantslased, et „nende kibedamad päevad älles ees.”
Minu arvamine oli algusest saadik: Verden 1.... [langeb.] Seda arvan praegugi. Meie v[äed] on pea kaotanud, iga päevaga on uued juhid.
22 Märtsil 1916.
Kuni 22 Maini 1916.
Täna saatis Noor Eesti Aino Kallas’e Tähdenlento[67]. Kodust pole nädala kolme või rohkema jooksul kirja tulnud. Ka Teodor ei kirjuta. Õde. Pappiina. Öö, hommik ja jääminek Düünal[68].
Sõda. Sakslased algasid uusi tormijooksusid Verdeni vastu.
Aprill 1916
8 aprillil, Suurel Reedel. 1916.
Eila oli ... 22. maini - ei tule midagi välja. Mitu korda on juba olnud. Ja palju veel olema saab.
Mäletan: Kunagi, kui veel Kihelkonna koolis käisin, olime Suurel Reedel Kuremaa järve ääres. Palamuselt kostsid kellalöögid. Algas pealelõunane jumalateenistus. Sest on kaua mööda.
Kahe aasta eest oli Vanemuises igavene möll, kuhu Beek’iga kogemata sattusime.
Teodor on nüüd juba kirjutanud - ka kodust tuli kiri. Kõik läheb sealgi endiselt. Teodor kirjutab, et ta veel kindlasti ei tea, kas istuma jääb või mitte. Tahab kusagil teisal eksami teha,et aga 7. kl. saada. Seda nõu laitsin: nii võib ta koolist hoopis välja jääda ja siis on isegi teada, mis saab.
Vene väed võtsid Trapesundi[69].
10 aprillil 1916.
Esimesel Ülestõusmise pühal.
Ilm päiksepaisteline ja võrdlemisi soe. Öösel olin dejour. Venelased tikuvad suudlema. Vist on see protseduur apteegi valitsejatega ees. Kl. 12 kogume kantseleisse, kus temale pühiks õnne soovima peame.
Arbusov tuli hom[mikul] kl. 5 kantseleisse. Nad olla öösel is. Lukase juures puijutanud ja tülitsenud. Einer olla jälle ühe oma hiilgenumbritest ette kannud.
16 aprillil 1916.
Ka eila oli... Ja rohkem kui kunagi enne. 24 tundi järgemööda. Kaartid ja viin, siis minu hiilgenummer. Nagu Tartus. Täna ahastus. Sinna tagasi pean ma minema kõige vähem kord, sest võlgnen. Lubasin täna, aga pole jõudu. Närvid hakkavad üles ütlema. Pean aru, kas küsida puhkeaega või mitte. Siis sõidaks Petrogrfadist] läbija kõneleks mõne sealse arstiga kõrva pärast.
Nüüd peastis mind kõrv... jutt kõrvast. Kaks päeva, eila ja üleeila puudusin töölt ja ajasin kõik kõrva süüks.
Ema kirjutas. Neil kõik endine, Koolipoissa hakatavat koolidest võtma: nii tuleb Teodoril vist minek. Ta tahtvat lenduriks hakata. Selleks ei kõlba ta. Selleks töötab tema mõte liiga aeglaselt. „Kõik advokaadid ja nende prouad lasevad isa juures tööd teha”, nii kirjutab ema peale muu.
Sõjas pole mingit suuremat muudatust.
18 apr. 1916.
Üks üllatus järgneb teisele. Kudas viimne energia kaob. Kudas inimesest midagi järele ei jää, kui ta end natukenegi vaevaks võtab analyseerida. Kudas surma mõtted tulevad. Eila küsisin end puhkusele. Tahan ... Ei tea isegi, kas tahan või ei... Tartusse. Midagi iseäralikku ei oota mind seal. Igalpool on ühesugune igavus. Ainult lõpp ... võiks mind natuke rõõmustada. Siis teeks midagi. Trööstiks end tööga. Praegu - tänane hommik - oli kole. Kolmandik mu korjandusest läks ühe nädala jooksul. Nüüd tean: minus pole ühtegi aatomi kindlust. Eila õhtul mõtlesin voodis: on minus ainsamgi +. Jõudsin otsusele: Ei. Minus on ainult inetud ja alatud - - -[70]
Täna ehk homme sõidan siiski Tartu, kas läbi Petrogradi või Pihkva. Kõige imelikum, et samased inetud ja alatud siiski elavad ja endast koguni suures arvamises on.
Mai 1916
6 Mail 1916.
Tartus käidud. 4 V hommikul jõudsin tagasi. Õigus oleks olnud Tartus olles päev päeva järele siia üles märkida. See oligi mul kord meeles, aga olin ju päev päeva kõrvale paloilistään (purjoilistään)[71].
Esimesel õhtul istusime Vanemuises, Simmi toas[72], Simm, Hindrey[73] ja mina. Mul oli V[itebski]-st toodust 200,0. Öösel aga ajasin siiski Mag. Jürgensoni[74]üles. Aga kõik asjata: isegi „nimi” ei aitanud. Sellega sai lolluste-ajajärk alguse.
Järgmine päev Treumundtite[75] juures, ristipoega vaatamas. Edasi tuli suur veinijoomine Moorsonide[76] juures (laupäev) ja edasi (pühap.) imeilus puijesõit Emajõel. (Moorsonid, üks nende tuttav neiu ja mina.) Missugune jumalik ilm oli! Soe ja päiksepaisteline. Jõe kallas oli suplejaid kubinal täis. Ja see oli päev või paar enne Jüri päeva. Jänesel[77] nägime Sisaskit[78]. Ta on nüüd ühe õige paksu naise omanik.
Edasi: Eesmap. Teine paadisõit - Vjeeraga. Missugune maru tõusis! Kudas ma põlema läksin ja armastust avaldasin. On keegi kuulnud: suured ja ilusad käed? Vjeeral on suured käed, ümarguste käevartega ja ümarguste patriitsialiste sõrmedega, nagu neid näha Renessansi meistrite piltidel. Ja kõigepealt hakasin neid suuri (peaaegu mehelikke), ilusaid käsi armastama. Mis tähendab Slaavi temperament! Vjeera ütles: Oh, ma olen nüüd valmis kas ümbergi minema (purjepaadiga).
16 Mail 1916.
Aprill ja Mai on endid ära vahetanud. Lõpmata soojale ja ilusale Aprilli lõpule järgnes vilu Mai, külmade tuultega. 30. aprillil oli Vanemuise aia avamine ja siis tuli kaunike kord lund. Kontsert peeti saalis. Imelik nähtus: Viljapuude õisi ja lehti kattis lumekord. Vanem[uise] saali ma ei saanud.
17 Mail 1916.
Eila õhtul tuli velsker Stakanis[79] minu juurde sidemeid vahetama, nii et edasi kirjutada ei saanud. Kirjutamisega on lugu üleüldse täbar. Neidki paari sõna, mis siia vaja märkida, ei saa õigel ajal kirjutada. Asi on täbar. Paari päeva eest katsusin novelli alustada, kümne minuti pärast jätsin selle plaani. Kui ma üleüldse veel midagi kirjutan, siis pean ma seks täiesti prii olema; pean enese täiesti priina tundma. Ainult siis. Ja vorm, nagu ikka rohkem tundma hakkan, olgu ühejärguline näitemäng. Igatahes dramaatiline vorm. Ta on kõige kontsentreeritum proosas ja õnnestab mul kõige paremini. Tema juures ei lähe ma kärsituks. Minu õnnetus on, et novelli kirjutades mulle ikka tundub, nagu tarvitaksin kulunuid ja ülearuseid sõnu ja lauseid. Et ma seda kohe tunnen, siis tüdinen ka kohe. Kui palju on mul sõja ajal alustatud. Ometi pole midagi, peale kolme ühejärgulise, üle paari lehekülje viidud.[80] See igavene mõõk, mida pääkohal tunned, halvab minu isegi vähese teguvõime. (Mõõk: alaline mõte, et sind iga silmapilk mõne eksituse eest alam-väeliseks alandatakse, nagu seks juba palju näitusi olemas. Viimases asjas olen siiski pikapääle natuke kiilmaverelisemaks läinud.) Siis see igavene jooksva. Ja suguhaigused, mis mind aegajalt „katsmas” käivad - need kõik on mind kaunis rohu kõrguseks teinud energia poolest. Nüüd vaja veel paar sõna ütelda Tartuskäigu kohta, mille kirjeldust siia 6. mail algasin.
Vjeera ütles: Oh ma olen nüüd nõus kas ümbergi minema.
Jäneselt tagasi sõit polnud ka tõesti ilma hädaohuta. Tuul oli otse vastu, nii et ühest jõeservast teise ,,Schlag”gisid pidime tegema[81]. Aga ma olin vapper, nagu vana merehunt, sest kaks pudelit Jänesel joodud veini mõjusivad. Juba Jänesel ütlesin kellnerile (Richard, kes enne Vanemuises oli), Vjeera peale tähendades: See on minu pruut. Teepeal ütlesin sedasama lootsikumehele ja suudlesin paar korda Vjeerat. Suudlused olid pool vägisi, sest Vjeera tõrjus vastu, lootsiku mehe peale tähendades: Tema näeb. Aga mitu korda, võib olla poole tee, hoidsin tema elastilise keha ümbert kinni ja tõmbasin ta enese ligi. Ja see kõik sündis peale selle, kui inimest ainult teist korda elus nägin. Esimine kord (ei tea, kas sellest siia ennemalt olen kirjutanud) oli Peipsi järvel, kui septem kuul 1915 Tartust Viitebskisse sõitsin. Siis sõitsime ühes kuni Dno jaamani[82]. Heakene küll. Nüüd aga veel üks asjaolu. Paar korda panin tähele, kuidas Vjeera enda pea käte vahele võttis ja südamest naeris. See sündis ilma nähtava põhjuseta. Nii naeravad naised, kui nad, enesele natuke nalja lubades (muidu on elu liiga igav), kedagi pisut ninapidi vedavad. Võimalik, väga võimalik, et Vjeerakene minu üle naeris, kudas mina märatsesin ja tema tulevast abikaasat mängisin. Muidugi oli minust „sel silmapilgul” iga mäng kaugel, kuid seda enam võis see temale nalja teha.
Stakanis tuli. Kirjutamine jääb pooleli.
18 Mail 1916.
Velsker Stakanis käis ja lõikas minu paistetuse lahti. See oli mul juba teine kord, kus seda teha tuli. Rohkem pole mul täna tuju kirjutada.
24 Mail 1916
Skandaal. Eila sõitsime Arbusoviga Markovtschinasse[83] hr. Hempeli juurde. Jõime muidugi j.n.e. Öösel kl. 3 tulin mina ära Viitebskisse. Hommikul olla Arbusov revolvrist kellegi peale lasknud. Õnneks läinud kuul lastavast mööda. Toodud komandandi ohvitser. Praegu on Arbusov Viitebski komandandi juures kinni - до расследования.[84] Saab näha, kuidas lõpeb see tants ja kas mind ka asjasse mässitakse.
25mal Mail 1916.
Täna käis is. Päss Välja apteegis. Talt sain kuulda, Arbuusov olla peale revolvri paugutamise ka midagi muud teinud. Ta läinud Sanitarrongi (viimast asjalugu nägin ise ka, enne Markovtschinast ära tulekut) ja teinud seal kära. Rongi pääarst lubanud ta peale raporti kirjutada. Siis olla veel alamväel[ased], kes meiega ühes olid, enestele natuke nalja lubanud. Nad läinud is. Päss’i hospitali ja käratsenuvad: miks põleda elekter nii hilja öösel. (Teine neist olnud elektri ülevaataja või midagi selle samast.) Ka nende peale lubatud raport kirjutada. Heakene küll, aga siis tekkib küsimus: kust said kõik need auuväärt isikud purju? Hull lugu on, kui seda asja uurima hakatakse. Hr. Päss kardab väga, et ka see ilmsiks tuleb, et tema käest pudel saadi. Apteegi valitsejale üteldi eila sest asjast. Ta lubanud hr R’ga kõnelda; et ehk saab siis ainult disciplinaar nuhtlusega läbi. Kui asi kohtu alla läheb, siis tuleb muidugi uurimine ja siis on kõigest sest värgist vähe head loota. Minul võetakse siis pagunid muidugi maha. Hiljuti nägin unes: minu kokarda mütsi ees jagunes kaheks, läks keskelt katki: kas ei tähenda see kõik seda, mis praegu arvib tulla[85]. Oh, mis teeb siis Einer rõõmu pärast. Aga kui peakski nii olema, siis -õnnetus viib alati tõele lähemale. On teisigi enne seda halbades seisukordades olnud. Igatahes püüan siis lipnikkude ehk sõjaväe kooli. Kui seda ei saa, siis jään „kurvastuse” pärast haigeks.
Ilmad läksid soojale. Paar päeva järgimööda tuleb aegajalt sooja vihma. Ema kirjutab: neil kodus kõik muutuseta.
Oli suur merelahing Skakerraki[86] juures Inglaste ja Sakslaste vahel. Kummagi kaotused peaaegu ühesuurused, umbes 15 lahinguüksust, nagu neid nimetatakse. Lahingule tahetakse, nagu lugeda, Jüti lahing nimeks panna. „Ютландское сражение.”
Nagu vastuseks Austerlaste kallaletungimisele Itaalias, algasid vene väed järsku pealetungimise Lõuna frondil, kindral Brussilovi väepiirkonnas.[87] Seni on hästi läinud. Kirjutatakse 25 tuhandest Austria vangist, 480 ohvitseriga. Näis, kudas edaspidi läheb. Põhja ja Põhja-Õhtu frondil on muudatusteta. Türgi frondil tungivad türklased peale, lüüakse aga tagasi, nagu Staabi telegrammides seisab.
[—] Rohkem pole mul täna lusti kirjutada, sest ikkagi rõhub Markovtschina asi küllalt südant. Tartust? See on juba mööda. Täna sai kolm nädalat täis, kui tagasi tulin ja tööle hakasin.
Muidugi nägin Tartus Pr. S. Ma ei saanud õieti aru, mis teda piinas, aga küllap seesama vana armukadedus. Tema mees on nimelt ammust ajast pr. T-ga killas. Nüüd kõneles pr. S. ta tahta Viitebskisse sõita j.n.e. Segased jutud. Ei tea, mis mõttega, aga minu peale püüdis ta mõju avaldada ja näis kõige peale valmis olevat. Suudlesin teda. Aga andsin ka mõista, et endised ajad juba mööda. Laitsin Viitebski sõidu j.n.e. Saatsin talle kaarti (kaunis ükskõikse), aga vastust pole seni saanud.
Ühel endisel korral, kui Arbusoviga Markovtschinas käisin, tegin ühe Õega tutvust. Nüüd on see asi muidugi mööda, sest ometigi ei julge ma peale selle suure skandaali temale nägu näidata, ehk ma küll sugugi süüdi ei ole. Sela![88]
27 Mail 1916.
Valitseja on hr. R’ga kõnelenud. R. on esiteks väga kuri olnud, aga lubanud lõpuks Arbusovi pärast Ringkonna ülemaga kõnelda. Aga olgu see viimane kord, kus samane asi ette tuleb, muidu võtab tema kõige valjumad abinõud tarvitusele ja töötab teinekord hoopis vastupidises sihis; nõuab, et süüdlast täie valjusega nuheldaks. Homme, 28. on ta lubanud ringkonna ülema hr. S. juurde minna.
Vjeeralt tuli juba teine kaart. Kirjutagu mina õige sagedasti; olla põrgulikult igav. Minu kirja pole ta, tähendab, veel kätte saanud. Kirjas ütlesin, et ma väga kardan eksitada.
Asi oli järgmine: Teisel päeval, pärast lootsiku sõitu Emajõel, sõitis Vjeera Riiga. Muidu võivat kuberneri luba kaduma minna, kui ta veel sõiduga viivitab. (Mõningast ajast peale nõutakse Riiga, Valka, Võrusse ja teistesse lõuna-poolsetesse linnadesse sõiduks kuberneri luba.) Muidugi püüdsin teda sellest sõidust tagasi hoida, kuid kõik ilma tagajärjeta. Ta olla juba ammugi kellegile lubanud sõita ja ei võivat nüüd enam milgi kombel teekonda edasi lükata.
Nii siis, teisipäeva hommikul (mäletan, see oli ühel teisipäeva hommikul) sõitis ta ära. Kaenlas oli tal raamat „Garibaldi”, et tee pääl igav poleks. Saatsin ta vagunisse ja ütlesin talle jutus järjekindlalt „sina”. Tema hoidis niihästi „sina” kui „teie” eest. (Nagu teada, saab mõlemita teatav aeg juttu puhuda, ehk küll silmapilgud tulevad, kus kitsas kätte tuleb. Siis saadakse täbarast silmapilgust harilikult naljaga üle ja tarvitatakse kolmat isikut - „tema”.) Eilset päeva ei puudutanud me peaaegu sugugi. Mina vist tähendasin ainult, et mul käed puijunööri hoidmisest valutavad.
Tulin koju, Riia uul. N 55,[89] ja tee peal oli tundmus, nagu ei saaks ma Vjeerat enam kunagi näha. Tähendus: vaksalis nähti ta ainult sõidust huvitatud olevat, ilma et ta minu vastu vähimatki intiimsust oleks näitanud. Pean tähendama, et samane poolkülm olek naise poolt minu peale ikka suurt külgetõmbamise jõudu on avaldanud. (See on harilik nähtus, seal pole midagi imestada: mida raskem meile mingi asi näitab kättesaadav olevat, seda enam püüame seda kätte saada. Naese ja mehe vahekorras on see tingimata nii, paljud naised ja mehed võidavad ainult oma loomuliku või kunstlise külmuse ja tagasi hoidlikkuse läbi.) Siis veel need lõpmata ilusad käed ja helesinised silmad, nagu rukkililled! Armastasin teda tõesti. Armastusega ühes algasid ka valud. Ühesõnaga, kõik läks enda harilikku käiku, midagi uut ei tekkinud armastuse probleemisse minu läbi juurde. Veera lubas reedel ehk laupäeval Tartusse tagasi tulla. Muidugi olin mõlemal päeval õhtuse Peterburi rongi tuleku ajaks vaksalis. Aga Veera ei tulnud. Nii läks aeg teisipäeva hommikust (Vjeera ärasõidust) teise nädala Eesmapäeva hommikuni. Just sel päeval, s.o. 2. Mail pidin Tartust Viitebski poole välja sõitma. Pühapäeval olin terve päev kodus, et end reisi jaoks välja puhata. Mängisin Kimle poistega ja isa töölistega kaarta ja püüdsin üleüldse kodus olla, „et emagi mind vahel enda lähedal teaks olevat.” Mäletan, ema ütles: „Esiteks, kui Tartu tuled, läheb sul asi kaunis sassi, aga pärast poole hakkab üsna kenasti minema.”
Vastasin, et kui mull võimalus oleks hoopis Tartusse jääda, siis ma väga korralikult elaksin; süüdi selles räistamises on nimelt see teadmine, et sa varsti jälle minema pead. Selles teadmises püüad siis iga silmapilku tarvitada ja ruttu elada.
Eesmapäeva hommikul umb. kl. 12 ajal saan ekspressiga tähe: Veera on pühapäeva õhtul Tartusse tagasi sõitnud. Ta olla mind vaksalis otsinud, aga mitte leidnud. Tulgu mina õhtul Peterburi sõidu ajaks vaksali.
Õhtuks? Mispärast õhtuks? Mispärast ei taha ta minuga päeval kokku saada? Ta teab (vähemalt peaks ta seda väga hästi teadma endise jutu järele, kui teda vaksali saatsin) väga hästi, et täna juba ära sõitma pean.
Kargan voodist üles, tunnen endas peale paaripäevase apaatia jälle teguvõimu: Sõidan enne воинский[90] juurde, „meldin” ennast välja[91] ja torman siis otsekohe Oa uul N 7. (Veera elukoht.) Veera ema ütleb: Ta tuleb varsti, oodake pisut. Nad läksid kolmekesi välja.
Kolmekesi? Teine oli tema õde (Dr. Ruusa proua), aga kes on see kolmas? Ja kohe tuli see asi mulle kahtlane ette. Olin peaaegu kindel, et see kolmas keegi meesterahvas on. Mul on vahel sarnastes asjades imelikult peenike nina, vaja on ainult tooni, milles mulle midagi öeldakse (ka kõrvalisi asju) ja kohe aiman ma olukorda. Ootama ma neid kolme ei jäänud. Lubasin poole tunni pärast tagasi tulla. Käisin umbes veerand tundi mööda Kroonuaia uul., Oa uul. lõpul, edas-tagasi ja ootasin. Ootamise koha arvasin väga õnnelikult valinud olevat: need kolm võisid ainult Emajõe poolt tulla, ehk ülevalt, mööda Kroonuaia uulitsat. Aga nad ei tulnud.
Siis muutsin positsiooni, läksin puusilla juurde allee nurgale ja istusin pingile. Seal oli üks vanamees, kes surma ootas. Ta kaebas hädise tervise (soolikad käivat kubemesse) ja vaesuse üle. Nüüd olla kallid ajad, nii et tubakatki ei jõua osta. Andsin talle ühe rubla tubaka raha ja ootasin edasi: olin peaaegu kindel, et nad siit mööda lähevad, tulgu nad kummalt poolt tahes. Ja lõpuks tulivad nad. Ja neid oli tõesti kolm. Ja üks neist oli, nagu väga õieti aimasin, meesterahvas. Viimasel oli vormi kuub seljas ja, niipalju kui ma õlamärkide järele otsustada võisin, oli ta politehniker[92]. Nii siis, neid oli kolm.
Tegin kohe otsuseks mitte Oa uulitsasse tagasi minna: Sain aru, miks Veera minuga päeval kokku saada ei taha. Trööstisin end õhtuga; õhtul lähen vara vaksali ja kõnelen seal Veeraga pika jutu maha. Arvasin, et ta vaksali, rongi mineku ajaks, tingimata üksi tuleb.
Õhtuni läks aeg nii mööda, nagu ta harilikult enne ärasõitusid läheb. Kärsitus ja lahkumise kurbtus ja tundmus, et sul omakstele ikka nagu veel midagi ütelda oleks, aga et sa just seda „midagit” ei leia.
Läksingi õhtul vara vaksali. Seal oli juba pr. Ohaka ees ja ootas mind. Temaga pidime ühes sõitma. Tema peigmees, keegi hr. Nimrod, olla Viitebskis „Põhja abis”[93], seal tahta nad endid ära laulatada. Selle proua Ohakaga oli sel teekonnal üleüldse suur jänt, aga sellest teine kord. Nagu teepeal selgus, nagu pr. Oh. Peterburist „Р. A” päävalitsusest teada sai, polnud tema peigmees sugugi Viitebskis, vaid kusagil taga Viitebskit, maal, versta nelikümmend raudteejaamast. Peale selle polnud sel prouakesel peaaegu kopikatki raha ja terve teekond läks minu kulul. Muidugi olin tema kaassõidus ise süüdi, sest ühel õhtul, mingisuguse heategeva pidu ajal „Vanemuises”, hästi puijoilistäänses olekus[94], kutsusin teda ühes, peale selle kui ta mulle oma seisukorra ära oli seletanud.
Nii siis, pr. Ohaka oli vaksalis juba ees. Võtsin mõlemile piletid ja ootasin Veerat, pr. Ohakat hoiatades, et ta ei pahandaks, kui tema juurest tükiks ajaks ära lähen ja kellegi enda saatjaga kõnelen. Ootasin, ootasin ja nägin viimaks läbi teise klassi akna Veera musta peasidet. (Veeral on kombeks kübara asemel imelikku sidet kanda, - muud nime ei mõista ma sellele peakattele anda, - Peipsil, meie esimese tuttvuse ajal, oli tal samasugune side, ainult punast värvi.) Tormasin piletikassa ruumi. Esimisel silmapilgul ei näinud midagi. Siis tulivad nad kolmekesi. Jälle kolmekesi. Peatasin pileti kassa lähedal nurga juures, kust tee teise kl. viib. Nad tulivad. Esiteks näis, nagu tahaks Veera minust möödaminna, aga just minu kohal seisatas ta silmapilgu ja ütles: „Teie sõidate täna ära?” „Ja”, vastasin mina. Siis läks ta õe ja politehnikeriga edasi. „Niipalju oligi?” küsisin ma endalt mõttes. „Niipalju oligi?”
Mõninga silmapilgu järel läksin teise kl. ruumi tagasi, vaatasin ringi, aga neid ei olnud seal. Tähendab, nad olid perroonile läinud.
„Niipalju oligi?” küsisin jälle mõttes; ja vastasin: „Vähe! Vähe!” Peale mõninga aja läksime ka meie pr. Ohakaga perroonile. Olin surmani kurb. Niipalju rõõmu pidin Tartust ühes võtma, mis isegi lahkumise kurbtuse pidi kinni katma, aga nüüd jäi kahekordne mure kanda. Ajasime hoopis üksluiset juttu pr. Ohakaga. See viimane hakkas mind juba algusest saadik tüütama. Siis kõndisin, pr. Oh. pakkide juurde jättes, mööda perroni edas-tagasi. Viljandi teepool jaamaesisel seisivad need kolm ja ajasivad juttu. Ma ei läinud neile juurde, vaid pöörsin suurelt kaugelt tagasi. Mistarvis minna? Mistarvis end näidata. Veera teadis isegi, et vaksalis olin. Tahtis ta minuga kõnelda, siis oleks taju minu juurde tulla võinud; aga, nähtavasti, polnud tal minule midagi ütelda. Paar korda käisin nende lähidal, nii et Veerat näha võisin, siis pöörsin tagasi ja tegin otsuseks mitte enam sinna poole minna. Jälle kõnelesime pr. Oh. ühest-teisest. Siis tuli mul mõte, mis mul ka endiste ärasõitude ajal tihti pähe tuli: Ootesaalis võib veel keegi omakstest olla, kes sinuga kõnelda tahab, ehk kes mõne maha unustatud asja järele on toonud ja sulle seda kätte anda tahab. Nii oligi. Pileti võtjate seas näen Teodori. Ta on just sel õhtul Pihkvast koju tulnud ja otse vaksali sõitnud, arvates, et mind veel näha saab. Kartes, et teda ilma piletita jaamaesisele ei lasta, ootas ta piletiostjate seas.
Läksime temaga jaamaesisele. Minu sõjamehe kuub aitas ka tema ilma piletita läbi. Stakaanis tuli. Homme kirjutan edasi.
30 Mail 1916.
See pole küll „homme”, nagu kirjutada lubasin, aga parem hilja kui mitte sugugi. See on teisel Suviste pühal. Eila olin kaunis haiglane; oli palavik ja peavalu. Peale selle pole ma kunagi korralik lubamiste täitja olnud. Nüüd on veel see Markovtschina jant, mis ka omajagu tuju rikub ja kärsituks teeb. Meie Markovtschina piduperemees hr. Hempel käis täna apteegis ja kõneles selle skandali kohta ühte teist. Ta olla selt kohalt lahti lastud ja ei teadvat veel, mis edasi sünnib. Teda ja teisi osavõtjaid olla üle kuulatud. Muu seas tulnud ka välja, et mina üks osavõtjatest olin. Hr. Hempeli endised alamad olla temale nüüd peale käinud ja püüdnuvad asjale natsionaalset värvi anda, et H. sakslane j.n.e. Igatahes olen mina asjasse segatud, nagu kartsin, ja ootan nüüd, millal mind ülekuulatakse. Muidugi võib ringkonna ülem asja ära lõpetada ja süüdlasi ise karistada, aga kas ta seda teeb, on väga küsitav. Sest teadmata on, kas hr. R. temaga sellest üleüldse rääkis, ja kui ka, siis võib ju see rääkimine mõjuta jäänud olla. Peab kõige pääle valmis olema.
Einer tänab iga silmapilk Jumalat, et ikke tema, et ikke tema sest asjast vaba on.
Aga nüüd edasi selle jutu juurde, mis 27— algasin. Nii läksime Teodoriga ühes jaamaesisele ja ajasime juba kolmekesi juttu - pr. Ohaka, Teodor ja mina. Teodor oli täis ärilikku vaimu ja kõneles sest, kui palju praegusel ajal nahatööde pealt teenitavat. Ta lubas Soome ja Jaroslavi sõita, et sealt odavalt kaupa osta. Vahepeal kaldus ka jutt salakauba vedamise peale. Panin tähele, Teodori vormipalit, mis ta mineval talvel tellis, on kulunud ja mitmest kohast katki. Teodor on heasüdamega poiss, püüab gentlemen olla, ta on endale peeneid kombeidki õppinud, niipalju kui võimalik. Aga tema viga on tema naiivsus, millega ta igale uuele plaanile [?] vastu tõttab. Kroonuteenistusest ütleb ta enese kooli lõpetamiseni vaba olevat, või kuni 1920 aasta teenistustermineni. Kui see nii oleks. Selleks ajaks ehk jõuab sõdagi lõpule ja jääks see vapper poiss alles. Imelik: jumalaga jätmise juures ütles ta: Meie oleme mõlemad ema pojad, meil on mõlemil kodust kahju lahkuda.
Pisut enne ärasõitu, tuli korraga Veera meie juurde, ulatas mulle käe, ja ütles: „Ну, прощайте! Счастливой дороги!”[95] Mina vastasin kohmetult:
„Прощайте! Благодарю Вас!”[96] Ja siis läks ta ära. Rong liikus. Jaamaesisel nägin veel Teodori, me nokutasime üksteisele jumalaga jätmiseks pääga. Veera aga ja tema õde lehvitasivad kellegile taskurätikuid. Silmapilguks tekkis minus jõle mõte, et see minu pärast sünnib, siis aga sain kohe aru, et samane mõte tõesti jõle oli. Esiteks polnud mind jaamaesiselt õieti nähagi, teiseks oli neil ju keegi teine, keda nad saatsivad, kellega nad enne seda terve päeva ühes olivad. Rätikuid lehvitati politehnikerile.
Nii sõitsin mina Tartust välja, Tartust, kus ma nii jõledalt need kaks nädalakest mööda saatsin. Meeleolu oli lõpmata rõhutud. Pr. Ohakale tähendasin: „Vaata, nüüd hakkan ma suure häälega nutma.” Ja tõesti: nutt polnud minust siis kuigi kaugel. Sellepärast kirjutasingi paar päeva pärast Viitebski jõudmist Veerale: „Kirjutage, kuhu kirjutada, ja kas üleüldse kirjutada?” mispeale tema kaartiga vastas: „Muidugi kujutage, ja võimalikult tihti, maju palusin, et seda teeksite.” Ah ja, sel kaartil seisis ka nii: „На вопрос: писать ли вообще, я обиделась.”[97] Selle kaarti peale saatsingi kirja, kus seletasin, miks nii küsisin; seletasin, et kartsin eksitada, tüütavaks saada enda soovimata kirjadega.
Seda kirja polnud ta aga vist enne enda teist kaarti kätte saanud, kus ta jälle kinnitab, et ikkagi kirjutaksin, sest olla „põrgulikult” igav. 27. Mail sõitvat ta Nina külasse[98] suvitama, sinna saatku ka mina omad kirjad.
Esimeses kaartis kirjutas ta, et kuni 29. Tartusse jääb, kus ta enne maalesõitu oma sündimise päeva tahta pühitseda. „29. мая мне будет, угадайте сколько?"[99] küsib ta. Saatsin Teodorile kirja, kus sel päeval (29 V) Oa uul. roosisid käskisin saata, ühes kaartiga: „Не все ли равно сколько; для меня Вы вечно юная.”[100]Nüüd, kus ta juba 27 V ära sõitis, läksid roosid muidugi в пространство.[101] Ainuke lootus, naised ei sõida mitte alati siis ära, kui nad lubavad. Võimalik, et Veera siiski 29. Tartusse jäi ja Teodorilt saadetud roosid kätte sai.
Siis lugesin veel Postimehest ja ühtlasi kirjutas ka ema: veike Otto Treumundt, minu ristipoeg, on Taevaminemise pühal ära surnud.[102] Ometi oli ta minu Tartus käigu ajal paranemisel.
Venelaste pealetungimine Galiitsias näib hästi minevat. Telegrammide järele on seni ligi 2000 ohvitseri, üle 100000 soldati vangi võetud ja hulk sõjamoona Austrialastelt ära võetud.
Juuni 1916
4 Juunil. 1916.
Tuuline, vihmane ilm. Viitebskis on otsekui Tiibeti kliima, nii järsud on üleminekud soojalt külmale ja vastuoksa.
Arbusovi saatus, seega ühes ka minu saatus, on ikka selgusetu. Arbusov on ikka veel komendandi juures kinni. Juba kõneldi, ringkonna ülem olla ta enda resolutsioonis kohtu kätte käskinud anda, siis käis is. Jaskold komendandi juures, kus ta ka Arbusoviga desuuri ohvitseeri[103] juure[s]olekul kokku oli saanud, ja ütles, et seni mingit otsust pole tehtud. Nüüd aga kuulukse uuesti, et asi siiski kohtu kätte läheb.
Tont teab, mis siin õige, mis vale, aga see asjaolu, et teda ikka veel kinni peetakse, ei tähenda midagi head.
Vjeera kirjutas. Ta sõitnud siiski juba 27. mail Tartust Ninasse. Laeval juhtunud õnnetus: nende riided ja pesu põlenud ära. Väga raske olla mõtelda, et samasel kallil ajal jälle kõik uuesti tuleb osta.
Teodori saadetud roosid läksid siis, kahjuks, ometi kaduma s.o. nad toodi lillepoodi tagasi ja müüdi mõnele teisele, kes valgeid roosisid armastab (saata). Et Teodor roosid saatis, on tema eilsest kaartist näha. Ta kirjutab: „Neid oli raske saada, aga ma sain nad ometi ja saatsin sinna, kuhu käskisid.” Ka ema kirjutas. Neil olla kõik vana viisi. Pühade ajal pidanud ta kodus istuma, sest uued saapad, mis pühadeks tehtud, olla nii veiksed, et neid viit minutitki jalas ei võivat hoida. Ka märjukest teinud ta pühadeks. Kahjatseb, et nii pikka „slohvi”[104] ei ole, mis Tartust Viitebski ulataks.
Muu seas võetavat ka is. Seebelmann[105] teenistusesse, nagu Teodor enda kaartis kirjutab. Eks näe, millal need vennaksed Simmid liikuma hakkavad.
Veerale saatsin eila kirja, kus kahjatseda aitasin. Pidin esiteks enda abi pakkuma, aga jätsin selle nõu. Esiteks võib ta seda pahaks panna, teiseks pole minu endagi rahaline seisukord hiilgav. Väga võimalik, et see rahasaamine (eilne söögi raha) üks viimastest oli, sest kui mind alamväeliseks tehakse, siis pole enam kusagiltki kopikat võtta. Võib olla, et kirjatööga ehk pisut saab teenida, aga seegi on kriidiga jääpeale kirjutatud.
Vene vägede võidu tagajärjed lõuna frondil on nüüd selgunud. Vangi võetud: umb. 2000 ohvitseri, 1 kindral, 3 polguülemat ja 150000 alamväelist. Sõjasaak: umb. 150 suurtükki, sama palju kuulipildujaid ja palju muud sõjamoona. Kõik liitlased ja nende ajalehed on sest võidust vaimustatud
5 juunil 1916
Praegu sain kantselei meestelt kuulda, Arbuusov olla 1 kuuks päävahi juurde kinni pandud. Sellega ehk hakkab see kõmuline Markovtschina tants, mis kogu Markovtschina hospidalite ja Välja Apteegi personaali meeled kahe nädala jooksul pinguli hoidis, lõpule jõudma. Arbuusovile ei tee see kuu iseäralikku midagi: õpetust ehk võtab ta sest pisut tulevase kroonuteenistuse jaoks.
Lootuse järele, pääsin ka mina seekord terve nahaga. Muidugi oli see jant ka minule õpetuseks.
Veera kirjutas. Ta olla roosid siiski kätte saanud. Tema mamma olla nad talle maale järele saatnud.
Seega on see raamatukene lõpul. Homme ostan uue, et ka edaspidi mõningaid märkusi üles tähendada.
[1] Vitebsk - tolleaegne kubermangukeskus, kus O. Luts teenis I maailmasõja ajal Väliapteegis nr. 1; praegu linn Valgevene põhjaosas. Sinna oli Luts äsja koos oma apteegiga evakueerunud Vilnost.
[2] Sellest haigestumisest kirjutab Luts oma mälestustes: „Mu parem kõrv, mis sarlakihaiguse tagajärjel oli haiglane juba lapsest saati, teeb mulle põrguvalu. Kolme päeva pärast mind viiakse hospidali, mis asub kõrgel Düüna kaldal.... Algavad piinarikkad päevad ja veelgi hirmsamad ööd ...” (Luts, O. Mälestusi XII: Sõjarändur. - Tartu, 1940, lk. 197).
[3] Tartuskäik - Luts oli seal 8-päevasel puhkusel; vt. lähemalt,,Sõjarändur” (lk. 188 -196).
[4] Õde Soremba - oma mälestustes kasutab Luts nimekuju 'Zaremba' (Luts, O. Mälestusi XIII: Pikem peatus. - Tartu, 1941, lk. 7 jj.).
[5]Dvinsk - suur tööstuskeskus Vitebski kubermangus, umbes 230 km Vitebs-kist; praegune Daugavpils Lätis.
[6] Arras - linn Kirde-Prantsusmaal.
[7] „успех “ (vene k.) - edusamm.
[8] Galiitsia - Austria-Ungarile kuulunud piirkond Karpaatide põhjajalamil; praeguse Ukraina territooriumil.
[9] Suurvürst Nikolai Nikolajevitš (1856 - 1929) oli Vene vägede ülemjuhataja sõja algusest peale.
[10] Armee kõrval tegutses Venemaal ka riiklik maakaitsevägi, eeskätt valveteenistuseks tagalas sõja ajal, aga ka tegevarmee täiendamiseks. Maakaitsevägi koosnes vabatahtlikest; seal teenijaid maakaitseväelasi nimetati venepäraselt ratnikuteks.
[11] vennaks[ed] Simmid - „Vanemuise” direktor Ants Simm (1877 - 1946) ja „Vanemuise” muusikajuht Juhan Simm (1885 - 1959). Esimene neist lavastas Lutsu näidendeid, teine oli tema koolivend Tartu reaalkoolis.
[12] Artur Beek - advokaat, kes Lutsu mälestuste väitel („Pikem peatus”,lk. 126) oli 1915. a. lõpul juba surnud.
[13] Lui Olesk (1876 - 1932) - advokaat.
[14] Berhnard Linde (1886 - 1954) - Tartu ülikooli üliõpilane, „Noor-Eesti” kirjastuse juhataja, sõjaväeametnikuna rindel 1916 - 17. Tema sõjaväeaadress on Lutsu samas märkmikus, kust on pärit ka käesolev päevik.
[15] Usutavasti on siin mõeldud kunstnik Rudolf Lep(p)ikut (1881 - 1918), kes maailmasõja ajal elas Tartus, kus tema juures õppis maalimist ka noor J. Schütz (Sütiste).
[16] August Roosileht (1887 - 1941) - kunstnik ja joonistusõpetaja; „Eesti avalike tegelaste” andmeil võttis ta 1914 - 17 osa maailmasõjast, seega ka juba kõnealusel aj ai oktoobris 1915.
[17]Peeter Leppik (1879 - 1943) - Lutsude perekonnatuttava Katariina Striegeli väimees, kellest on juttu Lutsu mälestusteoses „Kuldsete lehtede all” (Tartu, 1933).
[18] Edmondo de Amicis (1846 - 1908) - itaalia kiijanik, kellelt Luts luges, nagu siinsamas näeme, venekeelses tõlkes tema maailmakuulsat noorsoojutustust kooliõpilase päeviku vormis „II Cuore” (1886; e. k. „Süda", 1924 - 25).
[19] Gilbert Keith Chesterton (1874 - 1936) - inglise kirjanik.
[20] Bemhard Kellermann (1879 - 1951) - saksa kirjanik, kelle „Tunnel” oli selleks ajaks ka eesti keeles ilmunud (1913).
[21] August Strindberg (1849 - 1912) - rootsi kiijanik, kelle naturalistlik romaan „Punane tuba ” oli selleks ajaks ka eesti keeles ilmunud.
[22] Д ’Амичис - Дневн[ик] Школьн[ика] (vene к.) - Е. de Amicis'e „Kooliõpilase päevik”.
[23] Oskar Lutsu ema Leena Luts (sünd. Jobso; 1866 - 1942) ja isa Hindrik Luts (1859 - 1939) elasid sel ajal Tartus.
[24] Hr. Aleksejeff - Lutsu „Pikemas peatuses” (lk. 34 jj.) esineb tema kolleeg kolleegiuminõunik Gennadi Aleksejev.
[25] Georg Arbusow - Lutsu kolleeg (osakonnajuhataja) Väliapteegis nr. 1 Vilnos ja Vitebskis, suur kirjandushuviline, nimeka baltisaksa ajaloolase Leonid Arbusow sen. poeg.
[26] „Pikemas peatuses” (lk. 210 - 211) esitab Luts analoogilise kirja, dateeritud 19. XII 1915, kelleltki Tartu tuttavalt daamilt, kes soovis laenata 300 rbl.
[27] O. Lutsu vend Theodor (1896 - 1980), kes õppis tol ajal Pihkva kommertskoolis.
[28] Henry Ford (1863 - 1947) - ameerika suurtööstur, kes organiseeris 140-liikmelise rahudelegatsiooni Euroopasse, et väidetavalt rajada teed rahule. Delegatsioon sõitis välja 22. XI (5. XII) 1915. „Postimehe” 23. XI number märkis sel puhul, et Ühendriikides peetakse ettevõtet ülikergemeelseks. Lutsu skeptilised mõttepunktid olid igati õigustatud, sest selleks päevaks, 14. detsembriks, oli Ford oma seltskonna juba maha jätnud ja Kristianiast (Oslost) koju tagasi pöördunud.
[29] Lutsul oli reaalkoolis küll koolivend Kamar, kellest enne maailmasõda sai keemiaõpetaja ning tema parimaid sõpru, kuid pole teada, et siin nimetatud Kamarate pere oleks kuidagi seotud tolle vana sõbraga.
[30] Sohvi - O. Lutsu emapoolne tädi Sofle Kimmel (sünd. Jobso; ? - 1939).
[31]Veera Peršina - Lutsu Tartu-tuttavaid, kelle aadress leidub tema märkmikus ja kellega kurameerimisest on siinses päevikus palju juttu.
[32] Välja apteegis - Väliapteegis.
[33] Otto Grossschmidt (1869 - 1941) - eesti kirjanik, I maailmasõja ajal Punase Risti teenistuses Tartus, Lutsu tuttav umbes 1912. a. peale.
[34] Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria vallutasid 1915. a. lõpuks kogu Serbia. Suurem osa neutraalse Belgia territooriumist oli Saksamaa poolt okupeeritud juba sõja algul.
[35] Johann Audova - Lutsu Tartu-tuttavaid, kelle sõjaväeaadress leidub tema märkmikus; vt. temast „Pikemas peatuses” (lk. 146).
[36] Vrd. sama motiivi esitusega „Pikemaspeatuses” (lk. 144).
[37] Siin on mõeldud O. Lutsu sündimise aega 26. XII 1886 (7.1 1887).
[38] Kimli pojad - O. Lutsu tädipojad.
[39] mustamäelased = montenegrolased; Montenegro kuningriik (asub Serbo-Horvaatia lõunaosas) vallutatigi Keskriikide poolt jaanuaris 1916.
[40] Gallipoli ehk Gelibolu poolsaar on Türgi Euroopa-osas. Seal toimusid 1915-16 seoses Dardanellide operatsiooniga ägedad lahingud.
[41] liidulased - liitlased, Antandi riigid, Keskriikidega sõdiv grupeering I maailmasõjas.
[42] Vassiltšikova loo üksikasjad pole kommenteerijale teada. Oma „Pikemas peatuses” (lk. 214) kirjutab Luts sellest nii: „Kõneldi ja isegi kirjutati rahuläbirääkimisest. Keegi vürstinna Vassiltšikova olevat ajanud neid asju. Nüüd kahtlustatavat sedasama vürstinnat riigireetmises.”
[43] dejour (pr. k.: de jour) - dežuur, valvekord.
[44] Eduard Jürgenson (1886 - 1964) - eestlasest proviisor, Lutsu kolleeg ja sõber sõja ajal Väliapteegis nr. 1 Vilnos ja Vitebskis; vt. tema iseloomustused „Pikemas peatuses” (lk. 35 ja 156).
[45] Vilno - kubermangukeskus, 1915 - 18 Saksa vägede valduses; praegu Leedu Vabariigi pealinn Vilnius.
[46] „... igavest „plurkschi” „Löwenbräu”.” - Jutt on teatavast õllesordist.
[47] Huvitaval kombel esinevad need isikunimed „Pikemas peatuses” (lk. 158) hoopis teises seoses, nimelt Lutsu jutuka korteriperenaise minevikumälestustes.
[48] npu iemeiu, тросенок с хреном - объедение (vene к.) - siin: lendasid kohale; järgneb ohjeldamatu söömaaeg, kus külmserveeringuna pakutakse noorlooma (siin ilmselt põrsa) liha mädarõikaga.
[49] Korfü ehk Kerkyra saar - Kreekale kuuluv saar Joonia meres; Saloniki - linn Põhja-Kreekas.
[50] Thomas Woodrow Wilson (1856 - 1924) - Ameerika Ühendriikide president 1913-21.
[51] Raymond Poincare (1860 - 1934) - Prantsusmaa president 19] 3 - 20. G. W. Buchanan (1854 - 1924) - Briti suursaadik 1910-17.
[52] Siin on jutt norra kirjaniku Knut Hamsuni (1859 - 1952) romaanidest „Nälg” (1890), „ Müsteeriumid” (1892) ja „ Paan ” (1894).
[53] Teataval määral kõnelevad sellele ükskõiksusekuulutusele vastu Lutsu rohked ja täpsed märkused sõjasündmuste kohta sellessamas päevikus. Kuid tõepoolest puuduvad siin mõtteavaldused Venemaa sisepoliitilisest olukorrast.
[54] See soov täitus alles 1936. a. lõpul, kui Luts kolis oma väiksesse majja Tartus.
[55] H. E. = Helmut Einer, Lutsu kolleeg Väliapteegis nr. 1 Vilnos ja Vitebskis, Valga õpetaja ja keeleõpikute autori Hans Eineri poeg; Lutsu „Mälestustes” Raineri nime all.
[56] J. Aaviku „Praktilik Soome keele õpetus” (Helsingi, 1908).
[57] 57 A. Kitzberg tänas „Postimehes” (9. I 1916, nr. 6) oma õnnitlejaid, kirjutades seejuures: „Aura popularis on minu üle puhunud ja ärateenimata austuse tulevärk minu pää kohal pragisenud...”
[58] Altmeister (saksa k.) - vanameister.
[59] Solun - Kreeka linna Saloniki slaavipärane nimetus.
[60] Julius Eduard Reintam (1883 - 1965) - vähetuntud eesti kirjanik, kelle näidend „Aimre ” ei ole trükki pääsenud.
[61] Viimase Vene-Türgi sõja (1877 - 78) aegne laul nende Türgi kirdeosas asuvate linnade vallutamise puhul Vene vägede poolt. Kõlas nüüd taas aktuaalselt seetõttu, et 3. (16.) II 1916 lõppes Vene vägedele edukalt nende Erzurumi (Erzerumi) operatsioon.
[62] „Pikemas peatuses” (lk. 205) saab Luts selle raamatu juba eelmiste jõulude ajal. Seejuures on järgmine selgitus: „Lugu on säärane, et kavatsen hakata õppima soome keelt, üldse teha vähemalt midagi ka oma jaoks; muidu kaob mu vaba aeg nagu tuulde....”
[63] Saksa vägede enneolematult tugevate jõudude pealetung prantslaste Verduni kindlusele algas 8. (21.) II 1916, kuid juuni algul see pidurdus. Õige: Fort Douamont.
[64] Striegelite perekond - sellesse kuulusid Lutsu vanaema Triinu hea sõbranna Katariina Striegel (1855 - 1927), tema tütar Johanna (1879 - 1948) oma perega, K. Striegeliga vabaabielus elav Aleksander Rastorgujev (1860 - 1922?) Tartu ülikooli raamatukogust, nende tütar Elfrieda (1892 - 1922). Striegelite pere evakueeruski 1918 Voroneži.
[65] Tutt - Oskari vend Theodor.
[66] Dmitri Šuvajev (1854 - 1937) - Venemaa sõjaminister märtsist 1916 kuni jaanuarini 1917. Tema eelkäija Aleksei Polivanov (1855 - 1920) oli sel kohal juunist 1915.
[67] Aino Kalda „Tähdenlento”, L. Koidula esseistlik biograafia, ilmus 1915. a. Helsingis.
[68] Vitebsk asub Lääne-Dvinaa ehk Daugava ehk (saksapäraselt) Düüna jõel.
[69] Trapezund ehk Trabzon - sadamalinn Türgis Musta mere ääres.
[70] Seni mitu korda vihjamisi, siin aga suurema selgusega ning ühtlasi suurema mure ning ahastusega kirjutab Luts oma elu sellest küljest, mida juba mõnda aega halastamatult mõjutas alkoholism.
[71] paloilistään (purjoilistään) (eesti-soome segakeel) - purjus; parajasti soome keelt õppiva Lutsu ilmne sõnamäng eesti tüve ja soome lõppudega, kusjuures esimese sõna päritolu jääb arusaamatuks.
[72] Simmi toas - tõenäoliselt direktor Ants Simmi toas.
[73] Karl August Hindrey (1875 - 1947) - „Postimehe” toimetuse liige tol ajal, kirjanik.
[74] magister K. Jürgenson - apteegiomanik Tartus, kelle juures Luts töötas 1911-13 ja kes toetas rahaga „Kevade ” väljaandmist.
[75] Ilmselt mõtleb Luts siin tuttavat perekonda - „Vanemuise” näitlejaid Karl Treumundti (teatris alates 1907) ja Emmy Treumundti (alates 1911).
[76] Moorsonid - ilmselt keegi neist õnnitles Lutsu „Postimehe” toimetuses 1912 „Paunvere” auhindamise puhul (vt. Luts, O. Mälestusi VIII: 1911 - 1914. - Tartu, 1936, lk. 155).
[77]Jänese - Tartu-lähedane väljasõidukoht Emajõe ääres.
[78] Juhan Sisask (1880 - 1940) - laenu-hoiuühisuse asjaajaja-direktor Tartus, äsjane „Vanemuise” seltsi sekretär, Lutsu kauaaegseid sõpru.
[79] velsker Stakanis - „Pikemas peatuses” (lk. 91 jj.) on pidevalt juttu leedulasest Stakanisest.
[80] Luts väidab „Pikemas peatuses” (lk. 205), et 1915. a. lõpul olnud tal käsil „Kirjad Maariale” (ilmus 1919),„Suvi” (1918 - 19) ka ühevaatuslikud muinasjutud „Siniallik” ning „Sootuluke”. Koos kahe viimasega ilmus Lutsult kohe pärast sõda (1919) tervelt 7 näidendit.
[81] ,„,Schlag”gisid pidime tegema” - pidime haake ehk kõrvalepõikeid tegema, pidime loovima.
[82] Dno jaam - raudteesõlm, kus ristusid Pihkva - Bologoje ja Petrograd -Vitebski liinid.
[83] Markovtšina - Vitebski-lähedane hospidalide linnak; vt. lähemalt „Pikem peatus” (lk. 139 - 140). Aastakümneid hiljem, kui Lutsu juures oli elanud keegi Vitebskist pärit mees, kirjutas ta kuuldust oma kolleegile ja sõbrale Eduard Jürgensonile 27. IX 1951 nii: „Meie väliapteegi asemel olevat nüüd mingisugune tööstus, või ladu, või mis - ei mäleta õieti. Markovtšina olevat muutunud päris suureks linnaks.” (Gustavson, H. Oskar Luts ja onu Jürgenson. - Keel ja Kirjandus, 1982, nr. 5, lk. 265.)
[84] до расследования (vene к.) - uurimiseni.
[85] „... mis praegu arvib tulla.” - mis praegu ähvardab tulla.”
[86] Jüüti ehk Skagerraki merelahing 18. (31.) V - 19. V (1. VI) 1916 oli I maailmasõja suurim. Kaotused olid tõepoolest peaaegu ühesuurused (inglastel 14 ja sakslastel 11 laeva).
[87] Vene vägede edukas pealetung Galiitsias kindral Brussilovi juhtimisel algas 22. V (4. VI) 1916.
[88] Sela! (heebrea k.) - vaimulikes lauludes, siin aga päevikumärkmetes esinev ja kahe osa vahetumist tähistav seisak.
[89] Tartus Riia t. 55 oli Lutsu vanemate kodu, kus isa pidas kingsepatöökoda ja väikest saapakauplust.
[90] воинский (vene k.: sõjaväeline) - siin: kohalik sõjaväeülem või -ametkond.
[91] „„meldin” ennast välja” - „registreerin ennast välja”.
[92] politehniker (saksa к) (Polytechniker - polütehnik) - siin: tehnilise õppeasutuse õpilane.
[93] „Põhja-Abi” - sõjapõgenikke abistav organisatsioon Venemaal I maailmasõja ajal kuni 1917. aastani.
[94] purjoilistäänses olekus (eesti-soome segakeel) - purjusolekus.
[95] „Ну, прощайте! Счастливой дороги!” (vene к.) - „Hüvasti! Head teed!”
[96] „Прощайте! Благодарю Вас.!” (vene к.) - „Hüvasti! Tänan Teid!”
[97] „На вопрос. : писать ли вообще, я обиделась “ (vene к.) - „Teie küsimuse peale, kas üldse kirjutada, ma solvusin.”
[98] Nina küla - Tartumaal Kodavere kihelkonnas, Peipsi järve rannikul.
[99] 99 „29. мая мне будет, угадайте сколко? “ (vene к.) - „29. mail täitub mul, arvake ära, mitu aastat?”
[100] „Не все ли равно сколко; для меня Вы вечно юная“ (vene к.) - „Kas pole ükskõik, kui vanaks Te saate, minu jaoks jääte igavesti nooreks.”
[101] в пространство (vene к.) - siin: asjatult tuulde.
[102] Lutsu ristipoeg 3 ja poole aastane Otto Lembit Treumundt suri 19. V (1. VI) 1916 (vt. leinakuulutus „Postimehes” 20. V 1916, nr. 113).
[103] desuuri ohvitseer = korrapidajaohvitser.
[104] „slohv” (saksa k.: Schlauch) - lohv, voolik.
II (1917-1919)
Detsember 1917
20mal Dets. 1917 а.
Talv. Täna tuiskab. Siiski peab tänavune talv end väga mõistlikult üleval ja ei tee parajad ilmad sugugi seda rähka, mis minevane hirmus talv.
Vahepeal mõningane uudis. Rahuläbirääkimised olid; praegu vaheaeg. [1] Mõni arvab, et nad nurja lähevad; et sakslane asju hakkab nõudma, mida isegi enamlastel raske täita. Ohvitseerid põgenevad väejagudest - osalt Kaledini[2] juure, osalt koju.
Jaanuar 1918
5 Jaanuaril 1918.
Kirjutame 1918. Uudiseid iseäralikka ei ole. Enamsus näib olevat jõudnud oma kõrgemale tipule: Viitebskis „konfiskeeritakse” elanikkudelt ülearuseid toiduaineid. Enam-vähem organiseeritud rekvisitsiooniga töötab ühes hulguste kari, kes mitte ainult toiduainetega ei lepi, vaid üleüldse kõik ära võtab, mis näppu juhtub. Nii kõneldakse. Nii olla eila Jelaaga pääl tehtud. Meie majani pole rekvisitsioon veel ulatanud. Millal ta ulatab, missugusel kujul ta avaldub - saab näha. Elanikkude meeled on ärevil, kõneldakse igalpool ainult ühest ja samast - enamlaste tegudest.
Eila lasti Vaksali uul. kuulipildujast raudtee-depoo pääle - kõneldi: et seega raudtee-teenijaid hirmutada, kes koosolekut pidanud ja enamlaste toimetuste pääle raudtee-streigiga ähvardanud. Kohe pääle seda laskmist tulin Grand-hotellist koju, Kabla uul N 48. Oli tüli Vfalentina]. [3] õega. See tühi ja (kaunis) tähtsuseta isik, nagu juba ennemalt kusagil kirjutasin, on enda meelest väga tähtis. Siis leppisime. S.t. mina pidin V[alentina]. pärast andeks paluma.
Sain ühe kaarti jõuluks. „Tervitan...” ilma allkirjata.[4] See sõna oli kirjutatud vene keeles ilma mingi allkirjata. Milleks tervitas ta mind ja soovis õnne - sündimise päevaks, või naesevõtmise puhul? Muidugi kirjutas talle Burov, et asjad nii on. Ammu juba pidid mõned ta kirjad ja kaartid olema „viimsed”; arvan, et ehk see nüüd on see viimne.
Joffe ja Trotski[5] (Bronstein) hauduvad Brest-Litovskis rahu. Hauduvad juba kaunis kaua, aga rahu ei taha tulla. Selleasemel käiakse nendega sääl kaunis karmilt ümber (keskriikide saadikud, Saksa välisminister Kühlmanniga). Väga tähtis on seejuures, et Ukraina saadikud ses rahutegemises iseseisvalt talitavad, otsekui oleks nende sepitsetav vabariik juba valmis.[6]
See-eest on aga Soome juba vabariik. Rootsi-, Daani-, Prantsus- ja ka Venemaa on Soome juba iseseisvaks riigiks tunnistanud. Praeguse silmapilguni on seda, võib olla, juba ka kõik teised riigid teinud. Peeterburi ajalehti viimseil päivil ei olnud.
Täna, 5 Jaan., lubasid enamlased avada Asutava Kogu. Täna oli selle avamise auks Viitebski uulitsail laskmine. Ratsanikud paugutasid revolvrid, et rahvast laiale ajada. Ehk nad küll õhku olla lasknud (hirmutuseks), olla siiski niihästi eila kui täna mõni inimene surma saanud. Mina pole seni ühtegi surmatud ega haavatut näinud.
Mis sünnib praegu Piiteris? 2. olla sääl olnud uus pussitamine.
Hinnad: Leib turus (must) 1 rbl 20 kop. nael - nelikümmend korda kallim kui enne sõda. Või - 10 rbl. - 10.50 k. nael. Munad 3 - 4 rbl kümme. Liha (looma) 2.50. Sealiha 4.50 k. Kartulid 15 rbl. puud.
14 Jaanuaril 1918.
Kauaoodatud Asutav Kogu, mis 5 Jaan. 18. enamlaste armust avati, on juba laiali saadetud ja enamlaste, s.o. Lenini diktatuur kestab edasi. Manifestatsiooni ajal, mis Peterb. 5 I18 As. K. auks toime pandi, said surma end. ministrid Schingarev ja Kokoschkin; pääle nende said veel 5 või 6 teist isikut surma. Rahuläbirääkimised on katki, sest, nagu nüüd sakslased selgesti mõista andsid, tahavad nad, kõigi alguses otsekui vastuvõetud formelite „rahu ilma aneksioonita ja kontributsioonita” pääle vaatamata, ometi Kuura, Leedu ja Poolamaad enesele. Vene rahu-delegatsioon palus ja sai sakslastelt 10 päeva mõtlemise aega, mispääle ta Peterburki sõitis. Mis edasi sünnib, on võimata ette ütelda. „Rahvakomis-saaride” nõukogu kavatsuse järele kaotatakse sunniviisiline sõjaväeteenistus, asutatakse palgaline sõjavägi, mille aluseks saavat Punane Kaartivägi. Uuema „dekreedi” järele lastakse ka 1903 a. mehed koju. Spetsialistid jäetakse teenistusse.
Kas tõesti pühalt Venemaalt niipalju vabatahtlikka sõjamehi kogub, et nendega arvatakse võivat sakslaste pääletungimist tagasi lüüa, kui see uuesti hakkab pääle tungima? Täna olla mind üks soldat kirjaga tagaotsinud, Pihkvast, 908 hospidalist. Kiija pole ta tahtnud ära anda kellegile - Praegu oli see soldat siin ja tõi kirja -Jürgensonilt[7]. Mul tulid vahepääl imelikud mõtted. - - et kirjutas V[eera]! Jürgenson klanib, et talle rohud rutem valmis teeksin ja piiritust rohkem kallaksin.
Teodor saatis kaarti. Ta olla Peterburki tagasi sõitnud. Enne seda sain emalt kirja ja Teodorilt kaarti (Tartust). Ema kirjutas: Postimees olla jälle kinni pandud ja Teodor saavat pidudel tantsimise eest auhindu. Suhkru olla nad kätte saanud.
Postisaadetisi ei tsenseerita enam. Kõiksugu vene matskad ei sori enam pesemata kätega saadetavate asjade seas.
Karaskevitsch läks koju ja ütles naisele: „Täna nimetati mind vägede ülemjuhatajaks.” Naine: „Tainapää! Alati püüad sa end kõiksugu segaste asjade hulka mässida.”
Lenin-Trotski uuem „dekret” käivat nii: Äripäevad kaotatakse (ära), jäetakse ainult pühapäevad.
2). Õli ja küttematerjali puudusel kustutatakse talv aastaaegadest maha.
3) soldatiseisus kaotatakse, kõik sõjaväelased nimetatakse vägede ülemjuha-tajateks.
reostama tähendab lossi või mõne muu ehituse konfiskeerimist (rekvireeri-mist) revolutsiooni otstarveteks.
мешковатый человек[8]= треснутый из-за угла мешком по голове человек.
Venemaal on praegusel ajal üksainsam tindi-pliiats; sellega tahetakse alla kirjutada
auväärilist rahu (почётный мир).
Kuidas tekkis polkude numeratsioon? Näit. 90. polk j.n.e. Tekkis sellest, kui palju miitinguid ükski polk ühe öö-päeva jooksul jõudis pidada.
15 I 18
Vene „rahvanali”: Учередительное Собрание= „Учредилка”.[9]
Ütlesin ammugi: Kui Poola „leegionid” end Vene kulul küllalt on formeerinud, siis hakkavad ka nemad midagi tahtma ja nõudma. Kõneldakse: need leegionid olla Orscha linna enda kätte võtnud, otsekui kättemaksmiseks Viitebskis tapetud ohvitseri ja 3 soldati eest. Võib olla, teevad poolakad endile Orschast oma edaspidiste tegude ja talituste baasi.
Kõik maaiifna rahvad on otsekui seakarjaks muutunud.
20 Jaanuar 1918.
Eila sõitis hall vanake, V[alentina]. võõrasisa, kes siin 2 päeva „peatas”, minema.
Suur sula, mis pärast pühi algas, kestab edasi. Tuleb tõesti kevade nii vara?
29 Jaanuar 1918.
Täna on linnas jälle jutud, et rahuleping alla kiljutud. Rahu ilma anneksioonita ja kontribuutsionita, aga 14 miljardi purustatud maade jalalesäädmiseks, kõik praegu sakslase käes olevad maad jäävadki temale, 12 aasta jooksul peab Venemaa toorest materjali (ainult) Saksamaale andma.
Dekreet, et majad linna omaduseks saavad. Muidu kaunis muutuseta. Keegi staabikapten O. Eller [10] revideerib Eesti polkude rahaasju. On see viimati seesama O. Eller, kes Tartus oli - isand Silnovski? On ta ka enamlaseks haka-nud? Võimalik, sest enamlaste külge kleebib end palju äpardanud ollust.
Sotsialism. Saab näha, millal raha ära kaotatakse. Sest raha on sotsiaalses riigis tarbetu. Ütleme, sotsialism: aga siis kaotab elu oma senise värvirikkuse ja kirjanikkudel pole enam millestki kirjutada.
Sotsialism... Aga Vene mees on ainult seni valmis ühesuutasaselt jagama, kuni tal endal midagi ei ole. Läheb Vene soldat (praeguse sotsialiseerimise kõige vägevam tugi ja abimees) koju, kus tal siga ja kaks lammast, lehm, hobune ja 4 dessat. maad on, siis annab ta esimesele, kes sotsialismist juttu teeb, kervega pähe.
Ideaalses riigikorras on maksev enamuse tahtmine. On enamlased enamuses? Miks kardavad nad siis Asutavat Kogu?
Arvavad enamlased, et rahvas isegi ei tea, mis neile hää on, (et ainult nemad seda teavad ja pakuvad)? Ometigi nõuab sotsiaalne riigikord kõrgel kultuurastmel seisvat rahvast.
Sotsialism. Igalpool (E[u]roopas) hakkab sotsialism enne maksma kui Venemaal. See, mida praegu näeme, on kunstlikult tekitatud. See on Nietz[s]che[11] padakonn, kelle kotkas pilvini tõstis ja siis tagasi laskis langeda porisse.
Veebruar 1918
25mal Veebruaril 1918.
Vabandage ja ärge pange pahaks - meil on uus stiil. (Esimesest Veebruarist) 13 päeva võrra lükkas Lenin aja edasi. Seega võib leppida, ärgu püüdku ta aga aega edasi lükata 13 aastasaja võrra. (Enne seda on sotsiaalset riigikorda Venemaal vaevalt loota.)
Mõned (Liznitski) ütlevad: revolutsiooni pääle tuleb teha +.
Täna on jälle, nagu kunagi kuhugile kirjutasin, esimene kevadine päev. Kõik kevadised päevad on esimesed. Näib, otsekui oleks Lenin mitte üksi kalendrit edasi lükanud, vaid ka ilmu kevadele lähemale. Hääkene küll - aga sinisilmaline võõras ei lähe mu meelest. Enne igatsesin kuulsust, nüüd näen, ses ei ole õnn. Sind, sind, sinisilmaline... Sinu ihu ja hinge saavutades, oleksin võinud rahuga surra. Mis suuremat rõõmu võib mulle valmistada nüüd mõte, et varsti (võib olla) koju jõuan, Tartusse, kus paatide purjed plagisevad tuulisel, päiksepaistisel ilmal? Ah see tuuline, päiksepaisteline ilm![12]
Kõneldakse: Смольный pakkivat asju. Teisalt tõendakse, „nad” olla juba äragi põgenenud. [13]Kahju, et mul ei ole alles seda telegrammi. О ja, sakslased tahavad ju nii palju - see on õigus. Aga mis peab nendega siis pääle hakkama, kui nad uuesti pääle tungivad? Dvinsk[14] on sakslaste käes. Viitebsk on hirmul ja evakueerib osalt. Muu seas on tähelepanemise väärt ka meie halenaljakas evakuatsioon Moskvasse. Sobotkovski abikaasa tahtis Moskvasse - ja sai Moskvasse, sest naesed saavad kõik, kui nad ainult tahta oskavad. Kõneldakse: Sobotkovski olla öösel soldatite käest peksa saanud.
Kroonu varandus... Vaadatagu enne, mis tehakse n.n. „rahvavarandusega”, ja kõneldagu siis sotsialismist. Kõige paremad mehed ei jõua oma käsa puhtaid hoida.
Kroonu varandus. Meilgi jagatakse seda osalt. Jagati konservisid, vahuveini, piiritust. Aga kui palju varastati ja varastatakse edasi (Vene riigi lõpuni). Tõesti, samane rahvas pole mitte ainult vaba, ta pole ka elujõuline teiste elujõuliste seas (sakslased).
Endistele rahutingimistele (Bresti) on sakslased juure lisanud: Venemaa kasigu oma punasekaartiväe mehed Soomest ja Ukrainast, vabastagu Baltimaa mõisnikud ja Eesti ning Läti suurkapitalistid vangist. Iga tapetud Balti kodaniku eest nuheldakse enamlasi valjult. Ja (!) Baltimaile Saksa politsei!
Viimsed telegrammid ütlevad: Valitsus olla nende tingimistega nõus. Siia juure lisan selle telegrammi.
Ema kirjutas. Tal olla jälle isaga tegemist. „Paunveret” olla mängitud. „Kevadet” III [15]oodatavat ja lubatavat osta, kui raamat ka 7 või 8 rubla maksaks.
Teodor saavat priiks ja sõitvat Tartusse Märtsi algul.
29mal Veebruaril 1918.
Eelpoolsel leheküljel on telegr. Tartu võtmisest. Raudteetööline, kelle perekond Tartus ja kes eila Tapalt (kaugemale pole ta saanud) Viitebski tagasi jõudnud, olla kõnelenud: Enamlased olla Tartus sakslase tulekuni kinnivõetud. Esite tahetud üht osa neist kohe maha lasta, pärast jäetud see ja pandud kõik aresti.
Rahvakomissaarid lubavad Petrograati viimseni kaitsta. Väljasõit Petrogr. on keelatud. Nii jäi Teodor sinna ka „vangi”. Muidugi pole sakslastele Viitebsk nii tähtis (nagu elanikud kardavad) kui Petrograd. Kui muidu, siis fassongi pärast püüavad saksl. Petrogr. enne rahulepingu allakirjutamist ära võtta. Rahudelegatsioon (vaata siia kleebitud telegr.) sõitis 25 II Bresti. Tänases telegr. seisab, et nad juba pärale jõudnud. Lepingu allakirjutusest pole seni midagi kuulda.[16] Kühlmanni kõne järele võib arvata, et saksi, meid veel mõne aja oma enese rasvas lasevad küpseda, enne kui nad rahu teevad. „Seltsim.” Trotski pahandas nad (saksi) oma lõpmata kõnedega endisel rahukonverentsil nii ära, et saksi., nagu näha, enne uut konverentsi meid hästi tümaks tahavad teha.
Tänase telegrammi järele olla Venemaa Rumeeniaga rahu teinud.
Meie Magasini pärast kaubeldakse. Kõiksugu organisatsioonid tahavad ladust oma osa saada, enne kui sakslane tuleb. Rohuteadl. tahavad ladu semstvo kätte anda selle tingimisega, et neid ametisse jäetaks. Kaubeldud töölised ei lase ladust midagi võtta -antagu neile enne kahe kuu palk ette.
5mal, võib olla 6mal Aprillil (uue stiili järele)
Nii pole siia Märtsi jooksul sõnagi kirjutatud. On mõned niisugused laisad kuud (ajad). Vahepääl tehti Brestis rahu ja oli 2 - 3 nädalat külma, missugust talve jooksulgi ei olnud.
Enne oli (Enne I Bresti): ei sõda ega rahu; nüüd näib olevat: sõda ja rahu. Rahulepingust hoolimata sõditakse lõuna frondil edasi - Ukraina-Austria-Saksa contra enamlaste väed. Odessagi oli kord sakslaste käes; nüüd olla praeguse valitsuse väed selle linna tagasi võitnud.
Pihkva, Dvinsk ja Polotsk (viimne linn Viitebskist 93 versta) on sakslaste käes. Sakslaste valitsusest kõneldakse mitmeti: ühed kiidavad, teised laidavad. Milles aga kõik ühinevad, on see asjaolu, et saksl, ära võetud linnades kohe korra ja puhtuse maksma olla pannud. Tõenäoline näib olevat ka jutt, et saksl, kõik toiduained võidetud linnadest välja (Saksamaale) vedavat. Mõned teavad kõnelda, et nad mitte üksi kroonuladudega ei leppivat, vaid ka eraisikute korterites läbiotsimisi ja rekvireerimisi toimetavat. (Juure lisatud telegrammid aitavad seisukorda selgitada.)
Peab enamasti leppima kohalikkude lehtedega: pääle enamlaste ajalehtede ei luba kohalikud võimud teisi päälinna ajalehti müüa. Paar korda ostsin hõlma alt "Нов. Жизнь"[17] - а 1 Rbl. Julgelt sõdib seal M. Gorki enamlaste võimuga edasi ja ütleb neile teravat tõtt.
Ladu evakueerimine jõuab lõpule. Eila tühjendasin oma kihvti-kambri viimseni. See on seesama kihvti-kamber, kus omal ajal (mineval aastal) värisedes lugesin Veera kirju. Ka "медикаментская"[18] jätsin jumalaga: sääl avasin Veera telegrammi, mis see ühel 6. kuupäeval Nina külast saatis
Tambov... Kui ma ei eksi, kirjutasin Kevade III, et Toots Tambovi gubermangus mõisavalitsejana teenis. Nüüd kolib meie ladu sinna ja tuleb mul endal Tamboviga tegemist teha.
Tiine naine jääb siia, sünnitamiseni jääb aega 2-3 nädalat. Ei tea, mis teha, kas oodata siin, kuni ta sünnitab, või ühes teistega ära sõita? Подвиг в беде... Андрей Петрович - toanaaber, kellega „коротаем время”.[19]
Muu seas on Viitebskisse trobikond anarhistisi ilmunud, kelle sihiks olevat burschuide vastu energilisemalt välja astuda, kui seda enamlased seni teinud. Esiteks pole nende tegevusest suuremat kuulda olnud, saab näha, kudas nad endid edaspidi üleval peavad.
Viitebskis pole leiba. Praegu saab seda osta 3 rbl. nael suure otsimisega. Vaksalis müüakse leiba (3 rbl. nael), aga mitte rohkem kui 2 n ühele isikule, siis peab leivaga ühes nael tee-vorsti ostma (6 rbl. nael). Töö-puudus suureneb. Ladusse paluvad endid mehed pisarsilmil tööle.
Teodorile saatsin Petrogr. (katseks) 50 rbl. raha. Eila sain oma telegrammile vastuseks: „ Жив, здоров, деньги получил еду домой.”[20] Домой ? Mil kombel arvab ta saavat "домой", kui Tartu on sakslaste käes. Sakslased aga ei luba enne lõpulikku (üleüldist) rahu kedagi домой lasta.
Aprill 1918
24 Aprillil 1918 U. s. j.
11mal Apr. (29 Märtsil v. s. j.) sündis poeg. Ta on peris terve. Mis mõtlesin siis -ühel hilise suve lõunaajal kirikuõues istudes?
Kui oleks olnud see poeg V[eera]-ga... Ei ole ühtegi abilist (talitajat), on lõpmata raske. Naine seadis end 7. päeval jalgule, talitab päeval kui ööl üksi.
Teodor on juba Tartus. Kirjutab, olla väga hea elada; süüa küllalt. Kirjad (Theodorilt, isalt, emalt) saadetakse Peterburgini kellegi reisijaga, säält pannakse nad „Venemaa” postikasti. Saatsin kaks kaarti Tartusse (Eesti komitee, V. Tomsoni kaudu), kas nad pärale jõudsid - ei tea.
Ei ole enam Tambov, vaid on Saraatov see linn, kuhu peame sõitma. Vahe-[peal] kõneldi Kaasanist. Kui see killavoor viimaks Viitebskisse tagasi ei pööra?
Viitebskile läheneb nälg. Leivanael 6 rbl. - pole siiski saada. Niihästi majades, kui uulitsal on ainum jutt leivast ja kartulitest. Kartuli nael 1.20 k. - siiski vaevaga saada. Nii maksab keskmine kartul 40 kop. s. o. niisama kallis kui 1 kanamuna. Lihanael 3.50 k. Või - 11 Rbl.
Minul on veel endisest soldatipajukist jahu. Kartulid ostsin hiljuti ja on neid veel üks keskmine kastitäis.
Lõpmata ilusad kevadised päevad. Jälle löövad puude ladvad kollakas-roheliseks. Umbes selsamal ajal minevaasta algas trall Vaaläga.[21] Nüüd on tal juba laps.
Ka 24mal, aga juba Mail; ja mitte enam Viitebskis, vaid Saraatovis.
Saraatov... Volga... „siis näis talle nagu kõlaks ühelt pool Volga vägev kohin, teisalt vaikne Eesti laul.” (Kirjad Maariale) Nägin Volgat esimest korda. Ärevusega mõtlesin temast ennemalt, nüüd ei avaldanud ta minu peale mitte väga suurt mõju. Esimene mulje oli, otsekui näeksin suurt järve; praegugi ei tahaks hästi uskuda, et niisugune veekogu kahe kalda vahel edasi liigub.
Suur linn on Saraatov ja ilus. Volga ääres on suured auruveskid ja viljaaidad. Muidugi ei tööta praegu veskid ja pole ka aitades midagi. Paar (päeva 4) päeva tagasi oli siin (enne meie siia jõudmist) suur laskmine enamlaste vahel: üks punaseväe polk olla vastuhakanud ja linna pommitanud, pääasjalikult S. T. ja T. nõukogu[22] maja. Laskmise jäljed on praegugi näha (S. T. ja T. nõukogu on endises põllupanga hoones).
Kõneldi Viitebskis Saraatovi küllusest ja odavusest. Musta leiva nael (vähe saada) 1 r. 70 kop. Nisuleib 2.30 - 250 kop. Või - 10 rbl. Kartulid nael - 50 kop. Lamba liha 3.50. [H]Avid 1.20 - 1.50 kop. nael. Vobla-kala (Eestikeelist nime ei tea), mis enne sõda maksnud 2-3 kop tükk - nüüd 30 - 35 kop. Suhkur 18 - 20 rbl. nael (kallim kui Viitebskis). Tubakat üleüldse vähe; olevat õige kallis.
Nii siis pole vahe väga suur.
Korterit pole kusagilt saada. Kesklinnas nõutavat 60 - 100 rbl. keskmise möbleeritud toa eest. Eeslinnajaod on sõjapõgenejatega täis kiilutud. Otsisime tänase hommikupoole isand Reischeliga. Igalpool raputati pääd. Kusagil saadeti meile veikse lapsega 10 kop. eeskotta. Vist peeti meid kerjajateks. Tulin koju ja alles siis tuli meele, et oleks pidanud pakutavale 10-kopikalisele teise niisuguse juure lisama ja ruttu ära minema. Paar meie meest olla siiski 20 - 25 rbl. tubasid leidnud.
Korteri ostimine nõuab iseäralist andi - mina pole neid kunagi mõistnud otsida.
Kolime ülikooli kliinikusse. Kui mujale erakorteri ei leia, siis peatan esiteks meie tulevases kantseleis, või dejouri-ruumis[23].
Aga рыбонька[24] ja Валечка yiid Viitebski: Рыбонька = Georg. Telegrafeerisin V. kuulsale õele (Tjumen'i), et ta neile seltsiks tuleks. Muidugi pole neilt Viitebs-kist ärasõidust saadik mingit teadet. Saatsin kirja (is. Schmack'iga), kes läbi Viitebski Petrogr. sõitis. Käskisin kirjutada ja telegrafeerida - poste restante. Nüüd võib juba apteegi nimele kirjutada, meilt käib iga päev kiijutaja posti viimas.
Poleks ennemalt uskunud, et meilt nii kahju oleks ära minna.
Teekond. Smolensk, Brjänsk, Orel, Jelets, Gräsi, Tambov j.n.e. Dnjepr, Desna, Don j.n.e. Prahi-vagun. Kui lõpmata palju jahuostjaid (мешечник’ и) reisib raudteel! Orjollis oli neid terve laager. Ka mujal. Vastutulevad rongid olid kubinal rahvast täis. Vanne ja sajatused igalpool. (Простота нравов[25]) Nüüd näib meil olevat земля и воля,[26] aga mida ei ole - on leib. Pidasin aru ja kaalusin, kas mitte ühes võtta V[alentina]-d ja рыбонька't. Oleks olnud lõpmata raske.
Beek[27] on kodanlisse abielusse astunud. Peatasime Jürgensoniga Smolenskis olles tema juures, kus enese jälle korralikult purju jõin ja õhtul peaaegu Viitebskisse tagasi pidin sõitma.
Mai 1918
31 Mail 1918.
Akna all õitsevad õunapuud. Pole kunagi näinud niisugust õierohkust. Linnajagu, kes elan, nimetatakse Афоновка (võib olla, Агафоновка). Midagi külasamast. Tööle (kliinikusse) käin üle lageda välja. Kahepäevase otsimise järele leidsime toa. Juhtus nii, et kellegi Suchodolskiga ühte tuppa sattusin, mitte Jürgensoniga, nagu oli esialgne plaan. Täna „esimene kevadine” päev; kõik aeg oli külm ja vilu tuul. Täna sain Viitebskist telegrammi: Здоровы Рыбонька[28] Kinnitud kirju ei võeta Viitebskisse vastu, saatsin üleeila telegr., eila lihtsa kirja.Jutud käivad ringi: Rtistschevo juures olla raudtee ära lõhutud - T[s]checho-slovakid tungivat Saratovi poole. Üleeila kõneldi koguni: sakslased lähenevat. Töölisi pandavat sõjariistu. Eila linnas käies nägin tõesti töölisi (noorest nõrke ja vanast väetid) püssidega ümber komberdavat. Sobotkovski on praegugi Kaasanis. Kohalised võimud ei laskvat teda säält välja sõita, nagu Lebedev ja Aistedten kõnelevad, kes mööda Volgat siia sõitsid. Tal olla poeg (3-4 aastat vana) Pensas ära surnud. Naine elavat Katuteladzega, nagu Lebedev tõendab. Kolmandal päeval olla ta juba poja surmast toibunud. Sinna peab minema ainult piitsaga. S[obotkovski]. on vana ja võtab asja liig südamesse.
Nii siis telegramm. Näen рыбонька't tihti unes. Vahel on ta juba nii suur, et ta laua juures võib istuda ja teed juua. Vahel tekib mingi armukadeduse samane tundmus, kui mõtlema hakkan, mis V[alentina]-ga minu äraolekul sündida võib. Siis piinan end - tunnen närvikõditust ses, et mind petetakse, maha jäetakse, põlatakse. Millega ei saa minu mõttelend valmis! Kudas õhutas ja piitsutas ta mind, kui Veerale tuliseid kirju kirjutasin. See Veera, kelle eest siis olin valmis hinge ära andma, polnud keegi muu, kui fantaasia sünnitus. „Siis igatsesin (ka nüüd) ta ihu” ja nägin teda halasti enese ees. Õndsus näis olevat ta kuumas ihus, mitte ta külmas hinges. Imelik, kudas jääb ta nüüd Vaaläga lahus olles, varju ja kaotab oma imelise võimu mu üle. Рыбонька? Mu meeles on alati V[alentina] ja Рыбонька; Veera harva. Nagu see nõrkadele ja lapselikkudele omane, ei igatse ma nüüd üksi Vaalä ihu, vaid ka ta troosti, ta n.n. emalikkust.
Aga väljas, akna all, on õunapuud otsekui lumekorraga kaetud. Lagedas aias on paarkümmend vana õunapuud. Ainsamatki peenart pole nende all. Võib olla, kardetakse, et nad ära varjavad kõik muud taimed. Kaks õunapuud kasvavad väljaspool lagunenud aeda. Miks ei peaks see majaperemehele (2 õde) peavalu sünnitama, kui 2/3 nende puude viljast uulitsale langeb. Aid on läve lähedalt viimseni lagunenud, paarist lauast võib kergesti üle astuda, ometigi lukutatakse hooviväravat hoolega. Lutikad. Kass poegadega.
Saabastega olen hädas. Ükski kingsepp ei taha neid parandada. Praegu käisin kellegi Kuuramaa sõjapõgeneja juures (punase habemega venelane), kes nad hommen käsile lubas võtta. (Saapad, mitte kingsepad.) Palka vähendati 35% võrra. Neetud Успанзен[29]! Nii ei tule ma oma budgettiga välja. Ometigi pean Viitebskisse igal kuul kõige vähem 200 rbl. saatma. Kui peaks avatama piir, püüan enese teha vabaks ja sõita kas Volosjevitschi[30] ehk Tartusse. Tartu... Võib olla, küsib sääl juba mõni: Kuhu on siis see Luts jäänud? Kes teab, kas käib jälle „Postimees”? Kas mängib „Vanemuise” aias orkester? Kas istuvad sääl jälle Simm ja Hindrey ja kõnelevad teaatrist ja õllest ja viinast?
Juuni 1918
6mal Juunil 1918 a.
Viitebskis on üks Vaalä, Saratovis üks Toonja. Selle Toonjaga (Antoniina) käisime Saratovi mägedes kõndimas. See oli üleeila, ühel tuulisel õhtapoolikul. Saratovis on alati tuul, ehk vihm. Mägedelt on näha kogu Saratov. Volga ei näi mägedelt koguni nii lai, kui ülesõidul. Ülesõit (Слобода Покровская'sse) kestab 40 minutid. Ülesõidul peab ümber mitme saare tiirusid tegema. 1— (vist 1—) sain Viitebskist telegrammi: Здоровы. Рыбонька. Täna tulid kaks kaarti 17 V (ei või olla teisiti kui vana Stiili järele, uue stiili järele [31] V.) Üks neist oli kirjut, päeval kl. 12, teine kl. 8 õhtul. Päivises kirjas teatab V[alentina], ta olla mu kirja kätte saanud, saatnud ka is. Schmackiga mulle vastuse ja удостоверение личности31.
Kurvem on õhtune kaart. Ta olla haige, käinud Volkova juures. Ja peaasi:
„Ах, как мне надоело жить вообще. Если я скоро не могу уехать к маме, то я совсем (никогда) не поправлюсъ. Когда нет здоровья, то и рыбонька не в радость.”[32] Vaene V. (Klodvig), muidugi on tal minust igav. Kui valitseja Tambovist homme tagasi tuleb, sõidan kohe Viitebskisse vaatama, kuidas sääl lugu. Võib olla, ei tule ma säält üleüldse enam tagasi, vaid püüan sõita Tartusse. Ma poleks enne uskunud, et mul on nii igav V[alentina]-st. Kus on jäänud Veera? See teekond Saratovi õpetab mind rahulolema oma saatusega.
Võib olla, sõidan homme õhtul juba Klodvigi ja Рыбонька't vaatama. Kärsitus on ja ma ei leia endale kohta, nagu öeldakse.
Vahepääl on juba 21 Juuli. Ja on olnud palju uudiseid. Vahepääl juba teist korda Viitebskis. Esiteks Saraatovist tulles elasin siin umb. 3 nädalat.
Juuli 1918
23 Juulil 1918.
Kibeda toimetamise järele sain Saratovist välja, nüüd pole mul vähematki lusti sinna tagasi sõita. Ometi on teenistusjärg veel seal ja saatis juba is. Schtscheblõkin telegr., miks ma nii kaua ära olen; puhkusaeg sai juba 8 VII otsa. Nii siis, elasin Saraatovist tulles umb. 3 näd. siin, siis sõitsime kolmekesi Volosjevitschi külasse (20 versta Ljepelist). Рыбонька oli laeval kaunis kärsitu, see eest oli ta ülespidamine hobusega sõites eeskujulik. Sellevastu olime meie Klodvigiga väga kärsitud. Volosjevitschi lähedal muutus sõnavahetus peaaegu sõimlemiseks. Praegune piir läheb läbi Võdreki (või Vidreki) külast - 20 v. Beschenkovitschist. Sessamas Võdreki külas on läbilaskmise koht (Durchlass-Stelle). Meid ega meie kraami ei puutunud keegi, ei bolshevikud ei sakslased.[33] Saksa sergeant, kes reisilubasid annab, oli väga viisakas. Tema nimi on Wiesenthal, ta on 15 aast. Peterburis elanud, räägib väga hästi vene keelt.
Sellesama päeva õhtul, kl. 10. Ma ei jõua siia tõesti kõiki (suuremat osa) sündmusi üles tähendada. 4 päeva olen juba Viitebskis, aga kõik need 4 on nii ära kulunud, ilma et midagi mõistlikku oleks tehtud. Täna vast oli esimene mõistlik tegu. Käisime Brandtiga hospitalis (Нижегор. общины)[34]; Brandti tuttav arst annab lootust, et arstide komisjon mu väeteenistusest hoopis vabastab. Siis (nii on plaan) sõidan ühes Brandtidega Tartusse ja pole mul selle vastiku Saraatoviga enam ühtegi tegemist. Mis teeb рыбонька Volosjevitschis? Klodvig? Kardan: Klodvig rakkert sich ab.[35] Тогда мы жuли в Волосовичах...[36] Magajat рыбонька't vaadeldes tuli mulle ikka ja ikka see lause meele.
Nii siis, sergeant Wiesenthal. Wiesenthal oli üleüldse väga mõistlik mees, laskis kohvi keeta, meie tõime ka oma söögitagavara välja ja panime nii ühese kohvijoomise toime. Wiesenthali tentsik pandi Georgi kallalt kärbseid tõrjuma, sest kärbseid oli ses urtsikus väga palju. Sellesama voorimehega, kes meid piirini tõi, sõitsime edasi - Volosjevitschini. Ööd olime tema juures, versta 15 Beschenkovitschist. Seal olid VA tolli pikkused tarakanid ja Klodvig oli nendega väga hädas.
Volossovitschi... nagu sakslased kirjutavad. Meie tulekuks oli Anna Aleksandrovna oma näo ilusti ära kaunistanud; ta oli aitanud kanda mesipuud ja oli kukkunud ja oli tõesti kohutav. Muu seas toibus ta peagi.
Neil on suur aid. Umb. 40 õunapuud. Nisu, kartulid, aiavili, mesilased. Esimise päeva õhtul kingiti рыбонька'le suhkru toos ja latern. Üleüldse on Valgevenemaal viisiks üksteisele kingitusi teha. On keegi visa kinkima, siis tuletatakse talle seda meele. Nüüd vahib poisike igapäev üksisilmi oma laesrippuvat laternat ja ütleb: Ага! Агу! Маленький велосипедист Агустин из Витебска. Ага, агу.[37]
Ennemalt kõneldi elukallidusest ja ka mõningaist muist asjust - nüüd ainult elukallidusest. Hinnad hommen.
24 Juulil 1918
Nii siis hinnad. Musta leiva nael (valget ei mäletatagi enam) 5.50 - 6 rbl. Looma liha 5 rbl. Või 14 rbl. Munad rubla tükk. Kartulid 'olla olnud' enne minu siia sõitu 3 rbl. nael - nüüd pole neid üleüldse saadagi. Värskeid ei lubatavat enne Augusti kuud turule tuua. Volosjevitschi hinnad olid: Rukki jahu puud 100 - 150 rbl. Või - 7 rbl. nael. Munad 2 rbl - 10 tükki. Liha 1.50. Havi nael 1.50. (Siin 5 rbl) Piim 50 kop. kvart (umb. pool toopi) Siin 1.60-1.70 kvart. Mis peab siia veel juure lisama? Ostsin 0,25 n tubakat 16 rbl.
Volosjevitschis käisin saksa komandantide juures paar korda võõrsil. Neile saadeti kord Saksamaalt vaat õlut, kuid kuuma ilma tõttu oli see pisut hapuks läinud. Me jõime siiski, ja koju tulles märkasin ma, et sel joomaajal oma alkoholi % ei puudunud. Teine kord (enne ära sõitu) anti mulle paar napsi konjakut. Üleüldse olin ma Volossov. auus. Mitu korda pidin ma kohalikkude elanikkude ja komandandi vahel tõlgiks olema. Saksa soldatid oli Vol. umb. 100 meest 13 kuulipritsiga. Distsipliini puudust ei märkanud ma 3 nädala jooksul kordagi. Nagu näha, ootavad meie bolschevikud asjata revolutsiooni Saksa sõjavägedes. Kohalikkude elanikkude vastu on soldatid väga korralikud. Kõige eest, mis neil tarvis - makstakse. Veiksel viisil toimetatakse kauba vahetust: saksa soldatitele saadetakse kodumaalt kala ja puuvilja konservisid - neid vahetavad nad tihti munade ja piima vastu. V-s olles lugesin kõik aeg Saksa ajalehti ja joumalisid, mis kommandant alati suure lahkusega andis. Nii sain ma ainult nende ajalehtede kaudu teada, et Saksa saadik Moskvas, krahv Mirbach ära on tapetud, et Moskvas bolschevikkude vastu mäss on olnud,[38] et Peter Rosegger[39] surnud j.n.e.
Viimaste teadete järele olla endine Vene keiser Nikolai II revolutsiooni kohtu otsuse järele maha lastud. Perekonna asupaik teadmata. Endiste ajalehe-teadete järele olla end. troonipärija juba mineval kuul Jekaterinburis ära surnud. Mihail töötab Siberis, kus praegu oma valitsus maksmas.[40] Tschecho-Slovakkidega ühendavad endid kõik revolutsioni (õigemini: enamlaste) vastased. Siber on nende käes, isegi osa Europa-Venemaad, nagu Samaara ja Tsaritsõn.
Kuulus enamlaste leivastamise tsentralisatsioon.
August 1918
5mal Augustil 1918.
Nagu näha, ei kirjutata nüüd enam midagi päevaraamatusse. Seda enam kirjutatakse Kevadet (III). See on imelik, et mu's vastu sügiset ja sügisel ikka tööhimu tärkab. Nüüd kraamin ma ise oma tuba ja pesen põrandat, kõik muu aja kirjutan. Kevadet (III) on juba valmis 340 lehekülge. Seejuures märkan ma ise oma kirjanduslist arenemist, ka oma vigasid. Ma kleebin, ei jõua edasi. See on see igavene ümargusekstegemise tung.
Klodvigi teada olen ma ammugi Saraatovis. Majaproua sai ta'lt täna kaarti: Неник очень хороший, но очень злюй! (хороший ja злой) „Я спросила бы и что ниб. про мужа, да ответа всеравно не получу" Ah ja: „Он (неник) начинает понимать...”[41]
Ка Лиза olla talt kaarti või kirja saanud, nagu Andrei Petrovitš kõnelda teab. Лиза olla viimasele täna uulitsal vastu tulnud.
Homme lähen hospitali. Tohter Krestinsky lubab mu kommisjoni otsuse järele kroonuteenistusest hoopis priiks teha. Mu parem kõrv on tõesti haige ja huugab alatasa.
Brandfid lubavad sõita täna nädala pärast. Püüan nendega ühes sõita, sest Brandt on mees, kes ka säält teed leiab, kus teed ei olegi. Kui ta ise ei leia, siis kõbib naine teda natuke tagant.
Peale selle on olemas veel üks juudi-hospital... Täna käisin seal... sain 300,0.
11 Augustil 1918.
8. saadik olen kroonu teenistusest hoopis vabastatud - хроническое гнойное воспаление средняго уха ст. 43.[42] Neljapäev tahame Tartusse sõita... vana ausat Tartu linna vaatama. Üks hirm on: kui mind sealt enam välja ei lasta -Volossovitschi? Kudas saan ma siis jälle Klodvigi ja рыбонька't näha?[43] 2) Kui sakslane mobiliseerib? Siin olen iga mobiliseerimise vastu kindlustatud. Ometigi tahaks väga teada, kudas asjad Täitus on. Mis teeb Eesti rahvas? Kas käivad ajalehed, töötab teaater ja lubatakse raamatuid trükkida? Ma ei saa aru, miks Teodor mulle sellest midagi ei kirjutanud.
Kirjutan ,,Kevade”t ja müün tasahiljukesi asju, et mitte kõiki koli Tartusse vedada. Iga vähem kui asi on nüüd kõrges hinnas. Nii sain vanast, pooliti rikkes, ilma klaasita laualambist 20 rbl. Enne seda müüsin paari naister. kalosse 60 rbl. Need kalossid ostis V[alentina], oma õele, kes praegu Tjumenis on.
Mulle teeb muret riie (enda ja V. ülikonna jaoks) - kui see tee peal ära ei võeta. Mine tea, kudas on lugu käsikirjadega? „Kevadet” on juba 357 lehekülge.
Oktoober 1918
28 oktoobril 1918 - Tartus
Neile lehtile, mis on siit vahepäält välja kistud, kirjutasin Kevade III. Sellele Kevade III. sai tehtud järsku lõpp, õigemini: käsikiri sai kääridega pooleks lõigatud, muidu oleks raamat liig suur saanud, mida esiteks raske trükkida, pärast raske osta. „Noor-Eesti” ostis 372 Ihk. ja maksab 300 (kolmsada) rubla trükipoognast. Ka ostis ta 5 ühejärgulist, mis olid juba 1916 valmis ja ootasid trükkimist. Elan praegu V. ja рыбонька'ga Riia uul. 57[44] ja kirjutan „Kirjad Maariale”. Arvan, et ehk nüüd kirjutan valmis selle jutu, mida ma juba ligi 3 aastat kavatsenud.
Tartu. Saksa sõjaväeline valitsus. Rahuläbirääkimiste ootus, Wilson teeb ajalugu. Esiti nõudis ta, et läbirääkimise alguseks võetaks tema 14 punkti. Praegu nõuab ta juba tagatist, et Saksamaal tulevikus rahvas [—][45]
November 1918
12mal novembril 1918.
„Jälle” ajaloolik päev, nagu neid viimasel ajal palju, Tänane „Postimehe” nummer, mille siia juure kleebin, kõneleb selle üle pikemalt. Hommiku poolel oli linnas elavust märgata. „Postimehe” juures ja „Vanemuises” lehvisid Eesti lipud. Meeled on ärevil.
Eilases lehes oli: Keiser Wilhelm II astub troonilt. Ka troonipärija olla oma õigustest lahti ütelnud. Võim praegu saadikutekogu käes. Sõjaväelased soldatitenõukogud asutanud, mis „ajutiselt” võimu enda käes tahavad hoida. Kaldumist (Vene) enamluse poole polla märgata, (vaata tänane „Post.”)[46]
„Kevade III” „Suvi” on juba trükikojas. Kaks poogent laotud. Korrektuuri teeb keeleteadlane Weski. Eila lõpetasin „Kirjad Maariajale”. Tahan neid kirju enne J. Aavik'ule näidata, et keele ja ka mõnes muus asjus nõu küsida. Ja, ka mu 5 ühejärgulist on trükikojas. Arvatavasti ilmuvad nad ühes „Suvega” veel enne jõulusid.
Uudiseid on palju. Aga arusaamatul kombel kaovad päevad, ilma et siia midagi märgiksin. Piinarikas tulek Volossovitschist, läbi Polotzk'i, Dvinski ja Riia. 13 päeva karanteenis. Paulus, Läti enamlased, Gavronsky'te perekond, Brandfid, Tarto'd, Leppikud ja veel üks perekond Vaivarast, kelle nimi mul meelest läinud. Mu elus pole olnud nii rasket aega. Üksi reisides oleks see mulle olnud muidugi ainult lõbusõit, aga V. ja väike рыбонька. Külmas karanteeni saras olles, olin kindel, et рыбонька kunagi Tartut näha ei saa. Aga see kotinõel oli vahva ja kannatas välja teekonna, pääsis ainult köhaga, mis nüüd, pika arstimise järel, juba mööda.[47]
Ka V. põdes, aga tema haigused tulevad ja lähevad ruttu. Temast kirjutan kunagi edaspidi.
Eesti üliõpilased boikoteerivad saksa ülikooli. Ainult korporatsioon „Eestika” tegi erandi ja on praegu üleüldise põlguse all. Neile ei laenata raha pankadest, teised korporatsioonid vihkavad neid. Ah, ka kirjanikkude ühing „Siuru” vihkab neid ja peab nendega lahinguid.
On uus kirjanikkude „ühing” „Siuru”, kellesse kuuluvad: Tuglas, Visnapuu, Gailit ja „vana” kirjanik Roht, kui päätoed. Sinna kuuluvad veel teisedki nimed, nagu keegi Marie Under, Semper, A. Tassa, Adson j.n.e. Nende töid kirjastab Kirjastuse Ühisus „Odamees”, jällegi üks uuema aja sünnitus, kellegi hr. Sarap'iga [48]eesotsas. Nad tahtsivad ka „Suve” osta, kuid see oli juba „Noor Eesti”le lubatud ja käsiraha (300 rbl. Viitebskisse) ette võetud.
Praegu kuulsin emalt: õhtul olla linnas rongikäik Eesti noore vabaduse auks. Igatahes lehvivad jälle kord üle harva aja Eesti lipud.
16mal Novembril 1918.
Eesti lipud lehvivad küll siin ja sääl, aga sellega pole veel tulnud Eesti vabadus.
„Postim.” ei lasta ilmuda ilma tsensurita. Tartu lehed aga tsensuuri enam maksvaks ei tunnista, nii ei ilmu nad üleüldse. „Postim.” ja „Maaliidu” toimetajad olid vahepääl kinnigi, nüüd olla nad jälle lahti. Kibedasti oodatakse inglasi, kes on lubanud Eestile abiks olla.[49](Abiks olla, oma riiki jalale saada.)
Aetakse parunite süüks, kes Saksa sõjaväelisi Eesti rahva vastu üles kihutavat. Nende viha Eesti vastu võib aimata, missuguse muigamisega kõnelesid nad juba.
18mal Novembril 1918.
Ajalehed käivad jälle ilma eeltsensuurita. Saksa soldatite nõukogu on otsuseks teinud, end Eesti sisepolitikasse mitte segada, see eest hoidku ka pärismaalased iga tüli eest j.n.e. (vaata ajalehed: Maaliit, Postim. ja Sotsiaaldemokraat, mis Tallina leht, kus kirjutavad Rumor/Ast, Mait Metsanurk (Hubel) j.t.) Raudteel peetakse palju kraami kinni, mis sakslased maalt tahavad välja saata. Nagu lehtedest näha, on igas suuremas kodumaa raudteejaamas Eesti Ajutise Valitsuse komissaar, kes söögimoona Saksamaa poole ei lase. Nüüd võivad ka talumehed toidumoona vabalt linna tuua. Selle tõttu olla ka juba toiduainete hinnad alanenud. Sia liha, mis, enne 10-11-12 rbl. nael maksis, pakutakse juba 5 rbl. nael.
Liitlaste laevastik, 32 laeva, olevat juba Tallina all. Teiste sõnumite järele oodatavat neid alles sinna... kas täna või homme.
Enamlased tahtvat valitsust enese käest ära anda; paluvat komisjooni, kellele asju edasi anda. Seda kõneles mulle Kruuse, kui täna linnas käisin. See Kruuse on praegu toitlusametis tööl ja teab praegugi kõiki maailma uudiseid kõige enne.
Kevade III (Suvi) on juba 4 trükipoogent valmis. Trükitakse kuuendat. Loodetavasti saab ta ikka ligi 15 poogent suur, nii et deficit mitte väga suur ei tule. Näitemängude trükkimist aga pole Mällo[50] veel alganud. „Kirjad Maariale” on Aaviku käes, kes nad keeleliselt läbi vaatab. Tahan ka Kirju Maariale enne jõulu trükkida.
Tõbi (rhematism), nagu igal sügisel. Praegu mässab Eestis Hispania haigus (Grippe) ja suretab palju inimesi. Ta mõjuvat iseäranis kopsude pääle ja surevat just need, kel nõrgad kopsud. Nii olla ka surnud end. Kasaka Nooni, Palamusel ühes mehega. Volli olla juba varem surnud. Postim. kubiseb teadetest, et siin ja sääl olla Hispaania tõbi. Rahvas ütleb haigete kohta: „Ta on Hispaanias”, ehk: „Ta oli Hispaanias.” Võib olla olen ise ka praegu „Hispaanias.”
Nägin mitu korda V[eera]. õde ta mehega, Dr. Truusaga, kes hiljuti Saksa vangist tagasi tulnud. Nad sõitsivad nüüd jälle Mustveesse, endisele teenistuskohale. V[eera]. olla Venemaal, vist Simbirskis. Ну, не все ли равно...[51]
Siiski oli see kena nõu, et Volossovitschist ära tulin. Ehk küll on kodu kaugel olles palju armsam kui siis, kui ise kodus oled. Kaugel mõtled: oh, ma läheks sinna ja tänna, aga siis näed, et õieti kuhugile pole minna. Igalpool on ühteviisi igav. Hakkan kirjutama Kevade IV. Ühtki uut sujet'i[52] ei tule pähe. Võib olla, ehk tuleb selle kirjutuse ajal (Kev. IV). Seadin veel Kev I. teise trüki jaoks korda. Teist jagu, mille I-trükk samuti otsas, muuta ei tule. Nii ei muuda ma ka „Kapsapää”d II trükis.[53]
Detsember 1918
3 Detsember 1918.
Viimne kiri oli 18 XI. Vahe ajal on juba Eesti lipp Raatusele lehvima pandud, kõik ametikohad Saksa valitsuselt ülevõetud j.n.e. Muu seas ka Ülikool.
Sakslased on esiteks veel siin, kuid Eesti sisepolitikasse nad ei sega.
Enamlased tungivad Pihkva ja Narva poolt pääle. Pihkva ja Narva on nende poolt võetud. Eestis mobiliseeritakse palaviku samaselt sõjaväge.[54] Esiteks võeti vabatahtlikke, nüüd on sunduslik mobilisatsioon 21, 22, 23, 24 aastaste meestele. Muu seas läheb Aug. Kimmel[55]vabatahtlikult. Täna olla ka Georg käsu saanud minna. Täna õhtul sõidab Tutt Tallinasse - tahab suurtüki väkke astuda. Andsin talle jalga oma 'galifoid' otsekui poleks mul sõjaga midagi asja. Ometi pean ka mina end sõjaväe komisjooni kord näitama, olgugi, et ma Vene arstide poolt olen vabastatud. Homme, завтра... nagu V[eera]. ütles.
Kevade III trükkimine jõuab lõpu poole. Nagu näha, saab teda ometi umb. 15 trükipoogent. „Kirjad Maariale” lubati täna trükikotta viia, nii et nad enne pühi ilmuksid. Praegu kirjutan tasahiljukesi Kevade IV (Suvi II).
Eller on siin III jao kaitseliidu ülem. Ei tea mina isegi veel õieti, mis ülesanded on Kaitseliidu meestel. Kõneldakse, et nad angeldajaid püüavad. Ajalehist on näha, et neid frondilgi (Narva juures) liikumas on.
Ajalehed kujutavad Eesti vabariigi seisukorda väga traagiliselt. „Isamaa on äärmises hädaohus,” ütlevad nad (Postim.). „Astuge sõjaväkke, varustage sõjaväge, ostke riigilaenu paberid!” Hiljuti anti Ajutise Valitsuse poolt 5% sisemise laenu tähed välja 30 miljoni marga suuruses.
Sõjaväelasi kogub. Eila toodi Tartusse 500 püssi ja paar koormat padrunid. Tallinas olla А. V. Saksa sõjaväe käest [—][56]
5 Dets. 1918.
Esimesed Eesti margid:[57]/ välja lõigatud /
12 Dets. 1918.
Koolid pandi mõne päeva eest kinni, koolilapsed (nooremad) sõitsid koju, vanemad asutasid kaitseliidu lööksalgad j.n.e.
Naisgümnaasium, kellele Sootulukese kiijutasin, läks ka jõuluvaheajale, pidu jääb ära. ,,S.t.” ja uut trükki „Kalevi kojutulek” lubab Simm mängida. „К. к.” on „Kapsapää” tegelased, pääle ühe üliõpilase linnast (agitatori).
Enamlased Võru ära võtnud. Jutt käib ringi, otsekui oleksid Saksa soldatid Võru enamlastele 500 tuhande rubla eest ära müünud. Kudas asjad tõepoolest - see selgub pärast. Kõigest on siiski näha, et sakstel siin vähe lusti on sõdida - kipuvad kodumaale. Asutatavat raudset divisjooni, kes enamlased seni tagasi hoiaks, kuni kõik Saksa väed siit väljas.
Teodor ei saa ikka veel ära sõita, rongid
Tartu ja Tallina vahel käivad korratult, kõneldakse
isest Tapa poolt; jaamast
/ välja lõigatud / egu on vähemalt Tartu jaamas peremehed: pööravad Riia poolt
tulevad rongid ümber ja sõidavad Riiga tagasi. Eestlased seadivad mõne kaubavaguni kokku, et sõjamehi ja reisijaid Tallina poole saata.
Mõisnikud põgenevad hulgana Riia poole, enamlasi, osalt ka Eestlaste Valitsust kartes. Seejuures veavad nad suuri tagavarasid söögimoona ühes.
15 Detsembriks lubatud Saksa väed siit ära viia. Nähtavasti ei saa nad selleks ajaks minekuga valmis, sest neid on siin veel küllalt näha, olgugi, et nemadki kibedasti kolivad ja kraami ja toiduaineid vaksali poole veavad. Vist tahavad nad Eesti toiduainetest hoopis lagedaks teha ja siis alles ära minna. Sõjariistu annavad nad Eesti Valitsusele visalt edasi. Hoopis parema meelega hävitavad nad sõjariistad ära, kartes, et Eestlased neile siis kallale tulevad, kui sõjariistad kätte saavad. Igatahes: kasu neist, kui kaitsjatest ja korrapidajatest, pole enam suur, see eest laastavad nad maad põhjalikult.
Tallinas olla juba Inglased. Treumundt[58] käind poodis ja kõnelenud isale. Tallinas olla kuulutused välja pandud - Inglased võtvat linna kaitsmise oma hoole. Поживем - увидим,[59]neid oodati küllalt kaua, nagu Messiat.
24 Detsember 1918.
Jõulu laupäev (Uue stiili järele). Öösel vastu möödaläinud laupäeva võtsid tööliste organisatsioonid Tartus võimu oma kätte. Kaitseliitlased ja 2. Eesti polk põgenes linnast - ei tea, kuhu. Hommikul (laupäeval) olid enamlased Tartus. Sinine-must-valged lipud võeti maha, nende asemele säeti punased (Raatuses ja komendantuuris). Viimsed sakslased kadusid siit paar päeva enne seda.
Tartu ja Tallina vahel pole mingit ühendust (raudtee). Nii ei saanud N. E.[60] ka Tallinasse „Suve” saata, olgugi, et tellimisi rohkel arvul. Pihlakas üksi tellis 500 eks. Juhtumisi olla keegi proua oma bagaaschiga reede õhtul 70 eks. ühes võtnud. 70 eksemplaari! See võib ainult tallinlaste 'isu äratada', nagu eila N. E. ütlesin.
Muidugi on niihästi „Postimehe” kui ka „Maaliidu” toimetuse liikmed ära põgenenud. Praegu trükitakse „Postim.” juures kommunistide lehte „Edasi”. Ühes trükikojaga on töölised ka Postim. raamatukaupluse üle võtnud.
Esiteks linnas kaunis rahulik. Vene enamlased (sõjaväelased) ei luba maa sisemisse korda segada. Nemad andvat ainult sõjaväelist abi, kui seda kohalikkudel kommunistidel võitluses kodanlaste vastu vaja. Nii seisab „Edasi's”. Muidugi on uus kord Tartus alles olemisel ja saamisel, pärast läheb kõik arvatavasti sama rada kui Venemaal. „Edasi's” on Vanemuise pühade etenduste kuulutus. Minu tükke sääl hulgas ei ole. Üleüldse ei näi Simmil suuremat lusti olevat nende mängimiseks.
Mis saab kirjandusest? Trükib veel keegi raamatuid ja ostab käsikirju? Millest elada? Kohta pole mingisugust.
Jaanuar 1919
14 Jaanuaril 1919. (1. vana stiili järele)
Täna läksid enamlased väeosad siit. Valgekaarti eelväeosad on linnas. Nende hulgas näikse olevat soomlasi. Öösel kl. 12 algas kaugel suurtüki mürin, tuli siis kl. 3meks lähemale ja oli hommikul, kl. 8 - 9 vahel 7-8 versta kaugusel (Jänese silla juures, nagu kõneldi.) Kl. 1 ümber hakkasid punased väed Võru teed välja minema, mis umb. kl. 2-ni kestis. Üle linna lasti suurtükki (arvatavasti taganev, enaml. järele, või ette.) Oli kuulide vihinat kuulda, paugud kostsid linna lähedalt. Kell 2.20 (umb)[61] olla Raatusele jälle Sinine-must-valge lipp üles tõmmatud. Kl. 3 ajal nägin seda ise, kui apteegis käisin. Siis olid Raatuse ees Valge kaarti väeosad. Kuuldi kõneldavat, praegu siin olevatest väeosadest, et nad Tallinast soomusrongiga tulnud, kuna jala- ja ratsavägi sessamas sihis mööda maanteed tulnud.
Väljas sinised lehed: võim linnas ametiühisuste keskvalitsuse käes. Rüüstamisi ja omavolilisi läbiotsimisi karistatakse. Väljas tohib käia kl. 8-ni. Pääle seda on patrullidel õigus omavoliliselt sõjariista tarvitada.
20 Jaanuaril 1919.
Ka see heft hakkab lõpule jõudma. Kes teab, kas minu teised heftid Viitebskis alles peaksid olema? Neis oli nii mõndagi.[62] Seal olid peatselt terveni „Kirjad Maariale” nende alguskeeles. Kus on „Maaria” praegu? Saadab ta mulle pilvilt tervitusi?[63] Poisikesel, kes ikka suuremaks kasvab, on Maaria juuksed. Mu hirm oli asjata, mis tundsin päivil ja öil, ka Peetri-Pauli kirikuõues istudes, kus mängisid ilusad, sirged lapsed. Ka Maarial oleksid võinud niisugused olla.
Imestusvääriliselt ruttu tekkis teguvõimuline Eesti sõjavägi. Siit läksid nad kuu aja eest minema nagu lamba kari, aga tulid tagasi korralikuna sõjaväena. Tartu võttis Kuperjanovi Partisani salk, mis tuli ühes soomusrongidega. Suurtüki paugud, mis öösel 13/14 linna kostsid, tulid just neilt soomusrongidelt, ehk esiteks küll kõik ses arvamises olid, otsekui paugutaksid Ajut. Val. sõjaväe patareid. Soomusronge olla Valitsusel juba 4. Kust nad õieti saadud - ei tea; arvatavasti andis inglane. Ka püsse, kuulipritse, padrunid ja teist sõjamoona olla nüüd küllalt; suurtükkagi olla mõni patarei. Enamlaste, õigemini nõndanim. enamlaste äramineku järel leitud vaksali lähedalt veel sakslastest mahajäetud käsi- ja masina granaate ühes granaadi viskajatega.
Oh, need ei olnudki õiged enamlased või kommunistid, see oli lihtne röövsalk, kes kord võõra varanduse ja elu kallale pääsis „und sich dabei bequem machte”.[64] See oli ainult enamsuse või kommunismi paroodia, selle kõige vastikumal kujul. Tapeti umb. 60 inimest; rööviti, mis kätte saadi ja kust saadi. Kahju, et ei hoidnud alles mõnd Edasi nummert, millest oleks võinud teha väljalõikeid. Igatahes polnud Venemaa enamlased kaugeltki nii kohutavad, kui meie omad suguvendest kommunistid. Nüüd olla nad Valitsuse vägedest juba 30 - 40 versta kaugusele Võru poole kihutatud. Ühtlasi langes täna Narva Eesti vägede kätte tagasi, kusjuures Bronstein (Trotski) ja Anvelt peaaegu vangi olla pidanud sattuma. Kahju, et ei sattund - neid mõlemid oleks võind pärast kalli raha eest rahvale näidata. Sest oleks kindlasti rohkem raha sisse tulnud kui Eesti 5% sõjalaenust.
Kui palju osteti balderjani tilkasid apteegis pärast enamlaste (n.n.) minekut! Ma isegi pole kaua seesuguses ärituses olnud kui selle 3 nädala jooksul, mil Tartu n.n. töörahva terrori all ägas. Iseäranis oli mul hirm Tutu pärast, kes Valitsuse vägedest siia maha jäi ja kes kindlasti maha oleks lastud, kui ta kätte oleks saadud. See hirm kasvis veel suuremaks, kui punased 20 - 24 aastaseid mehi mobiliseerima hakkasid. Siis sai kavatsetud kõiksugu kombinatsioone tohtritega, et teda haiguse pärast vabastada. Nüüd on see poiss muidugi sääl, kus ta olema peab.[65]
Rahakurss vangub valitsuste muutustel nagu Pendel Poe „Wassergrube ja Pendel'is”.[66] Ühtlasi seatakse ka aega kord ette, kord taha (0,5-1 tunni võrra). Nüüd on valge terror, kuid mitte nii valju, kui see, mis oli pärast Pariisi kommunat; Niisuguseks on Eestlane ikkagi liig pehme ja kurjust unustav; õigemini küll: kartlik. Sest ikka veel [—][67]
[1] Rahuläbirääkimised Brest-Litovskis olid alanud 3. XII 1917; vaherahu oli sõlmitud 15. XII 1917.
[2] Aleksei Kaledin (1861-1918) - kindral, kes kõnealusel ajal juhtis Donimaal kasakate nõukogudevastast mässu, mille nurjumise järel laskis enese veebruaris maha.
[3] V[alentina] - O. Lutsu noor abikaasa. Abielu sõlmiti 2. VII 1917 Vitebskis.
[4] Ilmselt tuli see kaart Tartust Veeralt, kellele O. Luts oli Tartus silma heitnud ja kelle suhtes ta ükskõikseks muutus alles alanud 1918. aasta kestel. Vt. eelmise päeviku kommentaar 31.
[5] Adolf Joffe (1883 - 1927) - algul Nõukogude delegatsiooni juht, hiljem liige Brest-Litovski rahuläbirääkimistel; Lev Trotski (1879 - 1940) - Nõukogude delegatsiooni hilisem juht samadel läbirääkimistel.
[6] Kiievis oli 1917. a. novembris välja kuulutatud kodanlik Ukraina Rahvavabariik ja detsembris Harkovis nõukogude vabariik.
[7] Vt. eelmise päeviku kommentaar 44.
[8] мешковатый человек (vene k.) - mühakas, kohmakas (inimene).
[9] Учередительнoe Собрание = "Учредилка" - 1918. a. Vene Asutav Kogu.
[10] Oskar Eller - O. Lutsu noorpõlvetuttav juba Tartu-päevilt 1905, edasi oli neil kokkupuuteid Peterburis ja taas Tartus aastail 1909-11 (vt. Lutsu mälestused VI-VIII köide). Lutsu väitel langes Vabadussõjas(„Kuningakübar ”, Tartu, 1935, lk. 85).
[11] Friedrich Nietzsche (1844 - 1900) - saksa filosoof.
[12] Ikka jälle mälestused Veerast ja Tartust. Vrd. eelmine päevik 6. V ja 17. V 1916.
[13] Valitsusasutused lahkusid Petrogradist Moskvasse märtsikuus.
[14] Vt. eelmise päeviku kommentaar 5.
[15] „Kevade” III osast sai „Suvi” I.
[16] Brest-Litovskis sõlmiti rahu Nõukogude Venemaa ja keskriikide vahel 3. III 1918.
[17] „Novaja Žizn” - Petrogradis 1917 - 18 ilmunud menševistliku suunaga ajaleht, mis suhtus nõukogude võimu kehtestamisse vaenulikult.
[18] "медикаментская" (vene к.) - ilmselt ravimite hoiuruum.
[19] Клодвиг в беде... “ (vene к.) - Klodvik on hädas...; "коротаем время" (vene k.) - „viidame aega”. Klodvig = Valentina.
[20] „Жив, здоров, деньги получил, еду домой.” (vene к.) - „Elus, terve, raha sain, sõidan koju.”
[21] Vaalä = Valentina, O. Lutsu abikaasa.
[22] S.T. ja T. nõukogu maja = Soldatite, Tööliste ja Talupoegade Nõukogu maja.
[23] dejouri-ruumis - valvekorra-ruumis.
[24] рыбонька (vene k.) - kalake; Lutsude peres pisipoja hüüdnimi.
[25] Простота нравов (vene к.) - Kommete lihtsus.
[26] зелия и воля (vene к.) - maa ja vabadus.
[27] Vrd. eelmise päeviku kommentaar 12.
[28] Здоровы Рыбонька (vene к.) - Oleme terved. Rõbonka.
[29] Успанзен (vene k.) - see lühend tähendab mingit sanitaarteenistuse valitsust, millele allus O. Lutsu väliapteek.
[30] Volosjevitschi - küla, kus elas Valentina ema.
[31] удостоверение личности (vene к.) - isikutunnistus.
[32] Venekeelse kirja tõlge: „Ah, kuidas ma ei taha üldse enam elada. Kui ma ei saa varsti ema juurde sõita, siis ma ei parane mitte kunagi. Kui pole tervist, ei ole ka rõbonka'st rõõmu.”
[33] Lutsud siirdusid üle piiri Valgevenemaa sellesse ossa, mis oli Saksa okupatsiooni all; sealt oli hiljem kerge asuda Tartusse, mis oli samas alluvuses.
[34] Нижегор [одские]. общины(vene к.) - All-linna kogukonnad.
[35] rakkert sich ab (saksa к.: rackert...) - tapab end tööga.
[36] Тогда мы жили в Волосовичах ... (vene к.) - Siis me elasime Volos-sovitšis...
[37] Маленький велосипедист Агуськин из Витебска, (vene к.) - Väike jalgrattur Aguskin Vitebskist.
[38] Siin on mõeldud 6.-7. VII 1918 Moskvas toimunud pahempoolsete esseeride mässu. Selle käigus tapeti 6. VII Saksamaa saadik.
[39] Peter Rosegger (1843 - 1918) - austria kirjanik, kelle autobiograafiline teos „Kui ma alles poisijõmpsikas olin” (1902) mõjutas O. Lutsu ,,Kevade” kirjutamisele.
[40] Endine keiser, endine troonipärija ja kogu Nikolai II perekond lasti maha Jekaterinburgis nädal varem, s.o. 17. VII 1918. Suurvürst Mihhail Aleksandrovitš (1878 - 1918) lasti samal aastal maha Permis.
[41] „ Неник очень хороший, но очень злой! — Я спросила бы и что ниб. про мужа, да ответа всеравно не получу: — Он (неник) начинает понимать...” (vene к.) - „Nenik [= Georgi hüüdnimesid] on väga hea, aga väga kuri! — Ma küsiksin üht-teist mehe kohta, aga vastust ei saa ma niikuinii. — Ta (nenik) hakkab aru saama...”
[42] хроническое гнойное воспаление средняго уха ст. 43. (vene к.) -krooniline keskkõrva mädapõletik [§ 43 alusel]
[43] Algul oli O. Lutsul kavatsus sõita Tartusse üksinda, hiljem sõitis ta siiski koos perega.
[44] Vrd. eelmise päeviku kommentaar 89.
[45] Siin lause katkeb.
[46] Need on revolutsioonisündmused Saksamaal.
[47] Selle piinarikka koduteekonna algusosast kirjutab O. Luts pojale pühendatud lasteraamatus „Inderlin ”(1920).
[48] Carl Sarap - Tartus 1918-27 tegutsenud kirjastuse „Odamees” asutaja.
[49] Inglise laevastikuüksus jõudis Tallinna alla alles 12. XII 1918.
[50] Jaan Mällo - Tartu trükitööstur, trükikoja omanik alates 1911.
[51] Ну, не все ли равно ... (vene к.) - Noh, kas see pole ükskõik...
[52] sujet (pr. к.) - süžee.
[53] „Kevade” I ja II osa 2. trükid ning „Kapsapea ” tegelikult 3. tr. ilmusid Tartus 1919.
[54] 28. XI 1918 oli alanud Eesti Vabadussõda.
[55] August Kimmel oli O. Lutsu tädimees.
[56] Siin lause katkeb.
[57] Võib arvata, et O. Luts kleepis siia kaks nn. lillemustrilist postmarki, mis ilmusid 22. ja 30. XI 1918.
[58] Vt. eelmise päeviku kommentaar 75.
[59] Поживем - увидим (vene k.) - Elame-näeme.
[60] N. E. - „Noor-Eesti” kirjastus Tartus.
[61] Kl. 1/3 (umb)... - Umbes к. 1 ja 3 vahel...
[62] Küllap jäi Vitebski ka vihik O. Lutsu päevikuga, mis kuulub siin avaldatavate vahele.
[63] Vihje novelli viimasele lausele: „Üleval rändasid pilved, võib olla, saatsid neilt mulle tervituse, minule, kes eksin pimeduses.”
[64] „und sich dabei bequem machte” (saksa k.) - ,ja seejuures end mugavalt tundis”.
[65] O. Lutsu vend Theodor (Tutt) võttis 1919. a. osa Vabadussõjast.
[66] Autor vihjab siin ameerika kirjaniku Edgar Allan Poe (1809 - 1849) novellile „Kaev ja pendel”, milles kujutatakse inkvisitsiooni vangikongi suletud vangi kohutavaid üleelamisi. Üheks piinamisvahendiks on seejuures vangi kohal pidevalt õõtsuv ja laskuv pendel, mille alumine ots moodustas poolkuutaolise tera.
[67] Siin lause ja kogu päevik katkeb.
