KULTUURKAPITALI LUGU
(1920. aastate kirjanduskriitika mõistmiseks*)
Marin Laak
Sisukord
Kultuurkapital ja kriitika, sissejuhatuseks Kultuurkapitali lugu: ideest institutsioonini
1. Kirjanike palgad, Tuglas
2. Riiklik abiraha, lendavad sead
3. Sõjakäik kultuurkapitali vastu
4. Kirjanikud "noorurite" vastu
5. Kirjandus ja riik, kokkulepe
Kriitika mõistmiseks
Lõpetuseks
Märkused
Kirjandus
Kultuurkapital ja kriitika, sissejuhatuseks
Eesti Kultuurkapitali ajalooga põhjalikumalt tegelenud Ellen Plotnik on väitnud, et just "kapitalist" ilmajäämine tekitas kirjanik August Alles resignatsioonimeeleolusid ja mõjutas tema 1930. aasta luulekogu "Ummiklained" paatost (Plotnik 1960: 185-186). Pole kahtlust, et see väide oli uurimuse valmimise aegadel ideoloogiliselt vajalik. Ent ometi tundub Alle följetoni "Joosepi unenägu kultuurkapitalist" nukravõitu tõdemuses olevat ka raasuke tõtt: "Kui palju on selle pärast olnud omavahelisi inetusi, intriige, kannatamapanemisi. Ideeliste otsingute, kokkupõrgete ja võitluste asemel ainult alatine sagimine ja tuuseldamine kultuurkapitali kesisevõitu molli ümber. Kurb on, kuid on nii, et seda omavahelise küna ümber kaevlemise madinat vahete vahel püütakse avalikkusele veel mingisuguse IDEELISE SOUSTI alla serveerida, siis seda kurvem" (Alle 1933: 62).
Majanduslikku fooni, kuhu a priori tahaks asetada ka kultuurkapitali (edaspidi: kulka), ei saa 1920. aastate kirjanduselu mõistmiseks vajaliku konteksti puhul kuidagi ignoreerida: "kriisid, kriisid, kriisid" aineliste päevapoliitiliste probleemartiklite tulv oli uputamas ajakirjandust juba 1924. aastal [1]. Pankrotti olid jäänud kirjastused, seisma käsikirjad [2]. Raamatuturg oli kokku kuivamas, lugejaid süüdistati huvi puudumises kirjanduse vastu ja isegi vaimses allakäigus. Seda, et loovkirjanikud oma eksistentsi pärast tõsiselt hirmul olid, näitab kasvõi ettepanek kehtestada kodumaist kunsti kaitsev kultuuritoll (Alle 1924a). Selle medali teist külge vaadates aga võib märgata aja täitumist arvustusliku vaimuga, mis muutis kirjanduselu sisesed liikumised aktiivseks ja otsinguliseks. J.Semperi sõnul ei olnud 1920. aastatel selle põhjuseks veel mõttekultuuri areng, mis hakkas avalduma alles järgneval kümnendil. Pigem võib siin näha uute struktuuride - Eesti Kirjanikkude Liidu (edaspidi: EKL, 1922), ajakirja "Looming" (1923) ja Eesti Kirjanikkude Liidu kirjastuse (1926) - asutamisega kaasnevat fenomeni. Ka nende protsesside taustal ja miks ka mitte, mängujuhina võib näha "Eesti rahvuslise kultuurkapitali" lugu [3].
Kulka teemat kriitika vaatepunktist käsitlema asudes ei paku seekord siiski huvi eesti kirjaniku rahakoti sisu uurimine (vt Kruus 1991: 293-297) või katse taandada kirjandusprotsessi ainult majanduslikule alusele. Pigem vastupidi, eesmärgiks on küsida: milliseks kujuneb kirjanduskriitika mõistmiseks vajalik kontekst, kui arvestada kultuurkapitaliga kaasnevaid fenomene kirjanduselus?
Kui heita pilk 1920. aastatel kirjanduskriitikas aset leidvatele poleemikatele, selgub, et üheks haakuvamaks märksõnaks oligi 'kultuurkapital'. Mõte see teema just kriitika seisukohalt pisut lähema vaatluse alla võtta tugines selle aastakümne metakriitika analüüsile, mis näitas kriitika kui vahendaja rolli jõulist teadvustumist (Laak 1990: 6-25). Statistika alusel võib väita, et kirjanduslike poleemikate keskmes seisid 1920. aastatel kolm probleemi:
-
kirjanduse (kultuuri) riiklik toetamine resp kultuurkapital,
-
kirjandusideoloogia resp vaidlused euroopaliku, kodumaise ja rahvusliku üle kirjanduses ja
-
õige, "objektiivne" arvustus resp metakriitilised arutelud. Nende küsimuste seos ja loogika on intrigeerivad.
Kirjanduskriitika fenomenide tõlgendamine kultuurkapitali institutsiooni uurimise kaudu on põhjendatud mitmete faktidega. Arvestada võib sedagi, et kõik 1920. aastate juhtivad kirjanikud-kriitikud (Fr.Tuglas, Ed.Hubel, A.Adson, A.Alle, J.Kärner, A.Jürgenstein, hiljem ka A.Kivikas) olid seotud ka tööga kulka instantsides, neist sõltus tunnustuse jagamine nii kirjanduslikul kui majanduslikul mängumaal.
1926. aastal ennustas J.Semper artiklis "Meie kirjanduse teed" eepilise ajajärgu algust eesti kirjanduses [4]. Tundub siiski, et kriitika seisukohalt jääb see vähem ütlevaks, kui luuleprotsessi keskses lähenemises (vt Merilai 1991: 46). Kiusatuseks on otsida vastust küsimusele, missugune võis olla sellise nägemuse realistlik alus arvestades, et vastav järeldus ei saanud küll eelmise, 1925. aasta kirjanduspildist tingitud olla [5].
Kulka teema üle arutledes tuleb seega kindlasti eristada kaht aspekti. Esimene oleks loomingukeskne, puudutaks ühe või teise autori "toodangu" toetamist (või mitte toetamist) mingite konkreetsete abirahadega. Teise puhul tuleks tõlgendada 1920. aastate spetsiifilist kultuurisituatsiooni, mis oli seotud toetussüsteemi vaidlusrikka väljatöötamisega. Kulka heitlikes algusaastates võib näha olukorda, milles kirjandus-, majandus- ja ideoloogiavälja diametraalselt erinevate väärtuste vahel toimus tasakaalu otsimine (vt Bourdieu 1993: 29-73). See protsess akumuleerus kirjanduselus, mõjutas metakriitilisi otsinguid ja andis konteksti kirjanduse retseptsiooni mõistmiseks.
Kultuurkapitali lugu: ideest institutsioonini
Kirjanduse abirahade mõtte formeerumine Eesti Kultuurkapitali institutsiooniks ei tekkinud tühjale kohale [6]. Selle jälgimine 1920. aastate loona võiks pakkuda aga lausa süeelist põnevust. Üritagem tuua välja selles faktide reas mõned olulisemad peatükid.
Kirjanike riikliku palga nõude esitas Fr.Tuglas 1919. aasta jaanuaris artiklis "Kunstide riiklik edendamine" (Tuglas 1919: 116-130). Mõtte algatajate hulka kuulus ka A.H.Tammsaare (Tammsaare: 1913, 1920). Sama aasta septembris kutsuti hamini loodud kunsti ja kirjandusosakonna (juhatajad H.Kompus ja A.Adson) nõudmisel Toompeale kokku I Kirjanikkude kongress, kus toetuste küsimus esimest korda avalikult üles tõsteti (Raid 1989: 11-15). Peaettekande "Kultuurkapitali põhimõte ja vajadus" pidas kongressi teisel päeval taas Fr.Tuglas, talle sekundeeris J.Semper. Idee oli järgmine: riik peab kirjanikele maksma õpetajatega võrdväärset palka piiramata nende vaimuvabadust, nõudmata vastutasu loomingus. Samal kongressil otsustatakse kirjanikele ühekordseks toetuseks "kingitud" 40.000 marka [7] enne mitte kasutada, kui on vastav palkade seadus vastu võetud. Koostati "kirjanike, kunstnike ja teadlaste toetamise seaduse eelnõu" ja esitati see Asutavale Kogule.
Riikliku toetuse küsimus hakkas kirjanikkonnas käärimisi tekitama algusest peale [8]. Näiteks astusid A.Alle, J.Semper, Fr.Tuglas ja H.Visnapuu välja kirjanike kongressil loodud Keskkomiteest, kuna osa kirjanikke ei täitnud selle otsust mitte vastu võtta ajutisi toetusi [9]. Sõna võtsid R.Kangro-Pool, A.Kitzberg, R.Roht, H.Visnapuu, viimaste vahel areneb terav poleemika (Postimees 1920, nr 4). Korduvalt selgitab 1920. aastal oma seisukohti Tuglas (1920a, 1920b, 1920c: 16-18, 1920d: 3-11, 1921a: 7-9, 1921b: 11-12). Kulka asja riiklik ajamine algabki 1920. aasta mais: kirjanike koostatud seaduseelnõu vaadatati hariduskomisjoni poolt läbi ja anti edasi Asutavale Kogule. Selles projektis nähti esialgu ette kahte liiki toetusi: "tegutsejate alal" ja "täiendamiseks andekust näidanuile" (vt Hommiku Postimees 1920, nr 87).
8. juulil 1921 andis rahaminister välja määruse, milles nõutakse 1 toobi piirituse pealt 3 marka kulka arvele [10]. Selle kultuurilise piiritusekapitali (Suits 1922) arvelt hakatakse andma kirjanduslikele organisatsioonidele laene järgneva nelja aasta jooksul kuni kulka seaduse vastuvõtmiseni. On alust arvata, et just nimetatud juhtivate kirjanike ideeline lahtiütlemine aupalkadest ja selle ümber tekkinud vaidlus äratas laiemat tähelepanu, mis kiirendas kulka alusvarade kogumise määruse vastuvõtmist juba 1921.aasta juunis [11]. Üheks tulemuseks oli ka see, et loovatele kirjanikele toetust enam ei pakutud, aastatel 1921-22 määras hamini juures asuv komisjon toetused ainult kultuurilistele asutustele ja organisatsioonidele [12] ning "toitlusraha" vanematele literaatidele [13].
Paljude hilisemate kirjanduselus iseloomulike protsesside käivitajaiks olid 1922. aasta sündmused. Sihtkapitalide põhikirjade koostamise üle peetavatel läbirääkimistel kohtutakse korduvalt näitlejate ja kunstnikega, arutatakse projekti mitmetel koosolekutel, tehakse suurt eeltööd. Samal ajal seisatakse haminis abirahade seaduse väljatöötamine, oodates välisministeeriumilt vastust kultuuri toetamise kohta naaberriikides (Postimees 1922, nr 110) [14].
Riigikogus aga tekkis ootamatult probleem: kes ja mille eest üldse väärib riiklikku töötasu? Sellest, kuivõrd lahknevad võisid olla kirjanduslikud prioriteedid poliitika- ja kirjandusväljal, võib tuua kaks markantset näidet.
Esimene ametlik sõnavahetus toetuste alal on kirjandusajaloos küllalt tuntud. See on seotud Riigikogu istungiga 1922. aasta kevadel, kus arutati 1923. aasta riigieelarvet. Koosolek on kuulsaks saanud haridusministri H.Baueri kõne järgi, milles "ta võimaliku leidis olevat isegi parlamendi kõnetoolilt kogu kirjanikkonda nimetada LENDAVATEKS SIGADEKS" (Tuglas 1996: 183), keda polevatki põhjust toetada [15]. Niisiis ei kõlanud haridusministri - kes pidanuks juhtima samal ajal ka kulka põhikirja väljatöötamist - isiklik veendumus parlamenditoolilt väljaöelduna enam sugugi mitte ühe ministri piiratusena, vaid muutus valitsuse ametlikuks seisukohaks. Sellele reageerides saadab Kirjanike Keskkomitee valitsusele protestinoodi (vt Postimees 1922, nr 92).
Teiseks näiteks on juhtum pajukisaajate-vanadega. O.Grossschmidt'ile määratakse toetust 2000 mk, samal ajal, kui Ed.Vilde oma lükatakse tagasi põhjendusega: Ed.Vilde "riiklist toetust veel nii hädaliselt ei tarvita" (Postimees 1922, nr 110).
Mõlemal juhul oli niisiis tegu vastandseisuga, mis tekkis erinevatest kriteeriumidest kirjanduse hindamisel resp toetamisel abirahadega. Teose koht kirjandusruumis ei kattunud tema väärtusega väljaspool seda. Albert Kivikase futuristlikku miniatuuridekogu "Lendavad sead" oli Fr.Tuglas kriitikuna hinnanud kui andekat katsetust. Arvustaja K.A.Hindrey järgi pole aga teine kõnealune kirjamees, O.Grossschmidt eesti kirjandusele midagi hääd andnud, tema näidend "Kõrgemäe koolipapa" koolilavadel mängimine tuleks selle nõrkuse tõttu lausa ära keelata (vt Hindrey 1922).
Koostöö asemel tekkiski kirjanike terav opositsioon valitsusega, mille tulemusena teoksil olev kulka seaduse projekt kaob mitmeks kuuks sisuliselt kalevi alla. Järgnevat perioodi on Tuglas nimetanud sissisõjaks Kirjanike Keskkomitee ja "Tarapita" kultuuripropaganda ning Sauer-Baueri valitsuse kultuurikauge tegevuse vahel (Tuglas 1996: 183).
Need nn SauerBaueri ajad [16] lõppesid Vabariigi Valitsuse 7. koosseisu volituste algusega 21.novembril 1922, kui uueks haridusministriks saab A. Veidermann, kes püsis selles ametis kahe valitsuse koosseisus kuni märtsini 1924. Selle aja jooksul jõutakse kulka paberid uuesti välja tuua, üllatused aga jätkusid. Avalikuks aruteluks esitati jaanuaris 1923 kulka seaduse eelnõu, millesse on hamini poolt lisatud sport ehk kehakultuur. Kirjanike protesteerimine sportlaste toetamise üle võrdselt kunstnikega (Adson 1923, Tuglas 1923) jäi ametliku tähelepanuta, seadus läbis õnnelikult ministrite komisjoni ja jõudis Riigikogu töölauale [17]. Aga - 1923. aasta lõpul nõutakse see haminisse ümbertöötamiseks tagasi (Postimees 1923, nr 237): selleaegne riigivanem [18] Konstatin Päts isiklikult "soovib kultuurkapitali põhikirja kokku seada, milleks tal aga enne aega ei jätku, kui riigieelarve valitsuses läbi vaadatud" (EKM EKLA, f 301, m 1:1, 47). Alles sel ajal kasutatakse esimest korda ka mõistet kultuurkapital.
Järgmisel korral esitati kulka seadus (parandatud kujul) Riigikogule 1924. aasta alguses. Ka seda põhikirja projekti tabas kriitikalaine, kuid olukorda hakkab veelgi komplitseerima 1923. aasta majanduslik ja poliitiline kriis [19]. Literaatide võimalused loomingut realiseerida muutuvad majanduslikult veelgi kitsamateks: pankrotti läinud kirjastused katkestavad needki lepingud, mis juba sõlmitud, uusi enam ei tehta [20]. Isegi juba teenitud honoraride väljamaksmisega oli raskusi. EKL poolt esitatud kirjeldus literaatide olukorrast on tõepoolest masendav: "Varem leidis osa kirjanikkudest tööd ajalehtede joonealustes. Praegu aga ajakirjanduse kiirel amerikaniseerumise ajajärgul ei pea enam ükski meie lehtedest joonealuse toimetajat harva ametis ega võimalda kirjanikkude kaastööd ajakirjanduses, isegi arvustusi avaldatakse harva" (ERA, f 1108, nim 5, s/ü 338). Sellises olukorras saadab EKL juhatus valitsusele 15. detsembril palvekirja, milles palutakse kirjanikele majanduslikuks toimetulekuks avanssi 2 miljonit marka (EKM EKLA, f 301, m 1: 1, l 62). Järelikult ei loodetud, et kulka leib lähimal ajal lauale võiks jõuda. Kirjanikud laenu siiski ei saanud: valitsus kuulutas kulka seaduse vastuvõtmise rutuliseks ja soovis selle päevakorda võtmist juba järgmisel Riigikogu istungil (vt Postimees 1924, nr 295). Mitmetes instantsides (haridusminister H.B.Rahamäe ajal) lõpuks ikkagi kiiruga lipitud-lapitud [21]. Eesti Kultuurkapitali seadus võetakse Riigikogus arutusele 1925. jaanuaris ja lõpuks vastu: 26. jaanuaril 1925. aastal.
Selline oli kirjanike riiklike palkade idee kujunemise lugu kulka institutsiooniks. Keeruka seadusloome protsessi kõrval sisaldas see juba eos kunstilise ja ideoloogilise välja vahelisi pingeid ja vastasseise.
Kirjanike riiklike palkade idee realiseerumine laiemaid kultuurilisi huve teeniva kulkana oli võtnud aega 6 aastat. Kunstiinimeste koostööna valminud ja 1920. a valitsusele esitatud seaduseelnõust oli järel ainult luustik. Kuigi parandused polnud sageli asjatundlikud ega leidnud kutseorganisatsioonide esindajate heakskiitu, oli kulka 1925. aastal vastuvõetud seadus SIISKI loovinimestele orienteeritud ja andis sihtkapitalidele õiguse otsustada ise esteetiliste prioriteetide üle oma kunstialal. Kulka põhimäärust parandati VIIETEISTKÜMNE aasta (1925-1940) jooksul ametlikult VIIS KORDA, esimest korda 1927/28 eelarveaastal ja viimast aastal 1939. Kõik muutused toimusid suunaga sihtkapitali autonoomialt bürokraatlikule hierarhiale ja "objektiivsusele". Seega ei saa ka kulka kirjanduse sihtkapitali tegevusest kõneldes teha seda läbilõikeliselt, vaid peab ARVESTAMA KONKREETSET SEADUSE REDAKTSIOONI, millest sõltus sihtkapitali koosseis ja töö sisu.
Esimest kolme eelarveaastat (1925/26 - 1927/28, aprillist aprillini) iseloomustab sihtkapitalide autonoomia. Kulka juhtimine algas altpoolt: 2 esindajat kõikidest sihtkapitalidest [22] moodustasid juhtorgani, Kultuurkapitali Nõukogu (edaspidi: KN). Lisaks viibis kohal 3 esindajat Riigikogust ja 2 ülikoolist. Kasutamiskrediitide jaotamisel läks Vabariigi Valitsuse käsutusse vaid ÜKS VIIENDIK osa. Ettepanekud konkreetsete toetuste määramiseks tehti iga allorganisatsiooni tasemel vastavalt kulka tulude laekumisega määratud summale.
Kuid kulka seaduse rakendumine ei läinud elava kirjanduselu keskel siiski sugugi rahumeelselt. Järgnevad 4-5 aastat, mille jooksul kirjandus ja riik omavahel kokkuleppele püüdsid jõuda, olid probleemiderohked.
Peale kulka seaduse vastuvõtmist algasid kirjanike ja ametlike ringkondade vahelised pinged taas 1925. a detsembris, kui valitsus järjekordselt vahetus. Võimule tuli põllumeestekogude, asunike, tööerakonna ja kristliku rahvaerakonna koalitsioon ehk "maa ja taevaliit", kelle tegevus tekitas pahempoolselt meelestatud kirjanikkonnas sageli lausa allergilisi reaktsioone. 1926. aasta algul, mil "hädaeelarvete" vastuvõtmine venis ja venis [23], hakkavad kirjanduselu irriteerima kuuldused kulka reformimise kavast. 1926/27 aasta ajakirjanduse keskmesse tõusis antikangelasena uus haridusminister, pastor Jaan Lattik.
Kuna kulka tulude laekumine oli veel ebaregulaarne, tekkis eelarvete kinnitamisel 1926. aasta esimesel poolel pahandusi [24]. Seoses sellega hakatakse valitsuses otsima sfääri, kust oleks võimalik raha kokku hoida ning muu hulgas küsima ka kulka rahade funktsionaalsuse järele. Näiteks arutatakse hamini eelarvekomisjonis 1926. a kulka "hädaeelarve" koostamise käigus Riigikogu liikme hr Indermitte ettepanekut kustutada seoses kriisiolukorraga kõik 16 miljonit marka kunsti ja teaduse toetussummade arvelt. Sealsamas nõuab seekordne Riigikogu liige H.Bauer esimesena kulka seaduse ümbertegemist (Postimees 1926, nr 29). Kultuuritoetuste kärpimine läks läbi osaliselt, hoiti kokku esinduslike kultuuriasutuste (nt "Estonia", "Vanemuine", Tartu konservatoorium, EKS jt) summadest. See põhjustas ajakirjanduses pahameelepuhangu, mille märksõnaks oli valitseva koalitsiooni "kultuurivaenulikkus": "Kogumeeste ja tööerakondlaste seisukohalt pole meil tarvis kultuuri tõstmise peale rõhku panna" (Postimees 1926, nr 38). Asi muutus juba karikatuurseks, kui Riigikogu liikmed ristiti üheselt tönkmannideks (Postimees 1926, nr 37). Surve tulemusena kutsuti eelarvekomisjon uuesti kokku, teatritele anti toetust (Postimees 1926, nr 41), kuid ametliku kriitika teravik suunati sihtkapitalide vastu.
Riigikogu ja valitsuse osaks oli ainult kinnitada (või mitte) sihtkapitalide taotlusi. Seda volitust kasutatigi 1926. a esimestel kuudel kuni uue eelarveaasta alguseni aprillis. Eelarveid ei kinnitatud, toetusi vaeti ükshaaval [25], tekivad vaidlused KN ja Riigikogu eelarvekomisjoni vahel [26]. Rahul ei olda mitte ainult summade suurusega, vaid ka loominguga, mille sisu ei vastavat rahva resp maksumaksja ootustele (Postimees 1926, nr 62). Kultuuritegelaste poolel ollakse nördinud taolisest umbusaldusest, mis avaldus sihtkapitalide otsuste pidevas korrigeerimises. Eluliselt tähendas see aga olukorda, et literaadid, kes olid asunud toekama rahasumma ootuses [27] pikemate teoste kirjutamisele ja loobunud jooksvalt ajakirjanduses realiseeritavast loomingust, pidid toetussummadest ilmajäämisel hakkama otsima töökohta jooksva eelarveaasta keskel. Märgiti vaimse temperatuuri langust olukorras, kus MAJANDUSLIKU TURVALISUSE ASEMEL ON KIRJANIKKE TABANUD RUINEERIV NÄRVIPINGE.
On tähelepanuväärne, et samal ajal, kui hakati sekkuma kultuuripoliitikasse jõumeetoditega (eelarvete mittekinnitamise kaudu), võeti päevakorda ka kulka muutmise vajadus. Riigipoolsed ajendid selleks olid läbinähtavad ka literaatidele (Jürgenstein 1926): võim kultuuri tuleviku suunamisel toetuspoliitika kaudu oli kultuuritegijate endi käes.
Paralleelselt segadustega eelarvete koostamise ja kinnitamisega ministeeriumi tasemel hakkab käärima ka kirjanikkude ringkond seestpoolt. Kirjanduslikule loomingule vahetu rahalise ekvivalendi andmise pretsedent tõi kohe esimesel eelarveaastal kirjandusellu uued pinged [28]. Kirjanduse sihtkapitali esimeheks oli küll Fr.Tuglas [29] kuid isegi tema demokraatlikkus [30] polnud piisav tekkivate probleemide maandamiseks p&aml;rast esimeste abirahade jagamist [31].
Tõstavad häält need, kelle ootused suurema summa saamiseks said petetud - Vilmar Adams ja Erni Hiir - võttes sõna ka teiste nooremate kirjanike nimel Poeet Vilmar Adamsi ja EKL vahel areneb toetuste määramise õigluse küsimuses [32] pikem kirjavahetus, mis jõuab EKL juhatuse koosolekutelt ajakirjandusse pealkirja all "Lõhe heas perekonnas" (vt ka Raid 1989: 12-15). See nö põlvkondlik konflikt kanaliseerus sisuliselt kriitika teemadele. Noorematele autoritele väiksemate toetussummade määramine seoti erinevate kriteeriumitega loomingu hindamises. Nähti tekkimas olukorda, kus (vanema põlvkonna) arvustajate aegunud arusaamad kirjandusest hakkasid määrama ühe või teise autori väärtust (kulka) turul [33].
Seda, kuivõrd teravaks kujunesid vastastikused sõnavõtud, annab ilmekalt edasi J. Kärneri artikkel, mis kirjeldab Erni Hiire lärmakat astumist kirjandusparnassile: "Ta ründas kogu oma noore kirjandusliku sõduri kirega siurupiitlaste plokki, kes sooritavat alalisi nääklusi ning jõhkerdusi noorurite arvel. Ei olevat nende poolt jäetud noorurite arvele kirjutamata ühtegi kahtlasema ilmega toimingut, väitis too noorte esivõitleja. Ta heitis oma kujuteldud vastasele ette aateküllase kirjandusliku loomingu puudust, täielikku sihitust ja tammumist ühel kohal võõrastel eeskujudel, napoleonitsemisi, võimuhaaramisi kui moehaigust. Ta omistas neile üksteise reklaamitud geniaalsust, härrasmehe mängimist, aga säälsamas kaardimoorlemist ja toorevõitu nalju noorurite arvel, noorurite paadi alla löömist ja trustihuvilisi kallaletunge noortele. Loomulik, et seejuures halvustavat sõna siurupiitlased tarvitati vähemalt viisteistkümmend korda kõigis võimalikes käändeis" (Kärner 1934: 1032, vt ka Hiir 1927). Lisagem siia, et just E. Hiir oli selleks autoriks, kelle äsjaseid futuristlikke katsetusi luulekogust "Ohverdet konn" oldi Riigikogu "kirjandusõhtul" kogu eesti mittetoetamist vääriva kirjanduse näidetena ette loetud (vt Postimees 1926, nr 80).
Järgnevad aastad ca 1926 kuni 1930 ongi eesti kirjandusajalukku jäänudki kui siurupiitlaste bloki ja noorurite vahelise võitluse periood, mille lõpuks võib lugeda alles elulähedusluse teemade läbimängimist 1930. aasta alul ajalehe "Kirjanduslik Orbiit" ümbruses.
Et kirjanike omavahelised lärmakad tülid olid kulka seaduse kiire muutmise üheks põhjuseks, selles pole kahtlust. Juba järgmise, 1927. aasta alguses esitleti uut projekti avalikkusele (vt Postimees 1927, nr 25). Hamini arhiivis on säilinud "Eesti Kultuurkapitali seaduse täiendamise ja muutmise seaduse eelnõu" juurde käiva seletuskirja lisana KN alalise referendi G.Ney ministeeriumile koostatud ettekanne ajakirjanduses ilmunud kulkakriitilistest artiklitest. Selle lõpetab G.Ney märkus: "ajakirjanduses esindatud mõtted on toodud esile ka nendes lõpmatutes kaebustes ja märgukirjades, mis nii haridusministrile kui Riigivanemale esitatud" (ERA, f 1108, nim 5, s/ü 506, 6-8).
Kulka seaduse muudatuse eelnõu on koostatud lähtuvalt G.Ney referaadi sisust. Selle kõige tõsisemaks punktiks tuleb lugeda taotlust luua KNst kultuuripoliitika parlament. Hääli selle vajalikkuse üle oli olnud varem kuulda ka kirjanike ja kunstnike endi hulgast. Näiteks soovib Ed.Hubel, et haridusministril oleks kindel kultuuripoliitika, mis sisaldaks "põhimõtteid ja soove kultuuri arendamise ja suuna kohta" (Hubel 1926). Vastavalt nendele põhimõtetele peaks toimuma toetuste igakordne põhjendamine sihtkapitalides.
"Sihipäratute toetuste" väljaandmise vastu, kus toetuse andmine vastutasu nõudmata tekitab kunstnikkeparasiite, astub J.Koort (1926). Ka valitsusasjadega kursis olev K.Ast-Rumor nõudis samuti kulka seaduse sellesuunalist revideerimist: "Kapitali juhtimine tuleb sarnasele alusele seada, et see mingi püsivama asutuse juhtimisele kuuluks, kui seda on Vabariigi Valitsus, kelle koosseis võrdlemisi kiiresti muutub [34]. Kultuurkapitali selgrooks peaks olema KINDEL KULTUURIPOLIITIKA (minu sõrendus, M.L.), mis mitte üksiku ministri või mõne teise mõjuvõimsa isiku heaksarvamisest ei oleneks, vaid pikema aja jaoks ette oleks kavatsetud" (Rumor 1926). Enam vähem samal seisukohal on ka H.Visnapuu, kes võrdles valitsuse tegevust ümberkobamisega egiptuse püramiidis, kui asi läheb kaugemale koolide ja kirikute küsimustest (Visnapuu 1926a).
Kõiki nimetatud autorite ideid arvestati ka (G.Ney poolt koostatud?) seaduse muudatuse projektis, mis esitati Riigikogu hariduskomisjonile 12. oktoobril 1927. a (ERA, f 1108, nim 5, s/ü 506, 24). Selle raskuskese oli kulka kui institutsiooni struktuuri muudatustel, mille tulemusena lõplik otsustamisõigus toetuste määramisel anti sihtkapitalidelt Vabariigi Valitsusele. Selleks muudeti esiteks KN koosseis: 12 sihtkapitalide esindajat asendatakse nelja valitsuse poolt määratud "asjatundjakultuuritegelasega", lisaks neli esindajat Riigikogust, kaks Vabariigi Valitsusest. Sellele täiesti uue ülesehitusega organile jäi õigus sihtkapitalide otsuseid muuta. Teiseks anti valitsuse käsutusse POOL kulka tuludest. Selle tehingu reaalsed tulemused väljenduvad statistikas: sihtkapitalide osatähtsus kahanes nii protsentuaalselt kui absoluutselt (Reiman 1932: 163). Kolmandaks asutati uus organ -- Kultuurpoliitiline komisjon, mille funktsiooniks oli koostöö KNga kultuuri edasise käekäigu suunamisel. KN hakkas juhtima haridusminister J.Lattik isiklikult. Selle olukorra vastuolulisus oli silmnähtav. Esiteks pooldasid kirjanikud sõnaselgelt kindlat kultuuripoliitikat, kuid ei oldud rahul, kui seda hakkas ellu viima võimulolev konkreetne koalitsioon. Teiseks peeti ebademokraatlikuks olukorda, kui kirjanikud määravad toetusi teistele kirjanikele, kuid veelgi ägedamalt rünnati valitsust, kui otsustusõigus neilt ära võeti ja anti uue seadusega üle nö neutraalsetele isikutele.
Kirjanike omavahelised tülid loodeti lõpetada uue eeskirjaga: stipendiumide asemel määratagu preemiad eelmisel aastal ilmunud loomingu eest. Juba järgmisel, 1928/29 eelarveaastal rakendataksegi edaspidi suurepäraselt toimiv auhindade kord. Näiteks kujutavate kunstide sihtkapitali poolt kuulutatakse välja "kunstnike võistlus mitmesugustel aladel" [35]. Ka kirjanikud hakkavad 1920. aastate lõpusi pea KN otsust otstarbekohaseks. Järgmistel aastatel tuli kirjanduse sihtkapitalis eelarvete koostamisel nõudmist siiski arvestada, sest toetusteks vajaminevaid summasid kärbiti oluliselt. Esimesed võistluse võitjad kirjandusalal selgusidki juba 1929. aastal: M. Underi luulekogu "Rõõm ühest ilusast päevast" ja August Gailiti romaan "Toomas Nipernaadi" (vt EKM EKLA, f 169, m 244: 3, 5-8).
Kui selles faktis otsida ka humoristlikumat poolt, võiks seda leida kujundist: "Noh, Pegasus, kas lõikame tiivad ja läheme hipodroomile, vast saab siis kah kultuurkapitalist auhinna" (Krusten 1926: 125).
Seaduse muudatus toimub esimese KN ja sihtkapitalide valitsuste volituste tähtaja lõppemisega [36] üheaegselt. Ja kuigi kulkateemaline poleemika käib oma tõusude ja mõõnadega edasi kuni nn vaikiva ajastuni (1934), lõpeb ka üks suur etapp kulka loos. KULTUURIPOLIITIKA HAKKAB SUUNDUMA ÜSNA KINDLAT RADA PIDI RAHVALIKRAHVUSLIKKU AADET JÄLGIDES [37]. Kirjandus lepib riigiga kokku, kirjanduse loo vastavasse peatükki kirjutatakse realismi periood ja elule lähemale.
Nende tõsiasjade ees seistes on kiusatus pöörduda A.H.Tammsaare 1920. aastate esseistika poole. On tähelepanuväärne, et A.H.Tammsaare pühendas kulkale selle esimestel aastatel kolm-neli esseed ja probleemartiklit (vt nt Tammsaare: 1925a, 1926). Neis analüüsitakse noore demokraatiaga Eestis kulka toimimahakkamisega kaasnevaid (võimalikke) tagajärgi. Tammsaare tõdes, et eesti kirjanduses puuduvad kõik need ismid, voolud ja tormiline rühmituste liikumine, mis valitsesid samal ajal Euroopa kirjanduselus. "Niipea, kui saabus kultuurkapital, kohe oleks nagu kogu meie kirjanduslikule loomingule pidur peale lastud. Kas tõesti muutuvad kõik, isegi kirjanikud, paratamata nukrameelseks, niipea, kui neil midagi on?", küsib kirjanik. "Kes pillab veel vaimu ja aru, kui kultuurkapitali triikraud on selle "kaineks" ja siledaks triikinud, kirjanikust kodaniku teinud" (Tammsaare 1925b)? Tammsaare ennustused kujunesid prohvetlikeks ja tulid alles mõne aasta möödudes täies ilus esile.
On selge, et kulka roll nii kirjandusliku kui kriitilise mõtte ärgitajana oli suur just selle toimimise esimestel, 1920. aastatel. Just kulka mõjul muutus kõigepealt ratsionaalsemaks kirjandusele suunatud kriitiline pilk ja alles seejärel kirjandus ise. Suurenes tähelepanu kriitika kui hindava institutsiooni vastu, sest just KRIITIKA OLI SEE, MIS PIDI MÄÄRAMA ÜHE VÕI TEISE TEOSE HINNA KULKA TURUL ja seda sageli päris otseses mõttes. Sõnastamist vajasid KRITEERIUMID, mille järgi riikliku toetuse vajalikkus oleks kirjanduslikus mõttes põhjendatud, mille järgi hinnata ühe või teise kirjaniku loomingu vajalikkust rahvuslikule kultuurile, mille alusel mõõta algajate talenti jne. Nendele küsimustele vastuste otsimine viib kriitika eneseteadvuse selgepiirilisele väljakujunemisele 1930. alguseks. Kindlasti oli see üheks eelduseks, mis võimaldas edaspidi ka kriitika liikumise kirjandusliku teksti enese suunas ning mõttekultuuri kõrge taseme järgmisel kümnendil.
Seega kujunes riiklike toetuste süsteemi väljatöötamise käigus 1920. aastatel põnev kultuurisituatsioon. Kulka paragrahvide vahelises ruumis kohtusid kolm erinevat kontekstivälja: ideoloogiline, majanduslik ja esteetiline. Nende diametraalselt erinevate väljade väärtuste ja huvide sees toimus ka tolleaegse kirjanduse retseptsioon kriitikas. Arvustuse osatähtsus kasvas 1920. aastate kirjanduselus lausa üle öö, kriitikast kujunes pind, millel toimus nende erinevate mänguväljade kohtumine. 1920. aastate kriitikat iseloomustabki kõige enam vaadete poleemilisus ja otsingulisus, artiklite omavaheline põnev, varjatud intertekstuaalsus (vt ka Laak 1989). Markantse avaldumisvormi võttis see noorema ja vanema põlvkonna vahelistes sõnavahetustes, mis sõlmusid just arvustuse ümber ja sees. Ent sugugi vähem aktuaalsed polnud vaidlused ka erinevaid kirjanduslikke laade viljelevate autorite vahel, kui meenutada näiteks A.Kivikase ja J.Semperi poleemikat kümnendi lõpul (vt nt Siirak 1968: 321-333). Ei tohi unustada, et enamik literaate tegeles paralleelselt nii ilukirjandusliku loomingu kui kolleegide kriitikaga. Arvustuse poolt antud positiivne või negatiivne hinnang, millest lähtuti kulka toetuste (ja auhindade) lõplikul kinnitamisel, hakkas otseselt mõjutama literaadi loomistingimusi ja prestiizhi avalikus elus. Selle mõju autorile ei tohiks turumajanduse tingimustes samuti alahinnata.
Selle väite põhjenduseks leidub ka hulgaliselt dokumentaalset materjali. Näiteks apelleeritakse kulkale saadetud toetuspalvetes otseselt nn heale kriitikale: avaldusele lisatakse ajalehe väljalõiked jämeda punase pliiatsiga allajoonitud positiivsete hinnangutega [38] Arvustuses avaldatud seisukohti jälgitakse KN-s olevate sageli kirjanduskaugete tegelaste [39] poolt, kes olid kirjanduses (ja ka teistes kunstialades) vähekompetentsed: väljalõiked arvustustega on ka nende poolt kinnitatud toetusavalduste juurde.
Majanduslikult turvalisem situatsioon soodustas pühendumist mahukamate teoste kirjutamisele. Kuid samal ajal tekkis ebaterve (mitte)loominguline konkurents: uudiskirjanduse kunstilist väärtust hakati mõõtma autorile antava toetussumma suurusega. Nii kandus väliselt esteetikaküsimuste lahendamine kirjandusväljalt majandusväljale. Sammuke sealt edasi ja vaimuelu küsimuste lahendamist hakkas kummitama kõnekäänd: kes maksab, tellib muusika. Mõningatel juhtumitel võttis see resoluutsema vormi: "rahva rahadega ei tohi rahvale pähe sülitada!" [40].
Selleaegse kriitika enesetunnetuse analüüs näitas, et arvustuselt oodatakse hinnangut, mis toetuks selgetele, objektiivsetele hinnangukriteeriumitele (Laak 1990: 37-91). Samas tekkis nende justnagu ainult abstraktsete ja ametlikult, kulka nõukogu kaudu soovitava rahvalähedase kirjanduse vahel mõtlemapanev resonants. Nimelt 1926.aasta kevadel saab EKL juhatus kulkalt ametliku tellimuse vormis kirja, mille arutamiseks kutsutakse kokku erakorraline koosolek. Nõutakse "Loomingu" sisu revideerimist ja rõhu asetamist võõrastelt materjalidelt sellistele, mis enam Eestiga ühenduses oleksid (Päevaleht 1926, nr 133) [41]. Kuigi teatav opositsioon kulka suhtes püsis veel kümnendi vahetuseni, oli valitsuse kultuurpoliitiliste seisukohtade mõju ilmne [42].
Mingis mõttes võibki 1920. kriitikas kõnelda teatud esteetilisest kriisist: enamus arvustustest püüab jälgida pigem seda, mida kirjandusteoses öeldakse, kui seda, kuidas öeldakse. Mida enam nõutakse kriitika enesetunnetuses objektiivsust, seda enam nihkuvad kriteeriumid lähemale just esimesele, ideoloogilisele mänguväljale.
Tammsaare oli veendunud, et kultuuri olemus ongi olla aristokraatlik, tema ülesandeks on sõnastada, pintseldada või raiuda rahva homset päeva. Ta prognoosib skeptikuna, et kulka toob kaasa demokraatliku, kuid keskpärase kirjanduse. See muutub tasapisi praktiliseks elutarkuseks, tarvilikuks asjaks: "Issand olgu meile ja meie rahvale ning tema tulevikule sel päeval, kus see sünniks, oma helduses armuline! Olgu ta meile armuline kogu selle hulga peale vaatamata, kes niisugusel kurjal päeval meie arusaadavusest ja tarvilikkusest kiidulaule rõkkab, sellele viirukit suitsetab!" (Tammsaare 1925c)
Siit on võimalik ringiga tagasi tulla Johannes Semperi artikli juurde "Meie kirjanduse teed" (1926) ja arutada nende realistlike tagamaade üle kirjanduse enda seisukohalt, millele taevas on siiski armuline olnud. Kirjandusliku mänguvälja seadused on suveräänsed ja sõltumatud. Eesti kultuurkapitali lugu jääb siiski vaid üheks kontekstiks 1920. aastate kriitika lugemisel.
* Kirjandusmuuseumi noorteadlaste kevadsessioonil 1993. aastal peetud ettekande "Kirjanikud "kultuurkapitali küna" ümber. Arhiiviromantiline retrospektiiv" alusel.
1. Vt nt "Kriisid meie kirjanduses" (Tuglas 1924:383-390), "Kunsti kriisist ja kunsti kriitikast" (Alle 1924b), "Kriis kirjastuses" (-l 1924), "Kirjanikkude kriisi küsimus" (Raudsepp 1924), "Meie kirjanduskultuurist ja kirjastusoludest" (Anni 1925), "Kirjanduskriisist" (Pert 1925), jne.
2. Kulka rolli eesti raamatu ajaloo ja kirjastustegevuse seisukohalt on põhjalikult uurinud Mare Lott (1980).
3. Kuni seaduse eelnõu valmimiseni räägiti nn riiklikest abirahadest, hiljem (lätlaste eeskujul) kultuurfondist. Siin nimetatu pärineb kulka seaduse eelnõude väljatöötamise alguse ajast, kuid vastab tõenäoliselt kõige täpsemini kulka olemusele (Postimees 1922, nr 282).
4. Nähes senises kirjanduses fragmentaarset rütmi ja romantilist vaimu näeb J.Semper kasvamas uut kirjandusjärku, mis on eepiline ja konstruktiivne. Ta vaatleb omaaegset eesti kirjandussituatsiooni küll üldisemalt, euroopalike vaimuliikumiste taustal, kuid juhib tähelepanu ka selle materiaalsematele alustele: "Pikem, päälegi tihe ja sügav romaan nõuab kirjanikult visa tööd, endasse sulgumist, eemalolu välisest elust, teatud asketismi" (vt Semper 1926a: 722).
5. Kümnelt autorilt oli ilmunud 13 proosaraamatut. Need on järgmised: H.Adamson "Roheline sisalik" ja "Kuldblond neitsi", H.Allar "Koidang", A.Kivikas "Mihklipäev" ja "Murrang," M.Metsanurk "Valge pilv," L.Perandi "Vabanaine", H.Raudsepp,"Johannes Niglase avantüür", V.Ridala "Mürgistatud inimkonnas", R.Roht "Üksindus", Fr.Tuglas "Hingede rändamine", P.Vallak "Epp Pillapardi Punjaba potitehas" ja "Must rist."
Sama palju ilmus ka luulekogusid: A.Alle "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust", K.Aben "Helisev vaikus", H.Adamson "Inimen", J.Kärner "Lõikuskuu," Ed.Nukk "Eleegilised laulud", M.Raud "Äitsmik," R.Rond "Liblikad", H.Visnapuu "Ränikivi" ning R.Reimann "Läbi öö". Lisaks koguteosed "Sang" ja "Bumerang". Lüürika arengust eepilisuse suunas annavad märku regivärsilised poeemid -- V.Ridala "Toomas ja Mai" ja M.J.Eiseni "Kaks kuninga poega".
6. Kirjanduse toetamisest abirahadega on räägitud tänaseks juba enam kui 100 aastat. Esimene teadaolev metseen, kes eesti kirjanduse hüvanguks annetanud suurema summa, oli krahviproua Berg aastal 1884. Ajalehe kaudu päritakse aru tema raha kulutamise üle (vt Eesti Postimees 1884, nr 17). Kirjanduse kapitali ehk abirahade mõte on kasvanudki nii öelda kolme-nelja suurema lainega. Esimesed tuuled hakkasidki puhuma 19. sajandi lõpuaastatel, mil moodustati alaline komisjon abitarvitajate õpetlaste ja kirjanikkude ning nende leskede ning vaeslaste abistamiseks (vt Eesti Postimees 1895, nr 19). Alates 1887. aasast pärinevate teadete järgi toetab kirjandust 1000 rublaga aastas Liivimaa rüütelkogu (vt Olevik 1897, nr 46). Järgmine puhang leiab aset 1910. a paiku jäädes seotuks abirahade kogumisega Juhan Liivi ausamba rajamiseks (1913). Sõnavõtjate hulgas on nüüd juba kirjanikud, kelle nime kohtame kulka asja ajajate seas ka kümne aasta pärast (vt nt Hubel 1913).
7. Võrdluseks: korralik ülikond maksis 2500, paar kingi 750 ja nael liha 10 mk; "Loomingu" toimetaja kuupalk oli 1923. aastal 15.000 mk ja tõusis 1927. aastaks 30.000 margani (EKM EKLA, f 301 m 1: 1). Rahareform, mis hakkas kehtima 1.jaanuarist 1928, toimus kursiga: 100 mk =1 kroon, 1 gr kulda = 2, 48 kr.
8. Auhinna komisjonis olid samuti kirjanikud-literaadid: H.Raudsepp, Joh.Aavik, K.A.Hindrey ja J.Luiga. Nii oli siin tegu erinevate arusaamadega taktikalistes küsimustes (vt Postimees 1919, nr 273).].
9. Toetuse võtsid vastu M.Under, A.Adson, A.Kitzberg, V.Ridala, K.Ast-Rumor ja M.Metsanurk [Ed.Hubel]
10. Seadus võetakse vastu kriitikaga: see olla riigi väljaminekute suhtes niisama odav nagu piksevarras lossiga võrreldes ja selle eesmärk olla ainult obskuurluse ja kultuurivaenulike süüdistuste ärapööramine, peale selle võeti maksu ainult müüdud viina pealt, kuna vale/ch/ekid, restoraaniden ja kõrtsiden müüdav viin ja avalikult ning salaja väljaveetav piiritus sest maksust vabaks jäeti (Logofaag 1921: 57).
11. 1921.a juunis kehtestatud piiritusemaks toimis kuni 18. II 1925.a, mil hakati makse võtma juba 1925.a kulka seaduse kohaselt. Kuni 1. VI 1925.a, st korralise tegevuse ja arvepidamise alguseni oli kogunenud alusvarasid (ühes %) juba 586.000 kr, millest 4 aasta jooksul antud laenud (219.000 kr) kanti automaatselt üle sihtkapitalide arvele (Reiman 1932: 162).
12. Võimalik, et selline lahendus (anda toetust ainult organisatsioonidele) kiirendas Eesti Kirjanikkude Liidu asutamist 1922. a, millega hakati aktiivselt tegelema just sel ajal. Seni olid kirjanduslistest asutustest kõne all ainult Eesti Kirjanduse Selts ja AES, kellele antavad summad kulutati valdavalt kirjastustegevuseks.
13. Pärast seda, kui kirjanike toetusrahaks ettenähtud summad 1921.aastaks olid määratud endisele tsensorile J.Truusmannile, Pariisis elavale A.Didole ja endisele "Ristirahva Pühapäevalehe" toimetajale H.Prantsule, kirjutab Tuglas küüniliselt: "Nõnda siis ei toeta Eesti riik praegu mingil moel loovat kirjandust ja kunsti /---/ Ei ole ka haminil mingit huvi selle vastu, seda pole nagu riigile olemagi, see on illegaalne, põrandaalune, vaevalt sallit (Tuglas 1921a: 7-9). Esimesed "toitlusrahad" Eesti Vabariigis määrati A.Kitzbergile, H.Adamsonile, J.Kuhlbarsile, A.Haavale, L.Suburgile ja A.Reinvaldile (Postimees 1921, nr 144).
14. Teada olevate andmete järgi pole selge, kuivõrd reaalselt läti (ja soome?) eeskujusid järgiti, kuigi nende arvestamist on märgitud (Plotnik 1960: 172).
15. Etteruttavalt võib imetleda hr H.Baueri järjekindlust: just temast saab kulka seaduse muutmise seaduse algataja 1926. aastal (vt Postimees 1926, nr 29).
16. Fr.Sauer oli rahvaerakonnast koosneva Vabariigi Valitsuse 4. koosseisu (30. 07. 1920 - 26.10.1920) haridusminister; H.Bauer oli samal kohal põllumeestekogudest, kristlikust rahvaerakonnast ja tööerakonnast moodustatud 6. valitsuse koosseisu ajal (25.01.1921 - 21.11.1922).
17. Seadus sellisena hiljem jõustubki, kuid selle ebavõrdsed proportsioonid äratavad kohe pärast esimeste toetussummade jagamist karikaturistide tähelepanu: "spordimees tarvitab toiduks iga päev 24 toorest muna, kunstnik vajab toiduks iga nädal 2 naela leiba ja 4 heeringa pead" (Postimees 1925, nr 171).
18. Valitsuste vahetumised toimusid sageli; koosseis, mille riigivanemaks sai K.Päts, oli 8. ja püsis võimul 2.08.1923 - 26.03.1924.
19. E.Plotnik on rõhutanud 1924.aasta sündmuste suurt kaalu valitsuse seisukohamuutuses: just selle tagajärjel hakati viitama kultuuri riikliku toetuse poliitilisele tähtsusele (1960: 174). Kuigi selline rõhuasetus oli igati ajakohane arvestades uurimuse ilmumise aega, ei saa siiski ka riigipöördekatse mõju kultuuriringkondades alahinnata. Näiteks meenutab kaasaegsena veljestolane Al.Elango: 1. detsembri ülestõus andis tugevaid mõjutusi ja põhjustas tugeva pöörde paremale; isegi muidu vasakpoolselt meelestatud "Veljestos" olid sellepärast teravad ideelis-poliitilised konfliktid veel 1928. aastal (21.11.1989, helisalvestus).
20. Näiteks olevat A.H.Tammsaare käinud rahapuudusel Riigikogust ümberkirjutamise tööd küsimas, Marie Underil ootas kirjastajat kaks luulekogu (Postimees 1926, nr 80).
21. Kirjanik Karl Ast-Rumor, kes oli 10. valitsuskoosseisu ajal portfellita minister, kommenteeris seaduse vastuvõtmist Riigikogus hiljem üsna küüniliselt: "Ainult vähesed rahva saadikud tundsid talle kaasa. Suurem hulk näis algusest peale kahtlevat, koguni vaenulikkust avaldavat. Tema vastuvõttu riigikogus ei võimaldanud mitte üldine ning teadlik poolehoid, vaid rahva esindajate enamiku passiivsus, hoolimatus, tõrkumine. Löödi muigates käega: las katsetavad, nalja saab! (Rumor 1926)
22. Kirjanduslikud organisatsioonid, Eesti Kirjanikkude Liit (EKL), Eesti Kirjanduse Selts (EKS), Akadeemiline Kirjandusühing (AKÜ), Akadeemiline Emakeele Selts (AES) valisid üldkoosolekutel Sihtkapitali valitsuse juhatuse, mis juhtis vastava sk tööd. Suure Kultuurkapitali Nõukogu koosseisu valis iga juhatus 2 esindajat.
23. KSK valitsusel tuli iga kahe nädala tagant koostada uus eelarve vastavalt etteantud summale. Näiteks 1926/27 eelarve koostamise käigus vähenesid summad viis korda -- 40 miljonilt margalt 8-le! (Selline summade kärpimine toimus pidevalt kuni 1934. aastani.)
24. Kohe 1926.aasta alguses kärbitakse riigieelarvest kulka sihtkapitalide eelarvete koosatamiseks antavaid summasid 18 miljoni marga võrra (vt Postimees 1926, nr 34). Alles mõned kuud hiljem selgub, et selle on põhjustanud maksekorralduse hilinemine (Visnapuu 1926a).
25. "Valitsus umbusaldab sihtkapitalide iseseisvat tegutsemist. Valitsus viivitab, muudab, kinnitab osaliselt ning jätab vahel üldse kinnitamata kultuurkapitali eelarve. Valitsus annab kultuurkapitali seaduse vastaselt kunstnike töötellimused haridusministri kätte, hamin käsib ilma kirjanduse sihtkapitalile teatamata mainitud sihtkapitali summadest väljamakseid teha, valitsus toetab rekordsporti ning käivitab Tartu konservatooriumi -- see on 1926. aasta kultuurkapitali lühike moratüürium. Kõige selle juures antakse sihtkapitalidele iga paari nädala järele eri summa üles, mille piirides eelarvet tuleb teha" (Vaba Maa 1926, nr 197).
26. R. Kangro-Pool kirjutas kaks teravatoonilist artiklit "Kultuurkapitali ümber" ja "Kultuurkapital Riigikogu komisjonis". Mõlemaid arutatakse hiljem Riigikogus: autorit süüdistatakse hamini esindajate mõnitamises (Kangro-Pool 1926a,b; vt ka Postimees 1926, nr 54, 56, 57).
27. Näiteks võis 1920. aastal lugeda vabakutseliste kirjanike hulka ainult Underi, Tuglase ja Tammsaare, kõik ülejäänud olid seotud palgaliste kohtadega (Visnapuu 1920: 25). Peale toetusrahade võimaldamist (ka laenude näol enne kulka seaduse jõustumist) tõusis see arv tunduvalt.
28. Toetusi määrati nö tööprotsessi keskel, st autor esitas oma plaanid järgnevaks eelarve aastaks ja oli kohustatud tulemustest aru andma 2-3 korda aastas (vt ERA, f 1108, nim 5).
29. Fr.Tuglas valiti KSK Valitsuse esimeheks 4.märtsil 1925, ta loobus sellelt kohalt pärast konflikti A.Alega oma 40. sünnipäeval, 2. märtsil 1926.
30. Seda, mis juhtub siis, kui kirjanikud ise endale palku hakkavad määrama, kardeti juba 20. aastatel, Tuglas lootis siiski demokraatlikule iseregulatsioonile (Tuglas 1920c: 18-19).
31. 1925.aastal, enne mängu "hädaeelarvetega" olid stipendiume saanud: Alle, Gailit, Hansen, Hubel, Kivikas, Kärner, Luts, Raudsepp, Roht, Semper, Visnapuu -- 130 tuhat mk; Vallak -- 50 tuhat mk; Antson, Hiir, Jaik, Jürna, Raud ja Schütz [Sütiste] - 30 tuhat mk; lisaks anti välja "õppestipendium kodumaal" Adsonile 15 tuhat mk ja "toetus" Suitsule -- 50 tuhat mk (vt ERA, f 1108, nim 5).
32. Kirjanduse sihtkapitali valitsust süüdistati ebademokraatlikus toetuste hääletamises, mille tulemusena nooremad jääksid "suvepuhkuseta, loomisvõimetutena rakendet tapva leivavõitluse ikkesse seni, kui /---/ vanemad vennad lähevad rasva kohviku kookidest ja omandavad ausalt hämorrhoiide malelaua taga istumisest" (Adams 1926: 103).
33. Adamsi kohe alguseks nii teravaid toone võtva kulka "kliki" vastase sõjakäigu põhjust võib näha ka selles resonantsis, mis tekib tema esikkogu "Suudlus lumme" (Tartu, 1925) retseptsiooniga kriitikas. Kõik arvustajad, kellele oli pühendatud Adamsi luulekogu kaitsva Inno Vase teose "Meie kirjandusliku kriitika pankrott" kriitilised leheküljed - A.Jürgenstein, Ed.Hubel ja A.Alle - olid seotud ka kirjanduse sihtkapitali tegevusega (vt Vask 1925: 7-80).
34. Selleks ajaks oli vahetunud juba 12 valitsuskoosseisu.
35. Tutvustatakse sihtkapitali poolt seatud kunstivõistluse tingimusi, auhindu ja zhüriid (vt Taie 1928, nr 1).
36. Sihtkapitalide valitsuste koosseisud valitakse tagasi, kuid nende roll on vastavalt uutele põhimõtetele muutunud (vt Postimees 1927, nr 63, 83).
37. Jälgides prioriteete toetuste jagamisel valitsuse osast paistab silma, et rõhuasetus on maa- ja rahvakultuuril, seda eriti riigi äärealadel.
38. Nende avalduste seas on ka mõned lausa kurioossed juhtumid: autor lükkab ümber oma teose arvustaja halva hinde ja hakkab oma kirjatööd ise arvustama, viidates kriitiku isiklikele huvidele ja küllalt sageli ka hinnangu kirjandusvälistele tagaplaanidele (vt ERA, f 1108, nim 5).
39. Nt KN koosseis 1927/28: esimees haridusminister A.J.Mõttus, liikmed J.Hünerson, K.Soonberg, A.Anderkopp, K.Päts, K.Konik, A.Jürgenstein, M.Martna, E.Joonas, G.Schilling ja alaline referent G.Ney (Vt EKM EKLA, f 184, m 3: 6).
40. Kurioossemaks näiteks võib tuua 1928.a ilmunud EÜS "Veljesto" koguteose "Dünamis I" avaldatud sotsiaalkriitika, mis vallandas ajakirjanduses raevuka sõnasõja just selle loosungi all (vt Laak 1992: 91-106).
41. Sellest pole raske järeldada, et valitsus püüdis kasutada võimalust, et korrigeerida kirjanduse sisulist külge (Raid 1989: 115).
42. Seda konteksti arvestades saab Ed.Hubeli, kirjanduse sihtkapitali valitsuse esimehe programmartiklit "Kirjanduslikke ääremärkusi" tõlgendada ka kui kompromissi otsimist ametliku tellimuse (võimu) ja kunsti (vaimu) vahel. Ta kirjutab: "Üks hädaoht valitseb meid, kirjanikke, kahtlemata ja annabki end juba tunda: isoleerumine maast ja rahvast, isoleerumine üldse elust". Ja veel: "Meie kirjandus saab olemasolu õigustuse omapärasest vaimust, omapärasest laadist. Nõndapalju, kui oleme omapärased, nõndapalju on mõtet meie olemasolul" (1927: 249). "Peame hoidma ja hindama oma kodupinna ränikildu, kuigi lihvida tuleb teda Euroopa meetodite järele, et ta sätendaks, hiilgaks kalliskivina. Aeg on loobuda võõraste klaaspärlite imetlemisest ja nende levitamisest" (1927: 43).
[Adams, Valmar] Noor Kirjanik 1926, Eesti kultuurkapitalistid ja "santlaagrid". - Üliõpilasleht 7, 26. mai, 102-105.
Adson, A[rthur] 1923. Kaks äranarritud seaduse eelnõu. - Päevaleht nr 12, 14. jaanuar.
A[lle], A[ugust] 1924a. Kriisid, kriisid. - Päevaleht nr 282, 18. oktoober.
Alle, August 1924b. Kunsti kriisist ja kunsti kriitikast. Väitlus. - Looming, nr 10, 800-805.
Alle, August. Joosepi unenägu kultuurkapitalist 1933. - Kunst ja Kirjandus nr 16, 19. aprill, 61-62.
Anni[st], August 1925. Meie kirjanduskultuurist ja kirjastusoludest. - Eesti Kirjandus nr 7 ja 8, 292-303 ja 322-334.
Bourdieu, Pierre 1993. The Field of Cultural Production. Essays on Art and Literature. Cambridge: Polity Press
Hiir, Erni 1927. Küttimine noorurite peale. - Päevaleht nr 67, 9. märts.
H[indrey], K. A. 1922. Teened ja tasu. - Postimees nr 105, 22. aprill.
Hubel, Eduard 1913. Liivi haua ilustamine. Kirjanikkude toetuskapitali asutamine. - Tallinna Teataja nr 285, 11. detsember.
Hubel, Ed[uard] 1926. Kultuurkapitali ümber. Rahulolematus selle asutisega. - Päevaleht nr 272, 7. oktoober.
Hubel, Eduard 1927. Kirjanduslikke ääremärkusi. - Looming nr 1 ja 3, 245-252 ja 245-252.
J[ürgenstein], Anton 1926, Võitlus hariduse vastu. - Postimees nr 58, 28. veebruar.
Kangro-Pool, Rasmus 1926a. Kultuurkapitali ümber. - Päevaleht nr 51, 21. veebruar.
Kangro-Pool, Rasmus 1926b. Kultuurkapital Riigikogu komisjonis. Päevaleht nr 53, 23. veebruar.
Kärner, J[aan] 1934. Generatsioonide võitlus kirjandusliku mõtte liikumises. Looming nr 9, 1030-1038.
Koort, J[aan] 1926. Üks õnnetu seadus. - Päevaleht nr 90, 1. aprill.
Krusten, O[tto] 1926. Väljavaated. - Sädemed nr 16, 125.
Kruus, Oskar 1991. Kellele jagati kultuurkapitalist toetusi. - Kultuur ja Kirjandus nr 5, 293-297.
-l 1924, Kriis kirjastuses. - Agu nr 41, 18. oktoober, 1369-1370
Laak, Marin 1992. Armastad - ei armasta. Dünamis I seltskonna arvustuses. "Vanad ja noored" VII. Koguteos. Tallinn: "Veljesto", 91-106.
Laak, Marin 1989. Poleemika kirjanduskriitika küsimustes eesti ajakirjanduses 1925-1935. Tartu: kursusetöö, käsikiri.
Laak, Marin 1990. Piirjooni eesti kriitika eneseteadvuses aastatel 1925-1935 (kirjanduskriitilise poleemika põhjal). Tartu: diplomitöö, käsikiri.
Laak, Marin 1992. Armastad - ei armasta. Dünamis I seltskonna arvustuses. "Vanad ja noored" VII. Koguteos. Tallinn: "Veljesto", 91-106.
Logofaag 1921/1922. Luukammer. - Tarapita nr 2, 57.
Lott, Mare Aleksandrovna. Istoria estonskoi knigi 1918-1940. Spetsialnost 05.25.04 - "Knigovedenie". Aftoreferat dissertatsij na soiskanie utchenoi stepeni kandidata filologitcheskih nauk. - Leningrad, 1980.
Merilai, Arne 1991. Eesti ballaad 1900-1940. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Pert, Jaan 1925. Kirjanduskriisist. - Postimees 10. november, nr 305.
Plotnik, Ellen 1960. Kultuurkapitali osast kodanluse kultuuripoliitikas ja eesti rahvusliku kultuuri arengus. a. 1920-1940. Tartu: Eesti NSV ajaloo küsimusi 1., 169-223 (TRÜT 87).
Raid, Katrin 1989. Eesti Kirjanikkude Liit aastail 1922-1940. Tartu: diplomitöö, käsikiri.
Raudsepp, Ernst 1924. Kirjanikkude kriisi küsimus. - Postimees nr 271, 7. oktoober.
Reiman, H[ugo] 1932. Kultuurkapitali tegevus 1925/26 - 1930/31a. Fonctionnement du Fonds de Culture. - Eesti Statistika, nr 3 (124), 161-162.
Rumor, K[arl] 1926. Kultuurkapitali seadus pole veel aamen kirikus. - Vaba Maa nr 283, 2. detsember.
Semper, Johannes 1926. Meie kirjanduse teed. - Looming, nr 7, 764-774.
Siirak, Erna 1968. J.Semperi novell ajaloolises perspektiivis. - Keel ja Kirjandus nr 6, 321-333.
Suits, G[ustav] 1922. Kaksipidi mõtted - Tarapita nr 7, 193-195.
Tammsaare, Anton Hansen 1913. Kirjanikud, kirjandus, abirahad (maapaolase mõtted). - Päevaleht nr 294, 21. detsember.
T[ammsaare], A[nton] H[ansen] 1925a. Midagi ajakohatut kultuurkapitali puhul. - Vaba Sõna nr 5, 15. märts.
Tammsaare, A[nton] H[ansen] 1925b. Veskite reklaam ja reklaamveskid. - Vaba Maa nr 265 ja 266, 14. ja 15. november.
T[ammsaare], A[nton] H[ansen] 1925c. Meie kultuurist. - Vaba Sõna nr 2, 39-43.
Tammsaare, A[nton] H[ansen] 1926. Kirjanikud ja teised sihtkapitalid. - Päevaleht nr 312, 16. november.
Tammsaare], A. Hansen 1920. Kirjanikkude autasu määramisest. - Vaba Maa nr 14, 19. jaanuar.
[Tuglas, Friedebert] F. T. 1919b. Laak, Marin 1990. Piirjooni eesti kriitika eneseteadvuses aastatel 1925-1935 (kirjanduskriitilise poleemika põhjal). Tartu: diplomitöö, käsikiri.
Kirjanduslik päevaraamat. - Ilo nr 2, detsember, 53-63.
Tuglas, Friedebert 1919. Kunstide riiklik edendamine. Aja Kaja, 1914-1919. Tartu: Noor-Eesti, 116-130.
Tuglas, F[riedebert] 1920a. Kirjanikkue palgaküsimus. - Postimees nr 11, 14. jaanuar.
Tuglas, F[riedebert] 1920b. Veel kord kirjanikkude... Postimees nr 23, 28. jaanuar.
Tuglas, Friedebert 1920c. Otsustaval silmapilgul. Kirjanikkude palgaküsimus. Tartu: Odamees, 16-18.
Tuglas, Friedebert 1920d. Kirjaniku palkade ajaloost. - Kirjanikkude palgaküsimus. Tartu: Odamees, 3-11.
[Tuglas, Friedebert] Quasimodo 1921a. Kunsti osa riigi eelarven. - Tarapita nr 1, vrg 7-9.
[Tuglas, Friedebert] Quasimodo 1921b. Issand, nüüd lased sa oma sulasel minna! - Tarapita nr 1, vrg 11-12.
Tuglas, F[riedebert] 1923. Ääremärkused. - Päevaleht nr 23, 25. jaanuar.
Tuglas, Fr/iedebert/ 1924. Kriisid meie kirjanduses. - Looming, nr 5, 383-390.
Tuglas, Friedebert 1996. Eesti Kirjanikkude Liit [1933]. - Kogutud teosed 7. Kriitika I, II. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Visnapuu, Hendrik 1920. Poeedi Henrik Visnapuu kiri kirjanikkude palgast rahvasaadikulle, sotsiaaldemokraatia ja taevaliidu liikmelle Tiibuse Jaagu Tiibuselle. - Kirjanikkude palgaküsimus. Tartu: Odamees, 24-26.
Vask, Inno [Beljajev, Ivan] 1925. Meie kirjandusliku kriitika pankrott. Tartu: Sõnavara.
Visnapuu, Hendrik jt. 1926. Ettekujutused "lõhest" heas perekonnas. - Päevaleht nr 151, 8. aprill.
