ARBUJALIKKUS EESTI LUULES
Sirje Olesk
Eesti luule ajaloo üks kõrghetki on 1930. aastate teine pool, kui oma antoloogia kaudu manifesteerusid noored luuletajad, arbujad, kelle looming mõjustas eesti luule ilmet väga oluliselt ja kaua. Nad ei olnud algatajad, vaid "Noor- Eesti" loodud kirjandusliku kaanoni edasiarendajad ja tippuviijad. Kaanonit kooshoidvateks osisteks olid üldhumanistlik ja rõhutatult eetiline hoiak, uussümbolistlik esteetika ja tingimatu professionaalsus. Luulelugeja tavateadvuses tähendab see mõttelist joont "Tuulemaast" "Tolmu ja tule" ning "Kohtupäevani", st Betti Alveri ja Heiti Talviku luuleni, mida me silmas peame, kui räägime arbujalikkusest. Nimelt seal on paradigma kese, mida täiendavad August Sanga / Kersti Merilaasi selleaegsed luuletused ning keskmest veel kaugemal olev / isikupärasem Uku Masingu ja Bernard Kangro looming.
Ants Oras kirjutas 1938 "Arbujate" antoloogia saatesõnas: "Kui "Siuru" õhkkond oli boheemlik ja "Orbiidi" oma sotsialistlik-proletaarlik, siis nüüd hakkab kujunema juba kodumaise vaimsusega intelligentide kiht, kes on kasvatuselt eestiline, kuid euroopalikul taustal" (Oras 1938: 84). Seega seab Oras kohe alguses tasakaalu paradigma kaks peamist osist: euroopalikkuse ja eestluse, mis sõjajärgses kontekstis mõnikord võib tähendada ka modernismi ja rahvuslikkust, kuigi need mõistepaarid päriselt ei kattu. Orase jaoks on oluline, et arbujad kasvasid üles vabas ja iseseisvas Eestis, kus nad said tunda intensiivset huvi Euroopa vaimse traditsiooni vastu. Orasele imponeerib nende noorte - eriti Alveri ja Talviku - vaimne distsipliin, andumus kunstile ja suur nõudlikkus enese vastu. Kui jälgida tema vaimustatud mõtteavaldusi arbujate luule üle kõikidel järgnevatel aastatel, saab selgeks, et oma selleaegsest esteetilisest ideaalist ei loobunud Oras enam kunagi. Tema viimaseid selleteemalisi sõnavõtte, postuumselt avaldatud "Tagasipilk eesti luulele" ütleb arbujate kohta: "Nad taotlesid uuesti klassilist täiust ja kauget, kõrget ning sügavat. /---/ Nende juhtivad kujud olid Alver ja Talvik" (Oras 1984: 71).
Kui vaadata Eestist kaugemale, võib näha, kuidas ka mujal Põhjamaades liikus luule pärast 1920. aastate eksperimente ja vabadusi (meil Siuru, Soomes Tulekandjad, soomerootsi kirjanduses täismahuline modernism) vormilise korrastatuse ja klassikalise selguse poole. Aleksander Aspel nimetab seda suunda Euroopas moodsaks kriitiliseks klassitsismiks, mis "taotles uuelaadset tasakaalu ja võiks ütelda sünteesi uusromantilise tundelainetuse ja mõistuspärase korra, idealismi ja tavalise tõetunde, sümbolistliku abstraktsuse ja realistliku konkreetsuse, filosoofilise kontemplatsiooni ja elulise vitalismi, poeetilise tumeduse või ebamäärasuse ja mõistelise selguse vahel" (Aspel 1968: 118). Euroopast toob Aspel näiteks Valery, Gide'i, Prousti, Claudeli, Elioti, Pound'i, Manni, Musili jt loomingu. Eestis leiab ta seda G.Suitsu hilisemas luules, M. Underi kogu loomingus, Arbujate rühmast Talviku, Alveri ja Kangro luules ning "nüüd tunduvalt niihästi Lepiku, Ranniti kui ka Grünthali, Laabani, Vihalemma, Ivaski ja teiste nooremate hoiakus..." (Aspel 1968: 120). Aspeli meelest pole tegemist mingi kindlapiirilise -ismiga, vaid kirjanduse üldise suundumusega, nö "taltsutatud romantismiga". See on ennekõike teadlikkus loomisprotsessist, senise kogemuse omaksvõtt, suurte sümbolistide loodud uue keele ja kujundisüsteemi aktsepteerimine ja sealt edasiminek. Autorite seisukohalt on see muuseas ka otsustav samm kirjanike professionaliseerumise suunas; see on jõudmine sinna, kus palja andega - kui puudub lugemus ja teadlikkus - pole kirjanikul enam palju lootusi edule. Seda kõike nimetabki Aspel kriitiliseks hoiakuks (Aspel 1968: 119). Aspeli seisukoht, mille järgi arbujalikkus "kriitilise klassitsismi" vormis sõjad ja eksiili üle elas ja pea kõigi juhtivate väliseesti luuletajate loomingus veel 1960. aastatel hoiakuliselt domineerib, on vähemalt tähelepandav. Mida see sisuliselt ikkagi tähendab? Tasakaalu traditsioonilise ja uuendusliku, sümbolismi ja modernismi vahel?
Teeme korraks mõtteeksperimendi ja küsime, mis oleks arbujalikust luulest saanud siis, kui poliitika poleks nii jõhkralt vahele seganud? Kui oleks olemata stalinistlik tsensuur ja maapagu - kui oleks püsinud näiteks Soome olukord? Küllap oleks see paradigma üsna varsti - nii lähedal täiusele nagu omas laadis juba oldi - kas iseeneslikult hääbunud, sest juhtivad autorid oleks ise teisenenud (millele viitab näiteks Alveri sõjaaegne looming) või jäänud alla teistsugusele esteetikale, mille kandjad olid sel ajal Eestis olemas. Kõige tõsisem rünnak arbujaliku vaimu vastu - Juhan Sütiste artikkel "Varamus" 1940. aastal - jäi ju samuti poliitikale jalgu ja omandas uues ajaloolises kontekstis mitte esteetilise, vaid poliitilise tähenduse.
Bernard Kangro meenutab sõjaeelset aega ühes palju hilisemas kirjas Jaan Kaplinskile: "See on nagu mingi müstiline-sümboolne Ajavaim, mis on olemas, kui mõtled et on, ja kui kinni tahad püüda - kaob. Ei, meie keegi vist ei tundnud skandinaavlasi, ammugi siis veel mitte neid, kes olid sama noored ja veelgi ebamäärasemad (iga autor muidugi omaette erinev, nagu väga õieti näed ka arbujaid). Soomlasi ma veidi tundsin /---/. Betti harrastas kunagi tol ajal inglasi ja Orase kaudu ühendatakse meid Elioti nimega".
Vahetu kaasaeg ei tunnistanud noort generatsiooni mitte päris reservatsioonideta, sest neile oli eelnenud eluläheduse periood, millele reaktsiooniks arbujalik kunstipreesterlus osalt oli ka sekkunud. "Luule peab olema vaba ja rippumatu, alles siis võib ta tõeliselt vallutada elu ja seda paremate ja puhtamate ideaalide poole juhtida," sõrendas Talvik oma artikli "Luule ja elu" juhtmõtet (Talvik 1937: 61). "Suur loominguline inspiratsioon rajab sildu ka kõige pimedamate kuristikkude kohale; ta muudab isegi eluläheduslased "esteetideks" ning "esteedid" eluläheduslasteks", näitab Talvik sealsamas ajastut iseloomustavale poleemikale lahendust (Talvik 1937: 62).
Talviku, Alveri, Masingu kogud, "Arbujate" antoloogia ja neid soosiv kriitika eeskätt Orase sulest kujundasid ja kinnistasid 1930. aastate lõpu kui luule kuldaja mainet. Loogiliselt pidi kujunev täius saama vastulöögi. Selle andis Juhan Sütiste artiklis "Meie uusromantika pärapoeesia" 1940. aastal. Sütiste oli debüteerinud realistliku kirjanduse domineerimisajal ja esindanud oma kogu loominguga realistlikku, elulähedast, reportaaþlikku loomelaadi, mida ilmestas isikupärane lürism. Tema esteetilised eelistused olid absoluutselt erinevad Ants Orase ideaalist ja noorte luule subtiilsest täiuslikkusetaotlusest. Väikese Eesti kohvikuseltskondlikud / isiksuslikud vastuolud mängisid oma rolli. Nii varjutas (aga võib-olla ka ajendas) Sütiste esinemist palju subjektiivset. Lisaks järgnes - seda küll Sütiste tahtest hoolimata - nõukogude okupatsioon, kus kirjanduses rünnati kõigepealt elitaristlikke demokraate ja kasutati kohe ära ka Sütiste argumendid. Kõik see on takistanud "pärapoeesia" tõelist sõnumit objektiivselt vastu võtmast, seda enam, et Sütiste tekst ise on üsna vägisõnaline. Tema sõnum aga on esteetiliselt selge: on aeg tulla välja asotsiaalse individualismi umbsopist, mida peab tuulutama tervelt naturalistlik eluvaade. Rünnak on suunatud ennekõike Talviku ("hoidmatud sisemäratsused", "prassingutes läbipõlemised", "viirastuslike elamuste luukamber") ja Alveri (prassijate, joomarite, priiskajate ülistaja) vastu. Teistest autoritest on juttu vaid möödaminnes: Masing on "kõige eeterlikum elustpõgeneja", Sang ja Kangro "kasina jõunatukesega hädavaresed" (Sütiste 1940: 590). Kõik muud etteheited ringkäendusele, sõbramehekriitikale, ülimuslikkuse taotlusele ja laiskuse-ülistusele ainult ähmastavad tervikpilti. Tegelikult on Sütiste kuri kallalekargamine arbujate luulele see akt, mille soome luules sooritasid 1950. aastate modernistid, kes heitsid luulest välja range vormi, sümbolistliku kujundikäsituse, lineaarse arenguloogika. Arbujate ja soome 1930. aastate luules on suuri erinevusi, sarnane on aga eksaktse vormi primaat. Esimene rünnak ennast kinnistava paradigma vastu jõudis Sütiste artikli näol Eestis toimuda, kuid asjade edasist loogilist arengut takistas maakera pöördumine itta.
Nii oli arbujalik paradigma olnud lähenemas tipule, saanud ka esimese põhimõttelise vastulöögi - ja jäänud ometi loogilise lõpuni välja arenemata, sest vahele segasid kunstivälised asjaolud. See paradigma jäi eesti luule arenguloo kõikide järgnevate käänakute juures nö kohalolevaks ja varjatud mõjuriks, omalaadseks iseseisva Eesti Vabariigi sümboliks.
1940. aastate kirjandusest jõudis vahetult trükki küllap väiksem osa kirjutatust. Kirjandusvälised jõud kujundasid vähemasti avaldamist määravalt. Siiski tundub, et noorem ja päris noor põlvkond jätkasid arbujate traditsioonis. Üks osa läks küll kaasa uue võimu ja uue poeetikaga, kuid see poeetika ei olnud päriselt sama, millele Sütiste oli "pärapoeesias" viidanud, ka ta enese loomingus mitte.
Saksa okupatsiooni ajal jätkasid arbujatest Kersti Merilaas ja Betti Alver. On tähelepanuväärne, et Merilaas, kes oli vahepeal kaasa läinud nõukoguliku poeetikaga, avaldas siis luuletusi, mis liikusid väga selgelt arbujaliku keskme suunas, otsekui jätkates oma teed sealt, kuhu ta "Maantee tuultes" oli jõudnud. Alver seevastu liikus keskmest eemale, lihtsama, maa- ja rahvalähedasema väljenduse poole ("Leib", "Süda").
Kui lahkujad olid lahkunud ja Nõukogude väed taas Eestisse jõudnud, hakkasid kirjandust väga selgelt kujundama poliitilised tegurid. Algas stalinismi müstiliste ja maagiliste märkide aeg (Undusk 1994). Arbujad kuulutati dekadentideks, nende looming heideti kaanonist ja nad ise Kirjanike Liidust välja. Kui 1956. aastast alates hakkas Eestisse jõudma nn sula ilminguid, tähendas see kirjanduses kõigepealt arbujate ja arbujalikkuse taastulekut nii personaalselt kui tekstide kaudu. B.Alver, A.Sang ja K.Merilaas ennistati Kirjanike Liidu liikmeteks ja neil lubati taas avaldada oma vahepeal kirjutatud ja uusi luuletusi.
Ka sula järel hilinenult trükki pääsenud autorid (J.Kross, A.Kaalep, A.Alliksaar) olid alustanud sõja-aastatel ja äratuntav side sõjaeelse poeetikaga, st arbujalikkusega oli olemas. Kaasaegne kriitika hoidus hoolega sellele osutamast. Kõige "arbujalikumad" luuletused ilmusid ka mitte siis, vaid hoopis hiljem. Ent iseloomulikult viitavad "Eesti kirjanduse ajaloo" vastava osa autorid otsekui kokkulepitult arbujalikule substantsile Jaan Krossi (Eesti Kirjanduse Ajalugu V, 2, 317), Ain Kaalepi (lk 362) ja Artur Alliksaare (lk 370) luules. Järjepidevus oli aastakümneid maha vaikitud, kuid vääramatult olemas. Veelgi avalikumalt vaatab see arbujalik vaim vastu vähema kapatsiteediga, kuid vormimeisterliku Kalju Kanguri 1940. aastate luulest, mis on avaldatud alles pärast autori surma. Tema luulekogus "Sõna sees olek. Värsse 1946-1986" (Tln, 1994) on terve tsükkel luuletusi, kus äratuntavalt on jäljendatud Heiti Talvikut ("Sügistuhin", "Surematus", "Ükskord", "Vana sõdurilaul", "Meresõitjad" jm). Olgu näiteks paar stroofi viimasest, mis on raamatus dateeritud aastaga 1948:
Silm kaugetel kaljusakkidel
näeb kurja, petlikku valgust.
Merd sõidame armetuil vrakkidel.
Retk nurja läks enne algust.
Kord trümme ääreni lastides
meid eksitas kuulsusejanu.
Nüüd naeravad murdunud mastides
vaid tuuled täis halvakspanu.
1960. aastate luuleuuenduse aegu avardusid eesti luule piirid oluliselt. Kasvas nii eestilik kui euroopalik substraat, mis asus senise plakatliku sotsrealismi asemele, traditsioonile tugineva arbujalikkusega põimusid modernistlikud võtted. Domineeris tendents avatusele, kaanoni igakülgse avardamise vaim. Genuiinsed arbujad Alver ja Merilaas võtsid omaks vaba värsi, Alveri senine napp värss omandas kujundilise külluse, Merilaasi luulesse ilmus avameelset sütistelikku realismi. Luule tervikuna muutus pildilisemaks ja selle loogika assotsiatiivseks. Kõige vähem muutus August Sanga luule väline vorm, kelle luuletuste sotsiaalne ausus oli kaasaegsetele erakordselt oluline. Praegu võiks A.Sanga pärast 1953. aastat kirjutatud ja 1958. aasta järel avaldatud luuletuste tähendust kaasajale kirjeldada kui arbujaliku eetika ilmnemisviisi järelstalinismi tingimustes. Luulesse tuli sel ajal midagi väga euroopalikku - sotsiaalset optimismi (mille põhjused olid küll teised kui mujal Euroopas).
Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski avaldasid 1960. aastate lõpus luuletusi, mis on täiesti modernistlikud; iseloomulikult avaldasid nad siis ka tekste, mis olid dateeritud varem, kuid siis ilmumiseks liiga uudsed (näiteks Kaplinski "Nooruses" 1969 nr 9 luuletusi 1958-59). Modernistlik paradigma põimus väga loomulikul viisil arbujaliku paradigmaga, ka käsikirjaliselt levivates Uku Masingu ja Artur Alliksaare luuletustes. Eesti luule põhikaanon avardus ja mõnevõrra ka teisenes, kuid selle kandvad osised - euroopalikkus ja eestlus - jäid endisteks.
Kui sula oli lõppenud ja algas stagnatsioon, liikus eesti luule taas arbujaliku paradigma keskme suunas. Loobuti vabast vormist ja kujundite pillavast küllusest ning koos nendega ka sotsiaalsest optimismist. Luule muutus uuesti napiks, distsiplineerituks, rangeks ja ülevaks või irooniliseks ja skeptiliseks (Jüri Üdi - Juhan Viiding, Doris Kareva, Viivi Luige "Rängast rõõmust", Hando Runneli "Punaste õhtute purpur", Kersti Merilaasi "Antud ja võetud" ning Betti Alveri "Korallid Emajões"). Neis raamatutes saab eesti luule tähenduse, mis on temast endast suurem. See kuulub arbujaliku kaanoni juurde, et luule ongi nii eetika kui rahvustunde kehastaja ja kandja ning luuletaja rahva südametunnistus.
Eesti luule käekäiku vabas maailmas määrasid taas need kaks olulist paradigma osist - eestlus ja eurooplus ehk vältimatu, kuigi vabalt võetud kohustus hoida puristlikult oma traditsiooni, ning loomulik vajadus olla kaasas sellega, mis toimus maailmas või vähemalt asukohamaal.
Sõja järel oli modernism oma erinevates väljenduskujudes saanud lääne kirjandustes noormaalparadigmaks. 1940.-50. aastate pagulasluule jagunes siin otsustavalt kaheks: eraldus sürrealistlik vähemus Laabaniga eesotsas ning püsis traditsiooniline vastupanuluule. Uusi luuletusi avaldasid pea kõik pagulusse pääsenud eesti luule suurautorid - Under, Visnapuu, Suits. Nende looming oli mõistetavalt traditsiooniline. Osa luuledebütante keeras traditsiooni teelt üsna varsti kõrvale, kuid nad hoidusid ka Laabani rajale sattumast. Valiti kesktee, nö "rahvuslik modernism".
Lepiku-Laabani kui rahvusliku-ülerahvusliku vastandust on veenvalt käsitlenud Paul-Eerik Rummo (Rummo 1989: 9-10), kes ka põhjendab, miks "lepiklik" modernism lõi läbi, "laabanlik" sürrealism jäi aga marginaalseks.
Kalju Lepik oli debüteerinud traditsiooni sees, Suitsu-Sütiste vaimus. Pärast kahte esimest luulekogu, mis kinnistasid tema kui noore rahvusliku poeedi maine, pööras ta täiesti teistsuguse luule poole, mis lähtus oma ülesehituses muusikast ja andis süþee asemel assotsiatiivsete kujundite rea. Selles vormis hakkas Kalju Lepik läbi kirjutama oma suhet maailma ja Jumalaga. Sealtpeale on Lepiku luule olnud klassikaliselt modernistlik, peegeldades maailma kildudekskukkumise tunnet ja inimese võõrust niisuguses maailmas. See on kõigepealt eksistentsiaalne ja sügavalt isiklik tunne. Sama hoiakut, kuigi lüürilisemas ja pehmemas väljenduses vahendavad ka Karl Ristikivi 1950. aastate alguse luuletused. Ristikivi on ka paguluses ainukesena ühendanud Lepiku poeetika Euroopa luulet nii oluliselt kujundanud T.S.Elioti nimega (Ristikivi 1996: 306).
Bernard Kangro luules säilis ühelt poolt temale nii omane unenäolisus, teisalt liikus temagi luule suuremate vabaduste suunas, lahjenedes ja "moderniseerudes" üheaegselt.
Kriitika ja muu metakirjandus suhtus kõigesse sellesse üsna rahulikult. Sõna "modernism" ei kasutatud. Oli nähtud Laabani sürrealismi ja tõrgutud seda kaanonisse lülitamast. Lepiku puhul räägiti uutest piltidest ja kujunditest, kuid käsitleti tema luulet ikkagi eestilikus kontekstis, oma ajaloolise kaanoni raames. Kaanon ise kinnistati paguluses veel ka mahukate taastrükkidega: ilmusid Betti Alveri (1956), Heiti Talviku (1957), Uku Masingu (1959) ja Bernard Kangro (1960) sõjaeelse luule kogud. Eessõnad Alveri ja Talviku kogudele kirjutas Ants Oras, Masingule ja Kangrole Ivar Ivask. Arbujate luule oli seega eesti pagulasloomingus tekstidena täies mahus kättesaadav. Juhtivad kriitikud Arvo Mägi ja Karl Ristikivi kirjutasid arbujatest pikad eraldi käsitlused (Mägi 1955, Ristikivi 1973). Bernard Kangro avaldas memuaarilis-esseistlikud raamatud "Arbujad" (1980) ja "Arbujate kaasaeg" (1983). Inglise keeles kirjutas eesti luulekaanoni ajaloo Ivar Ivask iseloomuliku pealkirjaga "The Main Tradition of Estonian Poetry" (Ivask 1961).
1930. aastatel oli Ants Oras olnud peamine arbujate loomingu tutvustaja ja kaitsja Eestis. Tema roll eesti luule traditsiooni kujundaja ja hoidjana väärib lähemat vaatlust. Orase habilitatsioonitöö "T. S.Eliot's Critical Ideas" (Tartu, 1932) oli olnud esimene teaduslik töö Euroopas, mis sidus Elioti kriitilised kirjutised ülevaatlikuks süsteemiks. A.Aspel meenutab, kuidas ta 1947. aastal kohtas Iowa ülikoolis Austin Warrenit, kes kõneles Orase sellest raamatust suure tunnustusega (Aspel 1961: 7). Eestis oli Oras juba 1929. aastal avaldanud "Loomingus" põhjaliku artikli Elioti luulest ja 1932. aastal sealsamas tema neoklassikalisest luuleteooriast. Euroopa kaasaja juhtiva modernistliku luuletaja ideed olid Eestis seega arbujate paradigma kujunemise ajal tuntud. Orase arusaamasid luulest olid need ideed kahtlemata kujundanud, kuid Oras on sellesse autorisse, kes teda ühest küljest on tõsiselt huvitanud, suhtunud algusest peale mõnesuguse reservatsiooniga. Ta tunnistab, et Eliot on kindlasti ajastu meeleolude teravamaid ja subtiilsemaid formuleerijaid, "keda juhtivad kirjandusvaatlejad ja hindajad siiski kalduvad pidama võibolla suurimaks värsivormi tarvitajaks, kelle pärastsõjane aeg on nihutanud esile" (Oras 1929: 552). Niisama vahendatult kõneleb ta ka "Tühermaast": "Seda on peetud suurimaks, mis pärast sõda inglise luules on ilmunud" (Oras 1929:557).
Eesti okupeerimine ja pealesunnitud pagulus on Orasele suur vaimne ðokk. Kirjeldades võõrkeelsetes ülevaadetes eesti pagulaste ja pagulaskirjanduse saavutusi, toob ta võrdluseks sisse ka "Tühermaa". Nii 1967. aastal raamatus "Estonian Literature in Exile": "Isegi nüüd, kuid meil on olemas tühermaa, mida leinata, "Tühermaa" mentaliteet, mis on olnud nii levinud kõikjal nii enne kui pärast sõda, ei ole püsivalt mõjutanud eesti eksiilkirjanikke. /---/ Sel ajal, kui lääs taunis seda, mida kujutas oma allkakäiguna ja nuttis varemetel, võttis eesti rahvas vastu võimaluse ehitada üles midagi uut" (Oras 1967: 11). Oras võrdleb vaba maailma vaimu ja kirjandust pidevalt Eesti Vabariigi vaimuga ning selle tema meelest parima esindaja - arbujate luulega - ning tema jäägitu jaatus kuulub viimastele. See kajastub pea kõigis tema kirjutistes, kõige kontsentreeritumalt vahest artiklis "Eesti luule vaimsusest" (1956, soome keeles 1958). Mõtiskledes Eesti ja Euroopa üle tõdeb ta, et Eestis on aina ihaletud Euroopat, aga vana Euroopat, seda, mida tegelikkuses enam ei eksisteeri. Tema peamine emotsioon on pettumus lääne kultuuris. Kaks suurt sõda on põhjustanud tülpimust, väsimust, hingelist segadust ja kaotanud sealt "elu suured koordinaadid". Selle kõige taustal loeb ta ikka ja jälle Underit ja Suitsu, Alverit ja Talvikut ning leiab nende loomingust seda, mida sõjajärgne lääne kirjandus talle kunagi pakkuda pole suutnud. Sõdade järel võib lääne kirjandustes leida peamiselt kartust täieliku tundeväljenduse ees, mõtteväljenduse halvavat ahtrust, seal pole ei sisemist jõudu ega julgust. Ja sellele kõigele seab Oras vastu eestlaste heroismi, mööndes ka ise nukra muigega, et see pole sõna, mis kaasaja läänes vastukaja leiaks. Talle jääb toeks vaid ta nostalgia, ta usub elu lõpuni, et kõik suure ja üleva kaasaegses luules panid kirja need neli eesti autorit (Oras 1956).
Modernism on Orase jaoks möödaminev mood, mille kajastusi eesti luules on ta nõus tunnistama, kuid millele ta mingit olulisemat tähendust ei anna.
Noorema ja rahvusvahelise haardega kriitiku Ivar Ivaski jaoks saab 1960. aastatel modernismist siiski probleem. Kui Orast ei vaeva kunagi küsimus, kas ja kuivõrd on eesti kirjandus moodne, siis Ivask on seda endalt siiski küsinud. Ta väidab, et kirjanduslikuks provintsiks nimetatakse rahvuskirjandusi, kuhu nende kaasaja suured kirjanduslikud uuendused jõuavad rohkem kui kahekümneaastase hilinemisega. Eesti polnud provints ei "Noor-Eesti" ega "Siuru" ajal, kui areng uusromantismilt sümbolismile ja ekspressionismile oli sünkroonis läänes toimuvaga. Nihe hakkas Ivaski meelest sündima just kolmekümnendail aastail, kui Eestisse jäi tulemata sürrealism. Ka Elioti uuendused ei leidnud vajalikku vastukaja, eesti kirjanduse kõige eliotlikum teos - G.Suitsu "Koduretk" - on kirjutatud juba enne Eliotti! Arbujate uusklassitsistlik-uussümbolistlik luulelaad ei olnud "kaasaegne", nendest algas nihe eesti ja lääne luuleparadigmade vahel. Arbujatest on Ivaski jaoks kõige huvitavam Uku Masing, kelle luule visionaarsust ja sugestiivsust rõhutas ta juba "Neemede ..." saatesõnas (Ivask 1959). Ja Ivask jätabki õhku retoorilise küsimuse: "Mis suunas oleks arenend meie luule, kui Orase kriitiline autoriteet oleks toetand eksperimentaalset modernismi, Masingut ja mitte Alverit?" (Ivask 1968: 3).
Kirjandus:
Aspel, Aleksander 1961. Ants Orase looming. - Mana nr 7, lk 2-7.
Aspel, Aleksander 1968. Moodsast kriitilisest klassitsismist eksistentsialismini. - Maailmakirjanduse peajooni. Toim. Henno Jänes. Stokholm, lk 118-137.
Ivask, Ivar 1959. Uku Masingu nägemuslik luule. - Neemed vihmade lahte. Vaba Eesti, lk 5-18.
Ivask, Ivar 1965. The Main Tradition of Estonian Poetry. - Estonian Poetry and Language. Studies in honor of Ants Oras. Vaba Eesti - Estonian Learned Society in America, lk 256-298.
Ivask, Ivar 1968. Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal. - Mana nr 3, lk 3-8.
Mägi, Arvo 1955. Kakskümmend aastat arbujaid. - Tulimuld nr 6, lk 326-333.
Oras, Ants 1929. T.S.Eliot luuletajana. - Looming nr 5, lk 550-561.
Oras, Ants 1932. T.S.Elioti neoklassiline luuleteooria. - Looming nr 2, lk 196-208.
Oras, Ants 1938. Saateks. - Arbujad. Valimik uusimat eesti lüürikat. Toim. Ants Oras. Tartu, lk 279-292.
Oras, Ants 1956. Eesti luule vaimsusest. - Tulimuld nr 4, lk 131-136.
Oras, Ants 1967. Estonian Literature in Exile. An essay by Ants Oras. Lund.
Oras, Ants 1984. Tagasipilk eesti luulele (1972). - Tulimuld nr 4, lk 171-174.
Ristikivi, Karl 1973. Neljast arbujast. - Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi aastaraamat. Stockholm, lk 270-312.
Ristikivi, Karl 1996. Noor Kalju Lepik. (Esmatrükk 1970). - Viimne vabadus. Tartu, lk 296-307.
Rummo, Paul-Eerik 1989. Kalju Lepiku luule. - Välismaise eesti kirjanduse konverents Tallinnas 28. ja 29. nov. 1988. a. Ettekanded 2. Tallinn, lk 5-12.
Sütiste, Juhan 1940. Meie uusromantika pärapoeesia. Varamu nr 5, lk 498-510 ja nr 6, lk 582-596.
Talvik, Heiti 1937. Luule ja elu. - Akadeemia nr 1, lk 57-62.
Undusk, Jaan 1994. Stalinismi müstilised ja maagilised märgid. - Akadeemia nr 9, lk 1863-1886.
