KARL RISTIKIVI JA UKU MASINGU KIRJAVAHETUS
1977. aasta sügisel, mõni kuu pärast seda, kui Karl Ristikivi oli jäädavalt lahkunud, andis Ristikivi kunagise Tartu korteri perenaine Irina Pulst Kirjandusmuuseumile Karl Ristikivi käsikirjad - kohvri sisu, mis oli jäänud Ristikivist maha 1943. a hilissügisel, kui ta põgenes Soome. Käsikirjade ja konspektide kõrval oli omanikust maha jäänud ka paar üksikut kunagi saadud kirja. See käsikirjaline materjal oli seisnud Tartus 34 aastat ilma, et keegi teda oleks otsinud ja ilma, et teda kellelegi oleks pakutud. Omanik võis neid pabereid veel vajada. Nüüd oli saabunud aeg need pärandina hoiule panna. Samuti oli 1977. a ülim aeg asuda otsima täiendavaid materjale - eelkõige Ristikivi kirju, aga ka mälestusi Ristikivist. Järgneva kümmekonna aastaga leiti umbes kümme isikut, kellel oli Karl Ristikivi kirju ja kellest enamik nõustus kirjad muuseumile loovutama või andma kopeerimiseks. Kunagi kaheksakümnendate aastate alul küsisin kirju ka Uku Masingu käest. U. Masing tõi Ristikivi kirjad lugemiseks ja lubas nad enne, kui nad tagasi andsin, kopeerida.
1982. aastal korraldas Helgi Ebber stagnatsiooniaja kiuste Ristikivi näituse mitmes paigas Eestis, ka Ristikivi kodukohas Varblas ning Kirjandusmuuseumis. Seegi oli kõigele vaatamata omamoodi impulsiks Ristikivi teadvustamisel. 1987. aasta sügisel toimus Tallinnas Ristikivi konverents, mis tähistas murrangut eesti kirjandusteaduse suhtes väliseesti kirjandusse. Eestis tegelesid sellest alates Ristikivi loominguga paljud tunnustatud uurijad. E. Nirgi biograafia"Teeline ja tähed" ilmumine 1991. aastal ja Ristikivi muuseumi avamine samal aastal Tartus Hermanni 18, kus kirjanik kunagi ligi neli aastat elanud, avasid uue ajastu Ristikivi retseptsioonis. Järjest enam täpsustus ülevaade Ristikivi käsikirjalisest pärandist Eestis, samuti algas informatsiooni kogumine Ristikivi pärandi kohta üldse. Jatkus Ristikivi kirjade kogumine kogu maailmast. Seoses väliseesti arhiivide Eestisse hoiule andmisega jõudis osa Ristikivi kirjavahetusi Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi. Samas tegeles nüüd Ristikivi kirjade kogumisega aktiivselt Ristikivi muuseum. Kahe muuseumi koostöös on otsustatud üldjuhul säilitada kirjade originaale Kirjandusmuuseumis kui arhiivis, nende kirjade koopiaid aga Ristikivi muuseumis. Nii on peale varem säilitatavate Karl Ristikivi kirjade H.M. Aaremäele, A. Abrole, F. Issakule, L. ja R. Keerile, O. Kruusile, kirjastusele NoorEesti, I. Pulstile, E. Ristikivile (emale), M. Roognale, A. Sangale, K. SangMerilaasile, V. Sulinile, H. Vihalemmale lisandunud kirjad K. MustonenHukkile, A. Vihalemale, R. Kolgale, O. A. Webermannile, V. Sermatile, B. Kangrole A. Orasele, O. Parlole, K. Kirdele, A. Mägile, E. Rinkile, L. Mudale.
Ristikivi paberite enamik jäi siiski maha mitte Eestisse, vaid tema kõige kauasemasse elupaika Stockholmi eeslinna Solnasse. Sel ajal kui Eestis (välja arvatud mõni entusiastlik uurija, näit. O. Kruus) alles alustati Ristikivi materjalide koondamist, koguti Rootsis Ristikivi käsikirjaline pärand Balti arhiivi, süstematiseeriti ja deponeeriti Rootsi Riigiarhiivi. Praegu Rootsi Riigiarhiivis asuv Karl Ristikivi kogu sisaldab dokumentide, käsikirjade, fotode jm kõrval ümmarguselt kolmesaja isiku kirju, peale selle mõningaid Ristikivi enda kirju, põhiliselt mõistagi mustandeid. Nende hulgas leiduvad 38. kartongis Uku Masingu kirjad Karl Ristikivile. Nende kirjade valguskoopiad tõi Balti Arhiivi juhataja Kalju Lepik Eesti Kirjandusmuuseumile ja Ristikivi muuseumile kasutamiseks 1993. aastal.
Praegu Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis olevate Ristikivi kirjavahetuste hulgas on Ristikivi ja Masingu kirjavahetus üks huvipakkuvamaid. Seda huvi saab mitmeti selgitada. Kirjavahetus ei olnud eriti pikaajaline ega ka eriti tihe. Näiteks Ristikivi ja Kangro aastaid 1944-77 hõlmav korrespondents (osalt ilmunud B. Kangro teoses "Kirjad romaanist", Lund, 1985) on selle kõrval märgatavalt mahukam ja informatsoonirikkam. Sama võib nentida vähemalt Ristikivi osas mõne teisegi kirjavahetuse kohta (Ristikivi ja A. O. Webermanni kirjavahetus, Ristikivi kirjad R. Keerile jt). Seega algas juuresoleva publikatsiooni eellugu Ristikivi pärandi kogumisest ja avaldamiseks huvipakkuvamate kirjade väljavalimisest.
Ristikivi-Masingu kirjavahetus kestis vaid kaheksa aastat (1969-77). Kirjade arvgi ei ole kuigi suur: viisteist Masingu kirja ja kümme Ristikivi kirja, nendest osa vaid postkaardid. Kirjavahetus paistab silma eelkõige seetõttu, et on kättesaadav kahepoolsena ja mõlema korrespondendi kirjad on kultuurilooliselt äärmiselt rikkalikud ning sisaldavad informatsiooni nii Masingu kui ka Ristikivi loomingu mõistmiseks. Tegemist on kahe teineteist respekteeriva suure loovisiku kirjavahetusega. Masingu kirjade puhul võib sedastada, et nad on sageli omamoodi monoloogid ja mõtisklused. Vaieldamatult oli Masingu vaimne isolatsioon, usaldusliku dialoogi vajadus kirjavahetuse kaheksa aasta jooksul suurem. Ometi jõuame tegelikkust vaid äärmiselt lihtsustatult piiritleda lapidaarselt resümeerides: Ristikivil puudus loomingulise jõuallikana kodumaa, Masingul vabadus. Kirjades kõneleb vana sõprus (kui kõrvaltvaataja niimoodi julgeb hinnangut anda), pärit 30. aastate lõpu ja okupatsiooniaastate aegsest Tartust, jalutuskäikudest Tähtvere linnaosas, kuhu viis mõlema kodutee. Kusagil seal oli see vaimne toetuspunkt, mis kõneleb kaasa selle kirjavahetuse usalduslikus toonis.
Ristikivi kirjadest on avaldatud peale Bernard Kangro eelpool viidatud kirjavaliku kirjad Hilja Vihalemale (KK 1987, 10, siinkirjutaja publikatsioon) ning üksikuid kirju seoses tähtpäevadega ajakirjanduses, samuti väljavõtteid kirjadest tsitaatidena mitmete autorite artikleis. Nii on näiteks juba varem osutatud käesolevast kirjavahetusest pärinevale Ristikivi enese võrdlusele oma romaanide loomisest kui idamaade stiilis paviljonide ehitamisest.
U. Masingu kirjadest on varem ilmunud 11 kirja V. Salumile ajakirjas "Akadeemia" (1990, 12 ja 1991, 1). Kindlasti tuleb päev, mil lugejad saavad käes hoida köidet, milles on Karl Ristikivi kirjutatud kirjad, samuti köidet või köiteid Uku Masingu kirjadega. Ometi tundub vajalik teha need kirjad (mille avaldamist ammu planeeritud ja selleks ka E. Masingu nõusolek saadud) kättesaadavaks juba praegu. Avaldamisele tulevad kõik tekstid ja U. Masingu kirjades sisalduvad Ristikivile saadetud Masingu luuletused. Avaldamata jääb U. Masingu artikkel "Dharma as norm", mille äratõmme oli samuti ühes Ristikivile saadetud kirjas. Kirju on tagasihoidlikus ulatuses kommenteeritud. Autorite kirjaviis on muutmata.
Rutt Hinrikus
1.
[8. I 1969]
Armas Ristikivi,
(et see nimi juhuslikult meeldib mulle rohkem kui frankide oma), olen viibinud tänamast raamatu eest. Mõeldes, et saadetakse järele, saadetakse tagasi, kui oled sõitnud juba koju. Tänan sõnade eest, mis vist soodustavad saabumistki, ehkki oma arust mul on "ilusamaid" luuletusi Sumerist.
Mõttetu jätta end kehitamata, sest natukene õudne oli, kui Kersti [1] tõi yheks päevaks hingede öö. Et ta ei olnud kuulnudki Kafkast. Tean, et Adams, tean, et Semper, kyllap ka Andresen - mõni muu ehk veel, kes huvitus muust maailmast kahekymnendail. Popi, biiti ja jeksistentsialismi suurusi on raadioist nyyd kuulnud kõik, Sinust liiga vähe. Sest hingede öögi on midagi muud, pole Kafka (kuigi mu meelest eesti jne + heebrea jne. keelestruktuur yhtub selles, et ei loe noomenid, vaid verb) ja Sina oled teinud yhe hää asja, millel pole paralleeli. Sain ta hiljuti mujalt, ikka ytles palju: seitse surmapattu nõnda ... lootusetu maailma SoSein (mille Heidegger ylistas muudetamatuks DaSeiniks). [2] Tean Sinust suhteliselt palju, kogemata vist. "Mõrsjalinik", "Põlevad lipud", "Imede saar", "Viimne linn" ja Sinu saadetu - kuus kokku. [3] Igas midagi, millele ei pane yhtki miinuspunkti, kuid "Viimne linn" ja "Hingede öö" ainult plussidega. Vabanda matslikku sõna, kuid kuradimahästi on "Viimses linnas" kaks kõrgpunkti (ma ju ei lepi sellistega, milledes vägi kulutatakse algul) ja Akko vallutamise kirjeldus võrratu. (Nagu käinuksid sääl ja näinuksid.) "Põlevais lippudeski" lahing, kuid "Imede saares" katk algul. Sul on just seda nägemust, mis maalijale hetkeks "ilmub vaimusilma ette". Iga pisiasja ta näeb, pärast siis justnagu meenutab ja kopeerib ilmutust.
Ehk Sind rõõmustab, et pääle nende oled kirjutanud kõige reaalsema ja õigema töölisromaani Eestis. [4] Mu arust, ehkki me iial ei leppinud Dickensi suhtes. Seda ei tarvitse arvestada, et mu meelest Dickensi hing on õelam paljude jeksistentsialistide omast veel. Nii tean: Sina oled teinud Tallinna töölisagulile monumentum aere perennius [5] - olen ise elanud yhes - ei mitte härra ajakirjanik Vilde või teised pisemad.
Edasi jahvatada nii? Minep tea, kas saadki selle kirja? Kui, lobisen veel ... On väga vähe SF romaane, mis samuti ositi nii reaalsed nagu Sinu. Juhtus Frank Herberti "The Dune" [6] (kui pole lugenud, soovitan!) viimati. Ykski film pole nii usutav, nähtav kui mõni romaan - ja ma näen Akkot. Pakutagu miljardilist filmi, ei näe midagi pääle aelemise vist?
Kirjutama peaks ehk endastki! Aga ätt tundub endale tarbetu juba. Tõlkisin juppe Lucretius Carus'est (hästi ilusaid, ehk?), Ariostot, Boiardot, Tassot (kes mulle mette ep meeldi), Guarinit, paar kunagi tõlgitud Labé sonettidest lisaks. [7] Nyyd peaksin (või ei pea?) Agnoni [8], aga võtsin ette Nag Hammadi Tooma ja Vilipuse evangeeliumi, [9] sest kopti keelt keegi meil ei tea nii paljugi kui mina. Teha õigupoolest ei taha midagi, sest on hirm, et iganenud paberid kuidagi ometi jõuavad kirjandusmuuseumi sadamasse. Fondid õigustavad oma olemasolu täienemisega. Kavatsenud olen väga palju. Visandanudki: prohvet Hoosea [10] (Ain Kalmus vassis ära ette!), 1343 (vassiti juba ette; sest see pole talupoegade mäss), yks eepose visand, hulk lugemisi eestisoomeugriindiaani mytoloogiast ja mõtlemisviisist jne. Nooremad aga tegelevad budhismiga = dharmaga ja mõtlevad nagu ehtsad aarialased, et iga võimalik nähe on oma informatsiooniyhikute summa. (Ja mu arust on nähe seepärast, et ta iial ei ole see, mis ta on/ näib.) Ja on Gewesenseini [11] jeksistentsialistid, kes arvavad, et surma tapamaja õuel kõik peavad sygavalt tunnetama, võtma omaks ja teostama seda saatust, mis tavatseb lõppeda ilasse ja vähki. Moodne inimene ei tohi hakata selle vastu, "uus luule" ei tohi iitsatadagi, et selline olukord on alandav ja häbistav inimesele juba tuhat ja yheksasada ja kolmkymmend (± kolm) aastat. Või juba kauem? Ma olen sellise DaSein'i vastu, mis mu meelest pole teps mitte muud kui yks juhuslik SoSein, mis "nii" suhtes võiks olla kohemaid teisiti, kui inimesed suvatseksid tahta. Ainult: seda nad ei tee, vist ei iial. Ja Maast jääb viimati kõrb nagu Marsist.
Tere Ristikivi!
Uku käskis mul uut lehekülge alustada, sest mul oli ka kange tahtmine midagi öelda. Olen näinud mõnda Su pilti, kuulnud mõnel korral Su häält ja kauged ajad tulid ligidale. Ei ole mõtet kõigest sellest pikalt kirjutada, sest arvatavasti pole Sullegi need tunded võõrad.
Tahtsin Sind tänada paljude ilusate õhtute eest, mis on saanud mulle osaks selletõttu, et oled kirjutanud raamatuid.
Jää ikka terveks ja ärgu lõppegu kunagi raamatute kirjutamise tahtmine.
Eha [12]
"Teise kylje alustamiseks" kulus vähemalt kaks nädalat, mis tähendab, et lohakus (või laiskus) pole vaid minusuguse põhiomaduseks. Sest "Nõiduseõpilane" tuli juba novembri keskpaiku, aga siis sai end vabandatud, et Sind nagunii pole kodu. Täna ma ei lakanud "koputamast teise sydametunnistuse pihta". Soovin hääd aastat! - Täna, sest yhes mõttes oli hää päev. Leidsin, et Ylikooli Raamatukogus pole enam isegi sedelit Bedjan "Acta martyrum et sanctorum", milles on syyriakeelne "Toomaaktide" tekst.[13] Nähtavasti oli Võõbuse [14] käes ja hävis. Et mul on kreekakeelne tõlge, mis hirmus palju erineb syyria originaalist (kas see just Bedjani avaldatu, ei tea), siis kavatsesin tasapidi sedeldada mõlemad. Sest "ametliku" arvamuse vastu, mu meelest ei ole tehtud gnostilisest kreeka tekstist ortodoksset tõlget syyria keelde, vaid vastupidi: mingi väheortodoksse teksti on yks kreeklane kenakaunisti lillestanud veidralt gnostiliseks. Nyyd on siis yks võimalik töö murest ära, töö, mida ometi vaja polnuks kellelgi. Muide, "Toomaaktid" on aga väga ilus kvaasiajalooline lugemine esimesest kokkupuutumisest kristluse ja India vahel. Kui oleks alles teisigi sääraseid!
Saadan, lisan Sulle ka yhe luuletuse endale juba surnud ajast, sellest, mil mul oli veel ysna palju usku, lootust ja armastust, seepärast, hoogsust ja Elu. Praegu on nende paigal tuhaase tukiotsukestega, mis ehk ei hõõgugi enam. Ja ometi kirjutamise aegu oli kopsus suur kavern, sete yle 60. Selles luuletuses "ristikivi" kyll on konkreetselt piirikivi naabriheinamaa poole, yhes kraavis samas õitses kollane võhumõõk, männikki kunagise "põllusmaa" asemel kasvas juba paarikymne aasta eest. Aga selle "ristikivi" (mis ju meil tähendas ka "kivi haual ristile") pärast, mäletan, et kirjutades mõtlesin Sindki. Nõnda, et yhel võimalikest pindadest see laul on Sinule, oma noorusele ja oma hauale, seepärast lisan selle.
Sinu raamatutest, nagu näed, mingi aim mul on. Eks mulle meeldiks väga, kui kirjutaksid aina uusi. Ei tea ma yhtki õiget romaani albilasist [15] ega selle aja huvitavaist olendeist, kellest lugenud ainult Lea inkvisitsiooniajaloost. [16] Sihukesed, et muutuvad nähtavaks. Ja Sinule on see aeg nii tuttav, nii omane! (Nägin, mis 1343 ja 1610 jne juhtus meil, väga selgelt.) Tahaksin, et Sul piisaks tervist ja tahtmist kirjutada, sest - ylistatud Feuchtwanger, R. Graves [17] jt. ei ole Sinu kõrval kuigi palju väärt, ei neid eriti "paista välja". Soovin Sinule sydamest, et Sa ei väsiks ega tydiks, sest Sa näed ("Nõiduseõpilases" Praha ghetto ja Siebenbürgen ju otse selged). Loodan, kui Sinul vahel pole viitsimist teha midagi paremat, et kirjutad mulle, millist vägevat asja teed jälle ja rõõmsalt:
8. jaanuaril 1969
Uku (Masing)
("Magellani pilve saadik") [kogu, mis enam ei saa valmis]
Päikesevikati sahisev kaar
ristikivini lõikub.
Kuu pääl siravad sinised lossid.
Mida ma mõtlin toona võhumõõga kõrval
silmitsedes laiska jõge,
ons sellest varjugi õitsenud,
ons selle lõhna männiku osjades,
arul, kus kord tegin saadu?
Ei ma tea, tohin kysida,
ehkki eitan ja naeran
sedagi ootust, mu aastate rabade taga
tundus murakas.
Olgu siis! Tuulde lõikasin oma nime,
et teda keegi ei veeriks sambliku alt
ega pudedalt lehelt,
sest elusad surnud peavad kõndima eluslaipadest eemal,
sõnajalgade vahel ja kadunud teedel,
tumepunane neiuvaip pihul
et nad ei sööks neid, kes istuvad nende lauda,
et nad ei jooks neid, kes end arvavad jäävaiks.
Seepärast siis, et taane ma polnud too, kes tõmbab akna eest katte
õitsmispäeva hommikut saatmaks maailma,
nyyd juba pisem eimiskist.
Sest ma teadsin, mida teised ei teadnud,
ega lausunud lõkkaval viivul seda väetitki loitsu,
nyyd ei ykski karistus,
ykski õnnistus
minu ripsmeid ei riiva, teadvuse taarudes
päikesevikati ees.
Aga kuu pääl siravad sinised lossid,
helesinised, kindlasti helesinised.
Mina ei teinud midagi siin,
kiites ja tänades yyrikest rohelist,
sedagi mitte, mida oskasin,
ei kellegi jaoks.
Kas ma yksi tohin uita viistuhat eluaega
saalist teise?
Kas ehk leian aknalauale luituma jäetud
sinise lehe kolme sõnaga,
mida kuulis Toomas?
Kas ma tahan tagasi tulla? Nemad ihkavad katet,
kas siis tohingi soovida seda tõugata
silmade eest, mis kiindunud surma
edevalt joostes ja kiljudes ära ta eest?
Olgu siis! Ma ei tule iial enam tagasi,
ehkki on hale, ehkki söestaksin enda,
kui pimedad silmad hakkaksid aimama siis.
Aga ei enam anta loitsu,
ja täna öösel läbi sõgedusune taipan,
et on ykskordki asjatu pakkuda õitsmispäeva:
Nemad armastavad Surma ja Kannatust!
Pole õige ja hää
kelletahes lemmikuid olematuks manada
ning kurja selles elus kyllalt ma teinud endagi jaoks.
Ei enam taha!
Olgu siis! Ma ei tule iialgi tagasi.
Kuu pääl viravad sinised lossid. Ja mina kõnnin yksi,
kosmose äärteni mõeldes viisiks kolme sõna,
mida keegi ei kuule,
sest kõik tahavad nautida surma
ning selles lõbus, just selles,
elada igavesti.
Kas mul hakkab igav oodates oleva otsa,
Kuu siniseis lossides vaadeldes Magellani pilvi
miljardeid aastaid?
21. VI 1959
2.
Solna, 26. 3. 1969
Armas Uku Masing!
On möödunud vähemalt paar kuud sellest päevast, kui saabus Magellani pilvesaadik Sinu kirjaga. Oli rõõm lugeda seda nii kauge vahemaa tagant tulnud elumärki, rõõm segatud kurbusega, sest mu teeb alati melanhoolseks aja paratamatu vool, mis nii palju endaga kaasa viib.
Vahest on asjatu hakata ennast vabandama ja "pehmendavaid" asjaolusid üles lugema. Et ma otse kiuste (enda, lugejate ja eriti arvustajate kiuste) olen jätkanud oma romaaniseeriat ja tahtsin järjekordse onnikese katuse alla saada. Sest kui ma jõudsin äratundmisele, et mul puudub jõud ja oskus ehitada gooti katedraali, olen võtnud eeskuju oriendi ehitusmeistreilt ja hakanud ehitama paviljoni teise kõrvale, mis lõpuks siiski ka peaks mingi plaanipärase kompleksi moodustama.
Kurvaks tegi ka see märkus "kogu, mis enam ei saa valmis". Miks nii? Vahest siiski - kas me võime kunagi midagi kindlat öelda tuleviku suhtes. On mulle endalegi nii mõnigi kord varem tundunud - nüüd on lõpp. Aga ei olnud. Võib-olla et ei olegi lõppu. Hingede öö puhul arvasin, et see on kokkuvõte ja bilanss. (Paljude arvates see seda ongi.) Aga nüüd olen juba kümme aastat kirjutanud ainult enda lõbuks, mängurõõmust, toeks Tuglase sõnad, et kõik, mis me teeme, on sündinud lihtsalt tegevustahtest. Kah omamoodi "eksistentsialism", aga pisut teisiti. Kui see, millest nüüd räägitakse ja kirjutatakse (ja millest ma oma puuduliku filosoofilise hariduse juures palju ei taipa, niisama nagu sellest kurikuulsast "võõrandamisest").
Kõigi heade sõnade eest suur aitäh, aga küllap ma tean, et kõigis Sinu poolt nimetatud raamatuis on vigu ja puudujääke, et nad pole saanud just niisugused, nagu kavatsesin. ("Ei ole see roheline", nagu ütleb Strindberg "Unenäomängus" [18]). Ühenduses "Viimse linnaga" siiski üks huvitav asjaolu. Neli aastat pärast raamatu kirjutamist jõudsin tõepoolest Akhosse ja oli kuidagi imelik õhtu eel linna sisse sõites - kõik tundus kuidagi tuttav. Aga ega ma ei usu hingede rändamist - olin sellest lihtsalt nii palju lugenud, plaane ja kaarte vaadanud. Ja kui siis tuli ühel umbtänaval väike tütarlaps mulle vastu ja teretas "alom!", mõtlesin sellele, kuidas võitlesid omal ajal kristlased ja musulmanid selle linna pärast - ja nüüd on see juutide oma. Ajaloos pole sugugi vähe irooniat.
Kuna Sinu nimestikus puudus "Rõõmulaul", panin selle paari nädala eest teele. Eks näe, kas jõuab seegi mängumees kohale. Kõik see on täiesti ajakohatu, aga selles seisabki ta tõmbejõud minu suhtes. Ja vähemalt ühes asjas olen Sulle kade - et tunned keeli, mille abil võid jõuda palju kaugemate ja huvitavamate asjadeni kui tühja ja elutusse kosmosesse, kus "naudid" tegelikult midagi ei naudi.
Mäletan uduselt, et on üks romaan albilasist isegi rootsi keele tõlgitud, aga pole seda kätte saanud, sest ei mäleta autori nime. Jätkan siiski uurimist.
Ei ole minust ka Sinu kombel pika ja põhjaliku kirja kirjutajat. Pealegi kui vilets sulepea (pastapliiats?!) kipub üles ütlema. Katsun siiski veel kirja panna mu parimad tervitused Ehale ja suur tänu kõigi omaaegsete elusate õhtute eest. Ja ole ise tervitatud, koos soovidega, et jätkuks tervist ja mängurõõmu, ja loodan, et mõni uus "saadik" aegapidi ka minuni jõuab.
Kõigi heade soovidega
Karl Ristikivi
3.
[6. juuni 1969]
Armas Karl Ristikivi!
"Rõõmulaulu" eest tänasin kyll juba lugemisel, selgemini ehk kui praegu sõnadega. Meeldib mulle samuti nagu "Viimne linn", ei tea öeldagi, kumb rohkem. Mille järgi hinnatagi! Sest Sa pole, mu teadmist mööda, kirjutanud yhtki romaani, mis võinuks parem jääda kirjutamata. Ei usu ma ses mõttes hingede rändamist, et olnuksid tollal Akkos; ei ole nõus Sinu enda seletusega, et lugenud palju ja teinud endale nähtavaks topograafia. Midagi muud. Sest "Imede saare" sees saare sisemaal hulkumine mulle tundub samuti viimseni nähtav. Võimalik, et panen asemele mõne oma kolatud saare, aga vist ei sedagi. Noorelt arvasin, et inimesed vahetevahel näevad tulevikku ja "selsamal" hetkel keegi tulevikus näeb yht kuitahes ammu surnut. Ehk see pole päris vale. Ehk "ajatuse" hetkel inimene kiirena tabab kedagi sadu (või tuhandeid?) aastaid hiljem ning vastupidi. Sest ma ei "näe" inimesi ajaloost säält, kust tean palju, oskan kujutella, millised nad olid, vaid hoopis sõltumatult sellest: mõni pisitõik eemaldab seina olnu ja minu vahel. Et näen. Huupi maalides on vahel ka nii: äkki näen valmina pooleli tööd, pole enam vaja kobada ja katsetada ... Suur rodu väikesi asju või yksainus, mingi intuitsioon äkki. Ja edasi on Strindbergil õigus: ykski roheline kepp ei ole see roheline, tehku inimene endale ise või keegi talle. Ei tea: ehk on keegi saanud, vähemalt klaasis, värvid unenägudest. Neid ju vaevalt kuskil "looduses", millised saaks siis olla "õiged"?
Olen minagi hirmsasti tydinenud "eksistentsialismist" ja tema sloganeist, kõigis arvustusis, eessõnades, kustahes aina ja aina. Keegi ei viitsi Hegelist vaadata "entfremden" [19] tähendust, ei viitsi mõelda, et Kierkegaard eitas lunastuse võimalusegi olemasolnust, kristlust seega yldse või Kristust. Aga ma vist yldse olen väga "anti", ei pea sammu ajaga ega käi korralikult kaasa kaasajaga, ei enne, ei nyyd. Zenbudismil polnud mu meelest väga viga, polnud Ngrjuna [20] ega taolisil tarkadel, polnud väga vastu kunagi Jungilegi. Nyyd aga redutseeritakse ja yldistatakse nad selliseiks "tõdedeks", mis mulle ei ytle enam midagi. Päevauudistena, moekarjetena mõnd aega nad on tulusad igasuguseile kuulutajaile, koolkondade rajajaile, kes peagi otsivad uut uudist. "Uus" iseendast pole tyytav, kuid uueahmimine on mu meelest niisama igav nagu tammumine ja korrutamine igiiidses. Mõlemad toimuvad surmtõsiselt ja sihiteadlikult. Asi on vist nii sant - tean liiga vähe - et ka spontaansusest saab ehitada korralikult normitud systeeme. Sellegi tunnused vist kataloogitud, et inimesele võimaldada kontrollimist, kas midagi on spontaanne või olemata. Indogermaanid nähtavasti ei saa elada ilma selliste kataloogideta.
Kahju on, et ei mäleta enam mainida yhtki korralikku vanemat raamatut albilaste kohta. Uuematest tean ju ainult mõnd tiitlit, ei midagi sisust. Pole midagi kasu keelte oskamisest, kui pole midagi lugeda selles keeles. Kui ei tee midagi loetust. Mõtlen praegu Merlini [21] "saagat", jungiaanide veidrat tõlgendust, mis pole, ytleme, Immermanni [22] omast taiplikum põrmugi. Oma arust tean parema, tean ning ongi kõik. Aga, mu respekt keltide vastu on ehk liiaks suur, kreeklaste vastu ylearu väike. Samuti võib olla liigne mu sympaatia selliste meeste vastu, nagu Fra Dolcino [23] või Bernard Delicieux [24]... Kõik ka väga ajakohatud olendid.
Ons keegi yldse kunagi ehitanud tõesti katedraali? Mulle tundub, et sellisteks taoteldud raamatud või "aja"/"perekonna" paljuköitelised "aja"lood ometi on jäänud yksikteosteks, osadeks katedraalist. Ka siis, kui autor teinud ette omale plaani. Vahel olen mõelnud põhjustki. Vaevalt neid yksainus. On ehk yks kuidagi oluline: nagunii autor projitseerib minevikku iseenda, siis peaksid ta tegelased kõik olema aspektid temast endast, ei võiks olla moodustatud ta kaasaegsete koopiaiks. Sest ta kaasaegsed ehk sobivad minevikku hoopiski teisel perioodil. Pole seegi mõte sõltumatu muust: et igal inimesel kuskil minevikus on oma isiklikud "surnud".
Mu mõtlemised de omni re scibili, et quibusdam aliis [25] kirjutatult tunduvad surnud nagu herbaartaimed, elamiseks nendega pole aega ega kohta. Killud siitsäält, mõtlemine ise ehk ei olegi nii õpetavalt kärbunud. Olen väga õnnelik, et saan lugeda Sind, loodan, et lõppu ei tule. Tean kyll, et pole õigust õhutada tegema seda, mida ise ei jaksa. Aga ometi just nõnda käitun, sest oma tegemistes leian ainult vigu ja poolikust, kyyndimatust ja võimetust. Sinu omades ei näe. Seepärast oled lohutuseks olendile, kel iga filosoofilispsyhholoogilisteoloogilise lugemise vastu on öelda vahel niisama palju kui iseenda vastu.
Saadan Sulle mõned viletsasti tehtud pildid Taevaskojalt ja yhe kvaasiluuletuse Magellani kimbust. Loodan, et need pole Sulle väga vastumeelt ega mu rõõm (muidugi suure hulga kurbusega, et waleslane iial ei saa koju j.t.) "Rõõmulaulust". Ei tea, mida mõtleks sellest raamatust mõni Cymroddorion Society [26] mees, kes kogub iga lausekestki keltide kohta! Loodan, et ysna varsti Sinul saab valmis mingi jatk aega, mis on, ehkki oli. Soovin, et Sinul oleks tahtmist ja rõõmu kirjutamiseks, ikka ja alati. Ja mullegi mõndpuhku.
Rõõmu ja rahu!
+Uku Masing+
Armas Karla!
Ole Sa süamest tänatu illosa raamatu iist. Oless iks viil nõnna, et jälle mõni sääne johtus valmis saama. Om iks peris hää miil ku loet ja mõne kotuse pääl õkva om nii, et süa jääp saisma ja heng rinnun jääp kinni. Viil tahas Sulle pallu tuhat tervit läkite ja et Sul iks oles miil rõõmus.
6. juunil 1969
Eha
Torni paremal käel, mis nimi sel haljal tähel?
Ehk tal polegi veel, teda hyyda tohib
oma meele järgi
ka siis, kui ta ei kuule ega naerata.
Ons see lõpp, ons see algus?
Kelle käes hirmuks taarna seitse võtit, seitse võtit
tõstmaks kaevu raudsalvede hingi,
kuhu saadeti katk!?
Igayks arvab, et ta keegi on - aga, mids on õpetussõna
või halastust?
Merest läbi minna me võime. Ees päeval käib pilvesammas
ja öösel ehk tuli. Aga, milline sammas vangub selle sydame sees,
kes viistuhat aastat oodanud, otsinud
naeru, mida mäletab unustatud kuju liivakivist huulil
ega olevaks usu,
seda naeru, mida ta otsekui unes näinud suvisel päeval,
sadu eluaegu taotanud maitsi ja meritsi
nagu lillat välku yhest leigest ööst
igavesti.
(14 I 1960)
Hyatsinti tänama peab. Kes seda ei tee,
pole ristiveli.
Heldeke, ons see syy? Ei mina tea, aga seda, et jääb
tuimus nagu koeranael tema kaela pääle.
Aadama kohta Jumal ei öelnud hääd,
Eevat kiita on mõttetu
selles maailmas.
Aga õigeks ytles Jumal kõik lilled,
sest neil pole Temalt nägu
ning Ta kuju särab teisiti,
kummatagi, kõike nad suudavad, mida Ta loota ei julgenud
ega söanda praegu.
Kui ma minna ei jõua Teisele Maale, nende väinade taha,
mida nähtud pole,
siis nad ytlevad mulle igas keelemurdes
hyatsindi kombel:
Ykski meri pole rannata!
Kui ma lennata ei julge Sytehaua yle lauldes võiduviit,
mis elab laulmata
siis lõikavalt lõhnab nende jonnakas aetus läbi öö:
Meie pärast võib unustada kõik!
Meie oleme need, keda meelest jätta ei saa,
tule vaata meid,
ristiveli!
Kas ma lähen homme, leen mullune lumi
tunahomme juba?
Siis Aadamast see, kes lahkub?
Kes kyll läheb?
(5 II 1960)
Vikerkaarele ukse teen pärani lahti
ja ytlen:
Sõber, kannata veidi, vaata viivuks mu lilli,
piduryy panen ylle nyyd. Siis Sul pole häbi
virmaliste juurde minna minuga koos.
Aga, kui tõttad, luba mind teha vaid rist
ukselävele,
et ma teaksin, kas tulla järgmises elus
või mitte.
Viis vikerkaart istub hajali mööda mu tuba
raamatukaantel, pildiraamidel, vahalille vartel.
Kõik nad naeravad mulle:
Täna me tantsime siin ja homme laulame jälle!
Virmaliste pulmad on igavesti pikad,
kyll me jõuame sinna,
kõik me yyrikesed yhtlasi:
meie, päikese unenäod läbi kõikide asjade itku,
mis need tuhanded mered täidab yle kallaste,
ning sina, kes oled nutnud
võõrana selles maailmas tema pärast.
Ennäe, mujale ruttasid muist,
aga meie need valguse vari just sinu ammuseis pisarais,
seepärast peame olema selles, mis näib sinu oma,
meie teeme öömaja täna sinu kulmude pääle,
näha otsatut und
sinu lootuste kurbuses.
(12 II 1960)
Tänaval tõttab oja.
Laps lippab vihmas. Pudeneb luimuvaist torbikuist
kohviube, suhkrutykke.
Nägu tal vist pole, sest tean, et kodu
sõnu saan ja nuhtlust.
Seepärast, et keegi ei tea, milles ma syydi,
olema pean. Ja olen.
Ei end mäleta seisnudki liiga kaua.
Vaatamas tuult,
ei ma katsunud rääkida teistega vahtides maha,
suurevarbaga lykates kivi.
Kas ehk viitsin aega lugedes liblika samme takjatel
ei enam aima.
Päevatähtede tõusmist ei anta mulle andeks nutmise pärast,
sinise puu õisi nemad ei usu,
maast, kus käisin kõrgete pärnade vahel,
muinasjuttegi pole nad kuulnud.
Kõik kadus laiali käest ning vihm pole syydi.
Midagi õigeks karistus tõesti ei tee.
Sama ei kordu, ja kindlasti siis mina rahesse ruttan,
kui jälle oodata olnuks õige.
(10 VII 1960)
4.
[postkaart]
[29. XII 1969]
Armas Karl Ristikivi,
Lootes, et pikk lynk ei tähenda ränka haigust või pahameelt
soovivad meelepärast uut aastat Sinule!
+Uku Masing+
Eha
5.
Tõnisepäeval, 1970
Armas Uku Masing!
Nüüd lõpuks kirjutama hakates märkan, kui pikk on olnud see lünk, millele Su uueaasta tervitus vihjas. Kui palju kordi olen kavatsenud kirjutada ja ikka on see tegemata jäänud. "Ikka asutus ja asutus, ei iial töö", nagu luuletas Enno. Ta ei aimanud muidugi, et ta sõnu kord võidakse teisiti mõista ja sealt välja lugeda ühiskonnakriitikat.
Asutus, kus ma oma igapäevast leiba teenin, ei tarvitse ennast puudutatud tunda, sest seal on tööd ülearugi. Selles vahest osaliselt seletus ja vabandus minulegi. Kui on nii, et läheb juba enamvähem sujuvalt, tuleb mõni uus luud ja pühib jälle kõik segamini. Nii nagu see sündis mineval sügisel ja sealt peale kestab. Peale selle olen võidelnud "Lohe hammastega" [27]. Aga sellest on veel vara rääkida, enne tulevad ära oodata "Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes" [28], mis nüüd lõpuks on trükki läinud. Nii et järjekordne kohtupäev läheneb. Eks näe, kas saan selle ka sinnapoole vaatamiseks saata. Sealtpoolt tuleb mõnikord mõni toetav sõna. Siin muutub vastuvõtt järjest jahedamaks. Küllap neil on õigus, aga kes seda ise tahaks tunnistada.
Näe nüüd, hakkan kohe rääkima iseendast ega oska tänadagi ei uueaastasoovide ega kõigi sõbralikkude sõnade eest Su kirjas, Eha südantsoojendavate murdesõnadele vaatamata. Ei, muidugi, olge te tuhandeks tänatud! Aitäh Taevaskoja piltide eest - käisin seal kord ekskursiooniga, ei mäleta millal. (Et ego in Arcadia...) [29] Võibolla nägin lihtsalt unes, sest mälestus sellest on kuidagi unenäoline.
Loen veel kord Su Magellani laule ja seesama unenäoline tunne. On midagi, millele lähedale ei pääse ja mida ei mõista, ainult uduselt aiman. Ja mis veel halvem, ei tahagi rohkem. Nii on ilusam. Ikka rohkem esteet kui filosoof või - Jumal hoidku - sotsioloogpsühholoog! Kord ühel koolmeistrite suvekursusel katsusin neile üht Sinu varasemat luuletust "ära seletada". ("Süstik on tuul ja ta jalakapuust ...") Pärast hakkas endalgi häbi. Nagu siis, kui botaanika praktikumil lilleõie räbalateks kiskusin, aga ikkagi targemaks ei saanud. Ainult nii palju, et süües kasvab isu ja tahaks veelgi rohkem. Senikaua viidan aega Vetla juttudega [30], mis on nagu labürindis või peeglisaalis ringi eksimine, aga sellises labürindis, kust ei tahagi välja pääseda.
Aga ma vist satun oma kirjaga samasugusesse labürinti, kust enam välja ei pääse. Parem kohe oleviku ja tegelikkuse juure tagasi tulla. On tõnisepäev ja väljas paugub pakane. See on mulle kuidagi raske aeg, sest ma ei talu külma. Lapsepõlves hakkasin tõnisepäeval kevadet ootama. Seisin isegi akna all ja vaatasin, kas kevad juba tuleb. See oli muidugi lapsik mõte ja pealegi vaatasin vale suunas, päikseloode poole. Kevadet ootan nüüdki. Kuigi õnneks olen seni pääsenud rasketest haigustest, on väikseid hädasid iga aastaga järjest rohkem. Ja need annavad ennast alati rohkem tunda talvisel aastaajal. Seda juba ette selgituseks, kui edaspidi jälle mõnikord kirjavahetusse pikem vaheaeg kipub tekkima. Vahest sellekski, et seegi kiri ei kujunenud selliseks, nagu mõnikord olin kavatsenud. Mõtted tulevad ja haihtuvad, ja paberile panemiseks jääb ainult sidemeta ja sõlmeta sõnu. Kui nüüd need mõtted ise paremad olidki!
Mis lõpuks öelda jääb, on kõik head soovid uueks aastaks, mis polegi enam väga uus. Aga olgu see siiski õnnistusttoov teile mõlemale!
Tervitustega päikseloode poolt
Karl Ristikivi
6.
[1. VI 1970]
Armas Karl Ristikivi!
Ei uskunud, et neli kuud mööda kirjasaamast. Seisis meeles, et nagu äsja alles ja osseetide register [31] täitis päevade kõik tunnid nõnda, et kadus ajameelgi. Aga nyyd see juba neli nädalat valmis ja kuidagi ma toibunud endasundimisest, kihutamisest rutule. Päris tydinenud olen, sest yhtlasi muutus tähendusetuks kogu mõtlemine ja kõik, mis ma kirjutanud kunagi. Register õgis kõige muu mõtte, kuid ei kasvanud ise mõttekaks. Just nagu Vaarao lahjad lehmad. [32] Aga kyllap see vanadusestki, et ei meeldi kunagi tehtust enam midagi. Kymne aasta eest - kui enda arust veel polnud vana ja mõtlesin umbes nõnda nagu Huxley [33] kirjutas mystikast, elasin nõnda - need Magellani laulud tulid iseendast, tähendasid ysna palju. Praegu tunduvad surnu omad, kes uskus, lootis, kelleks eluilmas enam ei muutu tagasi. Nagu poleks neid kirjutanud mina, vaid keegi narripoolne, kes sihilikult ja rumaluse jonnis ignoreerib "tegelikku elu". Ei salli seda idooli kyll praegugi veel, aga tunnistan, et inimesed muud ei vaja, suudavad kogu elu viibida selles. Ja seepärast pole tarvis neile pakkuda või soovitada midagi muud. Nemad on õnnelikud "tegelikkuses", ehk põnevas täi(s)verelises elus. Mina polnud ega ole. Kuid kymne aasta eest tundus, et mul on kants, kuhu alati võimalik minna. Ei ole nyyd enam, ei ole paika maailmas ega väljaspool maailma. Kui inimene elaks paar sajandit, ehk siis säärased ringid korduksid? Näib, et aega liiga vähe kolm korda iseenda ymber käia ringi. Loeb kaasa ehk seegi olm, et luuletaja kuistahes ytleb "tõtt iseendast", prosaist ytleb seda dramatis personae [34] kaudu, kes hakkavad elama enestele oma elugi. Ja "tõde iseendast" kaotab tähenduse rutemini. "Systik on tuul" [35] pidi tähendama, et osa inimest on tehtud siis, kui tähed veel polnud tööl väljas, pidasid möödunud tööpäeva videvikku soojas toas (aga ei mäleta, kas ykssarve luust sõrmed või kude, või mõlemad!). Teise salmi ytlemiseks teisiti, kas yldse oskan kunagi. See on see kahju, mis ududel, kui selgub, et koelõng on jällegi liiga lühikene, jälle yks armetus. Kanga teine osa valgusealguste võimatusetunne, et inimene nii mannetu. Ja see ainult on kindel, nagu jalakapuust tuulsystik, koelõnga lyhedus ja põhjus selleks, midagi ei tea, ehkki kõik väited sellest just hoopis resoluutsemad inimestel. Kuid seegi siin on seletus post factum, kirjutades ju ainult mingi tähenduslik "nähtav" (mystiku mõttes) ja sõnad enamvähem juhuslikud piirjooned sellesse terviklikku.
Alati on häämeel lugeda Sind. Olgu või lyhikene kiri, oled tajutav. Ka "Õilsad sõbrad" jõudis pärale, aitäh ta eest, ja ehk vist mitte just kohtupäevaks. Kuid iga ytlemine on kuidagi kohus. On nagu "Imede saar" ja "Nõiduseõpilane", et lõpp tulnud liiga järsku või ruttu. Vanasõber kyll täiesti "nähtav", noorsõber pole veel. Esimene "on", teine "tahan, et oleks" poole. Kõrvaltegelaste reaalsus ilmsem tema reaalsusest. Arvan, et pikemus muutnuks ta reaalseks päriselt, ega ju pihutäis teemasid mahu nii lyhidalt yhte inimesse. Vanasõber tundub mulle yksainus teema, mis ammendatud piisavalt. Talle pole lisada enam midagi, ei saa panna sisse muud, rohkem ei mahu sellesse nahka. Noore jaoks liialt. Ei ole vist ka yhtki autobiograafiat, milles noorpõlve kirjeldus usutav ja usaldatav: Paratamatult inimene dateerib tagasi, ei taipa, et praegune "selgus" siis oli ähmane, vaevalt teadvuselävel. Teeb endast olendi, kes kahekymneselt juba see, kes ta oli neljakymneselt, on kuuekymneselt. Ja näidend, kui ta on mystifikatsioon, siis ta on hästi, kui ymberluuletus, siis ka hästi. Igatahes, ässitad inimese otsima. Minu sel kombel, et häbi hakata, häbi jätta otsimata! Seni olen tõrkunud vastu, sest tunnen, et tahaksin otsida nõnda, et ei teaks end otsimas. Mark Twainil on yks tubli jutt, kuidas ta kandideerinud kuberneriks. [36] Yks tark uskus, et ta tõesti kord on teinud seda ja refereeris vastavalt. Peaaegu nõnda, et hakka uskuma: kuidas võid olla nii rumal, et just seda olma ei tea Mark Twaini elust! On ju olnud nii palju tegemist igasuguste apokryyfide [37] ja nende pigraafidega, [38] et vägisi kipud viimaks mõtlema, et nad ehk pole pseudo, vaid kuidagi või osati ehtsad ometi! Liiatigi siis mõned "avantyristid" ise. Psalmanazari [39] kohta kyll ei kahtle, et mõtles välja riigi, rahva, keele, kirja - kõik. On aga, näiteks, yks David Reubeni, kes Clemens VII [40] aegu ItaaliasHispaaniasPortugalis esines juudikuninga vennana Araabiast. On olemas ta autobiograafia, ja teda peeti seiklejaks muslimiks mõnekymne aasta eest. Ei tea, kas praegugi, kuid kahtlen hirmus kangesti. Ypris imelik, - mida kyll tean enam - vist ei ole keegi kirjutanud romaani temast. Ehk igale yle jõu, sest 1510-1530 Vahemere ymber ei mahu korraga kellegi sisse.
Hämaraks läheb Taevaskojal. Mu read aina tihedamaks, et Sinule vaev lugeda. Kuu aega kuiva, nyyd alles sõnajalad tärkavad. Sajab tasakesi. Elektrit pole. Sääsed pinisevad taustaks lindude õhtulaulule. Katsun aegamisi ja vähese eduga kahandada võlga jäänud tegemisi, sest palju muud saanuksin valmis selle kaheksa kuuga, mis kulus osseetide pääle. Vähese eduga, sest nyyd tundub, et ykski tegemine ei tohigi saada valmis lyhema ajaga. Kordan kopti grammatikat, loen heebrea keelt, kavatsen kymneid asju. Muidugi, nagu ikka, igaks lugemisloo valmimiseks midagi puudub. Vahel säärast, mis kindlasti olemas kuskil, sageli kindlasti sellistki, mida pole olnud ega leita kunagi kellegi majast või hauast Mesopotaamias või Egiptuses. Ei jõuta avaldada sedagi, mis leitud juba mitmekymne aasta eest, milleks siis kaevatagi aina edasi!
Ootame mõlemad päeva, mil saame lugeda Sinu "Lohe hammastega". Kuitahes synge syndmustik Sul või osa inimesi, hää on lugeda. Pole lihtne öelda, mida tähendab see lause. Ehk ainult võrdlusega, et Mälku ma lugeda ei saa, kuistahes sunningi end. Milles vahe, ei tea. Uibopuu süeed vahel ju täiesti Mälk, kuid tema on loetav. Ons vahe selles, et mõni arvestab ette "lugejaskonnaga", teine ei kujutle sellist tonti või idooli, kes eksisteerib ainult produtsendi ajus. Pole tal muud maitset või soove pääle nende, mis eetrisse topitult kuulutatud kaasaegseiks, nooruslikeks jne. Veider, et "eeter" säilitamisvahendist on tänapäeval muutunud prygikastiks, kus siplevad kõik päevauudistes moodsaiks deklareeritud tõed. Ykskord asendab televiisor kirjanduse vist. Esmalt "lugejaskond" muutub analfabeetideks, siis unustab enamiku oma keele sõnastikust ... ja usub ehk Ufode sisse, milled (!!) tulevad "aitama" jälle. Ilmtingimata, sest inimene on ju vanemate ja targemate hoolealune. Need muidugi jne. Mis ma ikka! Et ei "pea sammu" (marssiva) ajaga, siis muidugi ei tea, millised vastsed sektid juba vastavalt koguka tasu eest myytavad viimaseid tõe(uu)diseid eetrisse.
Loodame, et Sulle pole sugenenud juba väga palju "Loodus kutsub" [41] eksemplare. Ehk on midagi vaadatavat! Soovime Sulle hääd suve ja rõõmu kirjutada, aega rohkesti ja hääd tervist!
1. juunil 1970
+Uku Masing+
Seepärast, et mu aknaid pidi kevadvihma joad
on soojad,
olen mina.
Ja mitte mulle ei meeldi need, kes julgevad öelda oma täitsuses,
et mägesid pole,
enam mitte ei meeldi need, kes tulevad mägedelt maha,
nägemata yhtki torni,
Issand Jumal, miks nad peaksid meeldima mulle?
Tykktykilt Sina võtad tagasi kõik, mis andsid korra,
nagu laps riisub nukku, kes pole õppinud naerma
ega kõnni.
Kyllap ammu enne surma võtad ära mult usu,
võtad teadmise, et ma võinuksin midagi teha
Sinu meelehääks.
Nende jaoks mind nagunii pole, kes mägesid teada ei soovi või näha,
nende tarbeks ei mõista ma midagi.
Aga Sulle?
Kas Sa jätad mulle teadmise tuua Su kõrgete kulmude ette,
raasu teadmist sellest, et muiste aimasin Sind,
olen uskunud kunagi?
Kui Sina kaotad sellegi jälje, enne kui teed mu tyhjaks,
heidad raudsesse järve nagu pihutäie turvast,
palju Sa teed, kui näitad, kuis kõlbmatuks jäin,
sest ma olnud Sinu pihus,
siiski Sinu pihus.
Sellestki lootust, oh, kyllalt!
5. VI 1960
*
Praegu ärkab koitu mu lipulill
mägedel muistses riigis, mida ei iial jaksa rajada uueks
ladiinojänkide kiusuks ja maiade rõõmu tuhandeks aastaks,
alles õiteta lipulill.
Kuidas nimetab Sind mu orjav rahvas, odontoglossum,
ei mida tea, eluilmaski enam ei saa,
ehkki oskan keelt.
Kuulen vaid,
et Sa jälle mu yksildust pärid, sest palju kurtnud me aastaid koos,
vaadates Atitlani.
Ei ole pahur täna, töss ega tujukas praegu,
sest mu moodi puud õitsevad siin, mu lipulill.
Minu kombel seda maailma muiates ja vaadates tuleva pilvi
lõhnavad kullerkupud,
ehitab enda tulp
sellest, mis temaks ei kasva yhegi yreda teadmiste järgi,
kui need korjatud sygistel.
Aga mina en ole säärane tark, kes sygisel vapper, nagu maailma rahvas, kylmasääskede viisil,
mina tean, et Sinagi õitsema purskud sääl, kus eile Sind polnud,
kirju lipulill cuvnila rajatähistel,
Sololas ja orgudes ookeani poole, kuhu voolavad jõed,
ent ei mitte mu teed.
Ei siis kurda, et ilmaski Popol Vuhi sõnu ei loe
cuvnilas kevade õhtul Bonampaki kaarde
oma Valge Linna hyydmiseks Usamacinta padrikuist,
sest Sina hõljud, kirev lipulill, sadu aastaid veel
kõikide taarnate kohal
ja meie riik synnib taas, kui me rahvas viimseni surnud
kustahes.
Ei mina põlga Su pilksaid vendi, kelle nägu Sa laulsid,
oh, minu lipulill, aga neid on nii väga palju.
Kuuskymmend aastat igal hommikul tulla võiks vastne
ristimärgi ette taas päevale,
ealgi ei meeles pidada jõuaks
neid, keda kysiksin veel, ega neid, kelle vastu ma sulgenud silmad,
teinud turtsakalt pattu.
Sest see, kes lahket sõna ei ytle, peab aru vaenust andma
Jumala riigis, mis tuleb siis,
kui minu rahvas on surnud, ja nõgeste kohal ei õõtsu
sina, mu lipulill.
Meie hästi kyll teame, et see pole see, mis meil rääkida homme,
Petenist lennates läände mu Valgesse Linna
roheliste tiibadega pilvel,
aga sest pole viga, kui me tänane jutt veel paatjas ja poolik,
silmaterades niigi ju peegeldub kõik, mida tyrbeldi aimame
meiegi alles, oh, meiegi alles, mu lipulill.
Siis, kui siin on õitsenud puud, pole mul yhtegi sõpra,
kaaslaseks siis Su kysimus vaid:
kas oled ikka yksinda sina, kelle sammude ees kantakse kord minu nägu
läbi laotuse lehvival Laatsaruse linal?
28/29. V 1960
Seda käokeelt õitsmas teistkorda kyll ei näe,
kuigi linavästriku eest,
kuigi tuleva kevade jalgade pärast
aia haavaraagudest pistsin ta ymber
karjamaal.
Otsima ohakaid pidin, tumedaid kellukaid käänama,
angerpistide keskel teelehti tõstma,
aga leida lubas teisal end see, kelle jaaniööks
lõikasin lõhnama vasksesse vaasi.
Tema pole poolena tige,
ehkki iial ei suuda yhtki kannusekannu nõnda ma kaaluda
nagu himun ja loodan.
Ei mitte seepärast nyyd, et pärna ja enda vahel
kärbsenäpp nooleb,
ei mitte seepärast, et taipasin lund selle tyve samblikul just,
hakates elama yyrikeseks
paljude aastate eest.
Aga liiga palju näen, midagi toime ei adu
pakasepäeviks keset raamatukongi,
kuhu kõik tolmun.
Ei mina suuda, kuid tänane janu
jääb ka läinuna meelest,
sest, kui kuulda ja näha ei jaksa,
siis moonduma metsaks ja lilledeks pean,
siis tõesti saan viisiks, mis kõrvust kustus eile,
naerdes mu nõutuid, nimetuid soove.
24. VI 1960
Leinaliblikas riivas mu suud
leilisel teel.
Ehk ta surema ehmus
angervaksade lõhnas?
Keegi ei too teda, keegi ei kingi mu silmade sisse
unenägudes,
seepärast kustub ta meelest, nagu need meeletult kirjud
tunnid lokkavas paljuses,
mida põud pole näljaga tuhmanud
ega kaanida jõudnud läkatav tolm,
nagu kõik, mida näen ja kiidan,
oodates otsa.
Oh, Jumal, miks on nii mitu painavat rohelist lehil,
nii mitu valget pilve pilkase pärnade taga
sydasuvelgi veel
yhele lummatud pilgule,
mis varsti ei lendle ahnelt, kyllsaamatult
puudelt taevasse,
ädalasse pilvedest,
mida peagi endal ykski tyvi ei tunne
ega kivi!
Kui ta vaarub sääl, kuhu sõnajalad kärbuvad,
kuhu kaob liblikas,
ons ta täiesti tyhi? Kas ta rohelist kannab,
yhtki inimest mäletab?
31. VII 1960
7.
[postkaart]
[daatumita]
Häid jõulupühi ja head uut
aastat 1971
Karl Konstantin
8.
[14. VII 1971]
Armas Karl Ristikivi,
aitäh raamatu eest, et ta oli yks hää lugemine ja igati õpetlik tagantjärgi mõelda yle. Igati, tähendab, et muidugi mõtlen ka, kas nimetu tsitaat on Ristikivi, Unamuno [42], kes võiks olla veel - ja seda teeb vist iga lugeja. Võib koguni unustada muu ja arutella ilmaaegu edasitagasi. Kesse siis ikka tahab tunnistada, et teadmised tal katalaanidest [43] pole palju suuremad nullist! Sel kombel kyll 'tsitaat' kindlasti jääb lugejale meelde, olgu kurb või tundugu kurb. Muidu: imelik ju on, kuidas kataloogitakse piiridega, endastmõistetavalt provanssaalid prantslased, katalaanid kastiillased, ja parata pole midagi. Ainult baske ei liida kellegagi ega samasta, ei vist kuskil. Kuid see mu mulje inimestest kehtib ehk väga kitsal alal ainult. Millest sõltub kyll taoline "seltskondlik tõekspidamine"? Ei usu ma, et kellelegi Picasso tähendaks eriti palju, korrutatakse ainult ta tähtsust. Tihti "Guernica" [44], ehkki see mu meelest yks endareklaamimisringe. Nimi säilib nõnda, kuigi lugu väändub inimeste käes tundmatuseni. Nagu kõik muud, nagu "Andke keisrile, mis keisri päralt" jne. Võib lugeda seletust: kas edaspidi veel tuleb maksta keisrile, või sinule, sest sina ytled end juutide kuningaks - just nõnda olnud kiusamiskysimus. Tendentslik ametlik versioon Guernica kohta, milleks muutub kord see? (Olin hädas jälle, järjekordselt, umbes taoliste lugudega Iisraeli ajaloost. Kas ikka Joosija [45] hävitas Peeteli pyhamu või dateerisid hävitajad oma teo endaõigustamiseks minevikku? Hulk sääraseid lugusid: usaldamine ja kahtlustamine yhtmoodi õigustatud. Kindel viimati vaid, et yhestki syndmusest pole "objektiivset" kirjeldust ega saa olla iial.) Mis aga sellest "egotsentrilisest" arutlemisest ei kuskile! Oled kirjutanud hää raamatu, mis võinuks vaid olla pikem. Mu meelest. Mine tea, kolmejärguline perspektiiv ehk vajab, et esimene oleks kõige lyhem, katalaanid Karl V vastu. Ei oska arvata, kas Sinuga ollakse rahul kolmanda pinna liigtuttava lõhestatuse pärast. Kummal pool suurem: kirjeldaja või kirjeldatu? Arvan, et kirjeldatu pool, kuid kahtlen.
Ega kyllalt saa. Loodan, et Sinu järgmise raamatu aegu olen elus veel, loodan, et selleni ei kulu mitu aastat. Lapsest saati mind kyll kummitavad "Syndmisest saadik meid ähvardab surm ... nii kui yks vari me elu siin on" [46], olen ehk aja suhtes ylearu pessimistlik alati. Kuid jälle, iga aastaga muidugi õigustatumalt. Et kunagi kavatsetust nyyd nagunii juba enam ei jaksa saada valmis millegagi. Kaheksa kuud kulunud Iisraeli ajaloo pääle [47], kulub ehk sama palju veel, sest minu versioon kindlasti on sobimatu teiste osadega selles koguteoses [48]. Liiga pikk tuli ka, kuigi kuus trykipoognat Saulist Sidkijani [] pole palju ning kolmest on kindlasti vähe. Nii tõrkumisi tehtud tööga kulub ylearu [49] palju aega. Muuks ei mahtigi. Mõned artiklikesed - ja kõik. Endiselt pooleli kõik, mis huvitaks rohkem. Enamik jääbki, sest aina uusi sugeneb juurde. Ikka alles käimata Tõosaare mäel, kus kyll pole leida midagi pääle nime, "Tõopoisikene" [50] seisab. "Salmelaulust" [51] oleks kirjutatav yks uutmoodi lugemine, mis muidugi ekslik nagu kõik senised, hoopis uus vähemalt. Ehk teeb keegi enne mind juba. Aga endalegi parem jätta kordamata yle kõik need pooleli asjad. Sest neid on yks väga suur hulk nagu Hesekieli koolnuluid. Mida neist liigutadagi, kui äratada ei jaksa.
Ei tea, kas selles artiklis [52] midagi huvitavat Sulle. Ta mõtteks ju väide, et aarialaste pyyd mõisteist (nagu asjust) kujundada kompleks elemente, mis igavese(ma)d ja surematu(ma)d mõisteist, ei lunasta mitte kui kedagi ega saa olla tõeks. Muide, kui Sul juhtub olema tuttavaid, kel ehk huvi säärase ajakirja vastu, palun, nimeta neile. Toimetaja kurtis, et tellijaid vähe, nende "hääs võitlemises" loeb jälle iga dollar jne. Tellimishind 4 dollarit aastas. Siin neid toetada ei saa (DDRist ainult idamaade piires). Kui CV lakkab [53] olemast, ei jää midagi taolist. Nõnda siis, kui juhtub tuttavaid, kes.
Hulgun Tartu ja Taevaskoja vahel. Mets kasvab kõrgemaks ja paksemaks sääl, sydapäevalgi pole täit valgust. Hää vaadata valguse rändamist tyvesid ja kõrsi pidi. Ypris ruttu mõni pisem asi tõuseb varjust olevaks, kaob jälle tagasi. Olen näinud maja ja langetatud puid, teda ennast vist ei iial läbe valvata. Mullu teda polnud veel. Yle mitme aasta juhtus jälle ette puriliblikas. Vist hakkavad jaaniussidki aegamisi toibuma kemikaalidest, kymne aasta eest oli neid väga palju, vahepääl ei ainsatki. Männid yksilugu murduvad. Kuused tapavad ära kõik teised puud. Ja igasuguseid männivaenlasi kemikaalid näivad olevat tublisti toetanud. Nõnda tuleviku mets sääl kasvab väga syngeks ja yksluiseks. Nagu mu meelest järgmised põlvedki, kuitahes morandomorandinilikult [54] tänavaid või maanteid pidi nad kulgeksidki. Nende koryfeedki, kelle dramatis personae televiisori kaudu abi ootavad kosmosest (Ufo usund on võrdlemisi levinenud, koguni G. Adamski [55] liigub tõlgitult ringi) või õiendavad printsi kaudu vaidlemisi omaenda ämmaga, tõenäoliselt õigustatult ja ilmaaegu. Prisked kõik teenivad hästi, kuid iga neist tahaks olla see Ainus, kelle kõrval ärgu olgu teisi. Seetõttu iga täis kibedust - ja natukene naljakas või palju. Ei tea, kas elu tõesti oleks vähem mõttetu ja synge, kui kehtiks kultuurimonopol?
Eha oli õnnelik, et sai lugeda "Lohe hambaid", mu õde ei taha tuua tagasi "Rõõmulaulu" ning mina kinnitasin oma ypris viletsavõitu "mehesõnaga", et toomatu pärast ta muid ei saa. Ja mul on kahju, et pole mul saata midagi nii rõõmustavat Sinule, Sinu raamatute poolegi.
Kiri tundub endale tõeline ätistunu vaimusynnitis, "much ado about nothing" [56]. Loodan, et Sinu tervis on hää, vaim virge ja tahtmist kirjutada palju veel. Loodan ja soovin! Kui midagi siinset huvitab, palun nimetada, et mu tänamiste võlg ei kasvaks ypris yliväga kole suureks. On ju nagunii!
Ilusat pärnaõite aega ja sooje suvetähti!
14. juulil 1971
+Uku Masing+
9.
[postkaart]
[11. XII 1971]
Rõõmu Jõuludest
ja jõudu uuel aastal!
11. XII 1971
+Uku Masing+
Eha
10.
30. 6. 1972
Armas Uku Masing!
Ammu kavatsetud, aga ikka kirjutamata jäänud kirja asemel saadan selle viletsa vabanduse koos tervitustega suvisest Rootsist, täpsemalt öeldes linnast, kus ma iga päev tööl käin, kuigi mu tööpaik pole kaugeltjärjekordse raamatu, mille ma kergemeelselt olen nimetanud kriminaalromaaniks, kuigi ma tean, et see oma nimele au ei tee.
Kõigi heade soovidega
Karl Konstantin
11.
[9. X 1972]
Armas Karl Ristikivi!
Täna on kolm kuud just tõesti idyllilise kaardi saabumisest. Ei ole muidugi enam lootust, et jõuaks pärale veel Sinu järjekordne raamat [57]. Seep see vist tulemus "kriminaalromaaniks" nimetamisest, muud oletada ei mõista. On ju nõnda, et selle kategooria teosed "leiavad tähelepanu" iga inimese poolt, kes juhtub silmama, liiatigi siis maakeelne. Parata pole midagi, ei muudaks lugu isegi raamatu saatmine teist või kolmandat korda. Aitäh mõtlemise eest.
Suvi oli ilus, kuid kulus väljas laua ääres istumiseks ehk artiklite kirjutamiseks. Tõepoolest pole neid vaja kellelegi, keegi nagunii ei loe, ei needki, kes võiksid või peaksid. Kui panna kokku, mis kõik arvatud kokku esimese maakeelse aabitsa ymber, on ilmne, et keegi pole vaevunud lugema seda, mis enne teda kirjutatud sellest. Nõnda on peaaegu kõigega. Hakkab tunduma, et kogu inimkond elab pimeduses, igal indiviidil rinnal viieteistkymne või kahekümneviie vatiline lamp, kaugele ta ei näe, kaugemale ei taha, peab sobimatuks ja endapiinamiseks kasutada heledamat. Tuleb toime nõndagi ja ypris hästi veel, kui tal kyllalt vali hääl kuulutada oma tähtsust. Need, kes end nimetavad strukturalistideks generatiivse poeetika jne. lingvistideks (mu meelest lokvistid, koguni ventrilokvistid [58] oleks õigem termin) avastavad seda, mida yle 2000 aasta eest dotseerisid stoikud grammatikaks poeetikaks retoorikaks. Ometi nõuavad, et neid peetaks mõtlemise (tont teab, kas ainult mõtlemise) kaasaegseiks ja yletamatuiks koryfeedeks. Võib olla, et mingil alal olukord on rõõmustavam. Ei tea! Ehk ainult vanadus, ehk taat ei taipa enam, kui avangardistlik ja edasiviiv on kõik, mida toodetakse? Tundub vastupidi: inimese vaimne areng on ummikus, edeneb ainult tehnika ja vaim vajub aina imbetsilsemaks ja naiivsemaks. Mine tea, ehk seegi tunne ätistumisest? Yhes artiklis tuli aga arvustada ka USAs elava teadlase tõestamist, et Rigvda [59] riid mõtlesid nagu 'moodne fyysika' ja kasutasid tõdedeainutõdede väljendamiseks kvantloogikat!! Ja see on mu meelest ometi lapsikus, nagu oleks koos ortodoksete moslemitega väita, et Kuraan pole Allahi sõna, pole tema loodudki, vaid on temaga koeksistentne nagu ta troon jne. Kõik kokku midagi palju kohutavamat kui yks 'Untergang des Abendlandes' [60].
Vananemine kahandab 'aega', aina vähem teda tundub milleks tahes. Paar aastat otsa pole kirjutanud midagi tingimisigi luuletuseks nimetatavat. Tundub, et pole aega, vist aga pole võimet uskuda, et elamused tähendavad midagi kellelegi, pole oskust öelda. Yhel augustiööl vihma järel paistis kuu metsas. Kui mõistaksin sõnastada seda ysna haruldast nägemust, kellele sest rõõmu või tuge? Kevadel yks Sõbramees võttis kaasa Krimmi. Magnooliad õitsesid just. Nelikymmend aastat mööda, kui nägin ... lootusetu öelda, kuidas õieleht kuuldavalt langeb maha. Õitses puid, mida ma näinud ainult piltidel. Kui keegi maarahvast ongi luuletanud nähtust sääl, piirdub nimetustega ega lausu midagi juudapuu, tamariski või kirssloorberi (loorbertoomingas oleks kohasem) imelikkusest. Kas ongi võimalik? Katsuma ometi peaks! Kergem muidugi kirjutada selle teadvuse voolu, milles voolavad teoreetiliselt "esteetiliseks" kuulutatud sõnade säilmed.
Puurisin suvel vahelduseks läbi Jan Potocki [61] 'Zaragozast leitud käsikirja', sest poolakate film [62] meeldis mulle, Werfeli armeenlaste romaani ja ysna jubeda 'Der Stern der Ungeborenen' [63] - kogu loetud kirjandus. Ei tea, kas keegi kunagi on kirjutanud (või suudab kirjutada) romaani armeenlaste Avarairi [64] lahingu ajast, kas Konstantinopoli langemisestki on midagi pääle kronistide andmete ymberjutustamise. Loodan ja loodan, et elad igavesti ja kirjutad veel mitu sellist romaani, nagu "Viimne linnus", "Imede saar", "Rõõmulaul", ma ei tea, kas neist hoolitakse kyllalt. Mu meelest maailmas väga vähe kõrvutatavat. See on öeldud tõemeeli ja ilma ovinismita mistahes ulatuses. Meil ju võõraist harilikult peetakse rohkem kui omadest, ei tule järeldada, et pean Sind võõraks.
Soovin Sulle siis väga hääd tervist ja rõõmsat meelt kirjutamiseks ning loodan, et varsti loen Sinu järgmist raamatut. Loodetust paremini kõik mingu Sul?
9. oktoobril 1972
+Uku+
12.
7. 12. 1972
Armas Uku Masing!
Suur aitäh kirja ja kõigi heade sõnade eest, mis soojendasid mu südant hallil sügisel. On imelik, kuidas inimene siiski aegade jooksul muutub. Kunagi oli sügis mu lemmikaastaaeg ja suve ei hinnanud ma hoopiski. Nüüd on aga lugu kujunenud vastupidiseks. Mida rohkem on tehnika õnnistused meid tabanud ja kunstlik valgus suurem kui kunagi enne, seda rohkem ripun taeva valguse küljes ja pime aastaaeg mõjub lausa ängistavalt.
Võibolla on see tingitud vanadusest, see ja järjest kasvav väsimusetunne. Ja ka see, et aeg kuidagi kaob, kiiresti ja paratamatult. Juba ammu kavatsesin Sulle kirjutada. Aga täna, mil ma välja võtsin ühe tagavaraks hoitud puhkusepäeva, et oma vastamata kirjade kuhja vähendada, on juba pool päeva möödunud, enne kui esimese kirja käsile võtan.
Nii on seegi aasta möödunud, ilma et ma oleksin midagi kirjutanud või isegi lugenud. Viimases osas on lugu koguni nii kurb, et pole enam tahtmistki midagi lugeda. Kui mõelda, et kogu mu noorepõlve aega iseloomustab suur nälg - lugemismaterjali järele. Võibolla on siingi tegemist vanadusega ja ajast mahajäämisega, sest enamik sellest, mis nüüd kirjutatakse ja trükitakse, tõesti ei meelita lugema. Parema meelega pöördun selle juure tagasi, mis ammu ilmunud ja isegi loetud. Eks olnud isegi see tuju kirjutada "kriminaalromaan" tingitud igatsusest kadunud nooruse ja selleaegse lektüüri järele. Kahju, et see raamat kohale ei jõudnud. Kuigi teisest küljest on karta, et see Sinule oleks kujunenud ainult pettumuseks.
Igaks juhuks panin nüüd teele ühe teise raamatu, mis küll pole sel aastal kirjutatud, küll aga ilmunud. Sõprade pealekäimisel kogusin oma mõned luuletused, mis osalt ajakirjades ilmunud, osalt lauasahtlis seisnud pealkirja all "Inimese teekond". Voltaire on küll öelnud, et vana luuletaja, vana armuke, vana laulja ja vana hobune pole midagi väärt. Ega ma mingist väärtusest hooligi - olgu see lihtsalt üks inimlik dokument või veel selgemalt öeldud, inimliku nõrkuse tunnus. Sest need visandid on sündinud pika aja jooksul, nii muuseas, kui oli midagi südamel, mida mingil teisel teel ei saanud väljendada. Võiks isegi kõnelda psühhoteraapiast. Luuletused ei saa vahest kellegile nii suureks kiusatuseks kui "kriminaalromaan", nii et see vahest jõuab kohale.
Kui saad selle kirja, on vahest talvine pööripäev möödunud ja me läheme jälle vastu valgemale ajale. Valgemat aega, tervist ja jõudu selle kasutamiseks soovin ka Sulle, ehk traditsioonikohases väljenduses: head uut aastat!
Sinu
Karl Konstantin
13.
[postkaart]
[10. XII 1972]
Meelevabadust Jõuludeks ja õnne uuel aastal Sulle
soovivad
10. XII 1972
Eha
+Uku+
14.
[2. VI 1973]
Armas Karl Konstantin,
aitäh "Inimese teekonna" eest. Tänada võinuksin juba ammu ja pidanuksin, sest Sind on hää lugeda. Ennemuiste suutsin muusikat näha. Mozartit alati, mõnd teistki vahel, visuaalseid luuletusi on alati olnud hulga vähem. Enamik alati pannud mõlgutama mõtteid, poolpooliti arvustama. Sinu luuletused, nagu enamik Su romaane, mulle on sääraselt visuaalsed nagu kunagi oli muusika. Kyllap juba kunagi ammu seda Sulle ytlesin, ei mäleta enam. Ajaloost mu meelest paeluvad ainult need kohad, kus inimene suudab astuda sisse ja elada kaasa, näha ja kuulda. Kuistahes vaevuksin, Läti Hindriku aega end ei saa ning on vist ainult kolm reaalset ust ja hetke meie ajaloos mulle, umbkaudu 1340, 1430 ja 1600. Muid suudavad (puudulikult või rahuldavalt) teha nähtavaks mulle ainult teised inimesed. Mõnd paika ja aega ei keegi. India ei lähe vist iial elusaks, kuitahes "geniaalselt" kirjutataks. Ust pole mul endal ja keegi teine ei suuda olla ukseks mulle. Liiaks lihtne vastus, et see kõik reinkarnatsiooni tulemus, selline seletus ainult segane nimetus nähtele. Ehk on igal ajal ja inimesel eri intensiivsus ja need kuidagi võivad sattuda "harmooniaks", mingil moel sobida nii, et ei tundu võõrad ja võimatud. Saan aru, mida taotas Gudea [65] ja mitte kui midagi ei taipa Sargonist [66] või Hammurapist [67]. Mine tea, kui säärased hoiakud redutseerida sympaatiaiks ja antipaatiaiks, siis nad ehk lähevad nii naljakaks nagu Usama ibn Munkidi [68] arvamused ristisõdurrahva kombeist. Kuid ma ei oska taandada: ei tea, mispärast Sinu kirjutamised on "sympaatsed". Nägemismeele virgutamine on liiaks yldine väljend. Antipaatiad vist oleksid sõnastatavad hõlpsamini, kuid ometi vaevu rahuldavalt.
Viivitasin tänamisega, lootsin, et mul midagi leidub saata Sinule. Venivad kõik asjad ja viimati, midagi huvitavat ei tule nagunii. Ikka yhedsamad asjad ja alati pinnaliselt. Korralikult ytlemiseks pole oskust, aega, pole ruumi. Tundub esmalt, et väga olulist on väga palju, pärastpoole peab ahendama aina. Viimati tulemuseks järjekordne kordamine: ärgu yldistatagu, ärgu usutagu yldsõnu, elusad ja huvitavad on ainult pisiasjad. Ikka ykssama laul: puu päikeseta on vaid ese, läheb elusaks valguses, iga raasukese aja järel uus ja imelik. Ja ikka mulle vastu sihukesed XVIII/XIX si inimesed, kes vaimustusid "täpseist" definitsioonest ja abstraktsioonest, vastu nende nyydsed epigoonidki. Vormelite otsijad, leidjad, väitjad, et inimesele võimatu tunda, taibata, kirjutada teisiti, et ta paratamatult kordab iidseid struktuure. Olgu Jungi või Freudi või kelletahes muu "avastatud" skeemade järgi. Pole mõtet täävitada, et inimene sööb nagu muiste, toit enamvähem endine, kõik seega igavesti ykssama. Oluline mu meelest ainult, kuidas ta sööb, millised ta riitused, millised tabud, mõtted, tunded, liigutused. Tyytama viimaks hakkab, et pean seda endastmõistetavat korrutama inimestele, kes väidavad tõrksalt, et needki nähted on ja peavad olema yhedsamad kogu inimkonnas. Pyyavad "selgitada välja", näiteks, et kahvel ja hiinlase söömispulgad "põhiliselt identsed". Jungi arhetyybid [69] peavad eksisteerima indiaanlasil, kõik peab olema yldinimlikult indogermaanlik.
Istun jälle Taevaskojal. Aasta läinult mitu aastat vanemana oma meelest. Silmitseda viitsin, kõndimine ei rõõmusta eriti. Puid jääb aina vähemaks, männid asenduvad vastupidavamate ja võitlusvõimelistema kuuskedega. Ja nende all ei suuda elada põõsad ega rohi. Nähtavasti ei meeldi, et ma ei näe kuuskede taandumist ega saa tunda, et nemadki pole kõige kangemad. On kaks käosulast võistlemas, peoleogi jõudnud siia. Peoleo on nii uudishimulik, et tuleb vaatama, kui kuuleb oma hääle taolist, otsib säärast algeliste võimetega olendit. Roheline on alles ilus ja vihma olnud kyllalt sõnajalgadelegi. Mõtlen joonistamisest, luuletamisest, kuid pusin ikka alles kopti gnostikute kallal. Ei otsi "ilmutusi" ega mingit abi, tahaksin taibata, kuidas nad said mõelda nõnda. Iial muidugi ei taipa.
Pool aastat möödunud juba Sinu kirja saamisest. Loodan, et oled terve, et töö Sind ei väsita võimetuks. On ju ikkagi häämeel lugeda Sinu raamatuid. Meenub vahel see, vahel teine. Nyyd juba paar nädalat "Imede saar", nagu oleksin ise näinud sellist unenägu. Just see käimine linnast väljas: korraks saab ja enam pole võimalust. Vahel tuleb mõni teine raamat, mõni episood. Mõnikord annab tuletada meelde, kust olen lugenud. Seepärast arvan, et "kriminaalromaangi" polnud pettumus ja loodan, et kirjutad ikka veel. Ei mina yksi.
Eha tervitab ja väga kosutavat suve hää päikesega Sulle soovib
2. juunil 1973
Sinu
+Uku+
15.
(postkaart)
[dets. 1973]
Armas Uku Masing!
Aastavahetus seisab ukse ees ja võlaraamat näitab suuri puudujääke ka vastamata kirjade osas. Jääb üle ainult paluda ajapikendust ja tänada senise meelespidamise eest.
Kõike head uueks aastaks teile mõlemale!
Parimate tervitustega
Jõulukuul 1973
Karl Konstantin
16.
[postkaart]
[12. XII 1973]
Õnnelikke Jõulupühi Sulle ja meelepärast uut aastat
soovivad
Eha
+Uku+
12. XII 1973
17.
Jõulukuul 1974
Armsad Eha ja Uku!
Aeg, mille külge me oma nooruses nii palju ilusaid lootusi riputame, saab vanaduspäevil meie kibedamaks vaenlaseks. See ainult kaob nagu udu. Sellepärast tulengi nüüd üsna häbelikult, et ainult soovida häid jõulupühi ja head uut aastat. Ja märgiks, et on mind tabanud Su manitsus: "Mäleta, ivike aega pea meeles mind, unine vend." Anna andeks, nii see polnud muidugi mõeldud, kui neid sõnu kirjutasid! Aga viibides Su puude ja lillede keskel tundus see mulle, et võib ka nii.
Tänumeeles kõige eest, mis olen teilt saanud nii enne kui pärast,
parimate tervitustega
Karl Konstantin
19.
[8. XII 1975]
Armas Karl Konstantin:
loodan (mõistagi, meie mõlemad), et Sinu elu ikka läheb kuidagi meelepäraselt Sulle, ehkki ei ole Sinult ega Sinu kohta hulk aega kuulnud midagi. Kyllap oleks rõõmustav eriti, kui ikka raamatuid kirjutaksid. Veel mitu! Ja selle nimetamiseks, meeldetuletamiseks kirjutada katsungi. Ajad muidu ju kipuvad kaduma päris tarbetult, vajuvad olekusse, mis yhtmoodi eemal surmast ja elust. Teisi sõnu, soovin, et Sina oskaksid päevi kasutada paremini minust või meist.
Suvel kyll olime Taevaskojal jälle. Kyllap liiga vähe, sest puud aina tõusevad ja tihenevad, mets ymber läheb pimedamaks ja siis ei taipagi enam, et tõepoolest aeg on soe ja valge. Kirjutasin mõned lyhikesed artiklid mõnest muinasjututyybist, lugesin Tagore'i "Gitandali" korrektuuri, [70] mis uuena tuleb kunagi jaanuari lõpul nyyd. Teiste inimeste sundimise pääle tõlkisin paarkymmend manilaste psalmi [71] ja need ikka alles on kirjutamata puhtalt. Tõlkimine pole iial tundunud vajaline või õige tegemine. Läheb aina kahtlasemaks iga mu tehtud ymbersõnastus. Teiste inimeste tehtud tõlgete vastu olen tykimaad leebem. Minetea, ehk ainult seepärast, et ei hakka neid võrdlema originaaliga. Igatahes, eestlane oskab halvasti ise oma keelt ja pyyab tulla toime kõige algelisema sõnavaraga. Sõnad siis peavad tähendama nii paljusid asju muidugi, et nad ei tähenda enam midagi.
Minetea, seegi ehk ainult näib. Mu meelest on ostjaki ja samojedi lood yldiselt kõige hõlpsamini nähtavadkuuldavad kõigist mu loetuist. (Euroopa muinasjuttudest harilikult ainult mõned episoodid.) Ometi on nad keelelt ysna lihtsad, laused lyhikesed ja sõnad enamasti tavalised. Vist siis on nii, et maastmadalast kuidagi tuttavad asjad ei lähe elusaks segaseks kujunenud "põhisõnavara" kaudu ja võõramad asjad lähevad sellegagi. Kuid seegi seletus on jälle puudulik. Nagu kõik enamvähem abstraktsed seletused, mis tingimata tahavad olla absoluutselt õiged.
Elame ysna tervelt, kuigi vanadel tuberkulootikutel igal hommikul puudu õhust tuleb. Ehal see viga on rängem mu omast ja tal ka veenide laienemisega häda. Aga seni need vead on talutavad siiski. Kui ainult nõnda pysiks! Tänavu talv näib tulevat tõeline ja pikk, andvat aega igasuguseiks haigusiks ja pinda. Nõnda kyll on, et just seda põdemist ei tea kartagi, mis leeb tulemas.
Loodame, et Sinu tervis on vastuvõetav Sulle ja soovime võimalikult hääd. Et oleks tahtmist kirjutada raamatuid rõõmuks meilegi! Soovime Sulle ka rõõmsaid Jõulupäevi ja sellist uut aastat, mis tunduks mõneti parem ja kergem mööduvast. Et see, mida näed, kuuled ja tunned oleks meelepärane!
Tartus, 8. detsembril 1975
Eha
+Uku+
20.
Jaanikuu 5. päeval 1976
Armas Uku Masing!
Tuli "Gitandali", mille üle mul oli väga hea meel. Aga ühtlasi koputas see mu südametunnistusele, et peaksin lõpuks ometi sulle kirjutama mõni rida rohkem kui tavaline paarisõnaline tervitus. Õigupoolest olen kavatsenud seda teha juba kogu käesoleva aasta. Kahjuks sattus nii, et just selle aasta algul jäin korraga haigeks ja see oli alati sobivaks ettekäändeks, et kirja edasi lükata. Võtab aega, enne kui inimene arusaamisele jõuab, et on haigusi, mis enam mööda ei lähe, eriti kui juba on kogunenud aastaid, vaid areng pigemini toimub vastupidises suunas. Teiste sõnadega - aeg ei tööta enam meie kasuks, ja sellepärast on kogunisti targem oma tööd ära teha enne kui on hoopis hilja.
Ega ma sellepärast kohe ei taha hakata oma õnnetut saatust kurtma. Kindlasti on neid lugematud hulgad, kelle olukord on palju raskem. Siiani õnneks tulen ise endaga toime ja võin olla oma kodus - seegi on suur asi. Ainult et töölkäimise olen lõpetanud, kuigi mulle aastad veel seda õigust ei anna. Muidugi on sel pealesunnitud laisklemisel oma head ja halvad küljed. Ja halbade külgede hulka kuulub paratamatult see tühimik, mida isegi loodus ei sallivat, ja mida on raske täita, kui pole selleks jõudu. Isegi lugemisvara tuleb piirata, kirjutamisest rääkimata. Sellepärast ma sellegi kirja masinal kirjutan, sest mu värisev käsi veab täiesti lugematuid varesejalgu paberile. Muuseas pole ilukiri kunagi olnud mu tugevaim külg ja mu koolipäevil tegi luuletaja ja koolinõunik Ernst Enno mulle märkuse, et ma kirjutasin sõrm kõver. Olen ennast sellepärast alati nimetanud Enno õpilaseks - kui mu sõrm ka hiljem oli kirjutades niisama kõver.
Sellele vaatamata olen siiski jõudnud nii kaugele, et hiljuti leidsin ka oma nime raamatust [72] nii tähtsate meeste kõrval nagu Kivilombi Ints [73] ja Käo Jaan [74]. Ausalt öelda ei olnud ma sellest seltskonnast eriti meelitatud, vaid oleksin neile eelistanud mõndagi teist nime. Aga ma olen tegeliku elu keerdkäänakuile alati veidi võõraks jäänud, ega suuda neid asju siin maailmas mõista.
Täna, kui ma kirjutan, on siin nelipühi laupäev ja ilm on niisama vilu ja vihmane, nagu ta sageli ka vanasti sel ajal oli. Linn on inimestest pooltühjaks jooksnud, isegi linnud näivad olevat kuhugi mujale lennanud. Võib-olla on see tühjusetunne teravam ka veel seetõttu, et ma täna lõpuks panin posti ühe käsikirja, mille kallal olen vaeva näinud viimased viis aastat ja lõpuks ikka rohkem kahetsenud, et ma sellega üldse alustasin. Ei usu, et ma sellega oleksin rahule jäänud ka siis, kui poleks haigust vahele tulnud. Lugu ise on ühe Eestimaalt pärineva aadlivõsu päevik aastast 1765 ja kannabki nime "Rooma päevik". Alguses tundus see mulle nii paljutõotav, sest see võimaldas kirjutada ükskõik mida. Aga kirjutamisel selgus, et kõige suurem vabadus kaugeltki pole kõige parem eeldus. Nojah, vähemalt ühe kogemuse võrra olen targem.
Pole vist vajagi lisada, et alati ootan ainult mõnd rida. Oled alati olnud usinam kirjutaja kui mina, ja loodan, et oled seda ka edaspidi. Seniks aga soovin kõige paremat tervist ja kõike muud head nii sulle kui ka Ehale.
Heade tervitustega
Karl Konstantin
21.
[9. VIII 1976]
Armas Karl Ristikivi:
Aitäh Sulle selle kurvapoole kirja eest. Viitsin aega vastamisega, et ehk Sulle kõnelda midagi rõõmustavat või lohutavat, kuidastahes nimetada. Aga nagunii tean, kui midagi toimetab, siis ainult see soov kõigest meelest ja väest, et Sinu olemine läheks palju paremini sellest, mida kardad ja peletad end mõtlemast. Inimese ateistlik optimism ei toimeta kuigi palju ega teiste vimm "Looduse" vastu. Imelik kyll on, aga tundub, et kuidagi aitab, kui inimesed omavahel tõemeeli teisele soovivad hääd võimalikult sageli.
Kui "Rooma päevik" kord juba korrektuurina Sinul käes, kyllap siis leiad, et on tulnud parem arvatust. On ju tihti nii, et pika töö pääle inimene ei ole rahul tehtuga ja mõtleb, et mõni vahelmine kuju oli hoopis parem. (Maalimisel on asi hoopis hull: lõpetamisel tundub nõnda, raamistatult, et pidanuks mõnd kohta tegema veel!) Tyhjusetundest vist ei saa lahti teisiti: alusta midatahes muud, kas või luuletamist jälle. - Kerge soovitada, tean kyll, sest ma ise sellesama kuulmisel hakkaksin naerma ja päriksin: kellele neid vaja! Aga Sinuga on see lugu teistmoodi.
See suvi saab mööda imelikult. Taevaskojal pole oldud kokku yle nädala. Sooja aega sai kõigest ehk kolm nädalat. Elektrit sääl pole, puud sirguvad hoopis tihedamaks, kuused võimutsevad, kuivatavad mände ja kaski, kyynlavalgest ei piisa taadi silmile. Ei oska olla tegemata midagi, ei enam hulkudagi. Olgu siis tegemiseks või samblike silmitsemine luubiga. Taevaskoja ei ole õnneks koht, kuhu käivad igasugused ekskursandid kymnete kaupa, aga seente aegu tuleb inimesi kõikjale yleary palju. Rumalamad otsivad koguni pohli. Yle hulga aja nägin tänavu rästikut, aga ei yhtki jaaniussi. Vaevalt mu kõrvad kuulevad sirtse, enamasti kahtlen, et olen kujutlenud.
Kirjutan pisiartikleid mõnedest sõnadest, muinasjuttudest, vahel ka mõnest muistsest inimesest. Suuremaiks pole läbemist ega julgust. Sest: kellele tarvis mu arvamusi või arutlemisi! Päälegi suurmoeks on Dänikeni [75] stiili "ehk aga see tähendab" mineviku lahtimõtestamised - mõttest lahtistamised. Sääl, kus peaks kysima või mõtlema, seda mittetuleb teha, see mittekuulub arutlemisele. Intolerantsed pisibudhistid, UFOistid ning muud taolised popinimesed vajavad ainult oma kraami võimestatuna igal mõeldaval kombel. Kui saan mõne uue kogu muinasjutte, mõne vastse sumeri teksti, siis olen rahul natukene aega. Nende arv maailmas on piiratud, täiesti uusi enam ei sugene juurde kuigi palju. Võimalikud seosed on põnevad, sest keegi neid ei suuda iial harutada selgeks. Katsed igalpool pole erinevad nende ungarlaste omadest, kel häda ja vaev sumerlasi teha esivanemaiks. Sellest sõnast piisab. Ja mu teada keegi pole vaevunud mõtlema sumeri kirjanduse kummaliste võrdluste või võrdlemismaania yle. Semiitide ja indogermaanide sihukese ovinismiga ollakse nii harjunud, et kedagi see ei hämmasta. Ei seegi, et populaarses botaanikas täävitatakse maailma vanimaks raamatuks Rigveda, mille kirjutanud yles aarialased 8000 e.m.a. Justament nõnda!
Ootan "Rooma päevikut", loodan, et minagi saan lugeda. Ootan iga asja, mida teed, mõnd rida samuti. Mis teha: oled väheseid inimesi, kes ei suhtu teise - vähemalt minusse - ettevaatlikult või yleolevalt. Soovime Sinule võimalikult hääd tervist või tõhusaid ravimeid ning loodame, et see tervis Sul ometi liigub ka paremuse poole.
Ilusat ilma ja meelekergust!
9. augustil 1976
+Uku+
22.
6. 12. 1976
Armas Uku Masing!
On juba möödunud tükk aega sellest, kui saabus Sinu julgustav ja lohutav kiri. Ole tänatud selle eest.
Aga vastus on viibinud. Ja seekord on mul peale mu tavalise kirjutamislaiskuse veel see vabandus, et ootasin "Rooma päeviku" ilmumist. Nüüd on see lõpuks väljas ja täna panin ühe eksemplari ka Sinule posti. Loodetavasti jõuab see kunagi pärale. Vaata seda siis andeksandva pilguga - ma olen oma vabandused juba ette ära öelnud.
Aeg aga läheb ja juba läheneb ka see aasta lõpule ning uus on järge ootamas. Sellepärast kasutan juhust, et samal ajal soovida Sulle ja Su abikaasale kõike head uueks aastaks. Mida just - eks see jää Su enda valida, mis antud hetkel on kõige olulisem. Kirjutasid ise, et kuidagi aitab, kui inimesed omavahel soovivad teisele head. Loodan, et see kehtib ka minu soovide puhul.
Ega mul suuremat uudist polegi kirjutada. Olen ikka kodus ja selgub, et see tööta olek ei olegi nii väljakannatamatu. Küllap vahest selletõttu, et olen sellega juba noorest peast harjunud. Siis oli see muidugi hoopis teisel põhjusel peale sunnitud. Aga nii kaua kui uus raamat ilmumata, oli mul päris korralik põhjus oodata ja mitte midagi kirjutada. Nüüd see põhjus kahjuks kõrvaldatud - peab otsima midagi muud. Kas või see, et on nii lootusetult pime aastaaeg. Aga valged jõulud on siin maal üldse erandiks. Ja ega ma teisest küljest ka eriti ei igatse külma talve järele, olen alati olnud külmakartlik ja nüüd veel eriti.
Tervis on praegu enam-vähem stabiliseerunud ja õnneks tulen ikka iseendaga toime. Hirmutab mõnevõrra Underi ja Adsoni saatus, kes enam ei saanud toime oma kodus ja pidid kolima vanadekodusse. Kuigi neil ka seal öeldakse olevat üsna hea - aga siiski ...
Lõpetan sedapuhku jälle valgema aja lootuses ja jään ootama, et leiaksid aega ja võimalust muu kõrval ka mulle paar rida saata.
Kõige paremate soovidega
Karl Konstantin
[Kirjaga koos oli postkaart:]
Kõik head soovid
uueks aastaks
Karl Konstantin
23.
[postkaart]
[10. XII 1976]
Armas Karl Konstantin,
loodame, et Sinu vastne raamat on valmimas ja meiegi kunagi meelehääga loeme seda soovime jõuludeks rõõmsat ja kerget Sinule ja väga hääd tervist tuleval aastal.
Tartus, 10. XII 1976
Eha
+Uku+
24.
[postkaart]
[daatumita]
Armas Karl Konstantin,
"Rooma päevik" on igati meeltjulgustav raamat selle eikuskilt hargneva salapärasusega. Nõnda, et võinuks olla hulga pikem. Aitäh kirjutamise ja saatmise eest.
Mõlemad soovime Sulle rõõmsaid ylestõusmispyhi ja meelepärast tervist, ka mitmeks raamatuks.
+Uku+
25.
18. mail 1977
Armas Uku Masing!
Aitäh sinilillede ja Georg Mülleri [76] eest. Sinililled jäidki tänavu ainult pildil nähtuks. Sest tuli ootamatu tagatalv lumelobjaka ja külma tuulega, ega lasknudki mind minna pikemale jalutuskäigule, kus oleks olnud võimalik näha sinililli päris looduslikus kujus. Siin ei ole neid kahjuks eriti lähedal. Kuigi on looduskaitse all ja puha.
Georg Müllerist sain ka lõpuks veidi konkreetsema, inimlikuma pildi. Oliutub "Rooma päevikusse", siis oleks see muidugi pidanud olema pikem. Juba selleks, et lõppu paremini ette valmistada. Nüüd tuleb see liiga ruttu ja nagu põhjendamata. Aga mind tabasid selle kirjutamise ajal mitu äpardust. Kõigepealt olin sunnitud esimese kirjutamise katkestama ja sellega kaotasin õige töö rütmi, mis on mõnikord väga tähtis. Seda mitme aasta pärast uuesti jätkates ei olnud see enam hoopiski sama lugu. Ja siis tabas mind haigus enne lõpetamist, mis omakorda sundis kiirustama, et saaks lihtsalt kaelast ära. Ei ole ilmsesti õige vanasõna, et kaua tehtud kaunikene.
Praegu on tegelikult üsna vähe jutustada, mil oleks uudise väärtus. Olen ikka veel kodus ja ootan pensioni - selle aeg saabub alles sügisel. Millegi uue kirjutamisega pole ka veel hakkama saanud. On rohkem nii, nagu ütleb Ernst Enno: "Ikka asutus ja asutus, ei iial töö." Keegi sõber tähendas sel puhul, et Enno nähtavasti oli väga halval arvamisel igasugustest asutustest. Aga on ka nähtavasti nii, et on seda raskem kirjutada, mida lähemale jõuame kaasajale. Sest ikka rohkem oleme seotud reaalsusega.
Muidu on praegu kõige ilusam aastaaeg - esimene värske rohelus ja esimesed võililled, mis on nagu "kuldnupud kalli kuue ees". Omal ajal Tartus oli see aeg ka väga ilus, aga seda varjutasid alati eksamimured. Neist ehk on lõpuks ometi vabaks saanud. Aga millal see inimene täiesti rahul on! Kui mitte muud, siis teadmine, et "kiire on kaduma kevade" ja et elu "tähtis päev" enne möödub, kui sellest õieti arugi saab.
Nojah, see pole miski uudis, vaid niisama mõttemõlgutused, mis ikka tulevad, kui inimese1 on palju aega. Parem katsun kirjale punkti panna ja selle veel täna posti viia - kuni ilm on ilus ja päike paistab. Ja sellepärast lõpetangi, soovides teile mõlemale head tervist ja igapidi head õnne.
Parimate tervitustega
Karl Konstantin
Märkused:
1. Kersti - Kersti Merilaas (Sang). Ilmselt tõi August Sang 1968. a Rootsireisilt kaasa Uku Masingule K. Ristikivi 1953. a ilmunud romaani "Hingede öö".
2. Sosein - nõndaolek, olemasolu; Dasein - elu, Hegeli filosoofias ka olemasolu; Dasein - seal olemine, kohal olemine, ka inimene olemine on M. Heideggeri (1889-1976) fundamentaalontoloogilise olemisajaloolise filosoofia põhimõisteid.
3. K. Ristikivi ajaloolistest romaanidest olid 1969. aastaks ilmunud (kõik Lundis): "Põlev lipp" (1961), "Viimne linn" (1962), "Surma ratsanikud" (1963), "Imede saar" (1964), "Mõrsjalinik" (1965), "Rõõmulaul" (1966) ja "Nõiduse õpilane" (1967).
4. K. Ristikivi "Tuli ja raud" (1938).
5. monumentum aere perennius - üle aja kestev monument.
6. Frank, Herbert (1920-86) - ameerika kirjanik, sai tuntuks ulmeromaaniga "The Dune" (Luide) 1965, mille eest pälvis 1965. a maineka Nebula (Science Fiction Writers Award) auhinna ja 1966. a fantaasiakirjanikele antava Hugo auhinna.
7. Lucretius Carus "Asjade loomusest" - U. Masingu tõlge "Rooma kirjanduse antoloogias" (Tln., 1971); Lodovico Ariosto (1474-1533) "Raevunud Orlando", Matteo Boiardo (1441-1494) "Armunud Orlando", Torquato Tasso (1544-1595) "Vabastatud Jeruusalemm", Giovanni Battista Guarini (1538-1612) "Ustav karjane" - katkendid ilmusid U. Masingu (ja H. Rajametsa) tõlkes "Renessansi kirjanduse antoloogias" (Tln., 1984). Louise Labé (1506-1566) sonette ilmus samas väljaandes.
8. Shmuel Josef Agnon (1888-1970) - Iisraeli klassikaline proosakirjanik, Nobeli preemia laureaat (1966). 1948. a tõlkis U. Masing Agnoni jutustuse "Puuraiuja" ja 1967. a. veel 13 Agnoni jutustust, mis poliitilistel põhjustel said ilmuda alles 1993. a. Vt . J. Agnon "Jutustusi" ("Aviv", 1992).
9. 1945-46 leiti Ülem-Egiptusest Nag Hammadist 13 koptikeelset koodeksit, mis sisaldasid 53 varakiriklikku teksti, teiste hulgas ka 3 evangeeliumi - Tooma evangeeliumi, Philippose evangeeliumi ja nn Tõe evangeeliumi. Evangeelium Tooma järgi ja evangeelium Philippose järgi on ilmunud U. Masingu tõlkes kopti keelest 1986. a EELK Usuteaduse Instituudi Toimetistes nr 2.
10. prohvet Hoosea - prohvet, u. 722 e. Kr.; Ain Kalmus "Prohvet" (Vadstena, 1950).
12. Eha Masing - U. Masingu abikaasa.
13. Toomaaktid - algselt süüriakeelne Tooma tegude raamat, kuulub Uue Testamendi apokrüüfide hulka.
14. Arthur Võõbus (1909-1988) - kirikuajaloolane, sürioloog, professor Tartus 1942-44 ja Chicagos 1947-85. Rohkesti töid sürioloogia alalt, 15köiteline eesti rahva ajalugu "Studies in the History of the Estonian People" (Stockholm, 1969-84).
15. albilased - Albi linna järgi nimetatud keskaegne usulahk LõunaPrantsusmaal, lähedane kataritele ja uutele manilastele, hävitati albilaste sõdades 1209-29.
16. Henry Charles Lea (1825-1909) - ameerika ajaloolane, peateos "History of the Inquisition in the Middle Ages" (1888).
17. Lion Feuchtwanger (1884-1958) - juudisaksa kirjanik; Robert Graves (1895-1985) - inglise kirjanik. Mõlemad on saavutanud tunnustuse ajalooliste romaanidega.
18. August Strindbergi (1849-1912) näidend "Unenäomäng" (1902) on autori viimaseid näidendeid, milles ta on loobunud naturalismist ja mida nimetanud oma kõige armsamaks draamaks.
19. entfremden (sks.) - võõrutama, võõraks tegema; vihjatakse ka eksistentsialismis kesksele võõrandumise (Entfremdung) mõistele.
20. Ngrjuna - india budistlik filosoof 1.-2. sajandil, Madhyamika (keskmise tee) koolkonna rajaja Mahayana budismis.
21. Merlin - deemoni ja Wales'i printsessi poeg, legendaarne võlur, esineb kelti folklooris kuningas Arthuri lugudes ja inglise ning maailmakirjanduses kuni 20. saj. kirjanikeni (näit. Tankred Drost (sünd. 1925) "Merlin" jt).
22. Karl Leberecht Immermann (1796-1840) - saksa romantiline luuletaja ja näitekirjanik, saksa realismi eelkäija, värssdraama "Merlin" (1832).
23. Fra Dolcino - frantsiskaani munk, aastast 1300 apostoolikute sekti eesotsas, talupoegade ülestõusu juht, hukati 1307.
24. Bernard Delicieux (1260-1318) - frantsiskaani munk, astus välja inkvisitsiooni vastu, kes võitles albilastega, mõisteti eluaegsesse vangistusse.
25. de omni re scibili, et quibusdam aliis (ld. k.) - kõigest, mis on tunnetatav ja mõnedest muudest asjadest.
26. Cymroddorion Society - Kõmri Selts; kõmrid (Cymric) - Wales'i pärismaalased, keltide üks haru.
27. K. Ristikivi "Lohe hambad" (Lund, 1970).
28. K. Ristikivi "Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes" (Lund, 1970).
29. Et ego in Arcadia ... (ld. k.) - ka mina olin Arkaadias, vihje ka Ristikivi tuntud luuletusele "Minagi olin Arkaadia teel".
30. "Vetla kakskümmend viis juttu". Tln., 1969. Sanskriti keelest Uku Masing (värsside tõlge ja kommentaar) ja Linnart Mäll.
31. osseetide register - koostöös I. Leviniga ilmusid registrid avaari, abhaasi ja osseedi muinasjuttudele (G. A. Dzagurov, Ossetinskije skazki. Moskva, 1973, lk 550-595).
32. Vaarao lahjad lehmad - Moosese raamatust pärinev lugu, milles vangipõlves Joosep seletab ära Vaarao unenäo. Lahjad lehmad, kes söövad ära rammusad lehmad, on nälja-aastad, mis kulutavad viljaaastate saagi.
33. Aldous Huxley (1894-1963) - inglise kirjanik, haritlasromaanide ja antiutoopiate autor. Hilisemais romaanides idamaise müstika mõjusid.
34. dramatis personae (ld. k.) - draamatiliste isiksuste.
35. Systik on tuul - luuletuse "Udu ainult on kindel" algus. Esmakordselt ilmunud 1935. a U. Masingu esikkogus "Neemed vihmade lehte".
36. Mark Twain "Kuidas ma kandideerisin kuberneri kohale" - vt M. Twain "Valitud jutustused". Tln, 1953, lk 22-28.
37. apokrüüfid e apokriivad - Vana Testamendi kanoonilistele 39 raamatule lisanduvad 9 raamatut (leiduvad tavaliselt katoliiklikes piiblites).
38. pseudepigraafid - teosed, mis on ekslikult omistatud tuntud autoritele; Uues Testamendis apokrüüfilised kirjad, mis puuduvad kreekakeelses tõlkes Septuagintas ja Piibli ladina tõlkes Vulgatas.
39. George Psalmanazar (1679?-1763) - tegelik nimi teadmata, sündis ja sai hariduse Prantsusmaal, reisis Euroopas esinedes ristiusku pöördunud jaapanlasena. 1702 eksamineeriti teda Hollandis ja kahtlustele vaatamata läkitati Inglismaale. 1704 publitseeris "An Historical and Geographical Description of Formosa", mõtles välja formosa keele ja õpetas seda Oxfordi üliõpilastele, elu lõpul avaldas memuaarid.
40. Clemens VII (1536-1605) - paavst 1592-1605.
41. "Loodus kutsub". Fotoalbum. Toimetanud E. Varep. Tln., 1969
42. Miguel Unamuno y Jugo (1864-1937) - hispaania filosoof ja kirjanik.
43. katalaanid e kataloonlased - lõunaprantslastele lähedane rahvas Hispaanias. Masing viitab Ristikivi romaanile "Lohe hambad" (1970), kus peategelased on katalaanid. 44. Guernica - asula Hispaanias, mille Francot toetavad Saksa pommituslennukid 26. aprillil 1937 täielikult hävitasid. Seda jäädvustav Picasso maal "Guernica" kuulub Picasso tuntumate tööde hulka.
45. Joosija - Juuda kuningas u 640 eKr; Peetel - koht 19 km kaugusel Jeruusalemmast.
46. "Sündimisest saadik ..." - VIII sajandist pärit koraal "Media vita in morte", eesti keeles "Keset selle elu sees". Vt "Kiriku laulu ja palveraamat" (1991), lk 600.
47. Iisraeli ajalugu sisaldub U. Masingu 4200leheküljelises käsikirjalises "Vana Testamendi käsiraamatus".
48. Moskvas kavas olnud koguteos Iisraeli ajaloost jäi ilmumata. U. Masingu üle saja leheküljeline saksakeelne käsitlus sai valmis ja jäi käsikirja.
49. Saulist Sidkijani -- Saul - Iisraeli esimene kuningas, Sidkija - Juuda viimane kuningas (597-586 eKr).
50. "Tõopoisikene" - U. Masingu käsikirjaline artikkel.
51. "Salmelaulu" kohta pidas U. Masing ettekande Emakeele Seltsi rahvaluulesektsioonis 24. XI 1974.
52. Kirjale oli lisatud separaat: U. Masing "Dharma as Norm". - "Communio Viatorum", 1970, nr 4, lk 109-118, pühendusega "Karl Ristikivile kõige tänu asemel. Uku Masing 14. VII 1971".
53. CV - "Communio Viatorum", Praha Ülikooli usuteaduskonna ajakiri.
54. Morando Morandini - samanimelise saksa rahvaraamatu (röövliromaani) tegelane.
55. George Adamski - organiseeris 1952. a retke Kalifornia kõrbesse kohtumaks kosmosetulnukatega. Avaldas raamatuid ja korraldas ringreise, kus rääkis kohtumisest Veenuselt pärit kosmoselaeva asukatega, mis olevat toimunud sellel retkel.
56. much ado about nothing (ingl. k.) - palju kära ei millestki; vihje ka Shakespeare'i samanimelisele komöödiale.
57. K. Ristikivi "Kahekordne mäng" (Lund, 1972). See ajalooline kriminaalromaan arvati (ilmselt ühe lause pärast) erifondi ja ei tulnud postitsi kohale.
58. lokvistid - kuulutajad; ventrilokvistid - kõhurääkijad.
59. Rigvçda - india kirjanduse vanima mälestise vedade osa. Rigvda on vedadest vanim ja tähtsaim, koosneb 1028 hümnist, mis on pärit I ja II aastatuhande vahetusest, osalt ka teise aastatuhade keskelt.
60. Untergang des Abendlandes - Õhtumaa allakäik, vihje ka Oswald Spengleri (1880-1936) teosele "Untergang des Abendlandes" (1918-22).
61. Jan Potocki (1761-1815) - poola kirjanik ja õpetlane, avaldas 1803-15 prantsuskeelse fantastilis-filosoofilise romaani "Zaragozast leitud käsikiri".
62. Reisöör W. Hasi 1965. a film "Saragossast leitud käsikiri".
63. Franz Werfel (1890-1945) - austria kirjanik, tema armeeniaromaan "Mussa Daghi 40 päeva" käsitleb armeenlaste hävitamist türklaste poolt I maailmasõja ajal. "Der Stern der Ungeborenen" ("Sündimatute täht", 1946) - sümbolirohke tsivilisatsiooni ja progressivastane antiutoopia ilmus juba pärast kirjaniku surma.
64. Avarairi lahing - armeenlaste ja sassaniidide Iraani väe vaheline lahing 26. V 451.
65. Gudea - sumeri valitseja u aastail 2400 eKr.
66. Sargon (u 2350-2300 eKr.) - semiidi dünastia rajaja vanas Mesopotaamias.
67. Hammurapi - Babüloni I dünastia valitseja (1792-1750 eKr).
68. Usama ibn Munkid (Munqith) - araabia kirjanik, ülik, kellele kuulus loss PõhjaSüürias, avaldas autobiograafiliset anri avardanud memuaarid. Surnud 1188.
69. C. G. Jung (1875-1961) nimetas arhetüüpideks kollektiivse alateadvuse fundamentaalseid vorme, mis kerkisid erinevais vormides esile lapsepõlves, fantaasias, pettekujutlusis, müütides, muinasjuttudes jne. Arhetüübid on näiteks sünd, surm, taassünd, laps, jumal, deemon, vana tark mees, maaema jt. Jung ja ta õpilased uurisid arhetüüpide väljendust usundeis, rahvaluules jm.
70. 1976. a ilmus R. Tagore'i "Gitandali" uustrükk (Rabindranath Tagore "Gitandali". - ""Loomingu" Raamatukogu" 1976, nr 3-4). Teos oli U. Masingu tõlkes ilmunud esmakordselt 1936. a.
71. Manilaste laulud on pärit 1930. a Egiptusest leitud koptikeelsete koodeksite hulgast. Mani (216-276) levitas alates 242. aastast oma õpetust Iraanis, KeskAasias, Indias. Ta ise vangistati ja surmati. Manilus oli dualistlik õpetus, rajatud kui maailmausund. Idas levis Hiinani, kus 14. saj. lõpul keelati, läänes püsis 8. sajandini ja levis ka lähedaste õpetustena. U. Masingu tõlgitud manilaste laulud ilmusid EELK Usuteaduste Instituudi Toimetistes nr 2 (Tln, 1986) lk 164-208.
72. "Eesti kirjanduse biograafiline leksikon". Toim. E. Nirk ja E. Sõgel. Tln., 1975.
73. Kivilombi Ints - 1920.-30. aastate följetonisti ja ajaviitekirjaniku Henrik Saare (1893-1944) pseudonüüm.
74. Jaan Kägu - ajakirjaniku ja följetonisti Ernst Jolli (1902-1935) pseudonüüm.
75. Erich von Däniken veitsi hotellipidaja ja muististe huviline (sünd 1935), avaldas teoseid maavälistest tsivilisatsioonidest. "Erinnerungen an die Zukunft" 1968 (Tuleviku mälestused, 1968). Vt E. Däniken "Külalised kosmosest". Horisont, 1970, nr 26.
76. U. Masing "Lisandeid XVII sajandi kirjandusloole: Georg Müller." - Keel ja Kirjandus, 1977, nr 1, lk 27-36.
