Eesti Kirjandusmuuseum 1997. aastal
Krista Aru
Aasta 1997 algas küsimusega, millega lõppes aasta 1996: milline saab olema Kirjandusmuuseumi edasine staatus? Teadusreform ju kestis ja kõikide endiste Eesti Teaduste Akadeemia juurde kuulunud teadusinstituutide olemasolu, saatus ja kuuluvus pidi jätkuvalt kohe-kohe tulema otsustamisele. Olid koosolekud, nõupidamised, tähtajad. Kiire tuli ja läks. Oodati Riigikogus arutusel olevat teadus- ja arendustegevuse korralduse seadust. Kirjandusmuuseumi ebakindlust soodustas omakorda tõsiasi, et viis aastat hästi töötanud teadusliku nõukogu volitused lõppesid 1996. a. detsembris. Uue nõukogu kinnitamine aga venis haridusministrite vahetuse tõttu.
Riigi teadus- ja arendusasutuseks
Kirjandusmuuseumi uus, 15-liikmeline teaduslik nõukogu, kogunes oma esimesele koosolekule 17. aprillil. Nõukogu koosseis (K. Aru, S. Olesk, R. Veidemann, I. Rüütel, Ü. Valk, A. Ainz, M. Hiiemäe, J. Undusk, T. Tannberg, M. Lott, P. Olesk, H. Räim, J. Peegel, R. Hinrikus, M. Sirkel) oli kinnitatud Kirjandusmuuseumi juhtkonna poolt esitatud taotluse alusel. Nõukogu kokkuseadmisel oli arvestatud arhiivide sisulist iseseisvust ja püütud toetada nende töö tulemuslikkust. Iga arhiivi juures alustas 1997. a. algusest tööd kolmeliikmeline nõuandev kolleegium, kes maja nõukogusse esitas oma esindaja. Samuti arvati nõukogusse esindajad Kirjandusmuuseumile sisult lähedastest asutustest ja KM arhiividest endist.
17. aprillil kuulas nõukogu ära ja kinnitas muuseumi direktori ja arhiivide juhatajate aruanded tööst 1996. a., andes oma hinnangu maja mitmekülgsele tegevusele ja ettevõtmistele. Ingrid Rüütel rõhutas edukat publitseerimistööd, kuid juhtis tähelepanu puudustele arhiivide korraldustöös. R. Veidemann oli oma hinnangus ülikiitev: Kirjandusmuuseum on olnud esirinnas rahvuskultuuri säilitamisel ja populariseerimisel ning on väärt vaid kiidu- ja tunnustussõnu. Nõukogu toetas ka teadusliku uurimistöö jätkumist eelmise nõukogu poolt kinnitatud teadusteemade raames.
Koosolek oli ajalooline oma päevakorra kolmanda punkti tõttu: Kirjandusmuuseumi staatus ja saatus. Arutluse all olid kõik võimalused: ühinemine Tartu Ülikooli Raamatukoguga, muutumine Teaduste Akadeemia allüksuseks, oma seadus ja selle alusel avalik-õigusliku juriidilise isiku staatus, riigi teadus- ja arendusasutus haridusministeeriumi haldusalas, riiklik keskmuuseum kultuuriministeeriumi haldusalas. Nõukogu ei otsustanud ühehäälselt ühegi variandi poolt ja volitas Kirjandusmuuseumi direktorit täpsemalt selgitama kõiki võimalusi. Ainuke nõukogu poolt selgelt esitatud nõue oli, et muuseum säilitaks oma senise terviklikkuse, põhiülesanded ja koha eesti kultuuripildis.
Sama küsimuse juurde tuli nõukogu uuesti 6. juunil. Aprillis kaalutud võimalustest oli tõsiselt päevakorda jäänud valik: kas riigi teadus- ja arendusasutusena haridusministeeriumi haldusalas või riikliku keskmuuseumina kultuuriministeeriumi juures. Arhiivide juhatajad eelistasid (küll kõhklustega, aga siiski) viimast varianti. Seda eelkõige üha absurdsemaks muutuva olukorra tõttu, kus muuseumi olemasolu põhjus - suured unikaalsed rahvuskultuurilised kogud - olid juba kolmandat aastat ilma igasugusest finantseerimisest ja vähimastki rahalisest toetusest. Kogud, nende korraldamine ja täiendamine ei mahu kõrgema ettekirjutuse järgi teadustöö raamidesse. Infrastruktuuri rahadest jätkus vaevu maja käigushoidmiseks. Kui teised raamatukogud said igal aastal konkreetse rahasumma raamatute ja ajakirjanduse ostuks ning tellimiseks, polnud KM Arhiivraamatukogule selleks sentigi ette nähtud (v. a. ETF sihtotstarbeline ja ühekordne toetus 1996. a.). Just töötajate endi mure ja hool rahvuskultuuriliste kogude säilimise ja olemasolu pärast sundis vaatama kultuuriministeeriumi poole.
Teaduslik nõukogu ei olnud küsimuses üksmeelel. Ingrid Rüütel pidas eesti folkloristika arengu seisukohalt kõige olulisemaks seda, et Eesti Keele Instituut ja Kirjandusmuuseum kui eesti rahvaluule uurimiskeskused, mis on oma töös teineteisega väga lähedalt seotud, jääksid kindlasti ühte alluvusse: kas Eesti Teaduste Akadeemia või haridusministeeriumi juurde. R. Veidemann, M. Lott, A. Ainz, T. Tannberg, J. Peegel pidasid õigemaks üleminekut kultuuriministeeriumi haldusalasse. Seda eelkõige just kogude olukorda ja KM-i arusaamatult väikest finantseerimist arvestades. Nõukogu volitas muuseumi juhtkonda mõlemat varianti veelkord kaaluma ja lähtuma lõpliku otsuse tegemisel vajadusest säilitada Kirjandusmuuseumi identiteet ja aastakümnete jooksul väljakujunenud spetsiifika.
Nii tuli suvi küll soovide ja ootustega, kuid ikkagi ebakindlalt. Ja Riigikogu poolt kevadel vastu võetud teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus kiirustas omalt poolt tähtajaga takka: sügise saabudes pidi kõik selge ja otsustatud olema.
Läbirääkimised kultuuriministeeriumiga ei viinud konkreetse tulemuseni. Muuseumis külas käinud kultuuriministeeriumi kunstide osakond (eesotsas Reet Mikkeliga) oli seda meelt, et KM peakski olema riigimuuseum, olles siis ühtlasi sisulise töö keskuseks kõigile teistele Eestis asuvatele ja kirjandusega seotud muuseumidele, kuid see üleminek tundus väga problemaatiline, kui mitte öelda, et tol hetkel isegi ilmvõimatu. Peamiseks takistuseks ei miski muu, kui muuseumide pingeline eelarve 1998. aastaks. Kust oleks uustulnukale rahad võetud? Ühine supp oleks läinud vaid veelgi lahjemaks ja ka Kirjandusmuuseumi kogude olukord, mida ju üleminekuga loodeti kergendada ja parandada, poleks suurt tuge saanud.
Nii jäi üleminek kultuuriministeeriumi alla katki, kuid õnneks ei kadunud ühes sellega kultuuriministeeriumi poolehoid ja vägagi tuntav rahaline abi ja toetus. Seda nii muuseumi kirjastustegevusele (Rein Veidemann), raamatukogu komplekteerimisele (Tiiu Valm) kui ka näituste korraldamisele (Ülle Reimets).
Tegelikult ei ole küsimus: kas haridus- või kultuuriministeerium, see peaküsimus. Oluline on, et Kirjandusmuuseum saaks elada ja töötada nii, et sellest oleks kasu meie tänasele ja homsele eesti ühiskonnale. Mitte ükski teine riik ei pea hoolitsema eesti kultuuri säilimise ja arenemise eest. Seda peab tegema Eesti Vabariik ise.
Kirjandusmuuseum on praeguseni eelkõige ise seisnud ja võidelnud selle eest, et ellu jääda ja edasi töötada mitmel tasandil olulise teadus- ja kultuurikeskusena. Käimas on raamatukogude koostööprojekt, kus oleme meiegi osalised, sest arhiivraamatukogu on ju 1909. a. loodud rahvusraamatukoguna ja hoolimata nime kaotusest sisuliselt sellena ka kogu aeg töötanud. Kui on tegemist muuseumidega, lööme jõudumööda kaasa, sest seda nõuab meie nimi ja üks töösuundi. Arhiividega seob meid töö sisuline lähedus, sest valdav osa eesti kultuuriinimeste arhiive on Kirjandusmuuseumis korraldatud ja siia hoidmiseks usaldatud. Ja teadustöö - see on meie eilse, tänase ja homse päeva sisu. Kusjuures rumalus on Kirjandusmuuseumis tehtava teadustöö mahtu hinnata vaid ilmunud publikatsioonide arvu järgi. Selle töö hindamiseks tuleks kokku lugeda siin majas läbiviidud ekskursioonid, fonditutvustused, seminarid, näitused, ettekandekoosolekud, korraldatud allikmaterjalide kogud. Tuleks arvesse võtta siinsete kogude põhjal kirjutatud ja koostatud monograafiad, väitekirjad ja entsüklopeediad.
Areng, kus üks rahva kultuurimäluga tegelev maja täidab ühiskonnas mitut olulist funktsiooni, on täheldatav kogu maailmas. Kõik kirjandusmuuseumid on arenenud riikides liikumas suunas, kus säilitamise ja eksponeerimisega võrdväärselt oluliseks on saanud teaduslik, hariv ja rahvavalgustuslik tegevus.
Informatsioon on jõud ja adekvaatne informatsioon on kahekordne jõud. Sellele oma igapäevaseid kodutöid tehes selgunud tõekspidamisele saime kinnitust selle aasta juunis Sankt-Peterburgis toimunud ICOM-i kirjandusmuuseumide 20. konverentsil. Meie ettekanne, sisuliselt ülevaade Eesti Kirjandusmuuseumi kohast, ülesannetest ja tähtsusest Eesti tänapäeva infoühiskonnas, tekitas rahvusvahelises kuulajaskonnas nii suurt huvi, et Kirjandusmuuseumide Komitee juhatus tegi ettepaneku korraldada 1999. aastal 21. konverents Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumis. Eks ole see au, aga ka suur kohustus, mille teokstegemiseni pikk tee.
Kaugemalt kodu poole vaadates tuli otsus: vastutustundetu on muuseumi kui asutuse staatuse määratlemisega kauem oodata. Arenguks ja edasiminekuks, aga ka igapäevaseks tööks, on kõigepealt vaja selgust ja kindlust.
Kirjandusmuuseumi põhikirja registreeris haridusminister Mait Klaassen 8. augustil (käskkiri nr. 157). Selles on kirjas, et Kirjandusmuuseum on Haridusministeeriumi valitsemisalas asuv riigi teadus- ja arendusasutus, mis täidab ka rahvuskirjanduse keskarhiivi ülesandeid. Teadus- ja arendustegevuse aluseks on vajadus tagada rahvusliku identiteedi olemasoluks ja eesti kultuuri täisväärtuslikuks arenguks oluliste arhiivmaterjalide säilimine ja kättesaadavus teaduse ja ühiskonna huvides. Üks oluline viit sai seega maha pandud. Ja loodame, et õnneliku käega.
Suur maja, tublid inimesed, palju tööd
Vaadates tagasi aasta möödunud päevadele ja kõigele meie majas toimunule, peab ühes rõõmu- ja uhkustundega ka imestama: küll on neil siin majas töötavatel inimestel jaksu, oskusi ja tahtmist. Pole ju nali teha kõike ja teha hästi: korraldada mitmekülgseid ja sageli ka väga spetsiifilisi teadmisi nõudvaid suuri arhiivimaterjale, kirjutada teaduslikku täpsust nõudvaid artikleid, kujundada maitsekaid ja harivaid näitusi, pidada huvitavaid loenguid jne, jne. Maja on töös ja rahvast täis varahommikust hilisõhtuni, seda ka puhkepäevadel ja suvepuhkuse ajal. Ilmselt poleks see nii, kui Kirjandusmuuseum oleks meile kui asjaosalistele vaid ja ainult ametlik töökoht (elamisväärset palka ju keegi töö eest ei saa). See on midagi enamat. Usk ja lootus, et kui mitte täna, siis võib-olla homme on seda kõike kellelegi väga vaja. Püsimajäämiseks ja kasvamiseks. Seda usku on oma kindlal moel toitnud kõik need koolid ja klassid, kes sel aastal on meie näitusi ja konverentse külastanud või lihtsalt majas ekskursioonil käinud. Aga ka kõik need, kes oma heast tahtest ja rahakotist on muuseumi abistanud ja usaldanud ( Arvo Mägi ja Hannes Vallak Rootsist, Joachim Kirchhoff ja Hansjörg Döpp Saksamaalt jt.).
Mööduva aasta paljude ürituste ja ettevõtmiste hulgast on peaaegu võimatu midagi eraldi esile tõsta. Muu ilusa ja huvitava kõrval jäävad siia aastasse aga ka koolinoortele mõeldud Gümnasisti esseepreemia asutamine eesti keele ja rahvuskultuuri päeval (Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäeval), O. W. Masingu ja J. H. Rosenplänteri mahuka ja sisuka kirjavahetuse publitseerimise lõpulejõudmine, Siberis ja Kaukaasias elavate eestlaste probleemide laiem teadvustamine näituse ja konverentsi raames, vabariigi presidendi Lennart Meri külaskäik Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetuse ilmumise puhul. Ja muidugi ka Kirjandusmuuseumi vanima osa, 1894. aastal Nicolai von Grote pere linnaelamuna ehitatud maja, välisfassaadi restaureerimine.
Kui mõelda probleemidele, siis neid oli õieti üks, aga see oli pidev: rahanappus. Tööjõu arvelt enam rohkem kokku hoida ei anna. Arhiivraamatukogus on lisaks Mihkel Voldile, raamatukogu juhatajale, tööl vaid seitse raamatukoguhoidjat, kes teevad kõike: komplekteerivad, korraldavad, inventeerivad, laenutavad, konsulteerivad. Bibliograafiaosakonda juhatab Merike Kiipus ja kahekümnendate aastate lõpu ning Saksa okupatsiooni aegset Postimeest bibliografeerivad viis kogemustega bibliograafi (neist kaks vaid poole koormusega). Rahvaluule arhiivi kuuest teadurist (lisaks juhataja Anu Korb ja vanemteadur Mall Hiiemäe) on ilmselgelt vähe, et täita kõiki arhiivi tööülesandeid. Sedasama võib öelda ka kultuuriloolise arhiivi (juhataja 1997. a. algusest Piret Noorhani) kohta: tööd jätkuks praeguse seitsme asemel vähemalt neljateistkümnele teadurile. Ainuke, mida ei jagu, on palk. Isegi neile, kes veel ametis ja alles, jagub seda vaid näpuotsaga. Kuidagi oleme suutnud töös hoida ka fotograafi, restauraatori, köitja ja helitehniku, kuigi ainult helistuudio puhul saab rääkida nõutavast tasemest ja võimalustest. Restaureerimis- ja köitmislaboril on praegu puudus isegi kõige hädapärasemast, kuid peavarahoidja Kalli Kukk on kindel: kunagi jõume ka laboriga kaasaegsele tasemele. See on ainuõige usk, sest restaureerimist vajavad ju mitte ainult paljude raamatute ja käsikirjade hävimisohus ainueksemplarid, vaid ka hulk uut, alles fondidesse paigutamist ootavat materjali. Vajadust restaureerimise ja köitmise järele ei kaota ka allikmaterjalide viimine elektroonilistele kandjatele. See teeb küll Kirjandusmuuseumi rikkalikud arhiivid kasutajatele mugavamaks, on oluline ja hädavajalik, sest kaitseb allikat kulumise eest, kuid kahjuks ei paranda hävimisohus allikat ennast.
Lugejate-uurijate jaoks peaks arhiivide kasutamine muutuma hõlpsamaks juba lähiajal. Arhiivraamatukogu on lülitunud kõiki Eesti suuremaid raamatukogusid ühendavasse INNOPAC-süsteemi. Kultuuriloolise arhiivi ja rahvaluule arhiivi andmebaasid on jõudmas kasutamisjärku.
Kokkuhoid on meie igapäevase elu üks tunnussõnu. Eriti hästi tunnevad selle sisu ja tegelikku tähendust pearaamatupidaja Inge Liiv, raamatupidaja Mare Mölder ja sekretär-asjaajaja Elo Maandi.
Teine tunnussõna on üksmeel. Kolmapäevahommikuti saavad ühiselt läbi arutatud kõik suure maja ettevõtmised, külalised, probleemid. Teadusdirektori ametikoha jagamine kaheks (kirjandusloo poolel Sirje Olesk ja rahvaluule poolel Kadri Tamm) on end igati õigustanud, sest kõikides otsustes leitakse ühisosa ja majale vajalik tervik.
Ja kolmas Kirjandusmuuseumi 1997. aastal hoidnud ja iseloomustav sõna on - usk. Usk, et neid korrastatud arhiive, kirjutatud artikleid ja raamatuid, korraldatud näitusi, konverentse ja nõupidamisi on vaja.
Konverentsid ja ettekandekoosolekud Kirjandusmuuseumis
6. märts: Ühenduse Eesti elulood aastakoosolek. (esinesid R. Hinrikus, M. Laar, M. Karusoo, J. P. Roos ja E. Haavio-Mannila Helsingi Ülikoolist).
14. märts: Eesti keele ja rahvuskultuuri päeva ettekandekoosolek (esinesid A. Kaalep, E. Lillemets ja P. Noorhani). Eksponeeriti K. J. Petersoni käsikirjalist pärandit. Asutati K. J. Petersoni nimeline Noore gümnasisti esseepreemia.
24. märts: M. Kampmaa päev (organiseerijad K. Metste ja P. Noorhani, esinesid K. Metste, A. Vinkel, J. Vaiksoo, S. Peedu, V. Birk, G. Laanela). Avati näitus.
9. aprill: Seminar Naised kõnelevad koostöös TÜ sotsioloogia osakonnaga (esinesid R. Hinrikus, A. Laas ja R. Mäkinen). Esitleti sama pealkirja kandvat raamatut sarjast Eesti elulood I.
22.-23. aprill: Noorte folkloristide konverents (korraldaja J. Oras, peeti 21 ettekannet).
10. juuni: Eluloopäev Ükskord elas üks mees... (esines A. Tarand). Tehti kokkuvõtteid võistlusest Minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes. Esitleti raamatut Fr. R. Faehlmanni käsikirjad Eesti Kirjandusmuuseumis.
13.-14. juuni: Nüpli kevadkool teemal Kirjanduse kehtestamine: proosa (18 ettekannet). Avati G.Wulff-Õisi muuseumi uus ekspositsioon (organiseerijad M. Laak, P. Noorhani).
17.-18. september: Rahvusvaheline konverents Eesti kultuur võõrsil: asundused (korraldajad A. Korb, A. Tuisk, K. Tamm; 16 ettekannet erinevate teadusharude esindajailt Eestist, Peterburist, Riiast, Omskist). Avati näitus Eesti külad Siberis. Toimus ümarlauavestlus.
25. september: ERA 70. aastapäeva tähistamine Akadeemilise Rahvaluule Seltsi ettekandekoosolekuga. Osalesid ERA endised töötajad. Esitleti akadeemilist rahvalauluväljaannet Vana Kannel VII:1 Kihnu regilaulud.
21.-23. oktoober: Konverents Eesti luule 3. aastatuhande lävel EKM-s ja Kirjanduse Majas (organiseeris KM koos A. Ivaski ja Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooniga; 15 ettekannet).
22.-23. detsember: 41. Kreutzwaldi päevad (esinesid J. Undusk, M. Laar, R. Veidemann, P. Olesk, R. Hinrikus, P. Kruuspere, M.-A. Remmel, V. Pino, K. Salve, A. Vissel, J. Oras, K. Kuutma).
Näitused
Eesti raamat 1936. aastal. Eksponeeritud 450 trükist. Koostas ja avamisel kõneles H. Räim. 21. jaan. - 18. märts.
Eesti Kirjanduse Selts. Koostasid R. Hinrikus ja H. Räim. Avamisel kõnelesid R. Hinrikus, P. Olesk, M. Evert. 29. aug. - 15. sept.
K. J. Petersoni käsikirjaline pärand. Avamisel kõnelesid A. Kaalep, E. Lillemets, P. Noorhani. 14. märts.
Mihkel Kampmaa 130. Koostasid K. Metste ja P. Noorhani. Avamisel kõneles K. Metste. 24. märts - 2. apr.
Salmikud ja laulikud ERA kogudest. Koostas E. Kalmre. Avamisel kõnelesid E. Kalmre ja L. Hainsalu. 4. apr. -15. juuni.
Eesti külad Siberis. Koostasid M.-A. Remmel, A. Tuisk, K. Tamm. Avamisel kõnelesid K. Aru ja M.-A. Remmel.17. sept. - 15. okt.
Ivar Ivask 70. Koostasid S. Olesk ja I. Pelkonen. Avamisel kõnelesid L. Meri, A. Ivask, S. Olesk, A. Kaalep. 21. okt. - 15. nov.
Maailma naised. Korraldas Põhjamaade MN Infobüroo. 18. nov. - 14. dets.
Uusi materjale Kirjandusmuuseumis. 22. dets. 1997 - 10. jaan. 1998.
