Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2003
Paar sammukest XX
EESTI KIRJANDUSMUUSEUM 2003. AASTAL
Krista Aru
46. Kreutzwaldi päevadel, 2002. aasta 19. detsembril algas Kreutzwaldi aasta, mis lõpeb 26. detsembril 2003. aastal, F. R. Kreutzwaldi 200. sünniaastapäeval. Kreutzwaldi aasta väljakuulutamine Kirjandusmuuseumis aasta patrooni akadeemik Juhan Peegli ja kultuuriminister Margus Allikmaa poolt asetas Kirjandusmuuseumi Kreutzwaldi aasta sündmuste keskpunkti. Friedrich Reinhold Kreutzwald, tema aeg, looming ja selle mõju eesti kultuuri arengule läbisid nii või teisiti kõiki meie maja selle aasta ettevõtmisi, alates iganädalastest juhtkonna koosolekutest ja lõpetades selle aasta kirjastamis- ja trükkimisplaanidega.
Kreutzwaldi aasta üks eesmärke oli näidata Kreutzwaldi tööde aegumatust, tuua tema tegevus, selle taust ja saavutatu taas aktiivse arutelu ja uurimise keskmesse. Seda eesmärki silmas pidades tahtsime sel aastal oma maja arusaamised ja tõlgendused Kreutzwaldist ja tema ajast viia Tartust kaugemale, Narvasse ja Haapsalusse, Rakveresse ja Võrusse. See oli mingil määral meie kohustus, sest just Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi fondides on hoiul Kreutzwaldi käsikirjaline pärand, tema kirjavahetus, teoste käsikirjad ja ka Kreutzwaldi käega kirjutatud "Kalevipoeg". Sellest soovist ja vastutusest sündis rändnäituse idee. Rändnäituse koostamine oli meile uus väljakutse, sest viimane rändnäitus tehti Kirjandusmuuseumis nõukogude ajal. Kõigega tuli alustada nullist, sest lisaks atraktiivse ja sisuka näituse kontseptsioonile puudus meil ju ka rändnäituse korraldamise tehniline lahendus.
Täna võime kinnitada, et me täitsime oma eesmärgi. Rändnäitus "Kreutzwaldi sajand. Kalevipoeg" (koostajad Eesti Kultuuriloolise Arhiivi teadurid Marin Laak ja Kristi Metste, kunstnik ja kujundaja Peeter Laurits, trükitehniline teostus firmalt "Seridisain") jõudis Eestimaa erinevatesse paikadesse, leidis kõikjal hea vastuvõtu ja rohkelt huvilisi. Näituse koostajad tõestasid oma suutlikkust esitada suurest hulgast materjalist kontsentraat, mis iseloomustab Kreutzwaldi elu ja loomingut, taustaks 19. sajandi elu Lääne-Euroopas ja Vene tsaaririigi Eesti- ja Liivimaa kubermangus. Rändnäitust saatnud raamat "Kreutzwald. Missioon. Tegelikkus" on rohkem kui tavaline näituse kataloog. See raamat esitab sõnas ja pildis kokkuvõtte kõigest sellest, mida pakkus, võimaldas ja lõi 19. sajand, vastates nõnda kõige paremini küsimusele, mida me sel aastal ikka ja jälle sõnastasime: milles seisneb Kreutzwaldi jääv tähendus ning kuidas me sellest täna aru saame.
Idee anda välja uurimuste kogumik, mis koondaks uuemaid käsitlusi Kreutzwaldist, tema ajast ja kaasaegsetest, realiseerus Kirjandusmuuseumi selle aasta aastaraamatuga "Paar sammukest..." ja tõendab veenvalt, et 19. sajandi kultuuriruumist on veel palju avastada, tõlgendada ja hinnata. August Annisti kolmeosalise uurimuse (""Kalevipoeg" eesti rahvaluules" 1934, ""Kalevipoja" saamislugu" 1936 ja ""Kalevipoeg" kui kunstiteos" 1944) taastrükk tundus esialgu plaanina, mille täitmine on kerge. Seda enam, et toimetajaks nõustus olema Ülo Tedre, mees, kes nimetatud raamatute taastrükki valmistas ette juba nõukogude ajal koos August Annistiga. Töö käigus aga selgus, et probleeme taastrükiga on palju ja erinevaid: kord toimetatud käsikirjad olid kadunud ja suure otsimise tulemusena õnnestus neist leida vaid I köite parandatud ja toimetatud variant ning Ülo Tedre alustas tööd raamatuna ilmunud teksti toimetamisega. See aga tähendas vajadust kontrollida üle kõik viited, kaasajastada väljaannete keelt ning selgitada Annisti poolt kasutatud termineid. Suvel leidsime aga kultuuriloolise arhiivi keldrist teose ""Kalevipoeg" kui kunstiteos" teise ja seni ilmumata osa. Selgus, et Annistil oli kolmas osa kirjutatud kahes jaos, kuid ilmuda jõudis sellest 1944. aastal vaid esimene pool. Tervikteose toimetatud käsikiri (koos lisatud kasutatud kirjanduse nimestikuga, mis Annistil puudus, aga mis nii suure materjali puhul on hädavajalik) saab valmis aasta lõpuks.
UUED VÄLJAKUTSED
Selle aasta teine rõhuasetus oli kindlasti rahvusvahelisel suhtlusel, uute ideede ja koostööpartnerite otsimisel ning Kirjandusmuuseumi koha ja võimaluste teadvustamisel väljaspool Eestit. Suur abi rahvusvahelise suhtluse arendamisel on olnud Eesti Teaduste Akadeemia kaudu toimival teadlaste vahetusel. Teadlasvahetuse raames viibis sel aastal teadustööl Soomes neliteist Kirjandusmuuseumi teadustöötajat. Lisaks Soomele oldi vahetuse kaudu ka Ungaris, Venemaal, Lätis ja Rootsis. Etnomusikoloogia osakonna teadlased osalesid kõik oma valdkonna rahvusvahelistel konverentsidel ning tõid kaasa lisaks uutele kontaktidele ka uusi koostööplaane nii Euroopa Kognitiivse Musikoloogia Ühingu kui ka UNESCO juures tegutseva muusikaühinguga. Rahvaluule arhiivi juhataja Ergo-Hart Västriku neljakuuline CIMO stipendium, mis võimaldas tal teha teadustööd Helsingi Ülikooli juures, viis uuele koostöötasandile ka meie rahvaluule arhiivi ja Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluule arhiivi. 24. ja 25. septembril oli SKS-i rahvaluule arhiiv täies koosseisus külas Kirjandusmuuseumis. Seminaride käigus tutvuti rahvaluule arhiivi korralduse, eesmärkide, tegeliku töö ja eripäraga meil ja Soomes. Leiti nii ühist kui ka erinevat, kusjuures kahe arhiivi vaheline peamine erinevus tuleneb meie asutuse eripärast: Kirjandusmuuseum on teadus- ja arendusasutus. Soomes on rahvaluule arhiivi töö raskuspunkt arhiivitööl, st uue ainese kogumisel, korraldamisel, säilitamisel. Teadustöö on tähtsusjärjestikuliselt teine. Meie rahvaluule arhiivis, nagu ka maja teistes arhiivides, on aga töö kogudega endiselt vaeslapse osas, sest teadustöö tugistruktuuride (meil rakendatava terminoloogia kohaselt) jaoks pole vajalikul tasemel finantseerimist ja seega ka tööjõudu.
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Piret Noorhani pooleteise kuu pikkune töötamine Toronto Eesti Arhiivis Eesti Naisüliõpilaste Seltsi stipendiaadina elavdas ja tugevdas sidemeid Kanada eestlaskonnaga. Lisaks sellele on meil nüüd olemas hea ülevaade Kanada arhiivides säilitatavast eesti kultuuriloolisest materjalist. Kõige olulisem ongi teada, et rahvuskultuuriliselt kõnekas allikmaterjal säilib, ja omada informatsiooni, kus mingi konkreetne materjal asub, kuidas on võimalik seda uurimistööks kasutada.
Folkloristika osakonna teadustöös on olnud viimastel aastatel kesksel kohal püüe kasutada ja mõtestada uute massimeediumide (arvuti ja internet) mõju rahvapärimuse levikule ja vastuvõtule. Oma sellealaseid seisukohti käidi esitlemas teaduskonverentsidel Inglismaal, Rootsis ja Iirimaal. Rahvusvahelise Muuseuminõukogu (ICOM) Kirjandusmuuseumide Komitee (ICLM) aastakonverents teemal "Kirjandusmuuseumi koht maailmakultuuris" toimus Moskvas ja Jasnaja Poljanas, peakorraldajaks ICOM-i Vene Rahvuskomitee. Kirjandusmuuseumi esindasid Sirje Olesk ja Krista Aru. Ettekanded, milles ettekandja esitas rahvuslikust eripärast ja kultuuritraditsioonist lähtuva arusaamise kirjandusmuuseumi rollist muutuvas ja informatsioonist küllastunud maailmas, viisid kokkuvõttes tõdemuseni, et kirjandusmuuseum peab oma tegevuses suutma harmooniliselt ühendada traditsioonilised väärtused kaasaegsete võimalustega. Et ükski kirjandusmuuseum ei tohi jääda ainult vanade, olgugi et väga tähendusrikaste ja oma kultuurile oluliste käsikirjade, raamatute ja esemete hoiukohaks, vaid peab pidevalt olema üks kultuurielu keskpunkte, kirjandussündmuste algataja, korraldaja ja juhtija. Tutvumine Moskvas asuvate kirjanike memoriaalmuuseumidega, külaskäik Spasskoje Lutovinovosse, kus asub I. Turgenevi memoriaalmuuseum, ning viibimine Lev Tolstoi mõisakompleksis Jasnaja Poljanas, veensid selles, et Vene riik hoolitseb hästi oma suurte kirjanike mälestuse jäädvustamise ja nende kirjandusliku pärandi tutvustamise eest. Meie koostöö Vene kirjandusmuuseumidega, mis oli vahepealsete aastatega katkenud, sai konverentsipäevadega uue elu ja juba järgmisel aastal loodame meie maja konverentsil kuulda ettekandeid Venemaa kolleegidelt.
Mitmel korral on küsitud, mida annab Eesti Kirjandusmuuseumile kuulumine selle rahvusvahelise organisatsiooni liikmete hulka. Eriti kui mõelda, et Eesti Kirjandusmuuseum on vaatamata oma nimele eelkõige teadusasutus ja et enamus ICOM-ICLM-i teisi liikmeid on just ühe või teise rahvuse suurkirjaniku memoriaalmuuseumi töötajad. Vastus on lihtne: sellesse organisatsiooni saab kuuluda meie mitmekihiline (teadusasutus, arhiiv, muuseum, raamatukogu) asutus kui tervik. Kõik teised organisatsioonid on meile kitsad, eelistades kuulumiseks ühte või teist külge Kirjandusmuuseumi tegevusest. Kuid rahvusvahelisust vajab ka Kirjandusmuuseum kui terviklik asutus ja just selle suhtlus-, võrdlus- ja tegevustasandi annabki ICOM-ICLM.
TEADUSTÖÖ MITMETASANDILISUS
Kirjandusmuuseumi teadustöö on koondunud viie sihtfinantseeritava teadusteema ümber ning asutuse teadus- ja arenduspoole ühiseesmärke viiakse ellu asutuse tippteadlastest moodustatud Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskuse (keskuse juhiks on akadeemik Arvo Krikmann) raames. Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, mille ümber lisaks Kirjandusmuuseumi teadustöötajatele on koondunud teadlasi ka Tartu Ülikoolist, Eesti Muusikaakadeemiast ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest, on üks humanitaarvaldkonnas nii hädavajalikke sünergilisi üksuseid. Aasta lõpul ilmuv uurimuste kogumik "Võim ja kultuur", mis sisaldab käsitlusi nõukogude ühiskonna seesmisest struktuurist, seda koos hoidnud võimust ja selle peegeldustest, on vaid üks väljund keskuse tegevusest. Tippkeskuseks olemisega kaasnev üldine püüd olla kursis kõige teadusvallas toimuvaga ja eesmärkide teostamiseks saadav riigipoolne finantseering on tõstnud otsustavalt kogu Kirjandusmuuseumi eneseteadvust ja parandanud asutuse tegutsemisvõimalusi.
Teadustöö rakenduslik pool on kasvanud aasta-aastalt ja olnud kooskõlas kultuuriavalikkuse vajaduste ja nõudmistega. Kirjandusmuuseumis täideti kümmet Eesti Teadusfondi granti, kaheksat projekti riiklikust programmist "Eesti keel ja rahvuskultuur", kolme projekti programmist "Lõuna-Eesti keel ja kultuur", kolme projekti haridus- ja teadusministeeriumi "Hõimurahvaste programmist" ning viit projekti kultuuriministeeriumi programmist "Eesti kirjandusklassika". Välisprojektidest on kaalukamad Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Soome Kirjanduse Seltsi Rahvaluule Arhiivi ühisprojekt regilaulude digiteerimiseks ja koostöös Saksamaa ning Islandi teadlastega läbiviidav saagadele keskendunud projekt "Sagas and Societies".
Kirjandusmuuseumi teadusnõukogu kogunes aasta jooksul pea täies koosseisus kahele pikale koosolekule. Varakevadisel koosolekul keskenduti asutuse 2001. aasta tegevusaruandele ning korrigeeriti plaane 2003. aastaks. Oktoobrikuus arutas nõukogu osakondade ja arhiivide poolt võetud ülesandeid ja kohustusi 2004. aastaks. Mõlema nõukogu koosoleku päevakorras olid ka valimised: varakevadel valiti teadustöötajaid ja sügisel Arhiivraamatukogu ning Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajad järgnevaks viieks aastaks. Nagu eelnevatel aastatel, toodi ka sel aastal nõukogu ette küsimused, millele asutuses pole vastust leitud. Kuidas säilitada, korraldada ja avalikkusele avatuna hoida raamatukogu, kultuuriloolist arhiivi ja rahvaluule arhiivi, kui nende olemasolu ja vajalikkust rahvuskultuurile ei arvestata Kirjandusmuuseumi eelarve määramisel? Kas rahvuskultuurile oluliste allikmaterjalide säilimine on ainult Kirjandusmuuseumi töötajate vastutustunde küsimus? Kui 1909. aastal rahvusraamatukoguna asutatud raamatukogu on jätkuvalt vaid projekt, mis saab siis, kui see projekt nüüd aastal 2003 lõpeb? Need ja veel teisedki asutuse jaoks eksistentsiaalsed, kuid kahjuks seni ikka vastuseta küsimused, tulevad meiega kaasa ka järgnevasse aastasse. Ja me esitame neid seni, kuni leiame rahuldavad vastused.
OSAKONNAD KÕRVUTI JA KOOS
Kirjandusmuuseumi 97 ametikohta jagunesid sellelgi aastal viie struktuuriüksuse vahel, kujuures ametlikult täitmata oli aasta jooksul vaid kolm kohta (restauraatori ja etnomusikoloogia osakonna assistentide ametikohad) ning sedagi põhjusel, et eelarve ei lubanud nende täitmist. Kõige suuremad muutused toimusid kultuuriloolise arhiivi koosseisus. Teaduskompetentsi Nõukogu rahuldas Virve Sarapiku taotluse avada uus sihtfinantseeritav teadusteema "Eesti kirjanduse topoloogia ja tekstuur" ja sellest tulenevalt lisandus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juurde kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm. Virve Sarapik, Kadri Tüür ja Timo Maran läbisid ka teadustöötaja ametikoha täitmiseks vajaliku avaliku konkursi ning suutsid esimese aastaga igati edukalt käivitada oma teadusteema. Seega on nüüd Kirjandusmuuseumis kolme folkloristikakeskse teadusteema kõrval ka kaks kirjanduse uurimisele keskenduvat teadusteemat, mis toetavad ja täiendavad teineteist.
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi viis aastat kestnud teadusteema jätkuna avatud uus teema "Eesti kultuurilugu rahvuskirjanduse kujundajana" PhD Sirje Oleski juhtimisel koondas Kreutzwaldi aastaga seonduvalt põhitähelepanu eesti kultuurile 19. sajandil. Eesti kirjanduse arengulugu kirjanike autograafide ja fotode kaudu esitab EKLA teadurite poolt koostatud autograafide album "Käsi kirjutab". Album pakub äratundmisrõõmu kõigile, kes on eesti kirjanduse klassikaks saanud teoseid lugenud ning, mis siin salata, vähendab ka vajadust näidata arhiivi külastavatele ekskursioonidele neile tuttavate kirjanike ja teoste originaalkäsikirju. Kultuuriloolise arhiivi teaduri Rutt Hinrikuse õlul püsib jätkuvalt eesti elulugude kogumine, arhiveerimine ja toimetamine. Koostöös ühendusega "Eesti elulood" on välja kuulutatud järjekordne kogumisvõistlus, mis seekord puudutab elu Eestis saksa okupatsiooni aastatel. Ettevalmistamisel on kogumisvõistluse korraldamine Eestis elavate vene rahvusest kodanike hulgas.
Arhiivi laekuvate materjalide korraldustööd teevad lisaks kahele arhivaarile (Vilve Asmer ja Leili Punga) ka kõik teadustöötajad, sest arhiiv on teadustöö alus ja tugi. Arhiivi avatust ja avalikkust suurendab aastate jooksul koostatud andmebaasi ELLEN viimine veebipõhiseks, mis peaks lõpule jõudma järgmise aasta alguseks.
Eesti Rahvaluule Arhiiv alustas põhimõttelisi vaidlusi ja ettevalmistusi oma arhiivi iseloomustava ja esindava andmebaasi loomiseks. See andmebaas peaks looma võimaluse tutvuda rahvaluule arhiivis leiduva rahvakultuurivaramuga, otsida vastuseid konkreetsetele rahvaluulealastele küsimustele ning korrastama ka ülevaadet arhiivimaterjalide olekust ning laekumistest. Sellest andmebaasist välja kasvavas digitaalses arhiivis peaksid oma koha leidma kõik digitaliseeritud rahvaviisid ja -laulud. Oma koha digitaalses arhiivis leiavad ka Rootsi Rahvamuusika ja Dþässi Uurimiskeskuse vastutulekuna Rootsis digitaliseeritavad 23 suure südamikuga vaharulli, mis on C. Kreegi poolt arhiivi antud 1920. aastatel ning seisnud seni tehniliste võimaluste puudumise tõttu peaaegu puutumatutena. Väga head vastuvõttu Eestis ja väljaspool leidis rahvaluule arhiivi selle aasta suurteos, kolmest CD-plaadist ja eesti- ja ingliskeelsest tekstiraamatust koosnev kogumik "Eesti rahvamuusika antoloogia". Asjatundlikkuse ja armastusega koostatud kogumik mahutab aga vaid väikese osa meie arhiivi keldrites hoiul olevast rahvamuusika varasalvest. Nõudluse ja huvi püsimine rahvamuusika vastu lubab loota, et Janika Orase, Jaan Tamme jt asjatundjate töö tulemusena võime varsti kuulata ka sarja järgmisi plaate.
PhD Aado Lintropile oli see esimene aasta juhtida arhiivi teadusteemat "Folkloori loomine, edastamine, tõlgendamine. Protsess ja institutsioonid". Arhiivi juhatajaks valis teadusnõukogu ühehäälselt veel viieks aastaks Ergo-Hart Västriku.
Hea koostöö rahvaluule arhiivi ja etnomusikoloogia osakonna vahel andis sel aastal "Vana Kandle. Kihnu" II köite ning lubab loota ka järmiste "Vana Kandle" köidete valmimist. Valmis ka osakonna artiklikogumiku "Pärimusmuusika muutuvas maailmas" II köite käsikiri, mis lugejateni jõuab järgmisel aastal. Etnomusikoloogia osakonna niigi väike teadustöötajate hulk on igapäevaselt veelgi väiksem, sest Vaike Sarv elab ja töötab Tallinnas ning rohkete esinemiste tõttu on keegi osakonna inimestest ikka tööalases lähetuses. Samas on etnomusikoloogide teadusalane produktiivsus olnud suurepärane ja PhD Triinu Ojamaa juhitud teadusteema "Muusikaline tekst ja kontekst pärimuskultuuris" täitjateks on alates 2004. aastast ilmselt vaid doktorikraadiga teadustöötajad. Osakonna spetsialistid on juhtide ja nõuandjatena kaasa haaratud mitmetesse üle-eestilistesse rahvakultuuriprojektidesse ja -üritustesse, sest nende ühise veendumuse kohaselt on ühtmoodi oluline ja vajalik olla tippteadlasena kuuldav ja nähtav rahvusvahelisel areenil ning anda endast parim oma teadusvaldkonna arenguks Eestis. Folkloristika osakonda ja teadusteemat "Eesti ja teiste rahvaste folkloor: pärimus, identiteet ja globaliseerumine" juhtis PhD Mare Kõiva. Folkloristika osakond on endiselt asutuse kõige suurem osakond ja osakonna teadustöö on jagunenud kolme töörühma vahel. Lühivormide töörühmas on vanemteadur Asta Õimu juhtimisel valmimas kõnekäändude elektrooniline andmebaas, mis on ühtaegu ka ettevalmistus kõnekäändude akadeemilisele trükiväljaandele. Akadeemiliste väljaannete kõrval on väga populaarsed uurimisrühma poolt koostatud väikesed lühivormide taskuväljaanded vanasõnadest, kõnekäändudest, ütlemistest, piltmõistatustest jms. Need arhiivimaterjalil põhinevad raamatukesed on käe- ja taskupärased igaühele ja konkureerivad edukalt mitmete aforismikogumikega. Arvo Krikmann ja Rein Saukas olid seotud mitmete projektidega, millest olulisematena peab nimetama 2004. a ilmuva väljaande "Eesti mõistatused" III köidet, tööd huumoriteooria ja rahvanaljandite koguga.
Usundi ja rahvajuttude töörühma üks suundi on olnud uurimisvalla algallikate kättesaadavuse parandamine ning selleks on skaneeritud, kontrollitud ja toimetatud usundilooliselt olulisi tekste ning avatud need veebipõhiselt. Kokkuvõttena tähtsamatest uurimistöödest ilmus artiklikogumik "Sator" III ja eraldi märkimist väärib Reet Hiiemäe tõlgitud ja kommenteeritud Leander Petzoldti raamat "Väike deemonite ja vaimolendite leksikon".
Meedia töörühm töötas ajakirjade "Folklore" ja "Mäetagused" 2003. aasta numbritega, valmistas ette uusi netiväljaandeid ning oli peaaegu täies koosseisus haaratud projekti "Radar" (mida rahaliselt toetas Eesti Kultuurkapital). Projekt "Radar", mis baseerub Lääne-Virumaa ajaloolisel ja kaasaegsel pärimusel ja püüab elektroonilisel teel kättesaadavaks ja haaratavaks teha maakonna kultuurilooliselt olulised paigad, isikud ja sündmused, peaks olema vajalik nii õppuritele, õpetajatele kui ka lihtsalt huvilistele.
Arhiivraamatukogule oli aasta teatud mõttes eriline. 2003 oli üle mitmete aegade aasta, mil raamatukogul oli eelarvega määratud raha rahvusteaviku komplekteerimiseks. See tähendas, et raamatukogul oli võimalus otsida poodidest, eraisikutelt, okjonidelt jm seni kogus erinevatel põhjustel puudunud teavikuid ja ostude läbi täiendada oma fonde. Eelkõige tähendas see võimalus lisakoormust komplekteerijatele Kristin Libale ja Helle Maasliebile, ajakirjanduse osas ka Ave Pillile, kuid see lisatöö oli raamatukogule kokkuvõttes ikkagi puhas rõõm. Haridusministri käskkiri 2002. a maist, millega kinnitati Arhiivraamatukogu kohustust koguda ja säilitada rahvustrükist (tegelikult sedasama kohustust, mida raamatukogu on aastakümneid täitnud) tõi aga mitte ainult komplekteerimisraha, vaid ka uue hoo raamatukogu reservfondi läbitöötamisele ja kogude inventariseerimisele. Arhiivraamatukogu on alati teenindanud lugejaid-uurijaid. Samas on see võimalus iga aastaga muutunud üha problemaatilisemaks, sest ajakirjanduse fond laguneb ning kui tegemist on ajalehega, mida on originaalis olemas vaid üks eksemplar terves Eestis, on tõstatatud alati küsimus, mis on olulisem - kas sooritatav uurimistöö või originaali säilitamine. Et sellest pidevalt painavast vastuolust välja tulla, tuleb meil otsustavalt kiirendada digikoopiate valmistamist ajalehtedest ja ka unikaalsetest raamatutest. Piiratud rahaliste ressursside tõttu on see töö seni olnud väga süsteemitu ja edukaks võib lugeda lisaks ELNET Konsortsiumi raames valmivale elektroonilisele kataloogile veel vaid töös olevat ajalehe "Postimees" analüütilist retrospektiivset andmebaasi. Koostöös Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinna Pedagoogikaülikooli Raamatukogu ja Tartu Ülikooliga koostamisel olev rahvusteaviku Punane Raamat (mis esialgu katab rahvusteavikut aastani 1850) peaks aga andma selge seisukoha ja suuna rahvustrükise digiteerimiseks: need teavikud, mis on nimetatud Punases Raamatus, peaksid kõige enne ja täielikult saama digiteeritud, sest neid on vähe ja need on halvasti säilinud, kuid nende tähendus eesti kultuurile on oluline.
Arhiivraamatukogu juhatajana jätkab vastavalt teadusnõukogu üksmeelsele hinnangule ka järgmisel viiel aastal Merike Kiipus.
Nagu ikka, on halduspoolest kõige raskem rääkida. Halduspool tegutseb selle nimel, et asutus saaks normaalselt töötada, et töötajate töötingimused paraneksid, et maja, kus me kõik tegutseme, oleks puhas, korras ja kodune. 1894. a hoone restaureeritud trepikoda annab veel ühe võimaluse näituste korraldamiseks, korrastatud töökohad peaksid tagama paremad töötulemused. Kui asutuse arvutivõrgu ja arhiivide säilitustingimuste parandamisel on peamine finantsallikas olnud Meemo Mäelo ja Margot Elisabeth du Pau sihtotstarbeline pärandus, siis 1894. a hoone restaureerimistööd ja ka suuremate soetuste muretsemine on toimunud riigieelarvelisest rahast.
Pearaamatupidaja Inge Liivi kõrval raamatupidaja ametisse asunud Elo Maandi on oma uue tööga hästi toime tulnud. Seni raamatupidajaks olnud Mare Mölder võttis vastu majavalitseja koha ja sellest on olnud kasu tervele majale. Kummaliselt keeruliseks osutus asutuse sekretär-infojuhi ametikoha täitmine. Selles ametis olid lühikest aega Anneli Suigusaar ja Rita Undrits. Oktoobri viimasest nädalast tuli tööle Ave Terasmaa.
Kui püüda hinnata seda aastat klassikalisel koolipoisi hindeskaalal, siis paneksin hindeks korraliku "nelja". Väga heast tulemusest jäi puudu, sest peaagu kõik plaanitud asjad jäid venima ja lükkusid viimasele minutile, kannatades siis kiirustamise all. Me ei oska vajaliku täpsusega planeerida ja vahel unustame oma plaanid sootuks, eelistades ootamatult süllekukkunud võimalusi. Meie haldusstruktuur on väike ega suuda kõige nõutava ja oodatavaga efektiivselt toime tulla. Veelgi parem tulemus ei ole kinni ainult rahas (mida on muidugi vähe ja eriti nirult on seda jagunud palkadeks), samavõrd on see kinni just meis endis, meie ettevõtmiste sihipärasuses, otstarbekuses ja efektiivsuses.
