Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2001
Paar sammukest XVIII
EESTI KIRJANDUSMUUSEUM AASTAL 2001
Krista Aru
Mis võiks kõige paremini iseloomustada 2001. aastat Kirjandusmuuseumis? Mulle tundub, et need on ettevõtmised ja arengud, mille ümber omavahel kõige rohkem arutati, nõu peeti ja vaieldi, mis kokkuvõttes mõjutasid asutust tervikuna ning mis ühel või teisel moel saavad aluseks meie järgmistele sammudele. Vaieldud ja räägitud teemad olid: arhiivkogude terviklikkus, kultuuripärand elektroonilisel andmekandjal, kaasaegsed tähtpäevad ja tippkeskus. Aga kahjuks pidime ka tõdema, et päevil, mil edasiliikumine mitmes vallas peaks toimuma täie hooga, tegeleme meie ikka sellega, et kuidagi ellu ja püsima jääda, lootes paremate aegade saabumisele.
Oli tegus, aga mitmeti raske aasta, mil teravdatult joonistus välja nii meie polüfunktsionaalse asutuse sobimatus vaid ühe seaduse raamidesse kui ka üha süvenev vastuolu riigi poolt riigiasutusele esitatavate nõudmiste ning nende täitmise reaalsete võimaluste vahel. Senise finantseerimistaseme juures pole parimalgi tahtmisel võimalik täita kõiki seaduste ja määrustega meile sätestatud halduslikke kohustusi või kui, siis ainult tingimusel, et põhitöö jäetakse tegemata. Me peaksime, seadusi järgides, kiires korras tööle võtma töökeskkonnaspetsialisti, siseaudiitori, kaadriinspektori, avalikkussuhete spetsialisti, riigihankespetsialisti, majandus- ja teadusdirektorist rääkimata. Kellelgi pole ju midagi uute töökohtade loomise vastu, kuid kust tuleb spetsialistidele makstav palk, kui asutuse majandamiskulud pole suurenenud alates 1999. aastast? Elektri, vee, kütte jm. eest tuleb ju tasuda, sest muidu lülitatakse need välja.
Päris kurvaks ja nõutuks teeb ka tõsiasi, et vaatamata arvukatele taotlustele, palvetele ja isegi saadud lubadustele pole Kirjandusmuuseumi arhiivide püsimisele ikkagi mingit kindlat riigipoolset rahalist katet. Arhiivid, mis on meie suure maja pidamise tähtsaim mõte ja õigustus, on otsekui armust hoitud. Needsamad arhiivid, mis on osa eesti rahva mälust, ei tahtnud hästi mahtuda isegi Kirjandusmuuseumi kui riigi teadus- ja arendusasutuse põhikirja uude varianti. See, et neid aastasadadevanuseid allikmaterjale kogume, säilitame ja uurijaile kasutatavaks teeme, on otsekui meie eralõbu, mida küll otse ei keelata, aga mida ka millekski ei peeta.
ARHIIVKOGUDE TERVIKLIKKUS
Pea sada aastat tagasi loodi arhiivraamatukogu, mõnevõrra hiljem rahvaluulearhiiv ja kultuurilooline arhiiv selleks, et ühtse süsteemi järgi koguda, hoida ja säilitada võimalikult täielikult rahva kultuurilist eneseteostust iseloomustavaid materjale. Kogude terviklikkus ja täielikkus, aga ka nende kasutamine teaduslikuks uurimistööks oli üks mitut arhiivi ühendava asutuse toimimise lähtealuseid. Seda printsiipi on Kirjandusmuuseumis püütud väga täpselt järgida kõikidel aastatel. Meie lugemissaalid on avatud, laekuvad materjalid võimalikult kiiresti korraldatud ja uurijaile kättesaadavaks tehtud.
2001. aastal asusid Arhiivraamatukogu inimesed tööle kui kullakaevajad: Kirjandusmuuseumi juurdeehituse III korruse hoidlas hakati avama raamatupakke, mis olid vahepealsete ümberkolimiste ja -korralduste käigus aina puutumatult kõrvale tõstetud. Kullaotsijatele iseloomulikud olid hoidla talviselt jäised tingimused ja leiud ise. Hoolikalt seotud pakkidest, mitmete ajalehepaberite vahelt, leiti 18. sajandi alguses Põltsamaal trükitud raamatuid, mis arvati Eestis üldse puuduvat, aga ka Wittenbergis trükitud M. Lutheri teoste 7. köide 1554. aastast ja G. Boccaccio "Dekameroni" trükk aastast 1590, rääkimata lisast neile trükistele, mida seni oli arvel vaid üks eksemplar. Nii täienesid Arhiivraamatukogu fondid lisaks sundeksemplaridele, annetustele ja vähestele oma teenitud raha eest ostetud raamatutele ka suurepäraste leidude teel.
Hoolitsus raamatukogufondi terviklikkuse eest oleks aga poolik, kui me lisaks kogude täiendamisele ei suudaks süstemaatiliselt kanda hoolt nende säilitamise eest. Meil puudub tänaseni küll strateegiline kava, mis kompleksselt haaraks kõike leiduvuse parandamisest kuni restaureerimiseni, kuid 2001. aastal tehti tarvilikud eeltööd. Järjekindel fondiruumide temperatuuri ja niiskuse jälgimine näitas kätte hoidlate säilitustingimuste kitsaskohad. Inventuur andis ülevaate sellest, kui palju on kolme arhiivi peale neid trükiseid, käsikirju ja dokumente, mis vajaksid kiiret restaureerimist ja kui suur osa nendest vajab ennetavat konserveerimist.
Rahvaluule arhiivi fondid täienevad väga kiiresti. Kogumisega ei tegele ju ainult arhiivi töötajad, vaid ka kolleegid etnomusikoloogia ja folkloristika osakonnast. Pidevast rahanappusest hoolimata oli 2001. aasta siiski edukas: õnnestunud ekspeditsioonid Vadja- ja Vepsamaale, Kullamaale, Setumaale, Siberi ja Austraalia eestlaste juurde andsid juurde uut ja huvitavat materjali fotode, heli- ja videosalvestiste ning dokumentidena. Aasta ilusaim üllatus ja täiendus arhiivile oli aga Muhu kirst, mis oli saarel ühe maja pööningul rohkem kui poolsada aastat seisnud ja üleandmist oodanud.
Kultuuriloolisesse arhiivi jõudis viimase kümne aasta jooksul suur hulk väliseesti isikuarhiive ja asutuste materjale. Eesti kultuurilugu sai taas üheks tervikuks, kuid samas kippus materjal veidi tasakaalust välja minema: nõukogudeaegse kultuuri- ja kirjanduselu kohta oli dokumente, pabereid, kirjavahetusi napilt. Et seda puudujääki korvata, alustati Eesti Kultuurkapitali stipendiumi abil kirjanike pildistamist ja intervjueerimist. Töö selles vallas jätkub veel mitmetel aastatel, nii nagu on seni toimunud elulugude kogumisega Rutt Hinrikuse juhtimisel.
KULTUURIPÄRAND ELEKTROONILISEL ANDMEKANDJAL
Rahvaluulekogude digitaliseerimisel ja rahvaluule üha laiemal kättesaamisel elektroonilise meedia vahendusel on eestvedajaks folkloristikaosakond. Elektroonilised ajakirjad on veenvalt tõestanud oma elujõudu ning Folklore on kasvamas tõsiseks eelretsenseeritavaks teadusajakirjaks. Tunnustusväärsed on mitmed projektid sugulasrahvaste (komi, ersamokša, vadja jt.) kultuuriruumi toetamiseks. Samuti on tehtud ettevalmistusi, et tööd saaks alustada eesti rahvakultuuri erinevatele aspektidele keskendunud online portaal. Eesti Rahvaluule Arhiiv ja etnomusikoloogid on tõsiselt ja tulemuslikult jätkanud vanade helisalvestiste digitaliseerimist.
Kultuuriloolises arhiivis digitaliseeriti Johann Köleri kirjad oma kaasaegsetele. Miks just Köler? Kõigepealt seepärast, et osa tema pliiatsiga kollasele õhukesele paberile kirjutatud kirju on hakanud kustuma ja hävima. Teiseks seepärast, et Köleri pärandi olemasolust ka digitaliseeritud kujul oli huvitatud üks kunstniku järeltulijatest, proua Aare Ruth Mörner, kes oli ka kogu projekti finantseerija. Köleri mahukast kirjavahetusest on CD-plaadile kantud ja seeläbi igale arvutikasutajale kättesaadavaks tehtud need kirjad, mis iseloomustavad tema sidet Eestiga ning kohta rahvuslikus liikumises. Nii nimetatud kui ka mitmete teiste kultuuripärandi digitaliseerimisprojektide tegelikku mõju ja tähtsust ei oska me veel hinnata. Me usume siiski, et elektroonilise meedia kaasamine on efektiivseim võimalus laiendada kultuuripärandist huvitujate ja osasaajate ringi, ületada keele- ja riigipiire.
Viimase aasta julm kokkuhoiupoliitika on ka selles vallas mitmed huvitavad arengud peatanud. Lohutagem end aga sellega, et sunnitud seisak kultuuripärandi digitaliseerimise mammutprojektide elluviimisel on võib-olla mõneti isegi kasuks, sest annab aega leida vastused seni vastamata küsimustele (autoriõigus ja -kaitse jm.).
KAASAEGSED TÄHTPÄEVAD
Igal aastal on Kirjandusmuuseumis olnud algatusi ja projekte, mis on tekitanud rohkem tähelepanu. Enamasti on need projektid, mis vajavad koostööd, sotsiaalset tundlikkust ning mille alustamisega ei tohi viivitada.
Mõned aastad tagasi viis vanemteadur Mall Hiiemäe lõpule väljaande "Eesti rahvakalender", mille köidetes on esitatud sisukas ja täpne ülevaade eestlaste rahvakalendri tähtpäevadest, nendega kaasnevatest uskumustest, kommetest jm.
Viimastel aastatel on muutunud ja muutumas ka tähtpäevad ning nende tähistamine. See oli põhjuseks, miks rahvaluule arhiiv alustas kaasaegsete tähtpäevade jäädvustamist. Eda Kalmre pani kokku mahuka küsitluskava koodnimetusega "Eluring", mille vastused peaksid andma üldpildi sellest, kuidas me kodudes ja väljaspool koduseinu oma rõõmsaid ja kurbi sündmusi vastu võtame ja meeles peame. Juba algatatud tööle andis oma toetuse ka Eesti Kultuurkapital.
Tähtpäevade ja nende tähistamisega on seotud teinegi projekt: Tiigrihüppe Sihtasutuse finantseerimisel peaksid need kajastuma ka elektroonilisel andmekandjal.
Möödunu ja tänase, kauge ja lähedase seoste mõistmine ja kasutamine muusikas on tähelepanu all ka etnomusikoloogia osakonna töös.
Just selliste projektide puhul on selgelt tajutav, kui oluline on, et majas töötavad koos mitme põlvkonna esindajad, et on võimalus igal vajalikul hetkel end kontrollida või oma teadmisi täpsustada.
TIPPKESKUS
Kui 2001. aasta hiliskevadel Teaduskompetentsi Nõukogu poolt tippkeskuste konkurss välja kuulutati, ei kõhelnud Kirjandusmuuseumis keegi, et meil on potentsiaali saamaks humanitaarteaduste tippkeskuseks. Kirjandusmuuseumis on koos allikmaterjal, kogemuste ja teadmistega uurijad ning tahtmine eesti rahvuskultuuri uurida ja hoida. Tippkeskuse staatuse saimegi 2001. aasta detsembris.
Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskuse juhiks sai akadeemik Arvo Krikmann. Erinevaid uurimisteemasid asusid juhtima vanemteadurid Sirje Olesk, Mare Kõiva, Ingrid Rüütel ja Arvo Krikmann. Igasse uurimisteemasse kaasati oma eriala juhtivaid teadlasi Tartu Ülikoolist, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest, Muusikaakadeemiast.
Tippkeskuseks saamine tõstab Kirjandusmuuseumi kui teadus- ja arendusasutuse prestiizi, sunnib senisest veelgi täpsemalt hindama ja arvestama oma teadustegevuse prioriteete ning üle vaatama kogu asutuse arengukavasid. Ei oskagi täpselt prognoosida kõiki võimalikke arenguteid, mida toob endaga tippkeskuse kasvamine asutuse sisse (või peale?). Loodan siiski, et jätkub vastutustundlik töö, mis seni on olnud Kirjandusmuuseumi üks tunnussõnu, ning et tippkeskuse staatus aitab kaasa mõnegi probleemi lahendamisele.
NÕUKOGU JA TOETAJAD
Kevadisel istungil kinnitas Kirjandusmuuseumi teadusnõukogu kõikide selle struktuuriüksuste järgmise viie aasta arengukavasid. Olime ise arutanud ja vaielnud prioriteetide, lähemate ja kaugemate ülesannete üle juba alates 2000. aasta sügisest. See oli tõsine töö, sest just arengukava peaks määrama asutuse kui terviku ja iga selle üksuse sihid ja alused.
Novembrikuise nõukogu ees seisis lisaks sihtfinantseeritavate teadusteemade aruannete ja uute taotluste kinnitamisele ka kohustus valida avaliku konkursi korras teadustöötajad etnomusikoloogia ja folkloristika osakonna teadurite ja vanemteadurite ametikohtadele. Tugev teadusüksus on tuntud ja hinnatud ka väljaspool oma maja: folkloristika osakonna kahele teaduri ametikohale konkureeris neli inimest. Teadurite ja vanemteadurite ümbervalimine saab Kirjandusmuuseumis täie hoo sisse 2002. aastal, mil see toimub lisaks etnomusikoloogia ja folkloristika osakondadele ka rahvaluule arhiivis ja kultuuriloolises arhiivis.
Kui midagi oleks nõukogult soovinud, siis tugevamat ja selgemat toetust Arhiivraamatukogu ja teiste arhiivide eluvõimaluste parandamiseks.
Tingimatu ja kõikumatu poolehoiu eest Kirjandusmuuseumile 2001. aastal tahan eraldi tänada Eesti Teaduste Akadeemia presidenti Jüri Engelbrechti, akadeemik Juhan Peeglit, ettevõtjat Erich Rannut, kirjanik Arvo Mägi, riigiarhivaar Priit Pirskot ja riigiarhivaari nõunikku Tõnu Tannbergi, Tartu Observatooriumi teadusdirektorit Tõnu Viiki, Võru Instituudi direktorit Kaido Kama ja Eesti Kultuuriministeeriumi kirjastusnõunikku Mall Kaevatsit.
Meeldiv koostöö oli meil paljude institutsioonide, organisatsioonide ja üksikisikutega ning me loodame, et see jätkub ka järgmistel aastatel.
