Oskar Loorits 1900 - 1961

Oskar Loorits (9. november 1900 – 12. detsember 1961) oli eesti usundiloolane ja folklorist, Eesti teaduste akadeemia liige aastail 1938–1940.

Oskar Loorits sündis 9. novembril 1900 Mulgimaal Suure-Kõpu vallakirjutaja pojana. Koolitee algas Supsi ministeeriumikoolis, jätkus Kõpu kihelkonnakoolis ja 1914–1917 Tartu Aleksandri Gümnaasiumis.

1918–1919 osales O. Loorits Viljandi kooliõpilaste pataljoni koosseisus Vabadussõjas.

1919. aastal lõpetas ta Viljandi gümnaasiumi. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas õppis ta aastatel 1919–1922 keeleteadust ja rahvaluulet ja sai magistrikaraadi 1923.

1920. aastast hakkas ta käima Kuramaal, esialgu prof. Lauri Kettuse abilisena. Juba esimesel ekspeditsioonil õppis ta ära liivi keele ja sai liivlastelt nime Vāldapǟ, mida ta hiljem kasutas kirjandusliku pseudonüümina liivikeelseid luuletusi avaldades.

1923–1927 oli Oskar Loorits ülikooli teaduslik stipendiaat, 1926. aastal kaitses Tartu Ülikoolis Walter Andersoni juhendamisel doktorikraadi hiljem 3-köiteliseks monograafiaks arendatud uurimusega „Liivi rahva usund“ (Tartu, 1926–1928) [[1]. Ta võitles ägedalt liivlaste õiguste eest ja käis Kuramaa liivlaste juures pidevalt kuni 1937. aastani, mil Läti Vabariigi valitsus võttis temalt õiguse Lätimaale siseneda.

Aastail 1927–1937 oli ta ülikoolis rahvaluule eradotsent, 1938–1939 dotsent ja 1939–1941, pärast Walter Andersoni lahkumist Eestist, sai temast eesti ja võrdleva rahvaluule professori kohusetäitja. O.Loorits asutas 1927. aastal Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERS) ja juhtis alates loomisest selle tööd. Ta tõi tagasi Jakob Hurda 162-köitelise vanavarakogu, mida oli alates 1907. aastast hoitud Helsingis Soome Kirjanduse Seltsis, ja hakkas seejärel koondama kõiki varasemaid rahvaluulekogusid.

Ta viis käsikirjalise rahvaluulepärandi korrastamise ja süstematiseerimise väljapaistvale tasemele rahvusvahelises ulatuses. Rööbiti kogude korraldamisega tegeldi O. Looritsa juhtimisel ka folkloorse materjali kogumisega. O. Loorits pööras tähelepanu ka Eesti vähemusrahvuste folkloorile (vene, rootsi, ingeri, mustlaste kogud). Ta aitas kaasa paljude filoloogiaväljaannete, koguteoste ja saripublikatsioonide toimetamisel ning tegi nendele rohkesti kaastööd.

O. Loorits oli tegev folkloristika kõigis harudes: kogumisel, publitseerimisel ja uurimisel. Tema bibliograafia sisaldab 559 nimetust. Eri raamatutena ilmunud folkloristlikke uurimusi ja väljaandeid on neist 25, keeleteaduslikke 5 ja publitsistlikke 6. Paguluses ilmus temalt 11 teost.

O. Loorits on eriti rohkesti uurinud rahvausundit. Sel teemal on tema sulest lisaks doktoriväitekirjale ilmunud lühiülevaade „Eesti rahvausundi maailmavaade“ (1932), „Estnische Volksdichtung und Mythologie“ (1932), kaks köidet etnograafilisi pärimusi „Endis-Eesti elu-olu“ (1939–1941). Rootsis avaldas ta oma pikaajalise uurimistegevuse kokkuvõttena 3-köitelise teose „Grundzüge des estnischen Volksglaubens“ (1949–1960), mida on kõrgelt hinnanud paljude maade eriteadlased. O. Loorits oli ka liivlaste rahvaluule suurim koguja ja uurija Ta on avaldanud teosed „Livische Märchen- und Sagenvarianten“ (Helsinki, 1926), „Volkslieder der Liven“ (Tartu, 1936), „Liivi rahva mälestuseks“ (Tartu, 1938).

Kõrvuti teadusliku tegevusega esines O. Loorits ideoloogina ja publitsistina – artiklikogud „Vastu voolu“ (1933) ja „Oma rada“ (1939). Rahvusküsimuse üle on ta arutlenud Rootsis avaldatud raamatutes „Eestluse elujõud“ (1951) ja „Eesti ajaloo põhiprobleemid“ (1955).

Saksa okupatsiooni ajal saadeti O. Loorits Tartust välja. 1944 emigreerus ta Rootsi, võttes kaasa hulga materjale, mille põhjal sai paguluses erialast uurimistegevust jätkata. 1944–1947 töötas ta Uppsala Ülikooli murde- ja rahvaluulearhiivis arhiiviassistendina, 1947–1961 kuni surmani riikliku stipendiaadina Rahvateaduslikus Arhiivis.

O. Loorits suri 12. detsembril 1961 Uppsalas ja on maetud 25. septembril 2000 Tartu Raadi kalmistule.