See oli 1920. a. juunikuus, kui Tartu ülikool saatis prof. Kettuse ja nende ridade kirjutaja Kuramaa randa otsima liivlasi, kellede saatusest pääle ilmasõja suuri sündmusi ei olnud vähematki teateid ja kellede olemasoluski kaheldi juba Läti kui ka Eesti ajakirjanduses. Sakslaste poolt maatasa tehtud rannikul leiti siis hääbuva hõimu viimsed jäänused majanduslikult äärmises hädas. Kuid sõjapõgeneja vintsutused ja revolutsioonitormid olid loond koduranda tagasituleva rahvakese hinge hoopis uueks. Tarvitses ainult väikest välispidist tõuget ja sisemist õhutust kahe vaatama tulnud suguvelje poolt, -ning nagu iseendast plahvatus põlema juba peaaegu täiesti kustunud rahvustunne, uuesti elavaks sai laial Venemaal poolunund emakeel, mida lapsed polnud kuulnud võõrsil ega mõistnudki enam. Soe sümpaatia ja laialdane abi Eesti seltside, Eesti rahameeste ja liiati Eesti laste poolt mõjutas otsustavalt miniatüürse sugurahva uuestisünni, muidugi ainulaadilise ajaloos: surnukspeetud pooleteisetuhande-päine rahvas ärkab teadlikule rahvuslikule elule ja astub aralt kultuuri tõotet varaaitade poole, asutab oma haridusseltsi, peab oma esimese üldlaulupeo, õpib emakeelt kooles, januneb emakeelsete raamatute järele, pakkudes vastutasuks muule maailmale seda ainsat oma vaimlikku vara, mis tal on - keelt ja vähe folkloori.

Möödunud suvel liivlaste edustaja võttis osa juba ka Soome-Ugri rahvaste hariduskongressist Tallinnas, ja nüüd seisame paari päeva pärast haruldase sündmuse ees: võime enda juures külalisena näha ja vastu võtta väikese rahvakillu väikese laulukoori ja uuendada aastasadadesse suikund verevendlust.

Meie rahvuslikule teadusele on Liivi õige tähtis ja pakub püsivat huvi meie muinasteadlasile, ajaloolasile, iseäranis veel keelemeestele, ka meie muuseum on pidanud tarvilikuks hankida omale liiviainelist vanavara. Niisama on lugu Liivi sõnalise vanavaraga: on tehtud mitu reisi Liivi küladesse, on leitud liivlaste enestegi seas kaastöölisi, - ja nii on lõpuks kujunenud ka liivlasil oma L. F. A. = Liivi Folkloristlik Arkiiv, mis sisaldab endas Liivi sõnalise vanavara, nagu sellised arkiivid on olemas kõigis põhjamais, Saksas, Lätis ning milline kavatsetakse asutada lähemal ajal ka Eestis. Muidugi on Liivi arkiiv teiste kõrval ainult miniatüürne, kuid omajagu püsivat ja rahvusvahelikku väärtust on tal siiski. -Järgnegu üksikud arvud L. F. A. kogudest sõnalise vanavara eriliikide järele:

Materjaali korjajate järele kujuneks ülevaade:

Kui arvata kogu Liivi rahvast tänapäev umb. 1500 hinge peale, siis tuleb iga liivlase kohta üle seitsme numbri sõnalist vanavara. See on kah omaette ilmarekord, sest vaevalt leidub veel rahvast, kellel oma emakeeles oleks suhteliselt sama palju vanavara iga hinge kohta paberile. Tuletagem võrdluseks kas või seda meelde, et Eestis näit. tuleb alles iga nelja hinge kohta vaevalt üks punkt vanavara, siis iga hinge kohta 1/2 punkti Liivi seitsme vastu, - ja ometi peetakse just Eestit maailma suhteliselt rikkaimaks ja suurimaks vanavaraaidaks tänu meie suurtele „aidameestele" J. Hurt'ile ja M. J. Eisenile. Samuti kui allakirjutanu rahvaluule alal, on töötanud Liivi keele alal viie aasta jooksul prof. Kettunen, millise töö tulemusena on nüüd peaaegu trükivalmis väga põhjalik Liivi häälik-ajalugu ja suur sõnaraamat. Varemalt oli kirjutanud Helsingi professor Setälä üle 3000 liivikeelse sõna sedeli. Ja kui lisame lõpuks siia juba mitmekümne aasta eest ilmunud liivikeelse Matteuse evangeeliumi, Sjögren-Wiedemanni Liivi keele grammatika ja sõnastiku, edasi Emakeele Seltsi toimetatud neli Liivi lugemikku ja Karl Stalte ainsa liivikeelse luuletuskogu, siis saamegi mingi üldpildi sellest vähesest saagist, mille on võitnud kultuuri suurim sõjamees - paber - Liivi keele kitsal frondil. Aga kui mõtleme kohe siinjuures, et meil on veel hulk suguhõime, kellelt pole saavutatud siiamaani sedagi, ja et meil rida raskeid võitlusi seisab ees ka veel enestegi kodus sisemisel kultuuri frondil, siis alles tunneme, kui paljule kohustab ja kui palju on veel teha neil, kes armastavad oma kodu ja rahvast ei ainult moe ega karjeeri pärast, vaid vähegi tõsisemalt - südame ja tegudega. O. Loorits.

Allikas: Loorits, Oskar (14.03.1925). Viieaastaselt töölt Liivi rannikul. - Päewaleht, nr. 70, lk. 95.