EESTI RAHVALUULE ARHIIVI LOOMISE MÕTE (1924-1925)

Diana Berg

 

Alates 1924. a sügisest ei räägitud enam üksnes Hurda kogu ületoomisest, vaid plaaniti juba ühtse rahvaluulearhiivi loomist. ERA loomise idee autoriks peetakse O. Looritsat (Kõiva 1990, Tampere 1971: 188). Olli Kõiva on arvanud, et arhiivi loomise mõte tekkis Looritsal juba üliõpilasaastatel (1919-1922) (Kõiva 1990: 8). Loorits ise on kirjutanud, et see mõte võttis tal kuju 1924. a sügisel nõupidamistel K. Krohniga, kui ta oh saadetud TÜ teadusliku stipendiaadina Helsingisse tutvuma soome rahvaluulekogudega (Loorits 1937: 57).

O. Kõiva on aga õigusega nimetanud prof. W. Andersoni tähtsust, kes luges ülikoolis 1920/1921. õppeaastal kursust rahvaluulearhiivide organiseerimisest ja katalogiseerimisest ning kes geograafilis-ajaloolise koolkonna esindajana pooldas rahvuslike folkloori keskarhiivide loomist, et kogu ainestik oleks võrdlevaks uurimiseks kättesaadav (Kõiva 1990: 8). Võib olla kindel, et Andersoni loengud lõid pinna ERA loomiseks.

Tõenäoliselt pidas W. Anderson algusest peale loomulikuks, et ei otsita ruume pelgalt Hurda kogu jaoks, vaid sinna koondatakse ka muud kogud ja luuakse seega rahvaluulearhiiv. ERA asutamise üksikasjalikum kava sündis aga ilmselt omavaheliste vestluste ja arupidamiste käigus, millest võtsid osa O. Loorits, W. Anderson, K. Krohn, M. J. Eisen.

Initsiatiivikam tundub olevat siiski Loorits, kes 1924. a novembris tutvus Helsingis ka Hurda vanavarakoguga ning kirjades Eisenile võttis arhiivi loomise teema tihti üles: “Kas ei ole see Hurt'i kogu siirdamine siiski komplitseeritum? See on mõeldav ja üldse võimalik ju ainult vastava Arkiivi loomisega. Kuid see taas eeldab raha, mida pole mujalt loota kui yksi Haminilt [haridusministeeriumilt] eelarve korras. Ja kas mitte säält otsast poleks aeg käes pääle hakata ja Hamini iga-aastasse korralikku eelarvesse Arkiivisummad yles võtta? Edasi vastav inventar jne. ja alles siis kogu ise?” (O. Loorits M. J. Eisenile 7. dets. 1924 — EKLA, f 25, m 9: 22, lk 3).

1925. a kevadest oli arhiivi loomise eeltöödes alanud uus etapp. Nüüdseks oli selge, millisena tahetakse rahvaluulearhiivi näha. Eesti folkloristid olid jõudnud ühisele seisukohale, et koondada tuleb kõik erakogud, mitte üksnes Hurda kogu. Alustada võis organiseerimistööd.

EELTÖÖD ERA LOOMISEKS (1925)

1925. a 15. aprillil esitati filosoofiateaduskonnale rahvaluulearhiivi loomise projekt. Toetudes projekti käsikirjalisele allkirjastamata mustandile (EFAM, ERA M1A: 1), mida säilitatakse ERA-s, peab Olli Kõiva projekti autoriks Oskar Looritsat (Kõiva 1990). EAA-s on aga säilinud filosoofiateaduskonnale esitatud ametlik projekt, millele on alla kirjutanud W. Anderson ja M. J. Eisen (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 6-7).

Arhiivi loomise kavas märgiti, et käes on aeg, mil Soomest saadetakse tagasi Hurda kogu, ja seega tuleb Eestil lahendada oma sõnalise vanavara korraldamise ja valitsemise küsimus. Selleks esitati järgmised sihtjooned:

„1. Kogu Eesti sõnaline vanavara tuleks tingimata koondada ühe asutuse juurde, sest ainult niiviisi võimalduks kõige paremini tema teaduslik ümbertöötamine.

2. Selleks asutuseks on juriidiliselt Eesti Rahva Muuseum, kes aga teadusliku töö suurema intensiivsuse ja otstarbekohasuse saavutamiseks deponeeriks eesti sõnalise vanavara kogud E. V Tartu Ülikoolis.

3. Tartu Ülikooli juures loodaks teiste maade eeskujul EFA = Eesti Folkloristlik Arhiiv, kelle ülesandeks oleks Eesti sõnalise vanavara kogumine, hoidmine, korraldamine, uurimine kui ka uurimise võimaldamine ja avaldamine trükis, ühtlasi tarviliku kontakti loomine teiste maade vastavate asutustega.

4. EFA töötaks Rahvaluule professori isiklikul järelvalvel ja juhatusel, kuna selle tegelikuks direktoriks valiks Filosoofia teaduskond Haridusministeeriumi kinnitusel doktori aukraadiga kvalifitseeritud vastava spetsialisti erakorralise professori palgaga või selle puudumisel ajutise kohuste täitja dotsendi palgaga, kusjuures EFA direktor oleks ühtlasi kohustatud tutvustama Arkiiviga rahvaluule üliõpilasi, võimaldama neil tarvilikku arhiivitööd ja pidama vastavaid seminare.

5. EFA direktori ja tehniliste jõudude palgad kui ka kantselei ja muud asjaajamise kulud tasutaks Ülikooli iga-aastase korralise eelarve piirides alates 1926. aastaga.

6. Tarvilikkude eeltööde tegemiseks moodustataks kommisjon, kuhu kuuluksid: üks Haridusministeeriumi esitaja, üks Ülikooli esitaja, üks Eesti Rahva Muuseumi esitaja, Rahvaluule professor ja dr. J. Hurt'i kogude juriidiline omanik hra Max Hurt.” (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 6-7).

Rahvaluulearhiivi loomise kavale lisatud seletuskirjas on põhjendatud, miks on tarvis koondada eesti rahvaluule kogud ühte kohta ja luua rahvaluulearhiiv, võrdluseks on esitatud andmeid kogude hoidmisest meile lähemates maades (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 4-5p).

Arvestades Eestis kogutud folkloristlike materjalide ülirohkust, peeti nende koondamist ühte kohta häda-vajalikuks, et teha neid täies ulatuses teadusele kättesaadavaks. Leiti, et mitmesugustel juriidilistel põhjustel peaks Eestis formaalselt olema selleks kohaks ERM, kuid ühtlasi oleks muuseum kohustatud deponeerima materjalid Tartu Ülikoolis. Selle seisukoha toetuseks esitati veel järgmised põhjused:

1) rahvaluuleprofessori otsene järelevalve garanteeriks tarviliku teadusliku distsipliini arhiivis ja selle korralduses;

2) arhiivi juures peab olema rahvaluulealane raamatukogu, see on juba olemas TÜ juures;

3) rahvaluule õppeainena on tihedalt seotud rahvaluulekogudega;

4) rahvaluule korraldamine ja uurimine arhiivis eeldab aastakümnetepikkust tööd, seda ei või jätta eraseltside kätte;

5) ülikooli juures saaks arhiiv kasutada tasuta tööjõudu (üliõpilased).

Võrdluseks toodi, kuidas on folkloorimaterjalid korraldatud teistes maades (Taani, Norra, Rootsi, Soome, Läti, Leedu, aga ka Kreeka) ja kuidas on loodud rahvaluulearhiivid. Kiideti eriti Norra arhiivi, tõestamaks ülikooliga tihedates sidemetes oleva riikliku keskarhiivi loomise vajadust.

Nimetati, et Taani on ilmselt kõige enam folkloristlikult läbi uuritud maa, kus juba enne riikliku rahvaluulearhiivi loomist oli eraalgatusel korraldatud mitmeid suurejoonelisi korjandusi. 1905. a loodud arhiivi aluseks saidki erakogude rikkalikud materjalid. Eriti kiideti riigi suurt materiaalset toetust arhiivile: aastas pidavat Taani kulutama oma rahvaluule heaks Eesti markadeks arvutatult mitu miljonit, ehkki nende kogud olevat väiksemad kui Eesti omad ning pealegi on Eestis teha veel palju enam korraldus- jmt töid.

Kõige parema eeskujuna nimetati Norra rahvaluulearhiivi korraldust. Norra suurkoguja Moltke Moe oli pärandanud oma kogud riigile, nii sündiski 1914. a Norra rahvaluulearhiiv, kuhu liideti ülikooli jm kogud. Arhiiv on Oslo ülikooli juures asuv institutsioon, millel on oma ruumid ülikooli raamatukogus ja mille vastutavaks juhiks on rahvaluuleprofessor, tegelikuks arhivaariks aga erakorraline professor.

Rootsis oli töö seni koondunud eraseltside juurde, kuid peagi pidavat asutatama riiklik keskasutus. Seevastu Soome rootslased olevat oma kirjanduse seltsi juurde asutanud Rootsi kogudest palju suurema ja väärtuslikuma arhiivi.

Soome soomekeelne folkloor oli samuti koondatud ühte — Soome Kirjanduse Seltsi juurde —, selle juhiks oli juba pikka aega olnud K. Krohn, kes hoidis arhiivi ja rahvaluule õppetooli vahel ülikoolis lahutamatut kontakti.

Läti rahvaluulearhiiv oli sellal täiesti riiklik asutus, mis allus haridusministeeriumile, kuid töötas ülikooli juures ning oli lähedastes suhetes folklooriprofessuuriga. Ka Leedu folkloristide keskarhiiv oh riiklik asutus haridusministeeriumi juures.

Viimase näitena nimetati nii kauget maad nagu Kreeka, mille olud käsitletavas küsimuses pidavat vastama Eesti omale. Seal olevat professor G. Politis kinkinud oma kogutud rikkalikud rahvaluulematerjalid riigile, pannes sellega aluse rahvuslikule keskarhiivile, mis töötab riikliku asutusena ülikooli juures. Esitatud näidete varal võib järeldada, et rahvaluulearhiivi projekti koostamisel võeti kõige rohkem mõõtu Norra folklooriarhiivist.

Loomulikult ei puudunud emotsionaalne arvamusavaldus: eesti rahvaluule kogu on maailmas võib-olla üks suuremaid.

Arhiivi loomist toetasid ka K. Krohn ja M. Hurt. K. Krohn teatas, et tema juhatusel tehtavad Hurda kogu kopeerimistööd jõuavad eesoleva aasta jooksul loodetavasti lõpule ja seetõttu tahab ta kogu Eestile tagasi anda. Kogu juriidilise omaniku Max Hurda nõusolekul on ta valmis andma käsikirjad üle ERM-ile tingimusel, et muuseum deponeeriks need Tartu Ülikoolis, kus luuakse kogude valitsemiseks vastav asutus rahvaluuleprofessori juhatusel. Kogude ületoomine võib alata juba kevadel 1925 ja lõpule jõuda 1. juuniks 1926 (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 3).

Max Hurt oli nõus andma kogude juriidilise omaniku õigused ERM-ile (mis loodi ju tema isa mälestuse jäädvustamiseks) tingimusel, et ERM deponeeriks need TÜ-s, mille juurde loodaks rahvaluule- professori järelevalvel ning doktorikraadiga spetsialisti juhatusel ja vastutusel töötav iseseisev asutus kogu korraldamiseks. Asutuse kulud kannaks haridusministeerium TÜ korralise eelarve piirides. Asja tehnilise läbivaatamise palus M. Hurt enda peale võtta haridusministeeriumil (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 8-9).

Otsus Eesti folkloristliku arhiivi asutamise kohta võeti filosoofiateaduskonnas vastu 19. mail 1925 (otsustamist oli juba kaks korda edasi lükatud) ja see kõlas järgmiselt:

“1) Dr. Hurti ja ka kõigi teiste eesti folkloristlikkude kogude koondamist Eestisse ühte kohta tunnistada hädatarvilikuks;

2) et seda Dr. Hurti kogude suhtes võimalikuks teha, põhimõtteliselt nõus olla Eesti folkloristliku arhiivi asutamisega prof Anderson'i projekti alusel kogude valitsemiseks ja läbitöötamiseks;

3) folkloristliku arhiivi korraldamisse puutuvate küsimuste otsustamine jätta komisjoni hooleks, mis koosneks Eesti Rahvamuuseumi, haridusministeeriumi, ülikooli esitajatest, rahvaluule professorist ja hra Max Hurt'ist” (EAA f2100, n 5, s 154, lk 21 p—22).

W. Anderson kirjutas sellest koosolekust K. Krohnile: “Arhiiviprojekt võeti eile lõpuks teaduskonnas (pärast rasket võitlust!) vastu. Ees on aga veel pikk tee - ülikooli nõukogu, haridusministeerium jne” (W Anderson K. Krohnile 20. mail 1925 - SKS KA, SKS vir. 116).

Ka haridusministeeriumis oldi arvamusel, et Hurda kogu paigutamine ülikooli on kõige otstarbekohasem selle tarvitamise ja läbitöötamise huvides. Kogude korraldajaks ja uurimistööde juhatajaks peaks olema rahvaluuleprofessor, tema abiks ja tegelikuks kogude trükkitoimetajaks sellekohane vanem assistent. Siiski märgiti, et professori palgaga korraldaja ametisse määramist ei pea haridusministeerium võimalikuks, sest ülikoolis on niigi kaks rahvaluuleprofessorit (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 10-l0p).

Ülikooli nõukogu aga kindlat otsust arhiivi asutamise kohta vastu ei võtnud. Küsimuse läbivaatamine tehti ülesandeks komisjonile, kuhu kuulusid rektor H. Koppel, prof. W. Anderson ja prof. M. J. Eisen (EAA f 2100, n 4, s 13, lk 185p-186).

Kava asutada rahvaluulearhiiv ülikooli juurde jäi katki, hoolimata sellest, et arhiivi vajalikkust tunnistasid nii Tartu Ülikool kui haridusministeerium. Põhjuseks võis olla asjaolu, et ülikool ei leidnud enda eelarvest selleks raha, kuid ka see, et ülikoolil polnud arhiivi jaoks sobivat ruumi pakkuda, ERM-il oli aga oma majas Aia 142 niiskus- ja tulekindel ruum olemas, mis oh juba 1924. a kevadest planeeritud Hurda kogu jaoks.

Tartu Ülikooliga olid majanduslikul pinnal probleemid ka Riigi Keskarhiivil (praegusel Eesti Ajalooarhiivil), mis asus TÜ-le kuuluvas ühiselamus. Keskarhiiv oh pidanud ülikooliga ruumide üle läbirääkimisi 1921. aastast, kuni lõpuks 1925. a kevadel võttis haridusministeerium hoone ülikoolilt oma valdusse ning andis selle üle keskarhiivile (Arukaevu 1996).

HURDA KOGU TOOMINE EESTISSE. EESTI RAHVALUULE ARHIIVI ASUTAMINE (1926-1927)

Kuigi juba 1925. a sügisel oli komisjon, kuhu kuulusid kogu senine hoidja K. Krohn, ülikooli rektor H. Koppel, prof. W Anderson, prof. M. J. Eisen ja tehnilised spetsialistid, Hurda kogu jaoks planeeritud ruumi ERM-i majas Aia t 42 üle vaadanud (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 12) ning selles olid 1926. a alguseks tehtud vajalikud ümberehitustöödki, venis ametlik asjaajamine.

28. veebruaril 1926 teatas W. Anderson K. Krohnile, et tuba arhiivi jaoks on valmis, kuid arhiivi organiseerimise projekt on ikka veel valitsuse kantseleisse maetud.

Sellisel juhul tuleb siis, kui Hurda kogu kohale jõuab, loobuda igasugusest organiseerimisest, registreerimisest jne ning leppida sellega, et köited seatakse ritta ja ruumi uks keeratakse lukku. Tudengitele ei saa nimetada mingit kasutusaega ja variantide väljaotsimiseks tuleb iga kord Krohni poole pöörduda (W. Anderson K. Krohnile 28. veeb-ruaril 1926 - SKS KA,SKS vir. 116).

12. mail teatati Max Hurdale, et valmis on saanud ruum, kuhu koondatakse kõik eesti rahvaluule ja vaimse vanavara kogud. Selline kogude koondamine hõlbustab uurimistööd ja et Eestis on nüüd küllalt sellel alal töötegijaid, oleks tarvis Hurda kogud lähemal ajal Helsingist Tartusse tuua. Selleks palus ERM Max Hurda nõusolekut ja kaasabi (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 12-12p).

M. Hurdalt aga vastust ei tulnud ja nii sõitis ERM-i direktor Ilmari Manninen ise Helsingisse, et Hurda vanavarakogu Tartusse tuua. Kuid K. Krohn keeldus neid talle andmast ilma kogu seadusliku omaniku Max Hurda nõusolekuta (Päevaleht nr 228, 24. august 1926). M. Hurdalt saadi vastus alles 27. augustil, mil ta teatas, et enne otsustamist on vaja läbi rääkida haridusministriga (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 14).

Et Loorits asus 1926. a sügisest põhiliselt Tallinnas (seal trükiti tema väitekirja), oli sealne asjaajamine tema ülesandeks. Ta käis nii M. Hurda jutul kui haridusministeeriumis selgitustööd tegemas (O. Loorits M. J. Eisenile, daatumita - EKLA, f 25, m 9: 22, lk 10-11).

Haridusministeeriumi teaduse ja kunsti osakonna direktori G. Ney nõuannete järgi koostas Eisen ERM-i nimel haridusministeeriumile kirja (17. november 1926). Ney soovitusel koostati see võimalikult ebamääraselt, et ministeeriumil oleks lihtsam asja liikuma panna (EKLA, f 25, m 9: 22, lk 11). Kirjas anti lühiülevaade ERM-i tegevusest seoses Hurda kogu ületoomisega ning teatati, et ERM on valmis nii Hurda kui ka teisi rahvaluulekogusid oma hoole alla võtma. Kogude eest peaks vastutama ülikool, kellele luuakse seega võimalus esimeses järjekorras kogusid kasutada. Kogude korraldajaks tuleks määrata teadusliku ettevalmistusega (ülikooliharidusega) töötaja. Haridusministeeriumil paluti hoolitseda, et Hurda kogu toomiseks Eestisse poleks Max Hurda poolt takistusi ja et kogude korraldamine oleks materiaalselt kindlustatud (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 15—16). Haridusministeeriumis ei läinud aga asjaajamine kuigi kiiresti.

Nõu saamiseks pöördus O. Loorits ka Läti Rahvaluule Arhiivi poole. Sealse arhiivi juhataja A. Berzkalne saatis talle 8. jaanuaril 1927 ülevaate, kui palju toetab Läti riik oma arhiivi. Selle põhjal kavandas Loorits ERA eelarve (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 20-20p). Hurda kogu Eestisse toomise korraldajaks määratigi O. Loorits (M. J. Eisen K. Krohnile 2. aprillil 1927 - SKS KA, SKS vir. 119), kes oli asjaga ilmselt kõige rohkem tegelnud ning kes oli 9. detsembril 1926 saanud rahvaluuledoktori kraadi (EAA f 2100, n 2b, s 44, lk 43) ja oli seega selle töö jaoks just sobiv kandidaat. 1927. a aprilli algul sõitis Loorits Helsingisse, kus ta koostas Hurda kogu üldregistrit, korraldas EÜS-i kogu ja Soome jäänud koopiaid, otsis välja ja seadis korda materjali “Eesti rahvalaulude” II köite jaoks (ilmus 1932) (O. Looritsa aruanne ERA tegevusest 1. IV - 1. X 1927, EFAM, ERA 3A).

Seega käis rahvaluulearhiivi ettevalmistustöö hoogsalt. Toetuse saamine haridusministeeriumis ei olnud aga nii lihtne.

27. aprillil 1927 kirjutas O. Loorits Oskar Kallasele: “On praegu minu tuleviku kohta saatuslik aeg: Hurti kogude Tartusse viimine ja E. Rahvaluule Arhiivi asutamine. Mai algul peab valitsus ytlema oma otsustava sõna, kas ta seda kavatsust aineliselt aitab läbi viia või tuleb tuba tuulde ehitada. Praegusel haridusministril [Jaan Lattikul] pole rahvaluule väärtusest Eesti kohta vähematki aimu ja ta ei lase seda ka omale selgeks teha. Nii on väljavaated väga masendavad. Aga kõigest hoolimata tahan siiski väikest viisi hingitseda ja elutseda ning eesti rahvaluule systemaatilisele uurimisele anduda, kuigi ma väliste olude tõttu teosammul töötama peaksin” (EKLA, f 126, m 68: 29, lk 2).

J. Hurda eesti vanavara kogu Eesti Rahva Muuseumile annetamise tingimused kinnitas Eesti Vabariigi valitsus alles 6. mail 1927. Nendes seisis:

“1. Dr. J. Hurt’i “Eesti Vanavara” kogu originaalid jäävad Eesti Rahva Muuseumi omanduseks ja hoitakse alal nimetatud muuseumi ruumides selleks määratud kindlas kohas.

2. Kogu valitsemine, korraldamine ja kasutamine kuulub E. V Tartu Ülikoolile sellekohase põhikirja alusel, mille kinnitab haridusminister [---]” (EFAM, ERA M1A: 1, lk 13).

EV valitsuses kinnitatud tingimuste põhjal sõlmiti haridusministeeriumi, M. Hurda ja ERM-i vahel leping Hurda kogude asjus (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 50-50p). Selle järgi andis M. Hurt talle pärandatud vanavarakogud ERM-ile.

Originaalid jäid ERM-i omanduseks. Muuseumi tegevuse likvideerimisel pidid need minema Tartu Ülikooli omanduseks.

Leping nägi ette, et kogude valitsemiseks moodustatakse kolleegium, kuhu kuuluvad üks haridusministeeriumi, üks ERM-i esindaja, kaks TÜ esindajat (üks neist võimaluse korral rahvaluuleprofessor) ja ERM-i valitud kogu korraldaja. Täieõigusliku liikmena võtab koosolekutest osa Max Hurt. Eesti Rahva Muuseum peab võimaldama kogude kasutamist nii teaduslikuks otstarbeks kui ka ülikooli õppetegevuseks. Kogude korraldamiseks nõutab haridusministeerium ERM-ile tarvilikke krediite kolleegiumis kokkuseatud eelarve alusel kas riigieelarve korras või Kultuurkapitalist.

Seega jäi ERA Tartu Ülikooliga siiski tihedalt seotuks, kuigi arhiivi ei asutatud TÜ juurde, nagu oli algul plaanis.

Soomes hoiul olnud Hurda ja EÜS-i kogud jõudsid Tartusse juunis 1927. a. J. Hurda kogu hoidmise ja hoolitsemise eest määrati Kaarle Krohn Eesti Rahva Muuseumi auliikmeks (M. J. Eisen K. Krohnile 2. juunil 1927 - SKS KA, SKS vir. 119). Tehti ettevalmistusi Andersoni ja Eiseni kogu muuseumisse koondamiseks, milleks saadi ka TÜ nõusolek (EAA f 2100, n 5, s 290, lk 48; EAA f 2100, n 4, s 43, lk 204).

Pärast ettevalmistustöid avati arhiiv uurijate jaoks 1. septembril 1927 (O. Looritsa aruanne ERA tegevusest 1. IV-1. X 1927, EFAM, ERA 3A).

ERA kolleegiumi esimene koosolek toimus 24. septembril 1927. Sellest võtsid osa haridusministeeriumi esindajana teaduse ja kunsti peavalitsuse direktor G. Ney, ülikooli esindajatena rektor prof. H. Koppel ja prof. W. Anderson ning muuseumi esindajana M. J. Eisen, protokollijaks oli kutsutud Edgar Eisenschmidt. Kokkutulnud valisid kolleegiumi esimeheks Walter Andersoni. Kogude tegelikuks korraldajaks otsustati ühel häälel ERM-i juhatusele kinnitamiseks esitada Oskar Loorits (Eesti Rahvaluule Arhiivi kolleegiumi koosolekute protokollid, EFAM, ERA M1B: 1, lk 3-4). See päev sai arhiivi ametlikuks asutamispäevaks.

 

JÄRELDUSI

Eesti Rahvaluule Arhiivi loomine oli ideest teoks saanud ning arhiiv võis jätkata omaette elu.

O. Looritsa juhtimisel arenes ERA kiiresti, nii et seda on peetud arhiivi ajaloos üheks edukamaks, isegi ideaalseks ajajärguks, sest sinna oli koondatud nii rahvaluule kogumis-, korraldamis-, publitseerimis- kui uurimistöö. See on aga teine ning enam käsitletud teema.

Eesti folkloristliku mõtte arengu seisukohalt on oluline aga ka ERA rajamise ettevalmistamise periood, mille jooksul saavutati eesti rahvaluuleteaduses kvalitatiivselt uus tasand: esialgsest kavatsusest üksnes Hurda kogu Tartusse tuua jõuti kõiki eesti rahvaluule kogusid ühendava arhiivi projekti koostamiseni ning lõpuks ERA loomiseni. Uurijaile tehti kättesaadavaks kõik olemasolevad kogud (seni tuli hakkama saada enamasti vaid Eiseni koguga ning uurijate enda kogutud materjaliga), seega oli loodud ühtne uurimisbaas. Rahvaluulekogud olid koondatud ühe katuse alla, uurimistöö hõlbustamiseks asuti koostama registreid ja abikartoteeke, kopeerima ja konspekteerima arhiivimaterjale.

Kogumistööd korraldati vastavalt olemasolevale materjalile: koguti kohtadest, kust oli vähe teateid või need üldse puudusid, ning valdkondadest, mida oli vähe kogutud või mis olid seni täiesti tähelepanu alt kõrvale jäänud, moodustades seega uue huviringi eesti folkloristikas. Lisaks arhiivitöötajate välitöödele organiseeriti kohalike korrespondentide võrk, kes kogusid rahvaluulet ERA-st saadud juhiste järgi.

ERA-st kasvas välja välitöödel rajanev ajaloolis-etnoloogiline uurimissuund - rahvaluule uurimine selle ehedas keskkonnas -, mis oli vastukaaluks tekstikesksele filoloogilisele suunale, mida esindas ülikool.

ARHIIVIALLIKAD

EAA - Eesti Ajalooarhiiv

f 2100 - Tartu Ülikool

f 2381 - Tartu Kinnistuamet

EKLA - Eesti Kultuurilooline Arhiiv

f 24 - M. J. Eisen, Eesti Rahva Muuseum

f 25 - M. J. Eisen

f 186 - 0. Kallas

f 205 - K. Krohni kirju

EFAM, ERA - Eesti folkloristika ajaloo materjalid Eesti Rahvaluule Arhiivis

SKS KA - Soome Kirjanduse Seltsi kirjandusarhiiv

SKS vir. 116 - Soome Kirjanduse Seltsi ametlik kirjakogu, W. Andersoni kirjad

SKS vir. 119 - Soome Karjanduse Seltsi ametlik kirjakogu, M. J. Eiseni kirjad

KIRJANDUS

Arukaevu, Jaanus 1996. Suure unistuse algus: Otto Liivi katsed lahendada Eesti Ajalooarhiivi ruumi probleemid. — Artiklite kogumik Eesti Ajalooarhiivi 75. aastapäevaks. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 1 (8), Tartu, lk 93-114.

Jakob Hurt 1839—1907. Koostanud M. Laar, R. Saukas, Ü. Tedre. Tallinn, 1989.

Kõiva, Ottilie 1990. Oskar Loorits Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) rajajana. — 34. Kreutzwaldi päevad "Kirjandusmuuseum 50”, 20.— 21. dets. 1990: teesid. Tartu, lk 8-9.

Loorits, Oskar 1937. Eesti Rahvaluule Arhiivi 10. aastapäevaks. - Rahvapärimuste Selgitaja 3. Tartu, lk 57—62.

Tampere, Herbert 1971. Kaks ettekannet Eesti folkloristika ajaloost. - Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed VII. Tartu, lk 183-199.

 

Allikas: Kogumisest uurimiseni : artikleid Eesti Rahvaluule Arhiivi 75. aastapäevaks. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2002, lk. 15-28.