Jõululaupäeva õhtul sõitsime Juuliusega Hellati mant autol Kulosaarele*. Uks kinni, šnepper ei ava. Kõik magavad, ainult preilide aken teisel korral valgustet. Ronin katusele kloppime, pillume kivikesega. Juulius läheb ju rahutuks: "Mis kurat see on, et keegi kurat veel ei tule!"

- Kuss kuss, rahustan teda, ei tohi kurat kallil õhtul vanduda.

Loorits, Oskar (10.01.1925). Päevik. (EKLA, f 175, m 153:7, 4)

*Kulosaarel asus ühiselamu, kus nad Helsingis õppides elasid.

Ülikooli lõpetas kahekümne kahe aastane Oskar kolme õppeaastaga detsembris 1922 keeleteaduse magistrikraadiga ja jäeti ülikooli juurde teaduslikuks stipendiaadiks. Nüüd pühendus ta täielikult rahvaluulele, millega oli juba üliõpilasena tegelenud, kuigi pääaineks pidas ikkagi eesti keele grammatika ja kirjutades keele alalt magistritöögi - "Kõpu murde häälikutelugu", mis alles 1939 trükki pääses. Esialgu kavatses ta väitekirjagi keele ja rahvaluule vahemaalt, nimelt: "Eesti rahvaluule keel", mille hiljem asendas puhtrahvaluulelisega, seda mõtet toetas eriti prof Walter Anderson, kes on Oskarit oma parimaks kuulajaks nimetanud.

Usina ainese kogumise ja läbitöötamise viljana valmis Oskaril nelja aasta pärast 882 trükileheküljeline uurimus "Liivi rahva usund", mille I anne trükiti 1926 väitekirjana, mida Oskar kaheksandal detsembril 1926 Tartus kaitses, saanud kuu aega enne seda kakskümmend kuus aastat vanaks. Järgmisel päeval, üheksandal novembril 1926 tunnistati ta doktorikraadi vääriliseks rahvaluule alal, millega sai esimeseks rahvaluuledoktoriks Tartu Ülikooli ajaloos. Hiilgava hinnangu andis väitekirjale prof Walter Anderson, kes "Liivi rahva usundit" luges täielikumaks ja üksikasjalikumaks mütoloogiaraamatuks maailmas.

Loorits, Aleks (2000). Oskar Looritsa noorusmailt. Viljandi: Mulgi Kultuuri Instituut, 2000, lk. 36.

Juba maikuu lõpul 1920 otsustasin üritada Valga-Riia-Vindavi kauda liivlaste juurde jõuda, kuigi Venemaa ja ennast iseseisvaks kuulutanud Läti kähmlesidki veel täiest väest. Mu kohustuseks oli kasvatada mõni oma õpilastest enda järglaseks ja seetõttu hakkasin juba kevadtalvel reisikaaslaseks ja abiliseks sobivat noormeest välja vaatama. Paistis olevat rohkesti valikuvõimalusi, sest õpilaste hulgas - eksamite ja harjutuste ning suure innustuse järgi otsustades - oli nii mõnigi, keda oleks tasunud teaduse teele lükata. Kõikusin lõpuks kahe vahel: üks oli Julius Mälson (hiljem Mägiste) ja teine Oskar Loorits - elav linalakk, kes meeldis mulle oma reipa oleku ning kiire ja terava mõtlemisvõime poolest. Tema äärmine lühinägelikkus pani mind küll kahtlema, kuid olin ju isegi sellest saadik, kui Juhoila Miina uskumuse järgi oma silmad rebasemürgiga ära olin rikkunud, oma nägemisraskustest prillide abil ikka jagu saanud.

Kettunen, Lauri (1999). Laadogast Balatonini : mälestusi 1918-1924. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, lk. 89