28 jaanuar.
Läksin kihelkonna koolimajasse. Sain 2 tundi enne lõppu sinna. Oliwad tubasid pesknud. Ootasivad inspekturit. Sain weikse-Hiioniga kokku. Uia-Kusti hobusega sõitsime meile.
[Ostsin Ruuble käest joonistuse hefti ja 6 kop. raamatu ("памятка" по русскому яз. для учащихся. Лафинъ)]. Uia Kustiga läksime (mina, Aleks, Artur, koolipreili, Uia poisid: Kusti, Karla ja Märt) Uiale põrsid otsima. Aleks, Artur ja mina jäime ööseks. Õhtul, magama minemise ajal, kustutas Karla tule ära ja heitsime pimedas magama. Mängisime kaarta.

Loorits, Oskar (1912). Päevik. (EKLA, f 175, m 151:1, 13-13p.)

24 veebruar.
Täna ühendasime mina, Artur ja Ületee Aleks. Pealikuks sain mina, salakuulajaks Artur ja Ületee Aleks soldatiks ja käskjalaks. Heinamaa on just kui suur okean saartega ja mis õnn: saared on üksteisest kargamise maa kaugel. Mina, kui pealik, lasksin neid oma järel saare pealt saare peale karata ja metsas jooksta. - Ilm on sula ja soe. Täna ma tunde ei wastanud. Halb. Aga homme wastan. Kui mitte siis maksan 5 k. wihastuse rahaks.

Loorits, Oskar (1912). Päevik. (EKLA, f 175, m 151:1, 18p-19).

7.VIII.

Kell 2 öösi tilises kell ja tõusime ka kohe platsi: olid ju nekrudid seks ajaks siia käsutud. Tulid üksteise järele küll Marguse Johan, küll Uia Kusti, küll Kile Johan Mihkliga, küll teised. Sõitsin Uia Augustiga ühes linna, kuhu kell 6 paiku jõudsin. Läksin Hendriku juure, sõin ja siis meeste võtmise kohale. Ma ei mõista seda kõike, mis sel päeval läbi elasin, sõnadesse säädida, vaid pean ainult ülevaatega leppima.

Olin peaasjalikult Uia Augustiga, Marguse ja Kile Johanitega.

Kõige päält vaadati mehed pääliskaudselt läbi, kes end vigaseks tunnistasid, need läksid põhjalikule arstlisele läbivaatamisele, nende sees kõik minu sõbrad, kes end terved tundsid olevat, need võeti kohe vastu, Kõpust Oskar Vaader, Mihkel Kunk ja teised. Vaat, kus tõsised isamaakaitsjad-kangelased.

Pääle lõunat tuli vigaste vaatamine, sõniks pikutasime rohuplatsil, ajasime juttu, naljatasime, arutasime... Siis kutsuti poisid sisse... Meie jälle tõttasime akna alla vaatama. Minu 3 sõbrast esimesena läks Marguse Johan. Ta tunnistati kõlbmataks. Tõttasin perenaisele, kes ootesaalis värises, rõõmust uudist kuulutama. Ta oli Kile perenaesega ühiskoos. Siis läks Uia August... Välja tuli seest Piir ja ütles, August olevat aastaks nuuma pääle jäetud ja oligi nii. Ette jäi veel Kile Johan ega tema eest ei täädnud keegi muretseda oli ju käegakatsutav, et ta soldatiks kõlbmata. Olime kõik rõõmsad ja kõnelesime üheskoos. Sääl tuleb Johan schandarmi saatel... 6 päevaks laatsaretti! Läksin teda ühes perenaise ja Kustiga siina saatma.

Kodu sõitsin ühes Kile perenaisega. Just enne ärasõitu kuulsime, et sakslased Pärnut pommitanud... Sõda on ju siin!

Papa sõitis V.E L.S H.Ü saadikuna Tartu. Ühtlasi lubas ta meie asju korraldada. Peab tunnistama:

See on üks ajalooline päev. Veel öösi kumas mu pää läbielatud tundmustest ja sündmustest.

Loorits, Oskar (1915). Päevik. (EKLA, f 175, m 151:3, 78p-81).

Gümnaasiumis möödunud aastate jooksul puutusime kokku vaid suviti, sest kevadest 1914 jäeti mind isa juurde vallakirjutaja ametit õppima. Kõik gümnaasiumipõlve suved, kaasa arvatud 1917, veetis Oskar vanematekodus Suure-Kõpu vallamajas, kus tema ergas loomus paigal ei püsinud, vaid eneseväljendust otsis. Olime suuremaks sirgunud, koerused vähenesid ja nahatäied jäid ära, kui kuskilt külapäält kolamast hilja õhtul või päevatõusuks tagasi jõudsime. Kahekesi Oskariga käisime agaralt kohalikke neidusid külastamas ja nendega hullates süütut nalja tegemas, mis vallarahvale ometigi rohket kõneainet pakkus. Kuid kõik see oli vaid kerge vallatus ja tõsisemaid romaane meil ei siginenud, kuigi mõningat kurameerimist tekkis Oskarilgi. Tema sõprus Uia Augustiga süvenes ja me olime Uial sagedased külalised. Peaagu iga päev aga viibisime oma tädimehe Mulgi talus, vallamajast vaevalt kilomeeter, kus väikeste lastega jändasime ja ise veel mõnegi tembuga hakkama saime, mis meie vanusele enam sobida ei tahtnud, näiteks lasksime tädimehe aida õlgkatuselt liugu, kusjuures Oskar kord hirmsa matsu sai, prantsatades vastu keldri kiviseina, nii et oimetuks võttis. Aga ega siis sellepärast ei jäetud!

Mitu suve vedasime kodust väikese neljarattalise käsivankriga Mulki piima, saades selle eest kumbki kopika korra päält. Koos talupiimaga sõitsime hobusel meiereisse, pärast piima läbimasindamist lõssiga tagasi. Jagelemist tuli hobuse koplist toomisega ja sinna tagasiviimisega, sest kumbki tahtis ratsa sõita. Kuid suurt tüli sellest ei tekkinud, sest Oskar hobust rakendada ei osanud ja pidi eesõiguse oskajale loovutama. Kui aga kord juba selge sai, siis laskis nii, et kapjade alt tuli lendas.

Loorits, Aleks (2000). Oskar Looritsa noorusmailt. Viljandi: Mulgi Kultuuri Instituut, 2000, lk. 32-33.