Tartu teated.

 

Professor L. Kettunen.

Professor L. Kettunen sõitis ühes stud. phil. O. Looritsaga nelipühi ajal pikemale teekonnale Kuramaale liivlaste juure, kust juunikuu lõpul nädalaks ajaks Tartusse tagasi tuli eksamite asjus.

Eksamite järele sõitis ta kohe jälle Kuramaale tööd jatkama. Nüüd on ta oma uurimise liivlaste seas lõpule saatnud ja jälle Tartusse tagasi jõudnud, kus teaduslik materjali kasutamine algab, kuna seni aeg korjamisele oli pühendatud. Prof. L. Kettunen on oma uurimise teekonna tagajärgedega väga rahul ja rohkem keeleteadlist saaki kaasa toonud kui teised enne. Kõik Liivi külad on nende murrete ja keele iseäralduste poolest hoolsalt läbi uuritud. Lootuse järele saame edaspidi teadusemehe töövilja näha ja võime ta teekonna kohta pikemaid teateid tuua.

Tartu teated (11.08.1920). - Postimees, nr. 204, lk. 2

 

Olin saanud oma abilise Looritsaga hästi läbi sellest hoolimata, et oleme mõlemad järsu iseloomuga ja – nagu niisugused ikka – talumatult otsekohesed. Mõnikord oli tulnud ette  väikesi lahkarvamusi häälikute laadi jälgides, kuid mulle tegi see pigem nalja kui viha, et muna katsus olla kanast targem. Mida ta otsustas, seda ta otsustas äkki ning taganemine ei tulnud seejärel kõne allagi. Jumala suhteski olevat tal olnud kindel seisukoht juba 15-aastasena. – Nojah, lahkusime siis tol hommikul kogu kraamiga oma sõbralikust peatuskohast ja lõikasime rada mööda otse raudteeni; seal tuli seejärel vasakule jaama poole pöörata. Mingil põhjusel vedas Looritsa ruumitaju teda läbi metsa tulekul vist alt, tema pööras paremale. – „Kuhu, kuhu sa lähed?“ tögasin mina. – „Jaama,“ vastas ta otsustavalt ja imestas omakorda, kuidas mina nii selges asjas eksida võin. – „Aga ma n ä e n jaamahoonet – sada meetrit siit.“ – „See ei saa seal olla,“ ajas ta vastu ja läkski teises suunas, uskudes, et tulen varsti järele. Õnneks hakkas peagi kostma rongi mürinat ja kohe ka veduri vilet. Alles siis märkas ta oma eksitust ja jooksis mulle järele. Mina olin vahepeal jõudnud juba päris vihaseks saada. Ei „kinkinud“ talle, vaid nöökisin vaesekest nii, nagu oskasin. Õnneks jõudsime rongile ja seejärel juba naersime kogu vaidluse üle. See oli siiski omamoodi tõsine juhtum, mis on kindlasti väärt meenutama seda, kuidas reisikaaslane – ja oleme ju palju kordi eluteelgi kahekesi või teineteise lähedal olnud -, seega, kuidas reisikaaslane Oskar Loorits oma eksimatusesse on uskunud.

Seda võib juhtuda kellega tahes, et suunad lähevad segamini (võõras ümbruses ja metsas eksin minagi päris ruttu), samuti muud tajud; vaesest Looritsast rääkimata, keda ta prillidki palju ei aita. „Ta ei ole kunagi näinud lendavat l i n d u,“ nagu Aarni Penttilä kunagi meie ühise sõbra kohta kahetsevalt ütles. Tuleb siiski meeles teises kohas kahekordselt tagasi. Kahtlemata on Looritsal oma rikas sisemaailm ja ta kiirgab andekust, kuid inimeste hindamine ja suhtelisuse taju ei ole vist tema tugevamaid külgi. Aga nii teravalt kui ta inimesi – ka oma endisi sõpru – arvustabki, teeb ta seda veendumuse sunnil, ning kirkamat naeru ja siiramat sõprust on vaid vähestel.

Kettunen, Lauri (1999). Laadogast Balatonini : mälestusi 1918-1924. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, lk. 98-99.

 

Tartu teated.

Liivi keelt uurima.

Liivi keelt uurima sõitis eile stud. O. Loorits, kes varem juba professor L. Kettusega üheskoos kui ka üksi niisugusel teekonnal käinud. Hra Looritsega kaasa sõitis ka liivlane August Skadin, keda Akadeemiline emakeele selts Tartu seminaaris koolitab. Mõlemad viisid kaasa sama seltsi poolt just nüüd ilmunud „Teise Liivi lugemiku“. Puudub ju liivlastel omakeelne kirjandus täiesti; vanemast ajast on neil ainukesed raamatud Matteuse evangeelium ja üks raamatuke ühistegevuse asjus. Praegu ilmunud „Teine Liivi lugemik" ei ole kuigi suur, ainult 16 lehekülge, aga parem natuke kui ei midagi. Raamatuke sisaldab kahe mehe tööd: luuletusi liivlaste köstri K. Stalte ja proosat emakeele seltsi kasvandiku August Skadini poolt. Stalte avaldab peale muu Randlaste ja kalameeste laulu: nagu tuttav, nimetavad liivlased endid igapäevases elus randlasteks ja kalameesteks. Lugemikus ometi tarvitatakse liivlaste nime. Proosa käsitab „Liived vana aiga“. Liivi vana aeg, kus eessõna järele liivlaste elu enne sakslaste tulekut, Reinhardi, Bertoldi ja Alberti tegevust lühidalt tähele pannakse.

Tartu teated. (08.06.1922) - Postimees, nr. 125, lk. 3.

 

Kaks Liivi noormeest Tartu toodud õppima.

Mineval suvel Kuramaal Liivi keelt uurides nägid professor L. Kettunen ja stud. O. Loorits Liivi rahva viletsat vaimlist elujärge ja see lõikas neile südamesse. Liivi noorus kasvas üles ilma omakeelse koolita, kirikuta, kirjanduseta. Liivlasele pakutakse ainult Läti vaimlist toitu, kuid see toit on nende rahvusele hävituseks ja surmaks. Tartusse tagasi jõudes katsus professor Kettunen kohe liivlaste hariduse tõstmiseks ja rahvuse säilimiseks sammusid astuda. Ta pani asja Emakeele seltsile ette. Varsti otsustati Liivi rahva jaoks vähemalt paar kooliõpetajat välja õpetada, kes hakkaksid Liivi rahva noortsugu Liivi keeles koolitama. Kolmekuninga päeva paigu saatis professor L. Kettunen stud. O. Looritsa uuesti liivlaste sekka sealt paari noormeest Tartu õppima tooma. Stud. O. Loorits jäi sinna paariks nädalaks, et ühtlasi ka juba suvel alatud tööd jätkata. Osalt täiendas ja kontroleeris ta endist keelelist materjali, enam aga kirjutas ta Liivi rahvaluule aineid üles. Algav töö ülikoolis sundis teda Tartu tagasi sõitma, kuhu ta eile jõudis. Ta tõi enesega kaks Liivi noortmeest, ühe 16-, teise 18- aastase kaasa, kes siin nüüd hakkavad endid Liivi rahva koolitajaks ette valmistama, et pärast sugurahvale Läti keele asemel Liivi keeles haridust pakkuda.

Tartu teated. (25.01.1921) - Postimees, nr. 19, lk. 3.

 

III. Rahvusküsimus.

Endine õitsev Liivi rannik on hävitatud ilmasõja jooksul ja rahvas on varanduslikult murtud. Aga see pole veel kõige pahem; veelgi suurem kaotus, mille toonud ilmasõda rannarahvale, järeldub alles sellest ja on see, et rahvas ise on saanud ka vahest ehk surmaeelse hoobi. Praegune põlv sureb küll veel liivlasena, aga ühes sellega sureb ka, kes teab, kogu liivi rahvas. Sest karta on, et järgnevad põlved ei tunnista end enam liivlasteks, alates nimelt just sõja-aegseist lastest. — Mitu aastat elati sõja aegu kodurannast kaugel umbkeelsete muulaste, peaasjalikult lätlaste seas. See on võõrutanud rahva emakeelest lõplikult, lapsed tihti ei mõistagi enam seda. Alatine halvakspanev toon ja pilge ümbruse poolt juba „liivi“ nimegi vastu, sagedasti otse barbaarne põlgus ja vaen, see sundis häbenema oma verd ja oma keelt ja — salgama ennast. Just see asjaolu, et lapsed emakeelt enam ei  kõnele ega pahatihti mõistagi enam kõnelda, just see ähvardab saatuslikuks muutuda. Muidugi on hädaohu suuruses üksikute külade vahel vaks vahet, sellepärast tuleks neid õieti ka eraldi vaadelda.

Kui Mustanumme arvest juba hoopis välja jätta, kui praegugi liivlusele täiesti kadunud küla, siis oleks teistest küladest lätistumisprotsessis jõudnud kõige kaugemale Luuž, liivi läänepoolseim küla. Siinne noorsugu liivi keelt oma vahel palju ei kõnele, kodus perekondadeski kõneldakse peaasjalikult ainult läti keelt.

Kuid täisealiste seas on liivi keele tundmine siiski veel üldine, isegi paar tulist ja teadlikku isamaalast on, kelle mõjugi võib märgata. Viimasel aastal ongi liivi keel taas „moodi“ läinud.
Järgnev küla, Piza, pole ka just heas seisukorras. Ja ometi oli just Piza omal ajal kuulus liivluse pesa oma tuletorni, abikiriku, kooli ja koduse kõrtsiga, kus pikad talveööd läbi liivi keeli oma imelugusid jutustasid vanad mereveteraanid, kes komberdanud kokku igalt ilmakaarelt kodukoldele — surema. Nüüd on aga külast vaid tukid ja tuhk, vanades hingetu apaatia, lastes — võõras läti vaim ja keel.
Hoopis teissugune on kolmas, lääneliivi suurim ja kõige elujõulisem küla — Iira. See ei ole kannatanud majanduslikult nii palju sõja all ja ka meelsuselt on see puhtliivi. Küla asub suuremal jõel, millele ehitatud saeveski. Ligi kolmkümmend suuremat ja vähemat majapidamist on siin liivlaste käes, lätlasi vahele pressunud on koguni vähe. Siinne elurõõmus ja ülimeelik noorus teeb jaanituld, et kumavad metsad ja taevas, ja amüseerib veel häbenemata liivi keeli. Ka kodukeeleks on enamasti liivi, olgugi et kohalikud patrioodid juba kurdavad läti keele mõjulepääsmisest.

Teispool Iira jõge algab idaliivi piirkond pisitillukese U u ž k i l a'ga, mille kuuest talust tervelt neli juba lätlastele läinud, — läti keel ongi kohe tõusnud läbikäimis-keeleks. Uužkilale järgneb suur S i i k r õ g. See jällegi on võib-olla puhtaim liivi küla. Omal ajal saanud Siikrõg-küla mehed hakkama isegi sellega, et kätte võtnud ja lihtsalt minema kihutanud kõik lätlased oma külast. Hiljemini on lätlasi muidugi taas sisse tunginud, ometi püsib siin absoluutne ülevõim veel kindlasti liivlaste käes.

Ent osalt juba on kõikuma löönud see ülevõim järgnevas — suures I r e külas, mis tundub liivi ranniku südamena: siin on peakirik „papimõisa“ ja muidugi ka endise kõrtsiga; siin on kihelkonnakool, enne sõda olnud ka mere-kool, on juudi pood, politsei, rannavalve korraldus; siit läheb suur maantee sisemaale, sisemaale pöördub ka raudtee; siin on rongide vahetuskoht ja siit juhitakse raudtee parandusi... — kõik see osutab elu hoogsamat liikumist ja moderniseerumist. Läti juurdevool on hästi märgatav, väiksemad lapsed liivi keelt enamasti enam ei kõnele. Aga rõõmustaval kombel peab just Ires konstateerima viimasel aastal suurt rahvuslikku tõusu. Liivi keel muutub täisealiste keskel uuesti nagu elulisemaks, mis ei jää mõjumata muidugi ka laste peale. Pealegi on Irel haritud köster tuline ja teadlik liivlane.

Pisuke K o š t r õ g-küla Ire järele on kah õieti liivi-meelne. Küll on siingi neljast suuremast talust üks juba lätlaste käes, ometi pole liivi keelt heidetud veel kaugeltki kolikambrisse, isegi kohalikud lätlased oskavad purssida seda vähe.

Arvu poolest kaheksas liivi küla, suur P i t r õ g, on sattunud läti mõju alla ühe esimesena ja kaunis vara. Juba Hillner konstateerib seal 1850 paigu läti ülevõimu, mis hiljemini teadagi pole vähenenud, küll aga kõvenenud nüüd sõja järele veel märksa, — majapidamised on siin juba suuremalt osalt lätlaste käes. Liivi keelt palju ei kõnelda, kuigi veel osatakse.

Siiamaalsetes külades olid talud kõik tihedasti kokku ehitatud, järgnevad kaks — Säänag ja Vaid — sellevastu asuvad üksikute talude kaupa laiali mitmel verstal. Liivi keelt osatakse üldiselt, ent räägitakse vähe. Ometi on just Vaid küla Zuonkõ talu see, kus liivi isamaalisus põlvest põlve arenedes on paisunud suure teadlikkuseni. Seda talu tuleb pidada liivi rahvusluse hälliks. Siin kõneldakse kodus uhkusega liivi keelt ja pärandatakse liivi keel ja liivi meel ka lastele.

Viimane ja kõige suurem liivi küla on laialdane K u o l k a, maaribal „suure“ ja „pisikese“ mere vahel. Enne sõda olnud see liivi jõukaim küla oma kõige enam arenenud kalanduse ja laevandusega. Siin olnud kaks kirikut, kaks kooli, paar poodi, tuletorn, metsade valitsus ja muud asutused, mis nimepidi praegugi kõik alles. Ja nüüdki kosub Kuolka nähtavasti teistest küladest kaugelt jõudsamini: Riia lähedus võimaldab kaladele kallima turu. Varemini olnud sidemeid ka Tallinnaga ja tundunud suur Saaremaa mõju, mis nüüd muidugi kadunud. Liivi element on püsinud siiski domineerivana siiamaani, läti perekondi on ainult kümmekond. Aga ikkagi on ka siin juba harilikumaks kõnekeeleks läti keel.

Nõnda siis võis aastal 1920 kokku võttes konstateerida kurva tõsiasja: liivi keelt osatakse veel üldiselt küll kõigis külades, kuid ometi on see juba poolsurnud keel, sest harilikult ei kõnelda seda enam mitte. Küll on veel perekondi, kus kodukeeleks liivi keel, aga veelgi rohkem on perekondi, kus lapsed ei mõista enam liivi keelt üldse. Ja sellega oli selge, missugusesse hädaohtu oli paisanud ilmasõda liivi rahvuse.

Loorits, Oskar (1923). Liivi rahva olevik. – Eesti Kirjandus, nr. 2, lk. 74-76.