Eesti Kirjandusmuuseumi 64. Kreutzwaldi päevad DIGI KULTUURIS: ALLIKAD, SUHTLUS, LOOMING Konverents on pühendatud lõppevale digikultuuriaastale ja kultuuripärandile ning toimubki digitaalselt keskkonnas Teams. Konverentsi teesid (pdf) on võimalik ka alla laadida või vaadata allpool. I paneel - 10.00 - 11.00 - vaata järele Eesti Kirjandusmuuseum 2020. aastal Merike Kiipus, avasõnad Martin Eessalu, Eesti Kirjandusmuuseum aastal 2020 Osakondade aasta 2020 Mare Kõiva, Folkloristika osakond Aija Sakova, Eesti Kultuurilooline Arhiiv Risto Järv, Eesti Rahvaluule Arhiiv Helle Maaslieb, Arhiivraamatukogu II paneel 11.00-12.30 Juhatab Marin Laak - vaata järele Indrek Ibrus: CUDAN: eesmärgid ja ootused Piret Viires: Tviteratuurist instaluuleni. Sotsiaalmeedia kirjanduse võimalusi Mari Sarv: Ilus, kena, armas, kallis. Regilaulude teema-analüüsist Tõnno Jonuks, Andres Uueni, Signe Vahur: Nooleots Pärnu jõest ja mida saab teha digihumanitaariaga Vaheaeg III paneel 13.30-15.00 Juhatab Piret Voolaid - vaata järele Andres Kuperjanov: Veerand sajandit Haldjaga Aija Sakova: Juurdepääs arhiivimaterjalidele mitte-eestikeelse uurija pilgu läbi. Õpetatud Eesti Seltsi saksakeelne käsikirjakogu Sven Vabar: Rahvuskirjandusest globaalsete võrgustike poole. EWODi tellingutel mõlgutatud mõtteid eesti kirjanduse tuleviku kohta Paus 15 min IV paneel 15.15-16.15 Juhatab Merike Kiipus - vaata järele Risto Järv: Fr. R. Kreutzwaldi "Reinuvader Rebase" tegelasvõrgustikust Marin Laak: Per aspera ad astra! Gustav Suitsu mõjukriitika juhtumianalüüs KORPis Lauri Õunapuu: Unustatud autorite jälgedel. “Läbi sahiseva lume” eri V paneel 16.15-17.00 Juhatab Merike Kiipus - vaata järele EKM 2020. aasta uuemate väljaannete esitlus. Juhatab Merike Kiipus
Konverentsiga liitumise link: Liitu MS Teamsiga.
Rohkem infot:
Marin Laak, marin.laak@kirmus.ee
Merike Kiipus, merike.kiipus@kirmus.ee
TEESID
Saateks
Eesti Kirjandusmuuseumi 64. Kreutzwaldi päevade teaduslik konverents „Digi kultuuris: allikad,
suhtlus, looming“ on pühendatud Eesti digikultuuriaastale 2020.
Digikultuur on kõikjal meie ümber ning digihumanitaaria on paisuv väli, millele astunuid ühendab
pühendumine ja õhin. Huvi sellele väljale astuda on seda suurem ning uusi uurimisteemasid tekib
seda enam, mida rohkem on digiteeritud, avaandmetena kättesaadavaid kultuuripärandi- ja
keeleressursse.
Kirjandusmuuseum on olnud digihumanitaaria pioneere Eestis. Esimesed sisupõhised andmebaasid
loodi EKMi folkloristika osakonnas juba 1990. aastate keskel, rahvaluulearhiivi regilaulude andmebaas
mõned aastad hiljem ning EKMi folkloristide server Haldjas tähistab tänavu 25. sünnipäeva
− ajal, mil „rakenduste eluiga kipub olema sama pikk, kui elab mobiiltelefoni aku“, nagu kirjutab
oma teesides Andres Kuperjanov. Kirjanduslikus teabekeskkonnas „Eesti kultuurilooline veeb.
Kreutzwaldi sajand“ näeme miljoneid klikke.
Teadlased on digihumanitaaria komplekssel, paisuval väljal üha avanevate võimaluste ees, mis
nõuavad pealehakkamist, uudishimu, õppimist ja arvutialast kompetentsi. Kultuuripärandi digikäsutusse
andmine ja kiire kättesaadavaks tegemine avalikkusele ning teadlastele on meie kaasaja
suurimaid väljakutseid ka kirjandusmuuseumile. Uute võimaluste loomine andmepõhiseks teadustööks
eestikeelse kultuuripärandi uurimisel paneb aluse nii humanitaarteaduste kui kultuurimälu
tulevikule.
Eesti Kirjandusmuuseumi missiooniks on mitmekülgne töö kogudega, arhiivikogude elektrooniliste
metaandmete loomisest ja andmebaasidesse kandmisest kuni uurimiseni. Kirjandusmuuseumil on
keskne roll ka Eesti kultuuripärandi massdigiteerimise riiklikus programmis 2019–2023 kolmes
pärandiliigis: Arhiivraamatukogu juhib trükiste digiteerimist, EKLA ja ERA dokumendi- ja fotokogusid
digiteeritakse Rahvusarhiivis.
Konverentsil on üheksa ettekannet Haldjast Facebookini: esmakordselt esitletakse Eesti auditooriumile
mitmeid arvutusliku digihumanitaaria meetoditega valminud originaaluurimusi nii rahvaluule
kui kirjanduse alalt. Konverentsi kutsutud plenaaresineja on Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni
professor Indrek Ibrus, mitmete rahvusvaheliste teadusprojektide vastutav täitja.
Konverentsi lõpetuseks esitletakse Eesti Kirjandusmuuseumi uusi väljaandeid.
Marin Laak
*
CUDAN: eesmärgid ja ootused
Indrek Ibrus Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut
Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi, humanitaarteaduste
instituudi ja digitehnoloogiate instituudi ühisprojekt „Kultuuriandmete analüüs“ (Cultural Data
Analytics, CUDAN) on Eesti esimene teadusprojekt humanitaarteaduste valdkonnas, mida Euroopa
Komisjon otsustas rahastada Horisont 2020 European Research Area õppetooli (ERA Chair) programmist
2,5 miljoni euroga. Tegemist on interdistsiplinaarse digikultuuri uuringute projektiga, mille
keskmes on kultuurilised suurandmed, nende analüüs ja vastutustundlik kasutamine.
Üks projekti eesmärkidest on luua ühisloomet võimaldav uus koostöö- ja arendusplatvorm Open
Lab, mis koondab partnereid avalikust, era- ja kolmandast sektorist, et koguda, korrastada ja analüüsida
digikultuuri andmeid argikultuurist kõrgkultuurini ning kasutada neid uute kultuuriteenuste
arendamiseks. Digikultuuri andmete all mõistetakse nii digitaalselt sündinud kultuuriandmeid,
mida inimesed igapäevaselt internetti kasutades tekitavad, kui ka juba varasemalt loodud kultuuripärandit
(nt trükimeedia, fotod, filmid), mida jooksvalt digiteeritakse.
Teine suurem eesmärk on kultuuriandmete interdistsiplinaarsete analüüsimeetodite arendamine ja
uuringute läbiviimine Eestis ja rahvusvaheliselt. See hõlmab endas ulatuslikumat juurdepääsu kultuuriandmetele,
nende kogumist ja vastutustundlikku jagamist, analüütiliste meetodite väljaarendamist
ja sellealaste pädevuste kasvatamist.
*
Tviteratuurist instaluuleni. Sotsiaalmeedia kirjanduse võimalusi
Piret Viires Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut
Digihumaniaaria üks valdkondi on digitehnoloogia ja kirjanduse seosed. Tegemist on kiiresti areneva
alaga, mis ühelt poolt hõlmab digihumanitaaria vahendite ja meetodite kasutamist kirjandusuurimises
(nt kirjandustekstide kvantitatiivset analüüsi arvutitehnoloogia abil), teiselt poolt aga ka digitaalset
kultuuriloomet – digitaalselt sündinud kirjandusteoseid (digitaalset ehk elektroonilist kirjandust),
nende kirjeldamist ja analüüsi.
Ettekanne keskendub digihumanitaarse kirjandusuurimise aladest just digitaalsele kirjandusele.
Artikli põhifookus on digitaalse kirjanduse kõige uuemal, laialt levinud alaliigil – sotsiaalmeedia
kirjandusel.
Sotsiaalmeedia kirjandus on seotud interneti arenguga ja teise põlvkonna veebidisaini Web 2.0 loomisega.
Web 2.0 lahendustel põhinevad sotsiaalmeediaplatvormid, millest suuremad ja tuntumad
on Facebook, Twitter, Instagram, Tumblr, Snapchat jm. Sotsiaalmeediaplatvormid on tavaliselt kergesti
kasutatavad ja ei vaja tehnilisi erioskusi.
Sotsiaalmeedia sisu hulgas on ka kasutajate loodud ilukirjanduslikud teosed. Kui sedalaadi kirjanduse
põhiolemus tuleneb sellest, et Web 2.0 kasutaja saab ise sisu luua, siis iga platvormi arhitektuur
määrab ära võimalused, milliseid ja millises vormis ilukirjandusteoseid nende abil luuakse. Nii
saab sotsiaalmeedia kirjanduseks lugeda tviteratuuri, Facebooki luulet ja järjejutte, Instagrami
luulet, Tumblri luulet, Wattpadis kirjutatud lugusid, ilukirjanduslikke blogisid jmt. Sotsiaalmeedia
kirjandusel on mitmed digitaalse kirjanduse tunnused. Seda tüüpi kirjandus on born-digital ehk
sündinud sotsiaalmeediaplatvormidel, sageli ühendatakse neis teostes eri meediume, samuti on
seda tüüpi tekstid sageli interaktiivsed.
Ettekandes kaardistatakse mõned mõisted ja lähenemised, mida sotsiaalmeedia kirjandust käsitledes
on kas eri uurijate poolt varem kasutatud või mis on sedalaadi kirjanduse analüüsiks asjakohased.
Lähemalt vaadeldakse sotsiaalmeedia kirjandust kirjanduse demokratiseerumise, amatöörsuse
ja professionaalsuse, osaluskultuuri, autori ja lugeja interaktiivsuse, multimodaalsuse ja efemeersuse
kontekstis ning püütakse määratleda ka sotsiaalmeedia kirjanduse funktsioone: eneseväljendus,
enesebrändimine ja eneseabi. Nende mõistete raamistikus analüüsitud näited ulatuvad
Facebooki kirjandusest Instagrami ja Tumblri luule ning tviteratuurini.
Kokkuvõttena saab öelda, et sotsiaalmeedia kirjandus asub eri uurimisvaldkondade ristumiskohas,
siin on ühendatud internetiuuringud, kirjandusteadus, meediauuringud, populaarkultuuri uuringud.
Sotsiaalmeedia kirjandus on valdkond, mis areneb pidevalt edasi, vastavalt sellele, kuidas toimub
tehnoloogiline areng ja millised uued sotsiaalmeediaplatvormid juurde tulevad ja kuidas olemasolevaid
edasi arendatakse. Seepärast on oluline pidada sotsiaalmeedia kirjanduse arengul silma peal,
laiendada arusaama kirjandusest kui kunstiliigist ja hõlmata niimoodi kirjandusuurimisse uusi kirjanduse
piire avardavaid nähtusi.
*
Ilus, kena, armas, kallis: regilaulude teema-analüüsist
Mari Sarv Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv
Võtmesõnad: regilaul, digihumanitaaria, teema-analüüs, teemade modelleerimine
Regilaulude andmebaasi 2003. aastast sisestatud tekstide massiiv on praeguseks juba nii suur (rohkem
kui 100 000 teksti), et ainesest parema ülevaate saamiseks ja piirkondlike erijoonte väljatoomiseks
võiks proovida lisaks inimmõistusele kasutada ka arvutivõimsust. Selle juures on meile huvitavaks
väljakutseks nii tekstide keeleline varieeruvus kui ka folkloorse ainese ebaühtlane jaotus:
mõned piirkonnad on rohkem esindatud, mõned vähem; mõned laulutüübid või liigid domineerivad,
teised on haruldased. Kui terve materjalikogumiga töötada, hakkavad need asjaolud tervikpilti oluliselt
mõjutama, nende statistiline väljataandamine või ühtlustamine annaks aga teisipidi kallutatud
pildi. Neid probleeme on põhjalikult käsitlenud Arvo Krikmann oma kirjutistes (nt „Sissevaateid
folkloori lühivormidesse“ I, Tartu 1997).
Siin vahendatava uurimuse eesmärgiks oli proovida, kas arvutuslikud teema-analüüsi meetodid
võiksid anda regilaulu puhul mõistlikke tulemusi, s.t saaksime ülevaate kas terve regilaulukorpuse
või selle eri alaosade temaatilisest struktuurist, vaatamata eelpool kirjeldatud probleemidele.
Katsetasin LDA teema-analüüsi meetodit rakendusega MALLET esmalt kogu regilaulukorpusel, siis
selle väiksematel alaosadel. Varieeruvama keelega laiema ala laulude analüüsil ilmnes mõnevõrra
ootuspäraselt, et keeleline varieeruvus domineerib sisulise varieeruvuse üle, kuid keeleliselt ühtlasema
piirkonna regilaulude arvutuslik teema-analüüs suutis regilauludest tõepoolest välja tuua
temaatilised fookused ja laulurühmad. Ettekandes vaatan lähemalt Eesti läänesaarte regilaulude
temaatilist jaotust, selle adekvaatsust ning suhteid folkloristliku liigitusega.
*
Nooleots Pärnu jõest ja mida saab teha digihumanitaariaga
Tõnno Jonuks Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond
Andres Uueni Arheovisioon / Eesti Kunstiakadeemia
Signe Vahur Tartu Ülikooli keemia instituut
Võtmesõnad: dokumenteerimine, 3D mudeledamine, instrumentaaluuringud, loodusteaduslikud
uuringud humanitaarias
Nüüdisaegne kultuuripärandi uurimine võimaldab näha n-ö teose sisse ja sellest läbi ning avada
mikroskoopiliste uuringute, pildindus- ja infotehnoloogiate abil kompleksselt mitmeid kihistusi, mis
on varasemalt olnud uurijatele piiratud ligipääsuga ning mida laiem publik tavapäraselt ei saa või ei
oska vaadata.
Näiteobjektina on selle ettekande keskmes nooleots Pärnu jõest. Pärnu jõe alamjooksult on enam
kui sajand tagasi korjatud suur kogu kiviaegseid luu- ja sarvesemeid. Selle suure kogu hulgas torkas
silma üks eripärane sarvest nikerdatud nooleots, mis paistab olema omaaegne koopia – skeuomorf
− tulekivist teradega nooleotsast. Praeguseks on selgunud, et nooleots oli algselt kaetud
ookriga, mis muudab selle veel eriti huvitavaks.
Nooleotsa uurimise käigus on seni rakendatud mitmesuguseid tehnoloogiaid, mis aitavad mõista,
visualiseerida ning teha tulemusi kättesaadavamaks. Näiteks on seni tehtud instrumentaaluuringuid,
laserskaneerimist ning pildindustehonoloogilisi uuringud: makro- ja infrapunafotograafiat,
pinnamuutuste pildistamist (RTI) ja fotogramm-meetriat.
Digitaalsete andmete universaalne kasutatavus ja ligipääs on oluline erakordsete muistsete esemete
detailsemaks uurimiseks ning lisaks, olulise nüansina praegusel pandeemia-ajastul, on seda
võimalik teha distantsilt ja kontaktivabalt.
*
Veerand sajandit Haldjaga
Andres Kuperjanov Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond
Digitaalne humanitaaria algab sisuliselt jesuiidist õpetlase Roberto Busa tegevusest, umbes täpselt
50 aastat hiljem ilmub ajakirja Folklore. Electronic Journal of Folklore esimene number. Praeguseks
on neid valmis 80. Eesti esimene folkloristika ja digihumanitaariaga seostatav elektrooniline väljaanne
(1993, autor Madis Peil, Ecolink Tallinn) ilmus enam-vähem ühel ajal interneti laiema jõudmisega
Eestisse. 1995. aastal käivitus Avatud Eesti Fondi toel eesti folkloristide erialaserver Haldjas,
mis paar aastat hiljem osutus Avatud Eesti Fondi korraldatud üldhariduskoolide ja mittetulundusühingute
www-kodulehekülgede konkursil üheks parimaks. Esimene folkloristide talvekonverents
oli pühendatud serveri Haldjas 10. sünnipäevale, vt http://www.folklore.ee/Haldjas10/, sellel foorumil
anti esimene põhjalikum ülevaade folkloristide ühiskondliku erialaserveri (mis intellektuaalse
omandina on seotud akadeemiliste folkloori uurivate asutuste: Eesti Folkloori Instituudi ning
Akadeemilise Rahvaluule Seltsiga ja mille arendajaks on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika
osakond) loomisloost, arengust ja kasutusstatistikast. Lisaks nn väljundfunktsioonile majutab server
Haldjas ka uurijaandmebaase, mille põhifunktsiooniks on eelkõige olla väike funktsionaalne
baas, mis on koostatud kitsast uurijahuvist lähtudes, kuid mis võib huvi pakkuda ka avalikkusele.
Haldja põhikirjas on ette nähtud ka serveri arhiivifunktsioon, mida on suudetud tagada selle aasta
kevadeni. Ajalugu ja kasutustihedust tutvustades lähtun eelkõige ajakirja Folklore. Electronic
Journal of Folklore andmestikust, ajakirja arengut on tutvustatud ka Ameerika Folklooriseltsi ja
SIEFi kongressil.
Arengustrateegiaks valitud kergelt konservatiivse tooniga novaatorlus on olnud edukas, meil ei ole
olnud põhifunktsioonides erilisi tipptehnoloogiaid, mis vähem kui kümne aasta pärast on mittetagasiulatuvalt
asendunud millegi uuega, ning tagajärjeks on siis pidev arendamine. Peaaegu kõik
25 aasta jooksul loodud funktsioonid on kasutatavad tänapäevalgi. Kasutajaliides on tahtlikult tekstiline,
ilma väliste linkideta, see tagab kiiruse kaugel ja kehvades oludes. Kui enamik graafilisi liideseid
vaevleb seal veel ikoonide ja Google’i fontide laadimisega esimesel leheküljel, on folklore.ee’st
juba tulemused saadud.
Tehnikamaailmas tähistab 25 aastat autentsust termin unique − seda tasub hinnata, eriti maailmas,
kus rakenduste eluiga kipub olema sama pikk, kui elab mobiiltelefoni aku.
*
Juurdepääs arhiivimaterjalidele mitte-eestikeelse uurija pilgu läbi. Õpetatud Eesti Seltsi saksakeelne käsikirjakogu
Aija Sakova Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolne Arhiiv
Digiteeritud kogud tuleb asetada sinna, kus valgus neile peale paistab.1 Larissa Leimingeri rakendusliku
folkloristika magistriprojekti „Folkloorse arhiiviainese juurdepääsu ja konteksti küsimused:
Õpetatud Eesti Seltsi käsikirjakogu esitamine avastusliku andmebaasina“2 eesmärk oli tuua eri
arhiivides paiknevad saksakeelsed Õpetatud Eesti Seltsi käsikirjakogud veebipõhise andmebaasi
kaudu uuesti kokku ning avada nad rahvusvahelistele uurijatele. Tema magistriprojekti käigus valmis
lisaks magistritööle ka andmebaas ning saksakeelne veebilehekülg „Sammlungen der
Gelehrten Estnischen Gesellschaft / Õpetatud Eesti Seltsi kogud“3 .
Mitte-eestikeelne arhiiviaines ei ole arusaadavatel põhjustel riiklikes digiteerimiskavades esimesel
kohal, kuid võib ometi pakkuda huvi uurijale, kes seni selle materjali olemasolustki teadlik ei olnud.
Mitte-eestikeelse uurijana kirjeldab Larissa Leiminger oma magistritöö käigus juurdepääsutõrkeid,
mis ilmnesid saksakeelse arhiiviaineseni jõudmisel. Viimased olid ilmselt tingitud arhiiviainest puudutavate
eri aegadel tehtud otsuste vähesest läbipaistvusest. Eesti Kirjandusmuuseumi digihoidla
KIVIKE on suunatud teenima eeskätt repositooriumis sisalduvate andmete ja nendega igapäevaselt
töötavate arhivaaride huve. Väliskasutaja vaatepunkt on sealjuures pigem teisejärguline, puudu on
ka võimalus teha otsinguid teistes keeltes peale eesti keele. Saksakeelsel arhiiviainesel puudub
sellisena igasugune võimalus olla huvilistele ja uurijatele kättesaadav.
Veebilehe ja andmebaasi „Õpetatud Eesti Seltsi kogud“ kaudu on Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Eesti
Rahvaluule Arhiivi vahel jaotunud ajaloolised kogud uuesti ühendatud ja mitte-eestikeelsetele uurijatele
kättesaadavaks tehtud. Andmebaasi on lisatud ka täiendavat infot kogude konteksti ja nende
moodustamisega seotud isikute kohta. ÕESi kui ebaühtlase ajaloolise kogu jaoks loodud andmebaasi
puhul oli äärmiselt tähtis, et see ei võimaldaks pelgalt otsida, vaid ka avastada, sest pole
tõenäoline, et uurijad teaksid enne arhiiviga tegelema hakkamist selles leiduvate materjalide täpseid
pealkirju, autoreid või väljaandmisaegu.
1 Aija Sakova. Julgus katsetada ja oskus jutustada tähenduslikke lugusid. Intervjuu Mahendra
Maheyga. Sirp, 22.05.2020
2 Larissa Leiminger. Issues of Access and Context of Archival Folklore Materials: Presenting the
Manuscript Collection of the Learned Estonian Society in an Explorative Database, 2020. https://dspace.
ut.ee/handle/10062/69928
3 https://galerii.kirmus.ee/GEG/die-sammlungen
*
Rahvuskirjandusest globaalsete võrgustike poole. EWODi tellingutel mõlgutatud mõtteid eesti kirjanduse tuleviku
kohta
Sven Vabar Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituut
Võtmesõnad: leksikonid, kirjanduse tõlkimine, globaliseerumine, risoom
Eesti kirjanduse kõige suuremad edulood maailmas jäävad 1990. aastatesse, kui idabloki vabanemise
tuules loeti Läänes Jaan Krossi, Jaan Kaplinskit, Emil Todet. See oli põgus ja erakordne
periood ajaloos, kui maailm tundis raudse eesriide langemise järel mingil määral huvi Eesti ajaloo
ja kultuuri vastu. Aga sedamööda, kuidas Eesti lakkas olemast „piiririik“ ning ühines igava ennustatavusega
kõigi mõeldavate Lääne poliitiliste, majanduslike ja militaarsete organisatsioonidega,
kadus ka rahvusvaheline huvi eesti kultuuri vastu. Eesti kirjandus-establishment on oodanud selle
huvi taastärkamist, turundades Eesti kõige tuntumaid ja auhinnatumaid kirjanikke, kes on kaalukal
moel oma loomingus lahanud Eesti ajalugu, saatust ja identiteeti. Prominentseima näitena võiks
tuua Andrus Kivirähki.
Ent tänapäeva maailmas, mis pöördumatult globaliseerub Wikipedia ja Facebooki abil, pandeemiavälisel
ajal ka odavlennufirmade ja AirBnB abil, ei koondu maailma kirjandusinimeste huvid enam
hierarhiliselt rahvuskirjanduste tippude ümber, vaid identiteetide ümber, mis ületavad riigipiire
võrgustikena. Järjest vähem esineb olukorda, kus näiteks haritud inglise lugeja, kes on kursis inglise
ja ehk ka Põhja-Ameerika kirjanduse klassikaga, hakkab süstemaatiliselt huvi tundma muu
maailma rahvuskirjanduste tippude vastu. Pigemini on tänapäeva kirjandusinimene huvitatud teatud
spetsiifiliste rahvusüleste kultuurifenomenide vastu, mida esineb tema emakeeles kirjutatud
kirjanduses ning mida ta siis otsib ka näiteks eesti või mõnest muust kirjandusest. Võibolla tunneb
ta näiteks huvi hernhuutluse ajaloo vastu Kesk-Euroopas 18.−19. sajandil, millega seoses soovib ta
teada midagi Eduard Vildest ja tema romaanist „Prohvet Maltsvet“. Või siis tunneb ta huvi soomeugri
keeltes kirjutatud punkluule vastu. Või endise NSV Liidu territooriumil kirjutatud ulmekirjanduse
vastu.
Selle vaatega nõustumine ent muudab fundamentaalselt viisi, kuidas tuleks korraldada eesti kirjanduse
tutvustamist maailmas. Me ei peaks keskenduma ainult klassikutele, kõige auhinnatumatele
või ka kõige populaarsematele eesti kirjanikele, vaid pakkuma võimalikult rikkalikku valikut kõige
erinevamatest kirjanikest, nii et potentsiaalsed välismaised huvilised leiaksid just selle, mis konkreetselt
neid huvitab. Kõneldes Deleuze’i ja Guattari mõistete abil: me ei peaks pakkuma mitte suurt
kirjandust, vaid palju väikseid kirjandusi, mis ühinevad seadeteks teiste keelte ja kultuuride väikeste
kirjandustega. Usun, et seda teed minnes on lootust eesti keele ja kultuuri säilimisele ka kaugemas
tulevikus. Seda teed taotab käia ka ingliskeelse eesti kirjanduse leksikon EWOD (The Estonian
Writers Online Dictionary, vt https://sisu.ut.ee/ewod), pakkudes inglise keeles juurdepääsu võimalikult
paljude eesti kirjanike loomingule.
Annan ülevaate ka EWODi arengust, mahust, eesmärkidest ja autoritest.
*
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Reinuvader Rebase“ tegelasvõrgustikust
Risto Järv Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv
Võtmesõnad: võrgustikuanalüüs, Friedrich Reinhold Kreutzwald, rebase-eepos, isikunimi
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Reinowadder Rebbane“ alustas ilmumist Heinrich Laakmanni kirjastuse
1848. aasta „Ma-rahwa Kassulisses Kalendris“ ning jätkus järgmise aasta kalendris kuni
neljanda osani. Omaette trükisena ilmus raamat 1850. aastal. 12 peatükiga teos on proosavormis
vaba ümbertöötlus Johann Wolfgang von Goethe värss-eeposest „Reineke Fuchs“ (1794) ja
Aleksander Friedrich Franz Hoffmanni rahvaraamatust „Geschichte von Reineke dem Fuchs“.
Sarnaselt klassikalise rebaseromaaniga annab Kreutzwaldi raamat ülevaate Lõvi kohtu ette kutsutud
Reinuvader Rebase pahategudest, kes pärast oma oskuslikku kaitsekõnet aga õigeks mõistetakse
ja viimaks isegi riigi valitsejaks ülendatakse.
Võrgustikuanalüüsi kasutades analüüsin tegelaste suhtlust – tegelastevaheliste kontaktidena võtsin
arvesse kahe tegelase vahelist, neist vähemalt ühe jaoks teadvustatud suhtlust ühe episoodi piires.
Peategelane Reinuvader Rebane on endaga seotud ühenduste arvukuselt keskne, olulisel kohal
tegelasvõrgustikus on ka lõvi. Võrgustiku üldpilti mõjutab ka see, et mitmed tegelased esinevad
teoses vaid üks või kaks korda ning süžee seisukohalt neil iseseisvat rolli pole. Kreutzwald on üles
lugenud (Goethele toetudes) suure hulga loomaliike, kes muus tegevuses ei osale, osutamaks lugejale,
et rebase tegude käes kannatasid tõepoolest paljud loomad.
Tegelassuhete modaalsust analüüsides on täheldatav vaenuliku võrgustiku domineerimine sõbraliku
võrgustiku üle. See on ka mõistetav, sest kui sõnum kuulutab kuningalinnas Reinuvaderi tulekut,
„ruttas igaüks – suur ja väike – teda vaatama; pisut sõbrameelelisi, suurem osa enamasti kõik
vaenlasi“. Küll on valdavalt positiivselt kujutatud loomade peresuhteid. Kreutzwald on ka pahelist
peategelast kirjeldanud koduses suhtluses hoolitseva abikaasana, kellele rebase-emand on „armas
Ermeliina, kallis loomake“.
Raamat on eri trükkides pidanud läbi elama tsensuurist tingitud muudatusi. 1850. aasta väljaandest
on tsensori nõudel mitmeid lõike välja jäetud, veelgi enam teisest trükist (1860). Kolmandas trükis
(1869) on kärbitud tekst enamjaolt taastatud, ent arvestades raamatu kandumist laste lugemisvara
hulka, on hiljem taas väljajätteid tehtud. Sellise murimise poolest meenutab Kreutzwaldi teos ka
teist tuntud – ning kahtlemata sellest ajendatud – rebaseraamatut, Ernst Peterson-Särgava teost
„Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest“ (1911). Siiski pole need kärped avaldanud mõju raamatu
tegelasvõrgustikule.
*
Per aspera ad astra: Gustav Suitsu mõjukriitika juhtumianalüüs KORPis
Marin Laak Eesti Kirjandusmuuseum kultuurilooline arhiiv
Võtmesõnad: päringusüsteem KORP, mõjukriitika, Noor-Eesti, Gustav Suits, Euroopa
„Per aspera ad astra“ nime kannab ulmefilm, seda tuntud fraasi on kasutatud sageli epitaafina,
näiteks Bernhard Schmidti, ühe Eestis sündinud loova ja uudishimuliku vaimuga mehe mälestuseks.
Minu ettekande eesmärgiks on 20. sajandi alguse mõjukriitika probleemi näitel selgitada digihumanitaaria
keelekesksete meetodite ja korpuste potentsiaali kirjandusuurimises ning julgustada kirjanduslooliste
keeleressursside loomist.
Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Keeleressursside Keskuse (EKRK) koostöös on valminud kaks
kirjanduslikku morfoloogiliselt märgendatud tekstikorpust: „Semperi ja Barbaruse kirjavahetuse
korpus“ (2018) 4 ja „Eesti kirjanduskriitika korpus, Noor-Eesti ja 1920. aastad (2019). 5 Kolm aastat
kestnud koostööprojekt meie väikeses töörühmas algas 2017. aasta sügisel nimetusega
„Kirjandusteadus kohtub korpuslingvistikaga“. Ettekandes tutvustan kirjanduslike tekstikorpuste
kasutusvõimalusi päringusüsteemis KORP 6 uudishimuliku, nii-öelda vanakooli kirjandusteadlase
pilguga.
Tartu Ülikooli esimese eesti kirjanduse professori Gustav Suitsu seminaridest 1921. a alguse saanud
„mõjukriitika“ oli uus kriitika „tööriist“, mis mõjutas tugevalt järgnevate aastate kirjandusliku
mõtte arengut, tuues kaasa paradigmaatilise muutuse. Selleks oli kirjanduslike eeskujude ja
„mõjutuste“ otsimine oma kaasaja sünkroonses arvustuses nii omamaisest kui Euroopa kirjandusest.
Tähistasin seda 1920. aastate kriitika metakeeles ja meetodis selgelt eristuvat nähtust terminiga
mõjukriitika. Iseloomulikuna võib välja tuua järgmised tunnused: 1) väikeste tekstiühikute,
motiivide kõrvutamine poeetiliste kõnekujundite, ent ka meetrika sarnasuse alusel; 2) teose
ülesehituse kõrvutamine makroelementide sarnasuse alusel, nt sündmustik, tegelaste
karakterijoonised jne; 3) teoste kõrvutamine neis väljenduvate umbmäärase „meeleolude“ alusel.
EKRK loodud kriitikakorpuses on ühte keelelisse andmekogusse liidetud varasemate veebikeskkondade
„ERNI. Eesti kirjanduslugu tekstides 1924−25“ (2001/2019), „Noor-Eesti 100“ ja „Kreutzwaldi
sajand“ kriitikatekstid (maht 247 434 sõne).
Ettekande jaoks katsetasin mitmesuguseid sõnapäringuid ja nende kombinatsioone, et selgitada
kirjanduslike väärtuste teisenemist 20 aasta vältel. Päringuvastustest sõnadele mõju, mõjutus ja
eeskuju päringusüsteemis KORP on ilmnenud mõju-sõnade tähenduste erinevused Noor-Eesti
perioodil ja 1920. aastatel. Siinses kriitikakorpuse uues juhtumiuuringus jälgin sõnade rahvuslik,
Euroopa, võõras ja eeskuju esinemist, mõtestamaks nende kaudu kirjanduslikke liikumisi 20. sajandi
algul.
4 Vt https://doi.org/10.15155/9-00-0000-0000-0000-00190L.
5 Vt https://doi.org/10.15155/9-00-0000-0000-0000-00193L.
6 Vt https://korp.keeleressursid.ee/?mode=correspondence#?lang=et&corpus=kriitika_long
*
Unustatud autorite jälgedel. „Läbi sahiseva lume“-eri
Lauri Õunapuu
Võtmesõnad: digiainestu, autorsus, laulud
Igal laulul on oma algautor. Me võime autorit või autoreid teada. Või mitte teada. Meie teadmine võib
olla ka nihestunud − s.t et teadmine on väär või ainult osaliselt vale. Arusaam autorsusest või absoluutsest
autorsusest on ajas muutunud ning ei ole intellektuaalse omandi puhul üheselt mõistetav
või selgepiiriline.
Näiteks rahvalaulude puhul võib ühel laulutekstil olla mitu autorit − üks tekst võib olla muudetud või
ka omistatud eri autoritele johtuvalt esitusmaneerist, mõnest müütilisest arvamusest seoses autorsuse
delegeerimisega kellelegi konkreetsele isikule mingil kindlal põhjusel, isiku sarnasusest lauluteksti
minategelasega jms. Samuti võivad autorsusenihked tekkida olemasoleva tõlke ümbersõnastamisel,
tõlke tõlkimisel, olemasoleva teksti tahtlikul või tahtmatul tõlgendamisel, tekstistandardite
kasutamisel jne.
Laul koosneb peale sõnade veel viisist, seadest ja esitusest. Kõiki eelnevalt nimetatud lauluteksti
autorsuse tuvastamise aspekte võib laiendada viisile ja seadele.
Kui jätta kõrvale hägune ala autorsuseküsimustes eri ajaetappidel ajaloos ning keskenduda tänapäevasele
arusaamale intellektuaalse omandi küsimustes, võime öelda, et esimene eeldus unustatud
lauluautorite leidmiseks on vastus „ei“ küsimusele: „Kas see (autor) võiks olla tõenäoline?“
Näitena võib tuua kõigile tuntud laulu „Haanja mees“ autoriküsimuse. Umbes poolsada aastat on
selle laulu autoriks peetud Võru kultuuritegelast Jaan Räppot. Elu viimased aastad elas Räppo
Ukrainas ning peale tema surma jõudsid ta ümberkirjutatud käsikirjad Eestisse, kus neid uuris Võru
koduloouurija Elmo Ploom. Ploom leidis Räppo tekstidest luuletuse, millesse too oli laenanud paar
rida kohalikust rahvalaulust (Räppo laenas palju motiive rahvalauludest). Ploom tegi avastusest
kannustatuna kiirustades vale järelduse ning sellest ajast peale on järjekindlalt rist-tsiteeritud vääralt
tuvastatud autorsust ning ollakse veendunud eelnevate tsitaatide õigsuses. Hoolimata sellest,
et Räppo luuletekst lendlehel, mis olevat sisaldanud rahvalaulu „Haani miiss“ paari värssi (ühtegi
koopiat ei ole säilinud), paljundati väidetavalt Peterburis aastatel 1905−1906, kuid esimene teade
nimetatud rahvalaulust oli avaldatud ajalehes juba aastal 1898.
Kas selles näites on niisuguse põgusa sissejuhatava info korral Räppo autorsus tõenäoline? Ei.
Seega on esimene eeldus loodud. Edasine uurimine võib meie teooria kummutada või aidata leida
tõenäolisem autor, mida juba ongi tehtud. Siit edasi järgneb juba teine etapp autorsuse või selle
puudumise kinnitamisega.
Eesti tuntud jõululaulu „Läbi sahiseva lume“ tekstiautoriks on eri trükistes läbivalt märgitud
„J. Janson“, viimasel kümnendil ka „Julius Janson“. Kes ent võis olla Julius Janson? Eeldusel, et
tundmatu isiku autorsus üsna küpsena näivas tekstis on ebatõenäoline, saab, tuginedes digiainestu
rohkusele, püstitada järgmised hüpoteesid ning leida alus isikukirje täpsustamiseks.
Ettekandes vaadeldakse, kuidas ning milliste meetoditega on võimalik Julius Jansonist jõuda
Johannes Jaanistoni ja mis saab digikeskkonnas täpsustatud autorist edasi.
