Seekord on külas Peder Gammeltoft Bergeni Ülikoolist ning ta kõneleb teemal:
"From Shared Roots to Divergent Paths: Onomastics and Ethnology in the Age of Modernization"
Nii onomastika kui etnoloogia võrsusid kohanimesid ja nende kasutust dokumenteerides kaduvate kultuurielementide kaitsmise ajendeist. Etnoloogia keskendus eelkõige rahvakultuurile, onomastika aga rakendus rahvuse ülesehitamise ja keelelise ühtlustamise teenistusse. Distsipliinid on siiski teineteisega seotud, nagu selgub Norra näitel (Skulebarnsoppskriftene uuring).
Selle algatuse raames koguti kohanimesid ja nende paikadega seotud folkloori, millega tulid esile nimeandmise ja lugude seosed. Ajaloolist seost analüüsides näeme, kuidas akadeemilised distsipliinid arenevad vastusena sotsiaalsele ja poliitilisele survele, säilitades sidemeid isegi siis, kui nende põhiülesanded erinevad. Norra kogemus osutub toimivaks näiteks sellest, kuidas teaduslik kohanimeuurimine ja etnoloogia täiendavad üksteist, isegi kui kummagi valdkonna metodoloogilised ja ideoloogilised suundumused on erinevad.
Kõik on oodatud kuulama!
Lektor kirjutab seminari tutvustuseks:
This presentation examines the common origin of onomastics and ethnology as scholarly responses to industrialization's threat to traditional ways of life. Both disciplines emerged from a preservationist impulse, documenting cultural elements perceived to be vanishing. However, while ethnology maintained its focus on preserving folk culture, onomastics evolved into a tool for nation-building and linguistic standardization. Despite this divergence, the disciplines maintained a productive relationship to some extent, exemplified by Norway's Skulebarnsoppskriftene survey. This initiative collected localized place names while simultaneously gathering associated folklore, demonstrating the interconnectedness of naming practices and cultural narratives. By analyzing this historical relationship, we gain insight into how academic disciplines evolve in response to social and political pressures, sometimes maintaining collaborative ties even as their core objectives diverge. The Norwegian case offers a compelling example of how these fields could complement each other in new research cooperations, other despite their increasingly separate methodological and ideological trajectories.
