„Kunst on nagu puu, mis kasvab maa pääl valguses“. Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetusest 1957. ja 1958. aastal
Marin Laak, Tiina Ann Kirss
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis leidub tuhandeid kirjavahetusi, mis dokumenteerivad eesti kultuurilugu kandvaid inimlikke kontakte enam kui sajandi vältel. Leidub sügavaid mõttevahetusi, ent kõige enam aeti postiga saadetud kirjade teel siiski argiseid asju. Erilisel kohal on eesti pagulaste nn kultuurikirjavahetused, mis ulatudes perekonnaringist välja, sidusid loovisikuid ühiste kirjanduslike ja kultuuriliste huvide alusel. Paratamatult olid needki subjektiivsed, põimitud kirjutajate väärtuste ja hoiakutega. Kirjanduslooliseks ehteks võib pidada Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetust aastatel 1957–1973. Mõlemad on eesti kirjanduses austatud, suure sümboolse kapitaliga autorid – Under armastatud poetessi ning Ivask õpetlase, hiljem maailmakirjanduse ajakirja Books Abroad / WLT peatoimetajana. Ettekandes võtame lähema vaatluse alla selle kirjavahetuse algusaastad jälgides, kuidas kirjutajate väärtused ja hoiakud avaldusid kirjade retoorilistes mustrites ning millised intersubjektiivsed suhted olid neisse mustritesse kätketud.
Kirjavahetuse esimesel aastal 1957–1958 tõlkis Under läti luuletaja Čaksi teoseid: arutati tõlke rõhuasetusi, tõlkes kaotatud (või võidetud) väljendusvormi ehedust. Mõlemad kirjapartnerid pooldasid tihedamaid sidemeid Balti kirjanike vahel: nii tõlked kui autoreid tutvustavad pikemad esseed ajakirjas Books Abroad olid selleks olulised vahendid. 1957. a alustas tegevust ka ajakiri Mana, mille esimestes numbrites ilmusid ka Underi luuletused ning kuigi mõlemad suhtusid Mana suundumustesse algul kriitiliselt, ei takistanud see nende kaastööd ega tähendanud ka taandumist seitse aastat varem asutatud Tulimulla kaastööliste ringist. Kirjanduslikud suhted püsisid jätkuvalt kirjade keskse teemana, 1958. a valmistuti Underi 75. juubeliks. Vaatamata suurele vanusevahele jagasid Under ja Ivask sarnast kunstilist-kirjanduslikku pagasit ning laia lugemust, millest tulenesid sarnased esteetilised vaated. Näiteks kirjutas Ivask Underile 24. nov 1957: „Ka varem oli teada, et kunst on nagu puu, mis kasvab maa pääl valguses, kuid juurdub eluandvas allmaa pimeduses.“ Kirjavahetuse esimene aasta on justkui hologramm selle edaspidistest rõhuasetustest. Selle peegelduses arutame autorite kirjandusliku tegevuse üle ning püüde üle jõuda lähemale eesti luule „tõlgitavusele” rahvusvahelisel areenil.
Oktoober 1957
Northfield, 16. X. 1957
V. austatud proua Under,
Jõudsime hästi pärale, kuid nüüd on juba terve kuu vana „surve“ jälle pääl. Seegi polekski nii hull, kui ameerika argipäev ümberringi oleks vähem üksluine ja hall, just see aga on tööindu ja vaimu mattev! Andke andeks, et alles täna jõuan kirjutada Teile, hr. Adsonile ja Teie lgp. proua tütrele minu ja mu abikaasa sügavat tänu nii armastusväärse vastuvõtu eest. Õhtu on meil tänini värskelt meeles. Kõnelesime sellest hr. Matthewsi1 kodus – klaas päris-serbia „slivovitzi“ juures – ja nüüd vestleme sellest kirjateel sõber Rannitiga, kes ööd-päeva tööl peagu viimistledes meie luule näitust New Yorgi raamatukogus. Olen eriti rõõmus, et võimaldasite minule tutvuda meie legendaarse ’keele Lutheriga’, Prof. Aavikuga (kellele, aadressi puudusel, ma kahjuks isiklikult kirjutada ei saa)!
Ajakirjas „Books Abroad“, mille kaastööliseks olen mitme kirjandus alal, ilmus mitu lühemat arvustust minu sulest suve numbris (saadan Teile ühe, väikese tervitusena), kuid kahjuks pole veel minu Teie tõlkede arvustus trükimusta näinud. Sügisnumber ilmub oktoobri jooksul, millest ma aga pole veel eksemplari silmitsend.
Stockholmis avaldasite soovi lugeda Čaksi (= Tšaksi) luuletusi proosatõlkes ja võimaluse korral mõnda isegi eestindada. Lisan täna mu kirjale läti luuletaja (ja läti luule) tippsaavutuse, poeemi „Elu“ esimese „canto“ saksakeelset sõna-sõnalist tõlget mu abikaasalt ja ka mõne lühema luuletuse proosa kujul.x) Saadan Teile veidi hiljem ülejäänd 5 (lühemat) poeemi osa.x) Teos on sümfoonilist laadi ja väga mõjuv. Loodan, et nõustute mu kõrge hinnanguga (kuigi ka mina näen siin-sääl nõrkusi).
Hr. Iliste kirjutas hiljuti ja palus kaastööd. Kui Teil jätkuks huvi ja aega Čaksi eestindamiseks, siis oleksin mina rohkem kui austatud kui tohiksin tõlkedele kirjutada selgitav essee, mis mõlemad ehk võiksid siis ilmuda „Mana“ veergudel? See on ainult spontaanne ettepanek, mille täideminek aga kindlasti aitaks ühendada rohkem balti kirjandust!
Tervitame südamest abikaasaga Teie peret ja maja, ja soovides Teile hääd sügise lõikust, olen sügava austusega
Teie
Ivar Ivask
***
November 1957
Sthlm-Mälarhöjden, 18. 11. -57
V. lgp. härra doktor,
palju tänu sõbraliku kirja ning Teie abikaasa poolt nii hoolikalt valmistet Tschaksi ja Virza luuletuste proosatõlgete eest ühes värsiskeemidega. Elu I, Kits ja Düüna jõe ääres tõlked valmisid mul hiljuti ja saatsin need juba dr. Grünthalile Mana jaoks. Jäin ootama Teie poolt lubat lätikeelsete originaalide ärakirju, seetõttu viibis ka mu tõlkimine. Ülejäänd kahe luuletusega ei saand ma veel hakkama ega tea, kas saangi. Eriti “Falls jemand wissen möchte”2 (mis mulle nüüd väga meeldib) juures on see küsitav, kuna see sama riimipaar läbib kogu luuletuse. Nähtavasti on läti keel väga riimirikas, et võidakse eneselle kogu pika luuletuse kestes sellist luksust lubada. Eesti keel on ju riimivaene – kui tohiksin vabamalt talitada, siis võiksin ehk ka selle luuletuse tõlkimisega katsetada.
Saadan Teile siinjuures oma tõlked – ei tea, kas nõustute nende avaldamisega sel kujul? Mõningad kõrvalkaldumised rütmis olid paratamatud; arvan et Teie sellega lepite, kuna autoril ju esineb ka ses suhtes ebareeglipärasusi, nagu Teie abikaasa selgitab.
Imetlen Tšaksi suurt kosmilist tunnet, temperamenti ja isikupärast piltlikkust. Samuti meeldis mulle väga Virža tõesti prohvetlik sonett, mille muide avaldasin St. Tidn. Eestl. Läti aastapäevaks.
Dr. Grünthal vaatab suure heameelega vastu Teie kaastööle Manale. Isiklikult oleksin ka väga rõõmus, kui suhtlemine balti kirjanduse vahel tiheneks – seni on meil ju selleks väga vähe tehtud.
Ka meile jäi väga ilus mälestus Teie ja Teie armsa abikaasa siinviibimisest, olin ma ju Teist Teie artiklite ja hra Ranniti kirjade kaudu ammu huvitet – päälegi kui olete mind nii mõnigi kord ülimalt häätahtlikult mainind, mille eest – häbi ütelda! – ma Teid senini veel pole jõudnud tänada. Teie siin olles lootsin kindlasti seda teha, kuid (mis mul pärast väga piinlik oli!...) jäi see siiski üldises jutlemishoos tegemata. Andestage see taktitus ja lubage, et tasun nüüd selle võla kõigest südamest.
Prof. Matthews kirjutas meile ka varsti Teie ja Teie abikaasa külaskäigust, lisades et “mõlemad on väga sümpaatsed noored inimesed”.
Kui Teil peaks olema mõnd muudatusettepanekut mu tõlgete kohta, siis ehk saadate need mulle peatselt, et luuletused saaksid Mana II ilmuda. Kuulsin, et asute tuleval aastal Austriasse, ehk põikate siis ka jälle Rootsi ja võime siis uuesti pühitseda meie värsket tutvust (vähimalt kulinaarselt Teie maitsele vastavamalt), kus juures ka meie “keele Luther” ei tohiks puududa.
Soojade tervitustega Teile mõlemaile meilt kõigilt
Teie
Marie Under
P. S.
Veel kord palju tänu Rilke eest, kust leian palju ilusat. Loen teda ikka vahel jälle tilgakaupa.
M. U.
P.S. Sellised koosistumised nagu Teie-paari puhul on ergutavad kuid kahjuks haruldased. Tänu teile mõlemale.
Teie Adson.
***
Northfield, 24. XI. 57
V. austatud proua Under,
istun vaikselt kirjutuslaua juures (väljas on tohutu lumehanged) ja loen sügava tänutundega Teie nii lahket kirja, aina imetledes Teie tõlkede transsubstantsiooni: neil on tõesti algupärandite kõlavust ja nende vaimugi! Olude sunnil olen vist mina see ainuke, kes võib Teid selle saavutuse puhul õnnitleda ja tänada – nii kadunu autori kui läti kirjanduse nimel. Mul on vägagi piinlik, et jäite ootama lubat lätikeelseid tekste. Ei saatnud neid kohe järgi põhjusel, et ei julgend veel päriselt uskudagi Teie oma loomingut salgavat huvi… Andke palun andeks seda kartust, mis oli põhjendamatu! Lisan tänasele kirjale nii terve lätikeelse „Elu“ ärakirja*) kui ülejäänd viie osa saksakeelset tõlget proosas; iga osa on teisest kaunim.
Tore, et dr. Grünthalil Teie suurepärased tõlked juba käes! Minul isiklikult oleks selles seoses ainult üks suur palve: avaldagu tema kõik Teie Tschaksi tõlkeid „Mana II“, kuid jätku palun „Elu I“ välja. Loodan nimelt salaja, et Teie vaimustute tervet poeemi tõlkima, mis võiks siis ehk ilmuda tervikuna „Mana III“ koos minu interpretatsioonivaatlusega. Kas nõuab see palve liiga palju?
Ei, läti keel pole sugugi riimirikas! „Falls jemand wissen möchte“3 on lihtsalt luuletaja „tour de force“4 , mis aga sedapuhku on veenvalt õnnestund (mitte nagu Masingu sonett, mis läbinisti riimit -oota’ga). Ma ei teaks põhjust, miks Teie ei tohiks säärasel äärmisel juhul vabamalt toimida? Jorge Guillén5 nimetas omi tõlkeid Jean Cassou prantsuse sonettidest: „Variaciones sobre temas de Jean Cassou“ – Variatsioonid Jean Cassou teemidel.
Kuuldavasti on Teie „Südamik“ juba Rootsis ilmund ja väga kaunis kujunduses; ootan piki silmi oma eksemplari kirjastuselt! Otse hõiskama panev on ka teate Teie „Kog. luuletuste“ väljaandmisest – seitseteist aastaid pidi mööduma esimesest sellisest katsest…! Eesti luule näitus New Yorgis on juba õige menukas olnud, mis teeb rõõmu nii eesti luule kui korraldaja, hra. Ranniti pärast. „Books Abroad“ avaldas oma sügisnumbris mu „Suletud avaruse“ arvustust ja seda isegi rahvusvaheliste „Head-liner“ite keskel! Ranniti viimane vaatlus „Tulimullas“ tundus minule ta parim üldse: keskendatud ja lihtne, isiklik; kolm pühendus-luuletust samas numbris on „Sul. Avaruse“ paremiku nivool. Kõik see ennustab hääd, sest tõendab pidevat seesmist kasvamist, kuigi luuletaja pole enam just kõige nooremaid. (Kahjuks on meil noori autoreid, kes juba igati „valmis“ oma kirjandusliku karjääri alguses.) Mis oli Teie mulje hra. Ranniti kaastöödest viimases „Tulimullas“?
„Mana“ esimeses numbris mõjus kõige tugevamalt Teie luuleline panus: Teie viimased luuletused ulatuvad aina kaugemale, sügavamale sõnastuses. (On ju terve Teie elutöö nagu kontsentrilised sõõrid, mis aina ulatuslikumaks kasvavad, ja nende ringide algaje pole olnud langev, karistav kivi, vaid tuksuv „suvisüda“.) Ka Teie otsite nagu Rilke uusi sõnaradu sõnatuses, kuid ilma Rilke eluvõõraste spekulatsioonideta („Kas tühjusse haaran? Oh ei, aga ei: /Veel tähtsat jäi – veel surra jäi“). On ühte-teist huvitavat veel selles numbris, kuid kurvastas mind eriti hra. Laabani veidi pääliskaudne saksa luule ülevaate: puudub ju Goethe Hölderlini kõrval, mineva sajandi saksa originaalsim poeet Droste-Hülshoff, ja kaasaegseist lüürikuist jäid mainimata Loerke, K. Weiss, Lehmann, Benni hilislooming jne. Kahju! Mõtlin: kuhu sihib see uus „manamine“?
Ka varem oli teada, et kunst on nagu puu, mis kasvab maa pääl valguses, kuid juurdub eluandvas allmaa pimeduses. Varem oli aga imestusväärne kasvanud puu ehk kunstiteose orgaaniline vorm, mitte selle juurestik. Tänapäeva kunst on tihti nagu üleskistud juurestiku imetlemine, milles juba tahetakse eraldada tuleva vormi seemneid. Kogu see öine allmaa-alateadvuse läbikatsumine ei tundu minule haiguse eo otsimisena (nagu vahest mööndakse), vaid vastupidi haiguse enda sümptoomina. Meie oma Talvik nõudis erilist erksust säärase haiguste vastu: „Keegi ei tea, / mis tasa meis kõigis tärkvel / taga teadvuse lampiderea… / Olgem ärkvel!“ Täpselt see on olnud meie luule päämise tava hoiak – erksus ehk, Orase6 sõnades, „meie luule on olnud võitlev luule“. Ka meil on olnud oma kõrvaline tava (Oks jne.). Küsimus täna on aga: kas võtab see maagiline-sürrealistlik-sügavpsühholoogiline tava üle meie kirjandust? Kas ongi see „Mana“ ja selle toimetusliigete sihiks? (Mina olen küll nii vanamoeline, et mulle meeldib „Looming“ kõige rohkem kirjandusliku ajakirja nimena – rohkem kui „Tulimuld“ ja „Mana“…) Loodan, et mu aimused ei teostu!
Minul endal on vähem uudisi. Töötan eessõna kallal „Neemed vihmade lahte“ uustrükile, kirjutan leedu osa „Balti luule arengujoontele“ („Vaba Eestile“) ja artikli leedu poeedist-sõbrast Henrikas Radauskas’est „PEN in Exile III“ jaoks jne. Ligidas Minneapolises viibib paariks kuuks austria maalija-graafik-kirjanik-esseist Oskar Kokoschka, kes on minu meelest suurim modernseist keskeuroopa maalijatest. Kohtasin teda möödund suvel Salzburgis, sest olin paraku tema raamatuid arvustand. Guillén peab praegu loenguid hispaania luulest Harvardi ülikoolis Doderer.7
avaldas hiljuti saleda valiku värsse
Luban täna endale Teile saata peotäis saksakeelseid värsse, missuguseid olen aeg-ajalt kirjutand – saak viieteistkümnest aastast. Paluksin aga küll, et nad jääksid ainult Teie kätes.
Saadame palju südamlikke tervisi Teie lgp. abikaasale ja pr. tütrele. Astrid ühineb minuga soovides Teile ennejõululist rahu ja loovat vaikust,
Tänumeeli,
Teie
Ivar Ivask
P.S. Ei tea midagi „parandada“ Teie tõlkeis, kui ehk ainult kaht pisiasja. „Düüna ääres“ viimane rida oleks täpsem kasutades ainsust, näiteks „kui parm mis lennuhoos“. Kas „Elu I“ teisel leheküljel saaks ütelda „kui kitsele karjus, nii ole mul hell“ (pro „mulle“)? See aga on kõik.
I. I.
P.S. 2.
Verehrte Frau Under,
nochmals sehr herzlichen Dank für den unvergesslichen Abend in Ihrem Heime. Wenn Sie bloß wüßten, wie gern wir nächstes Jahr wiederkämen! Zuzwischen freut es auch mich sehr, daß Čaks estnisch zu Worte kommt und daß Sie Sich mit so viel Mühe und Liebe seiner angenommen haben.
Ihre
Astrid Ivask8
***
Kirja alguses kleebitud lõigend:
ST Tidningen
Dr. Ivar Ivask,
Paguluses võrsunud noor eesti teadlane ja literaat, kes USA-s tegutseb saksa kirjanduse professorina, on stipendiaadina reisil Euroopas. Külastanud Pariisi, Austriat, Itaaliat, Inglismaad, Hispaaniat ja Saksamaad, käis ka Rootsis. Siin Stokholmis külastas ta literaate ja veetis koos oma abikaasaga õhtu ka M. Underi kodus, kus paari teise külalisega mööda saadeti pikad ja huvitavad vestlusrikkad tunnid. Dr. Ivaskil on tee lahti ka USA ajakirjades eesti kirjanduse tutvustamiseks.
ilmus mõni päev pärast 5 9 57
Mälarhöjden, 29. 11. -57
Väga austatud poeet,
Sain Teie kuldaväärt kirja ning ruttan Teid siiralt tänama selle küllusesarve eest! Milline vapustav üllatus olid Teie kaunid luuletused! Muidugi hoian seda saladust nagu haud, ent imestan, miks Teie ise seda kunagi pole avastanud. Igal juhul peaksid need luuletused varsti, väga varsti eesti keeles ilmuma! Kuna olete nii suur meister, siis sooviksin, et Teie need ise tõlgiksite. Aga ka mul on suur lust seda teha.
Olen ka ülimalt rõõmus Čaksi “Elu” järje üle! Need värsid euforiseerisid mind ja haarasid südamepõhjani. Esimene osa oli nii siis ainult tagasihoidlik preluudium sellele võimsale sümfooniale. Ruttan õhinaga nende kallal oma jõudu proovima. Kahju, et teete enesele tüli lätikeelsete tekstide saatmisega: Teie abikaasa on ju varustanud saksakeelsed tekstid nii süümekalt värsiskeemiga, nii et sellest peaks piisama – pealegi kui lubate mõningaid meetrumilisi ja riimilisi vabadusi.
Dr. Grünthal kiitis mu Čaksi tõlked heaks, kuid neil päevil saatis ta mulle üllatuseks ka oma versiooni “Elu” I-st. Ta kirjutab: “... võiks kui poetess nii arvab mõlemad versioonid dr. Ivaskile saata ja võibolla oleks temal kõige lihtsam nendest siis kokku veel mingi kolmas ja täpsaim – tal ju lätikeeleline nagu varnast võtta oma abikaasa näol – versioon teha või lisa-näpunäiteid jagada.”
Alul lubas ta minu tõlked “Mana” II avaldada, nüüd saatsin talle aga Teie ümberkorralduse soovi. Usun, et ta nõustub kogu poeemi “Mana” III-sse paigutamisega. Ta oli Gotlandil kõnelnud ka ühe läti loomaarstiga Čaksist ja saand selt ülistava hinnangu viimase kohta. Selle arsti nimi on Linge – ehk tunnetegi teda.
Teie lahked näpunäited võtan tänuga vastu, et “mulle hell” tundub konarlisena, sellest olin ise samuti teadlik, aga ma ei taha heameelega tarvitada apostroofi (olgugi, et neid mu enese värssides ka paratamatult esineb), see tundub kuidagi kohmakana. Muutsin siiski kohe selle sõna. “Parm” tekitas mulle samuti muret: ei saand kuidagi teda üksikuna sinna reasse paigutada – muidugi riimi pärast! Siiski püüan teha, mis võin. Aga ehk õnnestub Teil enesel see katse?
Jah “Südamik” on tõesti saand eriti kauni välimuse, mis on mu truu kaitsehaldja Ranniti piinlikult süümeka hoolitsuse vili. Niipea kui sain autorieks-id, saatsin ka Teile kohe ühe teele; kuna see aga läks laevaga, siis võtab see aega, kuni ta kätte saate.
Olen väga meelitatud Teie arvamusest mu “Mana”-luuletuste kohta. Mis võiks küll olla rõõmustavam luuletajale kui peene asjatundja otsus! Tänan liigutatult.
Muidugi oleks dr. Grünthal üliõnnelik saades Teilt analüüsi Čaksi loomingu kohta; ta on sellest meile juba varem oma headmeelt avaldand; kindlasti nõustub ta ootama tervet tõlget.
Muide, muutsin veel ühe salmi “Elu I”, see on 15.: “Kena mängumees, mängumees kena, / miks see saabas nii nukrusest tuhm? / Südamest kisu kõik rõõmsus täna, / põlvil et kasvaks / sul roosi puhm.” Või oleks nii parem: “Südames vallanda rõõmsus kõik täna...”?
Kogen ikka jälle uuesti, et ei pea kunagi üht tööd pakil-palavalt käest andma – see peaks enne mõnda aega laekas lamama: taaslugemisel hakkab nii mõnigi puudus silma. Kui mul ehk õnnestub veel midagi paremaks teha – nüüd on ju rohkem aega –, siis saadan kõik Teile enne avaldamist näha. (Muidugi, kui minu versioon enam kõne alla tuleb, kuna nüüd kerkisid esile ju uued võimalused...)
Teie huvitava kirja juure tulen veel teinekord tagasi, nüüd pean ruttama postile.
Südamlike tervitustega kogu meie perelt ja minult veel lisaannusega
Teie tänulik
Marie Under
Liebe, verehrte Frau Ivask!
Herzlichen Dank für Ihre lieben Zeilen! Falls meine Übersetzungen gelingen sollten, so verdanke ich das Ihrer gründlichen und gewissenhaften Vorarbeit.
Mit warmen Grüßen
Ihre
Marie Under9
***
Detsember 1957
Northfield, 6. XII. 1957
Väga austatud proua Under,
tänan kõigest südamest Teie ülilahke kirja eest; Tidningeni teatet ma polnud veel näinud (väike õiendus viimases: ma polnud stipindiaadina Euroopas, vaid omal kulul, ja ei jõudnud seekord otsaga Itaaliasse). Tänan samuti juba ette, läkitut „Südamiku“ eest – ehk jõuab parajasti jõuludeks! Jään põnevusega ootama Teie „Elu II-III“ eestindust; mis ainulaadne sündmus balti kirjanduste omavahelisis suhtlemisis: meie suurim poeet tõlkib läti juhtivat modernset luuletajat, selle meistriteost, mis on samal ajal läti kirjanduse tippsaavutuseks! Et see sündimas just minu vahendusel, kellel on soojaid suhteid mõlema maaga, on mu praeguste päevade helendavaks teadvuseks: aitäh selle eest! Ehk mõistate nüüd veidi paremini, kui ütlen, et dr. Grünthali omapoolne tõlkimine ja ettepanekud võõrastasid mind sügavalt. Jumala pärast, ärge laske ometi end sellest heidutada! dr. Grünthali kujunduses on üksik rida ehk originaalile ligem, kuid samuti puisem, rohkem tehtud. Teie versioonis on seda kosmilist hingust, mis on Čaksi suurimaid saavutusi. See sügav kõlavus ja mahedus on võõras Grünthali mehelik-tahtelisele vaimulaadile, mille eeliseks on suur konstruktsioonioskus, mitte aga rohkem naiselik aisting vormi orgaanilisusest (ka kadunu Suitsul puudus see vaheti, ei tohiks aga puududa täiesti ka suurel meesluuletajal),
15. salm „Elu I“ on Teie uues kujunduses kahtlemata tabavam, ja kolmas rida kõlab paremini sõnastuses „Südames vallanda rõõmsus kõik täna“. Kas tohin niiviisi siis seda salmi lõplikult muuta? Ehk leiate samuti ise veel „parmule“ paraja koha, mis nüüd mina sellega; ka esimene sõnastus juba läheks tarbe korral.
Kena kuulda, et dr. Grünthali lätlasest tuttav nii kiitvalt Čaksi suhtus – muidu lätlastest luulearmastajad [kirja lõpp puudub; kirjale lisatud I. Ivaski artikkel Kokoschkast, alguses: Südamlikult tervitades!]
***
Mälarhöjden, 13/12 1957
Väga austatud härra doktor!
Tänan südamest Teie usaldusliku ja ülisõbraliku kirja eest! Oli väga huvitav tutvuda Teie luuletee etappidega. Katsetasin juba natuke Teie värsside tõlkimisega, kuid kaugele ma veel ei jõudnud. Arvan siiski, et Teil enesel õnnestuks kõige paremini neid eestindada. Mõistan väga hästi Teie killustumust mitme keele vahel, kuid arvan, et seda mitmetahulisem ja rikkam on hing, mida enam keeli teda on toitnud.
Kaasmaalased ei pruugi ju teada, et Teie luuletused, kui Teie nad kas enese või ehk ka minu tõlkes avaldate, pole eesti keeles loodud. Need oleks kauniks lisaks meie luulele.
Mitmed teised poeedid on samuti ka võõrkeeles luuletand. Puškin luuletas oma esimesed luuletused 8-a-na prantsuse keeles. Vene aristokraadid õppisid üldse oma emakeelt teenijate käest, kuid jäid siiski venelasteks. O. Wilde kirjutas oma Salome prantsuse keeles ja ka Rilkest on ju teada, et ta luuletas osa oma värsse samas keeles.
Saadan Teile täna Čaksi “Jaaniku” ja “Kui keegi teada tahab?” Täpsem olnuks küll tõlkida “tahaks”, kuid Teie näete ise mu tõlkest, et eelmine vorm on eestipärasem. “Jaaniku” 7. salmis viimses reas pidin “labidavarre” tõlkima rehavarreks – rütmi pärast. Kui Teile neis tõlgetes midagi ei peaks meeldima, siis palun seda mulle lahkesti teatada. “Kisu” “Elu I-s” asendasin Teie poolt esitatud “vallanda”ga. Čaks harrastab julgeid ütlusi, seepärast arvasin, et pean saksakeelses tõlkes esineva “reiss” täpselt tõlkima.
Jään alati tänulikuks Teie näpunäidete puhul.
Prof. Matthew’ilt sain ka neil päevil kirja, kus ta ütleb mu Čaks’i ja Virza tõlgete puhul: “Imetlen Teie keele värskust ja Teie eestinduste algupärandilist ilmet.”*
Lisan veel juure “Düüna ääres” viimse rea parandatud versioonis: “Hiigelparmu põrinaga mustas voos.” Sain siiski kuidagi hakkama. Loodan, et see rahuldab Teid.
Nüüd üks keeruline asi: Dr. Grünthal tahab siiski kõik Čaks’ist tõlgitu peale “Elu” “Mana II” avaldada ning palub selleks Teilt väikest kas või 10–15-realist sissejuhatust. Seda oleks tal varsti vaja. Kogu “Elu” ilmuks siis ühes Teie pikema kirjutisega “Mana III”. Kas olete selle plaaniga nõus? Olen tõlkinud juba 4 osa “Elust”, kui kõik valmis on, siis saadan Teile seisukoha võtmiseks.
Olen liigutatud, et kirjutate mu üle “Books Abroad’is” – tuhat tänu!
A. Rannit saatis meile ärakirja Teie arvustusest tema “Suletud avarust” kohta, mida meil oli rõõm lugeda. Saadame selle “Mana” II jaoks – vastukaaluks mõne noore, eriti Iliste kampaaniale.
Jälle on aeg napp ja ma ei saa pikemalt peatuda Teie kirjade juures – ehk pühade ajal õnnestub see.
Palun tervitage minu poolt ka Kokoschka’t, kes oma optimismiga (mulje “Die Weltwoche” artiklist) peaks mõjuma väga euforiseerivalt. Ühtlasi Teile ja Teie abikaasale südamlikke jõulu- ja uueaastatervitusi meilt kõigilt!
Teile kõige headuse eest tänulikult
Teie
Marie Under
***
Northfield, 15. XII. 1957
V. a. härra Adson,
tänagi veel on mul valus, kui mõtlen sellele, kuidas ootasite meid kohusetruult Stockholmi vihmahoos… Ehk on aga võimalik seda halba muljet tuleval aastal parandada! Loodame seda kõigest südamest!
Tülitan Teid selle kirjaga täna päämiselt sellepärast, et soovin hääd fotod Teie lgp. abikaasalt, mis võiks ilmuda samaaegselt mu juubelikirjutisega „Books Abroad“ kevadnumbris. Nii minu artikli kui fotoga on kiiret: mõlemad peavad toimetaja kätes olema jõuludeks. Kas oleksite siis nii sõbralik ja saadaksite ühe foto järgmisele aadressile: Dr. Ernst Erich Noth, „Books Abroad“, Norman, Oklahoma, USA? Loodan, et toimetaja, kes muide suhtub soojalt väikerahvaste kirjandustesse, leiab ruumi foto avaldamiseks.
Siinkandis ilmad on jälle kevademoodi, kuigi vahepääl oli –17°C külma… See ongi see hullem: ilma püsimatus. Kodumaal teadsime vähemalt, mis aastaaeg on käes ja missugune tulemas. Siinses tuultemaas ei julge midagi täpsemat ennustada. Keegi skeptik isegi defineeris Minnesota ilmastiku järgmiselt – siin on ainult kaht aastaaega: talv ja juuni. See on muidugi liialdet, kuid eks tal oma osa õigust on samuti!
Kahju, et ei jõudnud juba mu külaskäigu ajal jutu viia Teie luuletustele: andke andeks palun! Mind huvitaks teada, kas nende trükk on Orto ehk Vaba Eesti kavas? Kui mitte, siis oleks selleks ülim aeg!
Tervitades soojalt Teie peret,
südamlikult
Teie
Ivar Ivask
P.S. Ka mu abikaasa palub Teid südamest tervitada ja tänab tõhusa õhtu eest!
I. I.
***
Mälarimäel, 23. 12. 57
Kallis härra doktor Ivask,
Meie Rootsi on progressis nii tagasi läinud, et pühapäevadel ja pühad läbi kirjakandja ei käi ja nii sain alles täna, esmaspäeval Teie kirja kõigi heade sõnade ja sooviga foto saatmiseks. Panin siis ka silmapilkselt foto dr. Nothi nimele lennupostiga teele, aga ega ta seda enne 4 päeva kätte saa. Foto läks sama, mis on trükitud Südamikus, läikpaberil, nii et see Books Abroadis peaks hästi reprodutseeruma. Olge tänatud selle tähelepanu eest ja eriti muidugi Teie artikli eest, millele see pilt lisandub (kui härrad toimetajad selle saabumist liig hiliseks ei pea). Nii huvitavate külaliste pärast olen valmis teinegi kord valvet trammijaamas pidama. Ainult siis juba paremate tulemustega külalistele.
Olgu Teile soovitud ilusaid pühi ja pühadekohase looduse nägemist, kuhu ka karu eemalt nähtuna väga hästi sobib – igatahes paremini, kui see trall, milleks on nüüdsus maailmas kujunenud jõulude pühitsemine.
Need minu soovid kuuluvad ka Teie lgp. Abikaasale
Teie
A. Adson
Pühadeeelsete askelduste vahelt saadan Teile rutuga oma liigutatud eeltänu artikli eest, mis Teil on käsil minu kohta ajakirjas „Books Abroad“. Samuti sügav tänu Teie luuletuste minule pühendamise eest. Unustasin seda viimati tegemast.
Parimate soovidega Teile ja Teie abikaasale nii minult kui Heddalt
Teie
M. Under
***
Northfield, 23. XII. 57
Väga austatud proua Under,
täpselt täna saabus Teie „Südamik“10 , kuid avan selle alles jõuluõhtul: tuhat tänu juba ette! Olin liigutet, lugedes Teie nii armastusväärset süvenemist minu luuletaja teekonda, mis pole veel sugugi kaugele-kõrgele jõudnud… Teie uued tõlked on sama oivalised kui eelmised.*) Teeksin ainult ühe ettepaneku komplitseerit poeemis „Kui keegi teada tahab“: eelviimases salmis rida „Ma roosilõhnus pidu pidand“ pole nagu päris õnnestund, on liig romantiline. Algupärandis tähendab ju see rida lihtsalt-jõuliselt „Ise nüüd kui roos ma auran“. Kas Teie ei saaks kuidagi seda jõulist lihtsust täpsemalt eestindada? Muidu läksin läbi kõike uut, võrreldes rida ridaga, kuid muu tundus õigena, ladusana! Rõõmustav saavutus! Jään ootama pikisilmi tervet „Elu“ kujundust.
Teie ja dr. Grünthali soovi kohaselt kirjutin lühikese saatesõna Teie Tšaksi lühemate palade tõlkeile, mis ilmumas Mana III11 . Arvasin, et on tähtis mainida modernisti Tšaksi hingesugulust läti rahvalaulu teatavate joontega. Kuigi aega oli napilt, tõlkisin kuidagi paar rahvalaulukest, et ilmekamalt illustreerida Tšaksi lätipärasust. Austatud poetess, kas oleksite nii helde ja „siluksite“ nii tõlgete kui artikli enda keelt – kui miski silma hakkab? Tänan ja palun andestust selle tüli pärast (lootes, et seda ei oleks liig palju)!
Praegu saatsin teele mu kirjutust „AND THE FLESH BECAME WORD / A Note on the Estonian poet Marie Under“12 , mis ilmub „Books Abroad“ kevadenumbris (aprillis). Loodan, et toimetaja leiab ruumi samuti Teie foto ja ühe luuletõlke avaldamiseks. Töötasin mitu päeva selle ülesande kallal, sest kuidas, kuidas keskendada Teie eluloomingu essentsi kolmele (sic!) leheküljele?! Andku Jumal, et me ei jätnud välja olulisemat!
Külastasime jällegi Kokoschka’t ja tema vaimustus Teie luulest oli tõesti suur! Isegi rohkem kui Teie väimehe saksakeelsed tõlked meeldisid temale dr. Orase omad. Ta kõneles kaua „Pihlade“ värviküllusest: „Das ist einfach großartig wirkendes Leben in jeder Zeile“13 , olid tema sõnad. Usun, et Teil mõlemil ongi palju ühist: baroklik-ekspressiivne eluarmastus ja sügav eetiline vastutustunne, ühendada parimat mineviku tavast tänapäeva uuendustega, ilma tõelust maha jätmata. Saatsin Teile ümbrikus paar juhuslikku värvipostkaarti K. loomingust, mis olid just käepärast, kuid paari nädala pärast peaks Teile Salzburgist pärale jõudma kaks raamatukest: „Kokoschka-Fibel“14 (reproduktsioonide valimik) ja „Spur im Treibsand“15 , K. suurepärane lühiproosa, milles „Dichtung und Wahrheit“16 tema elust vormivad sarmika ühiku. Palun neid vastuvõtta väikese tervitusena Teie lõunamaisest vaimusugulasest!
Lisan kirjale ühe Alveri luuletuse, mis ilmus alles
Palun andke edasi mu parimaid soove uueks aastaks mag. Aavikule21 , kelle aadressi ma häämeelega omaksin!
Loodan, et hra. Rannit saab tänavu Visnapuu-auhinna (vähemalt minu hääl läheb temale, omavahel rääkides).
Mu abikaasa „nokitseb“ mõne Teie luuletuse läti tõlke kallal (ta ise kirjutab läti keeli) ja talvel tahab neid kevadeks valmis saada. Tema, kui Underi-austaja, saadab soojemaid tervisi Teile, milledele lisab omapoolseid teine Underi-austaja.
Teie
Ivar Ivask
P.S. Kõike ilusat Teie perele Uueks Aastaks, milles ilmuksid ometi Teie „Kog. luuletused“22 (lõpuks, hélas!)23
Austatud proua Under: lubage minul siin avaldada üht kauaaegset südamesoovi: oleksin nimelt sügavalt austatud ja lõpmata tänulik, kui võiksite minule kunagi tulevikus saata üht Teie poeemi käsikirjas! Kui võiks see olla isegi üks mu armsamaid Teie luuletusi – sonett „Hommikrõõm“? Loodan, et see suur palve Teid ei pahanda ja on vastuvõetav üldse!
***
Northfield, 23. XII. 57
V. austatud proua Under,
suur aitäh Teie lgp. abikaasale kirja (ja foto kiire saatmise) ja muidugi Teile nii sõbraliku ääremärkuse eest! Avasin hardalt jõuluõhtul Teie kingitust – „Südamiku“24
: tänan jällegi pühenduse eest! Kujundus on igati kaunis,25
valikuga olen igati päri – ainult ei piisa 100 luuletusest Teie rikast loomingust!! Tundsin kohe puudust ligi 50-nest luuletusest, millega olin harjund aastaid lugedes „Ja liha sai sõnaks“ – kõik südamelähedased minule.x) (Rõõmustasin muidugi, et selles valikus leidub poeeme Teie kahest viimasest kogust, mis polnud veel
Saadan Teile täna ühe Kokoschka viimase kirja koopiat, mis poole muud kui selle suure ekspressionisti ja kunstniku „hommage“ Teie luulele (dr. Orase tõlkede vahendusel).
Soovides Teie perele ja majale õnnerikast uut aastat, ka mu abikaasalt,
tervitades ja austusega
Teie
Ivar Ivask
***
Minneapolis, 31. XII. 57
Verehrte Dichterin: nach einem schönen, gemeinsamen Abend mit Ihren gewaltigen Gedichten bei Kokoschkas, senden beste Wünsche28
Astrid und Ivar Ivask
Ein neues Jahr zu beginnen damit mir das Glück geschah einige Gedichte von Ihnen, die liebe grosse Frau, zu besitzen, macht mich froh die Zeit wird damit grösser dass Sie darin einbegriffen sind!
In Verehrung
Ihr O. Kokoschka29
***
Jaanuar 1958
Stockholm-Mälarhöjden, 3. 1. 1958
Armas dr. Ivask,
Teie saadetud häid andeid on juba leegion, kuid mina ei ole ikka veel tänanud! – Siin siis mu esialgne osaline võlakustutus. Kirjutan praegu voodis, kus võtsin ka Uue aasta vastu, koos oma samuti haige mehega, väikese külmetuse tagajärjel. Siin üllatas mind ka täna Kokoschka kiri, mis rabas mind otse üdini: sellist haaravat tunnustust nii suurelt mehelt poleks ma võinud uneski aimata. Tänage teda kuumalt minu poolt: me vahel peab valitsema mingi hingesugulus, sest ka tema on „ungestüm“30 .
Teile sama palav tänu. Kui jälle jalad maha saan, kirjutan pikemalt. Ka kohtamisest prof. Orasega. Liigutatud tervitusi Teile ja Teie armsale abikaasale meilt mõlemalt.
Teie tänulik
Marie Under
***
Northfieldis, 3. jaanuaril 1958
Armas rõõmuonu härra Adson,
olite meie jõuluõhtu õige eestipäraseks jõuluvanaks, mille eest Teile tuhat tänu! Astrid oli nimelt minult mitmeid raamatupakke ärapeitnud ja üllatus oli selletõttu suur. Teie mälestuste seitse köidet on nüüd kõik rivis minu raamaturiiulil, kõik Teie armsate pühendustega ja ühes leidsin isegi ekstra „bonuse“, nimelt ilusa tušiminiatüüri Kassari kirikust, mis mind eriti liigutas. Tammsaare „Tõde ja õigus“ on minu ees laual, ainult teine köide veel puudub. „Kõrboja peremeest“ ainult soovisin, kuid sain veel ühes Tuglast ja Lutsu! „Kõik mis kunagi oli“31 tuli varem juba. Täna siis tõi post kaks teist Ristikivi haruldust: „Tuli ja raud“, „Rohtaed“. Aitäh Teile selle vahenduse eest – kirjutan eraldi ka Ristikivile tänukirja (see ei olnud vist mõeldud müügina?). Tammsaare kõrval on ta meie puhtaverelisem eepiline jutustaja; Tuglas ja Oks on rohkem proosaluuletajad. Eile saatis veel Kiisk32 Eestis ilmund Tuglase „Eesti Kirjameeste Seltsi“33 , nii et mulle lugemiseks ja mediteerimiseks on nüüd küllalt materjali. Mida võlgnen aga Teile nende raamatute eest? Ja kui saaksite veel „Kalevipoega“34 , siis ei piisa kindlasti mu saadet dollaritšekist. Palun teatage mulle tingimata Teie väljaminekute suurust!
Grünthali „Meri“35 võtab ilusalt kokku Gotlandi faasi tema elus ja vist ka Teie ja meie elus. Vaevalt oleksime meiegi sinna sõitnud, kui Grünthal poleks sääl eland. Olen kurb. Teie suvituskoha kadumise pärast. Teisalt leiavad Grünthali lapsed rohkem eestlaste seltskonda, isegi eesti kogudust ja vist ka kooli Göteborgis. Lastele on see kohamuudatus kahtlemata hea, ka prouale ei meeldinud talviti säälne kliima. Aga poeedile endale? Göteborgis on tal küll vähem tööd, rohkem vaba aega kirjanduslikuks tegevuseks ja siiski – Gotlandil hakkas tema luule rahunema, selgunema, kas on selleks võimalusi ka suurlinnas?
Ei, tänan lahke pakkumise eest, kuid Pasternaki36 kiri Hrushtshovile37 on mul juba olemas. See on nii üldsõnaline oma „kahjatsuses“, et ta spetsiifiliselt ühtki „viga“ üles ei tunnista. Pasternak on juba haruldane, ainulaadne fenomeen. Ei saa halvaks panna, kui ta ei ole poliitilise opositsiooni juht ja ei ihalda märtrirolli. Ta on ikkagi kunstnik, luuletaja, kannatav inimene kõige oma vasturääkivusega. Massid alati tahavad lihtsustet, ühedimensioonilist sümboli, musta või valget, sellepärast oligi Pasternaki „draama“ nii lühikese kestvusega: inimesed ootasid surma või eksiili või täielikku pattude kahjatsemist, aga sündis midagi muud. Peredjelkinost ilmus maailma avalikkuse ette inimene, kes otsis õiget teed, kel aga puudus lihtne vastus meie probleemidele. Pasternak ei lihtsustanud, see oligi tema peamine patt – nii lääne kui ida silmis. Mõnda üksikku peatükki võiks küll eraldi tõlkida ja „Manas“ avaldada, kuid lühendet tõlge on õige keerukas küsimus, millest vähemalt mina hoiduksin.
Ka mina jään huviga ootama EKK antoloogia38 teise osa ilmumist. Võin juba ette aimata, et antoloogia on kavandet Suitsu ja Visnapuu triumfiks (ja vist ka Kangro ja Lepiku39 omana), Kangro palus minult arvustuse sellest „Tulimullale“. Küll ma siis oma arvamust ütlen. Suits ja Visnapuu on lihtsalt ülepakutud, neil pole nii palju õnnestunuid luuletusi. Paul Laan40 ja Mägi41 ise tunnistasid „Südamiku“ ilmumise puhul, et sada luuletust Underilt on lihtsalt liiga vähe. Täpselt. Ma ei tea ühtki teist luuletajat, kellest saaks samatasemelist „südamikku“ valida. „Teataja“42 on muutund päriseks Suitsu43 kantsiks. Siin on vist rohkem poliitilised kui kirjanduslikud faktorid mängus…
Tänan kõikide lahkelt saadet raamatute eest, ja tänan ette Marunderi kodumaal ilmund valiku44 ja „Kalevipoja“ muretsemise lubaduse eest!
Soovides, viljakat uut aastat ja parimat ka Astridilt,
Teie
Ivar Ivask
P.S. Ka Muri tervitab laisalt vastu!
***
Sthlm-Mälarhöjden, 5. 1. 1958
Armas dr. Ivask,
olen jälle jalul ja asun oma suurt tänuvõlga kustutama. Täiesti ei suuda ma seda küll kunagi, sest kõige kaunimad ja õilsamad heateod on ju hüvitamatud.
Häid andeid Teie kätest on vahepeal kogunenud mu lauale üsna rohkesti: Teie huvitavad kirjad luuleteoreetiliste arutluste ja pealeselle armastusväärsete ning heldemeelsete hinnangutega mu luuletuste kohta; reproduktsioonid Kokoschka väga väljendusrikkaist ja dünaamilistest maalidest. Uueaasta kaart kellamänguga, mis mulle taasmeenutas seda kaunist Brügges kuuldud muusikat; Dodereri45 luuletused; subtiilne artikkel Kokoschka kohta ja lisaks kõigele K. kiri, mis mind otse õndsaks tegi! Võib-olla olen jätnud midagi veel märkimatagi. Muidugi: Teie rahulolu mu Čaksi tõlgetega on mulle ka suureks rõõmuks! Tänan Teid kahel käel ja täiesti soojast, erutetud südamest. Need kõik on väärtuslikud jõulukingid ja saadavad mind õnnelikuna uude aastasse.
“Elu” kallal ei ole ma vahepeal enam saanud töötada: pühadeeelsed majapidamistoimingud röövisid aja. Saadan Teile täna osa värssidest ära; muu valminu on veel ümber kirjutamata.
“Mana” ei meeldinud ka meile uue ajapealkirjana. Kirjutasime ka sellest kohe dr. Grünthalile selgitades, et Mana tähendab ju surnute riiki – nii esineb see ka Wilde äsja kodumaal ilmunud kirjavahetuses46 . Teiseks tähendab manamine kirumist, siunamist. Noh, seda kavatsevad ju mõned autorid seal ka teha, nii et ses suhtes peab pealkiri vähimalt paika.
Laaban47 on muidugi klassikalistest ja kaalukamaist Saksa luuletajaist ruttu üle libisenud, et jõuda oma lemmikute dadaistide ja sürrealistide juure. Schwittersi48 nüüd veel tõsiselt võtta – milline naiivsus! Mäletan, et Anna Blume49 sonimust omal ajal lugedes, see minus tekitas ainult muigamist. Lehekülgede viisi on ainult “Anna Blume” idiootlikku kordamist – ja see olevat luule!... Üldse see dadaism ja samuti sürrealism juba futurismiga alates on puha simuleeritud hullumeelsus. Need -istid vihjavad Freudile50 ja alateadvusele, kuid Freud kõneles ju ka tsensuurist ja sublimeerimisest. Ja tervel ajul on ju oma tõkkeventiil, selle effektiivsust ei saa ju tahtlikult vähendada, ergo on nende ogarad värsid teeseldud, vägagi mõistuse abil konstrueeritud. Tähendab: ei ole aus mäng. Mis moodsasse hermeetilisse luulesse puutub, siis on selle viljelejad vähimalt ausad ja ütlevad lausa välja, et nad mõistusega töötavad. Siiski jälle tehtud luule. Kui Mallarmé51 omas kultuuriväsimuses oma teesid püstitas, ütles ta ju otse välja, et tema luule viib umbtänavasse – ja nii see nüüd ka on. Õnneks kuuldub aga juba tervemaid hääli: Inglismaal nõuavad noored poeedid jälle uusklassitsismi ja Oras52 ütles, et on kerkinud taas soov (kas Ameerikas? ma hästi ei kuulnud) inspiratsiooni järgi.
Kui luule ei tohi olla arusaadav – miks seda siis trükitakse ja avaldatakse? Kellele? Snoobidele muidugi. Targutatakse sellele ebaluulele ilusad teooriad külge ja massinimene usub neisse: ei taha ta ju ebamoodne olla. Lubatagu mulle siinkohal väike kalambuur: kõige moodsam on mitte moodne olla.
Rannit saatis meile Teie kirjutise tema viimase teose kohta Brooks Abroad’is. Meil oli väga hea meel, et Teie tema võimeid nii tunnustavalt valgustasite. Prof. Oraselt palusin ka arvustust “Mana II” jaoks Ranniti kohta – vastukaaluks Ilistele53 . Ta oligi seda juba dr. Grünthalile lubanud.
Muide, Orasega kohtasime tema äia prof. Lüüsi54 juures õhtusöögil, kus vestlus kujunes huvitavaks ja ergutavaks pärast 9-aastast vaheaega. Kahjuks oli ta vaene aga väga külmetanud ja kannatas kogu aeg ränkade köhahoogude all. Lahkumine oli mõlemapoolselt kurb-südamlik. Ta on mind ju ikka nii püüdnud mõista ja ka mu varasemad luule-vääratused mulle andeks andnud...
Siinkohal tuleks just juttu teha mu Kog. luuletustest. Meelsamini ma ei tahakski, et need ilmuksid – vähimalt mitte mu eluea kestes. Olen ju nii paljudest oma nooruse värssidest üle kasvanud, seal on palju ebaküpset ja juhuslikku, ma ei osanud siis veel nii nõudlik olla sõnadevalikus, kirjutasin enamasti nagu mingis ekstaatilises uimas. Goethe ütleb: “Andere verschlafen ihren Rausch, meiner steht auf dem Papier.”55 Täpselt nii on see minuga. Kui kirjutasin Orasele, et peaksin mõndagi muutma neis varasemais värssides, siis vastas ta mulle, et ärgu tehku ma midagi ümber, talle meeldivat mu spontaansus. Nii siis tegin mõningaid üsna tagasihoidlikke parandusi. Ka Verivallaga ei ole ma rahul: ses on liiaks alasti tundmust ja paatost. See kogu sündis ju pärast teist maailmasõda, saksa ekspressionismi aegu, millele olin vastuvõtlik. Valéry ütleb kuskil: “Mu puudused on mu stardijoon” ja Teiegi vihjate omas nii mõistvas kirjas, et ma siiski olen arenenud ja pole “langev, varisev kivi” – lohutun siis. Ent siiski: need “Kogutud” ei oleks pidanud nüüd ilmuma!!!
Kahjuks, kahjuks ei ole ma enam saanud katsetada Teie luuletuste tõlkimisega – tahan enne “Elu” eest ära saada. Muide: “Ma roosilõhnus pidu pidand” oli hädavorm riimi pärast. Riimsõna “südant” kuidagi ära jätta ei saa, ja ainus riim sellele on “pidand”. Muidugi olin täiel määral teadlik, et minu rida lahjendas seda ürgvärsket ütlust “auran kui roos”. Siin mu teine häda-versioon: “Kui roos ma auramagi pidand.” Nagu näete, ei saa ma riimist “pidand” mööda, kuid see on kohmakas siinkohal. Aga mis parata – tõlkimise juures oled ju tihti selliste kammitsate vahel. Aga ehk võib viimane versioon kuidagi minna?
“Jaaniku” ühes Teie Saatega saatsin juba dr. Gr. kätte. Ühes Teie poolt esitatud rahvalaulus esines vorm “tihanekene”, õige on “tihane”. Aga nüüd tagantjärele hakkasin mõtlema, et see peab ehk olema diminutiiv, siis on õige tihasekene. Kui Teie ses asjus mulle pea vastate, siis saab seda veel parandada.
Olen liigutatud, et Teie abikaasa tegeleb minu luuletuste lätistamisega. Palju, palju tänu talle! Teie olete siis mõlemad luuletajad! Milline rõõmustav üllatus!
Palju tänu ka, et kirjutasite minust Books Abroad’i jaoks! Oh, nii lõpmata palju headust ei ole ma tõesti ära teeninud!
Kõike head Teile mõlemale Uueks aastaks ja alatiseks meilt kõigilt.
Sooja käesurvega
Teie
Marie Under
Kokoschkale ka mu sügav austusavaldus ja tänu!
Tänan ette tema Teie poolt heldelt mulle saadetavate teoste eest. Ma ei teadnudki, et ta ka kirjanik on... Elan juba eelrõõmus nende raamatute nautimisest.
***
Mälarimäel, 6. 1. 1958.
K. a. härra doktor!
Ma ei ole Teid veel tänanud huvi avaldamise eest minu luuletuste vastu. Ise olen ma nad peaaegu unustanud. Nii olen ma sellest kirjanduseliigist väljas. Siiski: Vaba Eesti kirjastus tahab tuleva aasta alguks välja anda mu kogutud värsid. Võtsin põgenemisel kaasa vaid 100 luuletust – valiku. Need siis ehk annamegi nüüd välja.
Kas Teie ei tahaks astuda Eesti PEN/klubi liikmeks?56 Jaataval korral palun saatke vastav üherealine sooviavaldus. Rannit, Oras, Aspel57 , Webermann58 , Aavik, Saareste59 , Grünthal, Loorits60 j.t., kokku 26 liiget on juba ses organisatsioonis. Teie kuuluvus klubisse oleks otse vältimatu.
Mul tekkis idee: kuna O. Kokoschka61 oma kirjas nii hästi väljendus M. Underist, siis kas oleks see väga suur julgus, kui me paluksime temalt üht joonistust või skitsi M. U. Kogutud luuletuste frontispissiks? Sellised suurejoonelised ja avaravaimulised kunstnikud nagu O. Kokoschka on tavaliselt helded sellist palvet täitma. See joonistus võiks olla ühevärviline ja me paigutaksime ta juba valmistrükitud tiitlilehe järele erilehele trükituna (raamat on praegu trükis, neil päevil läheb 1. poogen masinasse). See oleks suur teene nii tähtsa kunstniku poolt ja haruldane kingitus raamatu autorile. Jätame täitsa Teie kaaluda, kas sobib üldse kunstniku poole selle palvega pöörduda. Ei tahaks kuidagi pealetükkiv olla.
Olen meelitatud Teie abikaasa tunnustusest toonasele õhtule. Kahjuks ei olnud me küllalt vaheldusrikast lauda ette näinud, mistõttu me ise sugugi nii rahul ei ole sellega kuidas Teid vastu võtsime. Aga vaimne programm selle vastu oli selline, et kauaks meele jäi Teie mõlema külaskäik. Palun väga tervitada oma abikaasat ja olla ise minu poolt soojalt tervitatud.
Head uut aastat!
Teie
A. Adson.
***
Stockholm-Mälarhöjden, 13. 1. 1958
Armas dr. Ivask!
Lõpetanud juuresolevad read, mis palun Teid lahkesti O. Kokoschkale üle anda, saabus Teie rõõmustav kink: meistri enese teos ja Kokoschka-Fibel62 . Olen neist ülimalt huvitatud ja asun neid kohe kärsitult lugema. Olge väga, väga tänatud! Olete liig helde mu vastu...
Loodetavasti saite kätte mu Elu-tõlked kuni II lõpuni? Muidugi teatate mulle, mis ehk Teie arvates võiks teisiti olla (riimi ja rütmi kammitsad ei soodusta just vahel vajalikku sujuvust), siis püüan veel lihvida, mis suudan. Olen nüüd uues tõlkimishoos, kuid vahel satun ummikusse ja siis tuleb seisak. Loodan siiski, et saan töö õigeks ajaks valmis – Mana III ilmub ju alles aprillis. Suur lust on siis asuda Teie luuletuste tõlkimisele – kui Teie ise seda vahepeal ei tee.
Palju tänu võimsa Kokoschka maastiku eest, läkitatud meistri enese kodunt ja erutavalt heade sõnadega tema poolt, ühes Teie ja Teie abikaasa armsate soovidega! Selline soe tähelepanu muudab elu ilusamaks ja rikkamaks...
Liigutatud tänus kõige – eriti tänase kauni kingi eest! – parimate soovidega Teile mõlemale
Teie
Marie Under
P.S. Dr. Grünthal rõõmustas tugevasti temale Teie poolt leiutatud Alveri värsside saatmise üle, lubas selle luuletuse avaldada Mana nr. 3-das, kuna nr 2 on väga täis. Ka Alveri Onegini-tõlked63 lubas ta ilmutada Mana nr 3-das ja soovis nende juure minu kommentaare. Teen seda meeleldi.
See Kokoschka on ikka jõuline mees välimuseltki, tuletab oma soenguga kunagist Maeterlincki64 meele (too ju harrastas poksi). Oli Teist väga kena, et saatsite meile ajalehepildid Kokoschkast. Teil on vist küll tore temaga vestelda. Selline seltskond kaunistab ja mõtestab tõesti elu.
Olge mõlemad oma pr. abikaasaga hästi tervitatud
Teie
A. Adson
***
Northfield, 16. I. 1958
V. a. härra Adson!
Tänan südamest Teie sõbraliku kirja eest. Rõõmustan kuuldes, et vähemalt Teie luuletuste valimiku kirjastamine on käsil. Meie murdeluulest on mul alati kõige rohkem meeldinud Teie ja Adamsoni värssid; ei saa liigutuseta lugeda poisikesest, kes „vahip läbi hämärüse üle vällä otsatu“. Õppisin ju isakeelt esialgu poistega kakeldes Tartumaal (Rõngus) ja mitte koolis!
Mõte, et Kokoschka joonistaks midagi pr. Underi „Kogutud luuletustele“, on oivaline ja – tõtt rääkida – oli ta mul endal juba tekkinud: ootasin aina parajat silmapilku selle esitamiseks kunstnikule. Eile tegingi seda ja K. nõustus rõõmuga. Ta teeb vist sulejoonistuse ja selleks tahaks ta teada täpseid raamatu mõõte – on halb, kui reproduktsioon surub kokku ja teeb ähmaseks suurekaustalise joonistuse. Paluksin Teid saata otsekohe neid mõõte minule, et võiksin nendest kunstnikule teatada. Joonistus ei saa aga Teie käes olema enne 15. veebruari, vaid 15. veebruari paiku (võimalik ka varem). Põhjus: sellele viivitusele on K. tagasisõit Šveitsi jaanuari lõpul ja tema liiga suur töökoorem Minnesota külaskäigu viimasel nädalal. Niipea aga kui ta jõuab tagasi oma ateljeesse Villeneuve’is – veebruari esimesel nädalal – asub ta joonistuse valmistamisele ja saadab siis selle otse Teile.
Arvan, et Kokoschka nõustumine on väikeseks rahvusvaheliseks „Noobeli auhinnaks“ Teie lgp. abikaasale. Kindlasti tekitab suurt huvi K. nime liitumine Underi omaga rahvusvahelises kunstiajakirjanduses! Ja K. mõju ei piirdu sellega: tal on kavatsus soovitada Atlantise kirjastusele Orase saksakeelset eesti luule antoloogiat (kuid jäägu see esialgu meie vahel) jne. Tema vaimustus on siiras ja suur.
Mis puutub aga joonistuse reproduktsiooni paigutamisele, siis peaks see kindlasti olema tiitlilehe kõrvale ja mitte selle järgi. Loodan, et see annab korraldada. Ja parem hilinegu mõnevõrra raamatu müügile ilmumine kui jätaksime nüüd välja O. K. joonistuse!!
Kirjastus peaks kunstnikule muidugi rida eksemplare maksuta saatma. Ja edasi veel: kuigi K. teab paguluskirjastuste majanduslike raskusi, oleks viisakas, kui kirjastus võiks minu kaudu ehk kunstnikule pakkuda sümboolset rahalist tasu – „a token of appreciation,“65 nagu inglased seda nimetavad. Kas võiksite palun kõigest sellest hr. Rebasega66 kohe kõnelda? (Mõistke mind palun õieti: ma ei usu, et K. mingit tasu selle eest ootab ehk vastu võtab, siiski oleks nõnda viisakam.)
Edasi oleks tore, kui proua Under võiks saata ühe „Südamiku“ eksemplari pühendusega järgmisele aadressile: Professor Oskar Kokoschka, Villa „Delphin“, Villeneuve / Vand, Suisse. Ja veel midagi äärmiselt delikaatset: K. ütles eile, et ta ei ootavat tänu kirja kujul Teie abikaasalt, vaid pigem kuuleks kõigest minu kaudu, (mis aga ei puuduta hiljemalt raamatu saatmist pühendusega). Uskuge palun, et ma ei katsu end kuidagi lülitada siin pr. Underi ja K. vahekorrasse! – Kokoschkal on ainult oma temperament ja omad iseärasused.
Kokoschka Underi „avastus“ on niivõrd huvitav ja tähtis, et katsun ehk sellest kirjutada „Manas“ ja samal ka K. kirja Underist avaldada: nii-öelda joonistuse tekkimise eellugu! Mis on Teie arvamus sellest plaanist?
Praegu lõpetan ingliskeelse essee leedu suurimast kaasaegsest poeedist Henrikas Radauskas’est (kellelt Teie abikaasa on tõlkind „Noolt taevas“). See ilmub „PEN in Exile“ kolmandas antoloogias. Sissejuhatus Masingu luuletustele on samuti valmimas. Semestrivahel sõidan Chicagosse, et kõnelda „Balti kirjanduste jäädavast panusest euroopa perspektiivis“ Kesk-Lääne Eesti noorte sõpruspäevil jne. Pinge on vahest liigagi suur, sest loengud ülikoolis lähevad ju ka edasi ja „Books Abroad“is arvustavate raamatute virn aina kasvab minu laual…
Aitäh PEN-klubisse palumise eest! Mina olen alati olnud „antiorganisatoorne“, seeps olengi ka sellest klubist seni eemale hoidnud. Mis oleksid minu kohustused selles?
Oodates Teie peatset vastust ja südamlikult tervitades
olen
Teie
Ivar Ivask
P.S. Parimaid tervisi ka mu abikaasalt nii Teile kui Teie perele. Pr. Underile kirjutan eraldi.
***
Northfield, 18. I. 1958
Austatud, kallis pr. Under!
Istun Teie kirjade, märkuste, tõlkede keskel nagu laps jõulukuuse valguses ja ei teagi millega alata… Teie „Hommikurõõmu“ käsikiri on mu kallimaks aareks – tuhat tänu selle suuremeelse kingi eest! Ja siis kirjad: esiteks kaart aasta algusel, siis äärmiselt huvitav ja tõhus kiri kaasaegse luule probleemest ja täna tulid veel Teie armsad read koos kirjaga Kokoschkale – olge südamest tänatud selle lahkuse ja soojuse eest, mis kõigest Teie poolt kirjutatust tõketult hoovab! Keegi kriitik kõneldes Dodereri67 romaanest, pani üllatunult tähele, et tema olevat „ein warmblütiger Romancier“68 . Tabav märkus: tänase kirjanduse inimlik temperatuur on usside ja kalade oma, s.o. kõik on konstruit, isegi maalikunst ja romaan. Inseneride juhituna, läheb inimkond uuele seesmisele jääajale vastu. Teil, Kokoschkal, Dodereril on veel seda „Warmblütigkeit“69 , mis küll pole moes praegu, kuid milleta elaksime juba platoonilises empüreeumis ehk budhistlikus, tühjas nirvaanas! Olgem tänulikud, et võime elada veel kristlikult hingestatud Euroopas, siiski veel kristlikult hingestatud Euroopas, kus tõelisus pole „maaja“, vaid inkarnatsiooni läbi pühendet, lahutamatu vaimu-keha sümbioos: iga päev igas inimeses sündiv ime, mõistmatu psükoloogidele ja mõtlejaile. (Guillénil70 on juba meie planeeti ümbritsev õhk, selle pidev kingitus, Jumala armu lihtsamaks tõendiks.)
Eelmisest näete kindlasti, kuivõrd täielikult nõustun kõige sellega, mida kirjutate tänapäeva luulest oma ammutamatult rikas kirjas! Mina aga ei nõustu Teiega vaid pigem Orasega, mis puutub Teie „Kog. luuletuste“ avaldamisse: andke palun seda andeks! Ka mina jätaksin muutumata Teie varasema loomingu spontaansust ja põhjendaksin seda Kokoschka instuitiivselt tabavais sõnus: „Bei einer Frau und Künstlerin wie Under möchte man auch mit leben dürfen.“71 Ja maailma tuleviku malelaud on rohkem konservatiivselt-romantilist laadi; dr. Linget72 ma ei tunne.
Teie soov minu värsikatseid eestindada – andke andeks, et seda mainin alles nüüd! – liigutas mind tõesti, sest tunnete mind ju ainult nii lühikest aega. Ei, minust küll enda tõlkijat ei saa, sest minul – kahjuks, kahjuks – puudub too luule tekkimise sügavusse ulatuv kontakt isakeelega. Olen ju olnud eluaeg välis-eestlane (ehk emigrant). Kasvasin üles võõrkeelses ümbruses (läti keel on minul sama selge kui eesti oma, sest ta on mu emakeel) ja külastasin päämiselt võõrkeelseid koole (läti, saksa), ainult vähe eestikeelseid (aja mõjul pidin tihti kooli vahetama). Ema kunagi eesti keelt ei õppind ära. Isa küll alati kõneles me lastega eesti keelt; lugesin eesti raamatuid, ajakirju ja veetsin iga suve isa talus Tartumaal (Rõngu vallas). Kuigi mu armastus kuulub Eestile ja pean end eestlaseks, ei piisa veel kõigest sellest luuletamiseks. Seda mida Ricarda Huch73 nimetab „Urerlebnisse“74 on minul – – saksa keeles. (Isa ja ema valisid „neutraalse“ kolmanda keele esimesena!) Hiljem tulid veel teisedki keeled juurde – peagu ilma minu tahtmata, olude läbi, ja nõnda arendasin teatavat mitmekülgsust, mille hinnaks on just selle sügavaima (tundelise) ühenduse puudus isakeelega, ilma milleta luulet ei looda. Olen palju sellest mediteerind, uskuge mind! Et üldse aga kirjutada värsse ühes vanas, suures kultuurkeeles, s.o. tõsiselt mõtelda luuletaja kohale selles keeles, on vaja tohutu enesekriitikat. Sellepärast mu vaikimine, otsimine.
Rilke, mu isa raamaturiiulilt, oli esimeseks lüüriliseks „šokiks“. Järgnev luulekoguke „Seelenwege“75 kõneles sellest elamusest selget keelt… Hiljem tuli „Ein Weg Gedichte“76 – müstilised otsingud sürrealismi ja ekspressionismi vahemail, tundmata veel ühtegi. Täna vist säärastel katsetel oleks moodne menu… Näiteks:
Es schliessen Kreise sich im Wort
wie Mohn:
Steinmetz der Dome der Nächte
blühenden Mundes.
Und Leid ist ein Offen
verwundeter Freuden Gewebe
Willens
Wandlung in brechender Münze
Kern.
Nicht Triangel noch Trommel
und Du bist das Echo
Uued rütmid paelusid, asüntaktiline ja aloogiline võlusid: peagu kaotasin õige mõistuse uurides oma „sügavusi“ nooruse tuhinas Marburgis… Ülikoolis õppisin vahepääl tundma euroopa keskmist tava – klassilise tasakaalu ja vormi inkarnatsiooni püüdlusi Kreekast saadik, inglise luule, Hofmannsthal78 ja Valéry79 olid vahendajaiks. Ajalooline vastutustunne ja kriitiline vaist süvenesid. Vist esimene näide „uuest“ on „Orpheus“ (1948):
Sprich, in sanfter Aufwärtschwingung,
Verse aus Kristall zum Totenmahl.
Bäume beugen sich wie Bogenbrücken.
Doch du brauchst sie nicht. Die Fülle
weist ein leeres Linnen deinem Blick.
Gnade suchst du in dem Ruf der Rose.
Dunkel willst du aus den Licht empfangen.
Deiner Reime Speere beben
in der Tiere hoffnungsvollem Ohr.
Geh vorüber. Laß die Dörfer
bellend schweren Schlaf. Stirb auf Vasen,
stirb auf Säulen. Weile Wort emporgeläutert.
Schweige. Mancher Todesgang bleibt ungegangen.80
See oli midagi muud, kuid kogusse, mille kallal praegu töötan (pigem: millesse aegajalt „korjan“), „Adler und Taube“81 , ta siiski veel (ehk enam) ei kuulu. Näiteid mu praegusest tööst, – tagasihoidlikud, väikesed viljad on Teil käes.
Austatud poetess: vabandage seda pikka juttu minu lühikesest värssisepa karjäärist! Kuid Teie küsimus „miks Teie ise seda kunagi pole avastanud“ nagu – arvasin! – kutsus välja mingit selgitust: nüüd tuli terve „autobiograafiline“ valang… Ehk avaldan midagi tuleval aastal Viinis. Kuid kaasmaalaste keskel tekitaks võõrkeeles kirjutav eestlane ainult arusaamatusi, eks ole. Olgu viimasega kuidas tahes, – Teie suurmeelne huvi ehk midagi eesti keelde tõlkida minu värssidest tegi mind päris melankoolseks sügavast tänutundest.
*
Praegu selgus minu Teie tõlkede arvustuse saatus: ajakirjasx) on juhtund duplikatsioon, Teie tõlkeid on juba arvustanud ungarlane Josef Rémenyi82 … Kuid lühiarvustuse asemel palus mind toimetaja kirjutada 600-sõnalist juubelikirjutust Teie loomingust kevade numbriks. (600 sõna pole palju, kuid armastan keskendatult sõnastada ja töötan juba usinasti ülesande kallal.)
Veetsime kauni õhtu Kokoschka ja ta abikaasa seltsis. K. jutustab oma rikast ja – sõnalises mõistes – värviküllast elust nagu mõni Šeheresaade83 ; „Spur im Treibsand“84 on ainult murdosa sellest varast! Ehk kirjutan kunagi neist kohtumisist. (Saadan Teile aeglase postiga paljundet artikli, mille kirjutasin oma loengule, üliõpilastele, K. loomingust.)
Astrid tänab väga Teie saksakeelse märkuse eest ja saadab palju jõulueelseid tervitusi Teie perele. Ka minult sama ja parimaid soove loominguks ja argipäevaks
Teie tänulik
Ivar Ivask
***
Mälarikuplil, 21. 1. 58.
V. a. härra doktor Ivask!
Me päris kartsime avada Teie kirja 16. s.k.p.-st, et ehk olime olnud liiga nõudlikud või pealetükkivad oma ideega illustratsiooni prof Kokoschkalt paludes. Nüüd selgub, et Teil oli sama idee. See meid rõõmustas väga. Võtsin kohe telefoniühenduse I. Rebasega. Ta on nõus Teie poolt esitatud tingimustega. Ainult kuna raamat valmib veebruari alul (et jõuda juubeliks müügile ülemeremaadele), siis leppisime nii, et kui O. Kokoschka joonistus saabub enne 15. 2. (veel parem kui pisut varem), siis trükime enamjaole raamatust (eriti ettetellijate jaoks) Kokoschka teose sisse (s.o. kleebime tiitli ette) (kas näoga vastu tiitellehte?), kuna vähema osa oleme ju sunnitud müügile laskma. (Kirjastusele on väga tähtis, et juubeli aegu raamatut realiseerida). Aga sellest kahesugusest väljaandest ei pruugi ju kunstnik teada. Tähtsaim on, et nummerdatud 100 eks. ja ettetellijad saavad Kokoschka illustratsiooni. Muidugi tehakse siis ka vastavat reklaami, kui Kokoschka teos on saabunud. See oleks ju meile suureks auks! Raamatu mõõdud on 18,8 x 13 cm.
Eile lõpetasin Elu tõlke ümbertippimise. Nüüd on tõlkijal parem ülevaade viimaste lihvide tegemiseks, et tõlget siis veel Teile saata heakskiitmiseks ja siis alles läheb töö Manale.
Olge mõlemad väga tänatud kõige lahkuse ja tervituste eest. Vastutervitused kogu majalt!
Parimat töötuju ja edu kõiges
Teie
A. Adson.
PEN-klubi liikmena ei oleks Teil muid kohustusi, kui et olla meie klubi delegaadiks kongressil, kui see peetakse sel maal, kus Teil (koos abikaasaga) osavõtt hõlbus oleks (ka soodustusi on delegaatidel). Teie liikmeksolek oleks klubile kaalu juure andev. Liikmemaks on ainult 2 kr. aastas. Kui nõustute, siis saatke üherealine avaldus. Peakoosolek on meil 15. 2. s. a. Sellest osa võtma võib ikka mitte-Rootsis viibiv liige volitada kedagi stockholmlast vastava volikirjakesega. Kui soovite astuda liikmeks, siis palun saatke mulle see volitus, daatumit märkimata. A. A.
***
Mälarimäel, 21. 1. 58.
V. a. hea dr. Ivask!
Ennist kiiruga jäi Teile vastamata ühele küsimusele, et mis on meie arvamine Teie kavatsusest kirjutada Manas Kokoschka suhtumisest Underisse ja Kogutud luuletuste jaoks joonistuse tekkimise eelloost. Muidugi oleks see tegu kiidu- ja tänuväärt. Peaasi, kui aga joonistus teoks saab ja kunstnik selleks aega leiab.
Südamiku nummerdatud eks. (ainsa, mis autoril olemas – teised anti kõik nummerdamata) saadame kohe kunstnikule Schveitsi.
Oli mulle rõõmustav kuulda, et Teie minu värsside murrakuga juba poisikesena tutvusite. Seda parem minule.
Hästi tervitades
Teie
A. Adson
Armas doktor!
Nagu ma Teie kirjast mu mehele aru saan, ei ole Teie mu väikest valget kaarti (ümbrikus) kätte saanud, kus palusin Teid mu tänu Kokoschkale edasi anda mind „üdini vapustava“ tunnustuse eest kirjas Teile. Hiljem saatsin isikliku kirja maestrole jällegi Teie kaudu. Oleks väga piinlik, kui see esimene tänu pärale ei jõudnud! Teise peale pidi ta siis liig kaua ootama… Kirjutasin kaardikese voodis väikeses palavikus – siis ei jõudnud pikemalt reageerida. Loodetavasti sai K. siiski hiljem mu kirja? See oli kirjutatud vist 13/I.
Sügav tänu Teile kõige eest. Soe tervitus Teile mõlemale.
Teie
M. U.
***
Northfield, 25. I. 1958
V. a. härra Adson,
Tänan südamest kahe lahke kirja eest! Samuti tänu Teie abikaasa märkuse eest; palun öelge temale, et sain muidugi nii tema kaardikest haigevoodilt kui pikemat kirja Kokoschkale: kaardist teatasin meistrile niipea kui jälle teda kohtasin ja kirja toimetasin temale enne ärasõitu Šveitsi veel. Nii et kõik on selles suhtes parimas korras. Mul on ainult tõsiselt kahju, et tekitasin Teie lgp. abikaasale rahutust jättes mainimata oma kirjas Teile tema kaardi saatust! On väga armas pr. Underilt, et ta nõustus kunstnikule saata „Südamiku“ – kindlasti rõõmustab K. selle kauni raamatu üle!
Praegu kirjutasingi Kokoschkale „Kog. luuletuste“85 mõõte ja palusin teda saata joonistust otse Teile – kui võimalik veel enne 15. veebruari. Loodame, et ta jõuab õigeks ajaks valmis! Mis puutub joonistuse avaldamisse, siis ei saa vist parata, et jagu raamatuid jääb sellest illustratsioonist ilma – kahju on küll! Arvan, et reproduktsiooni peaks näoga tiitellehe vastu kleepima, mitte ümberpöördult. Edasi kirjutate oma kirjas hr. Rebase nõusolekust minu tingimustega. See on tore, kuid teaksin meeleldi kui suure (ehk väikese) summa võiksin kunstnikule lubada minu poolt nõutud „tänumärgina“. Kas võiksite seda hr. Rebaselt järelepärida? Ja samal juhul kõneldes temaga, oleksin tänulik kui paluksite teda minule saata üht eks. „Kog. luuletusist“ – esimestest, mis köitekojast tulevad, sest kavatsen kohe sellest kirjutada; (hiljem, ei teaks ma kaunimat kinki, kui saada poetessi enda käest teist eksemplari, mis sisaldaks ka Kokoschka joonistust!). Ja miks ei saada „V. E.“ omi raamatuid „Books Abroad“ile (Norman / Oklahoma, U.S.A.) arvustamiseks? „B. A.“l on mitu arvustajat – eesti keele oskajat ja see oleks hää reklaam meie kirjandusele ja kõnealusele kirjastusele.*) Tänan ette Teie vaeva eest!
Andke andeks, et see kiri sisaldab ainult kõiksugu „businessi“, kuid pikemaks kirjavestluseks pole silmapilgul mahti. Teate Elu tõlke valmimisest on rõõmustav – mu õnnesoov ja tänu lgp. tõlkijale. Jään ootama tervet ärakirja, et siis asuda saatesõna kirjutamisele „Manale“.
Lisan sooviavaldust PEN-klubisse astumiseks – aitäh eestkostmise eest!
Kõike hääd Teile ja Teie abikaasale eelõitsengu ajaks, ka minu naiselt,
Teie
Ivar Ivask
***
Mälarhöjden, 24. 1. 1958
Armas doktor Ivask!
Olen päris Hans im Glücke86 : iga päev toob uue kingituse Teilt! Alles hiljuti saabus Guillén, eile Rilke87 ja täna Mandelstam88 . Varsti on kõigi maailma keelte luuletused mu laual... Surun mõttes tugevasti Teie mõlemat kätt kiinduvas tänus. Aitate nii suuremeelselt täita mu raamaturiiuli lünki; pagulaspõlv ei ole just soodustanud kirjanduse hankimist.
Guillén’i89 Lobgesang vaimustas mind otsekohe. Ometi kord jälle luuletaja, kes julgeb olla optimist (muidugi mitte selle sõna banaalses mõttes), elujaataja ning -imetleja keset kõiki luuletajaid-nihiliste, tsüünikuid, pessimiste ja inetuse kummardajaid, rääkimata segase-jutu-meestest. Lugesin selle Lobgesangi kohe suure naudinguga läbi, tundes mingit hingesugulust sellega, ja löön ta jälle vahete-vahel lahti – julgustuseks ja elustuseks. Dodereri90 luule on veidi kuivavõitu. Rilket lehitsesin ka juba ja Mandelstami jõudsin ainult pilgu sisse heita, nii et mul on veel palju ilusaid tunde ees.
Loodetavasti jõudis mu tänukirjake (ümbrikus Teile) Kokoschkale pärale veel enne ta äralendu? Südamik läks siit ka juba talle Šveitsi. Kui ütlemata armas temast, et ta nõustus mulle tegema joonistust! Arvasin, et on suur jultumus sellist palvet talle esitada, kuid tema nii südamlikud ja armastusväärsed sõnad mulle otse kiusasid pöörduma tema poole. Tänan Teid sõbraliku vahenduse eest! Ja et kavatsete Manas K. ja minu “suhteid” valgustada, on mulle väga teretulnud ja liigutab mind. Tänan kõige, kõige, kõige eest!
Meie maja on viimasel ajal üle ujutatud mu Kog. luuletuste korrektuurpoognaist – kirjastusel on raamatuga rutt. Ise häbenen mõndagi selles, kuid Kokoschka hüvitab ju nüüd mitmekordselt kõik puudused. Teos saab tänu temale suuresti kaalu juure.
Homme püüan saata Elu viimsed kolm osa Teile ära, olles tänulik iga märkuse eest, mida leiate tarvilikuks teha. Siis tahaksin asuda katsetama Teie luuletuste tõlkimisega, suure sooviga, et see mul õnnestuks. Tõlkimine on ju ikkagi ka õnneasi.
Teie armsale abikaasale ja Teile enesele kõige soojemaid tervitusi meilt kõigilt.
Teie
alati väga tänulik
Marie Under
Mandelstami avastasin kohe: selles ju peegeldub vaba Venemaa viimne kunstiõitseng! Tänu!!
Teie A. Adson.
***
Stockholm-Mälarhöjden, 28/1 1958
Väga austatud ja armas doktor,
eile sain Teie pika väga sisuka ja huvitava kirja – palju tänu! See on nii ulatuslik, et ei jõua sellele täna põhjalikumalt vastata. Olen õnnelik kõigest heast, mis Teie ja samuti Kokoschka minust arvate. Tahan uuesti lugeda lehekülgi, mis soovitate tema raamatust. Ta kirjutab ju nii tihedalt, värskelt ja vaimukalt, iga lause on laetud; on väga täisvereline ja meeleline inimene, seega on ju ka osaliselt seletatav ta suur värvide-armastus. Jälle üks kokkupuutepunkt temaga: ka mina olen värvihull (vähemalt olnud), aga – imelik küll! – ka must-valge harrastaja.
Nüüd natuke Pasternakist91 : täna on rootsikeelses Sthlms Tidningenis pikem artikkel Nobeli instituudi sekretäri Anders Österlingi (üks 18-st Nobeli auhinna määrajaist) sulest P. uue romaani kohta (itaaliakeelses tõlkes). Võrdleb seda Tolstoi Sõda ja rahuga, millega olevat teosel mitmeti sarnasust. See ei olevat kirjutatud pealekaebusena ja protestiks; sest valitsevat psükoloogiline ausus, tugev patriootiline aktsent ja intensiivne lokaalne värving. Autor olevat suur aastaaegade maagia tõlgitseja ja peen loodusekirjeldaja. Pealeselle toob leht veel ära “Die Zeit” reporteri intervjuu kirjanikuga tema majas 40 min. Moskvast, kus ütleb, et boikotist hoolimata on P. üks vabamaid ja sõltumatumaid vaime, keda ta kunagi kohanud. Temas polevat midagi provintslikku, kõneleb saksa, prantsuse ja inglise keelt, usub Jumalasse ja mitte kommunismi; ei ole kibestunud, vaid optimist; uurivat praegu Prousti92 , kes olevat “peen, väga peen”, kuid kel siiski olevat midagi puudu. Kafkat93 ta polevat lugenud. Naine olnud närviline, et mees ehk liig palju ütleb.
Lisan Elu puuduva osa. Tänan märkuste eest eelmise osa kohta ja olen tänulik ka edaspidiste eest.
Katsetasin juba Teie Nächtl. Liebslied’i94 kallal. Raske – kuid loodan, et kuidagi toime tulen.
Tuhat tervitust Teile mõlemale meilt kõigilt
Teie
Marie Under
Püüan muuta Teie poolt märgitud kohti Elus. Saadan need Teile siis näha. Mana II olevat juba ilmunud, kuid me pole seda veel saanud.
Tänan Teie värske (sõna mõlemas mõttes) humoristliku luuletuse eest, see meeldis mulle nagu Teie eelmisedki värsid. Teie pole sugugi “algaja”. – Muidugi pole mul vähimatki selle vastu, et tsiteerite mu tõlkeid 1. ja 2. veebr. Kahjuks ei jõua see luba enam õigeks ajaks, aga loodan, et Teie toimite ka ilma selleta vabalt.
Kahjuks ei ole ma lugend Pasternaki uut romaani.
P.S. Pasternackist on varemgi rootsi ajakirjandus rääkinud – see viitab sinna poole, et talle tahetakse anda Nobeli auhind: Rootsi välisminister ja Hammarskjöld95 on mõlemad suured nõukogude sõbrad (Hammarskjöld ka Nobeli akadeemia liige). Siin käib ju ikka Nobeli andmine poliitilistel kaalutlustel ja tihti vastuolus Nobeli statuudiga… Vahel toimitakse seejuures ka õigesti. Loen Mandelstami suure õhinaga: väga laetud stiil, kirglik ja tõsine vaim. Ise juut, aga tunneb võõristust kõige juudiliku vastu ega karda seda väljendada. Ta pildid vanast Peterburist äratavad minuski palju mälestusi.
Tore on, et ta mingit lõivu ei maksnud kommunistlikule režiimile. Rannit on väga peenelt ühe ta luuletuse tõlkinud. Sattusin sellele ilma otsimata. Ta piltlikkusel on mõnevõrra sugulust Oksaga, samuti ta laetud sõnal – muidugi: lahkuminekud atmosfäärides väga suured, ka ei kannata Mandelstam kuidagi rahuldamata armastusest nagu Oks. Dr. Grünthali artikkel on Oksa kohta samuti kirjutatud laetud ja pilditugevas stiilis. Meie pagulasproosa lameduse foonil on nii Oksa, Grünthali ja Mandelstami väga kosutav lugeda.
On huvitav, et Teil nii laialdased huvid on. Meie iseseisvuse ajal ei tulnud sellises kvaliteedis kirjandusteadlasi Tartu ülikoolist kaugeltki mitte.
Kahju jah, et Rannitit ei hinnatud. Kuid Jury liikmed Parlo96 ja Jürma97 on ju äärmiselt Kooperatiivi juhtivate inimeste98 mõju all. Neil puudub see silmaring täiesti, mida Teie omate.
A. Mägi on Rannitile väga robustselt kallale tunginud, kasutades tema vastu ka rahvuslikku päritolu. See on natslik diskrimineerimine. Jõhker! Madala kultuuri tunnus. Tema seisukohale risti vastu räägib Mandelstami hoiak. Ja viimasele ei ole isegi nõukogude maal ses suhtes etteheiteid tehtud. Ka meie Päts ja Jakobson olid segaverelised99 (emade poolt venelased), aga neid kui poliitikuid ei ole sel alusel mitte halvustatud. – Ma tean küll, kust see rassivaen Ranniti vastu alguse on saanud. Seda teab ka Rannit nüüd. Häid tervitusi! Ka prouale.
Teie
A. Adson
***
Veebruar 1958
Mälarimäel, 1. 2. 58.
V. a. härra doktor!
Tänan Teid kirja eest ja annan Teile edasi hra I. Rebase tänu hea nõu eest Vaba Eesti väljaannete saatmiseks Books Abroadile. Sümboolse honorari asjus O. Kokoschkale ütles ta mulle, et tavaliselt maksavad nad raamatu kaane joonise eest 100 kr., praegusel juhul võiksid nad pakkuda O. K.-le ehk 200 kr. Mis Teie selle kohta arvate. Kirjastus on ju päris tuulepealne: kuna Orto ja Kooperatiiv omavad kindla tellijaskonna, peab. V. E. iga raamatu pärast suurt vaeva nägema selle ostja kätte toimetamisel ja ei saavuta kunagi seda tiraaži, mis teised kirjastused. Ka ajakirjandus on juba teiste kirjastuste poolt sisse töötatud ja leiab sealt poolt toetust, mida V. E.-il veel ei ole. – Kirjastuse soovil saatis autor praegu O. K-le järelepärimise, mis oleks joonistuse nimi ja selle tehniline nimetus (sulejoonis v. muud), ühtlasi sai kunstnikule teatatud, et raamatu valmistamine läheneb lõpule (kaudne mõistaandmine, et asjaga on kiire). Kirjastusele on nimelt väga tähtis rutem raamat müügile saata, et oma kohustusi trükla vastu täita. – Valmis eks-ri Kogutud luuletusi saate kohe, nii O. K-ga kui ilma.
Olete väga sõbralik meie vastu, mis on päris haruldus tänapäeval. On nii soe tundmus teadmisest, et kusagil sind nii hoolitsevalt koheldakse. Olge hästi tänatud ja palun andke edasi aupaklik tervitus oma abikaasale
Teie
A. Adson.
Kiire, ülikiire tervitus – on laupäev ja post suletakse vara! Pühapäeval ei tööta see asutus siin üldse.
Maadlen Teie luuletustega. Ja Teie ise?
Heameelega poleks ma maestrot üldse tülitanud, aga kirjastus käis pääle.
Soe käesurve Teile mõlemale.
M. U.
***
Mälarhöjden, 7. 2. 58
Armas-armas Ivask!
Eile saabus mulle jälle suur kinkepakk Teilt, tervenisti neli Kokoschka-ainelist raamatut!!! See on ju päris erakorraline ja ülisuuremeelne heldus! Tänan Teid sügavaimast südamest! Elangi viimasel ajal täiesti K. tähe all. Olen tänulik, et Teie oma viimases nii huvitavas kirjas mind nii põhjalikult K. ja Barlachi kohta informeerisite; viimati saadud teosed on sellele paljuütlevaks täienduseks. K. litograafia on nii pingeliselt hingestatud ja värvid Zauberflöte-visandeis on nii värsked ja stimuleerivad, et panevad vere soojemalt pulseerima. Suurima põnevusega lugesin siiski K. kirjutust Munch’i100 üle, tundes rõõmu ta vastumeelsusest abstraktse kunsti kohta. Ta argumendid on nii põhjalikud ja veenvad, kindlalt läbimõeldud ja -tuntud, just tuntud, sest nii kirgliku temperamendi juures pole midagi pääliskaudset. Olen väga tänulik Teile, et olete mu päevi K. kaudu nii rikastanud.
Tahaksin teine kord veel kõige selle ja Teie väga sisuka kirja juure tagasi tulla, nüüd paar sõna Teie luuletuste tõlgetest, mis siinjuures ära saadan. Neid on esialgu üheksa. „Ühe suvep. lõpp“, nagu näete, ei vasta riimide suhtes originaalile: pidin tarvitama naisriime, ja „Lõuna-Eesti maastik“ on mul jambides: ei õnnestunud originaali rütmist kinni pidada. Suvep. lõpus ei saanud ka tuvi Waldhornrufi101 tõlkida – „metsasarvega“ oleks rida liig pikaks veninud. Aga, kui soovite, võite ju selle sõna sinna vahele litsuda.
Kuid võib-olla olete ise vahepeal paremate tõlgetega toime tulnud? Igal juhul jääb ju Teil vabadus minu omi korrigeerida. Autoril enesel on ju kõige õigem vaist oma loomingu suhtes.
„Elus“ tegin soovitud paranduse 3. lhk. 1. salmis 3. r., see koht kõlaks nüüd järgmiselt: „Kõdu korjub südame alla.“ Rütmilt on see nüüd voolavam, kuid riim ei ole puhas.
Ka Teine Teie poolt soovitud parandus on tehtud: sõna „Laul“ korratud.
Kõike head Teile mõlemale!
Teie alti südamest tänulik
Marie Under
P.S. Tänavu on PEN-kongress Brüsselis.
Terv. A. A.
***
Northfield, 8. II. 1958
Austatud härra Adson!
Minul on päris piinlik, sest juba kaks lahket kirja Teilt ootavat vastamist – ei jõudnud sellele aga varem mu Chicago reisu tõttu: palun andke andeks! Niipea kui kuulen Kokoschkalt, teatan temale kirjastuse sümboolse tasu kõrgusest (200 kr. eks ole). Loodan, et vahepääl joonistus on kohale jõudnud ja kõik korras. Tänan südamest kahe sõbralikult lubatud „Kog. luuletuste“ eksemplari eest. Mul on heameel, et Teile Mandelstami102 teosed meeldivad. Oksa teostesse103 polnud veel aega olnud süveneda, kuid tahan seda varsti teha – eriti Teie soovitusel. Kui Pasternak peaks tõesti saama käesoleva aasta Nobeli auhinda, siis oleks see väga piinlik nõukogude võimumeestele104 – pole ju tema „Kog. luuletused“ Venemaal saadaval, ka varem meisterlik proosa (jutud, autobiograafia) mitte ja tema esimene romaan on ilmunud – – Itaalias. Kirjutate, et Hammarskjöld105 on nõukogude sõber: kas ta siis julgeb säärast tunnustust Pasternakile andma? See on vägagi huvitav. Kindlasti on Pasternak – poeet, tõlkija, romaanikirjanik – auhinna vääriline!
Mind kurvastas sügavalt teade Mägi kallaletungist Rannitile106 . Kus see toimis? „Teatajas“? Oras peaks kindlasti kirjutama „Sul. avaruse“ kriitikat kõigele sellele kihutustööle tugevaks vastukaaluks!
Ja nüüd ettepanek: oleks lõpmata tähtis ja tervitatav kui „Vaba Eesti“ kirjastaks samas formaadis kui „Kog. luuletused“ Teie lgp. abikaasa meisterlike luuletõlkede valimikku. See võiks olla nagu tema loomisprotsessi taustaks: Goethe, Lermontov, Baudelaire, Rimbaud, George, Hofmannsthal, Rilke, Heym, Trakl, Čaks jne.107 Kui ma ei eksi, on Teie abikaasa kõige rohkem tõlkind Goethet, Lermontovi ja Rilket. Võib-olla saaks neid tõlkeid eri raamatutena avaldada ehk ühes köites – „Kolm klassikut“ – valikkogu kõrval. Kõik see väärtuslik töö on praegu kättesaamatu ja see võiks olla „V. E.“ tulev ülesanne! Küllap kirjutate minule lähemalt PEN-kongressist hiljem – soovin head toimetulekut kõigeks! Ühinedes mu abikaasa tervitustega Teile, olen
Teie
Ivar Ivask
***
Northfield, 8. II. 1958
Kallis proua Under!
Kirjutate ühes oma kirjas, et olete ’Hans im Glück’108 minu tagasihoidlike saadetiste pärast. Minul on aga selleks nimetuseks rohkem õigust – on ju mu laual tervelt kolm kirja Teilt resp. Teie abikaasalt koos „Elu“109 lõpposade rikalt orkestreeritud tõlkedega! Kahjuks ei jõudnud ma neile kirjadele viivitamatult vastata, sest olin ära Chicagos110 semestrite vahetusel ja naastes oli eksamite parandamine veel käsil… Täna aga on kaunis, talvine päev, –25°C!, ja „ruumid on köetud …. Käes on aeg.“ Algan esimese kirjaga 24. I. Teate hästi, kuivõrd täielikult nõustun kõige sellega, mis ütlete Jorge Guillén’ist111 (kirjutasin kaks korda temast „Tulimulla“ veergudel – kas tunnete neid numbreid?). Kahjuks on „Lobgesang“112 üsna subjektiivne valik „Cántico“113 334 luuletusest ja päälegi nii mõni luuletus on esindatud fragmendina – viimast tõika märkimata („Freundschaft der Nacht“114 ). Siiski on Curtiuse115 esimene katse kiitmisväärne. Dodereri116 luule on – nagu ütlete – „kuivavõitu“, kuid ta polegi esmajoones lüürik vaid romaanikirjanik: on huvitav, et selle dramaatilise saksakeelse „comédie humaine“117 autori tuum on sensitiivselt lüüriline; ainult kui sellele tuumale lisanduvad dramaatiline pinge ja eepiline voolavus, saavutab ta oma kunsti tervet avarust, s.o. suurt romaani. Mind huvitaks kuulda Teie muljeist Rilke prantsuskeelseist värsest118 ja Mandelstamist119 (kes Teie lgp. abikaasale nähtavasti meeldib). Minule isiklikult on vene luulest, meie sajandi luulest, kõige lähemad Mandelstam, Ahmatova120 ja kõige rohkem Pasternak121 . (Ütlesin kunagi oma Mandelstami teoste arvustuses, et nimetet kolm poeeti varsti omavad Jumalloos aukohti, mis täna on veel Bloki122 , Majakovski123 ja Essenini124 käsutuses; nende elus ja loomingus on rohkem distsipliini kui pateetilist retoorikat.) Ka mina pole veel lugenud Pasternaki romaani125 – ainult katkendlikult –, see paistab aga olevat meie aja suurim vene romaan, võrreldav Tolstoiga (ja see on romaanikirjanduse Homeeros!). Mis inimlik puhtus ja julgus me sogaselt dekadentses, selgroota olevikus! Nüüd, kus Teie juba tunnete „Die Zeit“ veergudel ilmunud, tõesti haaravat intervjuud, ei ole mul enam vaja Teile seda saata – või oli rootsi tõlke ainult osaline? Mis on Teie arvamus Pasternaki luulest? – „Сестра моя жизнь“126 ja „Темы и варьяции“127 on tema tippsaavutused, mis imetlen igal uuel lugemisel. Elavatest kirjanikest väärivad kindlasti neli Nobeli auhinda: Teie, Pasternak, Guillén ja Doderer128 . Kes saab aga selle tunnustuse?129
Mind rõõmustab Teie vaimustus Kokoschka proosast! Tänapäeva kriitika on peamiselt ebakriitiline kõige „modernse“ kummardamine – meie aja taie püsivaid väärtusi peab lugeja ise vaevaga otsima. Sellepärast pean tähtsaks, et tõesti loovad (= ülesehitavad) vaimud tunneksid teineteist; lugeda „Figaro littéraire“i kirjandusturu noteeringuid, võiks arvata, et Kokoschka, Čaks, Pasternak, Guillén jne. oleksid mõne teise planeedi tõelised väärtused… On kerge ujuda kaasa aja vooluga (à la Laaban), raskem on olla kriitiliselt eraldav vaatleja aja voolu kaldal.
Olete liiga lahke mu luuletuste kohta. Kui lõpmata armas, et „maadlete“ nende eestinduste kallal… Mina küll ei julge seda teha.
Chicagos oli rahvas võõrastund kui olin tagasihoidlik Visnapuu, Suitsu ja Kangro hinnangutes. Lugesin „Jaaniku“ Čaksi luulekunsti näitena ja hiljem küsiti, kas see olevat juba ilmunud; nähtavasti mõjus läti luuletaja Teie kaasakiskuvas tõlked. Kirjutasite varem, et dr. Grünthal tahtvat avaldada „Elu“ „Mana“ Nr. 3. Kui see on nii, mis ajaks peaks siis minupoolne sissejuhatus valmima? Ja nüüd Teie lõpposade tõlkest! „Elu V“ näen üht trükiviga“ „Veed ei tea, kuhu neil minna“, aga peaks olema „Teed ei tea etc.“ Ainulaadselt õnnestund on Teil luuleliselt kõige tihedam osa – „Elu IV“. Selles kurvastab mind ainult üks tõik – et Teile ei tulnud meelde täpsem lahendus lõpmata karmile ridale –: „Paluseente kuld kumab siniselt pimeduses“ („Seente kuld sinab pimeduses“ isegi oleks lähem algupärandile, kuid siis oleks uus riim tarvilik). Kas mõtlesite ehk uuele selle rida kujundusele? Praegune „paluseeni kus kuldseid näeb“ on liiga vähe keskendet, langeb välja poeemi pingest.
Arvan, et oleks väga sobiv, kui nõustuksite kirjutama (paari lausega) oma muljeist Čaksi luulest, mis võiksin ehk siis tsiteerida oma tulevas essees.
Juhul kui peaks Teil valmima paari mu luuletuse tõlge, nõustuksin nende avaldamisega ainult nimetades Teid kui tõlkijat ja pealkirjaga „Ühest saksakeelsest luuletsüklist“; ei maksa tõtt peita.
Lootes, et kõik läheb kavakohaselt „Kog. luuletuste“ trükkimisel, et Kokoschka joonistus on aegsasti kohale jõudnud ja meeldib, – jään südamlikult tervitades,
Teie tänulik
Ivar Ivask
P.S. Mu abikaasa saadab oma parimaid soove ja tervisi Teile ja Teie perele! Lisan eri lehe Teie lgp. abikaasale!
I. I.
***
Mälarhöjden, 9/II -58
Armas dr. Ivask!
Pean veel tagasi tulema Teie värsside tõlgete juure, sest eelmine kord jäi rutuga mõni üksikasi selgitamata. Et ma riimiskeemist rohkemgi olin sunnitud kõrvale kalduma, nägite muidugi isegi, kuid see vist väga ei häiri; kuid riimid „niidus–riitus“ ja „vilet–süled“ on juba veidi täbaramad – kuidas nõustute nendega? Ehk suudate siin ise parema lahenduse leida? Või ehk ongi Teil vahepääl kõik juba ise tõlgitud? „Lõuna-Eesti maastik“ muutus paraku mu käe all jambideks, kuid halvem äpardus on, nagu nüüd tagantjärele näen, et viimne rida siin ei ole täpselt tõlgitud. Teil on „Erde im Himmel“130 , mul on kogemata ümberkirjutamisel sattunud komma „maa“ ja „taeva“ vahele, ent kui ka see ära jätta, ei ilmne vist nii teravalt Teie reas antud mõte. Mis teha? Ehk saate ise seda täpsustada, kui see Teid sellisel kujul ei rahulda.
Kreeka vaatepildis võiks „haljalt“ asendada ka sõnaga „roheliselt“, mis mulle õigupoolest rohkem meeldib, kuid mida vältisin pikkuse pärast. „Tormine aed“ – siin paigutasin teise ritta adjektiivi „tursunud“ n.ö. augutäiteks rütmi pärast sisse. Seda kohta võite jällegi oma maitse kohaselt korrigeerida.
Öise armulaulu (mis muide on mu lemmikluuletus) lõpp kujunes ka vormilt teiseks, kui see Teil on. Arvan siiski, et sellest pole suurt viga.
Loodan südamest, et ühes järgmises (III-s?) Manas saaksime lugeda neid Teie nii küpsi ja tihedaid ning täiesti isikupäraseid luuletusi, emb-kumb kelle tõlkes. Aga nagu näete, ei ole ma sugugi nii „kompetentne taidur“ tõlkimises, nagu Teie nii suuremeelselt arvate. Hakkasin siiski ka Teie „Alpines Erlebnis“131 kallal nokitsema – värisedes tulemuste pärast…
Muide, värisen ka sellepärast, et Kokoschka ehk ei teegi mu raamatule joonistust… Ehk oli meie soov siiski liig pääletükkiv. Oleks ju ka liig suur au saada nii suurelt kunstnikult seda tähelepanu. Vaatlen ikka jälle ja jälle ta kunsti ja vaimustun üha rohkem.
Muidugi katsun kord temast midagi tõlkida, mis vist pole just kõige kergem: ta stiil on ju nii tihe. Teie abikaasa peab vist kadestavalt hästi oskama inglise keelt, et tõlgib K. kogu raamatut. Soovin õnne.
Ka seekord jääb kiri pooleli. Olge mõlemad terved.
Teie M. Under
Peaaegu oleksin unustanud tähtsa asja! Palun, kas Teie ei teataks oma eessõnas Elule Tschaksi rütmi ja riimide ebareeglipärasusest, mis ehk muidu pandakse ainult minu arvele. Kõige eest suurim tänu! Ka ikka jälle kõigi hääde raamatute eest!
M. U.
P.S. Mandelstami proosa on häbematult tihe, kondenseeritud nii, et lööb uimaseks. Aga pikki asju ses stiilis kirjutada oleks enesetapmine. Häid tervit.!
A. A.
Täna saabus Oraselt132 armas kiri.
Mana nr. 2 ilmub alles täna.
A.
***
Northfield, 15. II. 1958
Armas, kallis proua Under!
Otse piinlik on minul, lugedes Teie tänutundest mu paari väikese raamatutervituse eest… Sest siin istun mina, rõõmupisarad silmas – „Kui muinasloo vaene karjus, / Kel osaks saand aarde leid.“ Ei julgend kunagi loota rohkem kui kahe mu värsi-sepitsuse eestindust ja nüüd hoian kätes terve üheksa tõlget!! Tänan südamest selle suuremeelse helduse eest, austatud poetess! Mul on heameel samuti, et Teil Kokoschka taie on nii südamelähedane: tema parimad portreed küünivad Rembrandtin133 (dr. Foreli pea!) ja tema maastikutel on Altendorfi134 avarust; inimene ja loodus on tema silmis metafüüsilised võrdkujud, – see ekspressiivne realist on müstik. Loodan küll, et vahepeal temalt lubatud joonistus on kohale jõudnud! Juhul kui mitte (alles täna ju on lõppdaatum – 15. veebruar!), siis on juhtunud miski äpardus temaga, võib-olla on ta haigestund – juba siin kurtis ta liigset väsimust. Olen aga kindel, et kui joonistus ei saabunud, pole see põhjusel, nagu tema oleks liiga „suur“ kunstnik – oh ei! ta on lihtsus ja suuremeelsus ise (kui kord ütlesin „ein großer Künstler wie Sie“135 vastas ta silmapilkselt: „Was heißt schon groß, nur ein Meter fünfundsechzig!136 Mis tähendab suur, ainult meeter kuuskümmend viis! (sks). ). Ärge Jumala pärast kurvastuge sellepärast, küllap selgitan pea joonistuse mitte saabumise põhjust, sest viimane on kindlasti üllatavalt lihtne ja täiesti praktilist laadi. Kuid ei maksa pead murda millegi pärast, mis on ehk vahepeal juba õnnelikult teoks saanud! Loodan, soovin ainult seda.
Ja nüüd paar märkust Teie armastusväärseist tõlkeist – ärge pidage mind tänamatuks pedandiks kui lisan neid üldse, sest Teie ise lahkelt andsite mulle selleks luba… Lähen neid läbi üksikaupa:
1. „Öine armulaul“,x) „Tormine aed“ ja „Arusaam“ on igati õnnestunud. Jätke „Ö. armulaulus“ küll sisse sõnad „veel vaid“. „Arusaama“ lõppreas pole vaja kommat enne sõna „või“.
2. „Lõuna-Eesti maastik“ – suurepärane! Ainult viimane rida nagu nõuaks kohandamist, näit.: „Ja maa on taevas, valgust täis.“x) Kas oleks see Teile vastuvõetav?
3. „Ühe suvepäeva lõpp“ – olen veidi õnnetu esimese kahe rea pärast, sest algupärandi sõnastus on veidi „modernsem“ ja seda peaks kuidagi säilitama: „Tuvi metssarvehüüd on õhtu“ ja „Rõdu on (kaitse)maskeeritud metsviina kätega“. „Peaks säilitama“ kõlab väga imperatiivselt, mõistan aga hästi Teie vastuküsimust: kuidas? Ehk mõne sarnase tänapäeva väljendusega? „Tuvi sarvehüüd“?
4. „Oskar Kokoschka“ – kas ei saaks lihtsustada teist nelirida, mis on juba algupärandis üsna julge, kuid kõlab praeguses eestinduses liiga keerukana, kunstilisena? Jätke midagi rahulikult välja, peaasi et jääks barokse külluse mulje – mulje küllusest, mis aga on kontemplatiiv-rahulikult vaadeldud!
5. „Kreeka vaatepilt“ – parem pealkiri oleks „Kreeka nägemus“ (varem nimetasingi värsikese – „Griechische Vision“137 ). Kes võiks ütelda: „Keskpäeva voogudest“ pro „voogudes“? „Haljalt“ on parem kui „roheliselt“, sest ta on lühem sõna. Üldse on viimased read täpsed algupärandi mõte ja sõnastuse jäljenduses – kuid viiest jambilisest värsijalast on saanud hoopis rohkem… Kas võiksite ehk siingi veidi lühendada, lihtsustada: Teie tõlges on rohkem rahutust.
6. „Sõjakad variatsioonid“ – ainukesed ettepanekud on esimese nelja rea puhul, teised on oivalised. Esimeses reas on väike sõnamäng; „Trommeln und Pfeifen138 võib tõlgitseda sõjaliste riistadena – „die Trommeln und die Pfeifen“139 , samuti aga kui tegevusnimesid kasutet nimisõnadena – „das Trommeln und das Pfeifen“140 , s.o. „das Trommeln (der fallenden Früchte) und das Pfeifen (der herbstlichen Stürm141 . (Ehk saaks tõlkida – „põristav ja vilistav (undav?) sügis“ või midagi sellesarnast? Edasi saaks vältida korduvat sõna „täis“, kirjutades teist rida u142 mbes: „ja küpsmisest mulla pehmunud süled“ – kuid, Jumal teab, keegi arvab siis, et see Ivaski loodus on päris „Hexenküche“143 … „Ju pirnide kõu üle kallaku käis“ on tore iseseisva ridana-lausena. „Kaskaadena“ võivad kastanid aga ainult maale langeda, mitte sääl lamada. Kuidas lahendada see probleem?
7. „Kevad mägedes“ – see on ainuke luuletus, kus eestindusel puudub algupärandi ebasentimentaalset jõudu. Meesriimid on siin tähtsad – vähemalt viimases ridas, mis peab langema nagu piitsalöök. Kas ei saaks siiski kasutada sõna „kukkub“ pro „sööstmas“, sest viimane võib ju olla ka horisontaalne ja minu salmides kõik kukkub vertikaalselt maa südamesse.
x
Nagu näete, on pool tõlkeist läind täppi ja teisi on kindlasti võimalik kohandada, et saavutada algupärandite adekvaatsust! Tänan Teie nähtud vaeva eest ja loodan, et Teie ei pahanda minu ettepanekute pärast: teenime ju mõlemad omal viisil karmi jumalat, kelle nimeks on „täiuslikkus“. Andke andeks mu pealetükkivust tema nimel!
Soovitate lahkelt oma kirjas, et avaldaksin Teie minu luuletuste tõlkeid mõnes tulevas „Mana“ numbris. Kui aga seda teha, siis ainult Teie kui tõlkija ja töötegija nimetamisega, pealkirjaga: „Ühest saksakeelsest luuletsüklist“. Mida ütleb selle kohta meie kaasmaalaste šovinism (kuigi õpetan saksa keelt ja kirjandust)? Vahest oleks kõige ausam teguviis avaldada saksakeelsed algupärandid kõrvuti Teie kaunide eestindustega. Mis arvate sellest? (Mida väiksem ja mida rohkem kannatanud rahvas, seda suurem on seesmiste komplekside rägastik; selle rägastiku reaktsioone ette aimata on raske, kuid kas pole „loota parimat“ siiski naiivne?) Mis teha? Mõtlesin varem, et ehk on kõige julgem tee jõuda „kodu“, s.o. saavutada kaasmaalaste arusaamist, saavutades enne tunnustust saksa kultuurialal.
Näen hirmuga, et kõnelen selles kirjas aina minust! Kena on Teie kava, tõlkida midagi Kokoschka proosast. Muidugi mainin oma eessõnas „Elule“ Čaksi ebareeglipärasusest, see on endastmõistetav. (Mis oleks aga dr. Grünthali tähtpäev sellele minu kaastööle?) Kirjutate, et olete nõus kordama „Elu III“-s sõna „Laul“, kuid oleks selgem kui korduks „See laul“. Kas Teie ei arva samuti?
Lugedes uuesti Teie kaks lahket kirja, leian, et „värisete „Alpines Erlebnis“ tõlketöö tulemuste pärast“. Kui see on õige, siis teeb mu kiri täis ääremärkusi Teid päris õnnetuks… Loodan südamest, et see ei juhtu!
Ütelge palun oma lgp. abikaasale mu tänu tema sõbralike tervituste ja märkuste eest Teie kirjades! Parimaid tervisi Teile kõigile meilt kahelt!
Armas proua Under: suur aitäh Teile selle eest, et võin enda ees uhkustada – „sa polegi veel avaldatud ja juba oled tõlgitud“!
Südamlikus, alalises tänus
Teie
Ivar Ivask
***
Mälarimäel, 21. 2. 58.
Kallis ja v. a. hra doktor Ivask!
Sedapuhku kiiruga ainult järgmist: Kokoschka sulejoonistusega ähvardab asi nurjuda144 , kui kunstnik mitte haiguse pärast ei viivita. M. U. kirjutas talle kirjastuse tungival soovil väikese kirja145 , milles palus teatada oma joonistuse nimetuse ja selle kunstiteoreetilise märgitsuse, et seda valmissaavale raamatule sisse trükkida. Sellele ei ole vastust tulnud. Muist raamatuid on juba saanud märkuse, et kunstilise kaasande on teinud kunstnik Kokoschka. Need jäävad nüüd muidugi lamama, kuni joonistus tuleb või üldse tulemata jääb. Viimasel juhul tuleb mainitud märkusele valge paik pääle kleepida!...
Kui Teie nii lahke oleksite ja järele päriksite, kas joonis üldse tuleb ja millal. Või ei tulegi? Aga ehk nõustub kunstnik lubama ka mõne ilmunud graafilise joonise, mille võiksime võtta neist toredaist raamatuist, milled Teie oma helduses meile saatnud olete.
Suur tänu viimaste kirjade eest!
Huvitav, kuis meie mõtted uhtuvad: kirjutate, et Vaba Eesti võiks välja anda M. U. tõlgete kogu. Selle käsikirja ümbertippimine on mul juba tükk aega käsil, autoreid võiks sellesse panna ligi 30. Nüüd on Läti osa eriti tõhus, tänu Teie soovitatud Čaksile. On veel olemas: soome, leedu, čehhi, rumeenia, vene, Georgia, mordva, saksa, prantsuse, pisut inglise luule tõlkeid, võiks ka Peer Gyntist katke võtta ja rootsi keelest otse tõlkida. Muidugi on suur osa abitõlgete varal tõlgitud, nagu Čaks, kuid seda on tehtud mujalgi. See antoloogia on muidugi edaspidisuse asi, ega ole me veel sellest kirjastusega rääkinud.
Nüüd ruttan postile ja soovin Teile oma eluseltsilise ja enese poolt, Teie austatud abikaasale ja Teile enesele head ja paremat
Teie
A. Adson
PEN-klubi koosolekul valisime juhatusse: vanad Aavik, Mälk ja mina, uutena Ristikivi, prof. Tuulse ja Ranniti, kes on ühtlasi klubi esindaja N. Yorgis, eriti suhtlemisel sealse suure PEN-klubiga. Teie volitus kulus väga ära.
P.S. Jälle on kiire, seepärast esialgu ainult ilusaid tervitusi ühes sooja tänuga Teie viimase kirja eest. Dr. Grünthalilt ei ole tulnud veel vastust Teie eessõna termini suhtes, aga kuna nr. ilmub aprillis, siis peaks materjal ikka vist märtsi algpoolel käes olema.
Parimate soovidega Teile ja Teie lgp. Abikaasale Heddalt ja minult.
Teie
M. U.
***
Mälarimäel, 24. 2. 58.
V. a. Härra doktor!
Õnnitleme Vabariigi aastapäeva puhul!
Dr. Grünthal kirjutab, et sissejuhatus Čaksi tõlkeile peaks tema käes olema hiljemalt 15. märtsiks. Palun siis seda terminit meeles pidada. Lennukiri viibib Teilt siia oma kuus päeva teel.
Dr. Gr. tahab Teie artikli juure panna ka Čaksi pildi, mis toona ilmus koos Teie artikliga (Vaba Eestis).
Terve Elu läheb täna dr. Grünthalile minema. Eks ta siis otsusta, kas paneb kõik ühte nr-isse.
Poetess ei ole saanud veel mahti Teie viimasele kirjale vastata. Kuid küll see sünnib peatselt. Suur aitäh kaksikportree eest väga kohase fooniga. Head ilma ja paremat tuju Teile mõlemale.
Teie
A. Adson.
P.S. Tänan kirjade, pildi ja näpunäidete eest Teie värsside kohta. Püüan veel katsetada. Palun tehke seda ise ka! Ehk kahepääle saame asjast jagu. Tervisi majast majja!
M. U.
Kokoschkalt ikka veel mitte midagi…
***
V. austatud, armas hra. Adson!
Olen täiesti ahastuses Teie kurva kirja pärast. Veel eile saatsin Kokoschkale õnnitluse-kirja tema sünnipäevaks 1. märtsil ja vihjasin selles tugevasti joonistusele, lisasingi erilise tervitusena Underi „Sõpruse“ proosatõlke. Täna saadan kohe järelepärimise temale: a) kas valmib üldse joonistus ja kunas, b) kas võiks joonistuse ärajäämise puhul kasutada mõne teise, vanema graafilise teose reproduktsiooni, c) kiiret sõna Teile, kui joonistus ja reproduktsioon ei teostu enam õigeks ajaks. Kokoschka käitumine on minul seletamatu, sest siin ta oli heldus ja vaimustus ise. On võimalik ju, et ta on tõsiselt haigestund (ta kurtis Minneapolises liigset väsimust). Rusuvalt lasus temale armsama õe surmav haigus Prahas ja ka suure O. K. näituse organiseerimine, mis läheb Münchenist Viini, sealt Haagi. Pealegi on temal etteaimamatu temperament, mis oli tema USA ringreisu organiseerijaile pidevaks hirmuks… Siiski, siiski oli tema kontakt meiega nii otsest ja südamlikku laadi, et ei oska tema käitumist päriselt seletada; saatis ta ju ise pr. Underile kaarti ja minule pikema kirja tema sügavast liigutusest Underi luulest! Vahemaad on aga meie vahel liig suured ja nii saame ainult kirjutada, pärida, pead murda. Päälegi võttis Astrid omale Kokoschka raske proosa tõlkimise osalt sellepärast, et temale näidata meie tänu ta vastutuleku eest Underi suhtes… Kokoschka on tuntud kui kirjalaisk, sest ka mina pole temalt kuulnud ta ärareisust saadik. Muidugi on minul kõige rohkem piinlik, sest mina katsusingi kõike teha ja siiski ei läinud korda! Samuti olen tugevasti mures sellepärast, et pr. Under Jumala pärast ei võtaks seda vahejuhtumit kui mingit Kokoschka „kriitikat“ tema kui suure kunstniku vastu!! Olen kaljukindel, et õige põhjus pole selles suunas üldse leitav – pigem mõnes „tehnilises“ üksikasjas, millest ma pole kahjuks veel teadlik, kuid loetlesin eelpool rida võimalusi. Palun rahustage pr. Underit Kokoschka suhtes ja paluge ta lahket andestust minule, kes soovis ainult head tema raamatule.
Tungivast vajadusest välja anda pr. Underi tõlkeid olen juba mitmeti hr. Rebasele146 kirjutanud. Minu küsimus on ainult, kas mahub antoloogiaga üksikpaladest samasse köitesse ka Rilke-Goethe-Lermontovi suurem valimik? Või peab viimased kolm eri köitesse paigutama? Üldse huvitab mind, kui kaugele arenes „Mureliku suuga“ lõpus kuulutatud „Goethe luuletuste“ valimik? Ja kui juba kord olen küsimisehoos, siis lubage lahkelt veel mõned: Millest tegeleb essee „Isegi Goethe“? Kas on veel saadaval Teie mälestused ja Teie abikaasa Hamsuni ja Lagerkvisti tõlked147 ? Mida on pr. Under tõlkinud leedu luulest? (Küsin viimast põhjusel, et sooviksin südamest, kui ta tõlgiks veel mõne pala leedu suurima poeedi Henrikas Radauskase148 loomingust, s.o. juba tõlgit „Noole taevas“ kõrval.*) Mina olen sama luuletust tõlkinud saksa keelde ja Astrid hiljuti neli tema luuletust inglise keelde PEN’i antoloogia jaoks, milles ilmub ka minu essee tema luulest. Oleks ideaalne kui valmivas tõlkevalimikus leiaks läti suure meistri Čaksi kõrval ka Radauskase toodang esiletõstmist –: nood on meie naaberrahvaste poeesia tipud.)
Ka minule on hr. Oras lahkelt Soomest kirjutanud –, tundub, nagu oleks ta tööind ja ka -rõõm suurenenud. Ta on kahtlemata meie suurim kirjanduskriitik ja Euroopaski on temataolisi ainult kaks-kolm veel. Olen tõesti õnnelik „Vaba Eesti“ kavast välja anda Orase eeskujulikke esseid!149
(Soovitasime seda koos Rannitiga – iseseisvalt teineteisest!) Sellele peaks järgnema ka tema tõlkede valimik. Orase „Faust“ on meie noore kirjanduse tippsaavutusi.150
Raamat ilmus juba
Hiljuti panin postile väikese raamatukese, mis on mõeldud tagasihoidliku kingitusena Teie abikaasa sünnipäevaks. Adresseerisin selle Teie nimele, sest pakk jõuab kindlasti veel enne 27. märtsi pärale ja ma sooviksin, et pr. Under avaks selle ainult oma juubelipäeval, mitte varem.
Tänan huvitavate PEN’i uudiste eest! Vihkan kirjutada surve all, kuid vist tuleb teha just seda „Elu“ eessõna puhul, mida on vaja märtsi alguseks… Kirjutasingi liiga kiirelt mu eessõna Masingu luuletustele154 ja Masing pole just kõige lihtsam autor, eks ole? „Mana“ esindaja kirjutas New Yorgist, et saatvat minule ühe vaba eksemplari kui „Mana“ kaastöölisele. Kas hr. Grünthal ei saaks lahkelt seda arvu kolmele suurendada, s.o. ainult numbritest, mis sisaldavad mu kaastööd? Oleksin tänulik, kui mainiksite seda hr. Grünthalile kunagi.
Saadame Astridiga Teie perele ja majale palju kevadisi tervitusi! Loodan, et pr. Under ei pahandunud mu ettepanekute pärast – tema minu värsside tõlkede puhul. Kui aga tulemused on juba nii vaimustavad, just siis hakkab mõni pisiasi siin-sääl silma… Ma ei ole kindlasti tänamatu! Olen sügavalt tänulik kõige selle helduse eest, mis tuleb Teilt mõlemalt kirjade ja tõlkede näol!
Südamlikult
Teie
Ivar Ivask
***
Mälarhöjden, 27. 2. 58
Armas dr. Ivask!
Olen vahepääl vähehaaval nokitsend Teie värsside kallal ja esitan siin oma vähesed tulemused.
Küsite, kuidas on riimidega „ulmani–aimagi“.x) Siin riimivad ju ainult viimsed silbid „-ni“ ja „-gi“, moodustades meesriimid. Näit. Goethe „abgetrennt“155 ja „Firmament“156 , kus ju ka mitte kogu kolmesilbiline sõna ei riimu, vaid ainult viimne silp. Muidugi on „-ni“ ja „-gi“ nõrgad riimid, kuid ikkagi riimid. Ega ma ise ka nendega rahul ei olnud – need on häda-riimid. Kuid leidsin siiski teise lahenduse, kõnealused read kõlaksid nüüd järgmiselt. „käib vere eluraske ulma teid“, ja „on küündind tuppa. Ent ei aima neid.“ Kuidas see versioon Teile meeldib? „Lõuna-Eesti maastiku“ viimne rida võiks ehk kõlada nii: „Maa tõuseb taeva valgust täis“ või jälle: „Maa tõuseb taeva tulvil valgusest.“ Siis saab seda vältida nagu oleks maa–taevas.
„Ühe suvepäeva lõpp“ – sellega on mul olnud palju päämurdmist; et „Tuvi metssarvehüüd on õhtu“ ja „Rõdu on maskeerit metsaviina kattega“ – neid lauseid oli mul võimatu alal hoida. „Õhtu“ pääle ei ole ju muud riimi kui „kõhtu“ – kuid sellega ei ole ju loomulikult siin midagi pääle hakata. Ka siis, kui lühendada „metssarvehüüd“ „sarvehüüuks“. Siin, nagu mitmel teiselgi puhul tuli riimi ja rütmi türannia alla end paenutada. Muidugi on riim „halli“ siin täitesõna (1. r.), kuid olin õnnelik, et leidsin riimi „talli“, mis ju sobis oivaliselt, kuna see sõna leidus tekstis.
„Oskar Kokoschka“ omab algupärandis kaunis raske sõnastuse: mõlemad esimesed salmid koosnevad ainult kahest lausest, kuhu siiski on palju tegevust mahutet. Jälle olid takistusteks värsimõõt ja riim. Senini ei ole mul õnnestund ka siin paremat lahendust leida.
„Kreeka nägemuses“ võib loomulikult seista „keskpäeva voogudest“; 3. r. lasi end lühendada järgmiselt: „nad kaamelt tardund tühjas kuivuses.“ Kas sobib nii? Et 5-ndat r. 5-jalaliseks muuta, peaks sõna „ümmargusest“ välja jätma. Tõlkides arvad ju ikka, et autoril on kõik ta sõnad enam-vähem armsad, seepärast püüad neist nii palju kui kuidagi saab säilitada. Eriti kardad mõne clou157 välja jätta. 6. r. kõlaks nüüd lühendatuna nii: „Näe, tiibeotsad sirgu kajakail, / mis jäävad õhku –„ jne.
„Sõjakates variatsioonides“ tegin järgmised muudatused: „Oo undav ja trummena põrisev sügis! / Maapinda küpsmise pehmust sigis.“ („Muld (pind) pehmund, ses voodavat küpsmist sigis.“) 2. s. „Kuis pirnide kõu üle kallaku kajab (urab), / kaskaadena kastaneid rajale (teedele) sajab (vurab).“
„Kevad mägedes“ – sellega ei jõudnud ma kuhugi! Ma ei taipa, et see oleks tõlkes „sentimentaalseks“ muutund. Kui mahti saan, püüan veel proovida, kuid kahtlen tagajärgedes, sest olen vahepääl sellega nii mõnigi kord päris korralikult „pääd murdnud“.
Võib-olla olen ka väsind kõigest tõlkimisest – ehk mõne aja järele saan värskema pääga jälle otsast alata.
On ju kulund tõde, et luule kannatab tõlkimisel, ja see oli vist üks vendadest Schlegelitest, kes ütles, et luule ei ole üldse tõlgitav. Ja nad olid ometi ise nii palju värsse tõlkind…
Minu meelest oleks samuti parim lahendus Teie eestindet luuletuste avaldamiseks „saavutada enne tunnustust saksa kultuurialal“. Kuna Teie süüme ei luba Teil neid avaldada ilma tõlkijat nimetamata, siis peaks küll vist ootama, kuni need saksa keeles on ilmunud. Teil ju olid väljavaated selleks. Kui aga tõlked avaldada „ausalt“, s.t. kui tõlked saksa keelest ühelt eestlaselt (enne saksa keeles ilmumist), siis võidaks meie kitsarinnalisuse juures Teid kergesti kadakluses süüdistada. Täbar probleem.
Ärge muretsege, nagu oleksite mulle liiga teinud oma märkustega! Olen rõõmus, kui seetõttu tõlked paremaks muutuvad. Kahju ainult, et ma ikka veel neis takerdun ega pole suutnud õiget lahendust leida. Pean katsuma veidi paremini magama õppida, et värskemat pääd omada.
Mainisite kord, et sooviksite minu luuletustest midagi saksa keele tõlkida – olen sellest tänulikult rõõmus!
Teie võrdlus Kokoschka–Barlach ühes Teie eelmises kirjas, on ju päris essee. Selle võiksite kord veidi täiendatuna avaldada. Muide, saksa kirjanik Bernt v. Heiseler158 kirjutas mulle mu luuletuse „Vaev“ (Die Qual, St. a. d. Schatten) puhul, et see meenutab Barlachi.159
See oleks täna kõik.
Kokoschkalt ikka veel mitte midagi…
Teie ja Teie abikaasa armsa pildi eest soojim tänu!
Proua on veidi-veidi nukra ilmega.
Kogu maja poolt kuhjaga tervisi Teile mõlemale!
Teie Marie Under
Mul on valus Ranniti pärast (Mana II!)160 .
***
Märts 1958
Mälarimäel, 3. 3. 58.
V. a. ja kallis härra doktor!
Ärge ahastage midagi Kokoschka pärast. Teil ei ole siin mingit süüd, vaid ümberpöördult: olete talitanud entusiasmi lükkel ja õieti oleme ju meie kaassüüdlased, kuna mõte temalt joonistust paluda tekkis ju ka siin, ühteaegu Teie ideega. Kui see asi nüüd luhtub, olete Teie oma nooruses ühe kogemuse võrra rikkamaks saanud. Ja meie oleme juba selles staadiumis, kus osatakse resigneeruda. Aga joonistus võib ju veel tulla – või vähemasti luba kasutada üht varemilmunud graafilist tööd. Neid olete ju meile nii palju saatnud ja meie silma rikastanud.
Antoloogia tuleks kavandada ikkagi üheköiteline: juba üht on raske ära müüa, saati siis veel kaht luuletuskogu. Aga ega see nii ruttu ei teostugi. Ka ühte kogusse saab paigutada kaunikesti palju, kui trükkida rohkem luuletusi leheküljele (lühemaid) kui üks. Esialgu oli poetessil tõlkeid tehes vaid momendihuvi, ta ei mõtelnud seejuures, et tõlkeist kunagi terve kogu tekiks. Nii on siin käsikirjas veel lünkigi. Ja siin tuleb Teie lahke pakkumine saata sõnasõnalisi tõlkeid Radauskasest väga õigel ajal: seni on ju tõlgitud vaid Nool taevasse ja kaks rahvaballaadi. Läti keelest on nüüd peale Čaksi veel paar Strelerte ja Eglitisi lühemat ja üks Virza161 oma (kokku 5). Soomest on rohkesti U. Kailast162 . Rootsi veel puudub, kuid saab edaspidi tehtud. Goethest on kümmekond, kuid tuleb veel juure. Čehhist on kogunenud 7 autorit, Rumeeniast 3, prantsuse luulest seni kolm, vene omast nagu teate Lermontov, aga Venemaa vähemusrahvastelt on 3 autorilt. Norrast on võimalik võtta terviklikemaid luuletusi Peer Gyntist. Inglisest on veel vähe. Rilket on rohkem kui Goethet, tuleb vist piirata. On olemas veel varemalt ilmunud (ja müügilt kodumaalgi ammu lõppenud) Trakli163 , Stadleri164 , Heymi165 , Benni166 j.t. tõlkeid. Nii et materjali on tublisti, tuleb aga veel juure lisada. Omal ajal Prager Presse167 kirj. Lisas ilmus ohtrasti endiste Austria rahvaste luuletõlkeid. Need olid tehtud saksa proosatõlgete abil, mitte otseselt. Nagu jutustas meile kord PEN-kongressil toimetaja O. Pick168 (v. Reissiraamat, mille Teile saadan). Palun, kas Teie teate rohkem juhtumeid, kus luulet on tõlgit abikeele kaudu? Seda tuleks meil siis antoloogia eessõnas mainida. Tean, et vene sümbolistidki näit. leedu luulet olid tõlkinud leedu keelt oskamata. – Artiklite seeria „Isegi Goethe“ käsitab omaaegseid kallaletunge temale ja ta sõda kriitikutega. – Fausti-tõlke kohta võttis siiski kiitvalt sõna H. Stock169 St. Tidningenis. Käsikirja sellest saatsin prof. Orasele.
Teie soovi Mana eks-de kohta annan dr. Grünthalile edasi. Vabandage, palun, et kirjutan Teile pikema kirja sellel „Grammil“ ja ikka masinal. Mul ei ole teisi ümbrikke praegu kodus ja käekiri on muutunud sandiks (nagu vanal Kitzbergil omal ajal). Aga kõik head soovid lendavad selgi „grammil“ Teie kodu teile mõlemale
Teie Adson
Armas Ivask! Muidugi tõlgin meeleldi Radauskast. Esialgu puhkan nädala või paar. Unega on ju tihti häda, aga küllap tõlgin ikkagi edasi. Täna kirjutab Stock, et Kokoschka võtab 13. skp. oma näitusest Münchenis Haus der Kunst’is170 osa. Olen juba rahunend, et ei tulnud temalt joonistust. Oli ikkagi vist liig suur julgustükk seda temalt paluda. Ärge Teie enesele ka enam muret tehke sellepärast. Dr. Grünthal kirjutas täna ülistavaid sõnu Elu kohta. Ka tõlkega on ta väga rahul. Jääb ootama Teie artiklit.
Parimat Teile kahele!
M. U.
***
Mälarimäel, 7. 3. 58
Kulla härra doktor!
Täna tuli, ikkagi, Kokoschka sulejoonis ühes väga südamliku kirjaga, milles vabandab ja ütleb, et teinud enne sada katset… Joonis on väga ekspressiivne, 100% Kokoschka. Poollamav kinnisilmi naine ja ta ees ekstaasis mees, käsi taeva poole. Aga ega sellega pole veel midagi üteldud. Oma kirja algab ta: Sehr geliebte gnädige Frau171 . Tänab Südamiku eest, mis olevat würdig und herrlich ausgestattetx) 172 . Teksti sees on lause: Liebe herrliche Sängerin173 . Ja lõpupool: Weil ich seit Georg Trakl, der mein Freund war, nicht mehr glaubte, dass ein Mensch heute noch mein Herz bewegen könnte. Sie bekehrten mich, liebe Frau Marie Under, und mein Blut sagt es mir wenn ich warm bin, lebendig durch Ihre Berührung.174
Traklist on M. U-l omal ajal tõlgitud viis luuletust.
Olge mõlemad hästi tervitatud!
Teie
A. Adson
Armas doktor! Mul on väga kahju, et pidite vahepääl muretsema selle joonistuse pärast! Olite ju vahemeheks ja seepärast võtsite asja eriti südamesse. Olge siis nüüd veel kord selle suure hääteo eest palavalt tänatud! Olin hõiskamiseni rõõmus selle toreda kingi eest – ei uskund ju enam selle saabumisse.
Pean jälle ruttama: tahaksime, et see rõõmusõnum pea Teieni jõuab.
Ilusaid tervitusi Teile mõlemale
Teie
M. U.
Ka Hedda on joonistusest vaimustet.
***
Northfield, 9. III. 1958
V. a. härra Adson,
aitäh kahe armsa „grammi“ eest! Grünthalile saatsin juba sissejuhatuse Čaksile minema. Oleks tähtis, et terve „Elu“ ilmuks samas numbris. Palun osutage veidi omapoolset „survet“ selle sihi saavutamiseks.
Äärmiselt huvitav oli lugeda Teie tööst pr. Underi tõlkekogu kallal. Ka üheköitelisena oleks säärane valimik suureks sündmuseks meie kirjanduselus! Radauskast saadan lähemal ajal teele. Mis puutub aga tõlkimisse kolmanda keele abil, siis on see üsna tavaline väikerahvaste kirjanduste puhul. Peaasi, et suurtest keeltest on otse tõlgitud (vene, saksa, prantsuse ja ka rootsi, soome jne.). Kunas inglise ja hispaania keel on vähe või üldse mitte esindatud, kas ei võiks siingi üht-teist juurde tõlkida? Poetessi meelepärast oleks näiteks mõni pala iirlase W. B. Yeats’i175 loomingust (kellest Rannit teeb juttu oma eessõnas) ja ehk midagi Guillén’ist176 ? Oleksin rohkem kui rõõmus, selles asjas temale olla abiks! Kui aga tal on selleks tuju.
Vahepeal on selgund, et ma Fulbrighti stipendiumi177 tulevaks aastaks Viini ei saa. Katsetan praegu austria haridusministeeriumi ja Viini ülikooli abiga midagi tulevaks aastaks korraldada. Kuid see on kõik veel suure küsimusmärgi all. Juhul kui kõik need kavad Viini suhtes nurjuma peaksid, tahaksime meeleldi vähemalt suveks Euroopasse sõita. Seekord aga ei saaks sellest mingi suur ringreis. Lendaksime otse Viini paarinädalaseks külaskäiguks juunikuul, juuni lõpul Stockholmi – kui Teie meid veel üldse soovite! – ja sealt kahekuuliseks puhkuseks kuskil Soomes järve ääres. Seegi väike kava nõuab muidugi raha ja sellepärast ärge veel palun mujal sellest rääkige. Loodame aga parimat! (Ka tõlkekogu asjus võime siis rohkem kõnelda ja tõlkida.)
Parimate tervitustega
Teie
Ivar Ivask
***
Northfield, 9. III 1958
Kallis proua Under, austatud poetess, suuremeelne tõlkija!
Mul on pööraselt kahju, et olin Teie veidi resigneerund kirja põhjuseks, mis aga samal ajal sisaldas kõige üllatavamaid teisendusi! Olin taktitu kirjutades omi märkusi Teie tõlkede puhul, ja seda ma kahetsen. Kuid kuidas võiksin ma küll kahetseda tõika, et näiteks „Sõjakad variatsioonid“ (muudatud esimeste nelja reaga) on nüüd kindlasti kaunimad algupärandist?? Riimid sügis–sigis ja eriti urab–vurab:x) oivaline, oivaline! (Ei, mitte – kajab, sajab.) „Lõuna-Eesti maastiku“ viimane rida on: „Maa tõuseb taeva tulvil valgust.“ Aitäh selle leiutamise eest! „Kreeka nägemuses“ nõustun kõigi Teie teisendustega, s.o. 3. rida – „Kaamelt tardund“, 5. rida – ilma „ümmargusest“, 6. rida – „Näe, tiibeotsad sirgu kajakail, / mis“ etc. Arvan, et just selles luuletuses on rahulik rütm eelistatav „kõikidele sõnadele“. Riim „teid–neid“ kulub marjaks ära „Öises armulaulus“. Kas ütlesin tõesti, et Teie „Kevad mägedes“ tõlke on sentimentaalsem algupärandist? Andke andeks kui seda ütlesin, arvasin pigem, et naisriimid teevad luuletuse ilme „pehmemaks“ (see on vist õige sõna). Kuid ärge enam pead selle kallal murdke! Olen õnnelik nii selle eestinduse kui ka „Ühe suvepäeva lõpu“ ja „O. K.“ praeguste kujunduste eest! Tõesti, kõik 9 Teie suuremeelsed tõlked on toredad, sest viimaste parandustega ei ole mul midagi enam arvustamiseks ülejäänd… Tuhat tänu selle töö ja vaeva eest!
Kunas Teie ka nõustute minuga, et ei maksaks praegu veel avaldada neid ilusaid tõlkeid, siis jätan nad „Manale“ esialgu saatmata. Juhul kui saadan nad Viini avaldamiseks selle aasta jooksul, võiks ju peale selle ka „Manale“ mõtelda. Kas nõustute sellega?
Mõne Teie luuletuse saksakeelse tõlkega tahan suve jooksul katsetada – praegu puudub selleks mahti.
Tore, et Grünthal on rahul nii „Elu“ kui Teie haruldaselt hea tõlkega. Saatsin temale otse mu Čaksi artikli (7½ lk.), kuid unustasin palumast, et ta ometi pandku terve „Elu“ samasse numbrisse – olgu see 3-as või 4-as. On võimatu saada õiget muljet poeemi katkendist. Ja oleks kahju, kui ei saaks ütelda – „tolles numbris ilmus pr. Underi kaunim tõlge (pääle Rilket ja Lermontovi)!“ Kas võiksite seda temale rõhutada kui meie ühist soovi.
„Mana II“ pole veel siiani jõudnud. Mis uskumata julgustükk aga noorelt võhikult opponeerida meie suurimale kriitikule samas numbris!! Ja Laaban materdavat Benn’i178 … Kuidas sattus dr. Grünthal sellesse ettevõttesse? „Manamine“ on alganud… Ja vaene Rannit lamab voodis juba 20. veebruarist saadik, sest lõi õnnetult oma vasaku puusa eesti luule näituse likvideerimisel!
Hr. Rebaselt tuli pahane kiri Kokoschka joonistuse asjus. Mul on kahju, kuid pole midagi parata. Olen kõike teinud, et temalt kingitust „välja pressida“ – hiljuti kahe kategoorilise kirjaga. Kirjeldasin hr. Rebasele täpselt joonistuse mõte tekkimist ja selle mõte teostamiskatseid. (Astrid lubaski Kokoschkale ühe jutu asemel tervet raamatut tõlkida – ainult joonistuse kindlustamiseks.) Mina mõistan Kokoschka’t sama vähe kui Teie. Igatahes oli see risk, aga risk, mida võtaksin veelkord.
Homme panen Teile postile Achmatova luulevalimiku179 . Rannit kunagi võrdles Teie loomingut vene poetessi omaga, kuid minu arvates see võrdlus ei pea paika. Achmatova pole üldse oma stiili muutnud, vaid on ülalhoidnud sama klassitsistlikku läbipaistvust ja stiilipuhtust. Valimik sisaldab luuletusi igast tema luulekogust, kusjuures viimased luuletused on alguses, s.o. kronoloogiliselt ümberpöördult. See on väga huvitav. Soovitan Teile eriti tema viimast luulekogu „Uba“ (1940), mis ilmus peale kauaaegset sundvaikimist.
Kangro saatis kurikuulsa „Eesti lüürika“180 esimest köidet. Küll on palju valitud Suitsult ja Visnapuult! Minu meelest liiga palju. Teiseltpoolt on üllatav, kuivõrd hästi nad kuuluvad sellesse esimesse köitesse, mis oma keelelt ja inspiratsioonilt on suurelt jaolt möödund sajandist. Alles teises köites ilmub Aaviku keelereformi viljasaak: Teie looming ja nooremate nagu Alveri, Talviku ja Masingu oma (ka Oras kuulub siia). Euroopalisus pole teises köites enam kava, vaid on juba tõelus. (Paguluses on sellest saanud jälle kava – EKK…)
Vabandage palun selle kirja katkendlikust, kuid tahtsin Teile viivitamatult vastata ja Teie armsate teisenduste eest südamest tänada. Lisan kirjale ühe uue värssikese kevadise tervitusena! Olgu Teie maja ja pere terve ja õnnelik! Ka Astrid tervitab kõiki Teie peres!
Südamlikult, Teie I. Ivask
P.S. Saadan Teile peatselt mõningaid saksa proosatõlkeid Radauskase luulest. Tema ei tohiks puududa leedulasist, eriti nüüd, kus lätlased on nii mõjuvalt esindet Čaksiga!
***
Mälarhöjden, 11. 3. 58
Armas dr. Ivask!
Ilmad on külmad ja tuiskab peaaegu lakkamatult – vahel laskub nagu salvrätikuid alla, siis jälle keerutab nagu naftaliini. Kevadest ei ole veel mingit märki. See kõik ei tõsta just meeleolu, päälegi kui kummitab – ja juba nii ammu! – see teatud päev181 , mille eest kavatsesin põgeneda kasvõi maailm otsa, kuid millele pean siiski nüüd alistuma, sest: prof. Oras tulevat aktusekõnelejaks! See armas inimene sõidab selleks ekstra siia!...
Kuid vabandage, et algan kohe virisemisega! Üks päev oli siiski mitmekordselt õnnistet: Kokoschkalt saabus joonistus!! See korvab kõik! Joonistus kujutab lamavat naist (Hedda ütleb, see olevat minu nägu), kelle kõrval seisab mees, hoides mingit loori või kangast naise poole alla. Aga – ärge nüüd kohkuge! – esimesel pilgul paistis mulle nagu oleks mehel surma ilme (hambad ja silmakoopad); siin meenus mulle lugu prof. Forel’ portreega, kus Kokoschka oli ette maalinud portreteeritava tulevase halvatuse… Näete, millised haiglased ideed ja neurootilised assotsiatsioonid mul vahel võivad tekkida… Mu mees näeb aga pildis nagu deemoni ja Tamaara kujutust. Kuid olgu kuidas on – olen üliõnnelik, et mul ei tarvitsend pettuda ses suures inimeses. Nüüd ei kõiguta mu austust tema vastu enam miski. Et ta laskus mulle, tundmatulle, tegema seda kinki, ja veel oma napist ajast – kuidas teda küll tänada?! Arvan, et Teiegi nüüd rõõmustate ühes minuga, vaevas ju Teidki kui suuremeelset vahendajat see viivitus ja teadmattus...
Kuna olete selle looga algusest pääle seotud (õieti selle algataja), päälegi K. Suur tundja ning austaja, siis lubage, et toon siin ära ka tema mind pisarateni liigutava kaaskirja:
„Sehr geliebte gnädige Frau
Hier ist die Zeichnung für Ihr Buch, die ich endlich passieren lassen kann nachdem ich seit meiner Rückkehr aus den Staaten hundert mal dies und jenes versuchte. Aber immer war das kleine Format hinderlich an welches ich mich nicht gut anpassen kann. Ich bin Ihnen gegenüber verlegen weil ich ein Versprechen nicht rechtzeitig einlösen konnte, welches ich unsern Freunden in St. Paul so freudig gab und darum bedankte ich mich noch nicht für das Gedichtbuch, das würdig und herrlich ausgestattet ist so dass ich fast meinte Ihre Worte drinnen glühen zu spüren. Sie wissen ohne meine Worte, liebe herrliche Sängerin, dass Ihr Buch zu meinen teuren Dingen gehört! Vielleicht ist es auch für die Zeichnung noch nicht zu spät? Ich beeile mich den Brief mit der Rolle zur Post zu tragen und erwarte Ihre Verzeihung dafür weil ich zeit Georg Trakl, der mein Freund war, nicht mehr glaubte dass ein Mensch heute noch mein Herz bewegen könnte. Sie bekehrten mich, liebe Frau Marie Under, und mein Blut sagt es mir wenn ich warm bin, lebendig durch Ihre Berührung.
In liebe und Verehrung
Ihr dankbaren Kokoschka
Die Zeichnung doppelte grösse des Buches”182
P.S. Kirja autori interpunktsioon muutmata.
Et mul elulõpul veel nii suur rõõm pidi osaks saama, selle eest võlgnen ju õieti Teile tänu. Võtke see siis siin vastu kogu mu õnnelikust südamest! –
Lehitsedes jälle Teie sisukaid kirju, näen et olen jätnud palju küsimusi vastamata. Kõigepäält Mandelstami ja Pasternaki puhul. Mul on raske otsustada, kummale anda esikoht, kuna esimesest oman nüüd tänu Teie heldekäelisusele ta teoste kogu, teisest aga ainult valiku ta värssidest (Vl. Markovi antoloogia183 N. York 1952, mille meile kinkis Rannit). Mandelstam184 , sünnilt juut, püüab olla „paavstlikum kui paavst ise” oma kirgliku vene keele kaugelleulatuvate võimaluste harrastusega. Pääle selle on ta tihti lõhkemiseni laetud oma väljendeis; seda ka oma proosas. Nii et tal on hädaoht kujuneda ise oma vaenlaseks sümbolite ja erandlikkuste ülekuhjamistega. Aga huvitavaks jääb ta ikkagi. Teda peab võtma vähestes annustes. Pasternaki juures näeme sama püüdu, mis valitses tsaariaja lõpu luuletajate modernsuses: olla rangelt omanäoline, vältida olnut, jumalapärast mitte mõjuda kulunult, üllatada ebapuhaste riimidega, kasutada enneolematuid pilte, kaugeid ja ebaluulelisi väljendeid, sukelduda reebustessegi, panna lugeja pead murdma poeedi mõtte lahtikoorimisega, sundida teda lugema mitu korda üht ja sama kohta. Nagu näha, prantsuse kooli, eriti Mallarmé185 mõju. Tänapäeval, kus on hoopis kaugemallegi mindud ja sürrealismini välja jõutud, ei mõju kumbki enam nii enneolematuna kui 40 a. tagasi, kui neid (kui futuriste) lugesin. Aga talendid on nad mõlemad ja kirjutasid „kaaviari lihtrahvale”. Ahmatovat hindasin väga toona nagu tolle aja teist ilmekat poetessigi, prantslannat (sünnilt küll rumeenlanna ) m-me de Noailles’d186 , keda ju ka Rilke187 nii kaunilt on tõlkind. Muide, Rilke prantsuskeelsed värsid – küsite ka nende kohta mu arvamist. Neis jääb R. ikka R-ks; neis luuletusis on ta mitmeti lihtsam ja selgemgi kui vahel saksa keeles. Need on ju ka kõik vist enne Duino eleegiaid ja Orfeuse sonette kirjutet. Ju see on ka vist prantsuse Clarté188 mõju, mis vist tahtmatultki keelega kaasub. Löön näit. juhuslikult lahti lhk. 103, kus imetlen Le dormeur’is189 eelmainit omadusi: nii puhas ja lihtne kõige tiheduse juures. Mis puutub keelelistesse finessidesse, selle üle pole mina otsustaja – eks prantsuse asjatundjad näe, kuivõrd muulane on olnud võimeline sisse tungima võõra keele peenustesse. Aga R. elas ju kaua Prantsusmaal ja tundis seda keelt hästi. –
Väike ääremärkus: imestan, et oskate vene keelt! Olete ju nii noor, et Teie seda koolis ei võinud õppida...
Nägin Teie kirjadest nüüd veel, et olin oma hajameelsuses jätnud silmapaari vahele passuse, kus seisab, et Teie abikaasa tegeleb minu värsside läti keele tõlkimisega. Andestage, palun, et reageerin sellele alles täna, kuigi see mind siis kohe suuresti rõõmustas! Olen väga tänulik prouale selle tähelepanu ja vaeva eest.
Ja veel üks asi! Ma pole vist Teile teatanud muudet reast „Elus”, mis Teie soovil tegin? Too Čaksi kaunis rida oli mul eneselgi väga südamel; olin sellega palju katsetand: midagi pidi pikkused pärast ohverdama. Kaalusin kumb on tähtsam säilitada, kas see, et seened on paluseened või et seente kuld sinisena hiilgab. Kuna värvi esineb ses poeemis niigi rohkesti, siis jäin alul paluseente juure, leides selle olevat värske, seni luules esinematu. Nüüd kõlab see koht järgmiselt: „Sinab seente kuld pimedas” ja selle riim-rida: „Kuni me kohal ta peatumas”. Riimid pole just parimad, aga kuna autor ise just ka mitte riimidega ei hiilga, siis arvan, et see versioon nüüd Teile siiski kuidagi on vastuvõetav. Kahetsen, et töö läks juba dr. Gr. Kätte ilma Teie otsuseta selle koha suhtes, kuid korrektuuris võite ju veel mõndagi heaks teha. –190
Eile lõppes Darmstadtis Exilschriftsteller-Tagung191 , mille korraldas Verband der heimatvertriebenen Kulturschaffenden für die Bundesrepublik und Berlin192 , kuhu sain kutse teatega: „Vergütung der Reise- und Aufenthaltskosten wird von uns übernommen.”193 Kahjuks pidin loobuma sõidust oma praegu natuke logiseva tervisliku seisukorra tõttu. Nad olid oma programmi üldpäälkirjaks võtnud „Stimmen aus dem Schatten”194 , millise päälkirja on võtnud Tagung’i195 korraldaja dr. Ernst Schremmer ka oma artikli nimetuseks sel puhul ilmunud ajakirjas Ostbrief; oma kirjutises, mille avab minu luuletuse „Mälestuse ja tõotusega” (Stocki196 tõlge, St. a. d. Sch.), käsitab ta lühidalt ka teisi eesti pagulaskirjanikke. Stock, kes minu asemel kongressist osa võttis, saatis täna säält tervituse ühes paari ungari vabadusvõitleja-luuletaja kaastervitustega (vigases eesti keeles, aga siiski eesti keeles!) sooviga saada mõnd luuletust kavatsetava ungari antoloogia jaoks, „kus ei tohiks puududa eestlaste tervitus”.
Olen saanud juba veebr. keskelt alates õnnitlusi ja nimelt esperantistidelt. Nagu vist teate, ilmus mul omal ajal – sest on vist üle 25 aasta – Hilda Dreseni197 tõlkes valimik esperanto keeles. Nüüd tuli raudeesriide tagant kahelt professorilt Jugoslaaviast ja ühelt isikult (grupi nimel) Poolast sünnipäevatervitusi, pääle selle telegramm Soomest. Ma ei oska seda keelt ega taipa seega palju, mis nad ütlevad; teiste keelte varal kombineerin mõned mõisted kokku. Paar isikut räägivad mu luuletusest „Ekstaas” – Üks ütleb saanud olevat mu aadressi H. Dresenilt – aga kust sai viimane selle?... Ma ei ole ise ju kellegagi Eestis kirjavahetuses, s.t. ainult Annistiga on paar kirja vahetet, ka Šumakov198 (ma ei tea, kas tunnete teda) algatas paari kirjaga, kuid asi jäi sinnapaika. Aga kust said ka nemad meie aadressi?!
Olen kogu aeg rääkind ainult enesest – vabandage! Ma pole ka kindel, kas olen kõigile Teie küsimustele vastand. Teie värsside juure asuksin veel kord edaspidi – aga alles pärast seda „kohutavat” päeva.
Teile mõlemale 1000 tervitust!
Teie M. Under
Tuhat tervist Teie lgp. Prouale ja Teile enesele.
A. A.
***
Northfield, 15. III. 1958
Armas, austatud pr. Under!
Mõne päeva eest saabus Teie ja lgp. abikaasa „Rõõmusõnum“, mis teatas meistri joonistuse draama viimase akti lahendusest: illustratsioon jõudis ikkagi pärale! Pühitseme Teiega seda suursündmust, mis on kauniks proloogiks Teie juubelipäevale!199 Näete, mul oli õigus kui ütlesin, et Kokoschka’l on oma, meile ettekujutamatu põhjus viivitusele. Mõtlesime küll kõiksugu seletusist, kuid mitte loogilisemast – meister, nagu tõeline meister kunagi, ei olnud rahul oma tööga, ei leidnud veel õiget vormi! Vahepeal ei ole ta meile veel kirjutanud, kuid saatis ülitoreda kingi – oma jutustuse „Ann Eliza Reed“, trükit ta enda originaal-litograafiatega ja lõpmata toreda pühendusega. Tahaksin nüüd kirjutada vaatlust „O. K. ja M. U.“, milles kirjeldaksin Teie „kohtumist“ ja joonistuse tekkimise lugu – koos joonistus ja K. kirja Teile (ehk kirja minule? mõlema?) faksimiiliga. See võiks valmida umbes „Mana“ Nr. 4-daks või 5.-daks. Võib-olla veendute isegi Grünthali ühe K. portree ja ühe ta iseloomuliku maastiku reprodutseerimisest? Igatahes on meiepoolne „hommage“ austria meistrile nüüd päevakorras ja peaks ka ilmuma veel käesoleva Underi-aasta jooksul.
Täna siis tuli postiga Teie ulatuslik kiri 11. III., millele ruttan kohe vastama. Kui kahju, et mina ei ela Teie ligiduses kuski Stockholmis! Muidu oleksin Teile lihtsalt helistanud ja Teie muret hajutanud, nagu oleks K. oma joonistuses viidanud kuidagi mingile, Teid isiklikult puudutavale traagikale. Mind see ei üllata, et mehel on surma välimus: see on täiesti selge igale, kes on K. sümboolikasse süvenenud. Naine on alati taassünni, elu, armastuse sümboliks – ta on loov loodus ise. Mees seevastu on elu voolu lõikav, tihti surmav mõttekire. Kui mees muutub üldse loovaks, siis ainult naise kaasabil või naiseliku (enda loomuses) toetusega. Varajane K. oli inimesehinge lahkaja, peamiselt portretist. Vana K. on ka lilleliste vaikelude ja õitsevate maastike armastaja. Naise-mehe vahekord läbib tema kirjanduslikku ja muud loomingut nagu punane niit. Sellepärast on K. joonistus kasvanud välja ja on osa tema tervest elumõistest, mitte ainult juhuslik illustratsioon. See on suurem ülistus, mida K. suudab anda. Ta ongi seda harva teinud, praegu tuleb meelde ainult Alma Mahler200 veel. Ei, olge täiesti rahul, paralleel Foreli portreega201 (mis joonistus ju ei ole!) on kindlasti põhjuseta. Rõõmustage puhtalt ja tagamõtteta, sest joonistus paistab minule – Teie kirjelduse järgi – kuuluvat K. kaalukamate kunstiliste väljenduste hulka viimasel ajal! Õnnitlen Teid selle austuseavalduse puhul ühelt meie sajandi suuremalt geeniuselt! Ma ei usus, et K. oleks kunagi varem kohtanud naist, kelle loov jõud oleks nii suurepäraselt kristalliseerund taides.
Teie märkused mitmest luuletajast olid ülihuvitavad, kuigi ma ei suuda täielikult iga Teie hinnanguga nõustuda. Nii hindan mina isiklikult Ahmatovat kõrgemini Comtesse de Noailles’d,202 kes mind pole kunagi haaranud. Üldiselt on Teil muidugi õigus Mandelstam’ist ja Pasternak’ist – Mallarmé mõju ja pinge ülirohkus rikkuvad suure osa nende luuletusist. Kuid siiski on igal nendest 20–30 täiuslikku luuletust (rohkem kui Essenin’il203 ja Blokil204 ). Mandelstam saavutab otse puškinlikku kiirgust ja Pasternaki vanemate kodus ei olnud põhjuseta külalisi nagu Tolstoi’d ja Rilke’t. Pasternaki parimais luuletusis – mis pole kõik Markovi valimikus ! – tunnetan ja hindan paradiisiliku värskust, millest just vaimustun Teie värsses, Guilléni juures ja Tolstoi loodusekirjeldusis. See suur inimeslikus on ju nähtav igast Pasternaki romaani leheküljest, ja ka julguses, siiruses seda romaani üldse kirja panna! Küsite mu vene keele teadmisest. Kodus kuulsin vahest vene keelt, sest isa oli eestlane, ema lätlanna ja külalistega kõneldi kas saksa ehk vene keeles (isa ei õppinud kunagi päriselt läti keelt ära…). Marburgis õppisin süstemaatilisemalt vene keeltx) ja kirjandust, sest see oli ju suur osa mu huvialast – võrdlevast ehk euroopa kirjandusloost. Muidugi on mul vene kirjandus olnud ka isiklikult südamelähedane, eriti 19. sajandi romaan.
Jah, Astridil valmisivad kaks tõlget: „Üksi minuga“x) ja „Kevademärgid“. Ma ei usu, et olen subjektiivne, kui väidan, et nad on parimad tõlked, mis seni Teie luulest on tehtud (Severjänini omi ma pole kahjuks kunagi lugenud), s.o. on algupäranditele ligemad kui Stocki, Matthews’e ja isegi Orase kujundused. Astridil on olemas haruldane tõlkija and, millest on kiitvalt rääkind nii Kokoschka, Doderer205 kui Radauskas. Meil oli kavas avaldada Londoni läti kirjandusajakirjas „Ceļa zīmes“ 27. märtsiks väike valimik läti tõlkeid Astridilt ja essee minult, kuid lihtsalt ei jõudnud sellega toime… Nüüd saadame lihtsalt mõlemad tõlked New Yorgi suurele läti ajalehele „Laiks“ (= „Aeg“) ja loodame, et see avaldab nad õigel ajal. On võimalik, et „Ceļa zīmes“ projekt teostub veel selle aasta jooksul. Igal juhul lähevad eelmainit 2 tõlked teele ja aprillis ilmub mu ingliskeelne juubelikirjutis „Books Abroad“is, millest saadan Teile numbri õhupostiga.
Oleksin tänulik, kui paluksite, et dr. Grünthal muudaks mu tsitaadi „paluseentest“ vastavalt Teie uuele, kaunimale teisendusele. Edasi peaks ta mu eessõnale lisama märkust, et Teie Čaksi lühipalade tõlked ilmusid „Mana II“; kunas minul polnud lehekülg teada – number pole ikka veel minuni jõudnud!! –, jätsin märkuse välja.
Olen liigutet, et kirjutasite minu jaoks ära K. kirja! Samuti lugesin huviga Teie teateid „Exilschriftstellertagung“ist ja omapäraseist õnnitlusist, mis Teile juba juubelipäevadeks saabunud. Šumakovi ma kahjuks ei tunne.
Jään tõelise põnevusega ootama Teie „Kog. luuletusi“ nii ilma kui ka K. illustratsiooniga. Tänades Teie kirja eest, tervitades hr. Adsoni ja prl. Heddat meilt kahelt, olen sügavas austuses
Teie
Ivar Ivask
P.S. „Üksi merega“: Astrid on katsunud täpselt jäljendada Teie rütmide vaheldusi –: siin-sääl on aga read teisiti seatud.
***
Mälarimäel, 16. 3. 58.
V. a. hra doktor Ivask!
Täna saime need poognad Kogutud luuletustest, mis sisaldavad O. Kokoschka joonistuse, signeerimise jaoks. Kuna raamat Teile hariliku postiga väga pikkamisi läeb, siis saadan siinjuures sellest ühe lehekese Kokoschka joonisega. Kardan, et see on ehk liiga palju vähendatud, aga kunstnik ise ei olnud täpsemaid soove vähendamise kohta annud ja nii meie ai hakanud ka end segama sellesse, mis raamatu siinne kujundaja ja kaanejoonistaja R. Murre206 teeb.
Nüüd on mul palve Teile: järele kuulata, kas O. Kokoschka nõustub toona pakutud honorariga (200 kr.) ja kui palju ta soovib autorieksemplare Kogutud luuletustest.
Kui arvate, siis ehk saadate ka A. Rannitile näha selle äratõmbe Kokoschka tööst. Rannit on ju nii huvitatud selliseist asjust.
See on päris liigutav kuis Teie osa võtate meie poetessi tõlke-antoloogiast ja oma abivalmidust ostate. Muidugi, Guillénist oleks huvitav proosatõlkeid saada. Yeatsist on juba mõnda tõlgitudki.
Olete Teie ikka parandamatud eurooplased, et tahate jälle siinsesse maailmajakku reisida; prof. Orasel kulus oma 10 aastat, enne kui ta jälle Euroopasse sattus. Muidugi olete siis meil teretulnud, kui reisikava Teil teostub. Siis juba oskame Teile teistmoodi laua katta kui läinud suvel. Oleme mitu korda kahjatsenud, et meie ei taibanud Teie erikallakut laua suhtes arvestada. Ega meie isegi nii väga lihasööjad ei ole, pigemini maitseksime seeni, puravikke, ja ka paluseened, eriti aga riisikad, on maiuspalad, aga kust neid alati võtta? Põhja-Rootsi olevat puravikke tohutult täis, aga rootslane ei taipa neid korjata ja hooajal talveks kuivatada, nagu tegid seda venelased: nende kuivatatud seentest sai suurepärast seenesuppi. Nüüd võib sellest ainult tagantjärele unistada.
Palju tervisi Teie usinale abikaasale ja olge ise igati heas olukorras.
Teie A. Adson.
Väga armas doktor! Suur tänu südamliku kirja ja kauni luuletuse eest! Neli aastaaega – neljas salmis, milledest mulle eriti eelviimane meeldis: üllatavalt värske ja originaalne pilt! Oleks huvitav pea teada, kuidas K. joonistus Teile meeldis. Häid kevadsoove Teile mõlemale!
M. U.
***
Northfield, 19. III. 1958
Armas, austatud poetess!
Selle talve jooksul olen korduvalt kuulanud Sibeliuse207 viimast neli sümfooniat ja mind üllatas ikka uuesti soome meistri helikeele sugulus Teie luulekeelega. Inimvahelisel pinnal olete Teie palju kindlam ja rohkem buber’likule kahekõnele kalduv kui Järvenpää erak; ka müstiline joon on Teil tugevam. Siiski jääb paralleele küllaltki! Lugedes Teie pikemaid poeeme nagu „Raismik. Mets“ või „Unetuma laul“, ei tule meelde kirjandusloolised võrdlused, vaid just Sibeliuse sümfoonilised helindid. Pingeliste sonettide juures nagu „Karastus“ mõtlen jällegi Bartóki208 kvartettidele. Imelik, kuid ka iseloomustav. Nimetan aga neid rahvusliku-rahvusvahelise ja isikliku-üldinimliku sünteeside loojaid meelega helikunstist – ei teaks ühtki teist luuletajat balti-skandinaavi kultuurialalt nimetada. Olen sellepärast kindel, et Teie jõuate ajaga euroopa kultuurielu huvi tulipunkti, – võib-olla ainsa Põhjamaade laulikuna dramaatikute (Ibseni, Strindbergi209 ), mõtlejate (Kierkegaardi210 ) ja maalijate-muusikute (Munchi211 , Sibeliuse) kõrval. Vastukaja on kasvamas, on juba märke, nendest suurim: Kokoschka avalik tunnustus.
Andke andeks, kui algasin oma õnnesoovi kõneldes otsekohese kirjandusteadlasena! Need laused pole siia kergemeelselt kirjutet. Nad on lõpmata palju lugemiste, mõtiskluste ja kaalutluste tulemus, ühtlasi ka noorema sugupõlve esindaja tunnistus Teie eluloomingu murdmatult kiiritavast jõust. Säärane kriitiline hinnang muidugi ei ripu õhus, vaid juurdub sügavalt isiklikus elamuste maailmas. Selles maailmas valitsevad vähem objektiivsed mõõdupuud, kuid nad on kõige õiglasemad, sest nad on armastuse omad. (Armastus on sõnatu – väljavõet luules.) Et Teie luule on mu terve olemuse nõnda rikastanud ja muutnud, selle eest saadan Teile mu liigutatud tänu ja mu südamlikumaid soove edaspidiseks loominguks! Looming on aga elu ise – seda ütleb Čaks212 , Rilke213 , Pasternak214 ja Guillén215 ja ka Teie tänulik austaja, õnnesoovija
Ivar Ivask
***
Northfield, den 19. III 1958
Verehrte Dichterin,
zu Ihrem großen Feiertage möchte ich in den Chor der Glückwünschenden einstimmen, der aus allen Ecken der Welt Sie grüßt. Wie ein Säer im Wind haben Sie freimütig gesät und gegeben, und sind nun vielleicht selbst darüber erstaunt, daß überall soviel Antwort und Anerkennung gesprossen ist.
Für die Zukunft möchte ich Ihnen, verehrte Dichterin, so viel Schönes wünschen, wie uns andern an Ihrem Werk zuteil worden ist. Auch möchte ich Ihren danken, daß Sie so gelebt und so von Ihrem Leben Kunde gegeben haben. Denn nur dies allein, daß Sie gelebt und Ihr Leben besungen haben, dies allein hebt uns alle einen Schritt höher, auf eine andere Ebene, wo wir nun dankbar unser eigenes Leben und unsere eigene Kunst weiterzugestalten versuchen. Mir erscheint diese Erhebung, die uns durch einen schöpferischen Menschen zuteil wird, und die nichts rückgängig machen kann, eines der schönsten und wichtigsten Geschenke auf Erden.
Wenn es uns au auf eine andere Ebeneerdem noch beschert worden ist, selbst dem schöpferischen Menschen zu begequem, wer wei begequem wo wir hinauskommen mögen, wie viele Stufen mühsamen Kletterns wie flugs überspringen, von der Möglichkeit einer solchen Verwirklichung getragen.
Für diese Begegnung möchte ich Ihnen, verehrte Dichterin, zu Ihrem großen Feiertage den allerherzlichsten Dank sagen und hoffen, daß auch nur ein Teil des reinen Entzückens und der Freude, die Ihr Werk uns allen schenkt, den Weg zu Ihnen zurückfindet.
Ihre ergebene
***
Northfield, 22. III. 1958
Austatud härra Adson!
Südamlik tänu Teie viimase kirja, pr. Underi lahke ääremärkuse ja K. sulejoonise reproduktsiooni eest! Viimane on tõeline K. mõtte hieroglüüf: surm on võimatu naise loova looduslikuse ees. Naine on surematu, sest on horisontaalselt maa küljes. Vertikaalselt sööstvale surmale jääb ainult tema loor kätte. Naine on kinnisilmi andasse süvenenud, looduse rahus kaitstud. See on Kokoschka naise ja kunstniku loova jõu ülistus; sama ütleb Čaks „Elu“ lõpposas. Naisel on kauge sarnasus Teie lgp. abikaasaga – eriti suu osas. Joonistus on nii ülesehitet-tasakaalustet, et igast küljest on ta mõjuv. Minu meelest on töö meisterlik, tõesti mitme visandi destillaat: naise-kunstniku apoteoos. Igatahes peaks avaldama „Manas“ joonistuse suurendust ühes mu artikliga, millest kirjutan otse dr. Grünthalile, kes juba teatas, et mu ulatuslik Čaksi saatesõna temal käes. Muidugi saadan äratõmbe ka Rannitile vaatlemiseks.
Ma ei ole veel saand K’-lt kirjasõna. Soovitaksin aga järgmist: a) pr. Under saatku ühe eks-i pühendusega, b) kirjastus saatku 200 kr. ja 3 autori eks-i otse Šveitsi. (Ma ei usu, et K. soovib rohkem raamatu eks-e ja on ju võimalik, et rahagi tuleb tagasi.) Igatahes nõuaks seda viisakus. Ja kunas kord juba kõneleme „Kog. luuletusist“, teatan Teile (resp. hra. Rebasele) minu soove: loodan kõigest südamest, et poetess saadab mulle ühe isikliku eksemplari (K. joonistusega), kuid selle kõrval vajaksin veel 2 eksemplari (joonistusega), mis palun hr. Rebast217 minule kohe teele saata, küllap õiendan arvet temaga kas nüüd kirjateel ehk juunis isiklikult Stockholmis. Kirjutan sellest minu erisoovist kiiruga, sest kardan, et 300 eks-i on muidu juba ärajaotet…
Tuhat tänu, armas hr. Adson, Teie vahenduse eest selles asjas!
Lihavõtte vaheaja jooksul kirjutan ära Radauskasex), Guilléni ja Yeatsi mõne luuletuse proosatõlkeid. See „companion volume“218 luuletustele peaks tingimata teostuma!! Nüüd kus „Kog. luuleed“ – isegi K. joonisega – on väljas ja tõlkekogu kuju võtmas, lubage, et kirjutan esialgu ainult Teile ühest kolmandast kavast, mis on kaua olnud minul südame pääl.
Meie sajandil on tehnika nõnda arenenud, et on igavesti kahju suurte luuletajate häälte kadumisest nende surmaga. Rilke olnud üks suurepärasemaid oma värsside interpreete, kuid ükski vaharull ei hoidnud kinni tema häält… Täna on veelgi hõlpsam hääli kinni püüda – nimelt magneetilise helilindi abil, millest võib soovi korral heliplaate valmistada. Ameerika kongressi raamatukogul on olemas suur luuletajate helilintide osakond: T. S. Eliot, Guillén, Jiménez, Salinas, Saint-John Perse, Faulkner jne. on oma teostest lugenud. Luuletajad tihti arvavad, et nemad ei „deklameeri“ küllalt näitlejalikult omi värsse – kuid mis elamus, näiteks, kuulda just Elioti219 kuivavõitu retsitatsiooni! Valéry’lt220 on säilinud ainult „Cimetière Marin’i“221 mõne salmi ettekanne, mis aga lubab aimata meie kaotuse suurust… Guilléni222 luuletused tema ettekandes on täis Kastiilia lagendike tuld ja vaikust. Ainulaadne elamus! Meie noor eesti kirjandus on enne lõplikku valmimist segamini paisatud – võõrkeeled tungivad kallale nii kodumaal kui ka võõrsil olevatele kirjanikele ja lugejatele. Kui hea oleks kuulda Visnapuu häält lugedes „Talvist teekonda“, Suitsu oma ettekandes „Kerkokella“! On aga liiga hilja… Tahaksin just seda vältida eesti keele suurima taiduri puhul ja paluda Teie kaasabi helilindi teostamiseks pr. Underi häälest. Kas nõustuks ta lugema tunnipikkuse valiku oma eluloomingust?x) Seda võiks teha mu loodetava suvise külaskäigu jooksul kahel-kolmel istungil, et poetessi mitte liigselt väsitada. (Iga lindi osa võib jälle mängida ja uuesti ülesvõtta, kui see poetessil ei peaks meeldima.) Juhul kui pr. Under nõustuks selle lõpmata tähtsa ettepanekuga, võiks helilint lihtsalt minu juures „arhiivis“ olla (koopiad võiks saata „Library of Congressile“ eriliseks hoiuks) ehk võiks ka teha paar heliplaate erilistele sõpradele. See kõik oleneb muidugi poetessi soovidest. Pean aga siin lisama, et olen kuulnud nii mitmelt eesti noorelt mitmel maal soovi – „Kui ainulaadne ja vaimustav oleks omada mitte ainult meie suurte luulemeistrite trükit loomingut, vaid ka näiteid nende teostest nende häältes, nende puhtas emakeeles!“ Kuid sellega ei pea arvestama, kui poetessi mõistetav tagasihoidlikus tõrkuks selle vastu. Peaasi: et kuskil oleks helilint „Marie Under loeb oma luuletusi“! Palun olge nii hea ja katsuge pr. Underit selle kava tähtsusest veenda, sest ma ise ei julge veel otse sellega tema poole pöörduda. (Igatahes on ka hr. Rannit mõttest vaimustet ja ainult loodab, et see kuidagi korda läheks.)
Egas me käesolev suvereis – kui ta teostub – pole möödunud suve omaga võrreldav. Tahtsime ühtlasi Euroopat näha ja puhata, kuid viimasest ei saanud midagi… Mul pole õiget puhkust olnud
Loodan, et mu õnnesoov-kiri ja ka sünnipäeva kink jõudsid õigel ajal pärale. Kui kahju, et Orase pidulik loeng jäi minule kuulmata! Nüüd ootan ärevusega „Kog. luuletuste“ saabumist. Soovides Teile ja Teie perele kevadist sooja ja rõõmu ka pääle 27. märtsi, tervitades eriti südamlikult poetessi,
Teie
Ivar Ivask
P.S. Palusin hr. Radauskas’t223 , et ta olgu nii lahke ja saatku pr. Underile oma kaks luulekogu.
***
Northfield, 29. III. 1958
Armas proua Under!
Kahtlemata olete väsinud oma suure juubelipäeva rõõmudest ja askeldustest. Õnneks on Ülestõusmispühad nii lähedal, et saate ehk nende jooksul veidi puhata. Naudin lehekülge kaupa Teie tõlgit raamatute keele puhtust: nende üllatav kingitus (ja armsad pühendused) tõid kevadist rõõmu mu kirjanduslauale. Olge nende eest sama palju tänatud kui kahe soneti eest, mis avaldasite viimases „Manas“! Imetlen aina Teie lakkamatu produktiivsust ja selle meisterlikke tooteid – nimetet kaks luuletust on „Kivi südamest“ sonettide kiirgava keskendusega loodud. Kas nad on „Kog. luuletustes“? Kas kirjutatud varem juba ehk ainult hiljuti? Teie sujuvaid Čaksi224 tõlkeid oli hea trükis jälle lugeda. Kunas meie kirjades on nii palju juttu tõlkedest ja tõlkimisest, lubasin Teile saata tagasihoidliku tänumärgina paar raamatut Paul Valéry’st,x) kelle kohta meie arvamused vist veidi lahku lähevad. Ma ei ole ise just hermetismi sõpru, kuid hindan kõrgelt nii mõnegi vara poeemi kogust „Album de Vers Anciens“225 (nagu selle kirjaga saadet „Été“226 ) ja luuletusi nagu „Palme“227 hiliskogust „Charmes228 : nad jätkavad klassitsismi õilsamaid traditsioone, mis ongi tsentraalsed prantsuse kultuurile; „La Jeune Parque“229 seevastu võin ainult katkendlikult nautida-mõista. Austan Valéry vaimset integriteeti, mis ilmneb tema proosa bachilikus otsekohesuses. On liialdet mõistuse rolli Valéry luuletuste tekkimisel – ja selles on ta enda poetoloogilised kirjutused süüdi. Valéry on iseärane ratsionaalne (ehk valguse) müstik, Kreeka-Vahemere kultuuride „tuletus“, kes pani oma luuletuste nimeks – – „Charmes“9]! Filosoofiline poeem „Cimetière Marin“230 algas täiesti ebaratsionaalse rütmi kiusatuse tõukel… Kõike seda tunnetas sensitiivne Rilke, kes tõlkis prantslase värsse ja proosat oma elu viimaseil aastail. Missuguse vaimustusega kirjutab ta oma austusest Valéry vastu! Minule tundus Valéry „poésie pure“231 fanatism veidi kunstlikuna, kuid ainult nii kaua, kuni ma polnud külastanud tema sünnikohta Sète’i ja Vahemerd, Hispaaniat. Päikse ja mere kokkukõla on niivõrd intensiivne, et inimese sfäär kuivab kokku kaljuliseks või liivaliseks rannaribaks, üksikuks purjeks kesk taeva ja mere ühtesulavat lõpmatust. Valéry ise kirjutas oma sünnilinnale, et tema elu on Sète’ist küll eemaldund, kuid ta süda on siiski veel nagu ankruköiega seotud Sète’i sadamakaile. Meri ja valgus olid tema elu suurimateks armastusteks. Kõneldes nendest, muutub ta otse usklikult härdaks. Valéry ei ole sugugi mitte ainult külm ratsionalist, kes ei juurdu kuskil: tema puhtuse püüded tuletuvad ta sünnikohast!
Saadan Teile võrdlemiseks Valéry luuletusi ja Rilke tõlkeid, samuti Valéry osalt võrratuid tõlkeid Vergiliuse „Bukoolikast“, mis on trükit ladinakeelse algupärandiga vastamisi; Valéry eessõna ütleb mõndagi tabavat tõlkija võimalustest ja piiridest. –
Teeme kõike, et jõuda sellgi suvel otsaga Euroopasse, vähemalt mandri Põhjalasse. Nagu Teie lgp. abikaasa nii tabavalt ütleb: „Mis kassile on balderjan, see on eestlasele Euroopa.“ Peamiselt tahame seekord Teid jälle kohata ja siis Soomes maal puhata, mitte rohkem (ja mitte vähem). Kaugemale sõiduks puuduvad rahad.
Püüan lihavõte vaheajal kirjutada Teie „kohtamisest“ Kokoschkaga ja ka Teile valmistada paar proosatõlget Guilléni loomingust. Soovides Teile Ülestõusmispühade ainulaadset rõõmu ja rahu, mis sooviga ka Astrid südamest ühineb,
olen
Teie tänulik
Ivar Ivask
***
Northfield, 29. III. 1958
V. a. härra Adson!
Küll Teie mind hellitate: üks päev tuleb õhuteel „Mana II“, teisel Teie mälestused, kolmandal pr. Underi tõlgit raamatud ja kõik nii armastusväärsete pühendustega, et lenda kasvõi tänapäev otse Stockholmi isiklikuks tänamiseks! Rõõm oli suur nende kingituste üle, millega segunes aga varsti üha kasvav „pahameel“ sellepärast, et ei saanud Teie mälestusköiteid232 käest ära panna… Küll olete põnev jutustaja! Raamatud jõudsid teisipäeval pärale, mis on mu loenguvabaks päevaks. Siiski oli mõndagi ettevalmistada, kuid ei midagi: lugesin „Siuru raamatu“ päevaga läbi! Õhtul olin (pääle kauba) Võruski ringi vaatand ja Riias, Pariisis Teiega käind… Vaata, kus on mineviku mälestustel jõud! Lugedes, õppisin Teid paremini tundma ja ka Teie lgp. abikaasat: suur tänu selle usalduse eest! Tükk Eestit ärkas jälle ellu Minnesota osariigis. Leidsin muuseas, et meie maitse ühtub nii mõneski suhtes, näiteks ka mina olen suur Büchneri233 austaja. Mainite „Siuru“ köites alles olevaid käsikirju Underi poeemide dateeringutega jne. Kas olete kunagi kavatsenud neid loovutada mõnele Underi biograafile-interpreedile? See on ju äärmiselt haruldase väärtusega materjal, mida peaksite hoidma pangas rahakapis!234
Saadan Teile väikese vastutervitusena Hofmannsthali proosa kirjutuste „Erstausgabe“235 , mis ilmus 1907 (muidugi antivaarne väljaanne). Sääraseid raamatuid enam ei trükita – nii paksul paberil ja pärgamendi köites. Loodan, et see Teile teeb rõõmu ja meelde tuletab „vanu, häid aegu“.
Huvitaval kombel on Kokoschka suurim ülevaatenäitus toimumas samal aastal kui ilmuvad Teie abikaasa „Kog. luuleed“. „Die Zeit“ kirjutas sellest järgmistes sõnades – „ein europäisches Ereignis“236 , „ein künstlerischer Kosmos“237 , „ein unanfechtbares Lebenswerk“238 (lisan väljalõiget, mille paluksin aga õhupostiga tagastada). Muidugi on kuulda ka vihaseid hääli, sest K. on vastane nii sürrealismile kui abstraktsele taidele – ja väga sõnaterav vastane! Ärge sellepärast ehmuge, kui loete üksikuid „sõimavaid“ arvustusi. (Täna õhtul annan pikkema loengu K. eluloomingust värviliste diapositiividega.)
„Mana II“ on eelmisest palju tüsedam ja kaalukam. Teie üksikasjalikud ja asjatundlikud arvustused Krustenist239
ja Schaperist240
olid stimuleerivad (tunnen Schaperi töid juba
ust võet on Iliste hinnang, nagu poleks Rannit kasvand „Käesurvest“ saadik. Just „Sul. avaruse“ palju kõrgem nivoo ja suurem stiilipuhtus hämmastasid mind! Laani241 arvustus „Südamikust“ on hästi mõeldud, kuid lapsik oma argumentatsioonis. Ja Laabani saksa uuema luule esitus… – Noorukid osalt, kes polegi veel oma esimest luulekogu avaldand! Mis enam-vähem tõsise kriitiku loosung võiks täna veel olla – „modernism modernismi pärast, uudsus hulluse pärast“?? Kuidagi kolkalik just see modernsuse ettenäitamine! Teie abikaasa kaks sonetti, Orase kriitika ja tõlked, Čaksi242 värssid – siin on sisu ja vormi!
Korrektuuri on väga lohakalt loetud selles numbris – kas üldse? Parandused: „Düüna ääres“ – punav pro punv; mu „Saates“ – veeretab pro veretab; interpunktsioon on täiesti segane viimase rahvalaulu teises osas, kus peaks olema:
Pikksabane harakas
Pühkis puhtaks iga toa.
Laualt tolmu hajutas
Kerge naine – tihane.
Pikakeelne koerakene
Mõskis kõiki lusikaid.
Kas kirjutaksite sellest dr. Grünthalile?
Tänades veelkord „Mana“ ja raamatute eest, soovin Teile ja perele rõõmsaid Ülestõusmispühi (ka Astridilt),
Südamlikult
Teie
Ivar Ivask
***
Aprill 1958
Mälarhöjden, 4. 4. 58
Väga armas dr. Ivask!
Ärge olge pahane mu kauase vaikimise pärast: päevad on olnud nii täis kihinat ja ööd selletõttu halvad, nii et pole mahti saand Teid tänada. Teie kallid kirjad ootavad vastamist – see piinab mu süümet...
Olge kõige eest ülimalt tänat: Rilke käsikirjalised Eleegiad on ju selline rariteet, mida ainult väga suur heldus raatsib loovutada. Surun Teie mõlemat kätt. Varsti pikemalt.
Soojade pühadetervitustega
Teie
M. Under
Teile, Kokoschkale ja Rannitile läkitasime Kogut luuletused eile. Häid pühi!
A. A.
***
Mälarimäel, 5. 4. 58.
V. austatud ja kallis härra doktor!
Teie teete oma tunnustustega mu raamatute puhul päris upsakaks. Ometi olen ma seal ka mõned paljastused avaldanud (näit. Semperi kohta243 ), mis on küll õiged, kuid millest kaugema aja tagant ei oleks enam mõtet rääkida. Kuid mälestuste kirjutamise ajal olime ju väga vaenulikud kõigi kommunismi aegu karjääri teinute vastu, nii et tekkis tung neile ka pahu sõnu ütelda.
Kahjuks jäid poetessi mustandid värssidest kodumaale, ainult osa kohta on mul siin-seal daatumid olemas. Otsin nad varsti üles ja saadan Teile – nii palju kui mul neid on. Manas ilmunud luuletused on päris värskest peast dr. Grünthalile ära saadetud.
Trükivead on tõesti pahandavad. Dr. Grünthal on ise ka nende pärast õnnetu ja rääkis, et kuna ladujad on umbrootslased, siis masinaga ladudes üht viga parandades laovad nad samasse ritta uue vea… Korrektuuri loeb ju Johannes Aavik, kuid eelmiste nr-ite puhul ei jõutud viimaseid poognaid enam temale saata. Nüüd peab asi paranema.
Teie lubate mulle Hofmannsthali rariteeti saata. Kuidas Teie ometi raatsite! On suur rõõm evida haruldasi raamatuid. Kahjuks jäi neist nii mõnigi kodumaale, m.s. pisike illustreerit Woyzeck244 .
Meie noored kirjanduse-kuked kannatavad selle all, et nad oma kasvuea mööda saadavad Rootsis, aga mitte juhtivas Euroopas: Rootsi kui provints sipleb kauem moevooludes kui moeloojad metropolid ja rootsi noored kirjanikud-kunstnikud jäljendavad suure maailma voole, panemata tähele, et nemad oma maa ja kultuuriga erinevad tooniandjatest maadest. Nende moeharrastusel on oma osa provintsi maiku juures ja eesti noored kujunevad sedamoodi kah provintslikeks ja jäljendajaiks.
Loodame, et saate peatselt kätte Teile saadetud Kogutud luuletused. Oleksime meeleldi saatnud Teile väiksema numbriga eksemplarid, kuid kirjastus oli neist rea enesele pidanud. Nr 1. läks Kokoschkale. Nr. 2-l oli väike liimiplekk joonise kohal. A. Rannit sai nr. 7, nagu ta Südamiku puhul oli soovinud, ja Teile saatsime siis ümariku nr-i 10 ja n.n. õnnenumbri 9.
Parimaid järelpühi Teile mõlemale
Aupaklikult Teie
A. Adson.
Armas dr. Ivask!
Mind „rünnatakse“ veel iga päev – praegu lahkus üks daam, kes tõi kodumaalt tervitusi, kuid keda ma ei tundnud. Veel ei lakka „tolle“ päeva järellainetus. Arvan, et saate must aru ja ei pea mind hoolimatuks ega tänamatuks.
Loodan, et siiski pea kõik see rahutus vaibub, ja ma Teile vastuse kirjutamiseks end koguda saan.
Teile ja Teie armsale abikaasale südamlikke tervitusi saates,
soojas tänutundes
Teie M. Under
Ka Hedda tänab ja tervitab.
***
Northfield, 9. IV. 1958
Armas, austatud proua Under!
Mõistan vägagi Teie soovi vaikuse ja enese kogumise järgi: ootan meeleldi Teie vastust ka pikemat aega. Tänan igatahes juba soojendava kaardi ja ääremärkuse eest Teie lgp. abikaasa kirjale! „Südamik“245 jõudis otse jõuludeks pärale ja peaaegu oleksid „Kogut. luuletused“ teinud sama ülestõusmispühiks. Nüüd aga pühitsen vist sellega lehekuu tulekut! Kuidas tohimegi nukrustada, kui veel nii palju rõõmu on maailmas?
Saadan Teile siinjuures ühe soneti Guillén’i hilisloomingust – „Euroopa“. Luuletaja vaatleb väikest Vahemere lahte, mere rünnakut kaljulise ranna vastu ja näeb selles kogu Euroopa võrdkuju: kosmos kaose vastu, lääs ida vastu, Euroopa härja vastu. Võitlus pole varem vaibunud ja ei vaibugi kunagi. Sellegipoolest ei ole põhjust, arvab hispaania luuletaja, nihilismiks või „eksistentsialismiks“: Euroopa seisab püsti oma mandril, rõõmsana. Katsun Teile pea veel mõnd proosatõlget Guillénist saata. Olen ka Yeatsi246
sirvinud, kuid ei leidnud paraku, mis mind ja vist ka Teid eriliselt köidaks. Minu südamelähim inglise modernne luuletaja on Gerard Manley Hopkins247
(1844–1889), kes aga oli igati 19. sajandile ette jõudnud ja kelle luuletused ilmusid alles
Leedu luuletaja Radauskas251 kirjutas täna, et olevat Teile oma luulekogud teele saatnud. Heameelega näeksin kui Teie tõlkevalimikku ilmuksid leedulasist Radauskas (ka Ranniti „jumalaid“), inglasist Hopkins, hispaanlasist Guillén, prantslasist (varem) Valéry252 ja ehk ka Supervielle253 – lõpmata armastusväärne luuletaja, keda Rilke254 austas sama kõrgelt nagu Guillén seda teeb. (Supervielle’i värsse leiate kergelt väikeses prantsuse tänapäeva lüürika valimikus, mille läkitasin Teile ühteaegu Rilke Valéry-tõlkedega.) Need siis oleksid mu tagasihoidlikud ettepanekud – kui Teie tõesti huvituksite tõlkimast üht või teist, siis oleks mu pealetükkivas ehk osalt vabandatud.
Tänades kõige sõbraliku ja armastusväärse eest (millega ühineb mu abikaasa),
Südamlikult tervitades,
Teie
Ivar Ivask
***
Northfield, 9. IV. 1958
Armas, austatud härra Adson,
Teie viimane kiri tõi häid teateid: kaks nii armsalt ja hoolikalt valit „Kog. luuletuste“ eks-id on juba teel, ja Teie rohkem kui lahket lubadust, mulle varsti saata mõnede poetessi luuletuste kirjutamise kuupäivi. Viimasega seoses tuli mulle idee: kas ei oleks kõige hõlpsam, kui kirjutaksite „Kog. luuletuste“ sisukorra luuletuste päälkirjade kõrvale – kui võimalik – järgmist informatsiooni: a) luuletuse kirjutamise koht, b) kuupäev, aastaaeg ehk aasta, ja c) erilised märkused luuletuse tekkimise kohta. Võib-olla on hr. Rebasel255 veel mõni sisukorra poogen järel? Arvan, et säärase informatsiooni väärtus on lõpmata tähtis nii biograafile kui interpreedile. Kõik oleneb arusaadavalt lgp. poetessilt, – sest kui tema ei peaks soovima mingisuguse kronoloogia tutvustamist, siis palun unustage silmapilk mu ettepanekut.
Paar päeva tagasi kirjutas minule Heimito von Doderer256 (kelle pean suurimaks elavaks saksa romaanikirjanikuks) kirja, milles ta mainib ka Teie lgp. abikaasat. Nagu Dostojevski257 oli Doderer’gi Siberis (tema küll noore sõjavangina) ja Siberi üksilduses puhkes temas eepilise jutustaja and. Ta põgenes jala Venemaalt ja nimelt üle Narva. Keskaja ajaloo asjatundjana tundis ta erilist huvi Narva kindluse vastu, mille ta kirjeldab oma „Deemonites“. Siin on vastav lõige tema viimasest kirjast:
„Ganz besonders möchte ich Ihnen noch danken für die Übersendung der grossen Studie von Oras (Florida) über die esthnischen Dichter, der ein Bild von Maria Under vorangestellt ist, welche dem grossen Kokoschka zu einem so starken Erlebnis wurde. Die Landschaft dieser ganzen Literatur ist tief anziehend, und ich muss der Tage gedenken, da ich diese landschaftliche Atmosphäre nach dem glücklichen Verlassen Russlands im August 1920 kennen lernte. Wenn auch die Arbeit von Oras nur einen knappen Überblick darstellt, so schwebt selbst dies für mich vor jenen grünen Buchten, dem welligen Land mit den blauen Holzhäuschen, den uralten gewaltigen Burgen: ein eingesprengtes Jenseits im Diesseits, nicht deutsch, nicht russisch, östlich aber durchaus europäisch, süsser Schwermut voll. Ich fuhr dort mit einem kleinen Schiff die Narwa hinab.“258
Kui Kokoschkal259 õnnestub huvitada Atlantise kirjastust Orase antoloogia260 kirjastamiseks, siis on üsna võimalik, et mitte ainult Schaper261 , vaid ka Doderer oleks valmis kirjutama eessõna. Teos peaks muidugi sisaldama Kokoschka illustratsiooni reproduktsiooni ja ehk ka ühe tema kirja faksimiili. Nõnda varustatud, võiks antoloogia üpris mõjuv olla saksa kultuuri- ja keele alal.
Saadan Teile täna artikli Alois Melichari262 sulest, kes on üks selgesilmalisim ja kindlakäelisim võitleja nn. abstraktse kunsti vastu. Palun saatke kirjutus pääle lugemist lahkelt edasi dr. Grünthalile263 , kes siis võib selle mulle kunagi tagastada. Kas Teie ei arva, et säärane vaatevinkel huvitaks teda?
On võimalik, et jõuan ikkagi tulevaks aastaks Viini austria haridusministeeriumi abiga. Ka sel juhul katsuksime Teie poolt läbi sõita ja jällenägemist pühitseda.
Südamlikult tervitades, Teie
Ivar Ivask
P.S. Mu abikaasa tervitab ja tänab naudingu eest, mis ta on saanud mu juhuslikest tõlkeist Teie mälestustest.
I. I.
***
Mälarhöjden, 15. 4. 58
Väga, väga armas dr. Ivask!
Oh ei, ma ei ole veel välja puhand, nagu Teie oma eile saabund kirjas oletate. On otse uskumata, kuidas mind kõik ebatavaline ja igapäisest elurütmist väljaviiv segi paiskab ja erutab. Ja kõige eest, mis mu südame kiiremalt peksma paneb, maksan oma unetusega. See on vist üks „inimlik, liig-inimlik“ joon, ent lugedes kord Darvinist, et ta polevat saanud öösel magada, kui ta eelneval õhtupoolikul mõnd kirja kirjutand –, siis tundsin mingit rõõmu, et ma pole üksi selline narr.
Jah: Ülestõusmispühad ei toonud mulle ka mingit puhkust. Ma vist juba kirjutasin Teile, et siin on külas mu onupoeg Saksamaalt, kes muide on vahepääl ka Austraalias eland, ja sellega on tulnud siin teisi sugulasi külastada ja ka vastu võtta. Nii kulusid Suure Reede ja esim. püha külaskäikudeks, mille tõttu järgnevail päevil (halbade ööde pärast muidugi) olin reast välja löödud. Minemal laupäeval oli jälle sugulaste kokkutulek (ühes kolme väga armsa väikese lapsega) meie pool.
Nii olen sattund oma endisest peaaegu kloostrielust mingisse keerisesse, mis mulle pole võimaldand (pean silmad häbis maha lööma!) Teid veel korralikult tänada kõige helduse eest, mis mulle „tolleks“ päevaks ja nüüd üha pidevalt osaks saab. Ja milline hulk Teie huvitavaid kirju ootab vastamist!... Need toidavad mind kestvalt kirjandus-kunstiliste probleemidega – olen Teie juures nagu seminaris. Näen, et Teis põleb sama kirg luulele nagu minuski. Tänan Teid kaasaelamise eest mu tõlgetele kui ka uutele õhutamise eest. Teadke, et see Radauskas264 mind pööraselt vaimustas! Ütelge palun oma abikaasale mu siiraim tänu nende süümekalt valmistet tõlgete eest. Ja Teile enesele samuti tänu „Vihma“ päris-tõlke eest!
Mul on nagu iga päev sünnipäev: post toob järjest uusi kinke Teilt! Eile saabus Achmatova265 . Muidugi armastan teda. Juba Siuru ajal tegelesin temaga. Kas ma Mandelstami266 eest olen Teid tänand? Kui ei, siis teen seda nüüd. Ikka ja ikka jälle, kui saabub mõni uus saadetis Teilt, lausun endamisi Elisabeth Barrett-Browning’u267 rida tema armastus-sonettidest Rilke268 tõlkes: „Was kann ich dir denn wiedergeben, du?“269 Muide, need „Sonette aus dem portugiesischen“270 oli ükskord ka mu lemmikluuletusteks, kuid Orasega kord selle luuletajana üle vesteldes, hajutas ta mu illusiooni üteldes, et Inglismaal ei peetavat sellest poetessist nii suurt lugu: Rilke tõlge olevat neile sonettidele palju väärtust lisand. Aga Kas Rilke oleks hakand tõlkima midagi keskpärast?...
Teie ergutuse pääle pean küll uuesti Valéry’ luulet studeerima hakkama. Kui noorena teda lugesin, siis segas mind ta kohatine tumedus ja ka jahedus, kuid sellest hoolimata hindasin teda siiski, sest tal on ju tõesti palju kauneid värsse, nagu nüüdki see Teie poolt saadet Eté271 . Rannitile kirjutasin tema ühe luuletuse puhul, kus ta võrdleb Valéry’d esimese Maailmaimega, et mina teda siiski selleks ei peaks; sellega ei ole aga veel üteldud, et ma teda küllaldaselt ei hinda. Ernst Robert Curtius ütleb ka kusagil: „… das Reich der Seele und ihrer Schönheit, in dem wir die wahre Heimat der Poesie zu sehen gewohnt sind, fehlt bei Valérie. Hier ist, wenn man will, eine leere Stelle. Sie ist angefüllt mit Trauer.“272 Aga ka Trauer on ju ilus.
Olen nõus kõiki Teie poolt soovitet luuletajaid tõlkima – Teie olete ju mu parim „guide“ ses asjas –, kuid edaspidi, edaspidi. Praegusel hetkel pole ma võimeline millegike: leegion tänukirju ootab sooritamist. Nii jääb ssegi kiri Teile jällegi ainult „esialgseks“. Ja Teie armsale abikaasale tahaksin ka meeleldi paar tänusõna ütelda tema nii sooja ja südamliku kirja eest – kuid täna kahjuks peab ka see taas tegemata jääma. Ütelge talle palun, et ta mul tänulikult meeles püsib ja paluge mulle andestust, nagu ma seda Teilt endaltki palun. Vaene hea Rannit peab ka veel ootama… Täna saatis ta mulle New Yorgi eesti lehtede väljalõikeid, kus Vaba Eesti Sõnas seisab mu juubelikirjelduses, et 1000 inimest olevat mind tol päeval külastand!!! Milline hullumeelsus! Vihastasin tublisti sellise ultra-liialduse puhul. Niisugust asja ei usu ju keegi!...
Artikkel abstraktse kunstihullustuse kohta Saksamaal rõõmustas mind väga. Jah, nüüd hakkab rohkem mõistlikke hääli ses suunas kostma. Kui õigus on Kokoschkal! Tal on mehisust ja selgroogu. Leian, et kõik need moevooludega kaasjooksikud on snobistlikud, iseloomutud hinged. Hiljuti lugesin kusagilt, et Ameerikas viljeldavat jälle poeesiat uusimas proosakirjanduses. Tervendav nähe. Ollakse küllastet naturalismist, milles mindi ju ka äärmusteni.
Kui hää, et Teie mu tähelepanu Hopkins’ile juhtisite. Mul on ka mõned tõlked temast ühes antoloogias (Lyrik des Abendlandes273 ). Ses on ka see Bunte Schönheit274 sees, kuid „Getigerte Schönheit“275 päälkirjastet. Ka tekstis on lahkuminekuid, ent ilus on see luuletus siiski. Rõõmustan ette kõigele, mida lubate mulle saata, kuid „Was kann ich dir denn wiedergeben, du…?!“276 …
Täna enam ei jaksa. Olge mõlemad tuhatkordselt tänat!
Südamlikult
Teie
Marie Under
Et Teie Kokoschkast seoses minuga tahate kirjutada, on mulle austav ja rõõmustab mind.
M. U.
Praegu mul kiire: pean andma täiendusi ilmuvale Eesti Entsüklopeedia-vihule, kuna olen selles teatriosakonna toimetaja. Teie soov poetessi luuletuste daatumite ja muu kohta saab täidetud, kuivõrd materjale õnnestub välja mäletada. Aga lünki jääb siiski… Sooviksin Teile ja Teie abikaasa muljeid Dailesteatri277 kohta: mul on too etendus ikka veel silme ees… Tuhat tervist
A. Adson
***
Northfield, 19. IV. 1958
Armas, kallis proua Under!
Täna oli üks mu suurimaid rõõmupäevi: saabusid Teie „Kog. luuletuste“ kaks eksemplari ja – nagu poleks sellestki olnud üliküllalt! – veel Teie enda sõbralikult hõõguv kiri! Sirvisin kohe Teie uut raamatut, lugesin Teie nii tähelepanelikku pühendust – – ja ei jõuagi midagi ütelda… Kirjanduslooliste targutuste asemel lausun ainult kuus lapselikku sõnakest: aitäh, see on mu armsaim raamat! On nii julgustav elus teada, et see teos on tõesti ja käegakatsutavalt olemas. Ja siis Teie kirjutate oma kirjas sellest, kuidas Teie võiksite minu paar raamatukese-tervitust heaks-teha…! Uskuge mind palun, et kohtumine Teiega – nii elus kui luules – on mind rikkastanud ja avaramaks-sügavamaks teinud, mu pilku kodumaale ja isakeelele tagasipööranud: kuidas võib sellist hingelist metamorfoosi kunagi heaks teha? Päälegi ei tee minule miski nii palju rõõmu kui jagada oma vaimustusi ja aardeid – kahjuks on nii vähe inimesi, kes neid nõnda hinnata oskavad kui Teie, armas poetess! Ja edasi on minule eriti südamelähedane Teie tõlkekogu teostus ja – võimalikult – täiendus: see võiks olla Teie „Kog. luuletustele“ ainulaadseks „companion volume’iks“278 , nii-öelda selle taustaks euroopa kirjandusest. Täna lisan paar värssi Jules Supervielle’i sulest. Üks neist ehk võidab Teie erilist tähelepanu – „Insomnie“279 . Nähtavasti põdeb temagi unepuudust nagu Teie ja Darkingi280 . (Mina vist Teie kolmega ei saa võistelda teistel aladel, kuid mis puutub unetusse, siis paneb mind õhtune vaimne kõrgepinge öösiti luuletama…)
Ärge ometi ütelge, et olete minu juures nagu „seminaris“! Kui häbistav minule, kes võin ainult olla Teie õpilaseks, iialgi mitte õpetajaks. Mis aga puutub Barrett-Browning’isse281 , siis pean ühtuma Orase arvamusega: Rilke tõlked on kahtlemata paremad, algupärandid on keskpärased. Rilke ju ei mõistnud inglise keelt. Viibides Capril Alice Faehndrich’i282 juures, vaimustas too Rilket inglise poetessi saksandama. Rilke ise ütles, et ta õppind inglise keelt ainult B.-Browning’i tõlkimiseks ja siis kohe keelt – – unustanud… Valéry pole – Teil on igati õigus – mingi „esimene maailmaime“, kuid puhas ja tuline poeedihing oli ta siiski: nn. „viimane“ kreeklane. See oli minule suureks rahulduseks, et Teile Radauskas oli nii vastuvõetav. Mis puutub aga tõlkimisse, siis ärgu olgu mu saadetised Teie süümele raskustavad: loege, mõtelge neile stroofidele ja kui suvel ehk sügisel on mahti ja lusti – eestindage midagi! Ja kui seegi ei juhtu, olete võib-olla veidi ergutust saanud oma enda muusile ja rõõmuraasukest oma „kloostrielus“ – rohkem pole tarviski.
Ärge nähke vaeva mu kirjadele täpse vastamisega – ootan meeleldi, sest mõistan väga, väga hästi, mis tänukirju peate „tolle“ päevaga seoses veel kirjutama. (See käib mu abikaasa kohta samuti, kes tervitab soojalt ja tänab „Kog. luuletuste“ pühenduse eest.)
Meie ühine suur sõber Kokoschka (kes on austria, mitte saksa taidur – nagu trükit „Kog. luuletuste“ lõpplehel) kirjutas mulle paari päeva eest järgmist: „Endlich ist auch mein Versprechen mit der Zeichnung für Frau Under erfüllt, zumindest kam sie noch für die limitierte Ausgabe zurecht. Leider kann ich das schöne Buch, von dem die Dichterin mir ein Exemplar gütigst sandte, wieder nicht lesen! Ich hoffte, es würde eine Deutsche Ausgabe oder noch in einer Sprache, die ich verstehen kann,283 [Ütlesin seda temale, kuid tema vaeseke on vahepääl unustanud!] Schade, denn ich liebe diese Dichterin ehrlich und innig, sie hat eine visionäre Kraft wie die einzelnen großen Frauen, die im 11. und 12. Jhd. ihren Heliand so verschieden vom Erlöser der Theologie zu gestalten wussten, weil ihre Mystik aus sinnlichem Erlebnis gespeist war. So dichtet unsere verehrte Marie Under und sie ist darin einzig heute.“284 Ta pahandab modernse kunsti arengu pärast ja loetleb selle esindajaid järgmiselt – „die Irren, Derwische, Pollocks und Taschisten, die proletarisierte Gesellschaft der technischen Civilisation“285 – ja on tal ikka õigus! Mis puutub tasusse joonistuse eest, siis kirjutab ta: „Bitte, falls der Verlag für meine Zeichnung ein Honorar angesetzt hat, lasen Sie es dem Hilfswerk für Ihr unterdrücktes Volk anweisen.“286 Seda siis tuleks täita, s.o. juhul kui kirjastus poleks veel raha ära saatnud. Kokoschka suur ülevaatenäitus olevat otse jalust rabav – ja seda ütlevad isegi tema vastased, tulisemad abstraktsionistid! Mis tohutu kahju, et Teie seda nägema ei pääse!! –
Praegu lugesin läbi dr. Orase sissejuhatust – suurepärane nagu kõik, mis ta sõnastand paguluses ja varemgi. Siiski leian palju, millest ta ei tee juttu ja millele peaks vihjama. Eriti silma hakkasid tema märkused Teie varema loomingu kohta, näit. „Pildistik sarnaneb sajandi alguse saksa uusromantikute omaga“ ja: „Üldiselt on reaalsust vähem kui unelmaid.“ Mis mind on aga alati haaranud „Sonettides“, on just reaalsuse ülekaal ja pildistiku värskus, looduse-värskus, mis puudub nii Hofmannsthal’il287 kui George’l288 ! Oras tahab nagu liigselt näha sirgjoonelist arengut täiuse poole Teie loomingus, mis on rohkem nagu puu aastaringidega: juba „Sonettid“ väljendavad üpris ammendavalt üht ringi, nimelt nooruse ja armastuse oma, millele järgnevad teised ringid. See on vist meie kirjandus-ajaloolaste kutseviga – tahame liiga lihtsustada, õgvendada, kus peaks jätma spiraali, kurvide-rohket põhimustrit. Samuti ma ei näe mingit paralleeli Rilkega – just Rilke looming on sirgjooneline (mis kehvad värsid enne 1900!!) ja tema armastuse-mõistel (mis oli haiglane) on sama vähe ühist Teie loominguga kui tema „Weltinnenraum’il“289 Teie tugeva reaalsustundega! Teine asi on Shakespeare: see läheb täppi.
Mis ma tulevate nädalate jooksul teen, ei saa olla Teile saladuseks. Mul on palju lootust, et meie sel suvel kohtame uuesti. Tervitades Teie peret ja maja, kõigest liigutet südamest Teid tänades,
austavalt
Teie
Ivar Ivask
P.S. Kunas Teie luulekogude varemad illustreerit väljaanned on käibelt kadund, võiks ehk tulevas tõlkevalimikus reprodutseerida paar head näited Triigilt, Wiiraltilt, Mugastolt jne. Mis on Teie arvamus selle ettepaneku kohta?
P.S. Härra Adsonile: „Dailes teātris“ oli Riia eksperimentaalseim näitelava. Eriti mällu sööbinud on Zīvertsi290 kahe näidendi etendus „Āksts“ („Narr“) ja siis „Münchhauseni pulmad“. Miks Teie ei külasta kunagi Mārtiņš Ziverts’i, kes elab ju Stockholmis?
I. I.
***
Mälarhöjden, 21. 4. 58
Liebe Frau Ivask!
Die Festlichkeiten hier haben sich wider Erwarten lang hingezogen und obgleich, sie nun schon längst verklungen sind, halb die drauffolgende Trägheit (der Katzenjammer!) noch immer gewissermassen an.
Jetzt nach dem Betreten einer neuen Etappe tut sich das Bedürfnis künd, eine Weile stillzuhalten zum Nachdenken und Sichbesinnen, um eine ruhige Ausgeglichenheit zu erreichen.
Es tut mir leid, dass infolge dieser „Mauserungsperiode“ mein Dank für Ihren liebenwürdigen Brief sich so arg verzögert hat. Ihre schönen, guten Wünsche haben mich erwärmt und belebt, und es ist mir eine Freude zu erfahren, dass ich Sie neben Dr. Iwask mir so freundlich gesinnt weiss.
Ausserdem mõchte ich Ihnen noch für die Übersetzungen danken, die Sie von meinen Gedichten ins Lettische gemacht haben. Ich muss hinzufügen, dass Prof. Oras an dem Fragezeichen an der Schlusszeile des „Allein mit dem Meer“ völlig schuldlos ist: ich selbst habe es dort angehängt, ich verstehe es nicht mehr aus welcher Stimmung oder Laune, was ich jedoch hernach bedauert habe. Also sind Sie mit feinem Instinkt meinem Wunsch gefolgt.
Wir freuen uns schon auf Ihren Besuch! Willkommen, willkommen!
Mit herzlichen Frühlingsgrüssen Ihren und Ihrem Gatten von uns allen
Ihre
Marie Under291
Armas dr. Ivask!
Meie Keele-Luther on meil ja me soovime Teid ühiselt tervitada.
Nägemiseni!
M. Under
Mul on jäänd hea ja meeldiv mälestus Teist mõlemaist Adson-Underi juures möödund aastal.
Johannes Aavik
Sel 22. aprillil 1958 istume oma ümmarguse laua juures ja projitseerime seda olemist istumisele Teie-paariga paari kuu pärast, mil siin valitsevad valged ööd, mis aga ei ole nii valged kui meil Eestis. Ja küll me sest kõigest veel räägime.
Aupaklikult
A. Adson.
***
26. 4. 58
V. a. ja armas härra doktor!
Teie küsite: miks ei otsi ma üles Martins Zivertsit. Vastan: tunnen teda juba ammu. Olime koos 1945. a. arhiivitööl ja tegime jumala tarbetut tööd Kuningliku ooperi katusekorral, kus pidime asjatundmatu šefi korraldusel lõhkuma dokumentide korda, mille omal ajal taibukamad mehed sisse olid seadnud. Seal siis ajasime rohkem juttu kui tegime tööd. Vahepeal siis Ziverts luges inglise keeles Priestlyt292 . Seal tõi ta mulle ka oma Münchhauseni293 saksakeelse tõlke. Ta lootis, et see pääseb rootsi lavale. Asjatu lootus. Münchhauseni puhul võis ikka Dailesteater omast loovusest ohtrasti juure panna. See oli tänulik ülesanne. Meie pagulasteater andis siis Zivertsi Mülkasoo. Tugev dramatism ja hästi nõudlik näitlejaile. Ziverts lahkus varsti arhiivitöölt. Ta on üldse üks väga rahutu vaim: ei püsi kusagil kauemat aega. Kord töötas ta raudteel pakkide kandjana. Ta on väga halliks läinud. Ja näib vanem kui on. Ta jutustas: läinud kord kuhugi (vist vabrikusse) tööd tahtma ja nimetanud oma õige vanuse. Seepeale vihastanud tööandja ja nimetanud teda valelikuks, kes enese 10 a. nooremaks olevat luisanud kui ta on! Ja ajanud Zivertsi minema. Ta on siin mitu uut tükki kirjutanud, ise režissööriks olnud ja oma trupiga Inglismaalgi käinud. Kuid sellest teate Teie vist paremini. Ka abieluga olevat Tal siin viltu läinud: lahutunud. Vaidlematu talent. Ainult kodumaa puudub tal oma toreda teatriga. Kuid see häda on meil teistelgi: kellele sa siin kirjutad lavateose, kui teater on liimist lahti ja esmajärgulisi jõude on liig vähe vabadusse pääsnud.
Poetessi hääle lindilevõtmine nii suures ulatuses nagu Teie ette panete, on probleem. Mõned sisserääkimised lindile on ju olemas: Ameerika häälel Münchenis peab olema. Me ootame, mis siin mõne aasta eest USA saatkonna laboratooriumis sai tehtud, siis paari aasta eest käis siin ins. Hintzer Saksamaalt, ka tema sai ühe värsi sisserääkimise. Nüüd juubeli puhul tehti seda ka: lühida sõnavõtu näol. Ja kord varem fotograaf Perteni294 juures võeti üles tükk vaba jutuajamist ilma meie teadmata, ka ühe värsi ettekanne, juba teadlikult. See ongi see viga, et ükski meie organisatsioonidest ei ole tulnud mõttele koostada häälte hoiupank ega hoolitse ka selle eest, et õigel ajal neid hääli üles võetakse. See küsimus tahab veel harutamist. Kas poetess just tunnipikkuselt esinema nõustuks, on veel küsimus. Aga eks näe.
Asusin daatumite sissekandmisele Valitud luuletuste sisukorra lehekülgedele. Kahjuks jääb täpsuses suuri lünki. Kõige enam on daatumeid Sonettide ja Sädemete kohta. Aga eks ma otsi mälus ja püüa jälgi ajada kaudseilgi teil, et andmeid rohkem saaks. See võtab veel aega.
Olge hästi kahekesi tervitatud!
Ilusat nägemist siin majas!
Teie
A. Adson.
Väga armas dr. Ivask,
Üleeile saabus Teie – oh mitmes küll! – raamatupakk: kuidas Teid küll tänada? Kõik tänusõnad tunduvad ärakulutetuna sellise hääduse puhul!
Surun Teie mõlemat kätt. Hopkinsi-raamat on ülikaunis. Lugesin juba sissejuhatuse läbi ja algasin luuletustega – need kujunevad mulle suureks elamuseks.
Eile saabus Teie pikk, südamlik ja sisukas kiri – tänu, tänu!
Ja see armas Kokoschka! Et ma temasse nende väheste luuletuste kaudu olen suutnud sel määral mõjuda, on mulle suureks auks ja õnneks.
Kõike hääd ja ilusat
Teile mõlemaile.
Teie
M. Under
***
Mai 1958
Northfieldis, 2. V. 1958
Armas proua Under!
Oli hää kuulda, et ka Teile Hopkins295 on kujunemas „suureks elamuseks“! Ta on mu südamelähim inglise poeet (Shakespeare on ju rohkem dramaatik, Chaucer296 jällegi eepik); prantslastel puudub täiesti sarnane poeet – kui mitte Villon’i297 vitaalsem-realistlikumat luulet siin mainida. Mis mehiselt energiline keele ja tõeluse vallutus, metafüüsiliselt ankurdatud kindlus (mis tunneb ja sulgub endasse ka suurimat ahastust!) ja siis kui naiselikult peenekoeline on tema looduse „sise-vaatlus“ (inglise „inscape“, H. enda loodud sõna)! Hiljuti lugesin ülimalt kiitvat arvustust „Times literary Supplement’is“298 , mis käsitles prantslase PIERRE LEYRIS’e mitmeaastase tõlketöö saaki: G. M. Hopkins, „Reliquiae“, Paris: Editions du Seuil (1957)299 . Leyris olevat loonud uusi sõnu ja rütme inglise luuletaja jäljendamiseks. Tõlkimine prantsuse keeli olevat olnud eriti raske; (sest Hopkins meelega piirdus inglise keele anglo-saksi sõnavaraga ja ei kasutanud üldse ladinakeelseid sünonüüme). Tõlke olevat kongeniaalne ja võivat muuta prantsuse luule seniseid traditsioone. Heameelega kuuleksin Teie tähelepanekuid nii Hopkinsilt kui ka kõnealusest saksa tõlkest! Ka viimane võiks ju ära pöörata noori saksa luuletajaid Rilke lõpuks haiglase „Weltinnenraum’i“ mõttemõlgutusist! Küll oleks tore, kui eestindaksite mõnda pala Hopkinsi loomingust! Üldse Teie tõlkevalimik: tahan kõike omapoolset teha, et see varsti teostuks. Kuidas meeldis Teile Supervielle? Guilléni sonett?
Ja siin kevadtervitusena väike salmike, mis tekkis päikese kiirtest paberil:
Die Sonne wirft mich aus gewohnter Bahn
wie einen Stern. Wie kann ich bienenhaft
mich selbst umkreisen, wenn des Lichtes Kraft
die Schöpfung neu entwirft nach einem Plan,
den ich nicht einmal ahne? Schnee und Blut
allein verzeichnete mein Tagebuch.
Die Wahrheit trifft mich hart wie ein Geruch.
Geblendet stehe ich in dieser starken Glut
so wie die Männer einst im Feuerofen.300
Soovides Teile sooja ja loomisrõõmu,
Südamlikult,
Teie
Ivar Ivask
P.S. Eriline tänu Teile nii lahke „kolmikkirja“ eest mag. Aavikuga! Mu abikaasa on liigutet, et leidsite aega temale vastamiseks ja tänab, saadab palju tervisi Teile ja Teie perele!
I.
***
Northfield, 2. V. 1958
Kallis härra Adson!
Huvitav oli mulle lugeda Teie heast tutvusest Zīvertsiga. Nõustun igati Teie hinnanguga temast: vaidlematu talent, kuid puudub viimane lihv (distsipliin) päriseks teemandiks. Teater on temal veres nagu mõnel teiselgi riialasel: metropoli seltskonnaelu soodustas igasugu mängu, kuid kahjustas suurte eluloomingute kristalliseerumist (neil oli pind teatriks vähem soodne, sellevastu on meil aga luule ja romaangi kõrgemal tasemel; lätlasil puudub isegi Tubin301 ja Wiiralt302 jne.). Zīvertsi sädelevus on killustet, kuid ta vaimul on rahutu otsimistungi, mis vahest puurib üsna sügavale.
Poetessi hääle lindilevõtmine on lõpmata delikaatne asi, tean seda ja loodan, et Teie mõlemad heldelt andeks annate mu otsekohesust sel puhul! Muidugi oleks ka paari luuletuse jäädvustamine ülimalt rõõmustav ja ega ma tollest ühetunni-piirist kinni pea. Kuuldes aga Teilt, et just hääle killukesi on siia-sinna pudenend, ehk peakski katsuma midagi veidi pikemat? Peaasi, et Teie olete selle mõtte poolt ja ka poetessi veenate tulevikus. Ei, meie organisatsioonidele pole säärasteks kultuuri üritusteks aega – poliitika on ju tähtsam…
On väga armas ja vastutulelik Teilt mõtelda luuletuste daatumeile! Kuidas jõuan Teile tänada selle vaeva eest? Jään huviga ootama, ärge rutake palun sellega.
Loodan, et Hofmannsthal on vahepeal pärale jõudnud ja et ilmad on kevadiselt soojad jalutusteks! Tänan südamest Teie lahke „kolmikkirja“ ja Teie viimase kirja eest,
Nägemiseni!
Teie
Ivar Ivask
Mis on Teie arvamus noore Leons Reitersi303
(mu abikaasa koolivenna) tagasiminekust Lätti? Ja nüüd kavatseb
P.S. Mis põhjustas ehk inspireeris eksootilise „Hiinatari“305 kirjutamist? Aiman, et selle taga peitub huvitav vahejuhtum – on mul õigus?
Tõlkekogusse peaksite küll sissevõtma ka Baudelaire’i „poeeme proosas“ ja „Peer Gynti“ katkendi.
I. I.
***
Mälarimäel, 8. 5. 58.
V. a. sõbrad Northfieldis!
Paari päeva eest saime prof. Matthewsilt ta „A Century of Latvian Poetry“306 ja täna tuli sõnum Londonist: prof. Matthews ööl vastu 3. 5. surnud südamerabandusse! Pärg pannakse talle ka Eesti PEN-klubi poolt. Teatasin sellest ka dr. Grünthalile, et ta valmivasse Mana nr-sse veel sõnumi sisse saaks panna. Nekroloogid ja järelhüüded võiksid siis ilmuda järgmises nr-is. Seepärast ruttangi Teile asjast teatama. Ja prof. Orast informeeritakse ka. Teie ju tundsite teda ja ta ilusat teadlasekodu isiklikult.
Jaunsudrabinšiga307 ähvardab vist korduda kadunud Kuprini-lugu308 . Dr. Grünthal oli suvel läti loomaarsti kodus Gotlandil näinud köiteid Jaunsudrabinši töist, mis väga ilusasti välja olid antud nõukogude Latvias, lisaks sellele määratud autorile väga hea honorar ja kuna viimane on Rootsi kodanik, siis olevat ta Rootsi välisministeeriumi kaudu honorari siia nõudnud ja vist ka saanud. Võib olla tahab vanamees koju surema sõita.
Noor Reiters309 on saanud, nagu eile lehes seisis, koha Riia raadio juure palgaga 1800 rbl. kuu,x) ka korter hangitud talle: üks tuba. Tema äraminekust võib aru saada: tahtis tingimata teotseda dirigendina, seda talle paar korda siin Stockholmi suures kontserdimajas sümfooniaorkestriga võimaldati, ka mõned juhatamised provintsis ja Saksas, kuid sellest ei jätkunud. Ta sai mõni aasta varem isegi stipendiumi Salzburgis-käimiseks. Kodanlises elus käis ta vahetevahel, kui rahast nappus tuli, restoranis nõusid pesemas. Kui isa tal veel elas, toetas ja juhtis teda see. Isale pandi pagulaslätlaste poolt 26 tuh krooni kokku (kuulsin seda lätlaselt). Aga isa surm võttis poisilt toe ja pinna. Pealegi armastas ta ohtrasti alkoholi ja leidnud ikka juhuseid lätlaste juure külla saabuda, kui kusagil laud kaetud olnud ja seal ta siis tipsutanud… Aga ta andekust ei salga keegi. Võimalik, et kommunistid kasutasid ta kahte nõrkust: iha dirigeerida ja himu klaasikest kummutada. Ja nüüd on bolševikel maailma ees trump käes: kodanline maailm ja pagulus ei suutnud oma andekale pojale tegevust ja loominguvõimalusi pakkuda ja nüüd teeb seda kommunistlik Latvia.310
Hiinatari kirjutas poetess selle väikese tõuke mõjul, mille saime elust: seisis Tallinna Toompeale viiva trepi jalal Harju tänaval väike hiina naine ja müütas mingeid kõristisi (mänguasju). See oli talvel, mil kogu linn oli mässitud lumesaju hämarusse, mis mähkis inimest nagu vatti. Kuna Tallinnas ei ole sirgeid tänavaid ja seega silm haarab vaid tänavate katkeid (lühemaid katkeid), siis annab see erilise intiimsuse. Kuidas poetess sest intiimsuse ja hämaruse ringist kaugele Hiinasse lendas ja möödaminekul nähtud välisest kujust terve luuletuse lõi, see on tema saladus; nagu ballaadidegi puhul, kus aluseks oli vaid paar rida proosas.
Hofmannsthal jõudis ilusasti pärale, kuid lugema kukkus teda mu eluseltsiline.
Saime kodumaalt kirja sugulastelt311 ja oleme nüüd kõvasti õhinas ja sekeldustes sinna pakisaatmise ja sellega ühenduses formaalsuste täitmisega. –
Lätlastel puudub küll Tubin, kuid neil on näit. Liberts312 , väga võimeline ja osav kunstnik: nägin tema töödest saksa okupatsiooni ajal luksuslikku reproduktsiooniköidet, kuid seda müüdi ainult Wehrmachti liikmeile ja pealegi soolase hinna eest. Meil selline portretist puudub. Lätlastel oli Riia majandusliku jõukuse ja tekkimise tõttu (veerandsada aastat meist varem) tugevam põhi kunstiloominguks, soodsam kui meil, ja nende teater tõusis meie omast kõrgemale nii koolitatud näitlejate kui loovate lavastajate poolest. Kuid kui meie iseseisvus edasi kestnuks, jõudnuksime neile järelegi. Läti valitsus oli teatri suhtes palju heldekäelisem kui meie oma.
Nüüd palun teatada, millal umbes jõuate siia.
Jääge hästi terveks.
Teie
Adson.
Armas doktor. Ivask, olen päris põrutatud prof. Matthews’i surmast. Kurb tervitus Teile mõlemile
Teie
M. U.
P.S. Mitu saadetist raamatuid on saabunud siia viimasel ajal. Sügav eeltänu! Pikemalt lähemail päevil.
Teie ülitänulik
M. U.
***
Northfield, 13. mail 1958
Armas härra Adson!
Kuulsime Teilt esimesena prof. Matthewse äkitsest surmast: geniaalse vaimu kustumine on alati mõistmatu, eriti kui ta kustub veel suhteliselt noorena. Meie esimene kohtumine temaga möödund suvel (ja sügisel) oli niisiis ka viimane. Olime küll kirjavahetuses alates
Tänan Teie huvitava kirja eest, mille traagiline uudis ei luba rõõmu tunda ka teade pärast Inglismaalt – kadunu oleks olnud säärase ajakirja suuremaks toeks… Muidugi kirjutan Helbemäele ja luban talle oma kaastööd ja toetust sellele suurepärasele kavale (omal ajal oli meil Rannitiga sarnane plaan, kuid jäi teiste huvi puudusel tollal soiku).
Olen nõus Teie kõrge hinnanguga Riia omaaegsest teatrielust, kuid ei nõustu Teie kiitusega Libertsile. Liberts oli osav ja värvikas dekoraator – tegi meeldepüsivaid dekoratsioone ooperile ja natsionaalsele teatrile Riias. Sama kerge sädelevus iseloomustab ka tema maale, milleis ta katsub imiteerida Kokoschka’t – kombineerides euroopa linnade vaateid portreedega, kuid kuivõrd pinnaliseks jääb lätlase looming! Just Liberts on Riia jõukuse ja pääliskaudse sädelevuse hea näide: tal puudub siirus, sügavus ja tõsidus. Paguluses on tema toodang niivõrd fantastiline, et tal on iga paari kuu taga uus „ülevaate-näitus“ mõne saja uue pildiga!! Portretistina ei küüni ta Ole, Wiiralti või Triigini; maastikumaalijana on Konrad Mägi palju subtiilsem taidur. (Ka Rannit jagab mu arvamust Libertsi suhtes.) Olen palju vaadelnud läti kunsti, lugenud läti kirjandust, kuulnud läti muusikat –: neil aladel ei suuda lätlased meiega võistelda (üksikute eranditega*)); teine asi on teatri ja draama alal. Olen palju pead murdnud balti kultuuride saavutusi võrreldes ja katsunud nende erinevaid väärtusi selgitada – kord läti ülikooli aastapäeval, kord eesti üliõpilaste kongressil. Tahaksin kunagi oma tulemusi täiendet kujul avaldada – ehk tuleval aastal. Siis teeksin – muuseas – ka juttu Libertsi kunstist.
Meie suveplaanid on praegu järgmised. Jõuame Stockholmi laupäeva õhtul, s.o. 14. juunil ja jääme rootsi pealinna üheks nädalaks. Jaanipäevaks sõidame dr. Grünthalile külla Gotlandi saarel, jääme sinna jällegi nädalaks, et siis üle Stockholmi Helsingisse sõita – dr. Orasega vestlemiseks. Helsingis peatume samuti ühe nädala ja siis asume oma pärisele suvitamiskohale – Punkaharju läheduses, Ida-Soomes. Suvitame kuu aega ja kui raha jätkub, sõidame Lapimaale. 2. septembril tuleme tagasi Stockholmi, et 6. sept. koju lennata.
Loodan, et vahepääl kohale jõudnud luuleraamatud ehk inspireerivad poetessi mõnda lisada oma valmivale tõlkevalimikule – raskete uudiste kiuste.
Soovides Teile, lgp. abikaasale ja Teie prl. tütrele parimat, ütlen juba: Nägemiseni Stockholmis!
Teie
Ivar Ivask
Astrid saadab südamlikke tervisi Teie majale ja perele!
Kas prof. Matthews sai veel näha Teie abikaasa „Kog. luuletusi“?
***
Sthlm–Mälarhöjden, 16. 5. 58
Armas hää dr. Ivask!
Teie heldekäelisusel ei ole piiri: raamatute virn mu ümber aina kerkib – pea on vist kogu Teie biblioteek üle ookeani! Olen nii suur tänu-patune, mille lunastamiseks peaksin hankima eriti hinnalise indulgentsikirja, kui selliseid saada oleks. Ent mis parata – ei jaksa kuidagi Teie suuremeelsust hüvitada. Muide, Lorca oli mul enne olemas, samuti Ahmatova, need võite siia tulles tagasi saada ja mõne muu teosegi, sest seniks loodan need läbi uurinud olevat. Hofmannsthali tundsin varem, omasin teda Eestis, samuti jäi mul prants. luule antoloogia sinna, ka Valéry Charmes313 ning üks köide tema Variété’i.
Tänan, et vaevusite mulle Supervielle’i314 maha kirjutama, päälegi mulle lähedaainelise Insomnia315 , mis muidugi erineb minu omast, kuid mille tuum – vaev – on üks. Ma ei saa aru, kuidas on võidud teda sürrealistiks tembeldada! See on ju päris „normaalne“ luule. Et Rilke on olnud temasse kiindund, vast liigagi ilmneb Hommage à la Vie316 lõppridadest: „Et ďavoir tous ces mots / … De choisir les moins beaux / Pour leur faire un peu fête…“317 See meenutab üht luuletust ühest Rilke esimesist kogudest, kus ta lausub: „Die armen Worte, die im Alltag darben,318 (paar sõna vahepealt on mul ununend) … die lieb ich so, / aus meinen Festen schenk ich ihnen Farben, / da lächeln sie und werden langsam froh.“319 Muidugi tahaksin temalt mõndagi tõlkida, samuti kõiki teisi, keda soovitate. Kõigepealt tuleb siiski Radauskas käsile võtta; sain temalt neil päevil kaks tema kogu.
Guillén ju võitis mind juba oma koguga, mille Teilt sain. Ka „Europa“ meeldib mulle oma kerguse ja jahedusega, nagu see moodsale asjalikule luulele kohane. Temas on mingi siirus, kuna nii mõnigi avantgardist on ebaehtne ja teesklev.
Kas olen Teid juba tänand Radauskase tõlgete eest, milledest muide ühe olete nii veetlevalt saksastand? Dr. Gr. ootab mul tõlkeid Mana 4. jaoks; Teie sellekohane artikkel vist ootab sääl juba ees.
Hopkins’i320 lugedes tekivad kahesugused tundmused: imetled tema loodusvaatluste omapära, sügavat usklikkust ja otse jahmatad ta äärmiselt surut stiilist ja originaalsest sõnastusest, mis kätkeb sügavat tundmust ja milles ilmneb väga tugev intellekt, kusjuures tihti tekib tunne viimase domineerivusest. Tahaks teda liigitada väga andekate „normaalsete“ poeetide hulka, sääl komistad aga tema stiili eriskummalisustele, liigsele tumedusele, vägistet süntaksile, ühesõnaga kõigele, mis raskendab arusaamist ja takistab luuletuse vahenditut mõju. Tean, et need ongi need „voorused“, mida modernistid hindavad, kuid sellise luulega ei saada kontakti, kui ei olda selle teooriast ette prepareerit. Aga kas luule ei peaks just spontaanselt mõjuma? Hopkins ütleb ju ise ka ühes kirjas, et ta luuletuste nõrgim külg on nende „Absonderlichkeit“321 (Teie saadet raamatus lhk. 543), ta lootvat aga aegamööda saavutada tasakaalukamat ja rohkem miltonlikku stiili. Ütleksin H. kohta, mis ta ise on ütelnud Swinburne’i322 kohta (tsiteerin samast teosest): „Sein Genie ist erstaunlich, aber wohl nur für eine Seite der Dichtung.“323 Baudelaire324 , keda peetakse ju moodse luule isaks, on kristallselge, ja eks Rimbaud’gi325 modernismis tema paarimees – esimesed luuletused ole kõigiti arusaadavad – ja kas mõlemate värsid pole sellest hoolimata oivalised? Alles hiljem muutus R. segaseks. Kõik antoloogiad esitavad siiski ikka tema selgeid luuletusi, samuti nagu Hopkinsiltki tema selgemaid, nagu „Pied beauty“326 jne. Kuna mu inglise keel on kaunis puudulik ja saksakeelne tõlge originaali täpselt püüab jäljendada, mis just ei kergenda loetu nautimist, siis muidugi ei saand ma lugemisest sajaprotsendilist elamust. Kuid umbkaudu on mulle pilt selge. Kõik need keele- ja stiililised iseärasused on ju rohkem filoloogidele.
Suur huvi oli mul H. päeviku vastu, sest mind paelub inimese jälile saada luuletus taga, kuid see sisaldab ju päämiselt loodusekirjeldusi, tõsi küll, väga peeni ja subtiilseid, äärmiselt detailseid ja nüansirohkeid, pilvedest üksi päris enne – ja vist ka pärast nähtamatuid pilte ja „uurimusi“, – kuid pikapääle väsitab see veidi; kirjad olid mulle huvita[va]mad, eriti ta kunstiteoreetilised arutlused. Ka ta sõber Bridges327 ei suutnud aru saada ta luule eriskummalisustest, nagu selgub neist kirjadest. –
Lõpuks tänu kõigi Teie viimase aja kirjade ja saadetiste eest. Eriti päiksest inspireerit kauni luuletuse eest! Tõlkige ometi kord ise mõned oma värsid eesti keelde ja avaldage Manas!
Teil sääl on siis luulettekitavat päikest, meil aga ei tule tänavu vist üldse kevadet: mõninga päeva eest sadas alles lund ja eile päris veeuputuslikku vihma – kogu pika Ristipäeva!
Kui tulete, tooge kevad kaasa!
Teid mõlemaid meilt kõigilt sõbralikult tervitades
Teie
Marie Under
P.S. Vabandage, et ma ei ole veel tagasi saatnud Teie trükiseid – saadan need nüüd eri ümbrikus.
M. U.
Väike järelmärkus: Hofmannsthal on liig paljusõnaline; sellisena tundus mulle hiljem ka Zweig328 – oma aja lapsed…
Teine järelmärkus: Lugedes Teie saadet prants. antoloogia eessõna lõpust: „Aujourďhui que la poésie revient aux disciplines ďautrefois…“329 ja sama raamatu Appendice’ist330 Eluard’i331 ja Aragon’i332 ajaluulet, näed, et ime on sündind. Eks ütelnud ju Mallarmé333 , et tema luule viib umbtänavasse ja ka Rimbaud334 sattus sinna, muidu ta poleks neljaaastase luuletamise järele sulge ära heitnud. Liigne teoretiseerimine ei tule kunstile kasuks. „Grau ist jegliche Theorie“335 jne. Goethele jääb õigus.
M. U.
***
Northfieldis 20. mail 1958
Armas, austatud pr. Under!
Teie viimane, nii lahke kiri tundus meeleolult nagu pisut rusutuna – vist kevade liigse hilinemise tõttu: kui saaksin ainult Teile panna postile „saadetise“ meie siinse haruldase kevade päiksesoojust ja lõhnadest küllastet õhku! Harilikult on ka meil veel lund maikuul, kuid tänavu on loodus vaimustavalt „sonetlik“: valged sirelid, kastanipuud õitsevad ümber maja ja kolledži pargis lillatab kõik sireleist; lehed on kõik väljas nagu kunagi juunis. Olen kurb, et rootsi kevade Teile sel aastal, juubeliaastal, pole suutnud paremat lavastust instseneerida… Teie sisukas kiri oli täis kirjanduskriitilisi tähelepanekuid, milledega ühtun suuremalt jaolt – ainult Hopkinsi nagu tahaksin veidi oma kaitse alla võtta… Bridges336 , H. sõber, kes ju ei mõistnud teda (s.o. H-d), on täna täiesti unustet – ta oli akadeemiline, parnassiline poeet, kes ei tunnetanud sõnade meelelist külge nagu seda tegi Hopkins. Ja egas Bridges polnud ainuke „süüdlane“ viktoriaanlikul Inglismaal – raske on lugeda nn. pre-rafaeliite, isegi poeete nagu R. Browning’u337 . Varemad romantikud samuti „miltoniseerisivad“ rohkem kui „shakespeare’iseerisivad“ – väljaarvat Blake338 ja osad Wordsworth’i339 ja Keats’i340 loomingust. Et viia inglise luulet jälle inglise keele „muskulaarsusega“ (mis ilmnes Chaucer’ist341 kuni Donne’i342 surmani) ühendusse, pidi Hopkins teoretiseerima ja eksperimenteerima. Aga Teil on kahtlemata õigus, et temal õnnestub ainult vähestes luuletustes leida ja puhtalt kujundada oma uut stiili (näiteks ka ta viimases sonetis, mis on Bridges’ile pühendet). Siiski tunnen (vähemalt mina), et Hopkins vaatab otseselt maailmale ja endale (= loodusele ja oma tunnetele), et temas on mehist energiat ja värskust, mis sütitab – ühe sõnaga, ta on tervex) (nii palju kui munk seda nüüd olla saab). Rilke on rohkem täiuslikke luuletusi kirjutanud kui inglise luuletaja, siiski küsin endalt aina rohkem – kas ei sattund Rilkegi343 umbtänavasse ja kas ei elanud ta elust mööda? „Normaalse“ elu suured sektorid puuduvad tema luules täiesti, seevastu domineerib vägagi erakordne ja iseäralik. (Tuleb ainult seada Rilket Goethe kõrvale, et näha kui kaugele Rilke on arenend „normaalsest“.)
Teie märkusele „Hofmannsthal344 on liig paljusõnaline“ lisaksin omaltpoolt, et see vist on maksev peamiselt noore H. proosa-loomingu kohta. Teie käes olevad köited sisaldavad esseid, mis on kirjutet enne aastat 1907. Hiljem oli ta sirgejoonelisem ja napisõnalisem, näit. kirjutustes nagu „Griechenland“345 (1922) ehk „Sizilien und wir“346 (1925). Esimeses essees leidub järgmine lõige: „Der Blick von Akrokorinth umfaßt zwei Meere mit vielen Inseln, die Schneegipfel des Parnaß, die Berge von Achaia: das Licht schafft etwas aus diesem allen, eine Ordnung, die das Herz beseligt; wir haben kein besseres Wort dafür als Musik: aber es ist mehr als Musik. – Welche Lektion gibt dieses Licht dem denkenden Betrachter! Keine Übertreibung, keine Mischung – erblicke jedes für sich, aber erblicke es in seiner ursprünglichen Reinheit. Sondere nicht, dränge nicht eins zum andern: es ist alles gesondert, alles verbunden; bleibe gelassen; atme, genieße und sei.“347 Paralleelide leidmiseks sellisele proosale saksa keeles peame Goethe juure minema, eks ole!
Armas pr. Under: Teie kiri veidi kurvastas mind oma „ähvardusega“ mulle mu kingitusi tagasi anda… Nad on ju mõeldud tänumärkidena, tervitustena ja samuti Teie tõlke-muusa inspireerimiseks! Ärge ruttake ei nende lugemise ega nende tõlkimisega – peaasi, et nad ei võta Teilt liiga palju ruumi!! Kuna Teil Achmatova ja Lorca juba on olemas, siis andke nad palun kellegile sõbrale, kes neid hindaks (dr. Grünthal?), kuid tagasi ma neidki raamatuid ei tahaks. Mul pole ju oma luulevarasid, mis võiksin Teile vastukingitusena saata kõige selle eest, mis olen ammutanud Teie eluloomingust: sellepärast mu kohmakad katsed, mis palun Teid heldelt andeks anda.
Teie lubadus tõlkida Radauskast348 on tõesti rõõmustav uudis! Supervielle’i349 nõrgemad luuletused ainult on segased, s.o. sürrealistlikud, muidu ta on väga sensitiivne luuletaja. Jah, siirust on kindlasti Guillénil ja ma tunnen head meelt, et Teie minuga nõustute. Baudelaire on „kristallselge“, nagu kirjutate, kuid on temaski hea panus „fin de siècle“i350 perverssust ja vananend dekoratsioone – temagi põdeb klassitsistide-sümbolistide loodusest kaugenemisesse. Tundub, et poeetiliselt hingestet realism pürib kõige värskemana läbi aegade –: luulekristallid Hiinast ja Jaapanist, mitme maa rahvalaulud, on täna sama veenvad ja veetlevad kui õitsev õunapuu aastal 1958. Imelik, kuidas luuletajad ikka uuesti kipuvad kunstlikkusse, ebaloomulikku väljenduslaadi… Miks nad ei õpi sellest, mis on säilinud läbi aegade?? (Praegu vaidlen tugevasti sellel teemal sõber Rannitiga, kes vist on isegi veidi pahandund.)
Tegelen Teie „Kog. luuletustega“ pidevalt ja hiljuti nautisin Teie proosa täiskõlalisust – Hamsuni tõlkes ja eessõnas. Teie eesti proosal on midagi tasakaalustet klassilist – saavutus, mille me kriitikud polegi vist veel õieti tähelepanud.
Tänan südamest kauni päevapildi eest Teie juubeliaktuselt! Täna lisan oma kirjale veel ühe proosatõlge Radauskase loomingust, millest ilmneb selgesti selle euroopalise modernisti sügav sõltuvus oma maast ja selle rahvalaulu traditsioonidest.
Soovides Teie majale peatset kevade saabumist, Teile head töötuju ja rõõmsaid päevi, südamlikult tervitades,
Nägemiseni!
Teie
Ivar Ivask
P.S. Astrid külmetas tõsiselt kesk kevadist soojust ja põdeb veel praegu, kuid saadab Teile oma parimaid soove ja tervisi, lootes Teid ja Teie peret kohata juunikuul. Kõike head hr. Adsonile!
***
Juuni 1958
Northfieldis 1. juunil
V. a. hr. Adson,
Unustasin päris oma viimases kirjas küsimast, mis päeval ja ajal võiksime Teid oma külaskäiguga tülitada? Teil puudub ju telefon ja meie ei tea veel pansioni aadressi, kus peatume Stockholmis viibides. Sellepärast ongi vist kõige hõlpsam, kui kirjutate oma reaktsiooni mu ettepanekule järgmisele aadressile: c/o Miss Juta Vaska, 22 Fairview Blvd., Hampstead, Lond Island, N. Y., sest oleme sel aadressil 10.–13. juunini. Mu ettepanek on aga väga lihtne: kas sobiks Teile ja Teie lgp. abikaasale, kui külastaksime Teid pühapäeval, 15. juunil kell 4 pääle lõunat? Kui päev või kellaaeg ei peaks Teile vastuvõetav olema, oleksin tänulik Teiepoolse ettepaneku eest. Samuti olen kaotanud Teie täpseid juhtnööre Mälarhöjdeni sõitmiseks, missuguseid võiksite ehk oma kirjas lahkelt korrata. (Teeme kõike, et mitte seekord hilineda.)
Nagu teate, olen suur Dodereri351
hilisloomingu austaja, s.o. ta sõjajärgsete romaanide eestkostja. Kolmest romaanist on täiuslikum „Die Strudlhofstiege“352
, lühim „Die erleuchteten Fenster“353
, ulatuslikum – „Die Dämonen“354
. Nagu juhtub tihti romaanikirjanikudega, kirjutavad nad oma parimaid asju vanas eas (Fontane, meie Vilde j.t.). Dodereri looming enne a. 1940 on nõnda palju kehvem.
Vahepeal on ilmunud „Books Abroad“ kevadnumber, mille toon isiklikult poetessile.
Soovides Teile sooja, õitsevat kevadet – Teile, lgp. abikaasale ja tervele perele, oleme eelrõõmus
Teie
Ivar ja Astrid Ivaskid
***
Mälarhöjden, 5. 6. 58
Kallis dr. Ivask,
Teie armastusväärne kiri on nii rikkasisuline ja stimuleeriv, et mul on tuline kahju, mitte olla võimeline sellele praegu põhjalikumalt vastama. Hiljuti oli kogu meie maja nohu, osalt köha ja muud külmetustõve täis, millele lisandus minu juures veel nädalapikkune kurguhaigus, mille tagajärjeline väsimus ja apaatia veel ei taha lakata. Näib, et tuleb juubeliaegsete andide ja rõõmude eest maksta: deemonid said kadedaks.
Istun siis nüüd, kuna see ülipikk talv ometi kord näib olevat möödas, palju väljas ja laisklen, nagu see mul suveti tavaliselt kombeks on. See oli ka kodumaal nii, et ma tundideviisi võisin looduses peaaegu liikumatult nagu fakiir paigal istuda, isegi midagi lugemata. Keegi kord ütles sel puhul, et „ajan juuri“; siis võis see ju nõnda olla, aga mis juuri ma siin võõras mullas ikka ajan, kuid mingi jõukogumine see ehk siiski on. –
Oli kurb kuulda, et Teie abikaasa ka külmetusest nii kannatama pidi – loodetavasti on nüüd kõik halb jälle möödas ja tervis täielikult tagasi.
Tänan väga viimase Radauskase357 luuletuse tõlke eest. Need värsid oma sügavas lihtsuses läksid kohe südamesse. Katsusin neid kohe tõlkida, kuid külgepoogitavad riimsõnad rikuvad kõik ära. Kui tohiks ometi tõlkida seda ja ka neid teisi R. luuletusi riimideta! Need saaksid siis algupärandilähedasemad, kõik rumalad riimist ja rütmist tingit täitesõnad jääksid ära.
Vabandage, et ma ei ole oma lubadusekohaselt saatnud ära Teie brošüüre! Mõtlesin need Teile siin üle anda.
Ja nüüd palun väga vabandust, kui tegin Teile haiget nende raamatute tagasipakkumisega! Kartsin, et kahjustate end üleliia nii palju ära andes. Teie eneseohverdus on tõesti ülimalt liigutav. Tänan, tänan kõige eest! Dr. Grünthali juures nägin sama Lorca-köidet ja veel üht teistki, nii et saadan Teie lahke loaga ühe omadest mu lastele Saksamaale. Muide, nad olid hiljuti kümme päeva Viinis ja külastasid sääl Kokoschka näitust, kus olid viibinud kolm õnnelikku tundi.
See oleks siis mu viimne tervitus Teile enne Teie tulekut. Rõõmustame väga Teid mõlemaid varsti näha saada. „Välkommen!“358 nagu rootslane ütleb.
Ilusaid tervitusi siinsest õitsmisest säälsesse õitsmisse!
Teie
Marie Under
***
Mälarimäel, 6. 6. 58
Kallis härra doktor!
Just nii me mõtlesimegi, et pühapäeval, 15. juunil näeme Teid siin meie juures, p.l. kl. 4.
Mälarhöjdenile sõidetakse järgmiselt: kesklinnast teate juba ise teed Slussenisse (kus see kõrge „hiss“ või lift, inimesi üles majade katustele vinnab). Slussenist astute tramm nr 16 peale ja sõidate sellega Jumala rahuga kuni lõpujaamani. Sealt aga pöördute paremat kätt postkontorist mööda väikest kallakut pidi alla ja siis sammute vinta-vänta kuni Klubbackeni mäe jalani. Aga loodame, et olen jaamas vastas. Ärge ainult – nagu toona tegite – astuge lillekauplusest mööda ega sinna sissegi.
Dodereri pidin saama pr. Rajamaa359 käest, kellele Joh. Aavik selle lugeda oli annud (too daam kasutab juba sealt mingid detailid oma järgmise romaaniheegelduse jaoks ära…), kuid pole veel raamatut näinud. Kuna see on poolkriminaalne, siis ma parem loen mõnda muud Dodereri, kasvõi dr. Grünthali biblioteegist, kui saatus jälle Visbysse lennutab, nagu on lootusi.
Soojad tervitused Teile koos abikaasaga. Samuti A. Rannitile360 , keda loodetavasti kohtate, ja tervitage palun ka prof. Aspelit361 , kes saabub 8. 6. N. Yorki.
Teie
A. Adson.
***
Mälarimäel, 17. 6. 58
Kallis hra doktor!
Sain täna kirja dr. Grünthalilt: ta viibib teadmattuses Teie Visbysse saabumise kohta. Teatasin, et olete seal reede hommikul. Ta palub Teid temale telefoneerida tema koju: Visby – 14021.
Kõlistasin täna Teile kohe pärast kl. 10, ja kel 11, kuid hääl torus vastas: välja läinud ja viibivad ära kogu päeva. Püüan õhtul veel Teile kõlistada, Tahtsin nimelt Teiega kokku leppida Teie siiatuleku asjus: millal Teil parem on? Kas tulete kesknädalal või neljapäeval, nii kl 4 paigu?
Loodan, et saan siiski Teid telefoniteel kätte, helistan homme hommikul kl 9. Ei tahtnud Teid täna liig vara tülitada, aga Teie-paar oli juba pesast välja lennanud.
Soojade tervitustega meilt kõigilt Teie-paarile
Teie
A. Adson.
Heas mälestuses viimsest armsast koosviibimisest ja vastu vaadates tulevasele samasuguselle
Tervitab
Teie
M. Under
***
Juuli 1958
Punkaharjul, 23. VII. [1958]
Armas ja austatud pr. Marunder! Pikk kiri ootab lõpetamist mu laual, kuid küllap saadan selle Visbysse. Täna ainult see väike tervitus: elame saarel – vasakul poolel kaardil märgitud ristikesega –, kuid rohkem saare südames (puudub pildil). Oleme risti-rästi sõudnud, sööme iga päev ligi
A. ja I. Ivask
***
August 1958
Punkaharjul, 15. VIII. 58
Armas proua Marunder!
Täna tuli Teie armastusväärne Visby-kaart ja mina lausa ehmusin, et ma ei olnud Teile veel õiget kirja suve jooksul kirjutanudki… Palun uskuge mind, see polnud sihilik unustamine! Vastupidi: olen õige intensiivselt tegelnud Teie luulega ja Teie mõtemaailmaga. Esiteks olen palju lugend Teie „Kog. luuletusi“, teiseks – kõneldes Eesti Kirjandusmuuseumest – jutustand mu soome tuttavaile Teie loomingust (tsiteerides sellejuures Grünthali rootsi tõlkeid ehk Mannise[363] omi „Eestin runotarist“[364]), kolmandaks kirjutasin valmis – kuigi päike meelitas väljas – „O. K. illustreerit M. U.’t“ neljandale „Manale“ ja lõpuks uurisin Teie luule mõjustusi Uku Masingule[365], kelle luuletuste uusväljaandele kirjutan eessõna. Ei, kallis ja austatud poetess, olen palju mõelnud Teile mu soome suvepuhkuse jooksul! Ja täna päälelõunat tulevad Grünthalid värskete „Marunder“-uudistega! Õigupoolest ootasime neid juba eile: saun oli köetud, lõikasin igale lapselegi oma vihta, tegime Astridiga lastele kasetohust marjatorbikuid, milledesse korjasime aias punasõstraid jne. Kuid küll nad nautivad seda kõike tänagi ja homme on teine saunapäev…
Küsite oma kaardil, kas on veel maasikaid. On küll, kuid nüüd on nad juba üliküpsed, osalt mädanend. Kuid meie jälgisime ja rõõmustasime nende üle terve juulikuu peaaegu! Niisugust küllust mina Eestis pole iial näinud. Õhtul uinudes, ilmusid silmaette hõõguvalt kutsuvad veretilgad kesk kõrget rohtu. Või siis jälle tundus unes veel laeva õõtsumist ehk siis sinas paluseente kuld metsasamblas… Oi neid soome suvepäivi! Oli vahest küll pilviseid ja vihmaseidki, kuid nendelgi oli alati midagi teha ja iga päev on seni toonud midagi uut. Oleme kuivatand talveks metsmaasikate teed (lehtede ja vartega) ja ka paluseeni (sest puravikude aeg pole veel aland). Korjame värskeid seeni igapäevaseks toiduks ja ka marju – varem maasikaid, nüüd mustikaid või siis ostame aiast odavalt vabarnaid, sõstraid. Oleme mitmes saaretalus külas olnud (ühes saunaga) ja tunneme üldse seda „oma“ saart (
Astrid kõneleb juba õige ilusasti ära eesti keeles argipäeva pisiasju ja mina „puhun“ soome keelt päris ladusalt (kuigi vigadega). Olen jälle „Kalevalat“ ja „Kantelettare“ rahvalaule lugenud, imestades, kuivõrd lähedal on vanem soome keel meie keelele, veel rohkem tunde- ja kujutlustemaailm. Ja elu siin on osalt veel selles muistses maailmas: naabertalus seisab veel vana rehi (kauni reheahjuga) ja tänagi veel pekstakse sääl käsitsi rukist; tuleval nädalal läheme neid abistama rukilõikusel – – veel sirbiga! Olen mõndagi pununud kasetohust ja Astrid on mulle kudunud „kõuesinist“ kampsunit soome lõngast…
Armas, kannatlik pr. Marunder: näete, kui vähe intellektuaalsed me oleme ja kuivõrd hästi puhanud! Loodan, et ma pole Teid liiga koormanud meie argipäeva väikeste elamustega – kuid: nii ongi meile Soome mõjunud ja miks seda siis salata, eks ole? Ja kindlasti mõistab luuletaja, kes kirjutas „Rõõmu ühest ilusast päevast“, sääraseid elamusi!
Lahkume Punkaharjult 26. VIII. ja – sõites üle Helsingi – jõuame Stockholmi 31. VIII. Kas võiksime Teid ehk veelkord külastada emba-kumba 1. ehk 2. septembril, näit. jälle kell 4 pääle lõunat? Oleksime tänulikud Teie peatse vastuse eest veel siia-aadressile! (Peatume Stockholmis vist taas „Danielssoni“ juures.) Küll siis vestame veel teistestki Soome aspektidest! Ja Visby merest!
Soovime Teile veel kauneid ja päikeselisi merepäivi! Palun tervitage väga te lgp. abikaasat ja prl. Heddat! (Tahame jälle Stockholmis nautida kahe meistri joonistusi!) Ja viimaks jääb siis õige tilluke haugatus-tervitus Knasperile veel, mille sellega sulgen ümbrikusse! Parimat Teile, armas pr. Marunder, südamlikult, südamlikult
Teie
soometanud Ivaskid
P.S. Näitame Teile jällenägemisel mõningaid Soome-ülesvõtteid!
***
Visby, 19. 8. 58
Armas doktor!
Tänan kaardi eest! Jäin ootama lubat kirja, muidu oleksin Teid varem tervitand. Loodan, et olete hästi suvitand – maasikaid muidugi enam vist ei leidu? Sõbrutseme siin Knasperiga[366]. Enamasti tormab ja sajab; tunaeile ja eile oli paar vanamoodi kuuma ilma. Kui vähegi mahti saan, ahmin merd. Prof. Oraselt[367] sain eile 2 pikka kirja.
Südaml. Tervisi pr. Astridile ja Teile enesele meilt kolmelt.
Kõike head!
Teie
Marunder
***
Visby, 28. 8. 58
Armas doktor, Teie kiri on tore! Just nii Thoreaulikult tahaksin ma ka kord veel elada.
Siin on nüüd ilus vananaiste suvi – nii siis paras atmosfäär minule sõna otsekoheses mõttes. Tunnen Teie ja pr. Astridi elurõõmule soojalt kaasa ja soovin selle kestmist kuni rõõmsani nägemiseni Teie poolt antud esimesel terminil. Tere-tere-tere tulemast! K-artikli ja kõige muu eest liigutatud tänu!
Teie
M. Under
Teie suure elaani ja selgusega kirjutet artikli ümbertippimine viibis, sest kaotasin prillid. Kõigile Gr-tele ja Teile prouaga 1000 tervist!
Adson
Soe tervitus!
Hedda
***
Kallis hra doktor!
Raamatud saatsin Teile enne Teie kirja saabumist. Nad aga lähevad harilikku ristpaela saadetise teed. – Olge tänatud teatamast, et Pasternaki romaan[368] Fischeri juures ilmunud on. Tellisin kohe oma tuttava äri kaudu. Soe tervitus Teile mõlemale!
Teie
A. Adson
Mana nr 4 ei ole veel ilmund.
Soe tänu armsa kirja ja Tillichi[369] eest! Loen seda täna veel teist korda ja homme saadan tagasi. Siis kirjutan pikemalt. Pr. Astridile samuti palju tänu eestikeelse tervituse eest!
Teie M. U.
***
September 1958
Northfield, 21. septembril 1958
Armas, armas proua Marunder!
Sügisene pühapäevahommik Minnesotas täis lõpmata selgust ja soojust. College’i mäelt avaneb altdorferlik vaade sügisemaastikku, mis siin-sääl juba katsetab uut värvipaletti. Maja on täis vaikust, sest ülemise korra perekond sõitis kirikusse. Astrid loeb parajasti Paul Tillichi kirjutust „uuest olemisest“[370], mis homme läheb teele Teilegi lugemiseks. Teisest toast kostab Machaut’ „La Messe de Nostre Dame“[371] – esimene täielikult säilinud mess keskaja muusikast (14. sajandist). Ja mina vaatan vahest aknast välja, imetlen tuules kummardavaid puid, ja kirjutan Teile, armas poetess, oma esimest kirja jälle uuest maailmast. Olen nii-öelda kodus, aga süda ja meel on veel tulvil soome järvede peegeldusi ja valgusse kaduvaid kase sambaid. Üleeile juhtuski, et selgitamistuhinas klassis lipsas välja selgelt ja kuuldavalt maakeeleline „eks ole“. Aga egas ameeriklased seda ei saand aru – nad pidasid seda vist saksakeelseks väljenduseks… Kui sulen silmad ja hingan sügavalt, siis tunnetan Mälarhöjdeni mulla ja sirelite lõhna, mis teretas mind esimesel külaskäigul Teie-majas juunikuul. Aeg jääb seisma, kuulen Teie häält, maitsen tikerberitorti suus – – kuid muutun vist sentimentaalseks. Igatahes tähendas nii minule kui Astridile selle suve Adsonite-Gotlandi-Soome külastamine rohkem kui terve Euroopa mandri suurreis. Viimane oli ikkagi rohkem „Bildungsreise“[372], millega võrreldes tänavune matk oli hingele ja südamele rikastav. Pealegi tõin omale kaasa uue, eesti naise! Tõesti, Astrid musitseerib õige sujuvalt meie kõlavas keeles. Isegi meie uus karvapallist kassipoeg sai eestikeelse nime „Muri“ (Eestis küll koeranimi) ja vahest kuulen imestusega, kuidas Astrid temaga köögis tõsist eestikeelset juttu ajab. Tahan aasta jooksul edasi soome kirjandust lugeda, et mitte ühendust kaotada. Kui tulen õhtul väsinult loengutest, siis ammutan uut jõudu ja värskust lehitsedes, pigem kadudes Saareste sõnastiku lehtede vahel. Olen üldse suur sõnastikude sõber, kuid Saareste oma on põnevam romaanistki: lugedes näiteks säärast peatükki nagu „ebausk“ avaneb ju hingemattev perspektiiv läbi sajandite otse iidsemasse minevikku, meie rahva minevikku. (Mis on selle elamusega võrreldes kõik kunstlikud Joyce’i „müüto-poeetilised“ sepitsused?) Kui hea on me keel: kui hea, et selle võnked vastavad nii täpselt meie seesmisele muusikale. Kõige isiklikum (sest lapsepõlv) on eesti keeles; kui kõnelen inglise või saksa keelt olen teine inimene, see puudutab ainult perifeerselt. Uus sukeldus soome-ugri miljöösse on mind nii sügavalt vapustand, et praegu ei teagi, kas suudan ja tahangi enam saksa keeles luuletada… Kui hea oleks säärasel seesmise murrangu ajal elada otse Eestis või siis Soomes. Aga pole midagi parata: pean oma sisevõitlusi juba siin võõras Minnesotas lõpule võitlema.
Kui jõudsin koju, leidsin laualt Guilléni uut antoloogiat-valikut: „Viviendo y Otros poemas“[373]. Kui lihtne ja sügav pealkiri – kesksõna (kui tabav on just sel juhul see grammatika oskussõna!) „ELADES“ ja midagi rohkem! Vahepeal on ilmund ka Pasternaki romaani saksakeelne tõlke Fischer’i juures. Tõlge olevat hoolikalt tehtud Reinhold v. Walteri poolt, kes on mulle ka parimate Bloki tõlgete autoriks[374]. Itaalia kujunduse kõrval paistab niisiis saksa oma kõige usaldatavam olevat (prantsuse tõlge olevat halb ja inglise versioon on pedantiline). Kas saaksite Stockholmis – Fritzes? – omale üht saksakeelset eksemplari muretseda? See romaan on tõesti otse ilmutus, mitte ainult suurepärane: ta puhastab meie aja mädapaika – kommunistlikku Venemaad – nagu ammuoodatud äikesetorm. Kuigi üks raamat ei saa veel Venemaad ja maailma terveks teha, võib ta ikkagi olla tuleva tervenemise eoks ja pandiks. Kõikide oma teiste aspektide kõrval mõjus minule eriti Pasternaki kristluse uusinterpretatsioon, mis vastab hämmastavalt Paul Tillichi omale[375]. See on vist universaalne (parem: oktsidentaalne) fenomeen. Esimese maailmasõja ajal otsiti abi Hiinast, Indiast ja okultismist või jälle nõustuti Nietzschega, et Jumal on surnud. Teise maailmasõja järel on aina rohkem selgunud, et Jumal pole ammu veel surnud – ainult üks dogmaatiline iidol – ja et eurooplane oma alateadvuses on liiga sügavalt juurdunud ülestõusnud Kristuse aeda, et ta saaks Buddha kujusid ümmardama hakata. Kirik ja teoloogilised dogmad olid muutund problemaatilisteks, aga mitte ristiusk kui säärane. Peab uuesti evangeeliumile lähenema, peab uurima esimeste kristlaste lahendusi elu-surma suhtes. Tillichi mõte „uuest olemisest“ kristluses väljaspool seaduste aga looduse hõlmas on meie aja lutherlik tegu. Intuitiivselt on selle poole liikund nii Teie looming kui Guilléni, Frosti[376] ja Pasternaki luule. Eksistentsialism, ahastus, elutraagika tunnetamine on ainult esimene samm, millele peab järgnema samm lahendava rõõmu, valguse suunas, kõikide valusate vasturääkivuste kiuste. Alles selle teise sammu sooritus teeb inimese ja taiduri suureks, eeskujulikuks. Pessimismi peegeldus on ehk võrreldav fotograafiliselt pealiskaudse realismiga. Elu ja tõeline kunst on aga sümboolselt kihistet, viidavad alati millegile kõrgemalle. Sellepärast peangi Grünthali rootsikeelset tõlkevalimikku Teie eluloomingust liiga ühekülgseks, subjektiivseks, päevamoeliselt „moodsaks“. Minu silmis on Teie luule suurimaks saavutuseks tõik, et „Ei mürisevaks Jaaks“ on muutund, et Teie luuletusest luuletusse selle Jaa eest head võitlust olete pidand. Kas olen Teie igatsust valesti arusaanud?
Saadan Teile homme eriümbrikus õhupostiga Tillichi kirjutuse „Das neue Sein als Zentralbegriff einer christlichen Theologie“[377]. Kahjuks kuulub see äratrükk dr. Lauri Vaskale[378], sellepärast paluksin, et Teie lahkelt selle artikli umbes nädala pärast minule jälle õhuteel tagastaksite. Kirjutasin samuti oma saksa raamatukauplejale Marburgis, et ta saadaks Teile – minu poolt Stockholmis Teile lubatud – Tillichi raamatuid „Der Mut zum Sein“[379] ja jutlusekogu „Das neue Sein“[380]. Võib-olla leiate ergutusi ja ka vastusi küsimustele tema teoseis, mis teised mõttetargad pole seni suutnud ehk rahuldada. Igatahes on ta oma kiirgavas selguses mind õpetajana sügavalt mõjutand. (Dr. Vaska kirjutab temast pikemalt „Manas“ ja „Vaba Eestis“ peaks varsti ilmuma esimene Tillichi tõlke eesti keeles.)
Lisan käesolevale kirjale kolm ülesvõtet Soome motiividest – soome elamuste järelkajana must-valgel. Seoses soome loodusega tuleb aga üks palve Teile. Elasin nimelt möödund suve nii-öelda Teie pastoraalse sümfoonia „Raismik. Mets.“ ja Sibeliuse „kuuenda“ tähe all. Tean seda Teie suurejoonelist poeemi juba peast – vahest tundub isegi (mis hullus) nagu oleksin ise seda luuletust üleeland ja kirja pannud… Minu palve nüüd oleks, kas oleksite nii armastusväärne ja kirjutaksite kunagi sügise jooksul selle poeemi minu jaoks käekirjas ära? Kui nõuan liiga palju, siis palun andestage lahkelt ja unustage silmpilkselt seda impulsiivset soovi. (See luuletus oli muutund eriliseks ’hingesillaks’ meie vahel, sellepärast julgesingi paluda.)
Kuidas läheb Radauskase tõlkimisega? Tahan õige pea ingliskeelest tõlkida mu artiklit Radauskasest, mis ilmuks siis Teie eestindustega tuleva aastakäigu esimeses „Manas“. Kuidas käib prl. Hedda käsi? Mis raamatu viimistlemine on praegu hr. Adsonil käsil? (Kas ta saatis juba minule Stockholmis pühalikult lubatud memuaariköiteid „Neli veskit“[381] ja viimast köidet?) Loodame südamest, et olete kõik heas tervises ja mitte äraväsind Ivaskite pidevatest külaskäikudest.
Kõiki tervitades,
Teie
Ivar Ivask
P.S. Pasternaki romaani venekeelne algupärand ilmuvat jõuludeks Hollandis. Loodetavasti pole see vale kõmujutt!
Kuidas meeldis Teile Orase tõlgit Robert Frost[382] („Tulimuld“ 1954/4)? Austan teda väga.
Andestage, et selle kirja kiiresti masinaga „tipisin“ – aga öelda oli palju! Tahan aga oma käega tänada kõige selle helduse eest, mis Teie ja hr. Adson meile osutasite ja veel eriti Tuglase kirja toreda kingituse eest, mille kirjandusloolist väärtust ma õieti oskan hinnata, – veel rohkem selles peituvat sõbralikkust. Tuhat tänu!
Mäletan veel hästi viimast õhtut Teie kodus – suur tänu selle eest!
Astrid Ivask
***
Oktoober 1958
Mälarhöjden, 16. 10. 58
Kallis dr. Ivask!
Punastan häbi pärast, et ma ei ole Teid veel tänanud Teie südamliku, sooja, entusiastliku ja ergutava kirja eest. Milline hää kiri! Mitte üksi täis häädust elu ja olemise, looduse ja kõiksuse vastu, vaid ka minu luule ja mu isiku vastu. Kuidas Teid küll tänada!... Oli nii liigutav lugeda Teie Soome-külastamise elamustest, nagu Teie seda nii intensiivselt oma esimeseski kirjas säält meile olite kirjeldand; et Teie ka Mälarhöjdenist midagi meelejäävat kaasa viisite, rõõmustab meid väga, olgugi et ma igakord Teie siit lahkudes tunnen, et olen hoopis rohkemal määral võtja kui andja. Ka proua Astridile olen palju tänu võlgu ta armsa lihtsa olemise eest. Tema poolt sest ilusast puhtast kasetohust valmistet „Valge roosi orden“ lebab mu öölaual ja ma vaatlen seda päevast-päeva hää meelega ja Soome maasikatee ootab erilist juhust selle joomiseks. Mu perenaisehooled ei lasknud siis mind vajalikul viisil Teie ilusaisse andidesse süveneda, aga hiljem tuli kõik jälle vaatluse alla, eriti „Suomi“, mida Heddaga koos suure naudinguga lehitsesime, sest tema on plikana-„noor-sepana“ (tolleaegne eesti skautlus) kõik Soome tähtsamad linnad ja paigad läbi matkand, ka Punkaharju. Ma ise olen mitmel korral Helsingis käinud, ka Viiburgis kord ja Terijõel. Helsingis oli mul kokkupuuteid tolleaegse noore kirjanikkonnaga, kes olid koondund ajakirja „Ultra“[383] ümber, kus ilmus ka minult üks luuletus. Kõige lähedasemaks kujunes mul vahekord Uuno Kailasega[384], kes meid paaril korral Eestis külastas. Ka Viljanen[385] ja Paavolainen[386] käisid Eestis; viimane vist kaldus hiljem mõnel määral punasele poolele.
Teie kiri hõõgub niisugust õnnekust: kaunist pühapäevahommikust, Soomest kaasa toodud „eesti naisest“ ja eesti keelt mõistvast kassipojast ning üle kõige vaimustusest eesti keele vastu. Muidugi: hakake luuletama eesti keeles!! Ootan südamepõksumisega neid Teie esimesi Teie isakeelseid luuletusi! Teie võime head proosat kirjutada tagab ju nende kordamineku. Sellega ei ole muidugi öeldud, et igaüks, kes head proosat kirjutab, ka hästi luuletada võib – kuid Teie olete ju luuletaja. Saareste sõnastik ergutab Teid kindlasti selleks. Ka mina olen suur sõnastikkudes tuhnija: Wiedemanni võisin omal ajal tundide viisi õhinaga lugeda; see on mind mitmeti inspireerind: mõnel sõnal on selline hurm, et võib saada terve luuletuse sugereerijaks.
Tänan Teid ka südamest ilusate Soome fotode eest! Nende kaskede vahel pidi küll soe kodumaine tunne olema kõndida. Neist Te tõesti kord luuletate!
Nüüd mu sügavaim tänu Tillichi „Uue olemise“ eest! (Saatsin raamatu ammu tagasi lennupostil – see peaks Teil küll juba käes olema?) Uurisin seda vihku kahel korral. Algus oli veidi raskepäraselt kirjutet, kuid arvan, et hiljem teda õigesti mõistsin. Ta mõjub päästvalt, vabastavalt. Aga kas teda mitte ketseriks ei peeta, kuna ta ju vanad kiriklikud dogmad ümber lükkab? Ning milline julge võte: selgitada Jumala olemust, seda kindlaks määrata! Muidugi on seda ju ennegi tehtud, kuid eks ole see ikkagi hirmuäratavalt suur julgustükk… Mäletan Eckartit[387] kusagil ütlevat: Miks kõneled sa Jumala olemusest? Mida sa ka temast ütled, on ebaõige.
Aquino Thomas[388] arvab sedasama, kui talle kontemplatsiooni teel oli osaks saand vahendite arusaam tõest: ta keeldus jätkamast oma teoloogilist tööd ja ütles kõik olevat paljas põhk, mis ta senini oli kirjutand, võrreldes selle puhta tõe tunnetusega. Kui raske ja riskantne ülesanne see ka on selgitada ja defineerida Jumala olemust, inimesed ei väsi siiski kunagi seda katsetamast. Tillich lähtub vist müstikutest, kes Jumala-küsimuses ja kristluses ei rippund nii ajalooliste faktide küljes, pigem nägid selles üht enesetäiendamisprotsessi. –
Tillich ütleb: „Der erste Schritt des Neuen Seins in jedem Menschen ist die Anerkennung, dass er angenommen ist… Damit ist der erste Schritt, der fundamentale Schritt der Heilung geschehen. Ohne diesen fundamentalen Schritt gibt es keine Heilung.“[389] See kõlab ju väga lihtsalt, kuid nii lihtne see siiski vist ei ole. Vähemalt enese juures ma sellist vabastavat päästmist ei tunne. Kuidas jääb siis sellega, et mõnedele saab arm osaks (Gnade[390]), nagu Pascal’ile, Claudel’ile ja mõnele muule? Saulusest sai ka äkki Paulus. Siia kuulub ka vabausuliste „ärkamine“. Meenub Kristuse sõna, et „palju on kutsutud, kuid vähe ära valitud“. Tillich täiendab veel oma teesi: „Damit sind wie am Zentralpunkt aller religiösen Heilungsphänomene: die Möglichkeit ja zu sich selbst zu sagen. Es gibt eine Möglichkeit ja zu sich zu sagen, die sehr einfach ist, nämlich, dass man mit sich zufrieder ist.“[391] (Minu sõrendus.) Ja edasi: „Es gibt eine andere Möglichkeit, und die ist die schwerste: dass man sich in inneren Spiegel sieht und dennoch ja zu sich sagt.“[392]
Kirjutasin need juhised sellest vihust välja just nende uudse lihtsuse pärast, mis näivad inimese lunastuse nii kergeks tegevat, ja ometi oli senini see akt üks raskemaid. Kahetsust T. ei tunnusta ja palvest pole üldse juttu. Askees ja karind[393] (Ranniti lemmiksõna – see muuseas), mille kaudu kõik pühakud pühakuteks said – need enesesuretamised ei tule üldse kõne alla. Oli see Siena Katharina[394] või Theresa[395], kes ütles: „Je weniger Ich, desto mehr Gott“[396] (tsiteerin saksa keeles, sest et seda lauset olen kord saksa keeles lugend). Kuidas sobib see kokku Tillichi „enesejaatamisega“. Ma ei räägi T. vastu, kuid see kõik mõjus nii uudsena, peaaegu liig kergendavalt – ma ainult mõtisklen ja võrdlen tema tõekspidamisi senistega, lapsest saadik sissejuurdunutesse. Kui võetakse meilt palve, kas ei muutu me siis vaesemaks, sest see on meile üks lapseeast kaasaantud põhivarandus. See oli meile seni üks tugedest. Mäletan ähmaselt, et Baudelaire’gi[397], isegi tema, oma päevikus räägib palve kasuks. Olen seda päevikut kord ammu Eestis ajalehes refereerind.
Püüan alati kõiki küsimusi igakülgselt valgustada, et „päristõele“ lähemale jõuda. Olen Teile väga tänulik, et saatsite mulle nii „põletava“ küsimuse mõtiskluseks; ootan põnevusega Teie poolt lahkelt lubat teist Tillichi teost. Seepärast oli meie viimane „ümmarguse laua konverents“ mulle ka kõige meeldejäävam ja elevuslikum, kuna see omas avarama perspektiivi just Teie poolt esitet Tillichi „Uue olemise“ näol. Olge selle eest eriti tänat. Samuti kõige muu eest. Mul jääb veel palju ütlemata, kuid täna ei jõua enam: kiri peab ära minema – olen Teid ju nii kaua oodata lasknud. Selle põhjusest järgmine kord. Pr. Astridile soe käepigistus ta eestikeelse tervituse eest! Hedda on tööl, kuid muidugi tervitab ta Teid väga.
Alati südamlikult
Teie
Marunder
Radauskas ei ole ikka veel õiget kuju võtnud, loodan siiski, et ma tast kuidagi pea jagu saan. Nagu Grünthalilt kuulen, ilmub järgmine Mana alles küünlapäevaks, nii et on küllalt aega värsside viilimiseks.
Muidugi, muidugi saadan Teile Raismiku ühes Metsaga järgmises kirjas. Vabandage, et see tänasega veel kaasa ei jõua.
***
Mälarimäel, 16. 10. 58.
Kallis härra doktor!
Teie tore kiri meie majja pärast kojujõudmist sisaldas küsimise ka minule. Tänan meelespidamise eest. Olen kogu aeg tegevuses oma Teatriraamatu lõpuleviimisega, õieti fotode hankimise ja kombineerimisega teksti vahele. Olen päevade kaupa sentimeetriga fotosid mõõtnud ja lihtsa X-võrrandi abil horisontaalmõõdu järgi fotode kõrgust välja arvestanud. Nüüd selgus, et osa pilte on halvad. Rutta aga uusi asemele kombineerima. Ka oma valikkogu Värsivakk[398] olen valmis korraldanud. Nagu näete: ei midagi loovat, isegi mitte mõnd jooksvat artiklit.
Eile tuli Mana 4-as. Rõõmustamise kõrval numbri soliidsusest ja piltide (värvitrükk Talviku portreest!) headusest sain aga kohe pettumuse: Kokoschka joonis on siiski paigutatud vana, väikese klišee järele! Ometi lubati teha uus ja suurem ja nagu ma aru sain eri leheküljele. Saatsin selleks originaaligi Visbysse. Nüüd näen, et see saatmine olnud ilmaaegne ja reproduktsioon on pandud teksti sisse, kuna diletant (kuigi väga hea) Valéry joonised on pandud palju suuremaina. Teie tähtis kirjutus selle Kokoschka joonise juure nõudnuks just joonisele rohkemat esiletõstmist kui Valéry omad, millede avaldamine pealegi ei ole kuidagi põhjendatud ega selgitatud! Nüüd on päris piinlik seda Mana nr-it Kokoschkale saata! Ega vist maksagi! Ja ometi Teie kirjutasite selle joonise juure nii elegantse, selge ja väga tarviliku artikli…
Muust Mana sisust: Ma ei saa aru, milleks üldse jätkub Reinansi „romaani“ ilmumine. Tammub ühteviisi samal paigal kui alguseski. Novellist oleks jätkunud selle aine ja ka stiili jaoks. – A. Aspeli artikli juure saadan Teile väikese märkuse: ta ütleb, et Talviku vanemad pidada olema elanud väga harmooniliselt. Ma ei vaidle selle vastu. Ainult Aino Kallas[399] on ühes oma memuaaridest ütelnud (ebadiskreetselt nagu seda diplomaadiproualt mitte ei oleks oodanud), et mõlemad Talvikud olevat temale oma abielust kõrvalehüppeid pihtinud… Heiti seda lauset muidugi lugeda ei saanud, kuid Talvikutel olevat tütar Rootsis…
Dr. Talvikust mäletan, et oma nooruses lugesin kord Postimehest ta kirjeldust ta lepra-kongressil käimisest Londonis. Ma otse haistsin seda atmosfääri, mida ta kongressi kõrvalnähtusena kusagil härradetoas sigari ja likööri juures kirjeldas. Kahjuks ei ole prof. Aspel Talvikust[400] kui inimesest nii palju kirjutanud kui lootsin. Eluloo andmeid on tal vähe.
Jah, kena oleks jälle kord istuda likööri, resp. Konjaki klaasikese juures. Aga nii huvitavaid, nagu need istumised Teie siin olles olid, vaevalt nii pea juhtub. Lootkem, et veel kord näeme.
Tellisin kohe oma lieferandilt[401] Pasternaki romaani, kuid nähtavasti ei ole raamat veel ilmunud. Ootan põnevusega. Veel rohkem aga venekeelset.
Proua Astridile aupaklik tervitus ja Teile mõlemale pilvitut taevast ja lahedat olemist
Teie
A. Adson
***
Northfield, 21. oktoobril 1958
Armas härra Adson!
Helde käega puistate pakke minu kirjutuslauale ja aitate nõnda täita lünki minu „Adsonianas“. Mitte ainult raamatutega, vaid samuti armastusväärsete pühendustega, mille läbi raamatud tõelisiks kingitusiks muutuvad. Ei tea, kas minul nüüd kõik Teie memuaarid käes? Viis köidet on minu raamaturiiulil, vist puudub veel viimane, kuues: „Lahkumine“. Härra Kiisk[402] jutustas mulle nii vaimustatult Teie Tallinna turu kirjeldusest, et julgen veel esitada palvet selle viimase lüli pärast: näete küll, miks Te nii huvitavalt kirjutate – „ľappetit vient en mangeant“[403] ütleb tabavalt prantslane.
Teie huvitav kiri sisaldas uudisi värskeist Adsoni teoseist. Tunnen erilist rõõmu „Värsivaka“[404] koostamise pärast. Muidugi ootan põnevusega ka teatriraamatu[405] ilmumist. Head kordaminekut mõlemale! Viimases „Manas“ lugesin kiiruga Teie märkused Alveri Onegini[406] kohta läbi: nõustun Teiega igati (väljaarvatud ehk Teie kõrvalmärkus väikelinna boheemlusest). Olin väga kurb Kokoschka joonistuse ebaadekvaatse klišeerimise pärast: kahju, kahju. Kes seda veelkord ja paremini avaldab? (Sellele vaatamata peaks Kokoschkale ühe eks-i saata: kas ei oleks kõige parem, kui mina teeksin seda?) Aspel on liiga sõnarohke, ütleb liiga vähe Talviku isiksusest: nagu oma Alveri arvustuseski teisendab ta lihtsalt Orase vaateid. Aspel tuletab mulle mitmeti meelde meie ühist sõpra Aleksist[407] – mõlema estetismil puudub metafüüsiline-eetiline selgroog: karind küll, aga sügavuseta. Mõlemad kasutavad ohtrasti sügavust tähendavaid vokaableid, kuid nad ei ole vähemalt minule veenvad… Pasternaki romaani algupärand ilmub pea sellel maal – saadan Teile siis kohe raamatu lugemiseks.
Ma ei tea, kui head suhted Teil veel Ortoga on, kuid vist on nad ikka paremad kui minu omad (mul ei olegi neid üldse). Tahtsin nimelt paluda Teie lahket vahendust mõne Orto raamatu ostmisel, sest neid pole ju vabalt müügil. Tahaksin osta järgmisi raamatuid:
1. Tammsaare, „Tõde ja õigus“ I–V
2. " , „Kõrboja peremees“
3. Vilde, „Mäeküla piimamees“
4. Tuglas, „Felix Ormusson“
5. Ristikivi, „Kõik mis kunagi oli“
6. " , „Rohtaed“
7. " , „Tuli ja raud“
Arvan need raamatud Orto juures ilmund olevat. Oleksin Teile tõesti tänulik, kui aitaksite minule omandada neid proosa klassikuid, mis minu raamatukogus veel puuduvad. Tasuksin nende eest otse „Ortole“ ehk siis Teile – kumb aga osutub lihtsamaks. Raamatud on mulle vajalikud, aga Orto liikmeks ei tahaks ainult nende pärast hakata… Loodan, et see minu suur palve Teid liiga palju ei tülita. Ega sellega kiiret pole. Aitäh kõige abi eest juba ette!
Orto on nüüd meie tõlkede kirjastus. Kas ei saaks huvitada neid härrasid väljaanda pr. Underi „Peer Gynti“ eestindus? Või siis „Vaba Eesti“? Nii paljud kaasmaalased elavad Skandinaavias ja peaksid ju veidi huvi põhjamaise Fausti vastu tundma!
Kuidas on lood Mägi[408] antoloogiaga? Oleks hirmus, kui Teie ja pr. Under sellest välja jääksite. Ja tõlkevalimik? Kui Teil mõnikord peaks vabam õhtupoolik olema, tahaksin Teilt paluda, et Teie kirjutaksite mulle ära mõnda pr. Underi tõlget Goethe ja Rilke luulest: see osa tema loomingust on mulle peagu tundmatu. Aga sellegagi pole kiiret. Ainult väike ettepanek pikkadeks talveõhtudeks ja võimaluse piirides.
Lõpetan oma tänase epistli soovides Teile parimat tervist ja töötuju. Jään ootama Teie vastust Orto ostu asjus.
Südamest tänades Teie senise ja tuleva vaeva eest ühe raamatukoi rahuldamiseks,
olen alati
Teie
Ivar Ivask
***
Northfield, 21. X. 1958
Armas pr. Under!
Ilmad on veel ikka suviselt soojad, kuid kõiksugu tunnused vihjavad range talve tulekule. Pähklisaak on tänavu olnd väike Minnesota osariigis ja sellepärast ujuvad oravad üle Mississipi jõe Wisconsini naaberosariiki talvevarustust otsima! Mõtelge kui tugev on nende vaist! Meie pole küll pähkleid talveks korjand, kuid siiski on palju head tulnud hiljuti meie majja, mis peaks meid külma tulekul soojendama. Prof. Oras[409] saatis armsalt rida oma eestindusi Otto Mannise[410] peenest luulest. Grünthalilt saabus sari uusi luuletusi – tõesti uusi: loodusest inspireerit, rõõmsameelsemaid, värviküllaid. Nähtavasti otsib ta teed välja oma arstiteaduslikust tsünismist, katsub silmata Erose kõrval ka agapē’d[411]. Uues „Manas“ (mis saabus eile) köitis mind eriti Lauri Viljanen[412]; ja kõrvutades Reinansi[413] ja Tassa[414] proosat… Tundsin ka rõõmu sellest, et nüüd ometi loeb meie suurem lugejaskond Kokoschka illustratsioonist Teie luuletustele. Kuid mitte ainult kirjandus on toond ergutusi, vaid samuti muusika, eesti muusika. Sain nimelt heliplaati eesti rahvalauludega, tehniliselt vist seni parimat: Naan Põld[415] on selle solistiks. Kindlasti praegu me parim laulja – äärmiselt distsiplineerit, kõrge tenor; tundlik ja intelligentne kunstnik, kes peale sõda keskendas oma huvi oratooriumidele ja soololauludele. Tal on praegu juba euroopaliku kõlaga nimi – Lääne Saksamaal ja Pariisis. On haruldane elamus kuulda sääraseid vanu lemmikuid nagu „Kannel“, „Lauliku lapsepõli“ j.t. esitet niisuguse täiuslikkusega! (Peaksite kunagi seda heliplaati nautima!) Ja täna tuli veel Teie suurekaustaline (ja suuretaustaline), pikk kiri koos „Weltwoche“[416] leheküljega, mis tõi sõnumi mulle seni tundmatu episoodidest Pasternaki[417] elus. Eriti üllatas mind asjaolu, et ta nii hästi tuntud on Venemaal. Michigani ülikooli kirjastus kuulutab nüüd „Dr. Zhivago“ ilmumist vene keeles – saadan Teile ja abikaasale silmapilkselt eks-i kui raamat ilmub. Kuna P. on Nobeli auhinna kandidaadiks, oleks suurepärane kui võiksite eestindada mõnda „Dr. Zh.“ luuletusist „Mana“ tuleva või ületuleva numbri jaoks (lisan oma tänasele kirja ühe algupärandi ärakirja – lugesin selle Teile Mälarhöjdenis ette ja see meeldis Teile tollal väga). Ka meie eestlased peaksime soojalt tervitama seda tõelise, euroopaliku Venemaa esindaja julgust ja kunsti. Oleks sümboolselt sobiv ja ilus kui te oleksite Pasternaki kunsti tutvustajaks eesti keeles. Palun mõtelge sellele ettepanekule tõsiselt: meie kaasmaalaste, Pasternaki, „Mana“ ja minu pärast! Pasternak on Puškini[418] ja Tolstoi[419] pärija, samal ajal hingeliselt lähedal Rilkele[420], keda ta poisikesena kohtas ja kellele ta mehena kirjutas. Rilke vastas talle Val-Mont’i sanatooriumist
„Mein lieber Boris Pasternak,
Ihr Wunsch ist in derselben Stunde, da Ihr unmittelbarer Brief mich, wie ein Wehen von Flügelschlägen, umgeben hatte, entfüllt worden: die „Elegien“ und die „Sonette an Orpheus“ sind schon in den Händen der Dichterin.[421] [Arvatavasti Marina Tsvetajeva, kes viibis tollal Pariisis. Rilke pühendas temale ühe „Eleegia“, mille leiate kogus „Gedichte 1906–26“.] Dieselben Bücher kommen dann nächstens – in anderen Exemplaren, auch zu Ihnen. Wie soll ich Ihnen danken, daß Sie mich haben sehen und fühlen lasen, was Sie in sich so wunderbar vermehrt haben. Daß Sie mir so großen Ertrag Ihres Gemüts zuwenden können, ist ein Ruhm Ihres fruchtbaren Herzens. Möge aller Segen über Ihrem Wesen sein. Ich umarme Sie.
Ihr
R. M. R.
Ich bin so erschüttert durch die Fülle und Stärke seiner Zuwendung, daß ich mehr heute nicht sagen kann: aber das beiliegende Blatt schicken Sie dem Freunde von mir nach Moskau zu. Als einen Gruß.“[422]
Ja luuletaja isale kirjutas ta sama aasta 14. märtsil: … „Und der junge Ruhm Ihres Sohnes Boris hat mich von mehr als einer Seite her angerührt. Auch war es, dem Datum nach, das Letzte, was ich dort zu lesen versuchte, Gedichte von ihm, sehr schöne (in einer kleinen anthologie von Ilja Ehrenburg….) Nun rührt mich, zu wissen, daß nicht allein er, Boris, der schon erkannte Dichter einer neuen Generation, nicht aufgehört hat, von mir zu wissen und mit meinen Arbeiten Umgang zu haben…“ Edasi samas kirjas: „Gerade in ihrer Winternummer, hat die sehr schöne Pariser Zeitschrift „Commerce“, die Paul Valéry, der große Dichter, herausgibt, sehr eindrucksvolle Gedichte von Boris Pasternak gebracht, in einer französischen Version von Hélène Iswolsky.“[423]
Nii avastas noor Pasternak Rilket ja surev saksa poeet vene luule tõusvat tähte. Peale Eleegiaid ja sonette vabastavat vaimustust Paul Valéry’st[424], olid Pasternak ja sensitiivne Jules Supervielle[425] Rilke viimased kirjanduslikud „avastused“, lohutused. Siin saab nähtavaks meie sajandi euroopaliku kirjanduse põhimuster, millesse lahutamatult kuulub ka Teie mitmepalgeline elulooming. Rilke tõlkijana peaksite nüüd midagi Pasternakist eestindama. –
Tänan, tänan Teid südamest kõige armsa eest, mis ütlete mu kirjade üle ja ka mu aina tugevamaks muutuvaks vajadusest eesti keeles luuletada! Kuid see on aeglane areng, mida ei saa kiirustada – luule on orgaaniline või ta pole midagi (kindlasti nõustume selles). Mõistan väga hästi Teie küsimusi Tillichi suhtes: väike kirjutus on ainult lihtsustav kokkuvõte teoloogi elutööst ja iga säärane ’essents’ riskib arusaamatusi. Kindlasti selgitavad kaks teised, pikemad Tillichi raamatud Teie üksikuid küsimusi. Omaltpoolt ütleksin aga nüüd juba järgmist: Tillich on igati palve poolt. Samuti ei katsu ta Jumala olemust defineerida. Tema arvamuses, seab filosoofia täpseid, loogilisi küsimusi, milledele teoloogia vastab sümboleis ja võrdkujudes (ainukesed vastused üldse mõeldavad mingi ajatu-mõõtmatu suhtes). Tillich rõhutab pidevalt, et temagi kirjeldus Jumalast kui „Grund des Seins“[426] on müstiline metafoor – aga ehk hõlmab ta rohkem kui teised, täpsustavamad kirjeldused. Tillich ütleb, et ei saagi küsida „kas Jumal on või ei ole“, see on vale küsimus, sest juba küsimus asetab Jumalat aega ja ruumi nagu iga teist ajalikku olendit. Jumal hõlmab endas aega ja ruumi, aga ta ei ole nende osa. Jumal sellepärast ei ole, vaid on olemise alus ise. See on suur ja tähtis vahe. Kristus oli selle olemise aluse manifestatsioon ajas ja ruumis 33 aastat, siis ta „tõusis taevasse“ (jälle sümbol). Ta polnud mitte ainult selle kõikekandva aluspõhja manifestatsioon, vaid samuti olendite ja olemuse enda lepitaja. Inimesed olid unustand, et osalt nad küll on iseseisvad, kuid osalt ka mitte – nad on juurdund olemusse, selle lahutamatu osana. Seda inimese surematu juurdumist võib mõistuslikult eitada või intuitiivselt jaatada, ainult viimane aga annab rahu ja mõiste eluks. Kristus ongi „uus olemine“, s.o. inimesed ei ole enam võõrdunud killukesed, kes kardavad mingi Ülemhärra piitsahoope (samal ajal nautides oma „absoluutset“ iseseisvust), vaid võõrdumise asemel on tulnud ühinemine: armastus kõike ühineva energiana. Armastus vabastab inimest endast ja samal ajal viib teda veelgi sügavamale enda juure tagasi – näidates temas peituvat Jumala tuld, osa olemise alusest. Kui inimene tunnetab („jaatab“, „võtab vastu“) Kristust Jumala armastuse avaldusena, siis sellega ei lõpe tema võitlused. On raske teada kui kaugele tohime minna oma individualismis kaotamata ühendust oma sügavaima minaga – Jumalaga. Siin on ruumi kahetsusele, palvele ja isegi teatavale askeesile (pigem: distsipliinile). Egoismi küll Tillich ei kuuluta, kuid samuti mitte ego-suretamist: inimene, kes on kaotand täielikult oma mina (kui seda üldse on võimalik) on kaotand ka oma eksistentsi püha mõte. Siin ilmub paradoks (nagu igal pool usus), millega peab elama. Kui aga viia kristlust ekstreemsele askeesi vormelile – kaotab ta oma universaalsuse. Kui kristlus tahab jääda (või muutuda) universaalseks usundiks, peab ta arvesse võtma inimest kui inimest, mitte kui puhast vaimu.
Uus olemine Kristuses on armastus, mis võib asendada kõik käsud, moraalid ja eetikad. Kahjuks segab inimese mõistus tihti tema võimet armastada, sellepärast kanname veel endaga kaasa vana käsude koorma… Et seda armastust tajuda, on vaja armu tunnetada, mida ei saa muidugi sundida. (On aga tähtis, et meie keeles on mõlemal sõnal sama tüvi!)
Armas poetess: ei tea, kas minu mõistukõne Teile midagi rohkem Tillichist selgitas? Need on ju kõige raskemad küsimused, mis Teie kiri puudutab… Aga oleksin õnnelik, kui minu seletused kutsuksid esile Teie vastuküsimusi, milledele võiksin jällegi vastata – kuni meie mõlemad, tõeotsijad, oleksime jõudnud veidikese lähemalle selgusele. Usk on ju kahekõne. Samuti armastus. Ainult igaveselt eitav Kurjus on monoloog tühjuses. –
Uurisin viimati Teie sonetipaari „Loomine“. Tahaksin kunagi kirjutada inspiratsiooni-motiivist Teie loomingus (vapustav oli minule religioosne metafoorike Teie varajas poeemis „Inspiratsioon“: „On saabund Paasa: / ees Tõotet Maa, kus kõik on uus ja algav. / Õnn olla inimene uuestisündiv, oma eilist mina ärasalgav.“). Haruldane, kuidas luuleline inspiratsioon ja ammu oodatus tihti lähenevad, ristuvad Teie juures. Nendest kahest sonetist viib tee teiste „Kivi südamest“ luuletuste juure ja sellest kogust teiste kogudeni: – tõesti (kogesin seda jälle kord) võite ütelda „exegi monumentum aere perennium“[427] rooma poeediga ehk siis Puškiniga: „Я памятник себе воздвиг нерукотворный.“[428] Meie sotsialistlike noor-poeetide praegune suitsulik orientatsioon on möödaminev nähe.
Tervitan kõigest südamest Teid ja Teie peret,
austusega
Teie Ivar Ivask
Raske on uskuda, et oktoobrikuu juba lõpeb, nii soe ja suvine on ilm Minnesotas. Elame veel nagu suvel Soomes. Südamlik tervitus Teile, preili Heddale ja Härra Adsonile!
Teie Astrid Ivask
***
Mälarhöjden, 22. 10. 58
Armsaim doktor,
Vaevalt sain kirja Teile teele saata, kui saabus P. Tillichi raamat – ülim tänu! Hakkasin kohe õhinaga lugema (ka palve kohta leidsin peatüki!) ja tahaksin edaspidi Teiega teose üle mõtteid vahetada.
Kuidas käib pr. Astridi käsi ja Teil enesel? Kas Muril on ka juba kõik meelitussõnad eesti keeles selged? Temale ka üks silitus minu poolt. Ja Teile mõlemile üks vaimne embus. Pea rohkem.
Teie
Marunder
Ühinen:
A. Adson
***
Northfield, 25. X. 1958
Armas pr. Marunder!
Teie südamlikkust kiirgav postkaart tõendas mulle (kui seda veel vaja oli), et meie vaimne kahekõne kestab sama intensiivsusega edasi – suurtele kaugustele vaatamata. Jutlustekogu „Das neue Sein“[429] jätkab eelmise kirjutuse „positiivset“ joont Tillichi mõtlemises. Kahjuks pole veel inglise keelest tõlgit tema sõjajärgseid, prohvetlikke jutlusi: „The shaking of the foundations“[430]. Kuid küllap näitab Teile sama selgesti Tillichi teine saksakeelne raamat (mille palusin Teile saata) – „Der Mut zum Sein“[431] – selle sügava mõtleja teadvust hirmu ja ahastuse realiteedist. Vahe tema ja teiste „eksistentsialistide“ vahel on see, et luule ei jää ahastusse kinni, vaid tema „Ei“ tõesti muutub mürisevaks „Jaaks“. Võib-olla ei reetnud väike kirjutus „uuest olemisest“ küllalt Tillichi usu ja mõtte suurtest pingetest. Vahepeal peaks Teile samuti mu pikem vastus käes olema. –
Elame siin täiesti Pasternaki Nobeli auhinna[432] tähe all! Rõõmustame rootslaste tsiviiljulguse üle, – pealegi teatada auhinnast ungari õstu (= ülestõus, uus Aaviku sõna) teisel aastapäeval! Braavo! Pasternak ja rootsi akadeemia on suurepäraselt paljastanud punaste nn., „vabadust“: mida ka venelased otsustavad nüüd teha, nemad on igal juhul kaotajad. (Minu üliõpilased tulid mind sel päeval õnnitlema, nagu mina oleksin auhinna saanud!) Grünthal palus, et mina eestindaksin midagi Pasternaki loomingust „Manale“, kuid mul puudub praegu vaba aeg ja ma ei jõuaks kunagi nii tõlkida nagu Teie seda kergesti suudaksite! Olen juba ammu luband Kangrole P. romaani arvustust, sellepärast oleks tore, kui Teie aitaksite „Manat“ tõlkedega. Valik P. luuletusi antoloogias „Приглушённые голоса“[433] sisaldab mõningaid ta varasema loomingu pärle (näit. „Уроки английского“[434], „В лесу“[435], „Так начинают…“[436], „О, знал бы я, что так бывает…“[437], „Сосны“[438]), mis vääriksid kunagi tõlkimist. Ja veel üks ettepanek: Ahmatova „Valitud luuletustes“ leidub liigutav pühendusluuletus „Борис Пастернак“: „Он, сам себя сравнивший с конским глазом, / Косится, смотрит, видит, узнает…“[439] Luuletus on lihtne ja ei peaks liiga raske olema tõlkimiseks. –
Kirjutasin parajasti ümber oma „Tulimulla“-artiklit „W. K. Matthews balti rahvaste sõbrana“, kui tuli kiirkiri sõber Noth’ilt („Books Abroad’ilt“), et tal on vaja kirjutust Pasternakist ja tema romaanist… Niisiis olen viimasega neil päevil ametis!
Saadan Teile siinjuures tervitusena värskeid, häid ülesvõtteid vene poeedist. Esimene foto (aias) näitab selle mehe trotsi ja moraalset tõsidust, teised aga tema suurt tundlikkust ja heldust – mängida koeraga või lähisvõttes. Kui ta oleks olnud ainult „kõva“, oleks teda ammu juba murtud, oleks ta olnud ainult „pehme“, poleks ta väljakannatand sovetide põrgu. Mõlema omaduse haruldane kokkumäng on teinud temast laotseliku targa. Tõesti suur mees! Jälle kord on üks vene kirjanik oma rahva moraalne südametunnistus. Maailm jälgib Pasternaki sõnu ja kirjutusi praegu nagu möödund sajandil Tolstoi omi. Pasternaki vaimse olemasolu tagajärjed võivad olla kaugele ulatuvad.
Samal ajal Teie armastusväärse kaardikesega tuli ka kiri meie keele Lutherilt, kes lubas mulle saata oma uuenduslikku eestindust „Ilmutusraamatust“: mis rõõm!
„Vaba Eestil“ on käsil Laabani tõlkede väljaandmine Baudelaire’i[440] luulest. Kuna olete meie teenekas prantsuse klassiku tõlkija ja austaja, nüüd „V. E.“ autor, ja Laaban Teie värsside rootsi keelde tõlkija, julgesin hr. Rebasele[441] soovitada, et ta pöörduks Teie poole võimaliku lühikese eessõna saamiseks. Loodan, et Teie ei pahanda selle soovituse üle ja kaalute seda võimalust.
Ootan Teie kirja nagu alati! Südamlikult Teile mõeldes,
Teie
I. Ivask
P.S. Astridilt ja minult tuhat tervist Teie abikaasale ja Heddale („noor-sepale“!). Muri tänab valjult lahke silituse eest!
Ivar I.
P.S. „BLM“ ajakirjas[442] olevat ilmund huvitav intervjuu Pasternakiga. Oleksin väga tänulik, kui hr. Adson saaks mulle muretseda ühe eks-i sellest numbrist. Peaks Teile mingi muu pildimaterjal või intervjuu või sõnavõtt silma hakkama, oleksin tänulik samuti selle lähetamise eest. Aitäh!
***
Mälarhöjden, 28. 10. 58
Armas doktor!
Sain eile Teie pika kirja, mis sisaldas nii rikkalikult luule-aardeid, nii Teilt eneselt kui ka Pasternakilt. Tänan Teid, et nii soojalt osa võtsite kõigist mu küsimusist ja nii kiirelt ja innukalt neile reageerisite. Loodan, et pöördun edaspidigi Teie poole samas ainevallas.
Rilke ja Pasternaki kirjavahetus oli mulle uudiseks. Palju tänu, et võtsite vaevaks neid kirju mulle maha kirjutada. Olime väga rõõmsad, kui kuulsime raadiost Nobeli auhinna määramisest Pasternakile. Ja nüüd – milline reaktsioon Moskvas!! Õigupoolest olimegi hirmul niisuguse pärast. Just nagu Ungari tragöödia päevil jälgisime raadioteateid ses asjas. Milline sõim Pravdas! Pasternak „häbiplekiks“, „umbrohuks“ ja „sotsialismi reeturiks“ tembeldet; Kirjanike liidust välja heidet… Kas see ei tähenda, et talt kõik eelised, mis riigi poolt tunnustet kirjanikud omavad, ära ei võeta – villa ja kirjanduslikud töötamisvõimalused – ja ta päris paaria seisukorda ei jäeta? Stalini aegu oleks ta praegusel juhtumil kindlasti likvideerit. Ta vaene on nii kimbatuses ja ütleb auhinna olevat seotud „paljude probleemidega“. Muidugi olete ju USA pressi kaudu sellest kõigest juba informeerit. Lisan ühe foto, kus ta usutlejalle oma liigutust ja tänu auhinna puhul avaldab, aga millise ängistet ilmega!... Jah: „His not seemly to be famous,,,“[443]
Haarasin kohe kinni Teie ettepanekust tõlkida „Dr. Zh.“ Luuletusi Mana jaoks;x) enne aga pean lõpetama Radauskase värsside silumise. Näen, et riimimisega läheb palju kaduma luuletuste lihtsusest ja spontaansusest; ei julgend siiski Teie nõu riimideta tõlkimiseks kuulda võtta, kartes sellega mitte rahuldada autorit. Loodan järgmises kirjas Teile oma tõlke-proovid saata.
Õnnitlen Teid uute luuletuste puhul „Adler und Taube“[444] jaoks! Muidugi võtke nad kõik sisse! Ma ei näe, miks mõni peaks välja jääma. Ja missugune mulle kõige rohkem meeldib? Kõik. Neis on igas ühes oma pärl. Ja mõnes terve pärliderida. Kui hää, et me Teis saame nii valvsa silma ja kõrvaga luuletaja juure! Jään nii siis ootama Teie eestikeelseid värsse. Kas Teil on kindlaid lootusi Teie saksakeelse kogu peatseks ilmumiseks? Kas oleksin liig pääletükkiv, kui katsetaksin mõne nende Teie viimaste värsside tõlkimisega, nüüd kus Teie ise olete teel eesti keeles luuletamise poole? –
Ka minule meeldisid viimases Manas kõige enam Viljase[445] luuletused, neis ni õnnelikult saavutet mõtte ja tundmuse sünteesi tõttu. Ka Asi[446] oleks nagu edenend, kuid siiski ülepingutet ja osalt kunstlik. Üldse on see Mana nr. üks soliidsemaid: Teie Kokoschka-eritlus – mille eest veelkordselt südamest tänan! – ja Orase artikkel veetlesid oma selge ja lihtsa stiiliga. Häid esseesid kirjutetakse meil ju üldse vähe. Kena, et me ka Aspeli sellel alal oleme Eestile tagasi võitnud. Mis Teie arvate, kas Ranniti artikkel ei ole veidi ületihendet? Et „Manuline“ seekord puudub, on samuti Manale plussiks.
Kas see oli tsükl „Lubav sügis“, mis Grünthal Teile saatis? Need luuletused meeldisid ka meile. Kuid samal poognal saatis ta ka jälle „hermeetilisi“ värsse, kus korduvad read „Keisrist“ meenutavad liig silmatorkavalt eelmises Manas ilmund Haavikko keisri-rida. See tundub matkimisena. –
Me ühis-juurdluste jätk lükkub paraku järgmise kirjani. Nüüd peab postile ruttama. Pr. Astrid üha edeneb eesti keeles! Südamlikem tänu talle armsa tervituse eest ja soe vastutervitus! Samuti Teile kõik hääd soovid.
Teie Marie Under
Saatsime Teile mõne päeva eest laevapostiga Metsa-Raismiku. Kas Tillichi vihk jõudis õigeaegselt pärale? – Meil on +11°! Oleme olnud palju väljas. Jätkugu Teile samuti veel ilusaid sügispäevi! Kui targad oravad Teil on! Siinsed jäävad vist paigale oma käbide juure. Pähkleid siin pole.
***
Mälarimäel, 28. 10. 58.
Kallis härra doktor!
Tänu Teile kirja eest! Kokoschkaga on asi siiski minu arvates pisut komplitseeritud. Kas talle meeldib selline käitumine, nagu Mana on talle osaks saada lasknud? Teisest küljest peaks teda huvitama, et temast Manas kirjutatud on. Ja veel enam siis, kui ta teada saab Teie toreda artikli sisu ja tooni. Eks Teie otsusta ise.
Alveri boheemluse asjus olete isearvamisel. Hea, et Teie seda ütlete. Aga mul on mõned kogemused Tartu boheemlusest (v. Siuru-raamat) ja Alveri esinemine ta poeemide kirjutamise ajal ei olnud just mitte väga vaba, vaid selles tundus teatud bravuuritsemine, nagu Tartu boheemlasedki oma boheemlusega bravuuritsesid. Kuid see on detail. Peaasi, et muus asjas ma ses kirjutuses Teie võõristust ei ole põhjustanud.
Loen praegu Dr. Živagod. Olen jõudnud üle poole. Äri, kust tellisin saksakeelse eks., vedas mu alt ja nii ostsin Fritze juurest. On ühes riimideta tõlgitud luuletustega 648 lhk. Mulle näib, et ingliskeelne toona Teie käes oli vähema lehekülgede-arvuline? Kas on ehk ingliskeelses midagi vahele jäetud? Olin Vaba Eesti Rebasega telefoniteel ühenduses: ta lubas kohe kirjutada Pasternaki itaallasest kirjastajale ja küsida luba tõlkimiseks ja oli mind tõlkijana (luuletuste osas M. U.) ette näinud. Nõustusin. Nüüd aga näen, et see raamat on kaaviar lihtrahvale. Oodatakse suuremaid sensatsioone ja teravamaid paljastusi selle kõmu põhjal, mis Moskva tigedus ja obskuurne reageering tekitanud on. Aga raamat on kirjutatud sügavasti kultuurse ja õiglase inimese poolt ja on mõeldud kultuurse ja vaimse lugeja jaoks. Kõik vulgaarne ja kirvega pähe lööv on talle võõras. Eks näe, kui olen lugenud lõpuni ja kui Vaba Eesti mehed lähemalt tuttavad (rootsikeelne tõlge ilmub 31. 10. s. a.), kuidas siis jääb. Ma nimelt kardan, et Vaba Eesti, kui ilma automaatse tellijaskonnata kirjastus, raamatuga võib sisse kukkuda. Teos on ju õieti suur ja seega tuleb müügile võrdlemisi kallina (saksakeelne maksis 35 kr.).
Teie kirjutate, et on ilmumas venekeelne väljaanne. Küll mina sooviksin seda! Ilma selleta ei riski ju tõlget lõpetada. – Lehes seisis, et Brüsseli näituse ajal olevat juba venekeelset eks. levitatud, eriti nõukogud[e] ametnike seas. Ei tea kui õige see on. Tahan kohe, kui olen teose läbi lugenud, sellest tutvustusartikli kirjutada St. T-is. Seal Fakt nöökas Pasternakki, ilma et ta ise teost nuusutanudki oleks ja ilma Pasternaki tõelist olukorda teadmata.
Teie soovitud raamatute kohta saatsin kohe Orto siinsele esindajale tellimise. Kuid on raske uskuda, et see kohe täitub: enamik Teie soovitud raamatuist on juba läbi müüdud. Aga teeme mis saame.
Teie kirjutate, et Teil on nüüd viis minu mälestusraamatut. Mul on neid ilmunud 7 (viimne, „Kadunud maailm“, mille sisu koostisega ma rahul ei ole). Kui kord saaksin need raamatud uuesti välja anda, siis jaotaksin ained karmima piiritlusega: näit. kõik, mis puutub Sännasse, koondaksin Nelja veski alla, ka Ise idast ja Kadunud maailmast vastavad osad. (Kirjutamisel ma ei näinud igakord ettegi, mis mul veel meele tuleb ehk missugust materjali veel saan). Olen kirjutanud: 4 veskit, Moosekant, Ise idas, Siuru-r., Reisi-r., Lahkumine ja Kadunud maailm. Kirjutage palun mulle, milline Teil puudub (peale Kad. maailma), s.t. Teil tarvitseb ainult nimetada üks tiitel. Selleks loetlesingi kõik nimed.
Meie ei tõrgu Kooperatiivi antoloogia vastu, ainult sooviksime, et kahe kirjastuse vahelt pinev õhkkond kaoks ja kirjastused kokku lepiksid. Seni on selle pinevuse all Vaba Eesti kannatanud. Et õhkkond puhas ei ole, näitab seegi, et Kooperatiiv väikese sünonüümide sõnaraamatu nüüd välja kuulutas, kui Saareste suur teos ilmuma hakkas. See ei olnud Kooperatiivi poolt ilus.
Teie soovi, Rilke ja Goethe tõlgete ärakirjutusi saada, täidan niipea kui mahti saan. Praegu jändan Teatri-raamatu korrektuuride ja piltidega. (Neid on juba kogunenud 113).
Soojad tervitused Teile mõlemale. Ja ujuvaile oravaile ka. (Kas nad tulevad pähklitega suus tagasi?)
Teie A. Adson
***
November 1958
Mälarhöjden, 5. 11. 58
Armas doktor Ivask!
Tänan südamest Teie nii nobeda vastuse eest minu hilinend kirjale. Mu viimane kiri kohtas Teie omaga vist kusagil õhus ja peaks samuti nüüd Teil käes olema.
Saadan Teile täna 7 Radauskase[447] luuletuse tõlget. Teie poolt oli küll saadet kaheksa, kuid ühega ei ole ma veel hakkama saand ja võib-olla ei saagi. Need tõlked on mul sellisel kujul juba küll ammu valmis, kuid ma lootsin ikkagi veel mõnd kohta ehk paremaks muuta; senini pole see õnnestund, ning nüüd palun ma Teie otsust nende kohta.
Kuna olete praegu tööga nii koormat, siis prooviksin meeleldi Mana’le tõlkida Pasternaki luuletusi, mõnd nendest, mis Teie soovitate ja ka osa Zhivagost – need on lihtsamad. Aga saksakeelse väljaande järgi ei saa neid tõlkida, pean ära ootama, kuni saan Teilt laenuks venekeelse eks-i. Dr. Grünthal küll ise mu poole pole pöördund ja ta näeks ehk siiski parema meelega, et Teie selle töö sooritaksite. Ma hakkan juba neil päevil selle ülesandega katsetama, kuid jään ära ootama toimetaja ettepanekut – võib-olla ta ei usaldakski seda tööd minu kätte. Muide, eile saatis ta mulle oma uue luuletuskogu käsikirja tutvumiseks, paludes minu arvamist selle kohta. Päälkirjastet on see „Meri“. Kuna mul eile oli linnakäik (mis ju alati röövib poole päeva), siis sain ma ainult põgusa pilgu manuskripti heita. Esimene tsükl, „Visby eleegiad“, algab tugevasti: tihedad ja värvikad värvid; teine pool sellest tsüklist, „Ilusal sinisel“, kuulub aga nende moodsate tumedate, konstrueerit värsside valda, mis mind ei suuda paeluda. Gr. on ju nii andekas, kahju, et ta ei suuda jääda iseseisvaks ja on hakand ka vigurdama. Ta vist saatis Teilegi neid „Keiser ja Kotkapoegi“ ja „Kukeleegusid“ lugeda?
Oleme samuti kui Teiegi suure õhinaga kaasa eland Pasternaki saatusele ja jälgime seda südamevaluga edasi. Ta on ju nüüd lindprii! Kas talle jäetakse ta suvila ja aed, kus ta näib armastavat töötada, nagu Teie poolt lahkesti saadet piltidel näen?... Tänan nende piltide eest; ka see koeraga on liigutav. Loen nüüd tema julget raamatut; esimesena luges seda mu mees, sest ta tahtis sealt P. teravamaid kommunismivastaseid mõtteid ja muid tema tõekspidamisi refereerida.
Tillichi raamatu teistkordne lugemine on nii siis Pasternaki tõttu edasi lükkund. Ainult ühele kohale lhk. 95 tahaksin täna vihjata: „Die Gegenwart des Messias ist ein Geheimnis. Nicht jedem kann es gesagt werden, und nicht jeder kann es schauen, sondern nur der, der wie Simeon vom Heiligen Geist ergriffen ist. Wo immer sich Erlösung vollzieht, hat sie ein Moment des Überraschenden, des Unerwarteten, etwas, das im Widerspruch steht zu allen frommen Traditionen und intellektuellen Forderungen.“[448] Miks? Nii siis ikkagi ainult nendele, kellele „arm“ (Gnade) osaks saab. Aga miks mitte kõigile otsijaile? Miks on mõned eelistet?
Loen tänulikuna Teie kirjast, et saadate mulle veel ühe T. teose. Päälkiri kõlab õnnestavalt. T. „ei jää ahastusse kinni“, nagu Teie ütlete; jaatav on samuti eksistentsialist Jaspers[449].
Soovides Teile jõudu Teie huvitavaiks ülesanneteks tervitan tänumeeli Teid mõlemaid.
Teie
Marunder
Hedda on praegu tööl, kuid eks ta tervitab muidugi kaasa.
Eessõna suhtes Laabani[450] Baudelaire’i[451] tõlgetele pole ma ei tõlkijalt ega kirjastajalt mingit ettepanekut saand, ja kuigi peaksin saama, ütleksin siiski ära, juba tõlgete pärast, mis nüüd ees seisavad. Päälegi sobiks see töö eelkõige Teile.
M. U.
Radauskase juures ei ole ma saand igalpool meetrumist ja riimiskeemist kinni pidada, arvan et see siiski tõlkeid ei kahjusta. – Ma ei tea, kuidas on eesti keeles „Sumpfdotterblumen“[452] – tõlkisin nad „varsakapjadeks“, sest ka need kasvavad vesisel pinnal. Seda võib aga veel muuta.
***
Mälarimäel, 5. 11. 58.
Armas härra doktor!
Mul on hea meel, et lõpuks õnnestus saada BLM[453] oktoobri nr. Kolm suurt kauplust ja viis tubakapoodi (kus müüakse ka ajakirju) ja paar ajalehe stendi olid nr. läbi müünud. Stendi mees seletas, et Pasternaki pärast. Aga kes otsib, see leiab; pealegi oli haruldaselt ilus ilm bummeliks mööda Stoki tänavaid. Lõikasin Nils Å. Nilssoni[454] intervjuu välja ja läkitasin selle kohe Teile ristpaela all õhupostiga. Nagu eelmisel päeval kimbu väljalõikeid St. Tidningenist. BLM saadan Teile täna hariliku postiga, siis saate väljalõigat lehed jälle tagasi kleepida. Nilssoni intervjuu on väga hea lugeda. Tegin Dr. Zhivagost väljavõtteid ta vaadetest nõukogude korra j.m. peale. Saatsin juba 3. 11. St. T-le, kuid nemad seal ei pea lugu materjali värskusest. Kuid eks see ilmu mõne päeva pärast.
Rootsi Akadeemia tegi oma otsuse Pasternaki heaks Hammarskjöldi ettepanekul. Muidu on siin ikka kõva nõukogude riigist lugupidamine. Eks Teie näe ise, mis hääli siin tehakse (saadetud lõigetest). Hammarskjöld[455] on ilmne nõukogude sõber. Et ta nüüd selle sammu astus, võib seletada sellega, et ta ise Dr. Zhivagod lugenud ei ole.
Lugedes seda raamatut süüvisin jälle sellesse vaimsesse maailma, mis nii omane on headele vanaaja vene autoreile. Neil on probleeme ja suur inimlik vastutustunne. Kui erinev ja väline on nendega võrreldes mõni reporterilaadiline Hemingway![456]
Teie soovitud proosaraamatuid saan esialgu osa, muist tuleb ajalehe sõnumi kaudu katsuda osta, sest mitmed raamatud on kirjastusel läbi müüdud. Loodan, et saan kokku kõik. Ainult see võtab aega.
Olen oma korrektuuride ja fotode kombineerimisega sellises vassingus, et läheb veel tükk aega, kuni saan ka Teie soovi täita Marunderi tõlgete mahakirjutamiseks (Goethe ja Rilke), enne seda tahab Marunder neid veel revideerida. Muidugi oleks Peer Gynti tõlge väärt välja anda, kuid kes seda teeks? Vaba Eesti on ülekoormatud mitte just väga minevate artiklitega ja Kooperatiivi sellised asjad ei huvita. Seal produtseeritakse kambakaupa ja jooksvalindi-tooteid. Ja uhkustatakse kultuurimissiooniga. Ja ajakirjanduse on Kangro nii enese kasuks osanud häälestada, et Vaba Eesti kuigi palju lehtedest tuge ei leia. Pigem vastupidist!
St. T. avaldas Fakti sulest Pasternaki kohta kaunis nöökavaid ridu, ilma et ta Pasternakki tunneks ega ka Dr. Zhivagot oleks lehitsenudki. Loodame, et Teie Manas hea pildi annate Pasternakist.
Arvatavasti satuvad meie kirjad ristamisi, kohates kusagil Atlandi kohal.
Seniks kõike mõeldavat head ja lahedat ning huvitavat Teile mõlemale.
Teie vana
A. Adson.
P.S. Tuleb meele, et olete lubanud artikli Pasternakist Tulimullale, aga see mees võimaldab ju enesest kakski artiklit, kui luuletajast ja kui Dr. Zhivago autorist.
Muide: üks tõsiselt võetav prof. on siin ütelnud, et kõige järele otsustades on Pasternakilt enne auhinna määramist järele päritud tema seisukohast… See väljend seisis lehes.
***
Northfield, 8. novembril 1958
Armas proua Under!
Tillich jõudis õigeaegselt pärale. Käsikiri „Raismik. Mets.“ mõjub tõesti sümfoonia partituurina – mis ta ka on; tuhat tänu ärakirjutamise vaeva ja selle sõbraliku usaldusavalduse eest. Teie luule omapärane rütm kajastub nüüd teistkordselt Teie pingelises käsikirjas. Post tõi minu kirjutuslauale samuti kaks saadetist Pasternaki väljalõigetega; eriti haarav oli Nils Ake Nilssoni[457] intervjuu: nõustun sügavalt vene poeedi elufilosoofiaga, mis rõhutades armastust elu vastu, tunnetab samaaegselt, et oleme ainult elu külalised. Viimane tõik ei tähenda mingit askeetlust, avab aga küll ust usklikumalle vaimulennule. Kõik see peaks ju ka Teile südamelähedane olema, kes olete puhastet ja karastet pagulase valude tuliriidal. Kodanliku maailma mugavusi mina küll tagasi ei ihalda: vahest on päris luupainajalik siinne mineva sajandi mugavuse liit meie sajandi tehnoloogia viljadega. Tundsin sama Šveitsis, Rootsis, Lääne Saksamaal. Hoopis teine õhkkond valitses Soomes, Viinis, üksikute pagulaste kodudes: sääl oli VABADUS nii kõrgeks väärtuseks, et isegi asjade kogumine võis selle vabaduse reetmisena tunduda. Täielik vabadus on aga ainult Jumalas, tema uues olemises. Mis kõigest vabastet kergus vaadates merele, ujudes soome järvedes, hingates männimetsade vaigulist vaikust ehk kaotades end pilvehangede vaatlemises, hingates lõikavat talveõhu puhtust! Sellest räägib Pasternak sama palju kui Teie, kallis poetess, ja ma võin ainult ühineda Teiega, üteldes: Aamen, nii see on ja jääb igavesest igavesti.
Teie kiri oli tulvil huvitavaid uudisi. Meil oli siin samuti soe ilm, kuid eile hakkas sadama ja täna tuli esimene lumelörts. Muidugi kirjutan Teie Pasternaki tõlgetele saatesõna, kui Teie seda soovite. Kuidas saate aga originaale? Alles detsembrikuul ilmub siin vene tekst (mille sõber Rannit lubas Teile saata). Kuulsin aga, et võimalikult ilmuvat sama tekst varem Hollandis: ehk pärib hr. Adson järgi Fritze’se[458] juures. Pasternaki luuletuste valimikku vene keeles leiate samuti Itaalias ilmund kahekeelses kogus „Poesie“ (Einaudi, 1957). Raamat sisaldab ka 7 luuletust Zhivagost. Ehk võiksite seda omale esialgu muretseda? Kui ma ei eksi, on Teil vist ka olemas Markovi[459] antoloogia „Priglušonnie golosa“[460]. Selles leiate rida Pasternaki varemaid värsse, mis (minu meelest) on suurepärased. Näiteks luuletus minu ’alma materist’ – Marburgist, mis lõpeb nii:
Чего же я трушу? Ведь я, как грамматику,
Бессонницу знаю. У нас с ней союз.
Зачем же я, словно прихода лунатика,
Явления мыслей привычных боюсь?
Ведь ночи играть садятся в шахматы
Со мной на лунном паркетном полу,
Акацией пахнет, и окна распахнуты,
И страсть, как свидетель, седеет в углу.
И тополь – король. Я играю с бессонницей.
И ферзь – соловей. Я тянусь к соловью.
И ночь побеждает, фигуры сторонятся,
Я белое утро в лицо узнаю.[461]
Kas ei ole see kõrge, suur taie? Jään ootama Teie esimesi vene luuletaja eestindusi koos Radauskase[462] luule kujundustega! Ise kirjutasin „Books Abroad’ile“ ingliskeelse essee Pasternaki romaanist (mille saadan Teile ilmumisel) ja nüüd kirjutan eestikeelse arvustuse „Tulimullale“. Grünthal pressib uusi kaastöid Mana 5-dale…
Kui palju head on Teil ütelda isegi mu varemate, seni kõrvale jäet luuletuste üle! See on mulle päris häbistav. Muidugi tõlkige mis Te aga soovite – olen ju nii õnnelik, et Teie üldse aega leiate selle jaoks! Ei, ma ei ole veel midagi konkreetset ettevõtnud saksakeelse esikkogu kirjastamiseks ja seda lihtsal põhjusel, et käsikiri pole veel lõpetet. Kui saaksin stipendiumi Viini, siis astuksin samme seal.
Jah, ka mina ei olnud õnnelik Ranniti seekordse kirjutuse üle Manas. Selle tuhat tsitaatides peegeldub mees, kes on palju lugend, kuid kelle oma isiksus ei ole küllalt väljakujunend, et ta saaks rohkem sellega mõjuda. Ranniti tehnika on luules ja proosas pigem mosaiigi sarnane, mis tihti hajub laiali, harva saavutab ideaali – suletud avarust. Ta maitse on peen, ta tundmised suured, ta teab samuti, mis on suur taie, aga ta ainult teab – tal puudub tundeline valmidus ja transtsendentaalne pinge. Kuigi ta armastab loodust, muutub tema käte all seegi interjööriks, mõteproduktiks. Siin peitubki selle armastusväärse, sõbraliku inimese elutraagika. Ta peidab end maskide taha.
Grünthal saatis mulle oma uue luulekogu ärakirja. See on samm edasi, eriti loodusluules. Ta on värskemaks, paendlikumaks muutund, samuti rõõmsameelsemaks. Siiski leidub siingi veel kaootilisi osi, mis vajaksid selgumist. See oli esimene, pealiskaudne mulje. Mul pole lihtsalt veel olnud aega selle põhjalikuks lugemiseks.
Kindlasti tõlkige mõlemad Pasternaki romaani. See on oivaline mõte. Kas ei saaks Rebane[463] enne katsuda, kui palju ettetellijaid leiduks eestlaste seas? Pasternaki sensatsioon koos Under-Adsoni tõlkijate kuulsusega peaks ju „tõmbama“.
Lugesin hiljuti jälle Pasternaki autobiograafiat (1930. aastani): „Ohrannaja gramota“[464] ja samuti Yeatsi[465] autobiograafilisi kirjutusi. Tekkis mõte, kas ei saaks Teiegi oma mälestusi paberile panna? Tean hästi, et Teil ei meeldi endast kõnelda. Kuid Teie saaksite ju kaudselt endast kõnelda kirjutades elamustest, mis Teid on liigutand, Teile mõjunud. Pasternak ütleb just seda: luuletajal polegi õiget autobiograafiat, see on ainult kangelastel. Poeet võib aga näidata seda, millesse ta on end kaotand, oma vaimustusi ja õnnetusi. Nagu Rilke ütleb oma Maltest, et sellel on ainult kontuur. Ütlesite mulle Stockholmis, et kavatsete oma mälestusi Vildest kirjutada. See võiks ju säärase raamatu alguseks saada: Vilde, Goethe, Rilke, Ibsen, Kailas, Oks, Siuru, pagulus jne. Lühidalt: kõnelge sellest, mis Teile tänasest perspektiivist tundub olulisena (ja see võib vahest olla midagi, mis tundus varem ebaolulisena). Raamat ei peaks olema pikk, näiteks Pasternaki oma on ainult 90 lhk. Võiksite aeglaselt selle kallal töötada, üht-teist sellest avaldada. Teie elu on olnud nii lõpmata värvikas ja rikas, et säärased variatsioonid Teie biograafia üle ainult tõmbaksid kokku proosas seda, mis on juba koondatud Teie luules. See oleks nagu teine peegeldus teises väljenduslaadis. Teie proosastiil on nii selge ja tabav, et Teie ei peaks selles suhtes midagi kartma. Säärane teos oleks meie noore kirjanduse pärliks või pigem Teie luulekogude pärlide siduvaks keeks. Seda oleks kerge tõlkida. Ta võiks mängida Teie luuleloomingu tutvustamiseks sama osa nagu seda on teinud Pasternaki jaoks tema romaan. Säärane autobiograafia näitaks haaraval kujul Teie luulemaailma euroopalist tagapõhja, selle arengu teekonda. Valéry, Pasternak, Yeats ja teised tänapäeva luuletajad on sarnaseid proosateoseid kirjutand, et mitte mainida Teie lemmikautorit Goethe’t ja tema „Dichtung und Wahrheit“[466]. Kuigi Teie abikaasa on kirjeldand nii mõnda Teie ühise elu etappi ja ehk kirjutab veel Teie biograafiatki, on vajadus säärase autobiograafilise teose järgi väga suur. Unistan nüüd kahest Teie uuest teosest: tõlkede kogust ja omapärasest autobiograafiast, mis räägiks Teist kirjeldades Teie elamuste maailma!
Loodan, et meie kahekõne Tillichi teoloogia üle jätkub tulevikus. Kahjuks ei saand mind mu raamatukaupmees Saksamaal õieti aru ja saatis mulle siia Tillichi „Der Mut zum Sein“[467]… Panin seda Teile teele juba mõne aja eest.
Kuidas meeldis Teile endale Pasternaki romaan? Grünthali uus luulekogu? Kuuleksin sellest kõigest väga meelsasti!
Praegu on ilmund ainulaadne antoloogia Saksamaal, mille soovitaksin Teile lugeda ehk omandada: „Deutsche Geistliche Dichtung aus tausend Jahren“, Herausgegeben von Friedhelm Kemp, Kösel-Verlag München 1958.[468] Raamat on hästi valitud ja hõlmab tõesti tunnetet usklikku luulet – esteetiliselt rahuldamatu „Erbauungslyrik“[469] on välja jäet – keskaja müstikuist kuni Konrad Weiss’ini[470]. Kahjuks puudub selles R. A. Schröder[471], sest ta elab veel. Aga miks puudub nii peen kirjanik nagu Jochen Klepper[472] Sileesiast (luulekogu „Kyrie“[473], romaani „Der Vater“[474] ja päevikute „Unter dem Schatten Deiner Flügel“[475] autor)? Sellest on kahju ja pean seda oma arvustuses mainima.
Tervitan Teid südamest Teie kauges Mälarhöjdeni kodus, samuti prl. Heddat.
Kõike head advendi eelajaks,
Teie tänulik
Ivar Ivask
P.S. Mis puutub oravate ekskursioonidesse üle Mississipi jõe, siis pole neid keegi veel näinud tagasi ujumas – jäävadki vist sinna oravate Kaananisse.
P.S. Savonlinnas on olemas kirjandushuviliste ring, kelle liigetega meie kohtasime Punkaharjul. Neil on kavatsus pühendada õhtu Teie luulele. Kuigi Haavio „Eestin Runotar“[476] on neil kättesaadav, soovisid nad ka tõlkeid teistesse keeltesse. Lasin neile saata Saksamaalt Stocki[477] valimikku. Kas võiksite neile ise lähetada Matthewse tõlkeid koos pühendusega „Prl. M. Savolaisele ja Savonlinna kirjandussõpradele“ aadressil: NEITI M. SAVOLAINEN, OLAVINKATU
Armas härra Adson!
Andestage kui lisan Teile paar rida selle lehekülje vabale kohale! Tänan Teie toreda kirja eest. Rõõmustan väga Teie kavatsuse üle tõlkida koos pr. Underiga Pasternaki romaani. Loodan, et saate omale ise muretseda venekeelse väljaande Fritzese[478] juures, mis ilmuvat peatselt Hollandis. Rannit lubas Teile saata hiljem venekeelset väljaannet, mis ilmub siinmaal alles jõulukuul. Muidugi kirjutage raamatust STE’s ja saatke ka mulle sellest väljalõiget. A propos[479] väljalõiked: tänan südamest Teie vaeva eest saata mulle kõike seda huvitavat Pasternaki materjali! Teie poolt loeteldud mälestusraamatuist puuduvad minul kaks: Kad. maailm ja Lahkumine. Jään niisiis neid ootama ja samuti lubatud ärakirju Rilke ja Goethe eestindusist – uskuge, et pikisilmi! Millal ilmub Teatri-raamat[480] ja „Värsivakk“[481]? Kas mõlemad „Vaba-Eesti“ juures? On lõpmata kena, et astusite samme samuti minu poolt soovitud Orto raamatute muretsemiseks. Loodan, et see läheb korda. (Kas mõtlete mõnel vabamal hetkel jälle pr. Underi luuletuste dateerimisele?) Jumal, kui ebaviisakalt palju soove mul on! Kui suudaksin Teile ainult pool nii palju rõõmu ja ergutust anda kui Teie minule!
Südamlikult tervitades, tänades
Teie
Ivar Ivask
Armas perekond Adson,
suur tänu Pasternaki-artiklide eest! Eriti BLM’i artikkel oli väga huvitav ja tahan teda inglise keelde tõlkida. Kuulsime uudised Pasternakist terve päev, aga nüüd ei kuule enam nii palju. Maailm läheb edasi ja unustab teda ära.
Aeg jookseb ja meie väike kass kasvab ikka suuremaks. Talv ei ole veel tulnud ja oravad töötavad nagu varem. Aga on juba külmemaks läinud.
Siin ei ole keegi, kellega ma saaksin eesti keelt rääkida, sellepärast kirjutan kirjad ja katsun ka veidi lugeda.
Südamlik tervitus
Astrid Ivaskilt
***
Northfield, 16. novembril 1958
Armas poetess, kallis proua Marunder!
Tänan Teie kiire vastuse eest ja samuti Radauskase eestinduste lähetamise eest (viimaseid kommenteerin üksikasjalikumalt eri leheküljel). Lugesime usinaga kõik Teie poolt nii lahkelt saadet Pasternakianat, neid on nüüd juba mitu ümbrikutäit tulnud: aitäh meelespidamise eest! Oh ei, dr. Grünthal tahab, et ma kirjutaksin midagi Pasternaki üle, mitte aga, et ma tõlgiksin tema luuletusi: kindlasti on ta juba Teile vahepeal selles asjas kirjutand. Baudelaire’i eessõna asjus ei ole ma samuti kompetentne, ja mu ettepanek oli ainult mõeldud ettepanekuna, et Teie suhtumist võimalikku palvesse kuulda. See oli kõik. Mis puutub Grünthali luulekogusse, siis jagan peagu täiesti Teie arvamist selle kohta. Ta on ülemineku kogu. Ebaühtlane. Siiski on üleminek paranemise suunas: ta muutub lihtsamaks, selgemaks, loomulikumaks. Tsiteeriksin siin „Visby eleegiaid“, „Lubavat sügist“, ja rida teisigi luuletusi siin-sääl. Mängimine sürrealismiga ei veenanud mindki. Kokkuvõttes ütleksin, et see on tema seni parim kogu. Kas nõustuksite minuga selles järelduses?
Armuküsimus Tillichi juures. Muidugi on see probleem, paradoks. Armu andmine on sama ehk võrreldav inspiratsiooni tulekuga kunstnikul. Võib ütelda, et kunstnik on eelistet ja võib ka öelda, et ta on seesmiselt valmis inspiratsiooniks. Ma isiklikult rõhutaksin vähem eelistuse kui just seesmise valmiduse momenti, millal me ainult ütleme „oh“ ja mitte enam „miks“. Kirjutate, et Jaspers[482] olevat samuti jaatav eksistentsialist. See on muidugi õige, kuid on ta vähemalt minu maitsele liiga sõnarohke, liiga abstraktne – „paremas“ saksa traditsioonis…
Näen nüüd, et mul on ruumi samal leheküljel Radauskas’e tõlkede kommenteerimiseks, sellepärast teengi seda siin. Võtan kõik seitse üksikult läbi.
„Talve algus“. Teise stroofi esimene versioon on parem (Ja tiirlema lõid roosid paberist / sest muusikast, mis nagu naine, kes etc.) Sujuv tõlke.
„Õhupost“. Siin ei tundu päris selgeina read „Jäi vaher ööseks alla pilveservi“ ja viimane „Vaid kirju langeb nagu lumehelbeid puust“. Kirjad on ju õhuposti kirjad ja peaksid kuidagi langema õhust ehk taevast, mitte puust. „Alla pilveservi“ komplitseerib liiga palju originaali lihtsamat pilti. Ja kas ei saaks asendada riimipaari „ja–ujuda“?
„Sadam“. Kuigi Te siin ei pea kinni virtuooslikust riimiskeemist, on see tõlge üks õnnestunumaid. Eelistan versiooni riimidega „joast–noast“.
„Apollo“. Ei tea, kas sõna „looriv“ on kõige parem seoses Apollo pea hiilgava valgusega. Kas ei saaks asendada riimipaari „kartlikku–Suu“ mõne lihtsama teisega? Viimases stroofis paneksin ette „see maastik värvub päikesest“. Viimased lõppread oleksid originaalile lähemad järgmises redaktsioonis: „Kuid ma pean laulma laule neilt / kes ammu lahkund eluteilt.“ Teises stroofis jätaksin ma praegust versiooni: „ent mu suu / peab laulma väsind laule neilt, / kes ammu lahkund eluteilt.“ Selles võiks üht sõna muuta, nimelt „vanu“ pro „väsind“. Kuna „vanu“ ei esine lõppridades, siis peaks ta vähemalt esinema esimeses refräänis: „vanu“ on luuletuse struktuuris tähtsam kui „väsind“ (kuigi viimane samuti esineb).
„Talve muinasjutt“ – suurepäraselt tõlgit. Kõik vabadused, mis Te olete omale lubanud, lisavad eestindusele jõudu ja ei võltsi originaali. Tore, väga tore!
„Vihm“ on sama sujuvalt eestindet: vihm tõesti jookseb sama graatsiliselt eesti kui leedu keeles!
„Lihtsad laulud“. Sellel on veenvat rütmi. Ainuke tagasihoidlik ettepanek käib riimipaari „katusest–halbadest“ kohta. Seda saate kindlasti muuta. Radauskas on säärane riimipurist, et ehk Te saaksite selles asjas temale veidi vastu tulla?
Armas tõlkija: andestage mu avameelsust siin-sääl kritiseerides Teie ilusaid tõlkeid. Ma ei oleks üldse julgend sedagi teha, kui ma ei tunneks end veidi Teie väikese kaastöölisena selles ettevõttes. Kindlasti saate üht-teist mu ettepanekuist teostada ja tõlked saavutaksid viimast polituuri (Radauskase klassitsismi juures tähtis). Tõlgin nüüd uue rõõmu ja usinaga oma ingliskeelset esseed Radauskase luulest Mana jaoks: Teie kaunid eestindused annavad mulle selleks uue tõuke. Tänan Teid autori ja oma nimel juba nüüd selle balti kultuuri vahendustöö eest. Varem Tšaks, nüüd Radauskas. Ja varsti loen ehk Pasternaki värsse isa keeles… Kui tore ja põnev on Teie kujundusi oodata, neid katsuda kujutella…
Soovin Teile head töötuju ja peatset lumelangust nagu seda kirjeldab leedu luuletaja. Kas Teie ei ole veel väsinud sellest juba leigest sügisilmast? Mina olen sügise austaja, kuid sellegipoolest armastan ka talve puhastavat jõudu („Dank an Sibelius“[483] on ju omal viisil ka tänu talvele, tänu Põhjalale). Koolitöö vahel olen veidi lehitsend saabund soome raamatutes (klassikuid, modernsemaid poeete, rahvalaulu uurimusi). Tuttavad on kirjutand samuti Soomest – nii jätkub talvesse intensiivselt me lõpmata rikas soome suvi. Saksa raamatuist olen sirvind Barlachi[484] „Prosa I“[485]. Mis suur kirjanik, kes valdab saksa keelt nagu omal ajal Luther, nagu noor Goethe! Eriti haarav on tema Venemaa reisu päevik (Barlach leidis oma väljenduslaadi ainult Venemaal – nagu Rilkegi). Mis sõnademänge tema draamades, mis on keeleliselt – kuigi mitte kujuliselt – vahest shakespearelikud! Tema „Kog. teosed“ ilmuvad kolmes köites Piperi kirjastuses: Ernst Barlach, „Das dichterische Werk in drei Bänden“[486]. Seni on ilmund „Die Dramen“[487] ja „Prosa I“[488] („Prosa II“ ilmub tuleval aastal). Piper[489] on samuti kirjastand köidet Barlachi kirju „Leben und Werk in seinen Briefen“[490]. Nendeski kirjades peegeldub Barlachi Jumalaotsing, huumor ja suur inimlikkus. Küllap kõneldakse veel temast aegades kui Thomas Mann[491] tundub sama vananenuna kui omal ajal kuulus romaanikirjanik Friedrich Spielhagen[492]. Olen kindel tema kasvavas kuulsuses. Kokoschka ja Barlach, mis suured kujud, mäed kesk moekunstnike ja -kirjanike madalmaid!
Astrid tervitab Teid abikaasa ja perega südamlikult ja sama teen mina muidugi. Kõike head Teile eeljõululiseks ajaks!
Südamlikult
Teie
Ivar Ivask
P.S. Meil eestlastel on kaks suurt kunstnikku, kaks Eduardit: Wiiralt[493] ja Tubin[494]. Esimese propageerimiseks on mõnda tehtud, teise tutvustamiseks veel liiga vähe. Tema sümfooniaid, eriti viimaseid kolm, peaks heliplaadistama. Mõtlen praegu palju selle üle.
Armas härra Adson,
kirjutan Teile täna ainult selle väikese märkuse, aga mu tänu on seda suurem: nii Pasternaki huvitavate väljalõikede kui ka lahkelt muretset raamatute eest! Oh ei, ajalehe kaudu küll ei maksa otsida lasta Teil! Säärane vaev oleks liiga tülikas ja kindlasti ka tulemusteta. Ei, olen tänulik nende raamatute eest, mis suudate mulle lihtsalt tellides muretseda. Olengi peamiselt huvitet „Tõde ja Õiguse“ omandamisest ja kui Teil see peaks käes olema, siis olen väga, väga õnnelik. Mis lollusi küll see Fakt ei sepitse – kus jääb sellejuures „faktilisus“?? „Tulimullale“ kirjutan peamiselt romaanist. Manale võiks ehk tõesti kirjutada midagi tema luulest, kuid ainult Teie abikaasa tõlkede najal!
Parimat soovides
Teie
I. Ivask
***
Mälarimäel, 21. 11. 58.
Kallis hra doktor! Saatsin Teile Kodutuled (Kõrboja peremehega), Ristikivi Kõik mis kunagi oli, Tõde ja õigus III ja IV. – Nüüd saadan T. ja õ. I (2-hes andes), Ormussoni ja Lahkumise. T. & õ. II on Kanadast tellitud ja laseb end oodata. T. & õ. V püüan kusagilt saada nagu Ristikivi Tuli ja raudagi – need kõik müügilt kadund. Nii pea kui saan kätte Kadunud maailma, läheb ka see teele. – Dr. Živago tõlkimisluba pole ikka veel Itaaliast saabunud. – Prouale ja Murile palju tervisi.
Teie Adson
Tänu hea kirja eest! Vastan pea.
Tõlgin Pasternaki värsse.
Tervisi Teile mõlemaile.
M. U.
***
Mälarhöjden, 28. 11. 58
Armas doktor Ivask!
Mul on nüüd juba Teilt kaks kirja vastamata, pääle selle veel mõningaid küsimusi eelmistelt – püüan täna päämiselt vastata Teie viimasele, kuna see on aktuaalsem Radauskase tõlgete pärast. Tänades Teid lahkete märkuste eest algan oma vastuväiteid „Õhupostiga“. Luules on ju inversioonid lubat; kuigi ma neid ise väga ei poolda, ei saa neist alati mööda, eriti tõlkimisel. Grünthali viimases kogus esines neid rohkesti ja sel kombel, et nad mõtet tumestasid. Eriti palju tarvitas neid Suits. Semperil oli näit. selline rida: „Peitis näo taha krae“, mida võib mõista just vastupidiselt sellele, mida on tahet ütelda, nimelt et peitis krae taha näo. Minu rea „Jäi vaher ööseks alla pilveservi“ ei saa ju valesti mõista. Olin sunnit riimi pärast nende paari sõna järjekorda muutma, siin ei olnud midagi parata. Mis puutub riimipaari „ja – ujuda“, siis leian, et need on päris normaalsed riimid, analoogiliselt on ju enne küllalt riimit. Lehitsesin Orase Fausti-tõlget, et oma väitele kinnitust leida, sääl seisabki lhk. 96. „ta – lõpmata“, siis lhk. 153 „nurjatu – puu“; lhk. 79 „ju – võimatu“, „lonkab ju – võimatu“. Kui Teile aga see ei peaks meeldima, et ma siin rea lõpus „Ja“-ga uut lauset algan, siis pole ka see uudis luule tehnikas: leidsin Rilke juures rea lõpus punkti järele „Aber“ üleminekuks järgmisele reale, eks ole see sama, mis minu „ja“-gi. Ka Teie armsal (nüüd juba meie) Hopkinsil leidsin paaris kohas analoogiaid: lhk. 74 all ja lhk. 162 luuletuse lõpus. Nüüd tuleme aga „Õhuposti“ täbarama koha juure: „… kirju langeb nagu lumehelbeid puust.“ Muidugi oleks loomulik, et need kirjad langeksid pigemini õhust või taevast, kuigi – kuna neid on võrreld lumega – nad võiksid ka puust langeda, sest lund langeb ju ka vahel puudelt. Muidugi ei ole see „puust“ ka minu meelest parim lahendus, see on tingit riimist, ja eelmist rida ei saa ma kuidagi muuta. „Sina ei ütelnud midagi, mina ei ütelnud (lausund) midagi“ – kuidas saaksite seda teisiti paigutada antud värsimõõtu? Olen selle kallal nii enne kui neil päevil pääd murdnud lahendust leidmata. Teie olete ju samuti luuletaja, katsetage, ehk leiate väljapääsu. A propos veel riimidest: Radauskasel esinevad 1. s. riimid „tavo – klevo“[495] ja 3. s. „gili – negali“[496] – minu riimid on ometi puhtamad.
„Apollos“ võtan kõik Teie ettepanekud tänulikult vastu, ainult asun jälle oma riimipaari „kartlikku – suu“ kaitsma, toetudes jälle niisuguselle tõlkija autoriteedile nagu Oras, kellel esineb Faustis lhk. 152 „hunnitu – õunapuu“, siis järgm. lhk. „nurjatu – puu“ ja selliseid näiteid leiduks veelgi. Seda luuletust oli mul üldse kõige raskem tõlkida ja ma ei taganeks meeleldi neist riimidest.
Sõna „looriv“ ei ole muidugi kohane Apollo pea säraga, ma ei olnud sellega ise ka mitte rahul, aga midagi tabavamat oli õige raske leida. „Kuldav“ oleks ehk samuti liig kulund ja „ilus“. Kuidas meeldiks Teile „piirav“ või „märkiv“? Mingi kahesilbiline vaste ei tule tõesti praegu ega tulnud ka varem meele; „ehtiv“ on vist eelmisest kahest vähem vastuvõetav.
Olen rõõmus, et Teile ülejäänd tõlked meeldivad, pääle riimipaari „katusest – halbadest“. Aga, armas poeet, nende sõnade viimsed silbid moodustavad ju meesriimid ja on sellistena täiesti korrektsed. Toon jälle näiteid Oraselt: Faustis lhk. 72 leiame „nördimust – õpetust“, lhk. 69 „õpetet – arutet“, siis veel tõlgetes Manas 2 „valdajalt – ülevalt“, „linnade – mandrite“ ja veel Faustist lhk. 40 „hoidsite – haiglasse“. Näiteid võiks veel tuua küllalt ja küllalt. „Lihtsad laulud“ rütmi juures ei tarvitse ju terve 3-silbiline sõna riimuda, vaid ainult viimsed silbid. Arvan, et olen küllalt tõendand oma „eksimattust“ mainit suhtes ja tohin jääda selle riimipaari juure.
Olen „nokitsend“ ka Pasternaki luuletuste kallal, kuid need on ka „kõvad pähklid“. Dr. Grünthal ei ole mulle ses suhtes mingeid ettepanekuid teinud, ise ma ennast pakkuma ei lähe, päälegi kui on küsitav, kas mul üldse midagi õnnestub. Muide, Gr. viimane kogu on ka minu arvates tema parim. Tal on palju leidlikkust sõnade suhtes, otsib värskeid väljendusi ja pilte, samuti uusi riime; viimaste suhtes on tal üldse fanaatiline kirg briljeerida (tõlgetes küll tihti mõtte ja sisu kulul). Tsünism on kahanend ja vahel ilmneb isegi tagasihoidlikku hellustki; stiil on äärmiselt komprimeerit, kuigi mitte alati küllalt selge. Kuid see on ju nüüd „vanamoeline“ nõue. Tsükl „Ilusa sinisega“ (või kuidas see täpselt oli) tundus väga segasena ja nagu võõrkehana ses kogus. Sel autoril on see suur voorus, et ta midagi laiaks ei litsu, pigem vastupidiselt vahel ehk üle pingutab kompaktsuses. Siiski rõõmustavalt huvitav talent.
Vahepääl olen lugend läbi „Dr. Zhivago“, mis mind väga-väga haaras. Kompositsioonilised nõrkused, mis talle mõnelt poolt siin ja nagu Stockilt kuulen, ka saksa arvustuste poolt ette heidetakse, ei häiri mind sugugi. Mõni teos võib olla kompositsioonilt kõige täiuslikum, kuid jätab oma vaimu ja hingejõu poolest täiesti külmaks. Ja need luuletused raamatu lõpus on omas lihtsuses ütlemata kaunid. Enne „Zhivagot“ lugesin Dodereri „Deemonid“ läbi (mis ju ka jätab kompositsioonilt soovida), kuid eelistan eelmist tublisti viimaselle.
Ja nüüd tulen oma suure-suure tänuga Teile vahepääl saabund Tillichi uue raamatu eest! Olin nii rõõmsas erutuses pakendi lahti sõlmimisel ja tundsin taas liigutetult, kui hää Teie mu vastu olete. Lugesin ka selle raamatu suure õhinaga kohe läbi; kuid see tahab ju studeerimist: asun sellele nüüd peatselt, siis vestleme sellest pikemalt, eks ole? Vahepääl oli nappus ajast: kodumaale tuli jõulupakke saata, see nõudis linnasõite ja asjaajamisi.
Saatsin Teile hiljuti Fleig’idelt saadud „Die Tat’i“[497] dr. R.[498] kirjutisega „Zhivago“ kohta, ka ühe „Weltwoche“[499] samateemalise artikliga.
Tänan kõigi fotode ja kirjutiste eest, mis Teie Pasternakist ja tema üle meile olete saatnud. Üks kirjutis läks varsti tagasi – saite vist kätte?
Teie soov täitus: eile sadas esimest lund, aga õige õhukeselt – täna on see jälle läind…
Soovides Teile hääd adventi jään
südamlikumalt
Teie M. Under
Ka Hedda tervitab Teid mõlemaid.
Väga armas proua Astrid! Tänan Teid Teie armsate eestikeelsete ridade eest, milledest tundsin, et Teie meie keelt olete hakand armastama: nii ruttu olete selle ära õppind ja isegi kirjas!... Vahepääl olete vist veel suuremaid edusamme teinud? Teil on ju oma abikaasas tore õpetaja! Ja kassiga praktiseerite siis, kui mehel pole aega. – Kas intervjuu Joh. Aavikuga ilmus juba? Soovin Teile ilusat talvealgust ja adventi. Kas Teil sääl on ka kombeks advenditähti aknail süüdata?
Sooja käesurvega
Teie M. U.
***
Mälarimäel, 28. 11. 58.
Kallis härra doktor!
Saatsin Teile eile: Tõde ja õigus I ja V, õnnestus need saada ühelt Võrumaalt pärit ärimehelt. Nendest I anne on kahes jaos, üks neist halvemal paberil, omaaegne väljaanne Saksamaalt. Ortol on see ja V anne läbi müüdud. Nii et ühtlast kuidagi enam ei saa. II anne tuleb Kanadast siia, sedaviisi saan ta odavamalt. Kõige olulisemad on I ja V. Kuna teine anne on huvitav vaid esimese poole osas (lõpus tundub ilmne mõjutus Karamasovitest Aliosha loost). III sisaldab liig palju viljatuid filosofeeringuid ja ajuharjutusi ilma et tõele lähemale jõutaks. IV on lame omaaegne seltskonnakriitika ja suures osas tüütav närvidel näppimine. I-ses on ka üks passus linnupoegade söötmisest kassile ja kassitapmisest – võigas! Seda ei maksa pr. Astridile näidata. Kord Londoni saatkonnas oli toime pandud kirjanduslik ettekanne kutsutud inglastele. Eestist sinna sattunud näitleja lugenud just tolle kassitapmise stseeni ette… Shokk olnud tugev… just loomaarmastajaile inglastele selline toores stseen…
Ka omad kaks mälestusraamatut, kus leiate Marunderisse puutuvaid andmeid (Kadunud maailma 4 viimast peatükki), saatsin samuti eile teele. Võimalik, et saan ka Tule ja raua. Kindlasti ei tea.
Dr. Zhivago asjus on tulnud küll kiri Vaba Eestile Itaalia kirjastajalt, aga lubatakse selge vastus anda alles paar nädalat hiljem. Võimalik, et seal asi segane on, nagu laseb oletada Teie poolt saadet väljalõige ajakirjast Tolstoi käitumisest venekeelse väljaande trükkimise puhul Hollandis. Suur tänu, et saatsite! Tagastasin selle Teile.
Ei tea, kas maksabki hakata tõlkima, sest kui autoriõigustega asi segane on, siis võib juhtuda, et üks kirjastus muretseb tõlkeloa ühelt, teine teiselt ja siis on see jännis, kes oma tõlkega hiljemaks jääb. Saab näha.
Raske uskuda, et pagulaskirjastusist keegi Peer Gynti tõlke uuesti välja annaks. Vaba Eestil on vähe kapitali ja Orto ning Kooperatiiv sellest ei hooli, ehkki Orto kuuraamatute sarjas väga hästi seda teha võiks.
Kooperatiivile saatsime omad valikud 24. 11. ära: Marunderilt 45 (soovitud 50 asemel) ja minult 15 (25 asemel), nende hulgas ka ballaade ja lugulaule, mida A. Mägi toona mitte ei soovinud. Paha on aga see, et Kooperatiiv sellele meie ja Vaba Eesti vastutulekule mingi hüvitusega ei reageeri (V. Eesti tahtis Mälgu novelle ja Asti novelle välja anda oma Raudraamatute sarjas. Kangro ei anna milleski järele). Omadest panin antoloogiasse lühemaid ja õigegi lühikesi asju, selle eest aga ka kaks humoristlikku lugulaulu. Marunderist läksid ballaadid: Merilehmad, Naissaare sünd, Kuutõbine, Orb ja Ingel.
Nüüd lõpuks on kodumaal ilmunud Marunderi Valitud luuletused, üle saja üksuse, 280 lhk. Siinilmunud Kogutud luuletuste redaktsiooni põhjal ja H. Mugasto illustratsioonidega (mis ta omal ajal tegi Ja liha sai sõnaks jaoks). Tahan Fritze[500] kaudu tellida ka ühe, kui raamat mitte kodumaal läbi ei ole müüdud. Ka Sädemeist tuhas olevat seal valitud luuletustes sees. Keegi on siit Kogutud luuletused kellelegi kodumaale saatnud ja saaja on selle ka kätte saanud.
Lõpetan oma teatriraamatu korrektuure, siis tulevad detsembri keskel Värsivaka omad kukile, kuid nood ei röövi nii hullusti aega nagu Teatriraamat ja eriti viimase fotodega jändamine: neid sai 24 tahvlit + 37 sharzhi. Tahvlitel on 101 fotot, suuremaid ja pisikesi, näitlejaid loomulike nägudega, rollides ja lavastused. Kolm korda tuli kogu materjal ümber kombineerida. Aga nüüd on asi joones, ainult Ilbaki fotokest ootan Kooperatiivilt.
Sedapuhku kõik uudised kirjas ja olge hästi terved Teie mõlemad. Kassile ka paar silitust ja kõditust lõua alt.
Teie
A. Adson
P.S. Paluksin Fleigi artikli ristpaelasaadetisena tagasi.
***
Detsember 1958
Mälarhöjden, 2. 12. 58
Armas dr. Ivask!
Esimesed read Teile sel jõulukuul. Tulen nimelt tagasi Radauskase „Õhuposti“ juure, mille kallal pää ikka veel töötas. Et lahti saada inversioonist „alla pilveservi“ võiks ehk järgm. versioon kõne alla tulla: „Ööks üle vahtra võlvus pilveservi“ ja luuletuse lõpp võiks kõlada järgmiselt: „Ei pääse sõna sinult ega minult valla, / vaid kirju sajab (langeb) nagu lumehelbeid alla.“ Siin läheb aga originaali meesriim kaduma, kuid ega ma mujalgi pole ju riimiskeemist alati kinni pidada suutnud. A propos riimid: autoril on luuletuses „Talve algus“ 1 s. näit.: „lietus – vartus“, minu tõlgetes nii „halbu“ riime ei esinegi. Meie ei tohiks olla „paavstlikumad kui paavst“. Ja millised on Pasternaki riimid!!! Ootan nüüd Teie otsust, et võida tõlked Manale ära saata.
Meil on nüüd juba teist päeva talv: –5° selge taeva ja õhukese lumega.
Olge mõlemad ustavalt tervitet!
Teie Marunder
Hedda on muidugi tööl, kuid ta ühineb ju alati minu tervitustega.
M. U.
Tuhat tervist!
A. Adson
***
Northfield, 6. detsembril 1958
Kallis poetess, austet tõlkija, armas proua Marunder:
Paavstlikum kui paavst ma küll tõesti ei tahtnud olla oma märkustega Teie tõlkede kohta ja mul on tõsiselt kahju, et see võis nii Teile tundudagi. Kirjutades Teile, mäletasin ainult mu viimast kohtamist leedu luuletajaga möödund talvel, sest tollal peagu purunes meie sõprus ühe riimi pärast, mis esines Astridi ühe tema luuletuse tõlkes inglise keelde. Riim oli „deeper–ever“. Katsusin seda kaitsta poolriimina, aga R. vaidles vastu, et täisriim on see, mis järgneb rõhule. Sellepärast oleks talle vastuvõetav näit. „séver–éver“[501], mitte aga „deeper–ever“[502] – sest temal oli puhas täisriim. Teie poolt nimetet ebapuhta R-e riimid „lietús–vartús“[503] ja „tavo–klevo“[504] ja „gilí–negalí“[505] on rõhuasetuse ja leedu hääldamise tõttu puhtad riimid: e sõnas „klevo“[506] on nagu „klavo“[507] ja rõhutet riimid „tus“ ja „li“ muutuvad puhtaiks riimeks rõhu läbi. Kallis luuletaja, olen kord oma näpud leedu luuletaja poeetikaga ärapõletand, sellepärast olen veidi kartlik selle puhta „tule“ vastu… Mis puutub Pasternaki ja Hopkinsi riimimisse, siis on mõlemad selles suhtes vägagi vabad (et mitte ütelda problemaatilised). Pasternakil on riimid ainult tema luule lennu ähmaseks peegelduseks, kaugeks, toetavaks kajaks: tema rütmika on ehitet rohkem alliteratsioonile ja assonantsile. Radauskast ei tohi küll just temaga võrrelda. Leedu luuletaja on pigem arhitekt ja sõna skulptor, mitte muusik ja maalija nagu Pasternak. Ta on rohkem staatiline-meditatiivne klassilises mõistes kui romantiliselt dünaamiline, kõiksusega ühtesulav. Ta taotleb lihtsat läbipaistvust, mitte mitmekihilist mõiste- ja rütmiküllust. Teda veetleb küll Pasternaki, Tuwimi ja Apollinaire’i pildiküllus, optimistlik värskus, kuid ta siiski, nendest õppides, ei vaheta oma apolliinilist selgust nende dionüüsilise energia vastu. Sellepärast ei saagi Radauskast päris klassitsistiks nimetada – ta on selleks liiga elav ja täisvereline kunstnik. Viimases nõustume kindlasti mõlemad: see on ju põhjus, miks ma teda Teile üldse tutvustasin ja miks Teie tema tõlkimisega nüüd vaeva näete!
Annan alla kõikides punktides, mis puutub Teie eestindustesse R-e luulest. Vastan ainult veel Teie otsustele ettepanekutele ehk küsimustele. Eelistan kujundust „Ööks üle vahtra võlvus pilveservi“, aga säilitaksin meesriime „suust–puust“ luuletuse lõpus. „Apollonis“ pooldaksin adjektiivi „piirav“ pro „looriv“. Ma ei imesta, et Teie nägite palju vaeva „Õhupostiga“: see oli Astridi esimene ingliskeelne värsitõlke üldse ja ta töötas selle kallal neli nädalat… Saatke aga nüüd ära Teie ilusaid tõlkeid Radauskase loomingust „Manale“ ja andestage mu otsekohesust, Teile kirjutades kohtadest siin-sääl, mis mull esialgsel lugemisel tundusid nagu vähem õnnestununa: Teie pikk ja kannatlik kiri selgitas mulle nende tarvidust!
Ise saatsin juba ära oma esseed „Kaasaegne leedu luuletaja Henrikas Radauskas“ Grünthalile. Tsiteerin selles oma proosatõlkede kõrval ka Teie värsitõlget „Noolest taevas“ (mis ilmus omal ajal „St. Tidningenis“ ja Ranniti oma luuletusest „Kevadöö“ (ta teisest kogust „Käesurve“). Essee on 9 lk. pikk. See ilmub siis koos Teie tõlkedega ja bio-bibliograafiliste andmetega luuletajast. Seda kõike kaunistab Radauskase foto ja valik illustratsioone „Noolele taevas“ Vytautas Kasiulis’elt[508] (mis on minu meelest suurepärased oma ekspressiivses lihtsuses; maalija elab Pariisis ja on sääl vist kõige tuntuimaks balti taiduriks pääle kadunud Wiiralti). Samas numbris ilmub veel intervjuu Radauskasega leedu sõjajärgse kirjanduse üle. Nähtavasti hindame Grünthali viimast kogu samal viisil (mis muidugi on meelitav minule). Tillichi raamatu kohta kuuleksin ülima heameelega Teie arvamust ja Teie märkusi!
Olete nüüd ise lugend Pasternaki suurt romaani: mis rõõmustav teate! Pealegi haaras ta Teid kohe! Jah, see on suur teos, mille usklikku poolt praegune skeptiline Lääs ei oskagi õieti hinnata – aina imestatakse ja imestatakse selle poliitiliste lõikude üle. Antikommunistlik hoiak on aga nii sügavalt kultiveerit ja uskliku isiksuse juures nagu P. endastmõistetav – sellepärast ta pahandas selle üle, et temast tehakse poliitilist pamflettööri. Tema sihiks oli elu usklik-taidurlik ümberkujundus romaaniks. Romaani sügavam juur ja mõiste on usklik, – see on uus usk, mis on leitud suurtes valudes ja hirmudes: usk seesmise maailma tõelusse, mis annab alles nähtavale maailmale õiget mõistet ja suunda. Keegi kriitik ütles kunagi väga tabavalt: et olla hea sümbolist, peab olema kõigepealt hea realist. P. on elu sümbolist. Siiski pole ta kirjutand mingit sümbolistlikku allegooriat, selleks on ta liiga hea kunstnik: realistlikku romaani on peidet selle sümboolne tuum, mis vahest muudab tõelust „skazka’ks“[509] kui ta ilmub romaani pinnale: vend Jevgraf on sümboolne kuju (Venemaa parem pool) ja teataval määral ka Lara. Inimeste alatised kokkusaamised pole kompositsioonilised nõrkused, kui vaadata romaani kui uskliku allegooria ja realistliku seltskonnakirjelduse sümbioosi. Mõõtes romaani näit. „Sõja ja Rahu“ mõõdupuuga läheb kriitik viltu oma otsuses. Nagu Fleig[510] märgib õieti – romaanil on rohkem sugulust „Idioodiga“. Ja siiski pole Zhivago sellegipoolest veel mingi Malte[511] (nagu möönab samuti Fleig). Ta pole nii passiivne! Romaanis tulevad õigupoolest kokku Dostojevski usklikud otsingud ja Tolstoi seltskonna arvustus, ajaloo tähenduse küsitlus. Sellega liitub veel poeetiline jõud, mis tuletab meelde Pushkinit ja Lermontovi. Nii et kriitiliselt romaani arvustada pole lihtne: see võtab kokku veelkord vene kirjanduse ja mõttemaailma paremikku, samaaegselt andes sellele kaasaegset, pasternaklikku ümberkujundust. Romaani vähesed mitterealistlikud, „lahtised“ otsad peavad lihtsalt lugejat teose sügavamale tähendusele lähemale viima, mis ilmub hiilgavas selguses raamatu lõpus – Zhivago luuletustes. Pasternaki usklik interpretatsioon on mitmeti lähedane Tillichi „uue olemise“ ontoloogilis-teoloogilisele mõistele (nagu kirjutasin juba varemalt). Kuidas suhtute Teie selle romaani kristluse uusinterpretatsiooni? (See pole mingi „ateistlik kristlus või kristlik ateism“ – nagu väidab Fleig täiesti valesti!)
Teine üllatav uudis oli, et olete vaikselt kõikide Dodereri „Deemonitega“ võidelnd! Suurepärane. Ma ei imesta, et eelistate Dodererile362 Pasternaki. Viimane on suur luuletaja, intensiivsem, kuna Doderer on poeedina keskpärane, aga sellevastu on temal tõelise eepilise jutustaja kannatlikkust, suurejoonelisust. Saksa keeles pole ühtki teist romaani, mis kirjeldaks nii põhjalikult ühe suurlinna elanikkonda à la Balzac[513] ja Dickens[514]. Manni[515] „Buddenbrooks“ küll kirjeldab Lübecki, kuid see pole ammu veel Viin või Berliin. Doderer on päris ainulaadne romaanikirjanik saksakeelses romaanikirjanduses (teine küsimus on, kui originaalne ta on näiteks võrreldes-kõrvutades teda Tolstoi või Proust’iga). Pealegi on Dodereril hingesugulust Pasternakiga. Ka Doderer võlgneb palju nii Dostojevskile kui Tolstoile. Ka Doderer küsib meie aja kriisi põhjust ja leiab seda inimeses endas – ta ei nea Jumalat. Pasternak ja Doderer on kriitilised kõikide katsete vastu diktatoorselt „muuta, parandada“ elu. Mõlemad on fastsineerit rongist kui elu ja ajaloo sümboolist jne. Oleksin väga rõõmus, kui loeksite jälle mu kirjutust austria kirjaniku üle „Tulimullas“ 1957/2! Muide Doderer tuleb Stockholmi loenguteks kevadel.
Ilmad on meil õige külmad: –20°C. Aga ikka veel puudub lumi. Muri ei lähegi enam välja, vaid aina magab mu ees kirjutuslaual või kuski raamaturiiulil – nagu näete, kirjanduslikkude huvidega kass! Hiljuti riputasime kõik meie pildid ümber. Nüüd on kõik neli meie Wiiralti gravüürid ühes toas, suures elutoas, kus on ka kamin ja plaadimängija (siin on tarvis uut sõna, sest vana ’grammofon’ üldse ei vasta meie aja tehnilisele muusikareproduktsiooni imele). Lasin salaja teha helilindilt omale kaks heliplaati Tubina 5. ja 6. sümfooniatega. Hea on istuda sääl päeval nagu täna kaminatule ääres. Vaadeldes Wiiralti „Monikat“ ja kuulates Tubina muusikat klaas veiniga ununeb aeg ja ruum, minevik astub olevikku ja süda arvab nägevat tulevikku… Tubina muusika nendes sümfooniates on väga jõuline, viimisteldud. Kuigi helipalett on sibeliuslikult põhjamaine, erineb eesti helilooja soomlasest suurema rütmilise motoorika poolest – mis tuletab meelde ungarlast Béla Bartóki[516]. See on euroopalikult avar helikeel, kuigi ta kõneleb meie saatusest. Siiski puudub seda viimast originaalsust tõelise suuruse saavutamiseks. Tubin on meie suurem helilooja, aga euroopalikus konkurentsis ta ei küüni päriselt Sibeliuse, Bartóki või Stravinsky[517] kõrvale tänapäeva muusikas.
Teilt on käes kaks kirja ja mitmed Pasternaki-nimelised saadetised. Kõige selle eest tänan südamest; Fleigi artiklit saadan hr. Adsoni soovi kohaselt tagasi.
Soome raamatuist olen eriliselt naudind suurt „Pohjolan Luonnonkasvit“[518], mis on saadaval ka rootsi keeles“Vilda växter i Norden“[519]. See suurteos reprodutseerib meisterlikes värvifotodes kogu Põhjala taimestikku ja siis veel kirjeldab seda eraldi. Mis rõõm loodusesõbrale! (Võib-olla kingib Teie abikaasa seda Teile jõuludeks?) See on fotokamera triumf, mille vastu mul pole midagi. Soome tuli meelde, suved Tartumaal… Unustasin end nii, et kirjutasin paar värsikest Soome teemal – mu esimene eestikeelne luuletus. Siin ongi see arglik katse:
Öö Soomes
Saarest tõmbab kriipsu läbi
järve hahkjas nuga.
Tähemetsast kukkuv käbi –
teine joon ja juga.
Kuuldes kalahüppe kaja,
vesi näitab hambaid.
Kased on mu maise maja
viirulised alussambad.
Äkki tõuseb järve pinnast
mineviku kaljupõhi.
Surmgi kaob minu rinnast
nagu rändav lõhi.
On ikkagi hea, et inimesed kodumaal saavad lugeda jälle Teie luuletusi (kuigi Teie ei autoriseerind seda väljaannet)! Juhul kui peaksite saama sellest valikust rohkem kui üht eksemplari, oleksin väga tänulik, kui mõtleksite siis ehk ka minule – Underiana kogujale USA-s.
Lugesin lumeigatsusest jälle kõik Teie luuletused talve teemal läbi ja tundsin end kodumaiselt paremini. Lehitsedes Teie viimases luulekogus tuli mõte: kas olete kunagi tegelnud jaapani luulega ja selles väljenduva Tsen-buddhismiga? Kristliku õpetuse kõrval on mind kõige rohkem köitnud just Tsen-buddhism, mis erineb mitmeti india buddhismist. D. T. Suzuki kirjutused on sel alal autoritatiivsemad.
Aga nüüd lõpetangi. Meie kirja ja mõttevahetus on alati nii ergutav, tulvil ideid, et on raske Teile ütelda: nägemiseni. Nüüd teen siiski just seda, tervitades ka Heddat.
Südamlikult
Teie
Ivar Ivask
P.S. Muri ei oska midagi mõistlikku veel ütelda – ainult vaatab targalt Teie poole raamatute virna tagant (Teie „Siuru“-foto on nimelt mu kirjutuslaual). Võtke seda siis väikese loomulik-loomaliku tervitusena Murilt!
I. I.
Armas proua Under,
mul oli suur rõõm, et Teil meeldisid minu eestikeelsed tervitused. Kahjuks ei ole mul nii palju aega eesti keeles lugeda ja õpida kui tahaksin, nii ei ole ka edusammud nii suured. Ootan kui ma näen Teid ja Teie perekonda jälle, siis õpin veel rohkem kõnelda. Intervjuud härra Aavikaga loodan jõulu ajal lõpetada ja ära oodata – on nii palju tegemist olnud koolis ja ka kodus.
Kõike head Teile ja preili Heddale,
Teie Astrid I.
***
Northfield, 6. detsembril 1958
Armas hr. Adson:
Peagu oleksin kirjutand „armas jõuluvana“, sest Teie heldekäelisus ja abivalmidus on otse häbistavad. „Lahkumine“ jõudis pärale juba tükk aega tagasi. Lugesin Teie põgenemisteekonda suure kaastundmusega. On midagi väga rahuldavat nõnda peegeldada oma elukäiku, oma elu väljatõsta kaduvikust. Käes on ka Teie kaart ja kiri ja mitmesuguse väljalõiked Pasternaki-looga. Aitäh kõige eest! Olete siis nüüd tõesti oma agarusega mulle muretsend tervet Tammsaare eepost ja isegi veel teisigi raamatuid – jah, peagu mu tervet soovisedelit täitnud. Kuidas Teid küll tänada? Lisan sellele kirjale tšeki, mis peaks Teie väljapanekud osaliselt katma: palun teatage järgmises kirjas, kui palju veel Teile võlgnen. Nüüd kus Teie kõik mu soovid nii kiirelt olete täitnud, julgen Teid paluda mulle vahendada veel üht suurteost: nimelt Kreutzwaldi „Kalevipoega“ Haameri illustratsioonidega ja nahkköites. Olen seda teost juba ammu igatsend ja kardan, et see iga päev võiks trükis otsa saada (võib-olla ongi). Kas võiksite mind veel abistada selle Teie suure kaas-võrukese teose omandamises?
Ühinen üldiselt Teie „Tõde ja Õiguse“ hinnanguga – niipalju kui mäletan veel oma esimest lektüüri Riias. Hea, et nii Teie kui pr. Underi luuletused antoloogias ilmuvad (kuigi mulle hiljuti Kangro kirjutas, et ei ilmuvat??). Muidu oleks Ranniti Underi ja eesti luule vastamisi seadmine tõesti teostund. Hea samuti, et kodumaal saavad inimesed jälle Underi luulest jõudu ammutada. See on tähtis sündmus.
Rebane pole kirjutand sügisest kohtamisest saadik. Kas on ta Teile ehk ütelnud, millal ilmub Masingu luuletuste uustrükk minu eessõnaga? Teatriraamat ja Värsivakk ilmuvad siis õige pea? See on rõõmustav. Pasternaki romaani tõlkimisõigustega pole kindlasti kerge, kuid see oleks ilus ülesanne nii Teile kui ka poetessile ja suur võit (moraalne) Rebase kirjastusele.
Siin on tõesti külm võitnud ja harjumata pikk sügis lõppend. Nii ongi parem. Vähemalt minu pea töötab palju selgemini ja selgust armastan üle kõige.
Juhul kui peaks Teile saabuma paar raamatupakikest Marburgist, siis palun neid mitte avada enne jõuluõhtut.
Tänan veel kord Teie vaeva eest raamatute muretsemisel ja nüüd veel „Kalevipoja“ otsimisel. Kui saaksin aga nii Tammsaaret kui ka Kreutzwaldi Teie käest, oleks selles midagi liigutavalt sümboolset. Ja mina usun vähemalt elava traditsiooni edasiandmises ja edasikandmises.
Soovides Teile head töötuju, jõulurahu ja parimat tervist,
Tänumeeli tervitades
Teie
Ivar Ivask
P.S. Kas poetess on midagi uut viimasel ajal kirjutand? Muri saadab sõbraliku nurru üle ookeani!
P.S. 2. Nilssoni intervjuu Gerd Rugega parim Pasternaki esitlus ja tutvustus intervjuu vormis.
Südamlikuid tervitusi adventi ajaks!
Astrid Ivask
***
Mälarimäel, 14. 12. 58
Kallis härra doktor-poeet!
Mul on kahekordne heameel Teile praegu kirjutada: sain Teie suuremeelse ja kalli kingituse: Dodereri363 , mis on juba lausa hellitamine ja teiseks: võin Teile teatada, et mul õnnestus Ristikivilt saada kaks ta ammu müügilt kadunud teost. Ta oli nii lahke ja lubas need Teile loovutada, täitis oma lubaduse ja raamatud läksid minu kaudu Teile tavalise postiga. Kviteerimiseks Ristikivi aadress: Österväg. 23, Solna, St-holm.
Aga et Teie mulle dollaritečeki saatsite, seda ei saa ma heaks kiita: olete ju meie majja nii palju raamatuid saatnudx), et olnuks õiglane mul nüüd lõppevate saadetistega seda tasuda. Kirjutasin kohe Orto siinsele esindajale Kalevipoja asjus. Ootan ta käest peatset vastust. Loodan, et saan saata Teile ka Ormissoni ja Mäeküla piimamehe, kuid viimane võtab natuke aega.
Kui Fritzelt Marunderi kodumaal ilmunud kogu saan, siis läheb see Teile teele.
Nilsson on dotsent, oskab vene keelt ja on siinse ülikooli juures asuva Vene Instituudi abijuhataja, juhataja on meie Arumaa: palju vähem liikuv mees, puht kabineti-inimene.
Dr. Grünthal teatab oma suurest elukoha muudatusest. Göteborg on kindlasti temale kui energiat täis ja liikuvale mehele kohasem koht kui idülliline Visby. Kuid minule on see ühtlasi jumalaga Visby, sest ainult nii: täies vabaduses viibides, ei kellegist olenedes oma eluviiside ja söögikordadega, ega kellegiga korterit jagades, on suvitamine täielik ja rahustav. Eks sellepärast me omale suvilagi kord ehitasime Vääna-Jõesuu põlismändide vaikuses. Ei tea, kuhu nüüd edaspidi suveks pääseb. Mõtlesin juba naljaks, et panen tuleval kevadel kuulutuse lehte, et „võetakse korterihoidmist enese peale ajal, kui omanikud reisile lähevad ja oma biblioteegiga korteri mere läheduses tühjaks peavad jätma“. Allkiri: 2 poeeti.
Mul on nüüd olemas lisamaterjali Pasternakist: Novõi mir’i toimetuse kiri 1956, milles teatatakse Dr. Zhivago pattudest ja tagasilükkamisest, Pravda hukkamõist Pasternakile ja Kirjanike liidu teade Pasternaki väljaheitmisest liidust ja Pasternaki kiri-patukahetsus Hrushtshovile (viimane ei ole küll väga alandlik, kuid ikkagi kahjatsus!). Kõik need materjalid on eesti keeles, kodumaa lehtedest võetud. Kui need Teid huvitavad, siis saadan Teile kasutamiseks (võib olla tuleb mulle neid vaja, kui Dr. Zhivago tõlkimisest asja saab). Kahjuks on Pasternaki romaan nii kultuurselt kirjutatud, et see laia massi bestselleriks küll ei kujune. Juba St. Tidningeni suhtumine romaanisse „ei ole kala ega liha“ paljastab meie üldsuse mentaliteedi jämedakoelust: kui otse kirvega pähe ei valata, siis „ei ole kala ega liha“… Eks näe, mis Vaba Eesti teeb ja kuis lood autoriõigusega kujunevad.x)
15. 12.
Küsisin täna hra Rebaselt Masingi raamatu kohta. Ta vastas: ilmub vist veebruari alul. – Teatriraamat ei jõua tõenäoliselt enam jõuludeks, vaid vist tuleb pühade vaheajal.
Antoloogia jaoks Koopile valisime: Marunderilt 45 (nende seas 20 tk Südamikust), minult 15. Mägi soovis: M. U-lt 50 (sama palju kui Visnapuultxx)) ja minult 25. Marunderilt ta ei tahtnud võtta mitte ühtki ballaadi, kuid meie nimestikus on neid viis. Olen Rannitile saatnud kaks tungivat soovitust mitte välja jääda antoloogiast ja palju argumente talle ette ladunud. Ta ikka veel jonnib: haavunud A. Mäe pärast. Käige, palun, ka Teie talle peale. – Ega ole veel hilja: Koopil ei ole veel Vaba Eestiga lõplik kokkulepe saavutatud: Kangro tervitab Hrushtshovi taktikat. Igatahes: raske on uskuda, et antoloogia pühadeks ilmub.
Ülimalt meeldivaid pühi Teile mõlemale!
Teie A. Adson
***
Chicago, den 28. XII. 1958
Armas poetess, kallis pr. Marunder – kõike head uueks aastaks ja südamlikke tervisi Teile ja abikaasale leedu poeedi Radauskase kaunist kodust!
Ivar Ivask
Tervisi Chicagost, kus oleme palju ilusaid asju näinud!
Astrid Ivask
Geehrte Frau Under, wir sitzen hier in Chicago mit dem Ehepaar Ivask und sprechen über Sie und bedauern, daß Sie nicht mit uns sind. Ich höre, daß Ihre Übertragungen meiner Gedichte sehr gut sind und danke Ihnen vielmals.
Vana Radauskas
Ihr Radauskas[521]
***
Mälarhöjden, 16. 12. 58
Kallis poeet!
Soovin kõigest südamest õnne: Teie esimene eestikeelne luuletus on sündind! Ja see on nii põhjamaiselt värske; sellest on tunda, et suvine Soomes viibimine on Teile suureks elamuseks olnud, mis kindlasti ka tulevikus veel vilja kannab kaunite värsside näol. Tahaks suruda sel puhul Teie kätt ja ootan põnevusega lisa sellele paljutõotavale alguselle. Kui mitte Mana 5., siis 6. nrs esinete juba luuletajana – eks ole?
Kas mu riime käsitlev toon mu viimases kirjas oli ehk liig resoluutne, et andestate isegi võrdluse lumesajuga puust? Mitte ainult meesriim ei säilu selletõttu, vaid sellega taotleme ka eelneva riim-rea sarnasuse luuletus teises salmis esimesega, nii nagu originaal seda nõuab. Aga üks väike okas jääb mulle siiski südamesse, sest ka mina tahtsin algusest pääle neid kirju lasta taevast alla langeda, see „puust“ on tõesti vaid häda-valik.
Aga kas rahunesite ka puhtast südamest mu riimidega „kartlikku – „ujuda – ja“ või lõite lihtsalt käega? Olen tuhnind vahepääl veel Suitsu ja Visnapuu luules, et leida toetust oma riimidele. Ma vist tüütan Teid liiga, kui teatan siin oma leiust: Suitsul esineb „muu – vallatu“, „see – kiirtesse“, „noortesse – ajatee“ ja Visnal (nii hüüdsime teda Siuru ajal) „maa – noorena“. Nii on see eesti keeles alati olnud täiesti „gang n. gäbe“[522]. Mis puutub Radauskase riimidesse „lietus – vartus“, siis arvan, et kriipsutasin alla viimsed riimuvad silbid, sest minu arusaamise järgi on need halvad riimid: kui meesriim on samasõnaline (siin samatäheline), siis on see nõrk riim, näit.: „lind – lind“, kuna lind – ind on juba korralik riim; kui aga kummalgi samakujulisel riimsõnal on eri tähendus, siis on need siiski hääd riimid, neid nimetavad ju prantslased ka rime riche’ks[523] (näit. Mälarist – meririst minu Mustas tuules).
Nagu näete, me riimisõda ei tahagi lõppeda. Aga teeme rahu rahupühiks. Pühadeeelsete askelduste tõttu jääb ka reageerimine Teie kirja huvitavamalle poolele järgmiseks aastaks. Üldse olen Teile nii paljudele küsimustele vastuse võlgu; nii paljudest probleemidest oleks kõnelda – olgu Teil kannatust minuga!
Hedda oli üliõnnelik Barlachite[524] üle, mina samuti! Teda jäi meil kodumaale maha. Kallistage pr. Astridi minu poolt ja silitage oma „kirjanduslikku“ kassi. Kust saaksite talle jõuluks ühe hiire? Või on ta ehk ka taimetoitlane?
Väga sooje tervitusi Teie säälsesse pakasesse!
Teie Marunder
***
FROHE WEIHNACHTEN
EIN GLÜCKLICHES NEUES JAHR[525]
Marie Under
A. Adson.
1958
***
Chicago, den 28. XII. 1958
Armas poetess, kallis pr. Marunder – kõike head uueks aastaks ja südamlikke tervisi Teile ja abikaasale leedu poeedi Radauskase kaunist kodust!
Ivar Ivask
Tervisi Chicagost, kus oleme palju ilusaid asju näinud!
Astrid Ivask
Geehrte Frau Under, wir sitzen hier in Chicago mit dem Ehepaar Ivask und sprechen über Sie und bedauern, daß Sie nicht mit uns sind. Ich höre, daß Ihre Übertragungen meiner Gedichte sehr gut sind und danke Ihnen vielmals.
Vana Radauskas
Ihr Radauskas
***
Mälarhöjden, 31. 12. 58
Armas-armas dr. Ivask!
Kas tõesti juba homme kirjutame uut aastaarvu?... Ammuks see oli, kui Teilt alles saabusid nii suverõõmsad kirjad, pulbitsevad Soome looduse kaunitest mälestustest ja ergutavaist järelkajadest… Ka meie – ammuks see oli! – elasime siin järgi uue suve ning tegime tasa, mis Visby meile võlgu jäi, erakordselt soojade ja päikeseküllaste septembri ning oktoobri päevade kestel. Lubasin ju Teile kirjutada, miks ma enesest pääle Teie ärasõitu nii kaua elumärki ei andnud – nendele haruldastele päevadele see aeg kulus. Nagu teate, olen ju vabaõhu inimene ja ei raatsi toas püsida, kui ilm vähegi lubab. Niisiis istusime ennelõunsetel tundidel „maja taga“ ja vahtisime Mälarit, kajakate lendu, taevast ja pilvi, kaasavõetud raamat jäi enamasti avamata, või lihtsalt „oldud“; päälelõunad veetsime „kirikumäel“ umbes samas stiilis, ainult dekoratsioon oli teine. Need olid kosutavad tunnid, olgugi et meeleolu ei olnud enam nii Woirdworth’lik õnnis kui nooruses. Nii siis äratas Teie vaimustus Soome metsadest ja järvedest minus täit vastukaja, samuti ka ühes Teie kirjades väljendet heameel asjade vähesusest. Seda headmeelt oleme eriliselt tunnud Väänas suvitades, kus meil oli kõige algelisem ja hädavajalikum sisustus. Omasime seal ülakorral kumbki oma toa, kus seisis ainult laud, tool ja voodi: kui rahustavalt mõjus niisugune ümbrus! Olen kadedusega lugend Thoreau’[526] metsaelust, selliselt peaks saama igal suvel elada. Teile kinkis Soome suvi ometi esimese eestikeelse luuletuse, mina aga olen niisama käed rüpes – kuigi pärani silmi – istund ja tuult tallates uitnud, aga niisuguste päevade „raiskamiste“ puhul meenub mulle alati kunstnik Laikmaa ütlus: „Kunstnik teeb ka siis midagi, kui ta midagi ei tee.“ Kõik mu eesti suved, mis olen sarnasel viisil maha laiselnud, on siiski pärast vilja kannud: seeme hakkas idanema ja sügisel ning talvel lõikasin. Aga see sügis ja pool talve ei ole veel midagi annud: 7 rammusat aastat on möödas, käes on need 7 näljaaastat.
Osa Teie küsimusi jääb jälle vastamata, jõuan neid käsitada järgm. kord. Hedda on tööl – saadan siis tema tervitused omavoliselt.
[1] [kommentaar]
x) ja lisaks Virza prohvetlik luuletus
x) Samuti saadan hiljem läti originaalide ärakirju.
[2] „Kui keegi tahaks teada“ (sks).
*) ei läinud enam käesolevasse ümbrikusse ja järgneb eriümbrikus, eraldi.
[3] „Kui keegi tahaks teada“ (sks).
[4] “jõudemonstratsioon, jõupingutus“ (pr).
[5] Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
[6] Ants Oras (1900–1982), eesti kirjandusteadlane ja tõlkija, Tartu Ülikooli professor. Paguluses elas algselt Rootsis, seejärel Inglismaal ja USA-s.
[7] Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik, Ivar Ivaskile lähendane autor ja sõber.
[8] Austatud proua Under, Veel kord südamlik tänu Teie kodus veedetud unustamatu õhtu eest. Kui Te vaid teaksite, kui meelsasti me järgmisel aastal tagasi tuleksime! Vahepeal teeb mulle samuti suurt rõõmu, et Čaks eesti keeles sõna saab ja et te olete nii rohke vaeva ja armastusega temaga tegelenud.
Teie Astrid Ivask (sks).
[9] Armas, austatud proua Ivask! Südamlik tänu teie armsate ridade eest! Kui mu tõlked peaks olema korda läinud, võlgnen selle eest tänu Teie põhjalikule ja kohusetruule eeltööle. Palavate tervitustega Teie Marie Under (sks).
* See pole tsiteeritud edevusest, vaid toetuse mõttes sellele, et Teie minu “Elu” tõlke versiooni valisite.
|
[10] Marie Under, Südamik: valik ja ballaade 1917–1957. Essee Aleksis Rannit, kujundaja Rein Murre. New York: Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts; Stockholm: Vaba Eesti, 1957. |
|
*) „Düüna ääres“ on – viimase rea uue kujundamisega – suurepäraselt „päästetud“.
[11] Mana – eesti kultuuri ja kirjanduse ajakiri, toimetaja Hellar Grabbi, ilmus 1957–1999.
[12] JA LIHA SAI SÕNAKS / Märkus Eesti luuletaja Marie Underi kohta (ingl).
[13] Igas reas on lihtsalt suurejooneliselt mõjuv elu (sks).
[14] Kokoschka-lugemik (sks).
[15] “Jäljed vesiliival“ (sks).
[16] „Luule ja tõde“ (sks).
[17] Nõukogude Naine, Eestis 1952–1988 ilmunud ajakiri, Tallinn: EKP Keskkomitee Kirjastus.
[18] Betti Alver, Luuletused ja poeemid. Kaas: Olev Mikiver. Stockholm: Vaba Eesti, 1956.
[19] Bernard Kangro (1910–1994), eesti kirjanik.
[20] Tulimuld oli Rootsis 1950–1993 ilmunud väliseesti ajakiri, mille toimetajaks oli Kangro.
[21] Johannes Aavik (1880–1973), eesti keeleteadlane ja keeleuuendaja, elas alates 1944. aastast Stockholmis.
[22] Underi „Kogutud luuletused“ ilmusid 1958. aastal Stockholmis Vaba Eesti kirjastuses. Essee kirjutas Ants Oras, kujundas Rein Murre.
[23] Paraku! (pr).
[24] Marie Under, Südamik: valik ja ballaade 1917–1957. Essee Aleksis Rannit, kujundaja Rein Murre. New York: Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts; Stockholm: Vaba Eesti, 1957.
[25] Kujundaja Rein Murre.
x) ei saa läbi ilma Teie „Kog. luuletuste“
[26] Ja liha sai sõnaks : [luuletused] : valimik kümnest kogust / Marie Under ; H. Mugasto kaas ja siseillustratsioonid-originaalpuugravüürid. [Tartu] : Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1936 (Tartu : K. Mattiesen).
[27] Aleksis Rannit (1914–1985), vene päritolu eesti kirjanik ja kunstiteadlane.
[28] Minneapolis, 31. XII. 57 Austatud poetess: pärast ilusat ühist õhtut Teie suurepäraste luuletustega Kokoschka juures saadavad parimad soovid Astrid ja Ivar Ivask (sks).
[29] Alustada uut aastat sellega, et mulle langes osaks õnn omandada mõned Teie luuletused, armas suur daam, teeb mu rõõmsaks, aeg muutub sellest suuremaks, et Teie selles osalete! Austusega Teie O Kokoschka (sks).
[30] Tormakas (sks).
[31] Karl Ristikivi romaan.
[32] Harri Kiisk (1922–2000), eesti koorijuht, ajakirjanik ja ühiskonnategelane Rootsis. Stockholmis ilmunud ajalehe Teataja toimetaja.
[33] Friedebert Tuglas, Eesti Kirjameeste Selts. Ill. Mart Laarman. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958.
[34] Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. Järelsõna Eduard Laugaste, ill. Alo Hoidre, Ott Kangilaski, Richard Sagrits. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953.
[35] Ivar Grünthal (1924–1996), eesti luuletaja Rootsis. Tema neljas luuletuskogu „Meri“ Endel Kõksi kaanekujundusega ilmus Vaba Eesti kirjastuses Stockholmis 1958.
[36] Boriss Pasternak (1890–1960), juudi rahvusest vene kirjanik, kellele määrati tema 1958 tema romaani “Doktor Živago“ eest Nobeli kirjandusauhind, millest Pasternak võimude survel loobus. Ivask on olnud ka Pasternakiga kirjavahetuses ja kirjutanud tema loomingust ajakirjas Tulimuld 1959, nr 1–2 ("Boriss Pasternak: revolutsioon ja traditsioon vene kirjanduses").
[37] Nikita Hruštšov (1894–1971), NSVL riigijuht 1956–1964.
[38] [kommentaar]
[39] Kalju Lepik (1920–1999), eesti luuletaja, elas 1944. aastast Rootsis.
[40] Paul Laan (1930), eesti luuletaja ja kirjandusteadlane, Underi-Adsoni arhiivi hoidja Rootsis, kes loovutas need 1996. aastal EKM EKLA-le.
[41] Arvo Mägi (1913–2004), eesti prosaist, Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe toimetuse liige.
[42] Teine Stokcholmis ilmunud eesti ajaleht, ilmus 1944–2002. Pikemalt oli lehe peatoimetajaks Harri Kiisk.
[43] Gustav Suits (1883–1956), eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.
[44] Valitud luuletused / Marie Under ; [koostanud ja järelsõna: P. Rummo illustreerinud H. Mugasto ; kujundanud P. Reeveer. Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1958.
[45] Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
[46] Eduard Vilde, Artikleid ja kirju. Vastutav toimetaja Paul Rummo, järelsõna Liis Raud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957.
[47] Ilmar Laaban (1921–2000), eesti sürrealistlik luuletaja ja tõlkija Rootsis.
[48] Kurt Schwitters (1887–1948), saksa kunstnik ja kirjanik, dadaistliku suuna esindaja.
[49] Anna Blume (1936–2020), saksa kunstnik ja fotograaf, dadaismi esindaja.
[50] Sigmund Freud (1956–1939), saksa psühhiaater, psühhoanalüütilise koolkonna rajaja.
[51] Stéphane Mallarmé (1842–1896), prantsuse sümbolistlik luuletaja.
[52] Ants Oras (1900–1982), eesti kirjandusteadlane ja tõlkija. Paguluses elas Rootsis, Inglismaal ja USA-s.
[53] Ivo Iliste (1935–2002), eesti ajakirjanik, tõlkija ja luuletaja, elas alates 1944. aastast Rootsis.
[54] Aadu Lüüs (1878–1967), eesti arstiteadlane, Tartu Ülikooli professor. 1944. aastast elas Rootsis.
[55] Teised magavad oma viinauima välja, minu oma seisab paberil (sks).
[56] Eesti PEN-klubi asutati 1928. aastal Tartus, 1940 suleti ja taastati Stockholmis 1946.
[57] Aleksander Aspel (1908–1975), eesti kirjandusteadlane ja kriitik, paguluses Rootsis.
[58] Otto Alexander Webermann (1915–1971), eesti kirjandusteadlane, sõja-järgselt paguluses Saksamaal.
[59] Andrus Saareste (1892–1964), eesti keeleteadlane ja murdeuurija. Paguluses R
[60] Oskar Loorits (1900–1961), eesti folklorist, alates 1944. aastast Rootsis.
[61] Oskar Kokoschka (1886–1980), austria kunstnik ja luuletaja.
[62] Raamat Kokoschka kunstist.
[63] Manas 1958, nr 4, lk 65–69 ilmus Artur Adsoni artikkel „“Onegin“ eesti keeles“ kus Adson arvustab Loomingus seni ilmunud peatükke Alveri „Onegini“-tõlgetest, tuues ära ka mõningaid tõlkenäiteid.
[64] Maurice Maeterlinck (1862–1949), prantsuse keeles kirjutav Belgia luuletaja, näitekirjanik ja esseist.
[65] tänulikkuse märk (ingl).
[66] Imant Rebane (1919–1986), eesti ajakirjanik, kirjastaja ja poliitikategelane paguluses.
[67] Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
[68] Kuumavereline romaanikirjanik (sks).
[69] Kuumaverelisus (sks).
[70] Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
[71] “Sellise naise ja kunstniku puhul nagu Marie Under tahaks ka temaga koos elada tohtida.“ (sks).
[72] [kommentaar]
[73] Ricarda Huch (1864–1947), saksa ajaloolane ja kirjanik.
[74] „Ürgelamused“ (sks).
[75] „Hingeteed“ (sks).
[76] „Tee luule“ (sks).
[77] Ringid sulguvad sõnas / nagu kuu: / õilmes suu / ööde katedraalide kiviraidur.// Ja kannatus on ahi / imestavate rõõmude võrk / tahte / muutumine purunevaks mündiks / tuum. // Ei triangel ega trumm /
ja sina oled / lagunenud tornide muusika kaja// Ütle, leebes ülespoole kiikumises, / kristallist värsse peiesöögiks. / Puud kummarduvad nagu kaarsild. /Ometi ei vaja sa neid. Küllus /näitab tühja lõuendit su pilgule. / Halastust otsid sa roosi kutses. / Pimedust tahad sa valgusest ammutada. // Sinu riimide odad võbisevad / loomade lootusrikkas kõrvas. / Mine üle. Jäta külad / haukuma rasket und. Sure vaasidel, / sure sammastel. Viibi, kirgastunud sõna. / Vaiki. Mõnigi surmakäik jääb käimata. (sks, Imbi Pelkoneni tõlge)
[78] Hugo von Hofmannsthal (1874–1929), austria kirjanik ja libretist. Under on tõlkinud tema näidendi „Elektra“, mis on ilmunud 1924. aastal Tavet Mutsu teatrikirjastuses Tallinnas.
[79] Paul Valéry (1871–1945), prantsuse luuletaja, filosoof ja esseist.
[80] Lausu, leebes ülespoole kiikumises, / kristallist värsse peiesöögiks. / Puud kummarduvad nagu kaarsild. / Ometi ei vaja sa neid. Küllus / näitab tühja lõuendit su pilgule. / Halastust otsid sa roosi kutses. / Pimedust tahad sa valgusest ammutada. // Sinu riimide odad võbisevad / loomade lootusrikkas kõrvas. / Mine üle. Jäta külad / haukuma rasket und. Sure vaasidel, / sure sammastel. Viibi, kirgastunud sõna. / Vaiki. Mõnigi surmakäik jääb käimata. (Sks, Imbi Pelkoneni tõlge).
[81] "Kotkas ja tuvi" (sks).
x) „Books Abroad“ muidugi
[82] Josef Rémenyi (1892–1956), ungari kirjanik ja kirjandusteadlane.
[83] Šeherezade – tegelane „Tuhande ühe öö“ juttudes.
[84] “Jälg vesiliivas“ (sks).
[85] Underi „Kogutud luuletused“ ilmusid 1958. aastal Stockholmis Vaba Eesti kirjastuses. Essee kirjutas Ants Oras, kujundas Rein Murre.
*) Ja veel: kirjastus võiks oma reklaamis kasutada hispaania luuletaja Guilléni tunnustussõnu pr. Underile, mis avaldasin „Tulimullas“, 1954 / lk. 317.
[86] Õnneseen Hans (sks).
[87] Rainer Maria Rilke (1975–1926), austria kirjanik.
[88] Ossip Mandelštam (1891–1938), akmeistist vene luuletaja.
[89] Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
[90] Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
[91] Boriss Pasternak (1890–1960), juudi rahvusest vene kirjanik.
[92] Marcel Proust (1871–1922), prantsuse kirjanik.
[93] Franz Kafka (1883–1984), juudi päritolu saksakeelne kirjanik.
[94] Armulaul (sks).
[95] [kommentaar]
[96] [kommentaar]
[97] [kommentaar]
[98] [kommentaar]
[99] [kommentaar]
[100] [kommentaar]
[101] Metsasarve hüüd (sks).
[102] [kommentaar]
[103] [kommentaar]
[104] [kommentaar]
[105] [kommentaar]
[106] [kommentaar]
[107] [kommentaar]
[108] [kommentaar]
[109] [kommentaar]
[110] [kommentaar]
[111] Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
[112] Kiidulaul (sks).
[113] [kommentaar]
[114] [kommentaar]
[115] [kommentaar]
[116] Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
[117] [kommentaar]
[118] [kommentaar]
[119] [kommentaar]
[120] [kommentaar]
[121] [kommentaar]
[122] [kommentaar]
[123] [kommentaar]
[124] [kommentaar]
[125] [kommentaar]
[126] Minu õde – elu (vn).
[127] Teemad ja variatsioonid (vn).
[128] Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
[129] [kommentaar]
[130] "Maa taevas" (sks).
[131] "Alpi elamus" (sks).
[132] [kommentaar]
[133] [kommentaar]
[134] [kommentaar]
[135] suur kunstnik nagu teie (sks).
[136] Mis tähendab suur, ainult meeter kuuskümmend viis! (sks).
x) Kuidas on riimiga „ulmani – aimagi“?
x) Muidugi ei ole maa = taevas; jälle raskus!
[137] "Kreeka nägemus" (sks).
[138] "Trummid ja vilepillid" (sks).
[139] Trummid ja vilepillid (sks).
[140] Trummeldamine ja vilin (sks).
[141] (kukkuvate viljade) trummeldus ja (sügistormide) vilin (sks).
[142] "Nõiaköök" (sks).
[143] [kommentaar]
[144] [kommentaar]
[145] [kommentaar]
[146] [kommentaar]
[147] [kommentaar]
*) Saadaksin heameelega pr. Underile – soovi ja huvi puhul – mõningaid proosatõlkeid koos riimiskeemidega tutvunemiseks ja kaalumiseks.
[148] [kommentaar]
[149] [kommentaar]
[150] “Jääst on vabastatud jõgi ja ojad / kevade kauni, elustava pilgu läbi“ (sks).
[151] Piltlikumaks (sks).
[152] Sinu jaoks pole arvus mingit saladust, / ainult üks suur saladus murdudes ("Lisandusi Faustile") (sks).
[153] [kommentaar]
x) „Öine armulaul“.
[154] Eraldatult (sks).
[155] Taevavõlv (sks).
[156] Nael; kõrgpunkt. (pr).
[157] [kommentaar]
[158] [kommentaar]
[159] [kommentaar]
[160] [kommentaar]
[161] [kommentaar]
[162] [kommentaar]
[163] [kommentaar]
[164] [kommentaar]
[165] [kommentaar]
[166] [kommentaar]
[167] [kommentaar]
[168] [kommentaar]
[169] Kunsti maja (sks).
[170] Väga armastatud aulik proua (sks).
x) Seda peaks Rannit kuulma.
[171] väärikalt ja hiilgavalt kujundatud (sks).
[172] Armas hiilgav laulik (sks).
[173] Kuna alates Georg Traklist, kes oli mu sõber, ma enam ei uskunud, et mõni inimene veel mu südant liigutada suudaks. Teie veensite mu ümber, armas proua Under, ja mu veri ütleb mulle, et Teie puudutus on mind soojaks, elavaks muutnud (sks).
[174] [kommentaar]
[175] Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
[176] [kommentaar]
x) „rajale“ on parem kui „teedele“
[177] [kommentaar]
[178] [kommentaar]
[179] [kommentaar]
[180] [kommentaar]
[181] Väga armastatud aulik proua
Siin on joonistus Teie raamatu jaoks, mille võin lõpuks läbi lasta pärast seda, kui ma oma Ühendriikidest tagasitulekust alates sada korda ühte ja teist proovisin. Aga alati oli takistuseks väike formaat, millega ma ei suutnud hästi kohaneda. Mul on Teie ees häbi, kuna ma ei suutnud õigeaegselt lunastada ühte lubadust, mille ma meie sõpradele St. Paulis nii rõõmsalt andsin ja seetõttu pole ma veel tänanud luuleraamatu eest, mis on nii väärikalt ja suurepäraselt kujundatud, et ma tundsin peaaegu, kuidas Teie sõnad mu sees hõõguma hakkavad. Te teate ilma minu sõnadetagi, armas taevalik laulik, et Teie raamat mu kallite asjade hulka kuulub! Võibolla pole joonistamisekski veel liiga hilja? Kiirustan kirja koos panderolliga posti viima ja ootan selleks teie andeksandi, kuna alates Georg Traklist, kes oli mu sõber, ei uskunud ma enam, et mõni inimene veel mu südant liigutada suudaks. Teie veensite mu ümber, armas proua Marie Under, ja mu veri ütleb mulle, et Teie puudutus on mind soojaks, elavaks muutnud. / Armastuse ja austusega / Teie tänulik Kokoschka
Joonistus on raamatust poole suurem (sks).
[182] [kommentaar]
[183] [kommentaar]
[184] [kommentaar]
[185] [kommentaar]
[186] [kommentaar]
[187] [kommentaar]
[188] [kommentaar]
[189] [kommentaar]
[190] Pagulaskirjanike päevad (konverents) (sks).
[191]. Eksiilis kultuuriloojate liit Liitvabariigis ja Berliinis (sks).
[192] Reisi- ja ülalpidamiskulude hüvitamise võtame enda kanda (sks).
[193] Hääl varjust (sks), Underi 1927. aastal ilmunud luulekogu pealkiri.
[194] Konverents (sks).
[195] Underi väimees Hermann Stock, kes tõlkis ka Underi luuletusi saksa keelde.
[196] [kommentaar]
[197] [kommentaar]
[198] [kommentaar]
[199] [kommentaar]
[200] [kommentaar]
[201] [kommentaar]
[202] [kommentaar]
[203] [kommentaar]
x) mul on liiga vähe olnud võimalust keele kõnelemiseks ja nii olen rohkem selle lugejaks muutunud.
x) lõpprida on kahjuks naisriimiga, kuid selleläbi on ta sõna-sõnalt täpne vastand originaali majesteetlikkusele, mis näit. on kaduma läinud Orase küsimuses – „Schaut Gottes Antlitz mich an aus der See?“ – Vaatab Jumala nägu mulle otsa merest? (sks).
[204] Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
[205] [kommentaar]
[206] [kommentaar]
[207] [kommentaar]
[208] [kommentaar]
[209] [kommentaar]
[210] [kommentaar]
[211] [kommentaar]
[212] [kommentaar]
[213] [kommentaar]
[214] Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
[215] Northfieldis, 19. III 1958
Austatud poetess, Teie suureks pidupäevaks tahaksin liituda Teid maailma kõigist nurkadest tervitava õnnesoovide kooriga. Justkui külvaja tuules olete Te siiralt külvanud ja andnud ning panete nüüd vahest isegi imeks, et kõikjal on nii palju vastukaja ja tunnustust tärganud. / Edaspidiseks tahaksin Teile, austatud poetess, soovida nii palju ilusat, nagu Teie loomingust meile teistele osaks on saanud. Samuti tahaksin Teid tänada, et olete nii elanud ja nii oma elust teada andnud. Sest ainuüksi see, et Te olete elanud ja oma elust laulnud, ainuüksi see tõstab meid kõiki sammu võrra kõrgemale, teisele tasandile, kus me nüüd tänulikult omaenda elu ja omaenda kunsti edasi kujundada püüame. Mulle näib see õilistamine, mis meile loominguliste inimeste kaudu osaks saab ja mida miski ei saa tagasi pöörata, ühe kauneima ja olulisima kingitusena maa peal. / Kui meile on peale selle antud ise loomingulise inimesega kohtuda, siis kes teab, kuhu me tahaksime välja jõuda, kui palju muidu vaevalist ronimist nõudvaid astmeid saame lennates vahele jätta, tiivustatuna sellise tõekssaamise võimalikkusest. / Selleks kohtumiseks tahaksin Teile, austatud poetess, avaldada Teie suure pidupäeva puhul kogu südamest tänu ja loota, et osa lummusest ja rõõmust, mida Teie looming meile kõigile kingib, leiab teie juurde tagasitee. / Teie truu / Astrid Ivask (sks).
[216] [kommentaar]
x) lisan juba täna mõne tõlke, minu ja Astridi koostööl
[217] Kaasnev köide (ingl).
[218] [kommentaar]
[219] [kommentaar]
[220] [kommentaar]
[221] Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
x) Huvi korral, paneksin ette teatava valiku – läbilõike, millega poetess võiks pikkamisi harjuda.
x) või kalaluu
[222] [kommentaar]
[223] [kommentaar]
x) ta oma tõlkeid ja ta värsside teisendusi sks keeles Rilkelt
[224] "Iidsete värsside album" (pr).
[225] “Suvi“ (pr).
[226] „Palm“ (pr).
[227] [kommentaar]
[228] “Noor park“ (pr).
[229] [kommentaar]
[230] [kommentaar]
[231] Puhas luule (pr).
[232] [kommentaar]
[233] [kommentaar]
[234] Nüüdseks on kogu Underi-Adsoni arhiiv jõudnud Eesti Kirjandusmuusumi kultuuriloolisse arhiivi.
[235] Esmaväljaanne (sks).
[236] Üleeuroopaline sündmus (sks).
[237] Kunstiline kosmos (sks).
[238] Vaieldamatu elutöö (sks).
[239] [kommentaar]
[240] [kommentaar]
[241] [kommentaar]
[242] [kommentaar]
[243] [kommentaar]
[244] [kommentaar]
[245] [kommentaar]
[246] [kommentaar]
[247] [kommentaar]
[248] [kommentaar]
[249] kohutavad sonetid (ingl).
[250] [kommentaar]
[251] [kommentaar]
[252] [kommentaar]
[253] [kommentaar]
[254] [kommentaar]
[255] [kommentaar]
[256] [kommentaar]
[257] [kommentaar]
[258] Eriti tahaksin Teid tänada veel Orase (Florida) suure Eesti luuletajate alase uurimuse saatmise eest, kes on esitanud Marie Underist suures Kokoschkas nii tugeva elamuse tekitanud pildi. Kogu see kirjandusmaastik on väga ligitõmbav ja ma pean meenutama päeva, kui ma seda maalilist õhustikku 1920. a augustis õnneliku Venemaalt lahkumise järel tundma õppisin. Kui Orase töö annabki vaid napi ülevaate, heljub isegi see minu jaoks iga rohelise lahe, siniste puitmajadega lainja maa, igivanade võimaste losside ees: siinpoolsuses järsku esile kerkinud teispoolsus, mitte saksalik, mitte venelik, idalik, aga siiski läbinisti euroopalik, täis magusat raskemeelsust. Ma sõitsin ühe väikese laevaga mööda Narva jõge alla. (sks).
[259] [kommentaar]
[260] [kommentaar]
[261] [kommentaar]
[262] [kommentaar]
[263] [kommentaar]
[264] [kommentaar]
[265] [kommentaar]
[266] [kommentaar]
[267] [kommentaar]
[268] [kommentaar]
[269] Mida saan ma sulle siis edasi anda? (sks).
[270] portugali keelest tõlgitud sonetid (sks).
[271] [kommentaar]
[272] ... hinge ja tema ilu riik, milles me oleme harjunud luule tõelist kodumaad nägema, puudub Valériel. Siin on, kui soovite, tühi koht. See on tulvil kurbust. (sks).
[273] Õhtumaa luule (sks).
[274] Kirju ilu (sks).
[275] “Triibuline ilu“ (sks).
[276] “Mida saan ma sulle siis edasi anda, sa …?!“ (sks).
[277] Riia Kunstiteater (asutatud 1920), Läti olulisemaid teatreid. Sellest teatrist on eesti keeles pikemalt kirjutanud Kaarel Ird oma artiklis „Noorpõlve teatrimuljeid“ (EKM EKLA, f 307, m 60: 1).
[278] [kommentaar]
[279] [kommentaar]
[280] [kommentaar]
[281] [kommentaar]
[282] [kommentaar]
[283] [kommentaar]
[284] Lõpuks on ka minu lubadus joonistusega proua Underi puhul täidetud, vähemalt läks see veel piiratud väljaande puhul korda. Kahjuks ei saa ma seda ilusat raamatut, millest poetess mulle ühe eksemplari nii lahkelt saatis, ikkagi lugeda! Ma lootsin, et see antakse välja saksa või mõnes teises keeles, millest ma aru saada suudan, (sks).
[285] Kahju, sest ma armastan seda poetessi ausalt ja kogu südamest, tal on nägemuslik jõud nagu üksikutel suurtel naistel, kes oskasid 11. ja 12. sajandil teha oma Heliandi nii erinevaks teoloogia Lunastajast, kuna nende müstika toitus meelelisest elamusest. Nii luuletab meie austatud Marie Under ja ta on selles tänapäeval ainuke. (sks).
[286] hullud, dervišid, Pollockid ja tašistid, tehnilise tsivilisatsiooni proletariseerunud ühiskond (sks).
[287] Kui kirjastus on määranud minu joonistuse eest honorari, palun laske see üle kanda teie rõhutud rahva abistamiseks. (sks).
[288] [kommentaar]
[289] [kommentaar]
[290] „Maailma siseruum“il (sks).
[291] [kommentaar]
[292] Armas proua Ivask! Pidustused on siin vastu ootusi pikale veninud ja kuigi nad on nüüdseks juba ammu vaibunud, püsib veel ikka teatud määral neile järgnev loidus (kassiahastus!). Nüüd, pärast uue etapi saabumist, annab tunda vajadus veidike peatuda, järele mõelda ja meenutada, selleks et saavutada rahulik tasakaal.
Mul on kahju, et selle "karvaajamisprotsessi" tagajärjel on minu mõte Teie armastusväärse kirja puhul nii üliväga kaua viibinud. Teie kaunid, head soovid on mind soojendanud ja elavdanud ning mul on rõõm teada, et lisaks dr Ivaskile olete Teiegi minu suhtes nii sõbralikult meelestatud.
Peale selle tahaksin Teid tänada tõlgete eest, mille te minu luuletustest läti keelde olete teinud. Pean lisama, et prof Orasel pole "Üksinda merega" lõpurea küsimärgi puhul mingit süüd: ma ise lisasin selle sinna enam ei saagi aru, millise tuju või meeleolu tõttu, mida olen siiski tagantjärele kahetsenud. Seega olete Te peene vaistuga minu soovi järginud.
Me tunneme juba Teie külaskäigu üle rõõmu! Tere tulemast, tere tulemast!
Südamlike kevadtervitustega Teile ja Teie abikaasale kõigi poolt
Teie Marie Under (sks).
[293] [kommentaar]
[294] [kommentaar]
[295] [kommentaar]
[296] [kommentaar]
[297] [kommentaar]
[298] [kommentaar]
[299] [kommentaar]
[300] [kommentaar]
[301] Päike heidab mu harjunud rajalt välja / nagu tähe. Kuidas ma saan mesilase kombel / iseenda ümber tiirelda, kui valguse jõud / visandab loomingut uuesti plaani järgi, // mida ma isegi ei aima? / Lumi ja veri / üksinda tegid märkmeid mu päevikusse. / Tõde tabab mind karmilt nagu lõhn. / Pimestatuna seisan ma selles tugevas kumas // nii nagu mehed kunagi sulatusahju juures. (sks).
[302] [kommentaar]
[303] [kommentaar]
[304] [kommentaar]
[305] [kommentaar]
[306] [kommentaar]
[307] [kommentaar]
[308] [kommentaar]
[309] [kommentaar]
[310] [kommentaar]
x) 70 a. sünnipäeva puhul. See raha olnud pojal juba läbi löödud
[312] [kommentaar]
[313] [kommentaar]
*) näit. Čaks ja Skalbe
[314] [kommentaar]
[315] [kommentaar]
[316] Unetus (pr).
[317] [kommentaar]
[318] Ja omada kõiki neid sõnu / … Valida kõige näotumad / ja lasta neilgi pisut pidutseda (pr).
[319] Vaesed sõnad, mis argipäevas nälgisid (sks).
[320] ... neid armastan ma nii, / oma pidudelt kingin neile värvid, / siis nad naeratavad ja muutuvad aeglaselt rõõmsaks. (sks).
[321] [kommentaar]
[322] [kommentaar]
[323] [kommentaar]
[324] Tema geenius on imetlusväärne, küll aga ainult luule ühe külje puhul (sks).
[325] [kommentaar]
[326] [kommentaar]
[327] Kirju ilu (ingl).
[328] [kommentaar]
[329] [kommentaar]
[330] Tänapäeval, kui luule pöördub tagasi möödunud aegade teemade juurde...
[331] Lisa (pr).
[332] [kommentaar]
[333] [kommentaar]
[334] [kommentaar]
[335] [kommentaar]
[336] [kommentaar]
[337] [kommentaar]
[338] [kommentaar]
[339] [kommentaar]
[340] [kommentaar]
[341] [kommentaar]
[342] [kommentaar]
[343] [kommentaar]
x) sama hindan ka Pasternaki juures, kuigi temagi vahest liigselt eksperimenteerib ja mõistmatu on
[344] [kommentaar]
[345] [kommentaar]
[346] "Kreekamaa" (sks).
[347] "Sitsiilia ja meie" (sks).
[348] Akrokorintose vaade hõlmab kahte merd paljude saartega, Parnassi lumiseid tippe, Ahhaia mägesid: valgus loob midagi neist kõigist, korra, mis teeb südame õnnelikuks; meil pole selle jaoks paremat sõna kui muusika: aga see on rohkem kui muusika. – Millise loengu peab see valgus mõtlevalt vaatlejale! Ei mingit liialdust, ei mingit segasust – vaadaku igaüks ise, aga vaadaku oma algses puhtuses. Ära erista, ära suru ühte teise juurde, kõik on eraldi, kõik on seotud; jää rahulikuks; hinga, naudi ja ole. (sks).
[349] [kommentaar]
[350] [kommentaar]
[351] Sajandilõpp (pr).
[352] [kommentaar]
[353] "Strudlhofi trepp” (sks).
[354] "Valgustatud aknad" (sks).
[355] "Deemonid" (sks).
[356] "Igaühest võib saada mõrvar" (sks).
[357] Johannes Aaviku hüüdnimi.
[358] [kommentaar]
[359] „Tere tulemast!“ (rts).
[360] [kommentaar]
[361] [kommentaar]
[362] [kommentaar]
[363] [kommentaar]
[364] [kommentaar]
[365] [kommentaar]
[366] [kommentaar]
[367] [kommentaar]
[368] [kommentaar]
[369] [kommentaar]
[370] [kommentaar]
[371] [kommentaar]
[372] Haridusreis (sks).
[373] [kommentaar]
[374] [kommentaar]
[375] [kommentaar]
[376] [kommentaar]
[377] Uus olemine ühe kristliku teoloogia keskse mõistena (sks).
[378] [kommentaar]
[379] "Julgus olla" (sks).
[380] "Uus olemine" (sks).
[381] [kommentaar]
[382] [kommentaar]
[383] [kommentaar]
[384] [kommentaar]
[385] [kommentaar]
[386] [kommentaar]
[387] [kommentaar]
[388] [kommentaar]
[389] Uue olemise esimene samm igas inimeses on äratundmine, et ta on pärale jõudnud... Sellega on tehtud paranemise esimene samm, põhiline samm. Ilma selle põhisammuta pole paranemist.(sks).
[390] Arm (sks).
[391] “Sellega oleme kõigi religioossete paranemisnähtuste keskpunktis, võimaluse juures iseendale jah öelda. On võimalus endale jah öelda, mis on väga lihtne, nimelt, et ollakse endaga r a h u l“ (sks).
[392] On teine võimalus ja see on raskeim: et ennast nähakse sisimas peeglis ja öeldakse siiski endale jah. (sks).
[393] Korrapidamine, distsipliin.
[394] [kommentaar]
[395] [kommentaar]
[396] “Mida vähem mind, seda rohkem jumalat“ (sks).
[397] [kommentaar]
[398] [kommentaar]
[399] [kommentaar]
[400] [kommentaar]
[401] Tarnijalt (keel?).
[402] [kommentaar]
[403] süües kasvab isu (pr).
[404] [kommentaar]
[405] [kommentaar]
[406] [kommentaar]
[407] [kommentaar]
[408] [kommentaar]
[409] [kommentaar]
[410] [kommentaar]
[411] Isetu ja vaimne armastus (kr).
[412] [kommentaar]
[413] [kommentaar]
[414] [kommentaar]
[415] [kommentaar]
[416] Ajakiri.
[417] [kommentaar]
[418] [kommentaar]
[419] [kommentaar]
[420] [kommentaar]
[421] Mu armas Boris Pasternak / Teie soov täitus selsamal tunnil, mil Teilt äsja tulnud kiri mind otsekui tiivalöökide voona endasse haaras: "Eleegiad" ja "Sonetid Orpheusele" on poetessil juba käes. (sks).
[422] Needsamad raamatud tulevad siis järgmisena - teistes eksemplarides, Teilegi. Kuidas pean Teid tänama, et olete lasknud mul näha ja tunda seda, millel Te olete endas nii imeliselt kasvada lasknud. Et Te olete mulle lasknud osaks saada oma meele nii suurel saagil, teeb teie viljakale südamele au. Olgu Teie olemise kohal kõik õnnistused. Emban Teid. Teie R. M. R. / Olen nii vapustatud tema külluslikust ja jõulisest tähalepanust, et ei suuda täna enam midagi rohkem öelda: aga juuresolev leht saatke minu poolt sõbrale Moskvasse. Tervitusena.(sks).
[423] Ja Teie poja Borisi noor kuulsus on mind puudutanud rohkem kui ühest küljest. Samuti oli see kuupäeva järgi viimane, mida ma seal lugeda üritasin, tema luuletused, väga ilusad (Ilja Ehrenburgi väikeses antoloogias...) Nüüd liigutab mind teadmine, et tema, Boriss, kes on juba uue põlvkonna tuntud luuletaja, pole ainus, kes ikka veel minust teab ja minu töödega tegeleb... Just avaldas väga tore Pariisi ajakiri "Commerce", mida annab välja suur luuletaja Paul Valéry, oma talvenumbris Boris Pasternaki väga mõjuvad luuletused Hélène Iswolsky prantsuskeelses tõlkes. (sks).
[424] Paul Valéry (1871–1945) prantsuse luuletaja.
[425] [kommentaar]
[426] [kommentaar]
[427] “Püstitasin mälestusmärgi, mis kestab kauem kui pronks“ (lad).
[428] [kommentaar]
[429] [kommentaar]
[430] [kommentaar]
[431] “Julgus olla“ (sks).
[432] [kommentaar]
[433] Summutatud hääled (vn).
[434] Inglise keele tunnid (vn).
[435] Metsas (vn).
[436] Nii algavad... (vn).
[437] Oh, kui oleksin ma teadnud, et nii juhtub… (vn).
[438] Männid (vn).
[439] Boriss Pasternak: "Tema, kes ta võrdleb end hobusesilmaga, / Kiikab, vaatab, näeb, tunneb ära..." (vn).
[440] [kommentaar]
[441] [kommentaar]
[442] [kommentaar]
[443] Peaks olema „It is not…„ Pole kena olla kuulus“ (ingl).
x) Kas Teie ei kirjutaks sel puhul artikli?
[444] [kommentaar]
[445] [kommentaar]
[446] [kommentaar]
[447] [kommentaar]
[448] Messiase olevik on saladus. Sellest ei saa igaühele rääkida ja igaüks ei saa seda vaadata, vaid ainult see, kellel on püha vaim peal nagu Siimeonil. Kus iganes lunastus toimub, on selles üllatuse, ootamatuse moment, midagi, mis on vastuolus kõigi vagade traditsioonide ja intellektuaalsete nõuetega. (sks).
[449] [kommentaar]
[450] [kommentaar]
[451] [kommentaar]
[452] Varsakabjad (sks).
[453] [kommentaar]
[454] [kommentaar]
[455] [kommentaar]
[456] [kommentaar]
[457] [kommentaar]
[458] [kommentaar]
[459] [kommentaar]
[460] [kommentaar]
[461] Miks ma löön araks? Ma ju tunnen unetust / Nagu grammatikat. Meil on temaga liit. / Miks ma siis justkui uneskäija tulekut, / kardan harjumuspäraste mõtete ilmumist? // Ööd istuvad ju maha minuga mängima / Malet kuuvalgel parkettpõrandal / Lõhnab akaatsia järele, ja aknad on valla, / Ja kirg halli tunnistajana istub nurgas. // Ja pappel on kuningas. Ma mängin unetusega. / Ja lipp on ööbik. Ma joondun ta järele. / Ja öö võidab, vigurid annavad teed, / Ma tunnen ära valge hommiku näos. (vn).
[462] [kommentaar]
[463] [kommentaar]
[464] [kommentaar]
[465] [kommentaar]
[466] Luule ja tõde (sks).
[467] [kommentaar]
[468] "Saksa vaimulik luule tuhandest aastast", välja andud Friedhelm Kemp, Kösel-Verlag München 1958 (sks).
[469] “Ülesehitusluule“ (sks).
[470] [kommentaar]
[471] [kommentaar]
[472] [kommentaar]
[473] “Issand“ (kr).
[474] "Isa" (sks).
[475] "Sinu tiibade varju all" (sks).
[476] [kommentaar]
[477] [kommentaar]
[478] [kommentaar]
[479] [kommentaar]
[480] [kommentaar]
[481] [kommentaar]
[482] [kommentaar]
[483] „Tänuavaldus Sibeliusele“ (sks).
[484] [kommentaar]
[485] “Proosa I“ (sks).
[486] Ernst Barlach „Luulelooming kolmes köites" (sks).
[487] „Näidendid“ (sks).
[488] [kommentaar]
[489] [kommentaar]
[490] "Elu ja looming tema kirjades" (sks).
[491] [kommentaar]
[492] [kommentaar]
[493] [kommentaar]
[494] [kommentaar]
[495] [kommentaar]
[496] [kommentaar]
[497] [kommentaar]
[498] [kommentaar]
[499] [kommentaar]
[500] [kommentaar]
[501] Lahutama–kunagi.
[502] Sügavam–kunagi.
[503] Vihm–väravad.
[504] Sinu–vaher.
[505] Sügav–ei saa.
[506] Vaher.
[507] Tõlv.
[508] [kommentaar]
[509] [kommentaar]
[510] [kommentaar]
[511] [kommentaar]
[512] [kommentaar]
[513] [kommentaar]
[514] [kommentaar]
[515] [kommentaar]
[516] [kommentaar]
[517] [kommentaar]
[518] "Põhjala metsikud taimed" (sm).
[519] „Põhjala metsikud taimed“ (rts).
[520] Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
x) ja toonud!
x) Kas seda tohiks lühendatuna tõlkida?
xx) Suitsult 67.
[521] Austatud proua Under, istume siin Chicagos abielupaar Ivaskiga ning räägime Teist ja kahetseme, et Te pole meiega. Ma kuulen, et minu luuletuste tõlked on Teil väga hästi õnnestunud ja tänan Teid väga. / Teie Radauskas
[522] Tavaks (sks).
[523] Rikas riim (pr).
[524] [kommentaar]
[525] RÕÕMSAID JÕULE / ÕNNELIKKU UUT AASTAT (sks).
[526] [kommentaar]
- 1[kommentaar]
- 2„Kui keegi tahaks teada“ (sks).
- 3„Kui keegi tahaks teada“ (sks).
- 4“jõupingutus“ (pr).
- 5Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
- 6Ants Oras (1900–1982), eesti kirjandusteadlane ja tõlkija, Tartu Ülikooli professor. Paguluses elas algselt Rootsis, seejärel Inglismaal ja USA-s.
- 7Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik, Ivar Ivaskile lähendane autor ja sõber.
- 8Austatud proua Under, Veel kord südamlik tänu Teie kodus veedetud unustamatu õhtu eest. Kui Te vaid teaksite, kui meelsasti me järgmisel aastal tagasi tuleksime! Vahepeal teeb mulle samuti suurt rõõmu, et Čaks eesti keeles sõna saab ja et te olete nii rohke vaeva ja armastusega temaga tegelenud. Teie Astrid Ivask (sks).
- 9Armas, austatud proua Ivask! Südamlik tänu teie armsate ridade eest! Kui mu tõlked peaks olema korda läinud, võlgnen selle eest tänu Teie põhjalikule ja kohusetruule eeltööle. Palavate tervitustega Teie Marie Under (sks).
- *ei läinud enam käesolevasse ümbrikusse ja järgneb eriümbrikus, eraldi.
- 10Marie Under, Südamik: valik ja ballaade 1917–1957. Essee Aleksis Rannit, kujundaja Rein Murre. New York: Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts; Stockholm: Vaba Eesti, 1957.
- 11Mana – eesti kultuuri ja kirjanduse ajakiri, asutati 1957. a Rootsis nooremate literaatide poolt, toimetaja Ivar Grünthal kuni 1964. a, seejärel Hellar Grabbi Washingtonis, lühemat aega 1960-te lõpus ka Enn Nõu Uppsalas. (M. Laak)
- 12JA LIHA SAI SÕNAKS / Märkus Eesti luuletaja Marie Underi kohta (ingl).
- 13Igas reas on lihtsalt suurejooneliselt mõjuv elu (sks).
- 14"Kokoschka-lugemik" (sks).
- 15“Jäljed vesiliival“ (sks).
- 16 „Luule ja tõde“ (sks).
- 17Nõukogude Naine, Eestis 1952–1988 ilmunud ajakiri, Tallinn: EKP Keskkomitee Kirjastus.
- 18Betti Alver, Luuletused ja poeemid. Kaas: Olev Mikiver. Stockholm: Vaba Eesti, 1956.
- 19Bernard Kangro (1910–1994), eesti kirjanik.
- 20Tulimuld oli Rootsis 1950–1993 ilmunud väliseesti ajakiri, mille toimetajaks oli Kangro.
- 21Johannes Aavik (1880–1973), eesti keeleteadlane ja keeleuuendaja, elas alates 1944. aastast Stockholmis.
- 22Underi „Kogutud luuletused“ ilmusid 1958. aastal Stockholmis Vaba Eesti kirjastuses. Essee kirjutas Ants Oras, kujundas Rein Murre.
- 23Paraku! (pr).
- 24Marie Under, Südamik: valik ja ballaade 1917–1957. Essee Aleksis Rannit, kujundaja Rein Murre. New York: Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts; Stockholm: Vaba Eesti, 1957.
- 25Kujundaja Rein Murre.
- 26Ja liha sai sõnaks : [luuletused] : valimik kümnest kogust / Marie Under ; H. Mugasto kaas ja siseillustratsioonid-originaalpuugravüürid. [Tartu]: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1936.
- 27Aleksis Rannit (1914–1985), vene päritolu eesti kirjanik ja kunstiteadlane.
- 28Austatud poetess: pärast ilusat ühist õhtut Teie suurepäraste luuletustega Kokoschka juures saadavad parimad soovid Astrid ja Ivar Ivask (sks).
- 29lustada uut aastat sellega, et mulle langes osaks õnn omandada mõned Teie luuletused, armas suur daam, teeb mu rõõmsaks, aeg muutub sellest suuremaks, et Teie selles osalete! Austusega Teie O. Kokoscka. (Sks).
- 30Tormakas (sks).
- 31Karl Ristikivi romaan.
- 32Harri Kiisk (1922–2000), eesti koorijuht, ajakirjanik ja ühiskonnategelane Rootsis. Stockholmis ilmunud ajalehe Teataja toimetaja.
- 33Friedebert Tuglas, Eesti Kirjameeste Selts. Ill. Mart Laarman. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958.
- 34Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. Järelsõna Eduard Laugaste, ill. Alo Hoidre, Ott Kangilaski, Richard Sagrits. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953.
- 35Ivar Grünthal (1924–1996), eesti luuletaja Rootsis. Tema neljas luuletuskogu „Meri“ Endel Kõksi kaanekujundusega ilmus Vaba Eesti kirjastuses Stockholmis 1958.
- 36Boriss Pasternak (1890–1960), juudi rahvusest vene kirjanik, kellele määrati tema 1958 tema romaani “Doktor Živago“ eest Nobeli kirjandusauhind, millest Pasternak võimude survel loobus. Ivask on olnud ka Pasternakiga kirjavahetuses ja kirjutanud tema loomingust ajakirjas Tulimuld 1959, nr 1–2 ("Boriss Pasternak: revolutsioon ja traditsioon vene kirjanduses").
- 37Nikita Hruštšov (1894–1971), NSVL riigijuht 1956–1964.
- 38[kommentaar]
- 39Kalju Lepik (1920–1999), eesti luuletaja, elas 1944. aastast Rootsis.
- 40Paul Laan (1930), eesti luuletaja ja kirjandusteadlane, Underi-Adsoni arhiivi hoidja Rootsis, kes loovutas need 1996. aastal EKM EKLA-le.
- 41Arvo Mägi (1913–2004), eesti prosaist, Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe toimetuse liige.
- 42Teine Stokcholmis ilmunud eesti ajaleht, ilmus 1944–2002. Pikemalt oli lehe peatoimetajaks Harri Kiisk.
- 43Gustav Suits (1883–1956), eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.
- 44Valitud luuletused / Marie Under ; [koostanud ja järelsõna: P. Rummo illustreerinud H. Mugasto ; kujundanud P. Reeveer. Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1958.
- 45Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
- 46Eduard Vilde, Artikleid ja kirju. Vastutav toimetaja Paul Rummo, järelsõna Liis Raud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957.
- 47Ilmar Laaban (1921–2000), eesti sürrealistlik luuletaja ja tõlkija Rootsis.
- 48Kurt Schwitters (1887–1948), saksa kunstnik ja kirjanik, dadaistliku suuna esindaja.
- 49Anna Blume (1936–2020), saksa kunstnik ja fotograaf, dadaismi esindaja.
- 50Sigmund Freud (1956–1939), saksa psühhiaater, psühhoanalüütilise koolkonna rajaja.
- 51Stéphane Mallarmé (1842–1896), prantsuse sümbolistlik luuletaja.
- 52Ants Oras (1900–1982), eesti kirjandusteadlane ja tõlkija. Paguluses elas Rootsis, Inglismaal ja USA-s.
- 53Ivo Iliste (1935–2002), eesti ajakirjanik, tõlkija ja luuletaja, elas alates 1944. aastast Rootsis.
- 54Aadu Lüüs (1878–1967), eesti arstiteadlane, Tartu Ülikooli professor. 1944. aastast elas Rootsis.
- 55Teised magavad oma viinauima välja, minu oma seisab paberil (sks).
- 56Eesti PEN-klubi asutati 1928. aastal Tartus, 1940 suleti ja taastati Stockholmis 1946.
- 57Aleksander Aspel (1908–1975), eesti kirjandusteadlane ja kriitik, paguluses Rootsis.
- 58Otto Alexander Webermann (1915–1971), eesti kirjandusteadlane, sõja-järgselt paguluses Saksamaal.
- 59Andrus Saareste (1892–1964), eesti keeleteadlane ja murdeuurija. Põgenes 1944 Saksamaale, paguluses Rootsis alates 1945. aastast.
- 60Oskar Loorits (1900–1961), eesti folklorist, alates 1944. aastast paguluses Rootsis.
- 61Oskar Kokoschka (1886–1980), austria kunstnik ja luuletaja.
- 62Raamat Kokoschka kunstist.
- 63Manas 1958, nr 4, lk 65–69 ilmus Artur Adsoni artikkel „“Onegin“ eesti keeles“ kus Adson arvustab Loomingus seni ilmunud peatükke Alveri „Onegini“-tõlgetest, tuues ära ka mõningaid tõlkenäiteid.
- 64Maurice Maeterlinck (1862–1949), prantsuse keeles kirjutav Belgia luuletaja, näitekirjanik ja esseist.
- 65Tänulikkuse märk (ingl).
- 66Imant Rebane (1919–1986), eesti ajakirjanik, kirjastaja ja poliitikategelane paguluses.
- 67Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
- 68Kuumavereline romaanikirjanik (sks).
- 69Kuumaverelisus (sks).
- 70Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
- 71“Sellise naise ja kunstniku puhul nagu Marie Under tahaks ka temaga koos elada tohtida.“ (sks).
- 72[kommentaar]
- 73Ricarda Huch (1864–1947), saksa ajaloolane ja kirjanik.
- 74Ürgelamused (sks).
- 75Hingeteed (sks).
- 76"Tee luule" (sks).
- 77Ringid sulguvad sõnas / nagu kuu: / õilmes suu / ööde katedraalide kiviraidur.// Ja kannatus on ahi / imestavate rõõmude võrk / tahte / muutumine purunevaks mündiks / tuum. // Ei triangel ega trumm / ja sina oled / lagunenud tornide muusika kaja// Ütle, leebes ülespoole kiikumises, / kristallist värsse peiesöögiks. / Puud kummarduvad nagu kaarsild. /Ometi ei vaja sa neid. Küllus /näitab tühja lõuendit su pilgule. / Halastust otsid sa roosi kutses. / Pimedust tahad sa valgusest ammutada. // Sinu riimide odad võbisevad / loomade lootusrikkas kõrvas. / Mine üle. Jäta külad / haukuma rasket und. Sure vaasidel, / sure sammastel. Viibi, kirgastunud sõna. / Vaiki. Mõnigi surmakäik jääb käimata. (sks, Imbi Pelkoneni tõlge)
- 78Hugo von Hofmannsthal (1874–1929), austria kirjanik ja libretist. Under on tõlkinud tema näidendi „Elektra“, mis on ilmunud 1924. aastal Tavet Mutsu teatrikirjastuses Tallinnas.
- 79Paul Valéry (1871–1945), prantsuse luuletaja, filosoof ja esseist.
- 80Lausu, leebes ülespoole kiikumises, / kristallist värsse peiesöögiks. / Puud kummarduvad nagu kaarsild. / Ometi ei vaja sa neid. Küllus / näitab tühja lõuendit su pilgule. / Halastust otsid sa roosi kutses. / Pimedust tahad sa valgusest ammutada. // Sinu riimide odad võbisevad / loomade lootusrikkas kõrvas. / Mine üle. Jäta külad / haukuma rasket und. Sure vaasidel, / sure sammastel. Viibi, kirgastunud sõna. / Vaiki. Mõnigi surmakäik jääb käimata. (sks, Imbi Pelkoneni tõlge)
- 81"Kotkas ja tuvi" (sks).
- 82Josef Rémenyi (1892–1956), ungari kirjanik ja kirjandusteadlane.
- 83Šeherezade – tegelane „Tuhande ühe öö“ juttudes.
- 84“Jälg vesiliivas“ (sks).
- 85Underi „Kogutud luuletused“ ilmusid 1958. aastal Stockholmis Vaba Eesti kirjastuses. Essee kirjutas Ants Oras, kujundas Rein Murre.
- 86Õnneseen Hans (sks).
- 87Rainer Maria Rilke (1975–1926), austria kirjanik.
- 88Ossip Mandelštam (1891–1938), akmeistist vene luuletaja.
- 89Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
- 90Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
- 91Boriss Pasternak (1890–1960), juudi rahvusest vene kirjanik.
- 92Marcel Proust (1871–1922), prantsuse kirjanik.
- 93Franz Kafka (1883–1984), juudi päritolu saksakeelne kirjanik.
- 94Armulaul (sks).
- 95[kommentaar]
- 96[kommentaar]
- 97[kommentaar]
- 98[kommentaar]
- 99[kommentaar]
- 100[kommentaar]
- 101Metsasarve hüüd (sks).
- 102[kommentaar]
- 103[kommentaar]
- 104[kommentaar]
- 105[kommentaar]
- 106[kommentaar]
- 107[kommentaar]
- 108[kommentaar]
- 109[kommentaar]
- 110[kommentaar]
- 111Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
- 112Kiidulaul (sks).
- 113[kommentaar]
- 114Sõprus öös (sks)
- 115[kommentaar]
- 116Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
- 117[kommentaar]
- 118[kommentaar]
- 119[kommentaar]
- 120[kommentaar]
- 121[kommentaar]
- 122[kommentaar]
- 123[kommentaar]
- 124[kommentaar]
- 125[kommentaar]
- 126Minu õde – elu (vn).
- 127Teemad ja variatsioonid (vn).
- 128Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
- 129[kommentaar]
- 130"Maa taevas" (sks),
- 131"Alpi elamus" (sks).
- 132[kommentaar]
- 133[kommentaar]
- 134[kommentaar]
- 135Suur kunstnik nagu teie (sks).
- 136Mis tähendab suur, ainult meeter kuuskümmend viis! (sks).
- 137"Kreeka nägemus" (sks).
- 138"Trummid ja vilepillid" (sks).
- 139"Trummid ja vilepillid" (sks).
- 140"Trummid ja vilepillid" (sks).
- 141(kukkuvate viljade) trummeldus ja (sügistormide) vilin (sks).
- 142(kukkuvate viljade) trummeldus ja (sügistormide) vilin (sks).
- 143"Nõiaköök" (sks).
- 144[kommentaar]
- 145[kommentaar]
- 146[kommentaar]
- 147[kommentaar]
- 148[kommentaar]
- 149[kommentaar]
- 150[kommentaar]
- 151“Jääst on vabastatud jõgi ja ojad / kevade kauni, elustava pilgu läbi“ (sks).
- 152Piltlikumaks (sks).
- 153Sinu jaoks pole arvus mingit saladust, / ainult üks suur saladus murdudes ("Lisandusi Faustile") (sks).
- 154[kommentaar]
- 155Eraldatult (sks).
- 156“Taevavõlv“ (sks).
- 157Nael; kõrgpunkt (pr).
- 158[kommentaar]
- 159[kommentaar]
- 160[kommentaar]
- 161[kommentaar]
- 162[kommentaar]
- 163[kommentaar]
- 164[kommentaar]
- 165[kommentaar]
- 166[kommentaar]
- 167[kommentaar]
- 168[kommentaar]
- 169[kommentaar]
- 170Kunsti maja (sks).
- 171Väga armastatud aulik proua (sks).
- 172Väärikalt ja hiilgavalt kujundatud (sks).
- 173Armas hiilgav laulik (sks).
- 174Kuna alates Georg Traklist, kes oli mu sõber, ma enam ei uskunud, et mõni inimene veel mu südant liigutada suudaks. Teie veensite mu ümber, armas proua Under, ja mu veri ütleb mulle, et Teie puudutus on mind soojaks, elavaks muutnud (sks).
- 175[kommentaar]
- 176Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
- 177[kommentaar]
- 178[kommentaar]
- 179[kommentaar]
- 180[kommentaar]
- 181[kommentaar]
- 182Väga armastatud aulik proua / Siin on joonistus Teie raamatu jaoks, mille võin lõpuks läbi lasta pärast seda, kui ma oma Ühendriikidest tagasitulekust alates sada korda ühte ja teist proovisin. Aga alati oli takistuseks väike formaat, millega ma ei suutnud hästi kohaneda. Mul on Teie ees häbi, kuna ma ei suutnud õigeaegselt lunastada ühte lubadust, mille ma meie sõpradele St. Paulis nii rõõmsalt andsin ja seetõttu pole ma veel tänanud luuleraamatu eest, mis on nii väärikalt ja suurepäraselt kujundatud, et ma tundsin peaaegu, kuidas Teie sõnad mu sees hõõguma hakkavad. Te teate ilma minu sõnadetagi, armas taevalik laulik, et Teie raamat mu kallite asjade hulka kuulub! Võibolla pole joonistamisekski veel liiga hilja? Kiirustan kirja koos panderolliga posti viima ja ootan selleks teie andeksandi, kuna alates Georg Traklist, kes oli mu sõber, ei uskunud ma enam, et mõni inimene veel mu südant liigutada suudaks. Teie veensite mu ümber, armas proua Marie Under, ja mu veri ütleb mulle, et Teie puudutus on mind soojaks, elavaks muutnud. / Armastuse ja austusega / Teie tänulik Kokoschka / Joonistus on raamatust poole suurem (sks).
- 183[kommentaar]
- 184[kommentaar]
- 185[kommentaar]
- 186[kommentaar]
- 187[kommentaar]
- 188[kommentaar]
- 189[kommentaar]
- 190[kommentaar]
- 191Pagulaskirjanike päevad (konverents) (sks).
- 192Eksiilis kultuuriloojate liit Liitvabariigis ja Berliinis (sks).
- 193Reisi- ja ülalpidamiskulude hüvitamise võtame enda kanda (sks).
- 194„Hääl varjust“ (sks), Underi 1927. aastal ilmunud luulekogu pealkiri.
- 195Konverents (sks).
- 196Underi väimees Hermann Stock, kes tõlkis ka Underi luuletusi saksa keelde.
- 197[kommentaar]
- 198[kommentaar]
- 199[kommentaar]
- 200[kommentaar]
- 201[kommentaar]
- 202[kommentaar]
- 203[kommentaar]
- 204[kommentaar]
- 205Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
- 206[kommentaar]
- 207[kommentaar]
- 208[kommentaar]
- 209[kommentaar]
- 210[kommentaar]
- 211[kommentaar]
- 212[kommentaar]
- 213[kommentaar]
- 214[kommentaar]
- 215Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
- 216Northfieldis, 19. III 1958 / Austatud poetess, Teie suureks pidupäevaks tahaksin liituda Teid maailma kõigist nurkadest tervitava õnnesoovide kooriga. Justkui külvaja tuules olete Te siiralt külvanud ja andnud ning panete nüüd vahest isegi imeks, et kõikjal on nii palju vastukaja ja tunnustust tärganud. / Edaspidiseks tahaksin Teile, austatud poetess, soovida nii palju ilusat, nagu Teie loomingust meile teistele osaks on saanud. Samuti tahaksin Teid tänada, et olete nii elanud ja nii oma elust teada andnud. Sest ainuüksi see, et Te olete elanud ja oma elust laulnud, ainuüksi see tõstab meid kõiki sammu võrra kõrgemale, teisele tasandile, kus me nüüd tänulikult omaenda elu ja omaenda kunsti edasi kujundada püüame. Mulle näib see õilistamine, mis meile loominguliste inimeste kaudu osaks saab ja mida miski ei saa tagasi pöörata, ühe kauneima ja olulisima kingitusena maa peal. / Kui meile on peale selle antud ise loomingulise inimesega kohtuda, siis kes teab, kuhu me tahaksime välja jõuda, kui palju muidu vaevalist ronimist nõudvaid astmeid saame lennates vahele jätta, tiivustatuna sellise tõekssaamise võimalikkusest. / Selleks kohtumiseks tahaksin Teile, austatud poetess, avaldada Teie suure pidupäeva puhul kogu südamest tänu ja loota, et osa lummusest ja rõõmust, mida Teie looming meile kõigile kingib, leiab teie juurde tagasitee. / Teie truu / Astrid Ivask (sks).
- 217[kommentaar]
- 218Kaasnev köide (ingl).
- 219[kommentaar]
- 220[kommentaar]
- 221[kommentaar]
- 222Jorge Guillén (1893–1984), hispaania luuletaja.
- 223[kommentaar]
- 224[kommentaar]
- 225"Iidsete värsside album" (pr).
- 226“Suvi“ (pr).
- 227„Palm“ (pr).
- 228[kommentaar]
- 229“Noor park“ (pr).
- 230[kommentaar]
- 231Puhas luule (pr).
- 232[kommentaar]
- 233[kommentaar]
- 234Nüüdseks on kogu Underi-Adsoni arhiiv jõudnud Eesti Kirjandusmuusumi kultuuriloolisse arhiivi.
- 235Esmaväljaanne (sks).
- 236Üleeuroopaline sündmus (sks).
- 237Kunstiline kosmos (sks).
- 238Vaieldamatu elutöö (sks).
- 239[kommentaar]
- 240[kommentaar]
- 241Paul Laan (1930), eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.
- 242[kommentaar]
- 243[kommentaar]
- 244[kommentaar]
- 245[kommentaar]
- 246[kommentaar]
- 247[kommentaar]
- 248[kommentaar]
- 249“kohutavad sonetid“ (ingl).
- 250[kommentaar]
- 251[kommentaar]
- 252[kommentaar]
- 253[kommentaar]
- 254[kommentaar]
- 255[kommentaar]
- 256Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
- 257[kommentaar]
- 258Eriti tahaksin Teid tänada veel Orase (Florida) suure Eesti luuletajate alase uurimuse saatmise eest, kes on esitanud Marie Underist suures Kokoschkas nii tugeva elamuse tekitanud pildi. Kogu see kirjandusmaastik on väga ligitõmbav ja ma pean meenutama päeva, kui ma seda maalilist õhustikku 1920. a augustis õnneliku Venemaalt lahkumise järel tundma õppisin. Kui Orase töö annabki vaid napi ülevaate, heljub isegi see minu jaoks iga rohelise lahe, siniste puitmajadega lainja maa, igivanade võimaste losside ees: siinpoolsuses järsku esile kerkinud teispoolsus, mitte saksalik, mitte venelik, idalik, aga siiski läbinisti euroopalik, täis magusat raskemeelsust. Ma sõitsin ühe väikese laevaga mööda Narva jõge alla. (sks)
- 259[kommentaar]
- 260[kommentaar]
- 261[kommentaar]
- 262[kommentaar]
- 263[kommentaar]
- 264[kommentaar]
- 265[kommentaar]
- 266[kommentaar]
- 267[kommentaar]
- 268[kommentaar]
- 269Mida saan ma sulle siis edasi anda? (sks).
- 270portugali keelest tõlgitud sonetid (sks)
- 271[kommentaar]
- 272... hinge ja tema ilu riik, milles me oleme harjunud luule tõelist kodumaad nägema, puudub Valériel. Siin on, kui soovite, tühi koht. See on tulvil kurbust. (sks)
- 273Õhtumaa luule (sks).
- 274Kirju ilu (sks).
- 275“Triibuline ilu“ (sks).
- 276“Mida saan ma sulle siis edasi anda, sa …?!“ (sks).
- 277Riia Kunstiteater (asutatud 1920), Läti olulisemaid teatreid. Sellest teatrist on eesti keeles pikemalt kirjutanud Kaarel Ird oma artiklis „Noorpõlve teatrimuljeid“ (EKM EKLA, f 307, m 60: 1).
- 278[kommentaar]
- 279[kommentaar]
- 280[kommentaar]
- 281[kommentaar]
- 282[kommentaar]
- 283Lõpuks on ka minu lubadus joonistusega proua Underi puhul täidetud, vähemalt läks see veel piiratud väljaande puhul korda. Kahjuks ei saa ma seda ilusat raamatut, millest poetess mulle ühe eksemplari nii lahkelt saatis, ikkagi lugeda! Ma lootsin, et see antakse välja saksa või mõnes teises keeles, millest ma aru saada suudan, (sks).
- 284Kahju, sest ma armastan seda poetessi ausalt ja kogu südamest, tal on nägemuslik jõud nagu üksikutel suurtel naistel, kes oskasid 11. ja 12. sajandil teha oma Heliandi nii erinevaks teoloogia Lunastajast, kuna nende müstika toitus meelelisest elamusest. Nii luuletab meie austatud Marie Under ja ta on selles tänapäeval ainuke. (sks)
- 285hullud, dervišid, Pollockid ja tašistid, tehnilise tsivilisatsiooni proletariseerunud ühiskond (sks).
- 286Kui kirjastus on määranud minu joonistuse eest honorari, palun laske see üle kanda teie rõhutud rahva abistamiseks. (sks)
- 287[kommentaar]
- 288[kommentaar]
- 289„Maailma siseruum“il (sks).
- 290[kommentaar]
- 291Armas proua Ivask! Pidustused on siin vastu ootusi pikale veninud ja kuigi nad on nüüdseks juba ammu vaibunud, püsib veel ikka teatud määral neile järgnev loidus (kassiahastus!). Nüüd, pärast uue etapi saabumist, annab tunda vajadus veidike peatuda, järele mõelda ja meenutada, selleks et saavutada rahulik tasakaal. / Mul on kahju, et selle "karvaajamisprotsessi" tagajärjel on minu mõte Teie armastusväärse kirja puhul nii üliväga kaua viibinud. Teie kaunid, head soovid on mind soojendanud ja elavdanud ning mul on rõõm teada, et lisaks dr Ivaskile olete Teiegi minu suhtes nii sõbralikult meelestatud. Peale selle tahaksin Teid tänada tõlgete eest, mille te minu luuletustest läti keelde olete teinud. Pean lisama, et prof Orasel pole "Üksinda merega" lõpurea küsimärgi puhul mingit süüd: ma ise lisasin selle sinna enam ei saagi aru, millise tuju või meeleolu tõttu, mida olen siiski tagantjärele kahetsenud. Seega olete Te peene vaistuga minu soovi järginud. / Me tunneme juba Teie külaskäigu üle rõõmu! Tere tulemast, tere tulemast! Südamlike kevadtervitustega Teile ja Teie abikaasale kõigi poolt / Teie Marie Under (sks).
- 292[kommentaar]
- 293[kommentaar]
- 294[kommentaar]
- 295[kommentaar]
- 296[kommentaar]
- 297[kommentaar]
- 298[kommentaar]
- 299[kommentaar]
- 300Päike heidab mu harjunud rajalt välja / nagu tähe. Kuidas ma saan mesilase kombel / iseenda ümber tiirelda, kui valguse jõud / visandab loomingut uuesti plaani järgi, // mida ma isegi ei aima? / Lumi ja veri / üksinda tegid märkmeid mu päevikusse. / Tõde tabab mind karmilt nagu lõhn. / Pimestatuna seisan ma selles tugevas kumas // nii nagu mehed kunagi sulatusahju juures. (sks)
- 301[kommentaar]
- 302[kommentaar]
- 303[kommentaar]
- 304[kommentaar]
- 305[kommentaar]
- 306[kommentaar]
- 307[kommentaar]
- 308[kommentaar]
- 309[kommentaar]
- 310[kommentaar]
- 311[kommentaar]
- 312[kommentaar]
- 313[kommentaar]
- 314[kommentaar]
- 315Unetus (pr).
- 316[kommentaar]
- 317Ja omada kõiki neid sõnu / … Valida kõige näotumad / ja lasta neilgi pisut pidutseda (pr).
- 318Vaesed sõnad, mis argipäevas nälgisid (sks).
- 319“... neid armastan ma nii, / oma pidudelt kingin neile värvid, / siis nad naeratavad ja muutuvad aeglaselt rõõmsaks.“ (sks)
- 320[kommentaar]
- 321[kommentaar]
- 322[kommentaar]
- 323„Tema geenius on imetlusväärne, küll aga ainult luule ühe külje puhul.“ (sks)
- 324[kommentaar]
- 325[kommentaar]
- 326"Kirju ilu" (ingl).
- 327[kommentaar]
- 328[kommentaar]
- 329„Tänapäeval, kui luule pöördub tagasi möödunud aegade teemade juurde...“ (pr).
- 330Lisa (pr).
- 331[kommentaar]
- 332[kommentaar]
- 333[kommentaar]
- 334[kommentaar]
- 335[kommentaar]
- 336[kommentaar]
- 337[kommentaar]
- 338[kommentaar]
- 339[kommentaar]
- 340[kommentaar]
- 341[kommentaar]
- 342[kommentaar]
- 343[kommentaar]
- 344[kommentaar]
- 345"Kreekamaa" (sks).
- 346"Sitsiilia ja meie" (sks).
- 347“Akrokorintose vaade hõlmab kahte merd paljude saartega, Parnassi lumiseid tippe, Ahhaia mägesid: valgus loob midagi neist kõigist, korra, mis teeb südame õnnelikuks; meil pole selle jaoks paremat sõna kui muusika: aga see on rohkem kui muusika. – Millise loengu peab see valgus mõtlevalt vaatlejale! Ei mingit liialdust, ei mingit segasust – vaadaku igaüks ise, aga vaadaku oma algses puhtuses. Ära erista, ära suru ühte teise juurde, kõik on eraldi, kõik on seotud; jää rahulikuks; hinga, naudi ja ole.“ (sks)
- 348[kommentaar]
- 349[kommentaar]
- 350Sajandilõpp (pr).
- 351Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
- 352[kommentaar]
- 353"Valgustatud aknad" (sks).
- 354"Deemonid" (sks).
- 355"Igaühest võib saada mõrvar" (sks).
- 356Johannes Aaviku hüüdnimi.
- 357[kommentaar]
- 358„Tere tulemast!“ (rts)
- 359[kommentaar]
- 360[kommentaar]
- 361[kommentaar]
- 362Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
- 363Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanik.
