MEMUAARILISI SAATEMÄRKMEID
1.
Heatahtlikul lugejal on võimalus päeviku vahendusel põgusalt sisse vaadata ühe meie väga populaarse kirjaniku viimastesse eluaastatesse.
Nende ridade kirjapanija elas oma abikaasa ja vanema poja Madisega (sünd. 1948) mõned aastad üürnikuna Oskar Lutsu majas, siin sündis 1955. a. teine poeg Andrus. Lühemat aega sai meie juures üliõpilasena peavarju ka abikaasa õde. Majas oli olnud enne meid ja oli meie ajalgi teisi üürilisi, kellest on juttu ka päevikus.
1947. a. sügisel - üliõpilasena - sain tööd “Postimehe” toimetuses, algul tööstus-, siis kultuuriosakonnas. Toimetuse kaudu puutusin isiklikult kokku ka Oskar Lutsuga. See juhtus esmakordselt vist 1948. a. Kirjanik tõi aeg-ajalt toimetusse oma kasinat kaastööd, enamasti mõne följetoni, mille trükkitoimetamine jäi mõnikord minu hooleks. 1950. a. tegi Luts mulle oma abikaasa Valentina ülesandel ettepaneku tulla tema majja üürnikuna elama - allkorrusel olevat kaks tuba vaba. Võtsin selle ettepaneku tänuga vastu ja nõnda elasin oma perega seal 1955. aastani, seega siis ka pärast peremehe surma (23. III 1953). Päeviku trükkitoimetajad arvasid, et võib-olla oleks mõttekas avaldatavale lisaks ära tuua ka allakirjutanu tähelepanekuid ja märkmeid, kuivõrd olin neil aastail lähedas kokkupuutes mehega, kes nii usaldavalt oma keerukat igapäevaelu päevaraamatusse raius.
Pole vist põhjust hakata kirjapandut rida-realt kommenteerima või üle mõtestama. Kirjandus- ja kultuuriinimesed, kellega päevikupidaja neil aastail kokku puutus, on lugejale tuntud. Mõningate riivamisi mainitud inimeste kohta polnud kuskilt andmeid võtta, aga need kõik on kirjanikuga olnud nõrgalt seotud ega etenda sisuliselt mingit olulist osa. Mõningaid täiendandmeid sellele tagasihoidlikule kirjatükile on lisatud kommentaarides.
Olin arvamusel, et pean paratamatult puudutama päevikus kajastuva aja taustprobleeme nii nagu need oma argipäevasel kujul tuli Lutsu perel läbi elada. Ja seda, kuidas see kõik ristus puhtinimlikuga kirjanikus eneses.
See on edasi antud nii nagu nägin, tundsin ja mäletan, aga seejuures objektiivne olles.
2.
Igal inimesel (kui ta just väga-väga väärastanud pole) on hingesopis üks pühamast püham varjatud nurgake, üks väga puhas paik, kuhu ta kedagi sisse ei lase. Või kui erandjuhul laseb, siis kedagi väga lähedast ja usaldatavat. See hingepeidik on paljudele ainus pide, et moraalselt üldse püsida. Seda puutumatust tuleb mõista ja austada (muide - möödaminnes - mitmed tänapäeva noored ajakirjanikud ei näi seda teadvat).
Oskar Lutsu päevikus on selleks liigutavalt diskreetseks pühaks kohaks südamevalu poja Georgi (päevikus Jüri, Jürike, J. ) pärast, kes oli põgenenud maapakku (oli olnud Saksa sõjaväes). Päevik ongi kirjutatud just temale, kusjuures kirjutaja seda ka iseenda eest nagu varjata püüaks. See on kogu päevikut läbiv traagiline inimlik taust ja kirjapaneku valulev motivatsioon iseendale. Seda arusaadavam on Lutsu märkus (vt. lk. 43), et ta on saanud väga tähtsa teate. Pole kahtlust, et see märgib esimest teadet pojast, kes oli õnnelikult Rootsi pääsenud. Mäletan, et esimesed kirjad tulid kellegi nö variisiku kaudu, mõista-andmisi, aga emale-isale oli täiesti arusaadav, kes endast sel kombel teada andis. Hiljem - aga siis oli kirjanik juba manalamees - oli suhtlemine pisut vabam. Poeg pole siiani kodupaika külastanud, mingeid pärija-pretensioone pole ta esitanud.
Päevikus kajastub kirjaniku raske majanduslik olukord. Väikesele pensionile oli keeruline suletööga lisa teenida. Mõnevõrra leevendas küll “Jüri Pügala” (päevikus ka “Koosna Jüri”) ilmumine 1945; teine osa jäigi ilmumata. Ajakirjanduses oli aga elatanud kirjanikul raske midagi päevateemadel kirjutada: tollane range ideoloogiline suunitlus oli talle käsitamatu. Päevikus on ta kirjutanud: “Ah, mu sõber, nüüd ma alles näen ja tunnen, milline tahe ja rõõm oli töötada siis... kui laulsid nii - nagu see nokk oli kasvanud! Nüüd pead seda tegema programmi järgi. Edeneb väga visalt, sa ju ei tea, kas su töö läheb “läbi” või mitte. Näib, et on lõpp kogu mu tööl; et mis ma enam... vägistan end” (lk. 41).
Muidugi oli see vägistamine. Toimetused tegid kirjutatus tihtipeale ajakohaseid “kohendusi”. See oli raske asi, mis südametunnistusele vastu hakkas. Probleem oli ju selles, et kirjanikul oli häda pärast raha vaja, aga samas võis olla ka selge, et sel kombel nagu lugu oli kirja pandud, toimetaja seda lehte ei lase. Ka allakirjutanu on paaril korral Lutsu sulesünnituste puhul seda kohendamispattu teinud - tõsi küll, autori nõusolekul -, kuid ikkagi... Aga paratamatu oli seegi, et mitmed kaastööd jäid lihtsalt ilmumata.
Teiseks mingit sissetulekut tagavaks tööks oli tõlkimine vene keelest (kirjastusele ja “Vanemuisele”), kuigi tõlgitavad teosed polnud tõlkijale alati meelepärased. Mõnel puhul on Luts ka tõlkeid redigeerinud. Tõlketöös on tal olnud ka abilisi (näit. on teda aidanud Serafimovitši jutustusi ümber panna kunagi notariametit pidanud Elmar Joaste, vt. Mälestusi Oskar Lutsust, Tallinn, 1967, lk. 130).
Olukord muutus, kui 1952. a. hakkasid ilmuma “Teosed” (1952-1967 ilmus kokku 11 köidet), kuid kirjanik ise sai vaid sarja algusele - sedagi haigena - kaasa elada.
Muidugi püüdis kirjaniku abikaasa kõige raskematel aastatel omalt poolt kuidagi kergendada toimetulemist. Ühe naabrinaise, venelasest raudteelase abikaasa eeskujul pidas ta läbi häda mõned aastad kitsi (emakitse nimi oli Galja; aias oli loomade jaoks laudadest osmik), käis maal kartuleid hankimas jne. Sellestki on päevikus juttu (vt. Ik-d 45, 48 jm.). Mäletan, et kord laskis proua kitsed aeda rohtu näksima, kuid ise pidi korraks kiiruga kuhugi minema. Ta pani Oskari aeda pingile istuma ja valvama, et kitsed lillede kallale ei läheks. Kui ta tagasi tuli, istus Oskar küll ilusti pingil, kuid kõikide liiliate õienupud olid ära napsatud...
3.
Kogu päevikut läbiv traagiline teema on autori lausa meeleheitlik võitlus iseendaga kui alkohoolikuga. August Annist on Lutsust kirjutanud: “Kasvav alkoholi tarvitamine tõkestas ikka rohkem ta suurt loomupärast annet ning kuivatas ta fantaasiajõudu, nii et seda hiljem jätkus ainult oma memuaaride väljamaalimiseks; tõsi küll, needki on paiguti üsna meisterlikud ja inimlikult haaravad. Kahjuks ei kajastu neis enam küllalt siiralt hilisema Lutsu siseareng ja traagika, ta masendav võitlus oma mürgitajaga. Igatahes võib öelda, et just see “roheline madu” oli ka tema arengu ja elu e n n e a e g n e lõpetaja [---]... just Luts on [---] alkoholi ohvrite hulgas üks tüüpilisemaid ja traagilisemaid...” (Mälestusi..., lk. 237).
Päevikus jäädvustatud ajalõigus on eriti esiletõstetud selles masendavas võitluses saavutatud ajutist edu (vaheajad, kanikulõ): mõnikord võis seesugune karskuspaus olla isegi paar kuud pikk. Kuid üldiselt oli see võitlus ikkagi täiesti lootusetu, kuigi on antud korduvalt iseendale lubadusi teha pikki vaheaegu, sest tervis läks ju järjest viletsamaks. Seejuures tuleb lisada, et oma sõnutsi oli ta loomisvõimeline vaid täiesti kaine peaga ja täielikus vaikuses (Mälestusi..., lk. 97). Kui päevikus on korduvalt juttu avaldamata jäänud kirjatöödest, siis on siin ideoloogiliste raamide kõrval kindlasti oma osa ka puhtkirjanduslikul allakäigul, mille põhjusele on siin Annisti sõnadega juba viidatud.
Siira hämminguga lugesin päeviku lõpupoolel kaebusi hiirte ja lutikate rohkuse üle. Lutikate tõttu pidi kirjanik isegi kinnastatud käsi magama, nagu ta kirjutab (vt. lk. 39). See jutt on küll enam kui kahtlane: ei ole ma selles majas näinud ei ühtegi hiirt ega lutikat, sest puhtusest pidas Valentina Semjonovna väga lugu. Kaldun vägisi arvama, kas pole tegu mingi luuluga, (alkoholismist põhjustatud? ) psüühilise häirega, sest kirjanik on maininud peale hiirte ja lutikate ka lausa tontide olemasolu oma toas (vt. lk. 25).
Päevikut sirvides ei pääse mööda veel ühest korduvalt puudutatud olmeprobleemist. See on majaelanikud (üürilised ja külalised) ja vaikus, mis oli Lutsul kaine pea kõrval isegi ehk olulisim elu- ning loomingueeldus. Teame, et ajavahemikus 1920 - 1936 (siis sai valmis oma maja) vahetas Lutsu pere Tartus vaiksemat elukohta otsides järjest kortereid. Kuid siingi loeme korduvalt-korduvalt (vt. lk. 22, 23, 25, 27, 36, 38, 39 jm.), kui tüütud on üürilised - sealhulgas ka nende ridade kirjutaja pere keda oldi sunnitud taluma selle pärast, et nad andsid üüri näol lisasissetulekut ja kütsid oma tuba. Aga talumatu on majaliste tekitatud lärm: vali jutt, uste paukumine, lisaks telefoni-ja uksekellahelin.
Proua oli meile juba alguses öelnud, et peame väga vaiksed olema, ja seda me tõepoolest ka olime. Külalisi käis meil haruharva. Ei tea ka, et Valentina Semjonovna külalised oleksid lärmakad olnud, sest nad olid enamasti eakad soliidsed daamid (kommentaarides olen neid mälu järgi maininud).
Asi oli tõenäoliselt selles, et kainemana olid peremehe närvid nii pingul, et vähimgi krabin või köhatuski võimendus. Kaine olla tähendas talle ilmselt ebanormaalset olukorda. Suutäis viina aga tegi elamise taas normaalseks ja siis ei seganud enam miski. Vastupidi- ta ise otsis seltsi: koputas uksele, üritas vestelda jne. Lausa häda oli siis, kui proua oli välja läinud ja palus meid peremeest mitte välja lasta. See viis mõnigi kord lausa konfliktini, seda enam, et proua ise ta pärast kojutulekut ikkagi välja laskis - pehme südamega nagu ta oli...
Voodihaigena meeldis Lutsule väga, kui me pojaga teda vaatamas käisime, ta kõnetas poissi siis alati sõnadega “minu väike doktor”. Hiljem, kui ilmusid Lutsu “Teosed”, kinkis proua sellele “väikesele doktorile” oma pühendusega kirjaniku följetonidekogumiku. Jah, ja ega kumbki - ei Luts ega proua - pole meile kunagi öelnud ühtegi halba sõna rahurikkumise pärast. Saime tõepoolest hästi läbi.
Lutsust on keegi varem (ei mäleta enam, kes, aga vist siin viidatud mälestusteraamatus) kirjutanud, et temas oli nagu kaks vastandpoolt: üks hell, romantiline, isegi härdameelne (see kajastub ju tihtipeale selgesti ka tema loomingus - kasvõi “Kevades”), aga teine pool võis olla mõnes olukorras hoopiski järsk, pahastiütlev, labane. Olen näinud teda härdununa, aga päevikus on ka vastupidist. Aga küllap on see nii paljudega. Igatahes oli see esimene pool kirjanikule kindlasti hingeomasem.
Aga lõpuks: väga-väga hindama ning lausa imetlema peab Valentina lakkamatut inimlikku hoolitsust oma abikaasa eest, vaatamata selle kõigile purjuspäistele - pehmelt öeldes - ebameeldivustele, mida siinkohal pole mõtet kirjeldada.
4.
Lutsu loomingus on vaieldamatult valdav isiklikult kogetu-nähtu-vaadeldu, mis omapärases kunstilises töötluses on andnud talle ainuomase loomingu, mida viimasel ajal on vahest kõige huvitavamalt analüüsinud Endel Nirk (Romaanikirjanik (? ) Luts. Kogumikus “Avardumine”. Tallinn, 1985, lk. 107 jj. ). Kirjanduslikke mõjustusi on Lutsul vähe, lemmikautorite loend tema mälestustes ja päevikutes pole pikk ning otseparalleele (kui neid on mõtet otsida) on ilmselt raske leida.
Aga üks motiiv tuleb küll poolkogemata meelde. Et see on huumorikarvaline, siis võiks seda siin ehk vahelekiilungina meenutada - Luts ise oli ju humorist (kuigi teda harva võis naermas näha, nagu Tuglas on meenutanud).
Kirjanik tsiteeris - ja mitte üks kord, sest siis poleks see mulle meelde jäänud - “Kalevipoja” XI loo lõpus leiduvat paari värssi väikemehe seiklusest metsaeide juures, kes talle, eksinule, hernesuppi süüa annab ja siis ööseks laua alla põhku magama paneb. Eide kaks metsikut poega tulevad öösel koju, tunnevad inimese lõhna, aga eit ütleb meest päästes, et tuul on selle lõhna tuppa puhunud. Pojad söövad hiidõgardite kombel kõhud täis ja heidavad siis teine teisele poole seina äärde magama. Varsti aga algab tuttav püksituule paukumine, mis laua all magavat meest hakkab ühest seinast teise pillutama. Mees pääseb põgenema alles hommikul, kui metsaeit ukse paotab (Vanaeit läks enne valget / Põie pakil ukse ette; Luts tsiteeris minu mälu järgi pisut teisiti: Vanaeit läks koidu (v)algel / Välja põie pakitusel). Tahtmatult on see mulle meenutanud “Nukitsamehe” metsaeite ja tema õgarditest poegi Mõhku ja Tölpat... “Kalevipoja” lugu olevat folkloristide arvates värsistus muinasjutust “Vastase otsija”, mis olevat meile kagupoolsete naabrite mant sisse rännanud.
J. V. Veski kirjutab oma mälestustes, et Lutsul oli üsna varakult kavatsus olnud kirjutada Tootsi-lugude sarjas ka “Sügis” ja “Talv” (vt. Mälestusi..., lk. 103). 1939. a. on Luts ühes intervjuus ajakirjanikule rääkinud: “Praegu on mul käsil 11. anne, mis käsitleb maailmasõja ajastut. Siis veel “Talv” Tootsi-lugude tsüklist. Suurt mõtlemist annab ka näidend “Vähk”, mille aineks ühe leiduri traagika. ”
“Ja millal need teosed jõuavad lugejaskonnani?”
“Mälestuste 11. anne ja “Talv” kindlasti käesoleval aastal, kui ma ei satu auto alla ning kui minuga ei juhtu ka mingisugust muud õnnetust,” muheleb Oskar Luts (“Uudisleht”, 10. III 1939, nr. 39 - vt. Mälestusi..., lk. 384).
Teatavasti ilmus “Talve” 1994. a. “Ilmamaa” kirjastusel Tartus märkusega tiitellehel: Arnold Karuümberkirjutuse järgi. Ümberkirjutaja sõnutsi tegeles Luts selle raamatu kirjutamisega oma elu lõpu eeli: 1953. a. veebruaris oli A. Karu kirjanikult saanud “Talve” viimased mustandid, millised ta osaliselt samal aastal kirjaniku abikaasale olevat tagastanud. Ei tea sellele midagi lisada, sest ei voodihaige kirjanik ega hiljem proua Valentina pole sellest käsikirjast ega Arnold Karust käesolevate ridade kirjutajale midagi rääkinud ja algkäsikirja näinud pole. Siinkohal pole mõtet hakata arutlema “Talve” autorsuse ümber - palju on seal Lutsu, palju ümberkirjutajat jne. Päevikus on küll kirjas, et lugu kolhoosielust on käsil, aga edeneb väga visalt, sest vaja oleks kolhoosidega lähemalt tutvuda (lk. 45). Sellest ei tulnud midagi välja - Lutsul puudusid maal toimunu mõistmiseks ja kohapeal sisseelamiseks eeldused ning konkreetsed võimalusedki.
Kord võttis “Edasi” toimetus ta siiski kaasa samanimelisse kolhoosi, mis asus kuskil Kaarepere lähedal. Oli parasjagu ENSV aastapäev. Ilm oli ilus, toimus aastapäeva aktus vabas õhus. Luts oli toimetuse autos viidud lühikesele külastusretkele Palamusele, kus ta oli sisse astunud ka apteeki, ja istus nüüd, kepp põlvede vahel, otse esimeses reas.
Päevakohase kõnega esines kohalik partorg. Luts kuulas, kuulas, hakkas nihelema ja hõikas siis järsku valju häälega: “Pikk kõne on sitt!”
See resoluutne hinnang tekitas muidugi paraja segaduse, seda enam, et partorg ei tundnud-teadnud Lutsu, seda vanameest esimeses reas...
Päevik tõendab Lutsu suure teatrihuvi püsimist ja teatrielu elavat kriitlist jälgimist. Tema endapoolsed katsed uute lavateoste loomisel nurjusid. Need ei vastanud ilmselt ideoloogilistele nõuetele, aga küllap oli ka muud ette heita. Andeka kirjaniku loomingujõud ei olnud enam kaugeltki see, mis aastate eest, kirjanduslik tase oli alla käinud, nagu varem juba mainitud.
Teatri kindlakäeline parteiline suunamine avaldus umbevenelase Aleksandr Poljakovi määramises “Vanemuise” peanäitejuhi kohale (tegutses 1950-1953), mis päevikupidajat on loomulikult imestama pannud (vt. lk. 50; uue teatrijuhi eesnimi ei olnud küll mitte Andrei, nagu päevikus). Ta toodi Tallinnast K. Irdi asemele. Riikliku preemia pälvis ta 1951. а. V. Višnevski näidendi “Unustamatu 1919” lavaletoomise eest.
Vaadatud-kuulatud etenduste kohta on Luts päevikusse kirjutanud oma muljeid ning hinnanguid.
Oktoober 1944
Neljap. 5. oktoobril 1944. Kl. 7-me paigu õhtul.
Eelmine päevik varastati siis, kui viis ööd-päeva konutasin meie külmas ja rüüstatud hütis (septembris. )
Mis siis nüüd? Kas kirjutada tänasest päevast jälle edasi või... jätta kõik sinna paika? Laseks minna kõik nii kuis läheb, ja kui hakkab minema õige halvasti, siis... Isegi teada, mis siis saab.
Pole valgust. Ulila elektrijaam on lõhutud. Kirjutan küünlajupi valgel. Kui see lõpeb, siis pole muud kui heida voodisse, vahi pimedusse ja kuula maja- ning uulitsalärmi. Linn ja eriti meie ümbrus on täis vene sõjaväge.
3/4 Tartu linnast on hävinud.
Laupäeval. 7. okt, samuti kl. 7 paigu õhtul
Käisin linnas, nagu iga päev. Nüüd liigub seal rahvast juba kaunis rohkesti. Minu tagasitulekul see ju oli eraisikute poolest peagu surnud linn. Juba näen paljusid tuttavaid. Muuseas on ka Jüri Kimmel1 siin -lubas homme Ülikooli kirikus jumalateenistust pidada. Prof. Vadi2, kellega ühes olime Palamusel, on ka tagasi. Käärik käis eile siin. Jõime eetrit ja üht teist “ollust”, mille sain Genssilt3, kes praegu on Elvas apteeker (nagu ütles ise). Täna viisin “Uuele Postimehele” esimese pääsukese: katke “Jüri Pügalast”, koha, kus saksa soldat pakub Möldre Jaagule oma kaupa. Eks näe, mis seltsimees Erni Hiir sellega teeb. See mees on nüüd “Uue Postimehe” peatoimetaja.
Nägin Verneris, kus nüüd käin lõunal, ka teisi kirjandus- ja kunstitegelasi: J. Kärner’it, J. Semper’it, Staarkopfi, O. Urgart'it jne.
Söök Verneris on kehv, nagu juba võis arvata. Sõber Lokenberg on viinavabrikus tagasi ja juba tegime temaga paar napsi. Viinavabriku uus dir. on keegi sms. Kährin, keemia üliõpilane.
Neetud tattnina-lamp vist rikub mu silmad lõplikult. Jätan täna kirjutamise.
Kus on J-i? Kas ta elab veel?
Esmaspäeval. 9. oktoobril.
Ikka seesama tattnina-lamp mu ees, ei midagi paremat. Käisin otsimas küünlaid Täitev-komiteest kuni Segakaubanduse osakonnani - ei saanud. Direktor ise ütles, et neil pole seda kaupa. Sain ainult kümme toosi tuletikke. Ja mitmesse raamatusse see ost siis kirjutati! Ülikeerukas asjaajamine!
Nii ma seni käingi ainult direktorite jutul, Vallikraavi 16 - gospostavka esimees. See andis mulle soovituskirja sms. Soonvaldi juurde, kes on Nõo Täitevkomitee esimees. Võin sealt osta toiduaineid oma tarviduseks. Aga kuidas ma saan Nõkku? Millega ostan, kui taskus on ainult viis tšervonetsit, ja sedagi ei saa kuskil vahetada, sest peenraha puudub kogu linnas, ka Eesti pangas, mis nüüd muidugi jälle töötab mingisuguse uue nime all.
Emand4 läks ühes Naadäga eile hommikul maale kartuleid võtma ja pole seni veel tagasi tulnud. Loodab sealt endale talveks kartulid saada.
Juba... juba praegu on poolnälg. Mis tuleb edaspidi? Viljad on peksmata, mõnel pool isegi lõikamata. Mädanevad.
Vist pean kirjutama üksikute sõnade kaupa - valgustus on väga vilets. Tekib küsimus: Misjaoks üldse kirjutada? Nägin ju, mis sai minu eelmisest päevikust!
Meie lähemas ümbruses, Simmi maja kõrval, on nagu sõjaleer: tulelõkked maas, vene sõdurid liikumas, käratsemas ja laulmas - kõikjal. Kogu päevad püssi ja kuulipildujate ragin, mis ei lakka isegi pimedas, isegi öösel mitte täiesti. Tüdrukud, naissõdurid, korjavad meie aiast lilli, soldatid kaevavad kartuleid, kisuvad viimseid lehekesi tubakavarte küljest jne. Võhivõõras ja jube elamine.
Aga hakkame nüüd seda elukest võtma spordina. Aitab tänaseks. Minu i-pea heitleb surmaga. Kus on J.?
Neljap. 12. oktoobril, kl. 8 hommikul.
Nüüd on ka meie hüti ees laager. Soldatid kraaksusid kogu öö, magada sai vähe. Üldse pole mingisugust öörahu, ja magamist otsekui varasta (fanadormi abil). Üsna õnnetul kohal on meie kohake - jalus sõjavägedel. Eile lasti meie lähedal isegi kahurist. Mis saab siis, kui needki vähesed (muidugi ühekordsed) aknaruutud uuesti katki põruvad?
Eile käis siin väike (ja tark) vene ohvitser ja ütles, et emand tuleb maalt alles täna õhtul ühes Naadäga ja kartulitega. Saab näha.
Olen nüüd peagu alati poolnäljane. Pagan teab, kust see isu tuleb - ma ju õieti ei tee mitte midagi. Täna vaja asuda sellegi natukese tubaka kallale, mis mulle veel jäeti ja mis praegu kuivamas.
Üleeile tuli Tallinnast saadetis leiva, vorsti ja kompvekkidega. Kes saatis -ei tea. Kätte sain end. Kirjanikkude Liidu ruumist, kuhu mind juhatas E. Hiir.
Eile käis siin J. freund Ros-ov, otsides J-d! R. on end seni kuidagi hoidnud varjus, aga kardab nüüd uuesti väljakuulut. mobilisatsiooni, mob’i, nagu nimetab seda. Järgmises nr.-is püüan meenutada tähtsamaid sündmusi, mis olid tähendatud eelmisse, varastatud päevikusse.
Neljapäeval. 19. oktoobril, kl. 7 hommikul.
Ikka sellesama tattnina valgel. Tõusin kl. 3, toppisin paberosse niiöelda valu ja vaevaga, sest nüüd pean ise tegema ka kesti. Konid (stummlid), mida mul oli pööningul mitu karpi, ja milliseist oleks saanud päris korralikke abihülseid, on varastatud. Need on üldse olnud väga aplad vargad - isegi nõelu nad pole seintesse jätnud; seinakalendridki on äratassitud. Palju, palju suuremaid asju puudub. Ja ometi teadsid rüüstajad, et see on minu, nende (eesti) kirjaniku korter! Mis oli neil sellest Puistati kõikjal, kus midagi oli.
Nüüd kustus seegi tattnina õli puudusel. Süütasin oma viimse küünlajupi, et kasvõi mõni ridagi edasi kirjutada. Päikesevalgeni on veel tubli tund aega.
Eile hommikul, pärast öist nokitsemist, uinusin veel ainult mõneks minutiks ja nägin nii kurba und, et nutsin unes. - Tuli keegi noormees ja jutustas, et J. olevat surnud. J. olevat kopsust haavata saanud ja surnud Warnjas! Kogu päeva olin selle unenäo raske mulje all.
Otsisin Kalurite Keskust, aga ei leidnud. Võib olla, et lähen täna jälle otsima. Käik Eksp. tapamajja, Muhhin jne. Kingsepad, Tuglas, Ilves ja teised vastutulejad...
Emand tuli 13. okt. Kartulid toodavat edaspidi. Pill5 nüüd Eesti Teadusliku Kirjanduse direktor Tartus, end. “Looduse” ruumes, lubas mulle Tallinnas, Ilukirjanduse osakonnast “Jüri Pügala” arvel tuua rbl. 500.-avanssi. Eks näe, kas saab kaubale.
Olen harjunud kirjutama: “päevik” ja “päevik”... Mis päevik oli endine või mis päevik on see nüüd! Ainult mõned üksikud märkmed...
Kui kord peaksin asuma midagi kirjutama, eks siis pea toimuma selle järgi, kui palju on püsinud meeles. Hilisem ajastu muidugi meenub enamvähem, aga eelmised?
Pagulaselu Palamusel... Sealsed tutvused ja tüübid... J. külaskäik ja tema Saatmine!... Pererahvas...
Teisipäeval. 31. oktoobril, umbes kl. 7 õhtul.
Umbes kell seitse sellepärast, et minu vana laua- ja ärataja-kell käib täiesti oma soovi järgi, ega arvesta õiget aega. Harilikult ta tõttab ööpäeva jooksul ühe tunni ette.
J-st pole ikka veel mingisugust teadet. Ja ega enne sõja lõppu saagi. Kas siiski saab? Ta on mul peaaegu alati meeles. Aga unes näen teda -ikka väiksena, lapsena.
Ja muist asjust mul pole õiget tahtmistki siia teha märkmeid. Kõik on tühine J. kõrval. Miks ta ometi läks sinna. E. ajab seda minu süüks! Muidugi pole see kaugeltki õige.
Lõpetasin praegu Nõukogude näidendi Simonovi “Vene inimesed” tõlke redigeerimise “Vanemuise” inimeste, K. ja L. Ird’ide ülesandel. Põlenud “Vanemuine” asub nüüd endises Saksa teatri hoones, direktor K. Ird, nagu ta seda oli 3 1/2 aastat tagasi. Minu töö on tasuline, ja nähtavasti ei olda seal kitsi; avanss, 200 rbl. on juba käes. Rohkem ma vist ei tihka küsidagi, kui nad just ise ei paku.
Elektri-valgustust muidugi pole veel. Seda on seni saanud ainult ametiasutused, apteegid, vabrikud ja muud tähtsamad kohad. Täna ostsin Pillilt, kes käis Tallinnas, 16 küünalt, kümme rubla tükk. Ühtlasi tõi ta mulle lepingu “Soo” 3-nda trüki müügi asjus riiklikule kirjastuse ilukirjanduse osakonnale. Avansi 2000. - rbl., millest sain esialgu kätte rbl. 900. -Muu osa tulevat pärastpoole, sest kirjastusel ei olevat praegu raha. (Kõik juba teistele kirjanikele, kes ennem jaole said, ette antud. )
Nagu mõned räägivad (P. Vallak) makstavat kirjanikele nüüd päris hästi. Minul pole sel alal veel kogemusi. Jah, üks asi (väike katke “Jüri Pügal”ast ilmus juba “Uues Postimehes”, teine ilmumas. )
Sms. Schmuul Tallinnast tellis följetone “Sirbi ja Vasara” jaoks. Võiks ka. Aga enne vist küll peab lõpetama “J. Pügala”, muidu unustan jälle selle osa, mis juba valmis. Aga nii, vahetevahel, vaja teha ka väikesi asjakesi. (Följetone. )
Alatoitlus. Seni käisin tšekkide järele söömas “Werneris”, nüüd “Ateenas”. Hommiku-, õhtu- ja lõunasöök korraga á la boa constriktor6. Loodan, et homme saan “Vanemuise” kaudu uued tšekid novembrikuu jaoks.
Palamuse mees Arno Kuusik (enne: Kusick), insener, elab minu naabruses, Elva uulitsas. Aegapidi saame temaga päris häiks tuttavaiks.
Palamuse... Sealgi muutused. Emand tahab mind vägisi sinna kupatada - toidukraami otsima.
Ma ei taha minna. Külm ja vaevane sõit. Rongid käivad küll juba ülepäeviti, aga kuidas nad käivad, see on teine asi.
J! J!
November 1944
Esmaspäeval. 20. novembril, lõuna paigu.
Vaat, kui pikk vahe. Viimased märked on kirjutatud 31. oktoobril. Lühikesed päevad kaovad nii ruttu käest, et palju asju jääb arvatud päeval tegemata: Mõned asjad ei klapi üldse. Praegu tulin toomast toiduaineid lisakaartide järgi. Sain esialgu: 1600,0 suhkrut, 1800,0 võid ja 2000,0 kruupe. Pärast saab samade kaartide järgi veel: 6000,0 leiba, 7200,0 liha ja lihasaadusi, 5000,0 kartuleid, 10 muna, 1000,0 küpsiseid, 2000,0 aedvilja, 500,0 kuivat. puuvilja. Pesu- ja tualettseebi ja tubaka kvantum pole kaardidel märgitud - antavat võimaluse järgi. Samuti on kaks tühja tšekki, mille järgi antavat 40° viina, mitte “Mäe pisaraid”. See olevat ühe kuu kohta. Kui see tõelikult nii on, siis ei või toidu pärast nuriseda. NB! Seejuures kehtivad ka tavalised parema järgu toidutšekid. Kui nii, siis on asi korras. Seni oli kehv.
Eile oli suur matus. Kõik saksi. Riia maant. tapetud inimesed ja osa langenud punaarmeelasi maeti Raadi parki.
Üleeile sain Elvi Kanguri õelt kirja, et Tõrva linn on enamikult maha põlenud, Elvi ise kadunud. Nii on siis meie kõigi talvepalitud, mis E. ja J. saatsid Tõrva - läinud.
Praegu on väljas 6° külma ja õhuke lumekord maas. Palju’s seda talvepalitut üldse kandsin, aga mis teeb nüüd vaene J., kes lahkus suvepalitus! Et meil ka kellelgi taipu polnud temale kaasa anda vähemalt sügisepalitugi! Keegi olevat J. peale kaardid välja pannud ja E-le öelnud, et J. olevat praegu haige ja et meie ei saavat teda näha niipea. Või veel: niipea! Enne sõja lõppu - muidugi mitte.
Ei tule järsku midagi meelde, mis vääriks märkimist. Minu “Soo”
3.-nda trüki ilmumine näib nüüd kindel olevat. Leping on alla kirjutatud ja ajalehes “Sirp ja Vasar” oli sõnum sees. Vist ka “Uues Postimehes” ja mujal.
“Jüri Pügal” (Kas mitte “Koosna Jüri”? )7 nihkub lõpu poole. Seda ta muidugi tegi juba esimese reaga, aga nüüd küll näib nii, et 30-40-50-ne kirjutatud leheküljega võib teha lõpu. Saab tihedam kui mõni eelmine jutustus, ja väga võimalik, et paremgi. Kes seda teab. Endale võib paljugi näida.
“Soo” eest ma saavat umb. 20.000 rubla. (Pilli arvamus.) Turuhinnad (Meil ju nüüd turg, vabakauplemine ja kõik): Või kg. - Rbl. 250.- Liha - midagi 75.- ümber. Leiva kg. - 30.- Tapet, kana - 100.- Suitsupaber - 4 rbl. poogen. (Ostsin 18 poogn., sest kesti pole enam loota. Pr. Riet ei vastanudki mu viimasele kirjale. Võib olla, et sõitis kuhugile võõrale maale. ) Toos tuletikke - 3 - 5 rbl.
Tallinna turul ja kommerts-restoranes olevat saada kõik, kõik. (Noormees Tartu teadusi. Kirjastuses. ) Pudel (500, 0) 40° viina - Rbl. 150.-.
Kus on J. Kas näen teda veel kord?
Kõik muu on tühine. Tühine on seegi, et siia teen neid märkmeid. Milleks?
Neljapäeval. 30. novembril, kl. 16 (!).
Tähendab - uue aja järgi. Käisin praegu Arno Kuusiku juures, Elva t. 4 kapivõtme pärast. Läksin ja tulin läbi meie aia. Milline tusk iga kord, kui lähen aida. J. on seal igal sammul mu silma ees. Vaat siin ta käis, siin ta istus, seal ta lamas, võttes päikesevanne. Meie kanakuudi ehitamine! See asegi oli alles hiljuti näha.
Vihmahooaeg näib sedakorda möödas olevat. Külmetab. Lund ei ole. Vist ei jätku lume tarvis üleval vett. Kuuldub... Mõned naiivsed ootavad ja loodavad midagi selle asemel, et koduneda olukorraga, vähemalt püüdagi sinnapoole.
Maal - viljad peksmata. Osalt idaneb, osalt söövad hiired ja rotid. Puudub bensiin ja õli. Transpordi olud väga rasked. Arusaadav: sõja aeg.
Emand leidis keldrist, prahi alt minu vana lambi “чудо“, mille valgel algasin oma “kirjanduslikku tegevust”. Чудо on чудо, ta on veel päris vapper, olgugi et ilma kuplita ja kuplihoidjata. Ent nüüd lõppes petroolum. Чудо seisab tööta. Ajan läbi Pillilt saadud küünaldega. Neid on veel mõni.
Juba läheb pimedaks. Ei näe enam kirjutada. Heidan voodisse videvikku pidama. Pärast püüan küünla valgel veidi kirjutada. J.! J.!
Detsember 1944
Reedel. 15. detsembril, punkt kl. 9 (hommikul).
Kell on küll juba 9, aga väljas vaevalt märgatav valgusvine. Moskva aeg. Kell teiste maade aegadest tund aega ees. Kirjutasin 1/2 6-est saadik “Jüri Pügal”at (Koosna Jüri). Jõuab lõpu poole. Praegu käsil 294-as lehekülg - vähemat formaati (vähemat kui 1/4 kirjutuspoognat.) Oma arust peaks saama parem kui ükski teine eelkäijaist. Aga mine tea, mis teised ütlevad. Ja kui ütlevadki (Palgi8 ja Aug. Jakobson, Ilukirjanduse dir. Tallinnas), et olevat kohati följetonistlik ja familjaarne käsitlusviis tegelastega. Viimaks ei võeta vastugi. Mis sellest. Pooleli jätta ma ka ei võinud.
Varsti lähen linna; eelkõige segakaubastusse, Võidu 11. Antakse 40° viina. Eile sain 0,5 liitrit juba kätte. Täna olevat mul õigus tšekkide järgi saada veel 3 liitrit! Tšekid on üldse tublid, ainult kättesaamine nende järgi on visa.
Möödunud pühapäeval purustas miini hävitamise õhurõhk peagu kõik meie hüti aknad. Istusin parajasti akna juures, kui käis see mürts, aga õnneks ma ei saanud klaasikildudest pihta. Aga oleks võinud näo segi lüüa.
“Uues Postimehes” olnud teadaanne, avatagu aknad kl. 12 - 3-ni. Mina ei leidnud seda teadet. Praegu on purustatud klaaside asemel lauapaber. Elamute Valitsus lubas kaks kasti klaasi anda. Tervisi, J!
Jaanuar 1945
Kolmapäeval. 31. jaanuaril 1945 a.
Vaat, kui kaua aega ma enam aega pole saanud (õigemini: pole viitsinud) kirjutada mõnda märkust siia vihikusse! 1945. aasta, aga maailmamöll kestab ikka edasi... nagu iga sõda: kuni võidurikka võiduni. Sakslase hing muidugi on toosis, aga ta võib veel kaua vastu rabelda.
Kodusel frondil - seisukord peagu muutuseta. Neil päevil ometi viimaks lõpetasin oma jutustuse “Koosna Jüri”. Sai 320 lehekülge (minu kirja). Ülehomme, reedel, sõidab A. Pill Tallinnasse ja viib siis ka selle osa A. Jakobsoni kätte, mida tal veel ei ole. Saab näha, mis saab.
Aknaklaasid (enamikult ühekordsed) on nüüd küll juba ees, aga eks näe, kui kauaks.
Oli üks ootamatu ja mulle eneselegi arusaamatu vahejuhtum kahe ohvitseriga, keda raudteeametnik meie juurde saatis öömajale (Sevastjanov. ) See tegija teeb mu praegugi üsna rahutuks.
Ajan Elmar Aruste asja, kes millegi pärast on kinni võetud ja praegu istub Tartu vangimajas. Käisin ühes tema naise Elfriidega NKVD-s ja prokuröri juures (ka mujalgi, E. Hiir), kus öeldi, et ega ta kuni asja selgitamiseni (kohtuni) vabadusse ei saa; et küllap ta siis ikka midagi tegi, kui ta kord kinni võeti. Minu teada pole ta, tühi, bolševismile teinud head ega kurja.
“Ilukirjanduse ja Kunsti” osak. poolt on välja kuulutatud näidendite võistlus.
Loen Shakespeare’i ja vahel sekka ka... Ernst Särgava teoseid! Need raamatud tõi mulle üks vene naisarst, kellega emand oli sobitanud tutvuse.
Tervisi, J.!
Lähen linna asju ajama. Toiduainete lisakaardid, Pilli retseptid jne.
Veebruar 1945
Esmaspäeval. 19. veebruaril.
Neil päevil oli mul südamega... Säärast lugu pole minuga veel kunagi ennemalt olnud. Lämbusin sõna õiges mõttes ning voolas surmahigi. Siis see lugu cod-iga. Tõesti ime, et jäin ellu.
Nüüd viis A. Pill “Koosna Jüri” käsikirja terveni Tallinnasse, A. Jakobsoni kätte. Ostu-müügileping on alla kirjutatud, umb 60% honoraarigi juba käes, s. o. Pilli käes. Sellest siis hakatakse mulle andma nii... vajaduse järgi või kuidas (! ).
Tervis on halb, eriti viimaseil päevil. Pean alk. kõrvale heitma. On vaja ainult kaks päeva pidada vahet, ja polegi enam himu. Pean pidama pikemaid vaheaegu, et vältida suuri piinu. Kui mul ometi püsiks meeles see viimane südameataak!
Loen. Õieti ei teegi muud kui loen. Shakespeare’le tegin vahe - hakkas väsitama. Praegu käsil Kippeli “Kui Raudpea tuli”. Hästi, kui ta kohati ei venitaks ja ta stiil kohati ei muutuks abituks.
Elektrit - ei ole, aga on siiski. Aknaid pandi jälle mõni ruut ette (is. Kivi).
Meil elab nüüd üks vene leitnant tehn. väeosast oma naise ja kahe lapsega ja klaveriga. Muidu - pole viga, aga lärm, uste paugutamine. Ülal toas, seal, kust tulin mina - elab tantsijanna “Vanemuisest”.
Pill määris mulle kaela talvepalitu - ca Rbl. 3000.
Tubakaga peaks läbi tulema - õisi on ka veel.
Tervist J!
Kolmapäeval. 28. (viimasel) veebruaril, kl. 1/9 hommikul.
Ärkan iga tunni takka, loen natuke ja uinun uuesti - tunniks. Üleeile pritsis vene naisarst (velsker), kes elab all, meile (minule ja emandale) tüüfuse seerumit. Valutas, praegu valus. 1,5 ccm. olevat palju esimesel korral. Siingi avaldub vene vaim - во всю!9
Südamega pole vaheajal juhtunud midagi erilist, aga viga tal tundub olevat: ma ei või teha äkilisi liigutusi ega kiiresti käia - kohe tekib õhupuudus. Nii ma siis ei käigi tavalist käiku uulitsail, vaid longin. Aega on. Seni olen hoidunud alkoholist. Peaksin hoopis jätma - teda on küllalt väga kurjasti tarvitatud. Arvan, et ma juba ammugi ei karda surma -võib-olla; aga ma väga kardan säärast hirmsat piina (lämbumist), nagu mul oli umb. kahe nädala eest. See oli muinasjutuliselt kole.
Loen praegu Barbusse Tuli. - Tõetruu, aga liiga kribuline, nagu mulle näib. Liiga üksikasjaline.
Toitu on seni jätkunud - В ja Limit-kaartide järgi. Paberosse ei ole. Nüüd oli ajalehis et Kirgiisia vabariigist on saadetud 500 tonni tubakat Eestisse ja tubakatöölised on lubanud selle kahe kuu jooksul tarvitamiseks ümber töötada.
Kõikjal vabrikuis ja ettevõtteis on vastastikused töövõistlused. Eile kuulsin, et säärane võistlus olevat isegi apteekides välja kuulutatud! Milleks see kujuneb? Siis vist loodetakse haigete arvu suurenemist või kuidas? Õieti peaks lootma vastupidist...
Nõukogude sõjaväe-naised kannavad õlakuid. On lihtsoldati-, allohvitseri- ja ohvitseri õlakukandjaid. Naisarst (õieti velsker), kes elab meie uulitsapoolses alltoas, on noorem leitnant - tsaariaegne lipnik, прапорщик. (Võrdle endisi aegu praegusega! )
Need oleksid kenad üürnikud - nad toovad põletispuid ja natuke muidki asju kui nad poleks nii lärmikad, kui nende 5-aastane poiss ei kooserdaks meie tubades.
Tervist, mu vaene J.! Kas saame veel kord teineteist näha?
Praegu käis ametnik elektri-trustist - tahab meilt ära võtta leutnandi seatud elektri-valgustust. Ootan leutnanti. Kole, kui jälle tuleb elada ilma valguseta!
Märts 1945
Laupäeval 3-ndal märtsil, hommikul kl. 9.
Tõusin praegu sängist. Ma ei ütle, et tõusin magamast, sest lugu magamisega on vilets. Esiteks mul ju üldse on nii vähe und, aga siin veel need lutikad ja hiir nurgas kapikese taga.
Ometi sain elektrivalgustuse päris seadusepäraselt sisse. Lubati 10 kilovatti kuu kohta. Veepumba jaoks vist eraldi. See ongi see asi, et ma üheski asjas pole kunagi täiesti selgusel! Sellest pealiskaudsusest muidugi on pärit ka minu nõrk matemaatika. See avaldub mu kõnes, kirjas, kõnnakus jne. Kui kerge ja siiski kui raske on tunda iseend ja teisi inimesi! Aga ma arvan, et ometi olen enam-vähem meister sel alal.
Kirjutasin jutustuse “Enne ja nüüd” noorsoo ajakirjale “Pioneer”. Saatsin postiga Tallinna - eks näe: 1) kas jõuab pärale, 2) kas võetakse vastu, ja 3) kas loetakse tasuliseks?
Barbussi “Tiili” jõuab lõpupoole. Muuseas on käsil ka J. Stalini: Leninismi alustest.
Üürnikud (sõjaväelased) ühes endaga tõid eile jälle põletispuid. Vaja vaadata, kes neid ja ka endiseid hakkaks saagima ja lõhkuma. Minul endal vist küll ei maksa asuda selle töö kallale - süda ja üldine nõrkus, vanadusenõrkus (!).
Lumme on sõtkutud jalgteed läbi aedade, varemete ja endiste majahoovide. Minagi tarvitan ühte säärast - praeguse “Vanemuise”, end. Saksa teatri juurest Kirjanikkude Liitu, Õpetaja tänavale, end. prof. Uluotsa majja.
Enamikult kõik varemete vahed on muutunud väljakäigu-kohtadeks. Linna avalik väljakäik Suurel Turul, end. Tartu Panga taga on kole! Sinna sisse minna on võimata. Mis saab siis, kui kõik säärased kohad kevadel sulama hakkavad? Kas ei pääse siis lahti katk ja koolera?
Jah, hoolitsetagu sanitaarolude korrashoiu eest!
Emand tõi süüa, küpset. soolaräimi. (Söön nüüd alati üksi, ülal, oma toas.)10
Tervisi, mu J.!
Laupäeval. 10. märtsil, kl 1/2 8 hommikul.
Talv, mis kuni viimase ajani oli päris pehme, on tulnud tagasi, aga seekord üsna tõsisel kujul. Juba mõnda päeva on hommikuti kuni 25° kraadi külma Rm.11 järgi. Pärastpoole, päikese paistel, on soojem. Lund palju ja tuleb ikka veel juurde.
Põletispuid - on. Sõjaväelased, ohvitser naisega, toovad kelguga juurdegi. Selle kahe r.-meetri (arsinalised) poolekssaagimise eest nõudis keegi vanamees 200 rbl.! Tööpaigad on odavad - hiljuti vähendati neid veelgi aga kui kellelegi tööd pakud, siis küsitakse, võrreldes palkadega, hiiglasuurt tasu.
Eile õhtul, kl. 18 - 22.ni käisin “Vanemuises” (end. Saksa teatris) Tammsaare “Põrgupõhja uus Vanapagan”a kontroll-etendusel, kuhu olin praeg. dir. K. Ird’i poolt kutsutud. Tükk oli hea, kuigi veniv ja suurema põnevuseta; kujutab vaese töölise ja külakurnaja vahekorda. Saal oli väga külm. Elekter kustus tihti. Siis toodi näitelavale küünlad.
Kavatsen ise kirjutada näidendit saksa okupatsiooniajast. Kirjutan luustikku. Tean ette: sellest ei saa midagi suurema kunstiväärtusega teost. Aktuaalne Mache12, бутафория... Ent vaja teha, kasvõi tasu pärastki.
“Koosna Jüri” tuli Tallinnast tagasi ja läheb nüüd D. Palgi ja minu lõplikule redigeerimisele. Sündigu!
Ootan Limit-kaardeid - eriline sort toidukaardeid peale В-de. Olevat Tartus ainus kirjanik, kes neid saab. (?) Tallinnasse saadetud jutustuse “Enne ia nüüd” peale pole vastust saanud. Eks näe, kas üldse saan. Käsikirja kas peetakse tsensuuris kaua kinni või ei jõua see üldsegi pärale.
Minu tellitud ajalehti toob post korralikult. Nii - paljuis teisiski asjus. Nagu mõnes ooperis: Põgeneme, põgeneme! aga ise ei nihku paigastki.
Aja kuidagi läbi, mu J. kui veel elad!
J. Simm räägib, et tema vanem poeg olevat Siberis surnud.
Aprill 1945
Esmaspäeval. 2. aprillil, kl. 6 õhtul.
Aeg läheb. Kevad käes. Lumi on peagu täiesti kadunud. Meie aed mustendab, ümmargune lillepeenar isegi rohendab juba. Sooja umbes 5°, võib olla, et rohkemgi - meie termomeeter “läks” katki, nagu meil üldse purunevad kõik asjad. Kuldnokad ammugi väljas. Umbes nädal aega järgemööda valas vihma, täna on tahe, isegi päike näitas end lühikest aega.
Olin suures hädas reumaga nagu ikka vihmasel ajal. Ja siis see teine tõbi ka... Unepuudus on kohutav. Minu toas on üsna rohkesti lutikaid, on hiiri ja on tonte. Küll on siin öiti kõiksuguseid hääli! All on nii päevil kui hiliseil õhtuil alatine lärm. Vene perekond, all, on väga tegev. Nende väike poiss, Nika, (Nikolai) on tehtud nagu elavhõbedast, kooserdab emanda järel toast tuppa läbi kogu maja. Praegugi on all suur häälitsemine, otsekui oleks seal tulekahju.
Käisin “linnas”, nägin K. Liidus13 vana Sööti14. On teine kaunis tublisti kokku vajunud, aga eks ta ole ka väga vana. Ei mäleta, kas 80 või 85? — Ta on oma praeguse eluga rahul. Antakse välja tema kogutud teosed.
Minu “Koosna Jüri” läks nüüd lõplikus redaktsioonis Tallinna. D. Palgi kärpis siit-sealt. Kärpigu! Ma ei vaielnud palju vastu, sest juba hakkas mind tüütama see lugu, see muidu päris kena jutuke, kui seda poleks pidanud kirjutama teatava... “K. J.-st” on juba paaril korral juttu olnud ajalehis.
Hakkan koostama näidendi kavandit. Palgi arvab, et olevat võimalik saada isegi avanssi, esitades kavandi - Ilukirjanduse ja Kunsti osakonda. Olekski vaja, sest raha kaob käest nagu vaht. Emand, emand - see läbi ja läbi ühepäeva perenaine!
Tervisi, mu J.!
Üsna tihti tahavad mu närvikesed hoopis üles ütelda.
Reedel. 20. aprillil, kl. 1/2 7 hommikul.
Elan veel, olgugi peas aiva tihti uidavad surmamõtted. See pole edvistamine ei endaga ega teistega. Teistele ma pole sellest üldse rääkinud.
Vahepeal oli üsna rohkesti päikesepaistelisi päevi, aga siiski oli külm. Hommikuti oli maa külmanud. Täna sajab vihma. Reuma. Passidesaamise jant, millele ei näi tulevat lõppu! Küll tehakse vähemgi asjatoiming keeruliseks!
Sain “punktide” järgi osta halli (peagu kotiriidest) ülikonna - umbes 400 rubla. Aga selle palituriide, mille tõi Pill - Tallinnast, peame ära müüma - see raha, mille sain “Koosna Jüri” arvel, on täiesti läbi. Müüsin Raudsepale Väikse entsüklopeedia ja mõne teise raamatu - õiendasin elektri-ja sõjamaksu.
Kirjud päevad. Üks käimine üle Emajõe...
Räägitakse kibedasti, et midagi on tulemas. Metsad olevat rahvast täis. Kardetakse küüditamist.
Sakslaste asi on halb, läheneb lõpule. Juba on jutud niikaugel, et Berliin olevat inglaste ja ameeriklaste käes. Ameerika presid. Rooseveldti äkiline surm.
Tervisi, mu J.!
Juuli 1945
Neljapäeval. 5. juulil, kl. 18.
20. aprillist kuni 5. juulini! Oeh, sel vaesel mehel ju pole aega siia kirjutada ainsat ridagi!
Hirmus ajajärk. Tuletan meelde, mis sa tegid endaga! Kui sina seda oleks näinud, mu J.! Lausa hullunud, vajumas. Igasugune töö seisis ja seisab praegugi. Aiva võtan hoogu. Eks näe: teen veel ühe katse, võib olla, et viimase.
Linn on täis vene rahvast, mitte niipalju sõjaväelasi kui eraisikuid, naisi ja lapsi. Uulitsail liigub palju vene väikesi kerjuseid - räbalais, pambud seljas, mõned küsivad suitsu.
Pajokk (toit kaartide järgi) hakkab tilkuma, s. t., et seda on raske kätte saada - kauplustes ei ole. Praegu puudub suhkur juba kauemat aega täiesti. Lihatoit samuti. Konserve pole enam ammugi näinud. Paberosse sai seni, eks näe, kuidas hakkab saama tulevikus. Üldine tendents on see, et elu läheb kitsamaks.
Turg on rikkalik - sõna õiges mõttes. Aga hinnad! Või kg. 130 - 140 rbl. Suhkur - 300 rbl. (Kaks vürflikest - 5 rbl. )
Sain endale ostuloaga ühe sonimütsi, 2 paari sokke ja paari sukki -emandale. Ülikonnast ma juba rääkisin kuskil eespool.
Üürnikud, all, asutavad minekule - eks näe. Muidu päris kenad inimesed, aga koledasti lärmikad.
Öökülmad hävitasid kirsid ja ka teised puuviljad peagu täiesti. Ka marju saab vähe. Õnneks võtsid tubakataimed kasvu.
Paari päeva eest sõin esimesi maasikaid. Täna ka. J., kus oled sina tänavu? Tule maasikaid sööma!
Oeh!
Ei taha kirjutada. Üldse ei taha midagi teha.
Jää terveks J.!
Reedel. 13. juulil, kl. 9 õhtul.
Viimased päevad on väga kuumad. Tulles linnast, on särk higist nii märg, et seda on raske seljast võtta. Vahel sekka veidi vihma. Maal olevat põllud äärmiselt kuivad. Tubak kasvab toredasti. Täna võtsin juba mitu naela suuremaid lehti. Kardan väga, et minu “kuld-lehti” (see sort mul ongi) hakatakse varastama. Kellelgi olevat kõik tubak tüveni maha lõigatud ja ära tassitud.
Maasikaid saab rohkesti ja ma söön neid iga päev, ja alati mõtlen siis J-le. Õunu peaks ka saama, kui nad enne valmimist ei lange puude küljest.
Sain ometi võidu. Juba 5.-st saadik on mul suvevaheaeg (каникулы). Täna oli kahekordne kiusatus, aga ma võitsin... nii, noateralt. Kui J. seda näeks, küllap ta rõõmustleks.
Kirjutasin kolm vestet - kaks “Rahva Häälele”, ühe - “Sirp ja Vasar”ale. Esimese eest olevat honorar (Rbl. 500. ) juba välja saadetud - nii kirjutas peatoimetaja abi Sooman - juba umbes paari nädala eest -, aga mina pole seda raha seni saanud. Imelik! Kas läheb kaduma?
EKL, Tartu aktiivosakond, alias brigaad, käib nüüd kombinaatides ning loeb tööliskonnale ette oma töid. Liikmed: E. Hiir, A. Kaal, pr. Krigul15 ja paar teist, kelle nimed ei tule praegu meelde. Konfereeris sm. Feldbach16. Käigust Liha- ja Nahakombinaati võtsin minagi osa, aga Telefoni vabrikusse, mis oli täna hommikul kl. 7, jäin hiljaks. Magasin läbi! Kui ainult mõelda: mina magasin kl. 7-me ajal! Eks näe, kas muutub nüüd unigi paremaks.
Pill püüab mulle nüüd üht ülikonda kaela määrida 3000 rubla eest. Ja küllap määribki nagu määris talvepalitu - vastu kevadet!
“Koosna Jüri” olevat ilmumas. Samuti “Nukitsamees”: II tr. Ka “Vanad teerajad”, pealkirja all: “Noorpõlv”. Seda viimast ma ei teadnudki.
Toodi õhtusöök.
Jää terveks, J.!
Kolmapäeval. 18. juulil, kl. 12 päeval.
Eile algasin “Koosna Jüri” II jao kirjutamist. Ilmad endiselt kuumad. Vihm oleks väga vajalik. Eile oli EKL17 inform.-koosolek, kus sm. O. Ur-gart tutvustas meid NL kirjanike hiljutise kongressi tööga Moskvas, millest referent ise osa võttis.
Mind huvitas see, et kirjandusi, töid paljundatakse Nõukogudes ka teisiti kui neid trükkides. (Minu kavatsetava näidendiga võiks proovida sedasama! )
Tubak kasvab hästi. Juba olen lehti ja õisi korjanud kolm korda. Ka juurviljal ei näi viga olevat. Pisikesed õunapabulad langevad maha - mine tea kui palju neist üldse külge jääb. Sõstrad on nigelad, peenikesed.
Võit on seni minu käes. (Каникулы. )
Emandal on kurk haige (angiina kergel kujul), nagu talle öeldud polikliinikus. Üldse on tal alati mingisugune viga küljes. Hoolimatu ja äärmiselt korratu, unustaja.
Võtan juba mitu päeva järgemööda päikesevanne. Olin küll mõõdukas, aga ihu siiski juba kipitab ja sooned tursuvad. Vaja konsulteerida prof. Vadi’t. Mitte üksi päikesevannide pärast, vaid mul on veel midagi, mis algab nina (!) kaudu - lühiajalised minestushood.
Emand läks linna, muuseas ka polikliinikusse, aga ei tule tagasi. Kell on 13.-ne peal. Minulgi on linna asja, aga ei taha enne kodunt ära minna kui tema tuleb.
Tervist, mu sõber J.!
21. -sel juulil. kl. 14.
Tulin praegu Tammevälja staadiumilt, kus peeti pikki kõnesid ja mängiti jalgpalli. Täna ju Eesti Nõukogude 5. -es aastapäev! Rahvast oli staadioonil võrdlemisi vähe, orkester armetu.
Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi seadlus 19. juulil 1945:
Silmapaistvate teenete eest kirjanduse alal anda Oskar Lutsule Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus.
Peale minu tulevad teenelise kirjaniku aunimetuse andmised: Johannes Vares-Barbarusele, Johannes Semperile ja August Jakobsonile.
Edasi: Eesti NSV teenelised teadlased, nende hulgas dots. Johannes Veski ja Mihkel Pill (minu koolivend reaalkoolis. )
Siis teenelised õpetajad ja teenelised kunstnikud, nende hulgas: Artur Lemba ja Anna Tamm, Juhan Lang.
Teatritegelased: Hugo Laur ja Elsa Maasikule etc.
Kunstnikud: Starkopf, Mei etc.
Heliloojad: Artur Kapp, Mart Saar ja Heino Eller (minu koolivend reaalkoolis. )
Sain kolm õnnitlustelegrammi: 1) Kunstidevalitsusejuhat. asetäitjalt Rummolt, 2) Kirjanike Liidu juhatuselt ja 3) Lugejalt, ilma nimeta.
Mis sina seekohta ütled, mu J.?
Jää terveks!
Eileõhtune äpardus, kus “Vanemuises” istusin 3-ndasse tooliritta ja mind sealt minema kihutati!
August 1945
6. augustil, kl. 9 hommikul.
Kirjutasin paar tunnikest “Sorju omad” (“Koosna Jüri” järg). Sellest on nüüd käsil 55-nes lehekülg. “Rahva Häälele” ja “Sirp ja Vasarale” kirjutasin kumbalegi kaks lühijuttu. “R. H.” - “Kivi” ja “Uss”. S. V.-le: “Painaja” ja “Vastuvõtt”. Kolm esimest on ilmunud, viimase võtab sm. L. Krigul täna Tallinnasse kaasa. Honorar, rbl. 500. - - maksud - (miinus) rbl. 444. - käes ainult esimese eest.
“Vanemuisest” tõi sm. Ird (direktori abikaasa) mulle kaela uue töö Nikolai Aduevi näitemängu “Tubaka kapten” - tõlke redigeerimiseks. Parem tõlgiksin ise! Sel prouakesel näib olevat tõlkimise haigus.
Oma näidendi kava saatusest ei tea seni midagi. Nigol Andresen pole vastanud.
“Nukitsamehe” 2-se trüki lõppu tahab Ilukirjanduslik Kirjastus hoopis ära solkida. Kirjutasin sm. Koskelile: jätku lõpp endiseks. Vastust pole saanud. Lõpp on minu käes, ei trükita (end. “Noor-Eesti” juures) enne kui tuleb vastus.
Võit püsib ikka veel enam-vähem minu käes. Väikesi ootamatusi on siiski olnud, kuid loodan, et ma enam (kas või niipeagi) ei vaju sinna tagasi, kust tõusin vaevu-vaevu.
Marju söön (sõin) rohkem kui kunagi eelmistel suvedel. Kus olid sina, J? Oi, kui tihti mõtlen sinust!
Õunu saaks meie puude kohta üsna rohkesti, kui palju ei langeks maha enneaegu - ussitanult.
Emand keedab marjamahlu.
Varsti on juba möödunud terve aasta, kui sakslased lahkusid Tartust, aga ikka veel purustatakse ümbruskonnas nende pandud miine. Mürin kostab aiva tihti.
Eile, 5-al sai viis aastat, kui ENSV võeti vastu NSV Liitu. Pühitseti. Minu tervitus “Postimehes” - suuremalt osalt sm. Tigase vaimusünnitus.
Varsti jälle hakkame (aktivistide brigaad! ) oma ettekannetega käima vabrikuis.
Lähen loa järgi linast riiet saama.
Jää terveks, J!
September 1945
6. septembril, kl. 1/2 8 õhtul, neljapäeval.
Vaat, milline ühtesattuvus! Viimased märked tegin siia 6. augustil, ja täna on juba 6. -es september. Kuu aega on möödunud hiigla kiirusega. Mis see tähendab? Aga alati on säärane tunne, otsekui ootaks kedagi või midagi. Tihti on hirm.
Sõjal - vene seltsimehed loevad ja kirjutavad: Isamaa Sõda - on nüüd täieline lõpp. Ka Jaapan kapituleerus neil päevil ilma tingimusteta. Kõikjal pühitseti seda päeva väga suureviisiliselt... muidugi peale Jaapani. Meilgi Tartus oli rohkesti miitinguid ja muusikat.
Sügis. Eriti selgesti näen ja tunnen seda raibet meie aias. Aga alati, kui seal teen mõne tiiru, ma vaatlen teraselt seda kohta, kus me J.-ga seekord ehitasime kanakuuti. Muidugi ei erine see nurgake praegu millegagi muust muruplatsist, aga mina näen teda seal iga kord itsitamas meie ehituskunsti üle. Aga alati.
See “Tubaka kapten” (Õieti ju peaks olema üks sõna) on nüüd “valmis”, ja jälle algas järamine selle tüki kallal kuu aja eest. Ikka kuu ja kuu, niisama nagu minu märkmedki siiasamasse. Küll aga oli tõlgitud! Oh, mu Looja! Minu näidendi kava ka on “valmis”. R. Kangro-Pool oli sinna enne resolutsioonina peale kirjutanud täpselt nii: “Sellel eksposeel poleks praegu tulevikku. Ei saa kasutada”. Hiljuti kirjutas Nigol Andresen mulle, et saavat küll kasutada, vaja ainult asja siit-sealt teisiti võtta ja juurde tuua uusi tüüpe. Tal on õigus: säärast näidendit peab võtma laiaulatuslikumalt. Eks näe. Eelkõige vaja jälle asuda “Koosna Jüri” Il-se jao kallale - see on nüüd puhanud terve kuu aega. Jälle kuu! Selle pealkirjaks tuleb vist “Sorju omad”... kui üldse... Ahjaa, mind ju tehti vahepeal rahvakirjanikuks. Paari päeva eest kutsuti isegi Tallinna, Kadrioru lossi, vist küll diplomi vastu võtma, aga ma ei saanud minna: halvad teed jne.
Ma kartsin, et ei saa öökorterit võõras linnas; peale selle olin haige, ja veel kord peale selle: mul polnud reisiraha.
Elekter kustus. See on viimasel ajal jälle hakanud tegema oma tükke. Lõpetan küünla valgel. Just natukese aja eest tõin küünla alt üles.
Head ööd, J.!
Laupäeval. 15. septembril, kl 1/2 9 hommikul.
Kirjutasin kahe päevaga ühevaatuselise “Uus inimpõlv”. “Vanemuise” praegune dir. Kaarel Ird tahtis üht kolmandat, et siis teeb minu ühevaatusliste õhtu, mis koosneks neist: “Kapsapea”, “Pärijad” ja see praegune. “Uus inimpõlv” on “Kapsapea” järg, kuid tegevus 40 aastat hiljem! Kujutab Sirgasmäe omade elu bolševikkude tulekul. Nüüd muidugi tegutseb seal uus inimpõlv, “Kapsapea”-aegsed noored.
Punavoorid ehk punased viljavoorid valdadest. Voori esimesel koormal on punane lipp.
Täna öösel nägin J-d väga selgesti unes. Tal oli peas sinine müts, vist paberist. Ta ütles, et tal on säärane dokument, mis teda kaitseb. Aga kui selgesti nägin teda!
Eila kohtasin üht tuttavat majandustegelast proteeside vabrikust, kes üleeile oli käinud Kudinal. Ta olevat kuulnud, et Palamusel liigutavat end metsavennad. Väga paha! Iga inimene võib “sel või teisel puhul” sattuda meeleheiteni, aga ta ei tohi teha kahju kogu rahvale.
Tubakas on nüüd juurteni ära võetud. Varred, väikesed ladvalehed ja õied viisime lakka kuivama. Saak on rohke; jätkub uue saagini ja veel kaueminigi.
Lähen linna, annan “Uus inimpõlv”e Irdi kätte. Koopia saadan A. Pilliga Kärneri kätte “Loomingu” jaoks. Eks näe, kas võtab vastu. Oleks hea, kui võtaks - rahapuudus on suur.
Minu “üürilised” alltoas - kõik tüübid omaette.
Jää terveks, mu J!
Oktoober 1945
Neljapäeval. 4. oktoobril, kl. 9 hommikul.
“Uus inimpõlve” pole Kärner vastu võtnud, öeldes, et näidendid ei lähe “Loomingule”. Lubanud edasi anda “Sirp ja Vasarale”. Eks näe, kas võetakse sinnagi. Möödunud pühapäeval anti “meile” Raekoja saalis diplomid. Minule (olin järjekorras esimene) anti kaunis kena, nahkköites album või kuidas neid nimetatakse, umbes samasugune kui mul neid on 50. a. sünnipäevast saadik. Pärast seda aktust oli pidusöök Grand-hotellis. H-rde professorite verstapikkused kõned. Mina muidugi jõin enese kaunikesti nässu, aga suuremaid rumalusi vist ei teinud, muidu oleks sellest räägitud.
Haruldaselt umbne, udune ja vihmane sügis on käes. Vahtrad on juba üleni kollased, lehti pudeneb. Tammed peavad veel vastu. Minu reumakesel on head päevad.
Linna valgustatakse küll juba, aga väga viletsasti. Uulitsalatemaid on harva, ja et ka valgustatud aknaid on harva, siis on käimine raske, eriti minul. Püüan mitte jääda pimeda kätte. Üldse pole kellelegi soovitav uulitsal liikuda hilja õhtul - sest aiva tihti on kuulda riisumistest, vahel päris kohutavaid lugusid. Varastatakse kohutavalt palju. Meilegi puges vargapoiss sisse, aga õnneks olin kodus ja peletasin ta minema; ta ei jõudnud kaugemale kui niišši ja puhvetikapini, kust olevat viinud leiba ja saia. Mis küll oleks saanud siis, kui mind poleks kodus olnud? - Emandal, nagu ikka, olid pesu ja rõivad varga jaoks otsekui valmis pandud. Aga alati, kui ma teda hoiatasin, oli mulle üks ja sama vastus: “Ах, кто сюда идёт!”18
Ta on väga hooletu, eriti koduhoiu suhtes. Ja tige, tujukas. Väga raske on temaga läbi saada.
Kardan lõigata viidud tubaka pärast. Lõikaja Kivi on läinud maale. Olen juba kolm korda järel käinud - ei ole tulnud tagasi.
Tervisi, J.!
Pühapäeval. 21. oktoobril, kl. 11.
Väljas sajab lund. Näib tulnud olevat talv. Esimene lumi, üleeilne või üleüleeilne, oli rohkem lörts, sulas ära, aga tänasel näib tõsi taga olevat. Puud muidugi on juba paljad, peale tammede, milledel veel on küllalt kollaseid lehti. Naaber Simm pühib vahel uulitsat ja siunab neid.
A. Pill sõidab täna Tallinnasse, tahab muuseas teha “Ilukirj. & Kunstiga” lepinguid minu raamatute uue trüki asjus. “Vaadeldes rändavaid pilvi” ia “Kuldsete lehtede all”. Kahju, et neid raamatuid pole Tartus kuskilt saada, isegi minul enesel pole neid! Pill loodab neid leida mõnest Tallinna antikvariaadist.
Kirjutasin mõned följetonid, ühe isegi vene keeles ja osalt värssides. Ei tea, kust see tuju tuli. Saatsin selle Tallinnasse “Советская Эстония“lе. Oleks päris kena, kui võetaks vastu. “Talurahvalehelt” sain üle 1000. -rubla tasu “Sorju omad”e katkendi eest. Ent see rahake sulas nii ja teisiti üsna ruttu kokku. Vaja jälle kirjutada. Ihun hammast “Kalevipoja” peale, aga püüan siiski veel edasi nihutada.
Tubaka tõi Kivi ise ära. Aga see pagana sort on kole kõva; ei saa teist tõmmata puhtal kujul, peab segama mõne lahjema sordiga. Vaat sulle “Kuldleht”. Miks ma ei jäänud oma “Virginia” juurde. Kuldmehelt Jürgensonilt tuli jälle pakike.
Tervist, Jürike!
November 1945
Pühapäeval. 11. novembril, kl. 11. 20 õhtul (kl. 22.20)
Tulin praegu riiklikust teatrist “Vanemuine”, s. o. endine Saksa teater. Mängiti “Tasuleegid”. Eugen Kapi ooper З.-es vaatuses 9 (?) pildis. Tekst Paul Rummo. Programmi tagaküljel seisab: “Eugen Kapi ja Paul Rummo ooper “Tasuleegid”, meie esimene nõukogude ooper, on enamas osas kirjutatud Moskvas ja Jaroslavlis Suure Isamaasõja päevil”.
Minu arvamus? - Hea, et ta niigi läks. Tõesti: pole viga. Aga otsekui puuduks põhiheli või leitmotiiv.
Eile õhtul käisin vaatamas Shakespeari “Tõrksa taltsutus”. Poleks uskunud, et “Vanemuise” noor näitetrupp selle tükiga nii hästi toime saab. “Vanemuise” näitetrupist üldse näib saavat asja.
Täna, päeval, käisin raamatunäitusel Kirjanduse Muuseumis, Aia 42. Kehvake. Suuremalt osalt Nõukogude agitatsiooni-kirjandus. On ka Nõukogude ajal ilmunud ilukirjandust, muuhulgas ka minu kolm: “Soo”, “Nukitsamees” ja “Lauka poiste ootamatu teekond”.
Muidu vaheajal: kehvnoi. “Kaotasin” kivitreppide juures oma taskuraamatu ühes isikutunnistuse ja teiste dokumentidga. Ka raha, 100 rbl. ümber, oli seal sees. Peale oma musta sügiskübara (!) ja nahast paberossikarbi. Nina ja nägu oli verine, sügispalit koledasti porine. See oli umb. nädala eest. Isikutunnistusega on suur jant. Juba olen teinud hulk asjatuid käike, ometi sain kätte kaotatud passi numbri ja väljaandmisepäeva, mis tarvilik esmajoones. Homme hakkan jälle käima.
Olin peale viimast asjaajamist jälle tõsiselt haige - maks ja süda. Ma ei tohi seda teha, kui ei taha kannatada suuri piinu. Nüüd olen päeva kümme kiusatustele vastu pidanud, ehkki need on olnud vägagi ahvatlevad. Täna olin fotograafi juures juba peagu minekul, aga pääsin kuidagi. Ei, surmtõsiselt: ma ei tohi!
Homme püüan hakata tööle. Täna on hilja. Kell on 11.
Emand peab all üsna sagedasi olenguid. Küll oleks tore, kui mul oleks keegi lähedam isik, kellega saaks mõtteid vahetada, peaasjalikult kirjanduse üle! Emand muidugi on ses asjas niisama hea kui puu. Märkan imestusega, et mul on liiga vähe leidlikkust. Aga ma vist siiski püüan veel kord teha tegemist oma komöödiaga.
Vargused ja röövimised kasvavad kohutavalt. Kui ainult mõtelda: mina kardan “Vanemuisest” kl. kümne ajal õhtul koju tulla!
Heidan pikali. Head ööd, mu J.!
Kolmapäeval. 21. novembril, kl. 3/4 8 hommikul.
Koledad ilmad. Lumi, mis juba teist korda maha tuli, pidas kaks-kolm päeva vastu, siis hakkas suure sula tõttu kaduma, ja praegu pole sellest muud järel kui vesi ja lörts. Kole! Seejärgi muidugi käitub kareuma. Vana hea Eedi J.19 saadab küll arstimeid, aga neid ma ei või liiga tihti võtta -mõjuvad südame peale.
Minevases tähenduses 11. nov. unustasin märkimata, et Rich. Kääriк on surnud. Matusele ei läinud - Maarja surnuaiale on minu jaoks liiga kauge. See mehike küll pani ise enese alkoholiga mokka. Või mine tea... Järele jäid kolm alaealist tüdrukut ja naine. Ei tea, kuidas need edasi elavad.
Reinbergide tütar Mai tuli meie juurde elama. Käib keskkoolis, vist Tütarlaste gümnaasiumis. Saab toreda välimusega tüdruk. On seda juba praegugi.
Ometi sain miilitsast ajutise isikutunnistuse. Nädala või paari pärast lubati anda päristunnistus viieks aastaks, nagu seegi, mille “kaotasin”.
Minu följeton “Postimehes” “Järv puhkab... ” aitas natuke - raudteesilla-alune tehti veidi laiemaks. Praegu on seal jälle suur veeloik, aga läbikäik servi mööda on hõlpsam.
Minu venkeelne följet. “Советская Эстония”s ei ilmunud. Ei vastatudki mulle. Kirjutasin uue följet. “Postimehele” (Nägemused). Kuulutati välja komöödiate võistlus Tallinnas. Sisseandmise viimne tähtpäev 15. aprill 1946. Kui katsuks õnne oma kavandiga? Eile hakkasin teist juba vaatama. Eks näe.
Täna on linnas jälle paar asja ajada. Raha, nagu tavaliselt on viimseni otsas. Pill püüab “Ilukirjandus- ja Kunstile” müüa “Vanad teerajad” kuni “Kuldsete lehtede all.” Kui see läbi läheks, eks siis saaks jälle raha. “Soo”, “Nukitsamehe” ja “Lauka poiste” honorar on läbi.
Tervisi, J.!
Detsember 1945
Pühapäeval. 2. detsembril, kl. 10 hommikul.
Külm. Kui külm just, seda ei tea - meie aknatermomeeter on ammugi katki aga akendel on jäälilled. Lund ei ole.
Sepitsen tasapisi oma näidendi kallal. Pole püsivust. Homme, esmaspäeval, algab meil Kirjanike L.-du majas poliitiline seminar. Lektoriks pidi olema Teadusliku Kirjastuse dir. Kosenkranius, aga et see sõidab Moskvasse, kirjastuste esindajate kongressile, siis hakkab tema asemele keegi teine - vist E. Hiir.
Kirjutasin paar följetoni, et end vee peal hoida. Mõned lähevad läbi ja maksetakse päris korralikult. Elekter, mis vaheajal tublisti tembutas, töötab jälle korralikult. Eks näe, kui kaua. Elan enam-vähem korralikult juba paar nädalat. Igav on. Pole kuhugi minna, pole kellegagi kõnelda. Liidus lubatakse hakata tegema kohviõhtuid (koguni likööriga), aga aegapidi asjad käivad. Eesti Teatri 75. a. juubelinäitus “Vanemuises” (end. saksa teatris) jäi nägemata, aga pole viga: eks lähe vaatama teatri 150. a. juubelinäitust. Üsna kiires korras lugesin läbi kõik viis annet “Tõde ia Õigus”. Muidugi on ses teoses palju väärtuslikku, aga Tammsaare venitab hullupööra -just niisama nagu omal ajal kõneldeski.
Nüüd tõin üles oma tuppa Carlyle Prantsuse revolutsiooni kolm illustreeritud annet.20 Pildid igatahes vaatasin juba läbi. Olen seda teost juba kord lugenud, aga palju on läinud meelest.
Väljas näib olevat päikest. Lähen, teen linnas ringi.
Tervisi, J.!
Teisipäeval. 18. detsembril, kl. 11 hommikul.
Mitte enam külm, vaid pakane. Räägitakse 25°. Lund on vähe. Sõidetakse - kes reel, kes ratastel. Räägitakse palju õudusejutte, et sel ja sel õhtul ja ööl... Muidugi on neil põhigi all.
Lugesin niiöelda ühe sõõmuga läbi Aleksei Tolstoi “Kannatuse rada” 1.-se ande. Väga tubli töö, ainult et mõned tüübid on ebausutavad. Carlyle Prantsuse revolutsioon jäi 1.-sele andele peatuma - liiga palju kulunud filosoofiat. Eile õhtul puutus mulle raamaturiiulilt juhtumisi kätte A. Kallas’e “Tähelend”. Lugesin öösel läbi rohkem kui poole. Poleks uskunud, et seesama Aino Kallas kirjutab nii põhjalikult ja uskumapanevalt. Ta on oma “Koidulale” teinud tublisti eeltöid.21
Näidend seisis ja seisab praegugi, sest vaheajal oli jälle... Praegu on kibe kavatsus selle teisegi poole valmis kirjutada - saagu siis mis saab.
Emand läks linna. Esiti arsti juurde (prits verevaesuse vastu), sealt Kirjanike Liitu (vaatama, kas lubatud varustus on tulnud), sealt Rüütli uulitsale (21. juuni uul.), meie kauplusse. Kodus olen ainult mina -üleval toas, kaks kassi - koridoris, ja väike Nika - all. Vahel on kahju sellest poisikesest: ema Vilnos, isa Kovnos või selle lähedal, tema õega siin, meie juures. Näib, otsekui oleksin saanud kaks kasulast. Ema siiski saadab neile ülalpidamisraha. Aga ometi väga võõrastav, kuidas suudab üks ema nii kauaks jätta oma lapsi võõraste hooleks?
Enesetunne on halb. Kärsitus. Isegi neid märkeid ei taha edasi kirjutada.
Tervist, J.!
Aprill 1946
1946.
Pühapäeval. 28. aprillil 1946! kl. 1/2 12 hom.
28. dets. 1945 - 28. apr. 1946! Kole periood, mida ma aga siia ei hakka kirjutama. Jah, minuga võib juhtuda sääraseid asju - see on juba minu tsentraal-närvisüsteemis. Eks näe, kas ma täna veel saan mahti siia kirjutada - vaatan läbi Serafimovitschi “Külas”, mille osalise tõlke sain kätte Kirjandusl. muuseumist. Raamat ise on kaduma läinud.
Teisipäeval. 30. aprillil kl. 7 hommikul.
Näe, ei kirjutanudki ei üleeile ega eile. Pole minust enam suurt asja ühtigi. Kogu muutlikkude ilmadega talve ja ka nüüd, aiva vahelduva ilmastikuga kevadel, piinab mind reuma otse kohutavalt.
Jah, nüüd on kevad käes; maa on tahenenud, puudel suured pungad, marjapõõsastel juba väikesed lehekesed. Viljapuuaiad suitsevad - põletatakse mulluseid puulehti ja prahti, kuivanud oksi. Meie emand mässab aias nagu pöörane.
Homme ja ülehomme on ülemaailmne töölispüha. Linna korrastatakse ja puhastatakse juba kauemat aega. (Seda tegevust nimetatakse millegi pärast “taastamiseks”.) Muidugi on sõnal “taastama” hoopis teine tähendus. Kuid vana, paljukannatanud Tartuke siiski on palju puhtam ja korrastatum kui näit. mineval aastal samal ajal. “Vanemuise” varemete ümbrus - täiesti puhas. Eile tulin sealt mööda ja nägin.
Tööd olen sel aastal teinud väga vähe - osalt haiguse, osalt... tõttu. Kui nüüd jään peatuma, siis suve kestel ehk teen midagi. Käsil ju on eelkõige “Jüri Pügal” II jagu ja komöödia. Tarvis kirjutada ka mõni följeton, sest rahaga on alatine kitsikus. Nüüd on selle hirmsa veevärgi22 mootor läbi põlenud ja uus mootor maksab rbl. 2000.- (!) Kust võtta see raha? Pilli jutu järgi ma saan raha mai kuu jooksul. Ei, see on peagu kindel, sest “Ilukirjandus ja Kunst” ostis nimelt kuus esimest jagu minu elulugudest (mälestusist).
See ohvitser Moltšanovski on ühes oma perekonnaga meilt juba ammugi lahkunud. Nüüd elab selles toas keegi vene naisarst, keda emand hüüab lihtsalt Ljussä. Tema perekonnanime ma ei tea. Ta toob mulle paljusid arstimeid.
Juba sügisest saadik elab meie juures ka Reinbergi vanem tütar Mai. Hakkan riietuma - tarvis linna minna.
Mai 1946
Kolmapäeval. 29. mail, kl. 11. 30.
Püüan siia kirjutada kasvõi paargi rida. Rohkem ei julge lubada, sest käsi väriseb. Praegu vaatasin juhuslikult aknast välja ning nägin, et roosad sirelid meie aianurgas hakkavad õitsema. Kirsside küljest aga juba pudenevad õied. Poleks uskunud, et neid kirsse on arvult nii palju - 32 puud nimelt. Neil päevil luges emand üle. Palju võõrast rahvast liigub majahütis, muuseas Elmar (Sosti) ühes oma naise ja tütrega. Mõjuvad närvidele.
Surmamõtted kipuvad pähe: ma vist ei suudagi end kunagi enam parandada; olen täiesti käest ära. Tahaksin ainult Sind veel näha, J.
Juuni 1946
Esmasp. 10. iuunil. kl 11 hom.
Jälle üksipäini kodus, aga juba teises toas, kus vanasti elasid sinagi, J. Ka mina isegi elasin selles mõni aasta tagasi. Siin pidi nagu vaiksem olema, aga tühja ka - otse all ju on köök, vannituba ja WC. Tööd ei saa teha peaaegu sugugi, ehkki seda oleks hädapärast vaja teha. Teeks praegugi veidi, kuid uksekell ja telefon kõliseb alatasa. Meeleolu on halbadest halvem. Kibe rahapuudus on alatine: pole mina peremees, ega pole emand perenaine.
Nüüd on viimase üles nuhkinud ta sugulased Siberist.
See oli siis 10. juunil, aga praegu on: 23. august, reede, kl. 1/2 6 peale lõunat. Milline pikk vaheaeg sellest, kui süa tegin oma viimase lühikese märkme.
Ilus, soe ja päikesepaisteline õhtupoolik. Tulin aiast. See on juba nii “läbikasvanud”, otsekui oleks aastakümneid vana, kuigi alles saab kümneaastaseks. Oi, J. nüüd peaks Sinagi siin olema! Marjade aeg on küll möödas, aga õunte ja osalt ka ploomide aeg on alles ees. Pirnid võttis emand pooltoorelt maha, sest varastatakse halastamata. Kaks õunapuud juba tehti puhtaks. Kirsside saak oli tänavu väga rohke. Aga kui sa, kulla J., veel näeksid ploomipuid! Need on, sõna õiges mõttes - kobarais. Midagi säärast pole ma oma elus veel kunagi näinud.
Muidugi läks ja läheb see saak kõik enamikult meeleheaks ja vahetuskaubaks.
Üldse olevat hea vilja-aasta: päike ja vihm vaheldamisi; ja soe. Minu reuma teeb säärasel ilmastiku kiirel vaheldumisel küll suurt mürglit, aga mis see loeb. Vaata, millist mürglit ma tegin ise kogu selle õndsa aja -kasvõi jaanuarist peale kuni praeguse ajani, olgugi et lühikeste vaheaegadega. Umbes nädal tagasi jäin üsna tõsiselt haigeks, olen praegugi haige, kuid juba on märksa parem.
Nüüd teen alkoholikese võtmisele võimalikult pika vaheaja. Kui ma seda nüüdki ei tee, siis ei saa minust üldse enam asja. Parem siis juba tulgu täielik lõpp.
Emand on tige, väga tige. Mida armastusväärsem ta on võõraste vastu (ja neid käib siin laialt), seda rohkem närib minu kallal, olgu ma purjus või kaine. Koledasti ta uhkustab “oma” aiaga ja kõigega, mis tal on.
Kõige hullem on see, et pole ka öörahu. - Lutikad on majas. Magan: sukad jalas, nahkkindad käes, muidu lama nagu nõgese põõsas.
Sissetulekut on, elada saab või õigemini: saaks, kui ainult poleks neid hirmsaid külalisi. Praegugi elab siin juba rohkem kui kaks nädalat emanda vennanaise tütar oma viieaastase pojaga - Riiast. Tülikas. Peale nende - üürnikkudena - keegi vene insener ja vene naisarst. See “igavene” vene tüdruk Naadä muidugi peale kauba. Ahjaa: üleval, minu “naabrinnadena”, naisüliõpilane ja “Vanemuise” tantsijanna. Rahvast külluses selle väikese hüti kohta.
Ja see hütt on väga lärmikas kohas - raudtee lähedus ja alatine, väga häiriv liikumine Riia mnt.
See oli nüüd see, mis puutub minu kodusesse ellu; järgmine kord püüan kirjutada mõne sõna sellest, kuidas elatakse eemal, linnas jne.
Jää terveks!
September 1946
Teisipäeval. 3. sept, kl. 1/2 8 õhtul.
Pühitseme võidupüha. Lipud on väljas. Aasta tagasi tehti Jaapan katki ehk “suruti põlvili”, sunniti tingimusteta alluma vene, see on: vene-inglis-ameerika vägedele.
Aeg sõna tõsises mõttes - lendab.
Eile sain Tartu linna Täitev Komitees sm. Telling’u kaudu kätte oma Punase Lipu tööordeni, mis mulle määrati juba umbes 1 1/2 kuud tagasi. Kutsuti küll Tallinnasse seda vastu võtma, aga ma ei sõitnud sinna. Nüüd siis saadeti see orden siia. Kui kord koju tuled, küllap siis näed.
Nüüd Tartu linn. Lisan siia juurde väljalõike “Rahva Häälest”, siis saad umbkaudse pildi sellest, milline näeb meie vaene Tartu praegu välja, kuigi seda vahepeal juba on veidi korrastatud. Mõni vähempurustatud hoonegi on tehtud isegi elamiskõlvuliseks. Minagi käisin ühes “Kirjanike Liidu” rahvaga “taastamas” s. o. korrastamas vana “Vanemuiset”; kühveldasin mulda, prahti ja telliskivitükke varemete vahel. See pole mulle, kui vanemale mehele, küll otseselt sunduslik, aga vaja ikka ka kuhugi käed külge panna. “Vanemuise” nime all töötab nüüd end. saksa teater, Aia uulitsal.
Käimine uulitsail on muutunud lihtsamaks, s. o. teed on muutunud lühemaks. Varemete vahele on tekkinud jalgteed. Kus enne olid majad ja hoovid, on nüüd jalgteed. Lase aga otse, nagu peaks see nii olemagi. Varemeisse on juba kasvanud kõrge rohija põõsastik, isegi noori puid on näha. Ja “asju ajada” on nüüd kõikjal üsna kerge: pöördu aga mõne vareme nurga taha ja... lase tulla. Ja säärase toimingu jälgi on näha külluses.
Linnas on palju vene rahvast, eriti lapsi ja sõjaväelasi. Lapsi on nagu sibulaid, ja kõik on väga lärmikad. Möödunud pühapäeval nad mängisid keset Rüütli (Praegune 21. juuni uul. ) ringmängu ning laulsid.
Aga need - 10ne kuni 15-ne aastased -, kes Venemaalt siia tulevad leiva järele, need on nagu räbalapuntrad, porised, paljajalu, kotid seljas. Ja vargused, vargused! Majades peab alati keegi valvel olema. Meilgi on käidud korduvalt, kuid olen juhtunud kodus olema ja peletanud “nad” minema. Õieti on vägagi ohtlik linnas käia. Ja ongi siis äärmiselt vähe inimesi liikumas.
Emand, naisdoktor, Naadä ja selle õde (Leningradist), läksid kinno. Olen jälle üksinda kodus.
Ttileks ometi sinagi va’ J.-ke mulle seltsiks!
Head õhtut ja head ööd!
Pühapäeval (puhkepäeval) 15.-al septembril.
kl. kolm peale lõunat (kl. 15. )
Jälle üksinda kodus. “Pererahvas” - ja seda on palju - läks seenile juba kl. 8 hommikul. Olen koduhoidja, sest keegi peab kodus olema, muidu viivad vargad selle neetud majahüti lausa tühjaks.
Naisdoktor tuli. Lähen linna. Tallinnast on paar meest (kirjanikku) siin. Tahaksin nendega kasvõi natukenegi vestelda: muidu lähen hulluks.
Reedel. 20.-al septembril. 1/2 8 hommikul.
Tere hommikut, J.!
Noh, seenelised ikkagi tulid nii kl. 6 paiku. Tõid muuseas ka seeni. Olin siis juba kodus. Kirjanikke ei kohanud, aga selle eest kohtasin kedagi (midagi) muud, siiski mitte ülearu.
Ah, mu sõber, nüüd ma alles näen ja tunnen, milline tahe ja rõõm oli töötada siis... kui laulsid nii - nagu see nokk oli kasvanud! Nüüd pead seda tegema programmi järgi. Edeneb väga visalt, ja saju ei tea, kas su töö läheb “läbi” või mitte. Näib, et ongi lõpp kogu mu tööl; et mis ma enam... vägistan iseend.
Sügis läheneb. Ilmastik halb. Sajab üsna tihti. Päikest näeb harva. Vahtrail juba palju kollaseid lehti. Ja imede ime: raudtee sillaalune seatakse korda! Muidu oli seal alati porine järv ja läbipääs raske. Sellest kirjutasin kord “Postimeheski”. Ka see mõjus.
Linnas on ikka veel palju venelasi, ja ega nad siit vist kaogi. Eriti palju näib mulle siin olevat vene naisi. Samuti palju on katkenud kerjuslapsi, kes on Venemaalt tulnud leiva järele. Kui palju siit toidukraami välja tassitakse! Mitte ainult need kerjused, vaid palju ja palju rohkem need teised. Leningrad on ju külje all, ja nad tulevad kaugemaltki. Päris ime, et turult ikkagi on veel midagi saada. On saada koguni üsna rohkesti, aga rahva (enamiku) ostujõud on väike. Palgad ei vasta elule. Neli-viissada rubla on ametnikkude keskmine palk. Sellestki arvatakse riigimaks maha. Aga liht-tööline - 200 - 300 rbl. Majahoidjad umb. 100 rbl. Ma ei saa aru, millega nad endil hinge sees hoiavad.
Nüüd käin minagi taastamas, ühes Kirjanike Liidu liikmetega. Kaks korda juba olen töötanud “Vanemuise” varemeis, kühveldades mulda ja telliskivipuru. See pole mulle, kui vanemale ja haigele mehele, küll otseselt sunduslik, aga vaja siiski näidata kasvõi eeskuju, seda enam, et see töö ei käi ülejõu. Täna, reedel, vist lähen jälle.
Seniks head tervist, mu sõber!
Oktoober 1946
Kolmapäeval. 9. oktoobril, kl. 1/2 12 päeval.
Ilm on järsku läinud külmale. Kraade ma ei tea, aga käies väljas, külmetavad käed ja isegi kõrvalehed. See külm tuli tänavu haruldaselt vara. Mis hakkavad peale inimesed, kel on vähe küttematerjali või pole sugugi? Meil on umb. 63 meetrit. Muidugi on sedagi vähe, aga on lootust, et saab juurde. (Üliõpil. Põldroo ja insener Moskvin, kes elavad meie juures. )
Olen jälle üksinda kodus. Emand väntab poodide ja turu vahet, ajab muuseas ka raha taga... niisama kui minagi. Mul on Tallinnast, “Ilukirjandus ja Kunst” saada umb. Rbl. 60. 000, aga ei saa kätte, sest et neil raha ei ole! Üldse käivad kõik ringi igaveses rahahädas. Laenata kelleltki on väga raske - njetu. Kui saabki mõnelt, siis naeruväärt väikese summa.
Praegu sain Ed. Jürgensonilt kirja - tal ei lähe hästi. Keegi loomaarst, kes elab Sadala apteegimajas, kaebavat tema peale.
Kuidas küll võib leiduda inimene, kes kaebab säärase suurepärase isiku peale nagu on vana Eedike?
Saksa vangid saevad ja lõhuvad hoovis puid. Need on inseneri saadetud. Pärast lõunat lubas emand nad panna aeda ümber kaevama.
Töö seisab. Ajalehile olen teinud üht kui teist, aga need ei trüki ära... ruumipuudusel (? )
Pimedail öil juhtub meie uulitsail ja majades nii mõndagi. Meil pole seni olnud midagi erilist peale nende kahe palitu, mis varastati eeskojast. Aga need olid “oma” inimesed.
Kuidas küll elad sina, kulla Jürike... kui sa üldse veel elad? Soovin südamest, et su elu oleks vähegi väljakannatatav!
Lõpetan. Ootan emanda tulekut.
September 1947
26. septembril 1947 (!)
Peagu aasta on möödas, kui neile lehile tegin oma viimase märke. Aasta! Kuhu jäi see aasta? - Selle aasta võin ja peangi oma kalendrist maha tõmbama.
Igavene trimpamine, see on, mis venelane nimetab: безпробудное пьянство.
Mis on sündinud selle kadunud aasta kestes? - Kes seda kõike enam mäletab. Ei tahagi mäletada. Kaks nädalat tagasi tulin hullumajast, kuhu emand ja see vana Veli...23 mind kavalusega toimetasid. Nii et on sealgi oldud (kaks nädalat).
Emanda sugulased Riiast vedelesid siin peagu kogu suve; üks sats läks, teine tuli. Üks tõbras, naisdoktor, emanda vennatütar, pandi minu tuppa elama, ja seal ta “kraamis” minu raamatud ja paberid, ka poolikud käsikirjad nii ilusasti ära, et ma praegusenigi pole jõudnud neid korda seada. Praegu on meil jälle külaline, emanda õde, kes tuli Siberi vangilaagrist, kus istus kümme aastat. See, nagu näha, jääbki minu kaela, sest töötegijat temast enam ei saa. Tal on käsi haige. Ise ütleb, et olevat vähk. Eks ole tore!
Aga juhtub mis iganes halba juhtub - ikka olen mina süüdi; igavene lõrisemine on alati. Vahel viib meeleheiteni, mine kasvõi tagasi hullumajja. Aga ise ta (emand) raiskab pööraselt raha, muudkui ostab ja ostab, saadab raha ja toidupakke... enne Siberisse, nüüd Rüga. Siberlane ju on nüüd siin.
Sügis on käes. Puude lehed kolletavad ja langevad. Puuvili võeti pooltoorelt maha - peagu iga ööse käisid vargad. Ka korterisse püüavad tihti tungida, vahel lausa päeva ajal. Keegi peab alati kodus olema.
Marju sõin, sõin, aga nad ei tahtnud hästi alla minna, mõtlesin alati, kust sina, J., neid saad. Kas mäletad veel seda kohta meie aias, kuhu me kord sinuga kanakuuti ehitasime? Teinekord edasi. Mu vasem käsi ja jalad on haiged. Käin tasahiljukesi nagu sant. Tervist, J.!
Oktoober 1948
30. oktoobril. 1948 (!!) keskpäeva paiku.
Jälle üks aasta möödas, kui siia viimati kirjutasin. Kuhu jäi see aasta?
Kogu see aeg oli päris tõprajalik ilmastik. Polnud õiget talve, polnud kevadet ega suve. Kõik need aastaajad olid otsekui läbimädanenud. Nüüd aga paneb tänavune sügis kõigele sellele krooni pähe. Vihm ja vihm. Viimaseil päevil juba külmgi. Emand hakkas juba kuu aja eest kütma meie hütti. Veel kunagi pole mu reuma mässanud nii hullusti, kui just sel aastal. Praegu on paistetanud parema käe sõrmelülid. Suvel tuli üks tähtis teade, üks väga tähtis.
Neil päevil lõpetasin oma komöödia “Künkla omad”. Ent sellest arvatavasti ei saa asja: A. Pill ja D. Palgi, kes seda lugesid, polnud rahul. Saatsin ta N. Andreseni kätte, Tallinasse. Viimane kiitis konspekti heaks ja õhutas seda tükki valmis kirjutama. “Jüri Pügal”at polegi edasi kirjutanud, sest uusmaasaajate aeg on möödas ning järjekindlasti asutatakse kolhoose. Peaksin põhjalikult tutvuma kolhooside ja sovhooside eluga, kui veel midagi kirjutada tahan. Aga millal? - Ega enne vist saa, kui tuleval suvel, sest mis seal talvisel ajal ikkagi näha on.
Jah, jälle möödus üks aasta...
Terv. J.
Aprill 1949
5. aprillil 1949.
Milline pikk vaheaeg, kui siia 30. oktoobril 1948. a. kirjutasin oma viimased märkmed! Polnud vähimatki lusti kirjutamiseks ja, omateada muidugi, polnud selleks aegagi. Heitlesin Serafimovitšiga, mis nüüd ometi viimaks on lõpukorral; ainult üks jutuke veel kontrollida, mis saab umbes 20 trükipoognat. Vahepeal on juba S. ise, vist 84 a. vanaduses, sussid püsti tõmmanud. Arvasin tihti, et minuga sünnib säärane lugu juba enne teda, sest tõlkimine viis sagedasti meeleheiteni.
Näidend “Künkla omad” ei läinud läbi. Andresen, nagu ta kirjutas, olevat käsikirja lugeda andnud ka Kirjanike Liidu omadele, aga - ei lähe... ilma et oleks nimetatud põhjust.
Talve ei olnudki; oli üksainus löga, ja minu vaesed kondikesed said alles tunda! Parem labakäsi on praegugi haige. Õlg on parem. Juba ammugi pidin hakkama käima kliinikus, diatermial, aga... Nüüd pole enam mingit vabandust - pean minema s. o. püüan minna.
Suhu on jäänud ainult üksainus hammas ja kummalgi pool mõni kontsuke. Nendega ajan nüüd asju.
Kolhoose asutatakse kiires korras. Palamuseltki on mõndagi kuulda.
Kavatsen kirjutada pikema jutustuse kolhoosidest. Korjan materjali. T. J.!
Aprill 1950
30. aprillil 1950. (!)
Üpris pikk vaheaeg, kui siia tegin oma viimase märkuse! Aga selleks ju polnud aega (?) ega tuju. Kõik läks viltu ja küljakile. Minu komöödia, mille kallal töötasin ligikaudu aasta, ja mille Andresen enne kiitis heaks, lükati tagasi sellesama Andreseni poolt. Praegu see on A. Särevi käes.
Pole meil enam ei kevadeid, suvi, sügiseid ega talvi - kõik üks ja seesama lörts. Praegugi, kus kirjutan neid ridu, sajab väljas märga lumelobjakat; aed on valge. Aga nädala eest oli ülikõva äike. (Enne seda ligi 20° sooja. )
Rohi ja tikerberi põõsad haljendavad, õigemini: haljendasid; praegu nad on lumelörtsi all ja valendavad. Kui nüüd peaks tulema külmagi, siis hoia alt; siis on kõik mokas.
Puud on suurtes pungades, vahtrad hakkasid õitsema. Üldse on temperatuur väga muutlik ja hüppeline, päeva jooksul on kümmet sorti ilmastikku. Ja minu vana reumake muudkui lausa mässab. Ei saa end sirgemakski ajada, käi nagu vilets invaliid.
Tegin läbi kahenädalase “kursuse” Tallinna tänaval. Oli ka viimane aeg, sest läksin juba lausa ülekäte. Vaalä toimetas mu sinna valega, ega ma muidu poleks läinud. Pidin minema kõnet pidama naisüliõpilaste internaati, kuhu mind korduvalt kutsuti, aga auto oli ukse ees ja viis mu “sinna”. Valega viidi, poolenisti valega tõi V. mu jällegi koju. Nüüd on üle kahe nädala vahet. Mõtlen seda vaheaega tublisti pikendada, sest teisiti “see asi ei lähe”.
Kolhoosi-jutt on käsil, kuid ta ei edene: pean enne tublisti tutvuma mõne kolhoosiga, siis vahest ehk nihkub edasi. Duplevsky, “Edasi” vastutav toimetaja lubas mulle auto - vähemalt sinnasõiduks.
Paljastati kodanl. formalistid. Kuidas küll juba varem ei märgatud, millised mehed nad on?!
Mai 1950
4. mail
Olgu kõigi teistega kuidas oli, aga Semperist ma ei uskunud iialgi. See “esteet” ja ilutseja, kes alati lömitas kõige kunstilise eest, mis tuli Läänest - ja korraga bolševik!
Aga need teisedki: Karotamm ja K - kes neist võis seda uskuda, et nad mängivad säärast alatut mängu! Tuglas oli liiga sügavale juurdunud kodanlusse, kuid temast ma ei usu, et ta bolševismi vastu kuidagi oleks töötanud - teadvusega.
Täna oli selge ja soe ilm, varjus +19. Vist küll esimene tõeline kevadepäev. Aed rohendab. Viljapuud küll pole veel lehis, aga selle eest sõstra ja tikerberi põõsad. Sibulapealseid ja spinatit sõime juba nädala päevad tagasi.
Ei tule äkki kõike meeldegi, mis vahepeal on sündinud. Posti Mart ühes naisega ja Korvi omad viidi ära.24 Ziina, Vaalä õde, elab praegu meie juures, aga käib viimaseil kuil “Edasi” toimetaja Duplevsky juures tööl.25 Suuremat abi temast meie majapidamises ei ole. Vaalä peab kitsi ja kodujäneseid ning rahmeldab kogu päev aias, kl. neljast hommikul kuni kl. kümneni õhtul.
Elan nüüd peagu ainult “Kevade” I ja II arvel, mille uued trükid ilmusid “Ilukirjandus ja Kunst”i (praegune “Rkl. Teaduslik Kirjastus”) kirjastusel. Sinna müüsin ka “Jüri Pügal”a ja teisi varem ilmunud raamatuid. Seni olen kuidagi läbi tulnud, kui honoraaride juurde veel arvata rbl. 400. -pensioni. Saab näha, mis edaspidi tuleb.
16. mail.
Praegu, kus tahan siia kirjutada mõne märkuse, sajab hõredat vihma ja lume segu. Ilmad on vilud ja kuivad. Vahel on hommikuti 0°. Vägagi võimalik, et teeb kahju puuvilja õitele. Oi, küll aga õitsevad kirsipuud! Nad on otsekui lumega kaetud. Kui öökülmad liiga ei tee, siis saab kirsse ja ploome ja pime. Õunu, kui üldse saab - siis vähe.
Pean nüüd viiendat nädalat vaheaega. Enne seda tegin Tallinna uulitsal läbi kahenädalase “kursuse”. Tervis ja enesetunne on parem. Rheuma muidugi möllab edasi ja teeb mu elu kibedaks. Võtan joodkaaliumi. Kindlasti on mul ka skleroos. Peapööritused, hetkelised minestushood nii päeval kui öiti. Need on aga nüüd jäänud vähemaks.
Loen Nõukogude ilukirjandust ja ka eesti kirjandust, mis puutub kolhoosidesse. Kirjutan ju praegu isegi jutustust kolhoosist - “Künkla omad”.
Minu neljavaatuseline komöödia - ei läinud läbi. Serafimovitši tõlge on juba ammugi valmis. Oma “Kapsapea” tõlkisin vene keelde - eks näe, kas saab asja.
Ameerika ihub sõda.
Nii. Nüüd on seegi “sadu” möödas ning jälle paistab külm päike. On nii vilu, et väljas hakkavad käedki külmetama.
Tervisi, J!
September 1951
16. maist 1950. a. kuni 22. septembrini 1951. a.
pole ma siia sõnagi kirjutanud...
Mispärast? - Ühe sõnaga: laiskus, tülpimus ja ka liiga soe sõprus C2H5OH-ga.
Mis on siis sündinud sel pikal vaheajal? - Seda kas ei mäletagi enam või ei tule äkki meelde.
Kirjutan sellest, mis parajasti pähe tuleb.
Küll on tänavu rikkalik õunasaak! Säärast pole ma veel kunagi näinud kogu oma eluajal. Õunapuude oksad painduvad raskuse all maani. Varaste hirmul on suurem osa õunu maha võetud (kogu alumise veranda põrand on neid täis), aga hilisemad sordid valmivad veel... kui vargad neid ära ei tassi. Kirsse ja maasikaid sai vähe. (Kevadised öökülmad).
Elame rahu tähe all. Kogume allkirju Ülemaailmse Rahunõukogu läkitusele. Ameerika ehitab sõjaväebaase SSR ümber. Nähtavasti ei taha USA leppida ainult Koreaga. Väga võimalik, et tuleb veel üks sõda.
Ise elan üsna vaikselt, pean “vaheaega”, sest tervis on ilma alkoholitagi viletsavõitu: reuma muidugi, ja siis ka lühiaegsed minestushood (une pealt), paar korda isegi ärkvel olles. (Skleroos)
Tõlgin ja kirjutan ka väikesi vesteid “Edasile” (end. “Postimees”). Ei mäleta, kas ma siia juba olen kirjutanud, et tegin ka ühe neljavaatuslise komöödia, aga see ei läinud läbi. A. Serafimovitši tõlge sai juba kahe aasta eest valmis, võeti vastu, tegime Riikliku Kirjastusega isegi lepingu, sain 60% tasugi kätte, aga see ikka veel ei ilmu trükist. Jutustus kolhoosidest, mida algasin suure hooga ja kirjutasin kasvõi pooleni, vist ei näe iialgi päevavalgust. Liiga raske teema minule. Kolhooside elu läheb nii kiiresti edasi, et ma ei jõua järele.
Pühapäeval. 23. septembril 1951. (hom. kl. 8)
Alles praegu lugesin läbi viimase lehekülje 16. V 1949. a. ja nägin, et seal on sellest, mis puutub minu töösse, juba kirjutatud. Lisaks neile kirjutasin tänavu veel kaks asjakest, kumbki umb. 1 1/2-2 trükipoognat: “Teekond Palamusele”26 ja “Mälestuskilde 1944. aastast”. Ent need mõlemad suurteosed (kuuldavasti) ei kukkunud läbi ega võetud neid ka vastu. Nõutavat ümbertegemist. Ja ometi lebavad mõlemad asjakesed juba rohkem kui kolm kuud Rkl. Kirjastuse käes. Pole saanud mingisug. kirjalikku vastust. Isegi seda ei teatatud mulle, kas nad üldse on sinna jõudnudki. Tallinn üldse ei vasta kirjadele - sinna kirjuta nagu kaevu. Aga asjade käik, nagu mulle kõneldi, olevat säärane, et eelkõige läheb kirjatöö (ka tõlked) Kirjanike Liitu, siis kellegi kätte, kes seda kas kritiseerib või parandab (kindlasti ei tea), siis kirjandusliku komisjoni kätte, kes saadetud tööd veel kord lõplikult vaagib, ja siis alles, kui see leitakse kõlbulik olevat, võib teos trükki minna. Aga enne peetakse valminud teost kinni aastate viisi, lastakse vajuda. (Serafimovitši tõlge)
Praegu on kirjandusse puutuv vägi ja võim ainult noorte käes. Osa vanadest on arreteeritud (H. Raudsepp, M. Sillaots), osa on põlu all: Tuglas, Metsanurk, Semper, R. Roht on surnud. A. Gailit, Visnapuu, Kivikas, Adson, Marie Under, Joh. Aavik ja mine tea, kes veel kadusid Eestist 1944. a. ühes sakslastega. Kus nad on, ja mis nad teevad - ei tea mina.
Käisin kohvik “Taaras”. (End. Verner) Jalgsi sinna, jalgsi tagasi. Väike vägitükk minu haigelt kehalt. Juba mõni päev tagasi sain toime säärase jalutuskäiguga. Teel kohvikusse nägin pikka rongikäiku - rahu heaks - paljude lippudega ja mitme orkestriga. Enamikult õppiv noorsugu.
Kohvikus sain kokku Aug. Pilliga, õpetaja Martinsoniga (minu omaaegne korrektor) ja ülikooli õppejõu Pravdiniga27. Viimane hakkab tõlkima “Kevadet”. Igatahes olevat tõlkeproov (2 peatükki Kevade I-est) Tallinnas heatahtlikult vastu võetud. Sellele peaks nüüd järgnema leping tõlkija ning Riiki. Kirjastuse vahel. Eks näe. Aegapidi asjad käivad. Väga aegapidi. Kindel ei või olla millegi peale. Sealsamas kohvikus sain teada, et ka В. Linde olevat arreteeritud.
Vaalä on hommikust õhtuni kibedasti ametis oma kitsedega. Neid on viis. Piima saab rohkesti, aga nende puputamine läheb liiale. V. tassib neile kaugelt rohtu ja rikub oma tervist.
Toiduainete puudust ei ole, küll aga annab end tunda rahapuudus. 400 rbl. pensiooni + need väikesed asjakesed “Edasis” - see on kõik. Üüriraha, mis maksavad kaks üürnikku (all kahes toas, üleval ühes) ei maksa arvessegi võtta - see kaob maa- ja majamaksudesse, remontidesse (veevärgi kõbimisse, mis alatasa on rikkes). Aga tüli ja lärm, mis teevad need üürnikud! Aiva tihti kihutavad meeleheitele.
Kuni mai- või juuni kuuni sai ladusasti läbi - Rkl. Kirjastus maksis minu raamatute uute trükkide eest. Trükiti “Kevade” I & II viies ja kuues trükk. “Soo”, “Lapsepõlv ja kooliiga” (“Andrese elukäik” ja paar-kolm annet minu mälestusi ühes köites), aga nüüd on nende eest juba kõik saadud, mis saada oli. Saada on veel ainult osa Serafimovitši tõlke eest, kuid sedagi ei saa enne kui raamat trükist ilmub.
Ent suhkrusabad on pikad.
Hea küll. Eks ma kirjutan jälle (?), kui flegma lubab.
Terv. J!
Neljapäeval. 27. septembril, kl. 8 hommikul.
Ei, ega pole juhtunud midagi erilist, et “jälle” kirjutan nii hädapalavalt. Aga säärane juba on minu vana komme, et teen kõik hookaupa.
Praegu kirjutasin sõbrale Ed. Jürgensonile, keda pole näinud heal tükil ajal. Ta on nüüd Kambja apteegi juhataja. Viimati, kui teda nägin, oli teine näolt muutunud tublisti vanemaks. Kaebas põiehaigust (kivid).
Praegu kolib meilt minema noor arst Lippus, kes siia kolis üksi, kuid ei jäänud üksi. Naitus, tegi lapse, siis tassis siia veel oma venna ja ema (ajutiselt) peaaegu kogu oma suguvõsa. Oli üsna rahutu rahvas ja kibedasti sõi mu närve. Väga hea, et lähevad.
Ise elan ikka veel ülemise korra keskmises toas, kus on kamin ja kus omal ajal elas onu Zehm. Suvel, kuumade ja päikesepaisteliste ilmadega (paljuks neid küll ongi!) olen siin nagu saunas, aga talvel on seda külmem.
Oi, tahtsin ju kirjutada sellest, et Tartu linnake on palju muutunud. Varemed on küll koristatud ehk “taastatud”, nagu meil nüüd keeleliselt valesti nimetatakse, ja nende asemele on tehtud muruplatsid, aga siiski paistavad hoopis võõrana mõnedki kohad, näit end. Promenadi uul., kus jõepoolset külge pole olemaski. Jürgensoni apteegi asemelgi on lage muruplats, ja see jätkub kuni (Rüütli) 21. juuni uulitsani. Raekojaplatsi - uue nimetusega vist Võiduväljak-parempoolne külg niisama. Sinna küll (end. hotell Rooma asemele) ehitati uus suur maja. Ülikooli uulits... Maja asemelt, kus enne oli restoran Vogel, pärastine Andresen, viib nüüd ilus jalgtee Toomemäele, mida mööda käisin eile, kartes, et eksin ära!
Uulitsate nimed... Pepleri - Kingissepa, Aleksandri - Nõukogude, Lille - Pirogovi, Botaanika - Mitšurini jne. Mõnesid ma ei teagi, sest liigun vähe jalgsi, ja üldse liigun vähe. Kesklinna enamasti sõidan omnibussil. Viimasel ajal käin ka jalgsi, aga see on minule raskevõitu - reuma. On tekkinud palju uusi jalg- või läbikäiguteid, otseteid hävinenud majade asemele. “Vanemuise” (end. Saksa teater) juurest mine “vabalt” Tiigi uulitsasse jne.
Elame rahu tähe all. Nõuame rahu viie suurriigi vahel - NSV -Prantsusma - Inglismaa - USA ja... missugune oligi see viies - kas Hiina või Jaapani? Aga ükskõik. Kuid teeme, mis me nüüd ka iganes teeme, kõik sünnib rahu tähe all ja stahhanovlikult.
Terv, J.!
Oktoober 1951
3. oktoobril, kl. 10 hommikul.
Tänases “Edasi”s on Eesti NSV Tartu Rajooni TSN Täitevkomitee Otsus (suure tähega) NR. 333
Tartus, 26. septembril 1951
Tartu Rajooni Territooriumi Marutaudikahtlaseks Piirkonnaks tunnistamise kohta.
Aluseks võtnud ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 1945. a. määruse nr. 724 (Eesti NSV Teataja 1945. 30. 440) Tartu Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee
otsustab:
1. Kuulutada Tartu rajooni territoorium marutaudiohtlikuks piirkonnaks kuni käesoleva otsuse muutmiseni.
2. jne. kuni 15.-ni + täiendused a, b, c, d, e, f jne.
2. g.: Kasse hoidma ruumides, neid tänavale mitte lastes. Hoovi võib kasse lasta ainult valve all.
Aga on unustatud juurde lisamast, kes neid kasse siis peab valvama.
Vahtrad kolletavad. Sügis on käes. Õunapuude ja tammede lehed on veel rohelised. Pilvised ja vihmased ilmad. Mul on kõva nohu. Käisin “Vanemuises” vaatamas “Unustamatu 1919”. Autor Višnevski tunneb näitelavaüsi efekte. Näitlejad samuti. Aga mõnede näitlejate diktsioon on hoopis nõrk... Otsekui ajaksid omavahelist juttu. “Vanemuises” on nüüd peanäitejuhiks umbkeelne venelane Andrei Poljakov.
Terv. J.!
19. oktoobril, kl. 4. 15/16. 15.
Pilvine ja rõske ilm. Kl. 12 - 13-ni olin Taara kohvikus. Seal käin nüüd peaaegu iga päev, nii... motsiooni pärast. Leidsin sinna üsna lühikese tee - läbi põlenud majadeplatside - “Vanemuise” (end. saksa teater) juurest kuni silmakliinikuni, ja sealt läbi Toome oru Al. Lätte (Lossi uul. ) uul. alla - otse kohviku ukse juurde. Seal siis istub - mitte ukse juures, vaid kohviku ruumes - iga päev, sama kella ajal, see auväärt seltskond: A. Pill, M. Pukits (alatised ja kindlad istujad), Pravdin, Martinsonja aeg-ajalt ka vana rätsepmeister E. Uusen.
Jutt: enamikult anekdoodid ja noorpõlve mälestused. (Из пустово в порожное).28
Uusen õmbles mulle hiljuti uue ülikonna. Homme saan pensioni ja lähen sinnasamasse kohvikusse maksma õmblustasu.
Sõda Koreas ja allkirjade kogumine üldise rahu heaks kestab edasi. Ühtlasi korjatakse riigile vana rauda. Selle kohta räägitakse, et üks agar koolipoiss on vanaraua kogumispaika viinud isegi oma vanemate raudvoodi. Aga ema saanud õigel ajal jaole ja toonud tagasi.
Valentina Semjonovna on hakanud unustama; mis ta iganes mõne asja käest paneb, see on “läinud”. Seda siis otsitakse kibedasti ja siunatakse mind, et mina olevat selle ära peitnud. Kas kitsed või mõni muu asjaolu on ta mõnes tükis peaaegu ogaraks teinud. Üürnikke on meil möödunud aastate jooksul olnud mitmeid ja mitmesuguseid: Trukkel, Skoljnik, Peegel ja Lippus. Peegel oma perekonnaga on praegugi alles, aga küll oli häda ja viletsust enne kui Lippusest lahti saime. Praegugi, mil kirjutan neid ridu, on Vaalä teda ja tema suguvõsa välja meldimas. Tüli üksi, aga siis võttis naise ja peagi oli neid seal (end. minu tuba ülakorrusel) terve kamp.
Detsember 1951
Ja juba on 3-as detsember.
Päeva kümme järgemööda valas lausa vihma, ja minu reuma näitas, mis ta võis. Nüüd võtan nii tükkides kui tilkades sisse - küüslauku! Olevat väga hea abinõu skleroosi ja reuma vastu. Nagu mäletan endisist ajust, lehkab see taimeke kaunis kurjasti, aga mis minul sellest - olen juba mitme aasta eest peagu täiesti kaotanud haistmise; isegi methyl-mercaptanile ei reageeri minu auväärt nina, olgugi et keemia ütleb, see olevat tundelikuim gaas inimese ninale. Eks näe, kas küüslauk aitab natuke.
Meie ülemise korra parempoolses toas elavad juba umbes kolm nädalat kaks uut üürnikku - ohvitserid-lennuväelased-mehhaanikud või kes nad on; täpselt ei tea. Ühtlasi on nad ka meie kostil. “Tädi” Ziina, Vaalä õde poputab teisi. Esialgu näikse olevat päris kenad ja vaiksed poisid - üks venelane, teine venestunud mordvalane.
Eesti Riiklik Kirjastus kavatseb välja anda minu valitud teoseid. I-se ande jaoks määratud raamatud ütles sm. Feldbach (väljaande peatoimetaja, ülikooli õppejõud) juba saatnud olevat kirjastusele, aga mine tea, kas sest asjast tuleb midagi välja; igatahes pole mulle kirjastuselt seni veel saadetud lepingut allakirjutamiseks.
Üldse ei või millelegi kindel olla. Tallinna saadetud kirjad lähevad nagu kaevu - vastust ei tule. Lubati komandeeringuraha (kuhugi kolhoosi), selgus, et raha ei ole. Lubati rahalist abi arstimiseks, pidi ainult vaja olema arstide komisjoni tõendit. Saatsin... Ei raha ega vastust, et tõend ja mu kirigi on kätte saadud. Mitte ükski asi ei liigu paigast. Serafimovitši tõlge magab igavest und, ei ilmu trükist. Kaks asjakest, mis saatsin “Loomingule” ja RK-le (noorsoojutt), läksid nagu perse. Teise küll musterdas P.29 pooltäit oma “näo” järgi ümber, aga mis seegi aitab! Ainult “Edasilt” tilgub aegajalt väikeste tõlgete eest - see on kõik. Elurõõm kaob - sõna õiges mõttes. Ainuke rõõm on kui päevake jälle õhtusse jõuab, nagu praegugi. Kell on 1/4 5, s. o. 16. 15.
Tehakse hiigla tööd rahvakohtunike ja rahvakaasistujate valimisteks. Valimised on 23. XII.
Oli õunarikas aasta. Vaalä kinkis neid küll sinna, küll tänna. Ziina käis isegi turul neid müümas.
Ilm on selge. Külmetab. On natuke lundki. Miks ka mitte - päris talve pole veel olnudki. Elektrivalgus kustutakse peaaegu igal õhtul umbes kl. 6 - 9ni, s. o. ajaks, millal seda kõige rohkem tarvis. Ka hommikuti tehakse sedasama kl. 6 kuni valgeni.
Mai 1952
17. mail 1952 а. (!)
Vaata, juba 3/4 aasta jooksul siia märkinud ainsatki rida! Kui ruttu läheb aeg. Igal üksikul päeval pole lõppu, aga kui mõne aja pärast jälle vaatad siia märkmikku, siis on möödunud kasvõi terve aasta.
Miks ma siis pole siia kirjutanud sagedamini? - Laiskus, loidus... ja igavene reuma ning skleroos ihus. Vaheajal olin ka kõhuga hädas. See viimane instrument pole praegugi täiesti korras, kuid parem on siiski.
Oli vedel talv, umbes säärane nagu olid eelmisedki. Lõpupoole andis umbes nädal aega külma. Aga talvepalitut ma siiski kogu talve kestes selga ei pannud; käisin sügispalituga. Piisas täiesti, seda enam, et ma kodust ei käinud kuigi kaugel. Aq. vitae’t võtsin tublisti (niipalju kui oli võimalust.) Öiti, ja ka päeval, aiva lugesin raamatuid, lamades voodis. Tihti lamasin voodis päevade kaupa, enamikult luminali abil. Vahel tõi ka W.30 toetust 100,0-liste näol. Aiva sagedasti arvasin, et ega ma kevadet enam saagi näha. Ei, seda... [ristimärk] ma ei kartnud, oli ainulthirm, et saan halvatuse või midagi sellesamast ja jään teistele jalgu. Enesetunne ja meeleolu oli alati alla nulli.
Näe siiski ei juhtunud midagi tõsisemat. Praegu elan korralikumalt, üle harva aja jälle pean n.n. vaheaega, s. t. küll mitte just täiesti, aga nii...
Kevad on käes, puud ja põõsad meie aias on väikesis lehis, pooliti õitsemas. Murelid on täies õitsengus. Aga viimased ööd on külmad. (V. jutu järgi - 5°) Kui on nii, siis muidugi hävinevad õied ega pole loota mingisugust saaki. Praegu igatahes veel valendab õiestik. Milline alalhoiu (enesekaitse) tung looduses: viljapuudepoolavanenud õitsmelehekesedki varjavad endid öise külma eest, tõmbudes kokku, pugedes välislehekeste varju. Hommikul, päikesepaistel, avanevad nad jälle. Seda näen esimest korda oma elus sel kevadel.
Kuidas elasime ja elame? (Kuidas elate? )
- Hästi! (??) Need kaks ohvitseri, kes meile kolisid möödunud sügisel, on alles. Teine küll (mordvalane) komandeeriti neil päevil 3-eks kuuks (?) Bobruiskisse. Peab ütlema, nad on tõesti vaiksed ja viisakad poisid. Selle eest aga seal all... P. perekond!31 Alatine käimine, uste peksmine, poisikese kisa... Alati nad on köögis. Nagu põrgu viinaköök. Väga tülikas kompaljong. Sinna hulka ei kuulu P. ise, see on hommikust õhtuni tööl kas “Edasi” juures või Ülikoolis; aga naised!
Onu Kristjan32, see viimane minu onudest, suri paari nädala eest, ligi 80 a. vana. Suri ruttu ja vaikselt. Samuti suri prof. Vadi umb. kahe kuu eest. Viimane küll suri uulitsal südamerabandusse, aga Kristjan lihtsalt vanaduse nõrkusse, ilma vaevata ja valuta.
Serafimovitši juttude tõlge ometi ilmus trükist. Tasu sain kätte ja muidugi on see ammugi otsas. Vaalä mõistab... Minu valitud teoste 1-ne anne olevat ka juba käsil, aga kui kaugel sellega ollakse - ei tea.33 Osa honorari Rbl. 15.000 käes. Sellest küll tuleb ära anda A. Pillile (ja teistele) umb. rbl. 2000. -
Aid on lagunenud. Ühte külge pole olemaski. Ülemise korra veranda põrand on täiesti puru. Kogu hütti oleks tarvis krohvida, katus vajab värvimist... Jne. Ei teagi, kust peale hakata. Kõigeks vajalikuks muidugi ei jätku raha, vähemalt käesoleval aastal mitte.
Linna taastatakse. Muru-(haljas-)platse sõja ajal purustatud majade asemele on tekkinud nii palju, et vahel ei tunnegi endiseid kohti, (näiteks end. Promenaadi uul. vaadates Riia uul. nurgalt. )
Ankeetlehti sadab nagu vihma. Viimast ankeeti pidin täitma mitu päeva, sedagi Pilli abil.
Laupäeval. 24. mail 1952 a.
Kõik need viimased päevad, umbes paar nädalat järgemööda vilud ilmad. Öiti isegi 3-4° külma. Eks saa näha, mis need öökülmad tegid kirsipuu ja marjapuude õitega, ka murelite õitega, mis olid täiel õitsengul. Õuna-, pirni-ja ploomipuude õienupud olid ja on veel praegugi kinni - need ehk pääsid. Täna on juba hästi soojem, ka ööse olevat olnud kõigest! 0°.
Kased ja vahtrad on rohelised, isegi tammedel Riia maanteel hakkavad lehepungad puhkema.
Käin nüüd jälle kohvikus, küll mitte iga päev, aga kaunis tihti. Täna läksin sinnna koguni jalgsi, olgugi et võttis naha higiseks. Tagasi sõitsin omniga.
Abielupaar Vallakud kutsuvad mind Pärnu mudavanne võtma. Täna ma ei ütelnud neile midagi, lubasin otsustada esmaspäevaks. Ja on veel teadmata, kas seal enam ongi vaba kohta, sest tahtjaid minna on palju -on ju kõik riigi kulul, nii korter, ülespidamine kui ka vannid.
Lõpetasin praegu Anatole France’i “Kuningatar Hanejala Praeköögi”. Ei tea, mis nüüd käsile võtta? Ega mu riiulitel polegi enam palju lugemata raamatuid peale inglis- ja prantsuskeelsete. Kahju, kahju, et ma neid keeli ei õppinud õigel ajal, kuna see olnuks mulle nn kerge.34 Praegu muidugi on hilja, sest mu mälukene nõrgeneb, eriti inimeste nimede suhtes. Tuttavad inimesed seisavad mu ees nagu elusalt, aga nende nimed ei meenu. - Alkohol!
Ahjaa, praegu mul jälle üle harva aja on vaheaeg. Eks näe, kaua see kestab.
Lähen aeda, tegema oma tiirusid ja gümnastikat.
Tervist, J!
Juuni 1952
8. juunil 1952 a. kl. 18. 30. (pühapäeval)
Juba paar päeva kiskus vihma poole, nüüd siis tuleb. Temperatuur: +13°. Ihu valutab, eriti selg. Päeval pidin minema “Vanemuisesse” kl. 12. etendusele, aga ei läinud sellesama valu pärast. Ei jõudnuks välja istuda. Hiljuti käisin vaatamas-kuulamas “Boheem”i. Väga hea. Poleks uskunud, et “Vanemuises” on nii tublid ooperilauljad. Kõik oli hea: muusika (niipalju kui mina seda hinnata mõistan), dekoratsioonid... Ainult lauljate diktsioon... üksnes mõnest sõnast sain aru. Arvan, et need noored jõud, kel on tõesti hea häälematerjal, panevad rõhku ainult laulmisele, jättes sõnade hääldamise tagaplaanile. Kui programmis polnuks kokkuvõtteid iga vaatuse sisu ja tegevustiku kohta, siis küll poleks taibanudki, millest seal laval lauldakse ja mis seal tehakse. Säärane kospektiivne seletus iga vaatuse kohta on väga mõistlik. Paljuks siis on neid kuulajaid, kes on lugenud Murgeri “Boheemi”.35
Vihm kõveneb. Vist küll tuleb pikemaajalisem sadu, sest taevas on umbpilves.
Ajalehtede artiklite ja sõnumite järgi näib nii, et sõda siiski võib tulla. Prantsuse kommunistide juhi Duclos’i areteerimine lööb suuri laineid. Töölised-kommunistid nõuavad ägedasti tema vabastamist. Aga Ameerika muudkui ehitab sõjabaase kõikjale, kus pole rahvusdemokraatia valitsust. Sõda Koreas kestab juba üle kahe aasta! Kas see lõpuks pole ameeriklaste maskeraad? Väga võimalik, et äkki annavad oma pealöögi sealt, kust seda ei kardetagi. Ma ei tea diplomaatiast ja sõjaasjandusest mõhkugi, kuid mulle paistab, et äike on lähenemas.
Vallaku naine, kes mind “vägisi” tahtis saata Pärnu, ei näita kohvikusse nägugi. Mulle ükskõik, - ega ma kippunudki Pärnu. Mis aitavad minule mudavannid! Mina vajan tublit massaaži - see on kõik. Vaja oleks minna polikliinikusse ja küsida, kuidas neid on võimalik saada. Masseerija eraviisil - see läheb mine tea kui kalliks.
Ma ei tea ikka veel, kas öökülmad tegid aias vähe või palju kahju. Marjad, tikerberid ja sõstrad, igatahes on võtnud vedu.
Teen iga õhtu aias oma ringe, võimlengi omateada. Ja seni ikka veel olen end jõudnud hoida sellest, noh, sellest On tõesti kergem elada. Ainult reuma ja unepuudus. Aga ma siiski saan juba veidi magada ka ilma luminalita. Söögiisu on nõrk. Imelik küll, millest see kadus? Ennemalt, kui pidasin vaheaegu, siis sõin tublisti.
Kell saab 8, see on - 20.
Terv. J!
Oktoober 1952
5. oktoobril (pühapäeva hommikul) 1952.
8. juunist kuni 5. oktoobrini - ohoh! - see teeb välja umbes neli kuud, kui siia vihikusse pole kirjutanud sõnagi. Ja mis häda sellest siis ongi. Kogu selle aja olen ainult lugenud ja lugenud (pikali voodis), kirjutanud aga mitte ridagi. Kuhu ja kellele sa kirjutad? Maju ei mõista kirjutada nii, nagu nõutakse praegusel ajal. - Needki jupikesed, mis olen kuhugi saatnud, kas “ei lähe” või tehakse põhjalikult ümber. (Looming, Edasi) “Looming” ei võta vastu ja “Edasi” kisub maha ning kirjutab minu firma all nagu ise soovib. Nüüd tuleb teha lõplik rist minu kirjanduslikule tegevusele. Tunnen küll, et võiksin veel teha nii mõndagi, aga milleks? - Niikuinii ei trükita. Siiski teeb riiklik kirjastus aeg-ajalt minu seniilmunud töist uusi trükke -Kevade, Soo, Jutustused, Nooriga ja Koolipõlv. Nüüd annavad välja isegi minu Valitud teoste kogu (nii on kavatsus) kaheksas raamatus. Esimene raamat, Jutustused I, igatahes juba on trükist ilmunud, sest kaks eksemplari saadeti mulle koju kätte. Raamat on 500 Ihk. paks, illustreeritud, ja sisaldab: Andrese elukäik, Olga Nukrus, Õpilane Valter, Väino Lehtmetsa noorpõlv ja Esimesed sammud (Avasilmi). Raamatu välimus on kõigiti korralik, samuti ka Ott Kangilaski illustratsioonid. Kahju ainult, et ma viimase kolme jutustuse käsikirja (raamatut) ei saanud korrigeerida. Neis on lauseehituslikult palju, mis mulle ei meeldi. (Verbum tilpneb seal kuskil lõpul!)36 Eks näe, millal lastakse müügile need 15 000 eksemplari, ja millal hakkab tilkuma raha (honorari). Raha... millest alati on nappus. Vaalä ütleb, et mina kulutavat palju, ja mina ütlen, et V. ise kulutab liiga palju. V. ei või näha, kui keegi poes midagi ostab - siis peab temagi ostma sedasama. Viimase saama eest sai ostetud põletispuid, seati sisse linna-veevärk. (Oma veevärki pidi parandama kui mitte just iga päev, siis ülepäeviti kindlasti. ) Siis veel tehtud üks külg traataida. Ahjaa: endale ostsin sõrmuse (!) Hea, et veel niigi läks ja vähemalt midagi sai tehtud.
Tuju kaob jälle. All - igavene lärm ja lapsekisa - Peeglid ja küll eesti, küll vene vanamooride igavene rodu, mida siin nii ohtrasti soetab V. Teda ennast ega ka tema õde kunagi pole toas. V. on hommikust õhtuni oma kitsede ja kanade juures, aga all muudkui lõhutakse uksi - jälle mine trepist alla ja ava uks neile raiskadele.
Terv. J!
KOMMENTAARID
1 Jüri Kimmel (1899 - 1982) - pastor, 0. Lutsu tädipoeg.
2 Voldemar Vadi (1891-1951) - ülikooli sisehaiguste kateedri juhataja, professor, ENSV TA ja NSVL Meditsiiniakadeemia liige.
3 T. Genss (1892 -? ) - apteeker Tartus ja Elvas.
4 Emand, ka E. - esineb tekstis korduvalt - kirjaniku abikaasa Valentina (1892 - 1982; neiuna Krivitskaja).
5 August Pill (1892 - 1973) - kirjastustöötaja, omaaegne Noor-Eesti Kirjastuse juhatuse esimees; abistas Lutsu loomingu avaldamisel.
6 á la boa constriktor - nagu boamadu (Boa constrictor - kuningboa).
7 Pealkirjaks sai ikkagi “Jüri Pügal”.
8 Daniel Palgi (1899 -1988) - kirjandusteadlane, tegeles 1924. a-st alates Tartu kirjastustes ja Eesti Kirjanduse Seltsis, avaldas kirjandusteaduslikke artikleid, arvustusi ajakirjanduses ja koguteostes; oli 1947 -1950 TA Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor, seejärel töötas ülikoolis.
9 во всю [шир] (vene к. ) - (avaldub vene vaim) igakülgselt.
10 Kirjaniku üheks lemmikroaks olid sibulaga soolasilgud äädikas.
11 Rm. - Réaumur’i kraad (°R).
12 Mache (saksa kõnek. ) - töö, siin ka ainestik.
13 K.Liidus - Kirjanike Liidus.
14 Karl Eduard Sööt (1862 - 1950) - luuletaja, aktiivne ühiskonna- ja kultuuritegelane.
15 Linda Krigul (1906 - 1996) - avaldanud kirjandus- ja teatrikriitikat ning teatriajalugu käsitlevaid kirjutisi.
16 Johannes Feldbach (1901 -1972) - oli ülikoolis vene kirjanduse õppejõud, 1946 -1951 ka vastava kateedrijuhataja, 1960 -1962 Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretär; Lutsu “Teoste” ametlik peatoimetaja.
17 EKL - Eesti NSV Kirjanike Liidu.
18 “Ах, кто сюдя идёт! ” (vene к. ) - Aga kes siia tuleb!
19 Eedi J. - Eduard Anton Jürgenson (1886 -1964), apteeker, kirjaniku kauaaegne tuttav.
20 Thomas Carlyle (1795 -1881) - inglise kirjanik, ajaloolane ja filosoof. Tema kolmeköiteline “The French Revolution” ilmus 1837.
21 A. Kalda esseistlik Koidula biograafia “Tähelend” ilmus eesti keeles 1918 (I trükk soome keeles 1915).
22 Majas oli autonoomne veevärk - puurkaevu pump töötas elektriga.
23 Veli... - Mõeldud on proua Elfriede Vellemat, kirjaniku abikaasa sõbrannat, ühe lugupeetud pedagoogi leske, kes elukutselt oli meditsiiniõde ja käis haigele kirjanikule süste tegemas. Kuivõrd päevikus on korduvalt juttu abikaasa külalistest ja sõbrannadest, siis olgu neid siinkohal mälu järgi meenutatud. Lutsu abikaasat väisasid proua Ilves - soliidne venelannast lesk, kelle käest Valentina Luts ostis praeguses muuseumimajas oleva söögitoamööbli; sus proua Alekand - õpetaja, vist Tartu IV keskkoolis. Igal peremehe sünnipäeval olid oodatud külalisteks õppinud viinameister Lokenberg abikaasaga. Meister - tõeline härra - tõi kaasa mõõdukal määral piiritust; isevõttis ta võib-olla paar pitsi, mitte kunagi ei olnud ta purjus. Naabrid - Simmid ja matemaatikaõpetaja Maasiku pere liikmed - käisid külas harva. Majaproua vennatütar Nina Riiast oli arst-röntgenoloog, kes oli külas enamasti koos pojaga. Kirjanikuelu lõpu eeli tuli majja ka abikaasa õde Zinaida Berezovskaja, kes oli olnud laagris või asumisel kirjavahetuse pärast õega. Muidugi liikus majas ka juhuslikumat rahvast (päevikus enamasti eesnimetsi mainitud).
24 Märtsiküüditamisega välja saadetud...
25 Nikolai Duplevski (Duplevsky; 1917) - kirjastustöötaja, ajakirjanik, raamatukogutöötaja, “Edasi” vastutav toimetaja (1948 - 1950).
26 Mäletan, et jutustus “Teekond Palamusele” oli algul saadetud Tallinna (vist ajalehele “Säde”), kus seda ei avaldatud. Koos kirjanikuga katsusime seda “kohendada”, kuid lugu jäi siiski avaldamata, käsikiri on praegu Eesti Kirjandusmuuseumis (vist on sellest juttu ka märkuse 29 puhul).
27 Boriss Pravdin (1887-1960) - ülikooli teenekas õppejõud ja kateedrijuhataja 1940 -1954.
28 [Перепивать] из пустого в порожное (vene к. ) - fig. tühja tuult tallama; sõelaga vett kandma.
29 Vt. märkus 26.
30 W., ka V. - Valentina, s. o. abikaasa.
31 P. perekond - Peeglite perekond (vt. eespool saatemärkmete lk. 8 - 9).
32 onu Kristjan - Jobso, hiljem Joala (1869 - 1952), oli meieri ametis Palamusel ja Tartus; 0. Lutsu ema vend.
33 Teoseid redigeeris Heldur Niit, J. Feldbacholi ametlik peatoimetaja (vt. märkust 16).
34 Prantsuse keelt kirjanik siiski mõnevõrra oskas.
35 Henri Murger (1822-1861), kelle lugudel Pariisi boheemlaselust põhineb G. Puccini ooperi libreto.
36 Verbi asend lauses (s. o. verbi mitte lause lõppu panna) on ilmselt Johannes Aaviku õpetus. Aavikuga oli Veski varem lävinud, lause lõpus paiknevat verbi pidas Aavik teatavasti germanismiks.
