Tartu instituudi arhiiv torontos

TARTU INSTITUUDI ARHIIV TORONTOS

Piret Noorhani

 

• Sissejuhatus

• TI arhiivi kujunemine, tegevus, kogud

• Karl Auna kogu

• Hanno Kompuse ja Rahel Olbrei kogu

• Kokkuvõtteks

• Kirjandus

Välismaal elavate eestlaste suurim kogukond asub Kanadas - 1984. aasta andmetel 18000 inimest, sellest 75 % Ontario provintsis, mille keskuseks on Toronto. Kui näiteks mitmed Ameerika kogukonnad on eestlastest tühjaks voolanud (Lakewood) või ajapikku ruumis lihtsalt hajunud (New York ja New Jersey), siis Torontos ja selle ümbruses arvatakse täna elavat kuni 10000 eestlast. Ja ehkki eestluse kõrgaeg näib sealgi olevat seljataga, püsib mõndagi aastakümnete jooksul loodust siiani. Üks eesti kultuuri ja ajaloo seisukohast oluline asutus on Tartu Instituudi arhiiv.

Kirjandusmuuseumi kontaktid TI arhiiviga said alguse 1988. aastal, mil Arhiivraamatukogu tollase juhataja Leida Laidvee ja TI sekretäri Endel Aruja vahel sõlmus kirjavahetus. 1989 jõudis Kirjandusmuuseumi esimene raamatusaadetis. Nüüdseks juba seitsme aasta vältel on sealtpoolt saadud mitmesugust raamatuabi, peamiselt muidugi väliseesti kirjasõna. Seitsmekuuline tööreis TI arhiivi on jätkuks neile suhetele. See sai teoks tänu E. aruja initsiatiivile ja Karl Auna fondi stipendiumile.

TI arhiivi kujunemine, tegevus, kogud

Enne TI arhiivis leiduvate materjalide tutvustamist tuleks rääkida TI ajaloost, struktuurist ja funktsioonidest. 1956. a jaanuarikuus tekkis Eesti Korporatsioonide Liidul idee muretseda maja, mis pakuks peavarju akadeemilistele organisatsioonidele. Mõte jäi majanduslike võimaluste piiratuse tõttu esialgu siiski teostamata. Akadeemilise ühiskodu idee tõusis uuesti teravamalt päevakorrale 1966. aastal, mil neli korporatsiooni kaotasid üürimaja lammutamise tõttu oma korterid. Ühise nõupidamise tulemusel jõuti 1967 sügisel otsuseni luua heategev ühing, mis Ontario provintsi valitsuselt 50 aasta peale ehituslaenu taotledes ehitaks Toronto südalinna Bloor'i tänavale, Toronto ülikooli vahetusse naabrusesse kõrghoone, mis pakuks samaaegselt peavarju nii 300 üliõpilasele kui ka eesti akadeemilistele organisatsioonidele. Projekt registreeriti ametlikult provintsi valitsuse juures 8. novembril 1967. Nimetatud ettevõte sai nimeks Tartu College ja on tänaseni koduks paljudele eesti organisatsioonidele ja seltsidele. Kirju üliõpilaskonna poolt asustatud 18-korruselise ühiselamu poolkeldrikorrusel asuvad siinsete eestlaste kooskäimise kohad: korporatsioonide toad, arhiiviruumid ja saal. Arhiivi kasutuses on ka mitu ruumi maja keldrikorrustel.

Niisiis on Tartu College aktsiakapitalita juriidiline isik, mille liikmed ei saa tegevusest ega ettevõtlusest dividende ega rahalist tulu. Ettevõtte omakapital loodi võlakohustuste väljaandmisega liikmesorganisatsioonidele üksikliikmete kaudu. TC liikmeiks on need akadeemilised organisatsioonid, kes on selleks soovi avaldanud ja hoone püstitamiseks oma liikmete kaudu laenu andnud. TC nõukogu algatusel on TC juurde asutatud allorgan - "Akadeemiline Kodu", mille ülesandeks on eesti akadeemilistele organisatsioonidele kuuluva majaosa majandamine.

TC hariduslik allorgan on Tartu Instituut, mille sünniajaks võib pidada 9. veebruari 1971. TI põhikiri võeti vastu 4. juulil 1972 ja selle kohaselt on TI ülesanneteks:

a) uurida Kanada vähemusrahvuste tegevust ja õigusi b) uurida vähemusrahvusi, nende kultuure ja ühiskondlikke ning majanduslikke probleeme c) korraldada õppetegevust ülikooli tasemel eesti keele, kirjanduse, ajaloo, usu ja teistel kultuurialadel d) edendada õppe- ja uurimistööd eesti keele, kirjanduse, ajaloo, usu, kunstide, muusika ja teistel kultuuri aladel e) edendada eesti kultuuri säilitamist, levitamist ja arusaamist sellest f) edendada eesti keeles meie sugulaskeelte ja kirjanduse uurimist g) edendada ja toetada poliitilise, majandusliku, ühiskondliku ja kultuurilise olukorra uurimist Balti riikides.

Nende eesmärkide taotlemisel on korraldatud kursusi, sümpoosiume, konverentse, loenguid ja kohtumisõhtuid. TI on toetanud stipendiumide ja auhindade kaudu uurimistegevust, kirjastanud või toetanud teabekirjanduse avaldamist, toetanud Eesti Õppetooli loomist Toronto Ülikooli juures. Instituudi tegevust korraldab 21-iikmeline direktoraat. Selle liikmed peavad olema kas ülikoolide õppejõud või omama vähemalt magistri kraadi. TI esimesel tegevusaastal oli selle sekretäriks Ergo Karuks. 19. aprillil 1972 nimetati Instituudi sekretäriks dr Endel Aruja, kes on selles ametis tänaseni.

Niisiis on Kanada eestlased osanud hästi ära kasutada neid võimalusi, mida paljurahvuselise riigi valitsus erinevate rahvusgruppide esindajatele oma kultuurielu edendamiseks on andnud, ühendades selle oma inimeste jõu ja nõuga. TI ruumides käivad tänagi koos korporatsioonid ja seltsid, pidades siin nii oma korralisi koosolekuid kui ka pidulikumaid üritusi. TI saalis toimuvad ettekandekoosolekud, kohtumisõhtud, raamatulaadad ja peoõhtud.

TI arhiivi ametlik asjaajaja, töösuundade väljatöötaja ja suures osas ka nende teostaja ongi TI sekretär dr Aruja. Tema kaudu laekuvad arhiivi uued materjalid, tema vahendab informatsiooni arhiivis leiduva kohta. Dr Aruja hinnanguil vahetab ta aastas umbes 300 arhiivi asjadega seonduvat kirja. Eraldi tuleks ära märkida dr Aruja tegevust bibliograafina. Alates 1951. aastast on ta koostanud ja välja andnud eestikeelset ja eesti­teemalist trükisõna koondavat bibliograafiasarja "Northern Publications". Inglismaal alguse saanud väljaanne "kolis" koos dr Arujaga Kanadasse. 

Nimetatud ettevõtmine on otseses seoses raamatute vahendamisega, millega dr Aruja alustaski juba Inglismaal, kuhu ta 1939. aastal stipendiaadina asunud oli. "Pärast sõda sai minust mitmeti ebatavaline "raamatukaupmees": mu peamine huvi on väärtuslike raamatute levitamine. Müün, kui vähegi saan, ja kui ei saa müüa, siis annan ilma või laenutan." (Aruja, 1976 a: 14), kirjutab ta 1976. aastal. "Northern Publications" on tema sõnutsi "ainuke enam-vähem järjekindlalt ilmunud kataloog Eestit puudutavast kirjasõnast rahvusvahelisel pinnal. "Northern Publications" oli ka esimene, kes andis välja eestikeelse pagulaskirjanduse nimekirja (aastal 1951, 338 pealkirja) ja selle alusel Briti Muuseumile, Kongressi Raamatukogule ja teistele hulga kirjandust müüs" (Aruja, 1976 a: 15-16).

Soodsate aegade saabudes laienes vahendustegevus Eestilegi. TI alustas postipakkidega raamatute saatmist 1986. aastal (u 130 0,5 kilost pakki raamatuid), esimene suurem laevasaadetis asus teele 1989 (160 kasti raamatuid). Nüüdseks on sellest kujunenud laialdane suhetevõrk, mis haarab endasse kõik Eesti suuremad raamatukogud (EKM Arhiivraamatukogu, TÜ Raamatukogu, Rahvusraamatukogu, Tehnikaülikooli ja TA Raamatukogu), rida rahvaraamatukogusid ja lisaks suure hulga eraisikuid. Viimane saadetis komplekteeriti 1996 kevadel ja see sisaldas 21 konteinerit, s.o u 3800 kasti raamatuid. Seega kujutab TI arhiiv endast teatavat laadi ümberjagamispunkti ehk heategevuslikku antikvariaati, mis ühelt poolt võtab vastu raamatuannetusi üksikisikuilt või päästab kirjasõna Kanada raamatukogude poolt makulatuuri määratu seast, teiselt poolt organiseerib nende saatmist Eesti raamatukogudele. Jõudumööda rahuldatakse ka arhiivraamatukogude konkreetseid tellimusi raamatute osas, mille eksemplarid puuduvad kogudest üldse või milliste osas vajatakse täiendust lisaeksemplaridena. Raamatute saatmiskulud kaetakse vabatahtlikest annetustest, raamatulaatade sissetulekutest jm ettevõtmiste läbi saadud rahadest.

Töö TI arhiivis on vabatahtlik ja tegijad, 35 pensionäri, on koondunud Bibliograafia Klubisse. Klubi hooaeg kestab septembrist juunini. Talguteks nimetatud kooskäimised leiavad aset teisipäeviti, kogu talve jooksul umbes 35 korral. See teeb aastas kokku umbes 850 tööpäeva, lisaks eritööd muudel aegadel, millest suurema osa hõlmavad raamatute vedu ja pakkimine.

Töö jaguneb laias laastus kaheks: raamatute süstematiseerimine ning katalogiseerimine ning organisatsioonide ja personaalarhiivide korraldamine. Raamatutest on kogutud vanemat ja pagulusaegset kirjandust (kõike kättesaadavat), valikuliselt nõukogude kirjandust, võõrkeelsest kirjandusest eesti autorite teoseid ja esticat. Eri kollektsioonid moodustavad Tartu Ülikooli, Teaduste Akadeemia, Tallinna Tehnikaülikooli jt teduslikud toimetised, piiblite, lauluraamatute jne kordustrükid, "Loomingu Raamatukogu", lasteraamatud. Raamatud on katalogiseeritud, osalt ka arvutisse. Selleks kasutatakse oma vajadusteks kohandatud süsteemi. Koostatakse ajakirjade ja koguteoste koondsisukordi, mikrofilmitakse vanemat ajakirjandust ja muudki valitud kirjasõna.

Arhiiv kogub kõiki eesti­teemalisi materjale. Siin säilitatakse organisatsioonide ja eraisikute suuremaid arhiive, mälestusi, dokumente, fotosid, filme ja videolinte, helilinte intervjuude ja ettekannetega, eksliibriste ja lõigendite kogu. Siin koostatakse ka paguluses viibivate eestlaste ja eesti teadlaste nimekirju jm spetsiifilisemaid andmekogusid, vahendatakse informatsiooni teatmeteoste koostajatele, teistele arhiividele ja raamatukogudele jne. Käsikirjalised materjalid on enamasti provisoorselt korraldatud, st sorteerimise käigus on kirjutatud töönimestikke. Need aitavad uurijat paraku üsna vähe, kuna ei kajasta enamasti näiteks korrespondentide nimesid või teevad seda ebajärjekindlalt. Pigem teenivad need nimestikud arhiivisiseseid eesmärke, aidates orienteeruda materjalide üldises iseloomus, mahus jne. Materjalid on paigutatud kastidesse, nimestiku üks eksemplar asub materjalide juures, teised on koondatud ühtsesse mappi.

Püsitööjõu puudumisel polegi kogude põhjalikum läbitöötamine mõeldav. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi korralduspõhimõtteid arvestades süstematiseerisin kaks kogu: Karl Auna ja Hanno Kompuse/Rahel Olbrei käsikirjalised materjalid. Nende kogude kohta on nüüd olemas nimestikud - nii väljatrükkidena kui arvutis. Dr Aruja andmetel võib arhiivis loendada umbkaudu 60 mahukamat arhiivi, mille maht kõigub 1-13 kasti vahel. Lisaks sellele on sorteeritud umbes 260 ühikut üldpealkirja all "Varia", mis hõlmab väga erinevat materjali kirjadest ja fotodest trükisteni. See arv pole siiski lõplik, kuna osa materjalidest on sorteerimata. Registreeritud on 500 kassetti (linti) heliülesvõtteid mälestuste, vestluste, ettekannete jm esinemistega peamiselt eesti­teemalistelt üritustelt.

Karl Auna kogu

K. Auna isik muutus Eestis laiemalt aktuaalseks seoses taasiseseisvumisega ja rahvuslipu õiguste taastamisega. EÜS-i ajaloolise lipu peitmise ja väljatoomise dramaatiline lugu on üks paljudest meie ajaloo keerdkäike kajastavate lugude seas. K. Auna nimi oli selles kesksel kohal, sest 1940-1944 oli tema EÜS­i esimehe kohuseid täites lipu peitjaks ja hiljem paljude aastate vältel üksikute valitud kaasvõitlejatega peidupaiga ainuteadjaks. Lisaks sellele romantilise varjundiga rahvuskangelase rollile oli tal aga täita palju muidki, mis teda Eesti ühiskonnas mitmes mõttes keskseks ja oluliseks figuuriks muutsid.

K. aun (1914-1995) õppis 1935-1937 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja lõpetas samas õigusteaduskonna 1942. 1944 asus Saksamaale, kus oli õppejõud ja hiljem prodekaan Balti Ülikoolis 1946-1949. Omandas õigustaduste doktori kraadi Hamburgis 1948. 1949 asus USA­sse. Õppis Wisconsini Ülikoolis 1951- 1952 ja Chicago Ülikoolis 1953-1958, kus saavutas humanitaarteaduste magistri kraadi 1957. Asus Kanadasse 1959. Töötas professori assistendina ja hiljem professorina Wilfried Laurier Ülikoolis alates 1973.

K. auna roll ja tähendus eesti ühiskonnas leiab ilmekalt kajastamist tema arhiivmaterjalides. Nimetatud kogu on TI arhiivis üks suuremaid - kokku 741 säilitusühikut aastatest 1946-1994. Neist olulisema osa moodustavad kirjavahetused 347 isiku või organisatsiooniga aastatest 1946-1994 (349 säilitusühikut - EKLA tavadest erinevalt said kokku liidetud K. Auna kirjade koopiad ja mustandid ning vastava isiku kirjade originaalid). Kirjavahetuste temaatika ulatub isiklikust ja eluolulisest poliitika, teaduse ja kultuurini. Suurematest kirjavahetustest vääriksid märkimist järgmised. Kirjavahetus Artur Grönbergiga, kes oli K. auna kaasvõitleja EÜS-is ja kaaslane paljudes eestluse ajalugu kajastavates ettevõtmistes (näit. kogumiku "Eestlased Kanadas" koostamisel), sisaldab 75 kirja aastatest 1958-1993. Elmar Järvesooga, agronoomi ja aktiivse ühiskonnategelasega paguluses (Eesti Demokraatlik Unioon, korporatsioon "Liivika", Tartu Instituudi direktoraat, Metsaülikool jne) on samuti toimunud tihe asjaajamine - 53 kirja aastatest 1952-1991. Aksel Markiga vahetatuist on arhiivis tallel 52 kirja aastatest 1953-1994, Hain Rebasega - 48 kirja aastatest 1982-1994, Heino Riomariga 48 kirja aastatest 1955-1989, Hellar Grabbiga - 39 kirja aastatest 1958-1991, Viktor Kargajaga - 30 kirja aastatest 1951-1959, Alfred Kurlentsiga - 26 kirja aastatest 1961-1990. Silmapaistvalt elav on olnud K. auna suhtlemine Eestiga. Väga palju on kirjavahetusi sugulastega, aga ka avaliku elu tegelastega (Maret Klaus ETA Raamatukogust - 52 kirja 1981- 1993, Viive ja Lembit Tolli - 37 kirja 1975-1989, Tiit Pruuli - 25 kirja 1988- 1993, Jaan Isotamm - 18 kirja 1988-1994, Villem Raam - 13 kirja 1976- 1989).

K. auna käsikirju on arhiivis 156 säilitusühikut aastatest 1947-1994. Neist moodustavad üsna suure hulga tema ingliskeelsed käsikirjad. Siin leidub tema Hamburgi ülikoolis kaitstud doktoritöö "The Protection of National Minorities in Estonia by International Law from 1917 to 1940" (1948), aga ka muid riigiteaduse alaseid artikleid ja loenguid nii Eesti küsimuses kui välispoliitikast - rõhuasetusega rahvusvähemuste ja kultuurautonoomia problemaatikal, samuti rahvusliku enesemääramise ja rahvusvahelise tunnustamise küsimustes.

Eestikeelsed käsikirjad kajastavad lisaks eelpool mainitud temaatikale rida konkreetseid küsimusi: Eesti iseseisvus, EÜS, rahvuslipp, Jaan Tõnisson jne. Siin leidub mitmeid paikkondlikke uurimusi ja materjale: Tartumaast, Laiuse mustlastest, Endla järvest, kodukandist - Vaimastverest, Läänemardi talust, Kõolast jne. Ka on üles tähendatud mälestusi Uku Masingust ja usuteaduskonnast Tartus, Tartu Tervishoiumuuseumi juures tegutsenud vastupanurühmitusest 1941. aastal, H.Kruusist, V.Hionist, N.Ruusisit, T.Turvistest, E. abelist, K.Kornelist. Mitut puhku on alustatud isiklike mälestuste ja elulooliste andmete kirjapanemist. Pagulustemaatikasse kuuluvad nii mõtisklused pagulusest üldse aga ka paljudest üksikküsimustest: eesti noorsoost, pühapäevakoolidest, suhtlemisest Eestiga, mitmetest eesti ühiselutegelastest.

Suur osa materjalist oli otstarbekas korraldada eriküsimustena võttes arvesse K. auna osalemist mitmetes organisatsioonides ja ühisettevõtmistes. Koguseliselt moodustavad märkimisväärseima osa kahtlemata EÜS-i materjalid. Siin leidub arvukalt kirjavahetusi, fotosid, ametlikku dokumantatsiooni, artikleid ja mälestusi. EÜS-iga haakuvad otseselt Arthur Puksowi fondi materjalid. Väiksema mahuga eriküsimuslikke materjalikogusid on 30 säilitusühikut ja need iseloomustavad kõige ülevaatlikumalt K. auna aktiivsust ja mitmekülgsust. Teaduse ja kultuuri vallast tuleks nimetada järgmisi: AABS, Balti Instituut, Balti Ülikool, Eesti Kunstide Keskus Kanadas, Eesti Teaduslik Ühing Ameerikas, Eesti Õppetool Toronto Ülikooli juures, Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjon, Kotkajärve Metsaülikool, Kesk­Lääne Eesti Noorte Koondis jne. Esindatud on rida poliitilisi organisatsioone: Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, Eesti Liit Kanadas, "Altera" (Põhja­Ameerika Eestlaste Demokraatlik Foorum), Eesti Demokraatlik Unioon (EDU). K. auna tegevus ei piirdunud ainult eesti ühiskonnaga. Sellest annavad tunnistust materjalid seoses järgmiste organisatsioonide ja institutsioonidega: Canadian Flag Assotiation, Multicultural History Society of Ontario, International Black Ribbon Day, Department of the Secretary of State of Canada. Suurel hulgal leidub tema raamatu "The Political Refugees. A History of the Estonians in Canada" koostamise materjale: kirjavahetused, töömaterjalid, käsikiri. Raamat ilmus Torontos 1985. aastal. Ka on ta teinud kaastööd väljaandele "The Peoples of Canada: An Encyclopedia for the Country".

Dokumente ei leidu kuigi palju: sünnitunnistus ja mõned teenistusega seonduvad dokumendid, Läänemardi talu tagastamise dokumentatsiooni. Fotosid on seevastu hulgaliselt, eraldi kataloogi ega nimestikku neist ei tehtud, need on fikseeritud üldnimekirjas. K. aunale saadetud fotod jäid vastavate kirjavahetuste juurde, EÜS-i fotod korraldati EÜS-i materjalide juurde jne. Helilintidest väärivad märkimist paarkümmend kassetti mälestusi, lisaks mõned intervjuud ja esinemised.

K. auna järjekindlust ja kursisolekut nii kaugel kui lähedal toimuvaga näitavad tema mahukad ja hästi süstematiseeritud lõigendite kogud, millest suuremad käsitlevad välispoliitilisi küsimusi ja on olnud õppematerjaliks ülikoolis töötades, ja eestiainelised kirjutised - eriti ajast, mil Eestis hakkasid toimuma lootustandvad muutused. Seetõttu on loomulik, et müüride lagunemise järel liikuma pääsenud kodu­eestlased sattusid sageli ka K. auna koju, rääkimata kõigist neist kirjakontaktidest, mis tal olid näiteks EÜS-i noortega Eestis. Tundus koguni, et eakas eemalviibija olnuks valmis veelgi elavamaks suhtlemiseks, kui noortel ja teokatel vaid selleks rohkem mahti oleks olnud.

Hanno Kompuse ja Rahel Olbrei kogu

Hanno Kompuse ja Rahel Olbrei loomingu kõrgaeg langes Eesti Vabariigi aega. Lahkudes põgenikena 1944 jätsid nad endist maha silmapaistva kultuuripanuse, aga ka tühja koha, mida pidid asuma täitma siia jäänud. H. Kompuse ja R. Olbrei materjalid kajastavad peamiselt nende tegevust paguluses, teatud määral aga ka varasemaid aegu. Kogu üldmaht on 434 säilitusühikut ajavahemikust 1924-1984.

H. Kompuse (1890-1974) tegevus kultuurivallas oli äärmiselt mitmekülgne, tema enda arvates liigagi - nii kippus ta end pidama diletandiks mõneski viljeletud valdkonnas. Aastatel 1909-1918 õppis H. Kompus Riia polütehnikumi arhitektuuriosakonnas. 1919-1920 oli hariduministeeriumi kunstiosakonna juhataja, alates 1920. aastast "Estonia" teatri dramaturg ja näitejuht sõnalavastuste, aastast 1923 peamiselt muusikalavastuste alal. Pärast praktiseerimist Dresdenis Saksa riigiooperis rezhiiassistendina 1922-1923 valiti ta 1925 "Estonia" ajutise kunstilise kolleegiumi juhatajaks, määrati s. a teatri direkori kohusetäitjaks ja 1927 direktoriks, kellena töötas 1929. aastani. Seejärel oli samas muusikalavastaja. 1936-1940 oli Riigi Ringhäälingu saatekavajuhataja ja seejärel taas lavastaja "Estonias". Ta on olnud Eesti Draamastuudio Ühingu teatrikooli õppejõud ja ajakirja "Taie" toimetajaid, Eesti-Soome-Ungari Liidu juhatuse ja Eesti Kunstimuuseumi kunstikomisjoni liige. 1940-1941 töötas teadusliku tööjõu kohusetäitjana Eesti Kunstimuuseumis ja aastail 1941-1944 taas näitejuhina "Estonias".

1944 lahkus H. Kompus Rootsi, 1951 asus elama Kanadasse, Montreali. Töötas nii Rootsis kui Kanadas ehitus­ ja arhitektuurifirmade juures. Oli innukaid eesti teatri organiseerijaid paguluses. Nii loodi tema algatusel Montreali Eesti Teater, kus ta tegutses aktiivselt näitleja ja lavastajana. Rootsis osales paari teise "Estonia" näitlejaga I. Bergmani poliitilises põnevusfilmis "Seda ei juhtu siin". H. Kompus on avaldanud arvukalt kunstikriitilisi kirjutisi eesti lavakujunduse, kujutava, ehitus­ ja tarbekunsti kohta ning võtnud sõna paljude teiste kunstialade puhul. Lavastanud "Estonias" arvukalt etendusi, avaldanud raamatuid.

Aastast 1922 oli H. Kompus abielus Rahel Olbreiga (1898-1984), tantsija ja ballettmeistriga. R. Olbrei õppis 1919-1922 E. Litvinova balletistuudios, täiendas end Saksamaal plastilise tantsu alal Rudolf von Labani, Mary Wigmani ja Emil Jaques­Daleroze'i juures. Oli 1918-1925 "Estonia" teatri tantsija ning 1925-1944 ballettmeister. Rootsis ja Kanadas jätkas lavastuslikku tegevust. Pärast H. Kompuse surma andis välja abikaasa artiklite kogumiku "Kustumata nälg kunsti järele" (1976).

H. Kompuse ja R. Olbrei materjalid on liidetud üheks koguks, kuna suurt osa abielupaari kirjavahetustest peeti ühiselt. Nii naga ka K. Auna kogu puhul on kirjavahetusele liidetud ka H. Kompuse ja R. Olbrei kirjade kontseptid või koopiad, kui need olid olemas. H. Kompuse kirjade mustandid olidki sageli kirjutajal alles hoitud, paljudel juhtudel ka mitmetele adressaatidele suunatud kirjade kontseptid ühel ja samal lehel. Korraldatud said need sel juhul H. Kompuse enese süstemaatikat arvesse võttes või kõige enam lõpetatud kontsepti järgi. Kokku esineb siin 248 korrespondendi nimi, s.o 249 säilitusühikut ajavahemikust 1938-1984. Huvitavama osa moodustavad kirjavahetused teatrirahvaga. Nendest selgub, kuidas kulges teatriinimeste elu pärast võõrsile sattumist, kuidas käivitati ühisettevõtmisi jne. H. Kompus oli juba Rootsis üks võtmefiguure, kelle poole pöördusid nõu saamiseks paljud endised kolleegid ja tuttavad, et seada korda oma segipaisatud elu. Abipalveid ja ettepanekuid koostööks leidub ridamisi. Arutletakse võimaluste üle organiseerida elu praktilisi külgi aga ka teatritegevust. Suuremad teatritegelastega peetud kirjavahetused on Eduard ja Mary Reiningitega - 170 kirja aastatest 1944-1980, Liina ja Rudolf Lipp'uga - 76 kirja aastatest 1944-1979, Els Vaarmani ja Erich Kaljotiga - 42 kirja aastatest 1944-1974, Ella Ilbakuga - samuti 42 kirja aastatest 1947-1984. Kirjade arvult tagasihoidlikumad ent mitte vähem olulised on kontaktid Paul Olaki ja Gerd Neggoga - 12 kirja aastatest 1944-1976, Milvi Laidiga - 11 kirja aastatest 1946-1949, Voldemar Mettusega - 6 kirja aastatest 1945-1968. Lisaks neile leiduvad siin ka kirjavahetused, mis peetud kirjarahvaga: Aleksis Rannitiga - 153 kirja 1947- 1976, Asta Willmanniga - 33 kirja aastatest 1959-1977, Marie Underi ja Artur Adsoniga - 29 kirja aastatest 1944-1974. Samuti on esindatud kunstnikud, arvukamaina kirjavahetus Karin Lutsuga - 27 kirja aastatest 1944-1977. Kontaktidest Eestiga on kultuurilooliselt olulisemad kirjavahetused Aarne Mikk'uga (64 kirja aastatest 1968-1984) ning Mari Adamsoni ja Adamson­ Erikuga (20 kirja aastatest 1968-1979).

H. Kompuse käsikirjadest moodustavad enamuse artiklite käsikirjad. Palju on koopiad või R. Olbrei käsitsi ärakirju trükis ilmunud kirjutistest, mida on kasutatud H. Kompuse artiklikogumiku ettevalmistamisel. Pisut leidub ka vanemaid materjale, st Eestist kaasa võetud käsikirju. Need on seotud H. Kompuse tegevusega Eesti Draamastuudio Ühingu teatrikoolis: loengumaterjalid lavapraktikast, rütmikast jm (osalt Aario Marist'i konspektidena), märkmikud teatriteemaliste väljakirjutustega, õpilaste nimekirjad jm töösse puutuvaga. Artiklite temaatika on jätkuvalt avar: eesti kultuur ja selle püsimisvõimalused paguluses, teater, arhitektuur, kujutav kunst, portreed kultuuritegelastest ja intervjuud nendega. Leidub eluloolisi ja mälestuslikke kirjapanekuid (Riia polütehnikumi arhitektuuriosakonna professoritest, Amandus Adamsonist). Eluloolist leidub ka dokumentide seas ja materjalis H. Kompuse kohta: lõigendid ja koopiad trükimaterjalidest, R. Olbrei koostatud bibliograafia H. Kompuse ajakirjanduses ilmunud töödest. Üsna suurel hulgal leidub kogus H. Kompuse skitse.

R. Olbrei kirjutiste põhiteemaks on tantsukunst. Siin leidub mälestuslikke ülestähendusi ballettmeistriks kujunemisest, E.Tubina "Krati" lavastamisest "Estonias"1944, mille esietendus teatavasti lausa ebausku tekitades Tallinna pommitamisega kokku langes. Samuti on siin mitmeid pedagoogilise suunitlusega tekste tantsuloomingu sünnist, olemusest ja vastuvõtust, mida R.Olbrei on kasutanud esinedes noortele Metsaülikoolis ja mujal. Tema tantsumõtte kujunemist ja suundumusi aitavad avada märkmikud väljakirjutustega tantsu ajalugu käsitlevatest raamatutest ning lõigendite kogu balletiteemalistest artiklitest, samuti lõigendid ajakirjanduses R. Olbrei kohta ilmunust.

Kokkuvõtteks

Muude arhiivis leiduvate materjalide seast võiks huvitavamatena nimetada Ella Ilbaku, Salme ja Artur Ekbaumi, Jaan Olveti ja Edgar V. Saksa kogusid. Küllap leidub aga olulist nendegi varade seas, millega põhjalikumat tutvust teha ei jõudnud. Nende läbitöötamine seisab alles ees - kus, kuidas ja kelle poolt läbiviiduna, näitab tulevik. Praegusel kujul on TI arhiivis säilitatavad käsiskirjalised kogud suures osas siiski n.ö surnud materjal: ilma nimestike ja kataloogideta on uurija töö nendega raske kui mitte lausa võimatu. Kogude sisuline ja tehniline läbitöötamine on teadagi aeganõudev tegevus, rääkimata selleks vaja minevast professionaalsest ettevalmistusest. Seetõttu ei saa probleemi lahenduseks olla vabatahtlike entusiasm. Tänu sellele on isegi palju tehtud, sest kogude koondamine arhiivi ja nende säilitamine seal on saanud sündida ainult tänu inimeste heale tahtele. Arhivaaride import Eestist leevendab olukorda üsna pisut - ei suuda ju üks inimene poole aasta jooksul imet teha. Võib pareerida ja öelda, et ega Eestiski kõik kogud täiuslikult korraldatud ole. On tõsi, et ehkki siin on olemas inimesed ja struktuurid, on tööd siiski rohkem, kui tegijaid või rahalist jõudu. Päris kindel on aga ka see, et selliste kogude teaduslik läbitöötamine saab siiski võimalikuks alles Eestis. Rahvusteaduste keskne asupaik on siin. Pagulaste parimategi taotluste korral ei suuda nende entusiasm asendada Eestis reaalselt funktsioneerivat haridus­ ja teadussüsteemi. Paar-kolm teadlasest uurijat aastas pole arhiivi jaoks kuigi suur arv. Aga selline on olukord võõrsil. Seetõttu oleks siiski vajalik aja­ ja kultuurilooliselt olulisemate materjalide koondamine Eestisse, sest kui tubli uurija saab toime teadusreisidega Tartust Tallinna või ka Eestist Soome ja Rootsi, siis üle ookeani pääseda on enamusel siiski lausa võimatu. On inimlikult mõistetav, et suure vaeva nägijad ei loovuta oma töövilja kergekäeliselt, seda enam, kui ajaloost kogetu on kasvatanud umbusku. Hetkel turvalisena tunduvad Eesti olud ei tarvitse ju sellisteks jääda, ütlevad elu näinud inimesed. Tänasesse määratuna ja tulevikku teadmata on raske neile vastu vaielda, aga selge on ka see, et igavesi garantiisid ei saa meile anda mitte keegi, mitte kunagi, mitte kusagil. Seetõttu tuleb siiski tegutseda lootusega paremale tulevikule. Kaalukaimaks argumendiks pagulusse puutuvate materjalide võõrsile jätmiseks on asjaolu, et kuni seal leidub inimesi, kellele on oluline nende eestlase­ identiteet, seni peab neil ka püsima võimalus vanade ürikute kaudu kontaktis olla oma ajalooga. Eesti ühiskond Torontos on siiski piisavalt elujõuline, et niisama lihtsalt kõigele käega lüüa.

Kui üks inimkild suudab elus hoida koguni kahte arhiivi (nagu ka kahte ajalehte, kirikut, teatrit jne), on temas veel küllalt eestlaslikku väge. Toronto Eesti Majas asub ju teatavasti teinegi arhiiv - Eesti Keskarhiiv Kanadas (EKAK). Selle eestvedajaks on olnud erinevatel aegadel Kaarel Eerme, Richard Antik, Martin Ahermaa ja nüüd juhataja kohusetäitjana Emil Eerme. Veel 1996. a kevadel oli ebaselge, kas saadakse endale eestisoost konsultant, kes arhiivitöö kogemustele toetudes töötaks välja edasise tegevusplaani. Seni käis sealgi koos rühm vabatahtlikke, mis oli arvuliselt väiksem kui TI arhiivis ja isikuti viimasega osalt kattuv. Selleski arhiivis moodustab valdavama osa eestikeelseid ja eestiainelisi trükiseid sisaldav raamatukogu. Lisaks sellele on siia koondatud rea eesti organisatsioonide arhiivid, üksikud eraisikute kogud, suur fotokogu (ajalehtede fotoarhiivid ja üksikisikute albumid), filmi­ ja eksliibriste kogu. Osa arhiivi varadest asub Vana­Andrese kiriku ruumides. EKAK­i eeliseks on tema asupaik. Eesti Maja on koht, kuhu inimestel ikka asja on, sest seal asuvad pank ja restoran, tegutsevad mitmed seltsid, organisatsioonid jne. Varemalt oligi arhiiv kindlatel kellaaegadel huvilistele avatud ja raamatukogu kasutati kuulu järgi üsna elavalt.

On peetud aru võimaluse üle ühendada kaks Torontos asuvat eesti arhiivi, kuid ajaleheartiklitest ja vestlustest pole seni kaugemale jõutud. Iga asja jaoks oma aeg. Tööjõu nappust ja muudegi ressursside otstarbekat kasutamist silmas pidades tundub idee olevat arukas - vähemalt kõrvaltvaatajale. Kogude terviklikkusegi seisukohast näib see õigustatud olevat. Praktiliste otsuste ja lahendusteni peavad osapooled muidugi ise jõudma.

Niisiis on kõigis ilma otstes asuvate eesti arhiivide tulevikku kavandades võimalikud erinevad stsenaariumid, millest igal on nii plusse kui miinuseid. Milliseks kujuneb tegelikkus, oleneb lisaks muule ka arhiivide vahelisest koostööst, millega on algust tehtud ja seegi on võit. Olukord võib tunduda keeruline, aga kuidas saakski olla teistsugune mitmeks rebitud väikerahva taas üheks saamise protsess. Eks ole seegi üks demokraatia õppetundidest: kuidas jõuda kompromissile rahvuskultuuri algallikate haldamises ja valdamises kõige tulemuslikumalt. Esmaseks eelduseks sellele on vastastikune lugupidamine, teineteise tublide tegude tunnustamine ja mitte kõige viimases järjekorras selle tunnustuse sõnades väljendamine - kui võõrastav see eestlase natuurile ka ei tunduks. Eesti kultuuri ja ajaloo talletajad Torontos väärivad tänu ja tunnustust.

Kirjandus:

Eestlased Kanadas. Ajalooline koguteos. I. Toronto 1975, lk 418-419.

Eestlased Kanadas. Ajalooline koguteos. II. Toronto 1985, lk 267-270.

Mägi, Ervin 1974. Uus Tartu. -- "Verbum habet Sakala". New York-Stokholm-Toronto, lk 68-79.

Aruja, Endel 1976. 30 a. Baltica vahendamisest. Aja Kiri, nr 3, lk 22-23.

Aruja, Endel 1976. Tartu Instituudi tegevusest. Aja Kiri, nr 3, lk 14-16.