Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2002
Paar sammukest XIX
EESTI KIRJANDUSMUUSEUM AASTAL 2002
Krista Aru
2002. aasta algas kokkuvõtete tegemise, eneseanalüüsi ja uute sihtide seadmisega. Iga-aastastele aruannetele lisandus valmistumine rahvusvaheliseks evalvatsiooniks, kusjuures oodatav rahvusvaheline komisjon pidi hindama Kirjandusmuuseumi kui teadusasutuse suutlikkust seatud eesmärkide täitmisel, aga ka erinevate teadusteemade vajalikkust, potentsiaali ja jätkusuutlikkust. Me ei oodanud rahvusvahelist komisjoni kui kontrolli, vaid kui erudeeritud ja kompetentset hindajat, kes vaatab Kirjandusmuuseumi tegevust riigi teadus- ja arendusasutusena, taustaks samasuguste eesmärkide ja struktuuriga asutused teistes riikides.
13. märtsil oli komisjon, mida juhtis Helsingi Ülikooli sotsiaalantropoloogia professor Jukka Siikala ja mille koosseisu kuulusid Helsingi Ülikooli kultuurantropoloogia professor Karen Armstrong, Åbo Akadeemia folkloristikaprofessor Ulrika Wolf-Knuts ja Turu Ülikooli etnoloogiaprofessor Pekka Leimu, Kirjandusmuuseumis.
Küsimuste ja vastustega täidetud ringkäigule Kirjandusmuuseumi arhiivides ja tööruumides kaasnesid vestlused osakondade ja arhiivide töötajatega, tutvumine elektrooniliste arhiivide ja andmebaasidega ning viimastel aastatel Kirjandusmuuseumis valminud olulisemate trükistega. Rohkem kui tööpäeva kestnud külastus oli väga sisukas, asjalik, meile kõigile kasulik ja huvitav.
Komisjoni evalveerimisraportis antud hinnang Kirjandusmuuseumi tähendusele ja kohale ühiskonnas, asutuse ja selle teadlaste poolt võetud ülesannetele ja nende täitmise edukusele, aga ka teadustööks vajalike töötingimuste ja aparatuuri olemasolule on "suurepärane". Hindest veelgi olulisemad on komisjoni poolt esitatud järeldused, mis üheselt tunnistavad, et Kirjandusmuuseum kui polüfunktsionaalne asutus, kuhu on koondunud kultuuri algallikad ja nende uurimine, on vajalik eesti rahva identiteedi säilimiseks ja eesti kultuuri ning teaduselu edendamiseks. Niisama hästi kõlavad meie jaoks ka komisjonipoolsed soovitused, mis rõhutavad seda, et Kirjandusmuuseum on oma teadus- ja haridus-kultuurilise tegevusega jõudnud tasemele, kus tuleb tagada asutuse ja selle allüksuste järjepidev ja jätkusuutlikkust tagav finantseerimine.
Nii positiivset hinnangut, kui andis Kirjandusmuuseumile ja selle teadusüksustele rahvusvaheline evalveerimiskomisjon, pole asutus varem pälvinud. See annab kindlust edasiminekuks.
Samaaegselt evalveerimisaruannetega kerkis päevakorda küsimus Arhiivraamatukogu edasisest staatusest ja finantseerimisest. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus (RT I 2001, 43, 237) ja haridusministri 2002. a. 15. jaanuari määrus nr. 10 "Teadusraamatukogudele ja arhiivraamatukogudele esitatavad nõuded, teadusraamatukogu ja arhiivraamatukogu nimetamise tingimused ja kord" andsid meie Arhiivraamatukogule võimaluse taotleda enda nimetamist ka seaduse alusel täieõiguslikuks arhiivraamatukoguks. Haridusministri poolt teadus- ja arhiivraamatukogude nimetamiseks moodustatud komisjon tegi oma otsuse 9. mail 2002. a. Ega me eriti kahelnudki, et Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu, mis 1909. aastal Oskar Kallase eestvedamisel alustas süstemaatilist tööd rahvusteaviku kogumisel, korraldamisel ja säilitamisel ning mille fondid sisaldavad kõige täielikumat vanema eestikeelse rahvusteaviku kogu, väärib ka tänasel päeval arhiivraamatukogu staatust ja on suuteline täitma talle pandud ülesandeid. Arhiivraamatukogule arhiivraamatukoguks nimetamisega loodetavalt kaasnev finantseerimine peaks tagama raamatukogu püsifinantseerimise ning looma kindluse rahvusteaviku kogu pidevaks täienemiseks.
Kirjandusmuuseumi teadusnõukogule oli 2002. aasta väga töine aasta. Nõukogu kogunes pikkadele istungitele neli korda. Nõukogu pidi otsustama, kas need uurimisteemad, millega Kirjandusmuuseumi teadlased tahavad tööd jätkata aastatel 2003-2008, on vajalikud ja olulised Eestile ja kuidas nende kaudu ja abil tugevneb humanitaarteaduslik mõte kultuuripoliitikas ja hariduselus. Arutluste, vaidluste ja täpsustuste tulemusel said nõukogu heakskiidu järgmised teadusteemad: "Eesti kultuurilugu rahvuskirjanduse kujundajana", teema juht Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteadur PhD Sirje Olesk; "Folkloori loomine, edastamine, tõlgendamine. Protsess ja institutsioonid", teema juht Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur PhD Aado Lintrop; "Eesti ja teiste rahvaste folkloor: pärimus, identiteet ja globaliseerumine", teema juht folkloristika osakonna juhataja PhD Mare Kõiva. Kui nimetatud teemade puhul on sisuliselt tegemist aastatel 1998-2002 täidetavate uurimisteemade jätkuga, siis üllatusena tuli nõukogule Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur PhD Virve Sarapiku soov asuda täitma teemat "Eesti kirjanduse topoloogia ja tekstuur" Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisus. V. Sarapiku uurimisteema võiks kuuluda Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juurde, sest selle keskpunktis on kirjandusega seotud küsimused. Uue uurimisteema alustamine Kirjandusmuuseumis tugevdaks Kirjandusmuuseumi teaduslikku võimekust ja teemale endale annaks arhiivi ja allikmaterjalide lähedus senisest märksa mitmekesisemaid võimalusi. Nii nagu kolm täienenud ja arendatud jätkuteemat, sai ka V. Sarapiku teema nõukogu heakskiidu.
Tõsiste teadusteemaliste arutelude kõrval valis nõukogu järgmiseks viieks aastaks 20 teadustöötajat, kes on parimad oma alal ning suudavad suurepäraselt toime tulla Kirjandusmuuseumi väga erinevate ja mitmekesiste tööülesannetega.
Nende väga oluliste küsimuste kõrval kerkis nõukogu ette ikka ja jälle Kirjandusmuuseumi kui rahvuslikke arhiive hoidva asutuse põhiline ja seni ikka lahenduseta probleem: kuidas tagada olukorras, kus finantseeritakse uurimistööd, ühe olulise rahvusliku rikkuse - kultuurilooliste arhiivide säilimine ja areng ning kuidas kindlustada olukorras, kus arhiivid on jäetud finantseerimiskatteta, üha paremaid arhiivi kasutamisvõimalusi uurijatele.
MIDAGI ON PÜSIVAT, MIDAGI ON MUUTUVAT
Kirjandusmuuseum on suur humanitaarteaduslik uurimisasutus. 97-st ametikohast on täitmata vaid neli (sedagi vaid seetõttu, et tööd on, aga raha pole) ja lisaks koosseisulistele teadustöötajatele, teadustöö abijõududele, raamatukogutöötajatele ja arhivaaridele on asutusega liitunud mitmed projektitäitjad ja ajutised lepingulised kaastöötajad. Kui juurde arvata ka Kirjandusmuuseumi arhiivides ja osakondades praktikat või oma seminaritööd tegevad rahvaluule ja kirjanduse õppetooli üliõpilased Tartu Ülikoolist, on majas igapäevaselt teadus- ja arhiivitööl ja haridust omandamas ligikaudu 150 inimest. Kuuest struktuuriüksusest (Arhiivraamatukogu, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, folkloristika osakond, etnomusikoloogia osakond ja haldusosakond) vajab lähemal ajal kiiret ümberkorraldust ja uut tööjõudu just haldusosakond. Seda eelkõige seetõttu, et asutuse suurus ja ümberringi täienenud seadusruum jätab üha vähem võimalusi lihtsateks ja ainult usaldusel ning teadmisel põhinevateks kokkulepeteks ning nõuab senisest rohkem formaliseeritud ja reglementeeritud lähenemist. Kuidas see uus suund mõjub asutuse sisekliimale, mida on seni iseloomustanud ja kandnud inimlikkus ja vastastikune usaldus, on raske ennustada. Samas ma usun, et paikapandud ja selgeks räägitud, üheselt mõistetavad ja arusaadavad reeglid ainult kergendavad ja hõlbustavad ühe korraliku asutuse tööd. Praegu on pearaamatupidaja Inge Liivi, raamatupidaja Mare Möldri ja infojuht-sekretär Elo Maandi töökoormus, pidades silmas nende väga erinevaid ja vastutusrikkaid kohustusi, siiski liiga suur.
Iga osakonna ja arhiivi elus oli 2002. a. midagi uut ja midagi kordus, sarnanedes möödunud aastatega. Majas, mille tugevuse üheks aluseks on kahesaja aasta vanused kultuuriloolised allikmaterjalid, on traditsioonide hoidmine omaette väärtuse ja tähendusega. Kristian Jaak Petersoni sünnipäev ja emakeelepäev, noorte folkloristide konverents ja Nüpli kevadkool, raamatuteaduse päev ja Kreutzwaldi päevad - kõik need üritused korduvad aastast aastasse, aga samas on need igal aastal jälle uued, kantud uutest tegijatest ja nende ideedest.
Etnomusikoloogia osakonna juhatamise ja ka sihtfinantseeritava teadusteema "Muusikaline tekst ja kontekst pärimuskultuuris" juhtimise võttis PhD Ingrid Rüütlilt üle vanemteadur PhD Triinu Ojamaa. Ingrid Rüütel, hõivatud Eesti riigi esindusfunktsioonidega, on samas jätkanud tööd rahvamuusika ja kogu rahvakultuuri uurimisel ja nende tähtsuse tutvustamisel. Osakonna uurimistöö, millest osa on suunatud pärimusmuusikale kui minevikupärandile, teine osa tegeleb aga kaasaegsete muusikanähtustega, on oma rõhuasetustega nihkunud minevikult tänapäevale. Selle muutuse kõige ilmekamaks väljenduseks on osakonna kogumiku "Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas I. Töid etnomusikoloogia alalt 1." ilmumine 2002. aastal. Teoks sai teinegi etnomusikoloogide uus algatus: ilmus esimene CD-plaat "Discovering Siberia: Songs of the Forest Nenets". See T. Ojamaa koostatud plaat on esimene CD-plaatide sarjast "Music of the Finno-Ugric People" ning on interneti vahendusel kättesaadav nii eesti kui ka prantsuse keeles.
Etnomusikoloogia osakonna koht ja tähendus nii rahvusvahelises teadussuhtluses, eesti haridus- ja kultuuriilmas kui ka Kirjandusmuuseumi igapäevaelus on kasvanud iga päevaga. Asendamatu on osakonna teadustöötajate (Vaike Sarv, Anu Vissel, Taive Särg) ja nende abiliste (Edna Tuvi) roll tänase muusika- ja tantsuelu sidustamisel minevikupärandiga ning selle pärandi toomisel igapäevasesse haridus- ja kultuuriellu.
Folkloristika osakonna juhatajaks kandideeris taas osakonda seni juhtinud vanemteadur Mare Kõiva. Folkloristika osakond oli ja on jätkuvalt innovatiivne eesti ja sugulasrahvaste pärimuskultuuri uurija, hoidja ja tõlgendaja. Osakonna uurimisrühmade projektid on interdistsiplinaarsed, nendes on tuntav kallak kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia ning lingvistika uurimismeetodite kasutamisele. Lingvistika on oma kindla koha leidnud just parömioloogia uurimisrühmas, kus ühelt poolt vanemteadur Asta Õimu eestvedamisel on koostamisel ja ettevalmistamisel kõnekäändude tüpoloogia ja andmebaas ning teisalt akadeemik Arvo Krikmanni initsiatiivil on süvenenud folkloristliku materjali kognitivistlik käsitlus. Meie vanavara populariseerimiseks ja tutvustamiseks on lühivormide uurimisrühm algatanud vanasõnade, mõistatuste, keerdküsimuste jms. valimike väljaandmise. Väikesed taskuformaadis väljaanded peaksid olema meeldivaks ja kõigile kättesaadavaks lisaks lühivormide akadeemilistele suurteostele (2002. a. ilmus "Eesti mõistatuste" II köide). Osakonna multimeedia projektid (Andres Kuperjanov, Liisa Vesik jt.) on rakendusliku suunaga, nagu ka koostatav pärimuse historiograafia (Karin-Maria Rooleid) ja peamiselt haridus- ja kultuuriasutustele vajalikud süstemaatilised andmebaasid ning rahvakultuurialased tekstikorpused. Folkloristika osakonna ja Tartu Ülikooli rahvaluule õppetooli korraldatud elektrooniline konverents "Dialoog privaatse ja avaliku elu vahel: inimese ja keskkonna suhete peegeldus pärimuses" oli tähelepanuvääriv nii osavõtjate arvu kui ka arutelu mitmekesisuse ja sisukuse poolest.
Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajaks oli ja on MA Ergo-Hart Västrik. Sihtfinantseeritava teadusteema "Folkloori loomine, edastamine, tõlgendamine. Protsess ja institutsioonid" juhiks ja ERA vanemteaduriks valis nõukogu Aado Lintropi. PhD Mall Hiiemäe, kes on rahvaluule arhiivis aastakümneid pidanud end jagama uurimistöö ja administratiivsete kohustuste vahel, sai 1. septembrist 2002 vabaduse keskenduda teadustööle.
24. septembril 2002. aastal möödus 75 aastat Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamisest. Aastapäeva tähistamiseks korraldatud teaduslikul konverentsil olid keskpunktis tänapäevase rahvusarhiivi kujunemine, selle koht ja ülesanded ning kontaktid oma lähimate rahvaluulearhiividega (Soomes ja Lätis). Rahvaluule arhiivi tähtpäevaks "Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetuste" sarjas ilmunud artiklikogumik "Kogumisest uurimiseni. Artikleid Eesti Rahvaluule Arhiivi 75. aastapäevaks" käsitleb rahvaluule kogumist ja rahvaluulekogusid mitmest vaatenurgast, kuid artikleid ühendavaks jooneks on nende lähteandmete ja seisukohtade arhiivikesksus. Olulise tähendusega nii tänasele kui ka homsele päevale on kogumikus avaldatud statistilised ülevaated rahvaluule kogumistöödest ja kogutud materjalist. Väga tugevale regilaulude uurimisgrupile (Mari Sarv, Janika Oras, Liina Saarlo jt.) on kõrvale kasvanud Mall Hiiemäe juhtimisel kohapärimuse uurijad, kes vaatlevad kohapärimust muutuvas ajas, pärimuse regionaalseid eripärasid ja funktsioone ning kohapärimust kui kultuurmaastiku ja inimtegevuse ökoloogiliste suhete kajastajat. Uurimistöö keskpunktis on endiselt ka pärimuse rituaalsed institutsioonid, Venemaa eesti asunduste pärimus ja selle kandjad (Aado Lintrop, Anu Korb) ning tänapäeva muistend selle mitmekesisuses (Eda Kalmre).
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhatajaks valis teadusnõukogu ühehäälselt MA Piret Noorhane. Uute teadustöötajatena lisandusid arhiivi koosseisu PhD Kristin Kuutma ja MA Vello Paatsi.
EKLA teadus- ja arhiivitöö peamiseks eesmärgiks on kultuurilist mälu ja rahvuslikku identiteeti kandvate tekstide teadvustamine ja kontekstiline mõtestamine. Sihtfinantseeritava teadusteema (teema juht PhD Sirje Olesk) on kõige otsesemalt seotud eesti ajaloo ja kultuuri tüvitekstide uurimise ja tõlgendamisega. Sellel aastal anti kultuuriavalikkusele ühe eesti kultuurilise enesemääratluse alustoe - Fr. R. Faehlmanni - artiklitest, seisukohtadest, sõnavõttudest koosnev ja põhjalike kommentaaridega varustatud raamat, Fr. R. Faehlmanni "Valitud teosed" II köide, mille koostamise ja kommenteerimisega tegeles teadur Kristi Metste.
Rahvuskultuuri arengut ja ühe loovisiku osa selles arengus aitab mõista Rutt Hinrikuse koostatud ja kommenteeritud Karl Ristikivi kirju sisaldav väljaanne "K. Ristikivi. Valitud kirjad 1938 -1977". EKLA kultuurilooliste uurimuste avaldamiseks algatati sel aastal uus sari "EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost", mille esimeseks väljaandeks sai Sirje Oleski artiklikogumik "Tõdede vankuval müüril. Artikleid ajast ja luulest".
Arhiivi rakenduslik aspekt väljendus eesti kultuuri tutvustavate ja populariseerivate näituste organiseerimises, kultuuriloolist kogu kajastava andmebaasi täiendamises, aga ka eesti kultuuri allikmaterjalide järjepidevas kogumises ja korraldamises. Arhiivitöö põhiraskus on olnud arhivaaride Vilve Asmeri ja Leili Punga ning toimetaja Tiina Saluvere õlgadel.
Arhiivraamatukogu juhataja Merike Kiipus kirjutas Haridusministeeriumi komisjonile esitatud tegevusanalüüsis, et vaatamata nappidele võimalustele on Arhiivraamatukogu tegevus eesti rahvustrükise kogumisel, süstematiseerimisel, säilitamisel ja uurijatele kättesaadavaks tegemisel olnud edukas. Nii see ongi, kuid edasiminek on lisaks põhitegevusele, rahvustrükise säilitamisele, olnud ka raamatukogutöötajate panuses rahvustrükise ajaloo uurimisel ja mõtestamisel. Projekt "Eesti trükise ajalugu" on andnud võimaluse jätkata eesti ajakirjanduse analüütilise retrospektiivse bibliograafia koostamist ning uurimistööd vanema eestikeelse trükisega. Raamatuteaduse konverents, mis alates 1996. aastast kannab raamatukogu asutaja ja esimese juhataja Oskar Kallase auks ka Oskar Kallase päeva nime, pakkus sellelgi aastal uusi lähenemisaspekte eesti raamatuloo vaatlemiseks ja kinnitas veel kord tõsiasja, et rahvustrükise uurimisel on veel palju avastada ja hinnata. Arhiivraamatukogu poolt koostatud tähtpäevanäitus (koostajad M. Kiipus, H. Räim, I. Pelkonen) Tartus elanud ja tegutsenud saksa trükkali Heinrich Laakmanni tegevusest, mis avati saalis just O. Kallase päeval, on hariv ja sisukas, võimaldades ühes Laakmanni tegevusega haarata ka eestikeelse trükise paberi, köite, trükikirjade ja kujunduse kujunemislugu.
Kõige ilusa ja hea kõrval ei toonud 2002. aasta ikkagi veel lahendust raamatukogu raha ja töökäte nappusele, mille tõttu suurtest töövõitudest pole ette kanda erikogude (väiketrükise-, kaardi- ja memoriaalkogud) ja reservfondi läbitöötamise vallas. Raamatukogus on üks inimene terve osakonna eest ja tuleb vaid loota, et Ave Pillil, Kristin Libal, Helle Maasliebil jt. jätkuks oma tööks jõudu, tahtmist ja vastupidamist.
Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Tippkeskus akadeemik A. Krikmanni juhtimisel on koostamas artiklikogumikku, milles erinevatest aspektidest analüüsitakse nõukogude ühiskonna lugu, selleaegset jõulude tähistamist, võimu ja keele suhteid, ajalookirjandust, muusikat ja laulu, kirjandust jpm. Artiklikogumik peaks ilmuma 2003. aasta alguses.
Tippkeskuseks olemisega kaasnenud uued väljakutsed teadustöö rahvusvahelisele aktsepteeritusele on kujundanud ja mõjutanud positiivselt kogu asutuse püüdlusi. Rääkimata tippkeskuse finantseerimisega kaasnenud rahalisest toest, mis on võimaldanud konverentsitehnika soetamist, interneti välisühenduse üleviimist optilisele kaablile ja senisest märksa avatumat rahvusvahelist teadussuhtlust.
UUE VÄLJAKUTSE ALGUS
Mul on hea meel, et Kirjandusmuuseumi ümber on nii palju häid inimesi, kes mõistavad, et Kirjandusmuuseumi arhiivid vajavad pidevat täiendamist. Et on inimesi, kes toovad sageli siia unikaalse raamatu, foto, käsikirja, nõudmata selle eest raha ja soovides vaid, et see väljaanne kui märk, tunnistus või sõnum säiliks ka tulevastele põlvedele. Iga arhiiv tänab oma suurimaid annetajaid ja tänatavate nimekirja pikkus lubab uskuda, et eesti rahvas hindab ka täna oma kultuurimälu ja seisab hea selle terviklikkuse eest.
Meie erilised tänusõnad kuuluvad Vaike Külvetile ja tema sõpradele Torontost ning Ameerikast, kes juba enne, kui Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi on jõudnud Ilmar Külveti arhiiv, on rahaliselt toetanud arhiivi korraldamist ja säilitamist.
Meemo Mäelo, kelle ema Helmi Mäelo oli üks eesti silmapaistvaid naistegelasi II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis, koostades 1996. a. Rootsis oma testamenti, uskus Kirjandusmuuseumi kultuurilooliste arhiivide vajalikkust, ning selle usu kinnituseks pärandas oma maise vara Kirjandusmuuseumile. Tema soovi täitis ja kinnitas oma testamendiga 2000. aastal Mäelo sõber Elisabeth Margot Du Pau. 2002. aastal sai Meemo Mäelo testamendijärgne soov täidetud ja Kirjandusmuuseum sai sellega mitte ainult raha, vaid ka suuri kohustusi, mis on selle võrra keerulisemad ja raskemadki, et Meemo Mäelole ei saa enam aruannet esitada.
2002. a. detsembris algab Fr. R. Kreutzwaldi aasta. Kuidas me hindame Kreutzwaldi tegevust ja tähendust 21. sajandil? Kas Kreutzwald kõneleb meile ka täna? Kas me sellest kõnest ka aru saame? Nende ja paljude teiste küsimustega läheme 2003. aastasse, uskudes, et see aasta tuleb lõppevast küll veelgi töisem, aga samas ka veelgi edukam.
