Uudised

Virve sündis 29.09.1921 ning samal päeval ilmus Postimehes ka teade (https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1921/09/29/21.3), et Eesti Bibliograafia Asutis vajab haritud jõudusid. Möödusid aastad ning samal päeval sündinud ja Tartu Ülikoolis germaani ja eesti filoloogiat ning raamatukogundust õppinud noor daam leidiski tee kirjandusmuuseumisse 1948.aastal ja jäi siia ligi kuuekümneks aastaks.

Virve andis tugeva panuse eesti ajakirjanduse sisu analüütilisele bibliografeerimisele kirjandusmuuseumis ja Eestis ka laiemalt. Aastail 1974-1993 juhtis ta arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonda. Tema innukus vanema ajakirjanduse sisu registreerimisel ning eesti teadus- ja kultuuriloo uurijate abistamisel on meeles nii omaaegsetel uurijatel kui ka praegustel kolleegidel. Hea huumorisoone ja värvika jutustamisoskusega suutis ta edasi anda imelisi killukesi Eesti kultuuriloost. Tartu vaimu tõelise esindajana suutis ta kuulaja ette tuua isegi vürtspoe lõhnu rääkimata ühe või teise maja arhitektuurist või sisustusest, kooli- või kiriku argielust, nähtud filmist või teatrietendusest, kleidimoe detailidest jne. Tema asjalikkus, erudeeritus, vaimuerksus ning rõõmsameelsus püsib meie mälestustes.

Virve ise on meenutanud bibliograafi algaastaid järgnevalt: ... "ja just õnnelikult seetõttu, et meie – kõik need Tõnissonid ja Pätsid ja kirjanikud, kes keelatud – ei pidanud kaarte kastidest ära võtma ega mustaks mäkerdama. Kogu kartoteek läks korralikult raamatukokku, oli erifond seal ja kui ajad paranesid, siis toodi jälle ilusti tagasi. Ainult, mis muidugi sellel ajal kannatasid, aga sellest ei ole muidugi mingit kahju, olid need nõukogudeaegsed väljalõigete mapid. Ja siis oli just niimoodi, ma mäletan, 1949-ndal või oli see hiljem, kuskil pääle seda oli, et tuleb Glavliti kontroll majja. Siis oli nii, et meie ei läinudki koju sellel ööl, vaid hakkasime siis kriipsutama neid nimesid – Karotammed, Andresenid jne. Tuglas muutus ju järsku suureks vaenlaseks. Me pidime neid tindiga ära kustutama. Terve öö, Herbert Laidvee üleval oma korteris keetis kohvi ja me kõik kriipsutasime kuni hommikuni. Hommikul selgus, et paljud kunstnikud olid ka reeturiteks kujunenud – kunstimapid meil veel kõik läbi vaatamata, ja muusika. Ja siis ei aidanud muud, mina ütlesin, et viime sinna köögi juurde sahvrisse. Võib-olla, et nad [kontrollijad] ei teagi, et meil niisugused on. Ma nii mäletan, see tegi endale nii nalja. Ise olid noor ka. Kõrval sahvris olid kapsapead ja kaalikad. Sinna said meie mapid ka kõik visatud. Siis see Glavlit käis meilt sealt korra läbi, vaatas, seal tõesti mingit suurt peatust ei olnud. Ja mis kõige suurem nali oli, et see tint oli ära kuivanud, seekord oli see kehv sinine tint. Läbi tindi olid selgesti need nimed lugeda. Osa lõikasid žiletiga neid välja. Ja siis tudengid tegid niisuguse mõistatuse, et „Mõista ära, mis see on? Auk, kriips. – See on bibliograafia“"

Eesti Kirjandusmuuseum meenutab tänutundega head kolleegi Raadi kalmistul 29. septembril kell 12.15.

Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu