Uudised

Digitaalse kultuuripärandi kasutamise võimalused hariduses ja teaduses
 

Eesti Rahvusraamatukogus toimub 4. kuni 6. detsembrini rahvusvaheline digitaalhumanitaaria konverents, mis keskendub kultuuripärandi kasutamisele hariduses ja teaduses. Eesti Digitaalhumanitaaria Seltsi egiidi all toimuvat konverentsi korraldavad ühiselt Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahvusraamatukogu, toetavad Eesti-uuringute Tippkeskus, Tallinna Ülikool, Eesti Kultuurkapital ja kultuuri- ning haridus- ja teadusministeerium.

Konverentsi avavad Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo, kultuuriminister Tõnis Lukas ja Eesti-uuringute Tippkeskuse juhataja Mare Kõiva. Konverentsil osaleb 150 teadlast, raamatukogude ja muuseumide töötajat kokku 22 riigist. Oma kogemusi ja teadmisi jagavad nii Eesti ja meie naaberriikide (Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Venemaa) uurijad-praktikud kui ka digitaalhumanitaaria spetsialistid Inglismaalt, Ameerika Ühendriikidest, Küproselt, Taivanist ja Türgist.

Konverentsi peaesinejateks on Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak, Helsingi Ülikooli digitaalhumanitaaria professor Mikko Tolonen ja Briti Raamatukogu Innovatsioonilabori juhataja Mahendra Mahey. Kui Andra Siibaku loeng keskendub sotsiaalmeedia generatsiooni noorte arusaamadele ja harjumustele, siis Mikko Toloneni ettekanne käsitleb digitaalhumanitaaria õpetamise väljakutseid ülikoolis. Mahendra Mahey ettekanne keskendub digitaalsete kogude võrgustikele ning juhib tähelepanu sellele, kuidas julgustada ja motiveerida kasutajaid digiteeritud kultuuripärandit taas- ning uuskasutama.

Eesti kultuuripärandi kogudest leiavad tutvustust nii filmi-, kaardi-, kunsti-, keele-, folkloori- kui ka kirjakultuuripärandi kogud ja nende kasutamine hariduses ja teaduses ning kaasatud on nii mälu- kui uurimisasutused. Eesti kultuuriministeerium tutvustab konverentsil ka Eesti kultuuripärandi massdigiteerimise plaane järgnevateks aastateks.

Konverentsi idee autori ja ühe peakorraldaja, kirjandusteadlase Marin Laagi sõnul on digitaalhumanitaaria näol tegemist valdkonnaga, kus kohtuvad teadmised ja praktika. „Humanitaaria seisab paratamatult küsimuste ees, kuidas muutub meie arusaam kultuurist üha enam digitaliseeruvas maailmas. Kuidas kasutada alanud kultuuripärandi massdigteerimise järjest suurenevaid ressursse haridusvaldkonnas, et hoida kultuurimälu elavana, näiteks uute õppevahendite loomisel. Side digitaalse kultuuripärandi loojate ja haridusvaldkonna vahel on seetõttu eriti oluline. Samuti peame küsima, milliste uute uurimisküsimuste ees seisame teadlastena täna ja tulevikus.“

Folklorist Mari Sarv, kes on ühtlasi Eesti Digitaalhumanitaaria Seltsi üks asutajatest ja selle valdkonna konverentside seeria algataja, peab oluliseks rõhutada seda, et arvutid saavad aidata humanitaaruurijat suurte andmekogude läbitöötamisel. „On oluline, et humanitaarvaldkonna teadlased, nüüd mil meie käsutuses on mahukad digitaalkujul kultuuripärandi kogud, julgeksid ja tahaksid proovida oma uuritavale ainele läheneda arvutuslike meetoditega ja küsida suuremaid küsimusi. Kõike ei pea tegema üksi, vaid saab leida partnerid. Kuid endal peab olema huvi ja küsimus.“

Juba järjekorras 7. digitaalhumanitaaria konverents kutsubki eesti ja välismaiseid uurijaid ning praktikuid omavahel kohtuma ning kogemusi jagama.
Konverentsi info ja programm: https://dh.org.ee/events/dhe2019/

Rohkem infot:
Marin Laak, marin.laak@kirmus.ee, 5269320
Mari Sarv, mari.sarv@kirmus.ee, 56456699