Uudised

Rahvusvahelist hülgepäeva on hakatud tähistama 22. märtsil ja sellega juhitakse tähelepanu hüljeste kaitsele ja hoidmisele. Hüljeste elu on üha raskem, sest reostus, müra, muutuv kliima ja intensiivne inimtegevus rannikutel tähendab neile üha vähem toitu, rahu ja ruumi. Varakevad on hüljestele – Eesti vetes elavad viigerhüljes (Pusa hispida) ja hallhüljes (Halichoerus grypus) – oluline aeg, pojad sünnivad ja kasvavad iseseisvaks laidudel või jääl. Kliima soojenemine ja jää ning lumikatte vähenemine mõjutab eeskätt Liivi lahes elutsevat viigerhüljest, kes on arktiline liik ja vajab lund poegimiseks. Hallhülge, kelle suurim levila on Lääne-Saaremaal, loib käib viimasel ajal üha paremini, tema poegib ka laidudel ega vaja selleks jääd.

Hüpiknäitusele on pandud välja hülged ja nende juurde lood Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest – vanemat arhiivipärimust, kohapärimuse välitöödel talletatut ja äsjalõppenud, arhiivi 2023. aasta kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega“ võistlusele saadetud lugusid.

Hüljestel on oluline koht eri piirkondade rahvaste folklooris, näiteks Atlandi ookeani äärsetel rahvastel. Iirlastelt ja Šotlastelt tuleb jällegi selkie-uskumus – selle uskumuse järgi on hülgeid, kes saavad inimese kuju võtta ja inimeste hulka elama asuda, ning vastupidi. Hülged on liminaalsed olendid, elutsevad nii maa peal kui vees, samuti on neil meiega palju sarnasusi. Eesti varasemas pärimuses on samuti mitmeid sageli üleloomulikke lugusid pooleldi inimese ja pooleldi kala moodi olevusest, samuti ka vaarao inimeste motiiv, mille järgi on hülged Punasesse mere jäänud vaarao sõjavägi. Hüljestest on kõnelenud palju ka kütid ning kalamehed.

Hüljeste ja inimeste kokkupuude tekitab lugusid ja emotsioone ka täna, neid märgatakse nii randades, merel kui loomaaedades. Vahest on hüljeste ja inimeste maailmade haakumine võimalik läbi esemete, nagu mõnedki lood siin näitusel räägivad – näiteks hülgekujuliste mänguasjade, hülgenaha või foto kaudu. Kirjandusmuuseumi nooremteadur Lona Päll on näitusele välja pannud hülgeid, mida on talle lapsest peale kingitud, reisidelt ostetud või jõudnud tema juurde eri teid pidi. Näitusel on hülgeid nii Eestist kui Šotimaalt ja Ameerika Ühendriikidest, on 1990 aastatel kohalikku külapoodi „Mereloomade“ kollektsioonis müüki tulnud hüljes, Vilsandi puutöömeistri tehtud hülged ja moodsad roosad hülged, kel on isegi oma reisipäevik Instagramis (@semioticseal). Näitusel on ka kohapärimuse välitöödelt kingitusena saadud hülged, kolleegide kingitud hülgeid ja morsk ning sõprade ja kolleegide joonistatud ning kingitud kaardid. Semioticseal saab Instagrami reisipäevikut täiendada peamiselt Lonaga konverentsidel kaasas käies. Nii on kohapärimuse töö, teadustöö ja hülged sageli põimunud.

Näituse sättisid üles ning lood valisid välja Mathilda Matjus ja Lona Päll.

Olete oodatud näituse avamisele reedel, 22. märtsil kell 11.00 Eesti Kirjandusmuuseumisse Eesti

Rahvaluule Arhiivi käigukoridoris II korrusel.

Saatke meile ka enda hülgelugusid või mõtteid seoses näitusega aadressile era@folklore.ee


Foto Eesti Rahvaluule Arhiivist, mille on saatnud arhiivile Eha Võso kogumisvõistluse " Muusika minu elus" ( 2022) raames. Fotol hülged klassikalist muusikat nautimas.